Tähelepanu algavas saates kuuldu ei pruugi ühtida teie arusaamadega reaalsuse olemusest ega pretendeeri juhtiva tõe tiitlile vaid on silmaringi avardav audiorännak maailmavaadete äärealadele erinevate võimalike ja võimatute tunnetus akende kaudu. Rahvusringhääling ei propageeri ei kinnita ega lükka ümber saatekülaliste väiteid ja seisukohti. Tere, kallid raadiokuulajad. Aeg on asuda põnevale audiorännakule, seigelda sise- ja väliskosmilistes avarustes, rännata ilmavaadete perifeeriasse ja uurida avangardi. Algab saade, hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Head hallo, kosmonaudid, tervitan teid siit saatma, sest täna juba kolmesajandat korda mis on üks ütlemata suur rõõm ja au. Suur tänu teile peaaegu juba ligi seitse aastat, ehk siis täpsemalt 300 korda koos minuga kaasa kulgemast ja ilmaruumi imelisusi avastamast. Aitäh. Raadio kahepealik Kristo Rajasaare lõi täna kokku natukene numbreid ning tema andmetel on selle aja jooksul saateid hallo kosmos, raadio kahe kodulehelt järelkuulatud ja allalaaditud kaks miljonit 149363 korda. Ja suurimad tänud ka raadio kahe heli võluritele, tänu kellele see saade alati kenasti helipurki püütakse. Aitäh, Sirje raud ehk Sirts, Monika Tamm ja Margus Müür ehk summ. Tänud ka Hallo, kosmonauti Joosep Preimetsale, kes aitas selle 300 sees natukene numbreid kokku lugeda ning jõudis selliste tulemusteni, et 300 saate sisse mahub kui 384 külalist. Neist 154 naist ja 230 meest meilt ja mujalt maailmast. Saatekülaliste hulgas on olnud 43 teadlast või põhiliselt teadusega tegelevat inimest. 25 muusikut 18 koolitajat ja enesearenguedendajat 18 arsti, 15 vaimulikku ja religiooniuurijat, 10 psühholoogi ja terapeuti, üheksa šamaani, üheksa nõida, kolm ametlikku vabamüürlaste, kolm preestrit, kaks ufoloogi, üks munk, üks piiskop ning terve ports folkloristide filosoofe, metafüüsikuid, looduskaitsjaid ja muude valdkondade esindajaid. 38-l korral on saade hallo, kosmos jõudnud ka rahva sekka con toimunud publikuga avalikud salvestused, mida on plaanis ka sellel kevadel, suvel ja sügisel. Nii et hoidke end kursis ja olete kindlasti oodatud kaasa mõtlema ja kuulama ning vaatama, et kuidas siis raadiosaate tegemine käib. Lisaks Eesti oma ala asjatundjatele on saatekülaliste nii oma ilmavaadet tutvustama jõudnud külalisi Ameerika ühendriikidest Venemaalt, tuba vabariigist, Inglismaalt, Indiast, Tiibetist, Ungarist, Austraaliast, Ukrainast, Puerto Ricos, Mehhikost, Norrast, Brasiiliast, Iirimaalt, Iisraelist, Argentiinast, Itaaliast ja Islandilt. 37 saadet on olnud inglise keeles üheksa, vene keeles ja üks rootsi keeles. Väliskülalistest on tuntuimad tegelased tõenäoliselt Ekar tollegi mäng, bränd on veis David Aik toriin, vürtsioonik, põup viit Mano, Olga, Butakova, Tarpan, estlast tonne, Vladimir migree moonapolaka Truckmodžall ja paljud teised tegijad. Kõiki neid saateid saab järelkuulata raadio kahe kodulehel asuvast arhiivist, kuhu jõuate kõige lihtsamini aadressi hallo kosmos. Punkt ee kaudu. See viib teid ka teistesse küberpesadesse Facebooki, kus saate hallo Kosmos on 18034 fänni instagrammi, kus on 23078 fänni ja Twitterisse, kus on 2016 kosmosefänni. Nüüd aga tänase saate juurde ning mul on väga hea meel, et juubelisaatekülaliseks on kirjanik ja Tartu Ülikooli vabade kunstide professor ning meie üks olulisemaid metsa mõtisklejaid. Valdur Mikita. Valdur Mikita kasvas üles Lõuna-Eesti maagilises mikrokosmoses, nagu ta ise on öelnud Suislepa ja käis sealses mõisakoolis. Tartu ülikooli lõpetas ta bioloogina samas ülikoolist. Semiootika osakonnas kaitses ta 1994. aastal magistrikraadi ja 2000. aastal doktorikraadi, mis oli teemal kreatiivsust käsitluste võrdlus semiootika asja psühholoogias. Seejärel töötas ta 15 aastat ravimi ja biotehnoloogiafirmades. Laiema publiku teadvusesse jõudis Valdur Mikita 2013. aastal oma raamatuga lingvistiline mets mis pälvis mitmeid auhindu, teiste hulgas ka Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. 2015. aasta lõpul ilmus triloogia teine osa lingvistika ehk metsa, see lingvistika ning 2016. aastal taas ilmus kolmas osa, ehk siis tegelikult esimene osa, mis ilmus algselt 2008. aastal nimega metsik lingvistika sosinaid kartulikummardajate külast. Neis oma tuntumatest teostes arutleb ta eesti kultuuri, eestlaste psühholoogia ja eestluse eripära teemadel. Mikita alt on ilmunud veel teoseid, äparduste rõõm, keele ja kultuurimänge rännak, imp, luuleriiki kirsiõieturundus ehk visioon alternatiivsest, turundusest ja teoreem. Alates 2016.-st aastast on Valdur Mikita Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Autori poolt allkirjastatud triloogia ehk lingvistiline metslingvistika ja metsik lingvistika lähevad loosi raamatumängus, mille leiate aadressilt Facebook punkt com kaldkriips hallo Kosmos ning samuti läheb loosi seal üks heli ja sõnaalbum, millelt pärinevad tänase saate muusikalised vahepalad. Nimelt andsid möödunud aasta lõpul kirjanik semiootik Valdur Mikita, kitarrist helilooja Robert Jürjendal ja ambient-muusik Kaido Kirikmäe välja ühise heliplaadi ilu. Küsija, millest Mikita täna hiljem ise lähemalt räägib ning kust kõlab teile nüüd sissejuhatuseks üks helipilt. Minu tänase saate külaliseks on kirjanik ja mõtisklev Valdur Mikita. Tere Valdur. Tervistav. Suur tänu, et said mahti tulla külla saates hallo kosmos koos tähistama seda väikest juubelit ikkagi 300. saade. Nii et aitäh sulle selle pingutuse eest. Ja nagu ikka tahaks traditsiooniliselt, enne kui asume tänase saateteemade juurde teada sinu lugu. Kui vaatame homo Silvaatikuse ehk metsamehe kujunemisteed, siis kas olid juba lapsena nii-öelda metsa poole? No kõigepealt aitäh kutsumast juubeli Saltesse 300 on selline tõeliselt suur, aukartust äratav number. Aga kui üritada vastata küsimusele, milline on minu lugu, siis muidugi tegelikult ei tea, kas ma oskan seda üldse rääkida, aga ma püüan mõned võib-olla sellised olulised momendid välja tuua. Ma arvan, et minu kõige olulisem kujunemist mõjutanud faktor on see, et mind ei pandud lasteaeda ja selle üle muidugi olen elu lõpuni tänulik oma oma isale, emale ja vanaemale, vanaisale. Ja võib-olla sellest pärineb see lihtne asi, et ma ikkagi siiamaani mõtlen, et kõige parem inimese kasvataja on loodus lihtsalt öeldes kivid, puud, lehmad, lambad, koer, kass, seened, marjad ja, ja kõik see, mis kuskilt kodumetsast kaugemale. Ja kui ma üritan seda lapsepõlve nüüd tagantjärgi lahti mõtestada, siis. Ma usun, et see, milleni ma praegu välja olen jõudnud üritades Eestit mõtestada mingisuguse Euroopa kultuuri ja läänemeresoome kultuuri sellisel piirjoonel. Et tegelikult kõik need asjad tulid minuga kaasa lapsepõlves. Ma mäletan, et meil oli kodus hästi suur raamatukogu. Kunagi ma lugesin kokku, jõudsin 4000-ni ja siis läks lugemine mõnevõrra sassi. Ja samas ega neid raamatuid eriti loetud, sest ega maainimesel polnud lihtsalt aega. Ja kuidagi ma kasvasin sellises Lõuna-Eesti maagilises mikrokosmoses kus justkui selle suure Euroopa kultuuri raamatuvirnade kõrval uskusid inimesed ikkagi seitsmendat Moosese raamatut, mina, mida mina käisin lapsepõlves aida talt otsimas milleks kauge esivanem oli sinna ära peita, niisiis külas olid inimesed, kes teadsid ussisõnu, ma ei tea, kas nad tegelikult teadsid, aga igal juhul teised uskusid, et nad mäletasid neid. Sellised küla nõiad, mingisugune vana arhailine pärimus. Ja vot selle üle on mul kõige suurem hea meel, sest noh, ilmselt seda haridussüsteemi poleks lihtsalt olnud võimalik enam hiljem mitte kunagi omandada. Raamatuid on võimalik järgi lugeda, aga aga selliseid, selliseid pööraseid, muinasjutte, mida vanaema vestis ja väga hästi testis just seetõttu, et et ma arvan, et, et üht-teist ta ise ka siiralt uskus. Maraton kunagi ammu ühte sellist nagu metsavaimulugu mida ta rääkis siis, kui me käisime seeni korjamas ühe sammaldunud kivi kõrval. Ja siiamaani ma tunnen, et üle selja hakkavad jooksma sipelgad, kui ma selle peale mõtlen. Et vot see on hästi räägitud muinasjutt, mida sa aastakümneid hiljem nagu meenutad ja saad aru, et vägi on sees. Kas tahad jagada seda metsavaimulugu? Ei, ma arvan, ma ei oska nii hästi rääkida, kui vanaemad, jäägu, jäägu see muinasjutt ikkagi sinna poolmütoloogilise vanaema suhu. Võib-olla kõige tähtsam on see tunne, mida muinasjutt tekitab. Ja Ma arvan, et kui me kunagi on räägitud nõndaviisi muinasjutte, mis meil on aastakümneid hiljem meeles, siis siis ongi muinasjutu mõte, et korraks mõelda selle tunde peale ja see justkui teeb inimeses mingisuguse sellise algpaigalduse. Ja noh, paljud tema probleemid saavad otsekohe lahenduse, kui tunne sinus tekib. Et ma usun, et, et nii see on. Jah, see on huvitav, et sa selle oma lapsepõlve tõid välja, mis toona tundus väga normaalne ja loomulik, tänapäeval on asjad tunud suur linnastumine, enamus inimesi elab linnas, vigu elatakse maal ikkagi nii-öelda toas, et saada laps toast õue, mängima arvutist välja, see on pigem nagu karistused, kui vanasti oli, et kuidas lapsed õuest mängimast tuppa saada. Mis sa sellest arvad, et kuidas see tänane lapse kasvukeskkond, mis on juba algusest peale, on ekraanid? Küberkeskkond on lasteaed, kool on selline vormimine ja normimine, et kui palju see sellisele loovusele ja muinasjutt tulisusele üldse ruumi jätab? See on muidugi väga suur küsimus ega ilmselt me seda lahendust võib-olla täna välja ei mõtlegi. Aga ma nõustun sellega täielikult, et selles üks kuu aega tagasi ilmunud artiklis läänemeresoomlase viimane karja. Mul tuli just selline mõte. Mis võib-olla eristab sellist vana Eesti või sellist pärismaist ja neile üha rohkem pealetungivat sellist Euroopa kultuuri. Et kõige parem eristus ongi see Euroopa kultuuri saab praktiseerida siseruumides. Aga vot läänemeresoome kultuuri ei saa, see on seotud õues käimisega metsas olemisega kusagil tule ääres, istumisega aias nokitsemise ka kõik see, mis, mis tegelikult toimub õues. Siis me oleme justkui oma juurtele lähemal. Ja tõesti, kui nüüd mõelda sellise lapsepõlve peale või kuidas see lapsepõlv muutunud ajas siis ma näen selgelt, et kui ma vaatan 30 et 40 aastat tagasi kuskil oma varasesse lapsepõlve siis tuleb sellega tõesti nõustuda, et kõige suurem karistus meie põlvkonna jaoks oli see, kui kui me pidime õhtul tuppa minema, et need on asjad täiesti vastupidi pöördunud. Aga teisest küljest. Ma olen ka üsna palju kohanud selliseid lapsi, kes tõesti on linnalapsed. Kui see kool lõpeb ja kui nad saavad minna või tulla maale vanaema juurde siis tõesti, see keskkond on ikkagi niivõrd uimased, et noh, kui on võimalus no tuua kuskilt pesast kanamune näiteks siis lapsed viskavad need nutiseadmed, kus seda ja teist ja lähevadki neid neid kanamune otsima. Ikkagi selles maailmas tegelikult intuitiivset paelub inimesi midagi ja ma usun, et kui lihtsalt lastel oleks võimalus rohkem minna toast õue, siis nad tegelikult eelistavad seda. Et lihtsalt tuleb pakkuda võimalusi. Ma arvan, et kõige suurem mure on see, et et noh, vanemad, kes on kohutavalt tööde ja tegemistega hõivatud, jätavad oma lapsed unarusse. Ja kui varases lapsepõlves koos metsas ei käida, siis hiljem tõesti tekib selline nagu suur katkestus sisse ja sinna ei tahetagi enam pärast minna. Nüüd oled sa ise olnud õpetaja, mullu näiteks Tartu Ülikooli vabade kunstide professor ja muud loengud muudes vormides ja kohtades. Aga keda sa pead enda olulisemateks õpetajateks, inspiratsiooniallikateks, suunanäitajateks? Põhimõtteliselt kõige ausam vastus on ikkagi vist mõelda nende inimeste peale, kes nende ümbritsesid varases lapsepõlves vanaema vanaisa, kes küll tegelikult olid mul vanaonu ja vanatädi, kuna päris vanana päris vanaisa said sõja ajal surma. Isa, ema ja kõik need, sellised musta habemega veidrikud külamehed, mäletan enamikku küll neis oli, neil oli neli klassi haridust, samas nad olid justkui sellised täis mingisugust nagu metsikut tarkust. Ehk siis ma olen hiljem mõelnud nende inimeste peale ka minu vanaemal oli, oli 46 klassi, haridust ma täpselt ei mäleta. Aga vot see ongi see, et et kui sul on nii vähe haridus, siis haridus ei suuda sinus midagi ära rikkuda. Et säilib midagi olulist. Ja mõnes mõttes noh, mulle vähemalt endale meeldib niiviisi mõeldata. Miks siis on nii palju tarku inimesi nii palju tarku lapsi just seetõttu, et meil on peale tavapärase haridussüsteemi olemas ka selline mingi alternatiivne võimalus suured koduraamatukogud, mets, kõik nad mõistatuslikud, vanaemad, mis on toetanud inimest mingisugust teistsuguste teadmiste kaudu ja vot seda ma pean väga oluliseks, et see ära ei kaoks. Ja vat kui niiviisi mõelda, siis mõnes mõttes neli klassi haridust on pigem eelis, et sa oled puhas, mõtlevad teistmoodi ja raamatutarkus ei ole su mõtteid rikkunud räägib doktorikraadiga inimene. Ja noh, see doktorikraad on mõnes mõttes tänapäevases maailmas on doktorikraad justkui naljanumber, et ega kraad isenesest ei tähenda midagi. Küll ma usun sellesse, et, et kui sul on doktorikraad ja sul on ka mütoloogiline vanaema vaat siis nende kahe kombinatsioonis võib sündida midagi uut. Sellesse, ma usun küll. Doktorikraad iseenesest ei tähenda midagi. No sellest on palju räägitud, et kas haridus on muutunud selliseks vormivaks tasa lülitavaks süsteemiks, et lähevad värvikad karakterid sisse ja teiselt poolt tulevad sellised ühesugused keskpärased hallid tegelased välja, et kes on kuulekad ja tuupinud kõvasti, et mis sa sellest arvad? No ma arvan, see vastus siin kõlas juba tegelikult, ega tuleb nõustuda sellega, et enamasti me oleme harjunud mõtlema niiviisi, mida haridus meile juurde annab. Aga noh, elu on kuidagi niiviisi säetud juba et midagi ei saa justkui pealekauba, et haridus annab midagi, aga selgelt, aga võtad ära midagi. Ja nüüd ongi siis meie küsimus kaaluda, pidada meile annab ja mida ta meilt ära võtab? Laias laastus ma arvan, et see on üldse sellise tänapäevase haridussüsteemi häda. Et me üritame kasvatada sellist intelligentset kõrge IQ-ga inimest. Aga kui ma kuulan, mida targad psühholoogid räägivad, siis intelligentse loos on ikkagi kaks üpris erinevat valdkonda, mis mõnikord jah, on inimeses koos. Aga väga sageli Nad ei ole. Mis tähendab seda, et kui me justkui treenime seda intelligentsuse poolt, siis tõesti osad kognitiivsed, võimed arenevad neis väga võimsalt välja. Samas selline loovus, pöörasus, teistmoodi mõtlemine, see paratamatult tagaplaanile. Aga kui mõelda nüüd see mõte lõpuni, siis küsida nii, et kas ma eelistaksin tingimata sellist haridussüsteemi, mis treeniks pigem loovust ja jätaks sellise võib-olla intelligentsuse tahaplaanile siis ega ma ei ole kindel, et ma ka sellega väga rahul oleks. Eks sellise loose noh, võib-olla treenimisel on, on samuti omad karid ja ma kardan, et osa sellest vastusest on ka selles, et mõnel inimesel tõesti saab loovus treenida, aga mõnel inimesel see lihtsalt ei ole võimalik. Ja. Ma olen selle küsimuse enda jaoks lahendanud sedaviisi, et ega loovus võib-olla ei olegi inimese kõige olulisem tunnus kõige tähtsam minu meelest on olla hea inimene. Ja jällegi, kui ma mõtlen võib-olla vanaemade vanaisade peale kas nad olid nagu meeletult loovad inimesed, ma ei, ma ei oska seda öelda, et noh, võib-olla pigem mitte, aga kindlasti nad olid head inimesed. Ja vot see on see, mis on siiski elus kõige tähtsam asi. Kuna sa oled kirjanik, siis loomulikult on saatel ka raamatumäng, kus kuulajatel on võimalus võita sinu raamatuid, kus ka sinu autogramm sees. Nii et head kuulajad kosmonautide klubi seinalt Facebookist leiate raamatu mängu, kus läheb loosi Valdur Mikita triloogia lingvistiline metslingvistika ehk metsa, see lingvistika ka. Ja metsik lingvistika ehk sosinaid tulikummardajate külast. Kui palju sind ja kas üldse ja kui, siis kuidas, üllatas sind 2013. aastal ilmunud lingvistilise metsa, minu sellest saiu raamat tippudes, kuid aastaid kõik on seda lugenud, kõik on sellest kirjutanud, rääkinud, mõelnud. Ja seda on päris palju küsitud ja alati ma tunnen, kuidas ma hakkan vingerdama, sest tegelikult ma seda vastust siiamaani täpselt ei tea, miks sellest raamatust sai selline justkui suur asi. Lihtsalt seedub, et tegelikult see oli ju triloogia teine raamat ja esimene ilmus enne seda mitu aastat tagasi ja teda tabas täiesti tavaline Eesti raamat, saatus lihtsalt keegi ei pannud tähele, et selline tore raamat nagu metsik lingvistika on ilmunud. Ja lihtsalt ta, ta kadus kuskil sinna teiste raamatute vahele ja ma mäletan, et noh, see on selline esimene kirjaniku kogemus, kui su raamat on kusagil raamatupoes allahinnatud ja siis sa sellise ebameeldiva tundega kõnnid sealt mööda ja ja saad aru, et noh, sa oled ebaõnnestunud. Ja, ja seetõttu tõesti ma ei osanud mitte midagi oodata. Mulle lihtsalt meeldis kirjutada. Ja noh, tagantjärgi mõeldes võib-olla see aitas ka päris palju kaasa, et et esimese raamatu puhul muutusin palju rohkem, et sellest võib-olla saaks selline suur asi. Teise raamatu puhul. Kuna mul on neid kammitsais enam ei olnud, siis ma sain kirjutada täpselt nii, nagu ma tahtsin, ma olin kõige paremas mõttes vaba, ma ei pidanud mitte kellelegi peale mõtlema, et kas meeldida lugejale isegi, kas meeldida iseendale. Kuidas loeb seda raamatut minu ema või näiteks minu kadunud vanaema. Ja kui sa oled vaba, siis võib-olla ongi võimalus hästi kirjutada. Aga ma arvan, et aasta 2013 oli ka selline aeg, kus maailm hakkas kuidagi murenema või murduma. Hakkas Ukraina sõda, eks ole, esimest korda inimestel tekkisid sellised suured eksistentsiaalsed küsimused, et kuhu see maa on siis läheb see oli aeg ennekõike neid igasuguseid suuremaid ja väiksemaid kriise. Aga midagi juba oli õhus. Ja ma arvan, et lihtsalt, et see raamat täitis selle lünga mis vähemalt Eesti kultuuri seisukohalt. Ta üritas mõtestada mingisuguseid suuri asju. Ja noh, tõenäoliselt on selles osa tõde, mitte kogu tõde. Ja noh, ma arvan, et võib-olla nende raamatute puhul osa jääbki saladuseks, et ega me keegi ei tea, mis nagu loomingust saab, et see on ka osa loomingust, mis teeb selle asja põnevaks. Jah, ma arvan, et see võis olla ka nii, et väga paljudel lugejatel, mina, nende hulgas see raamat, Ta oma teemade ja selle kõneviisiga äratas midagi ürgset, mingite ürgeestlaslikkused, et kui me oleme siin rabelenud, et noh, hea küll, olla ka eestlased, aga ikkagi saada eurooplasteks. Kuidagi jõuad oma sisemuses mingisse oma ürgolemuse algolemuse koju ja vaatad, kõik on nii tuttavlik, nii et ma tean neid teemasid ja mõtteid ja, ja kohti ja käimisi ja sõnu. Et võib-olla see, et võib-olla ta üle pika aja tuli teos, mis suutis väga laialt väga erinevat tüüpi inimeste aga eestlaste sellist sisemust kuidagi kõnetada, puudutada. Ja sellest päris hästi kokku võetud, murran sellega üpris nõus. Aga kui ma nüüd tagantjärgi vaatan, siis umbes üks kolmandik raamat on küll selline, mida me ilmselt enam iialgi ei kirjutaks. See ongi kehvake üks kolmandik, millega võib enam-vähem rahule jääda ja üks kolmandik võiksid olla selline, mille üle võib ka praegu natukene uhkust tunda. Ja võib-olla see ürgolemise teema tõesti, ka mind on kogu aeg paremas mõttes kummitanud see on seesama võib-olla millest me hakkasime rääkima, see selline intuitiivne haridussüsteem. Mulle näib, et kui me jälle võrdleme sellist euroopalikku kultuurikihti, noh, ütleme siis kirjakultuurikirjaoskust ja sellist vana suulist, pärimusliku kultuuri siis võib-olla see vahe ongi selles, et Need olemise põhikategooriad on tegelikult täiesti erinevad. Ma olen seda üritanud lahti muukida nõndaviisi, et kui me vaatame kultuuriläbi sellise euroopaliku või ütleme siis veel suuremalt sellise antiigiprisma siis noh, võib-olla selline lüürika maalikunstteadused, no need on, mida meie peame selliseks inimese oluliseks kultuurisaavutuseks. Kui me lähtume mingisugusest läänemeresoome elemendist, siis selline asi nagu metsas käimine on täpselt samasugune osa kultuurist ta on mingisugune žanr, aga ma ei ole seda kunagi nõndaviisi nimetanud. Või näiteks Käe ääres istumine, mis iseenesest on justkui mingi selline pärismaine ürgmeditatsioon, mida me kõik oskame. Ja kuna me ei oska seda väärtustada, siis meid on kuidagi õpetatud nõndaviisi, et kui me tahame midagi teada meditatsioonis, siis me peame minema Hiinasse. Me peame minema Indiasse kohtuma tarkade inimestega ja kuulama, eks ole, mida neil on meditatsiooni kohta öelda, aga see kõik on õige, aga samas. Ma arvan, see mingisugune ürgne Eesti põhialgab ikkagi kusagil lõkke ääres istumisest, taevasse vaatamisest ja sellistest asjadest. Et kogu seda kiht tuleks palju rohkem väärtustada. Ka tänase saatemuusikapalad pärinevad sinuga seotud helivaramust. Sinu kitarrist, helilooja Robert Jürjendali ja ambient-muusik Kaido piirikme ühisloominguna sündinud sõna- ja helialbumi ilu küsija pealt. Mis plaat see on, mida me sealt kuulame? Kuidas ta sündis? No see on üks üpris kummaline plaat selle initsiaatorite, eks õlid tõesti Kaido Kirikmäe ja Robert Jürjendal mind lihtsalt paelus, et mida nad minu tekstide minu sõnaga teevad ja ma arvan, et see kokku saigi üpris selline ebaharilik asi. Võib-olla ta ei ole pärismuusika plaat, aga aga ma olen tähele pannud, et Nendes muusika palades on võib-olla midagi, mis aitab oma mõtteid edasi mõtelda. Nad ei ole niivõrd kuulamiseks, kuivõrd mingisuguste väikeste sisemiste rännakute tegemiseks. Et on üsna selline meditatiivne plaat. Ja noh, võib-olla kusagilt on tunda ka seda, et et ega selle sõna ja heli vahel tegelikult ju polegi mingit vahemaad, et mõnikord justkui see sõna ise ongi muusika. Ja teistpidi kaovad, selline heli on maagiline sõna juba iseenesest. Maagilise sõna teema on, on mind ka pikka aega vaevanud. Ja noh, ma arvan, et Eesti kultuur on põnev koht, kus võib-olla sellisel maagilisel sõnal on veel mingisugust kohta. Ja noh, ma mõtlen umbes sedaviisi, et et kuna me elame sellisel maal, kus alati on olnud üpris palju metsa, siis meie jaoks on kõrvadel olnud suurem tähtsus kui silmadel. Ehk siis, et see, mida me kõik kuuleme, noh, iseenesest saabuda sellise mõnevõrra niukse maagilise tähenduse ja ma ei tea, kas see mõttekäik on õige, aga olen mõelnud ka selle peale, et kuidas nii väike rahvas nagu eestlased on maailma muusikas jõudnud niikaugele. Siis võib-olla üks põhjendus on see, et meil on olemas veel kusagil selline hästi terav, selline maagiline kõrv mis kõik need metsakrõbinat korjab üles. Ja seda on öelnud mulle ka tõlkijad kõige raskem eesti keelest tõlkida teistesse keeltesse on on tõlkida neid lõputuid heli jäljendeid, noh, me saame vihma kohta öelda, kuidas ta tibutab, tibab trummeldab mida iganes, neid helikujundid on sedavõrd palju. Et see näitab, et meie oskus jagada maailma selliste heliliste tunnuste alusel on, on justkui emapiimaga kaasasündinud. Ja ma arvan, et seal on võib-olla natukene midagi maagilist veel, mis, mis meil tahab teha nii head muusikat. Valisin tänase saate selgrooks kulgemise läbi vaadete, metslasedmaalased ja kosmoslased alustamegi, siis metslastest ehk meist eestlastest hingestatud ilmavaatega, maagilisest metsarahvast, oma raamatus lingvistiline mets, peatükis homo Silvaatikus kirjutab, tead, sa tsiteerin. Kui ma oleks šamaan ja saaksin ühte mõttesse panna kogu griliku jõu, siis ma ütleksin ainult ühe maagilise sõna ainult ühe, kus on kõik sees mets. Mis on see miski, mis meid sinna metsa poole tõmbab, mis on seal metsamaagia? Aga see on selliseid suuri küsimusi meie jaoks ja ma arvan, et me ei peagi sellele tingimata vastama, et noh, mõnes mõttes on see küsimus jumala olemasolust. Noh, ma arvan, et tarkade inimestena võib-olla paljud on jõudnud sellise lahenduseni, et ega küsimus ei saagi kunagi vastatud, et ei oska sellele vastata ei, ei ega ka ja aga mingil hetkel see küsimus kuidagi ära noh, ütleme võib-olla kõige olulisemad küsimused, nad ei ole mitte isegi vastatavad, vaid nad isegi ei ole mitte sõnastatavad ja see küsimus metsast on umbes samasugune. Me võime küsida kasvõi iseenda käest, mis see mets on. Aga tegelikult me teame juba ette, et juba see küsimus ise on midagi, mis tegelikult läheb viltu. Et midagi jääb sellest nagu välja, aga noh, see ei ole üldse tähtis. Tõesti, eestlaste puhul on üks huvitav asi peale seda, kui me saime aru, et meie selline igiammuste juurtega väike põllumajandus kukkus kokku minu jaoks oli see aasta 2004. Euroopa Liidu seaduste tõttu enam ei võetud väikelehmapidajatelt vastu piima. Ja see oli mõnes mõttes, et Eesti põllumajanduse hauakivi peale seda jäid ellu ainult sellised suurfarmid. Selline väikeloomapidamine kadus ära ja nagu me mäletame, eks ole, millised Eesti maastikud nägid välja paarkümmend aastat tagasi, kus iga küla vahel olid sellised uskumatult ilusad heinaskulptuurid heinarõugu, heina, saavod, heinakuhjad siis noh, mõnes mõttes isegi muutis meie maastikuarhitektuuri täiesti tundmatuseni. Nojah, nüüd me näeme mingisuguseid põhupalli heinapalle, aga see on juba sellist valgete kiledega heinapallid, need meenutavad mulle mingisuguseid kosmilisi munasidelt. Teinekord ma mõtlen, et huvitav, mis elukas sealt öösel võiks kooruda hirmu peale. Aga kuhu ma tahtsin selle mõttega välja jõuda? Vot huvitaval kombel me siiski saime sellest kuidagiviisi üle ja ma arvan, et me saime sellest vana talupojakultuuri hävingust üle seetõttu, et Meil oli alles veel vanemkiht ja see on mets. Ehk siis kui seda teistpidi välja öeldud, mida siis väga suur osa Eesti inimesele, identiteedist tuleb tõesti metsast. Ja hämmastaval kombel tuleb ta metsast palju rohkem kui põllust mis on iseenesest väga suur paradoks. Sest ega me ju reaalselt ei ole kunagi olnud teab mis metsarahvas, kui me võrdleme ennast ikkagi selliste päris päris metsarahvastega, aga see ei tähenda midagi. Me ise mõtlema, et me oleme metsast pärit ja see on niivõrd oluline osa meie identiteedist ja selliste suurte kultuurimuutuste tingimustes, ma arvan, on see justkui taeva õnnistused, et meil on veel mingi teine kihistus, mis säilitab meie vana ürgset kultuuri. Ja seetõttu, kui minu käest küsida, kas me oleme metsarahvas, siis ma usun täiesti ausalt, jah, oleme kuigi nagu ma enne ütlesin, kui hakata nüüd eestlast võrdlema päris metsarahvastega, siis noh, muidugi me peame möönma, et ega me tegelikult ei ole. Aga antud juhul ei ole see üldse oluline. Päris metsarahvad on Amazonase džunglielanikud. Jah, muidugi, kui nii küsida, siis kuskilt on meelde jäänud protsent, kui küsida, et kui palju on üldse maailmas põlisrahvaid põlisrahvast Me võime määratleda nõndaviisi, et see on rahvas, kes on elanud ühes ja samas paigas aegade algusest peale. Ühesõnaga, niikaua kui kui kõnelevad nende müüdid või, või siis ka ajalooline aeg tegelikult polegi vahet. Ja nendest neljast protsendist kindlasti metsarahvaid on kindlasti alla ühe protsendi. Et tegelikult selliseid päris metsarahvaid, eks need Ongi praktiliselt kadumise äärel. Aga noh, kui mõelda võib olla selliseid soome-ugri hõime, siis siis noh, tõenäoliselt Ta marid kindlasti võiksid ennast kutsuda oluliselt rohkem metsarahvaks kui, kui eestlased noh, kindlasti ka metsaneenetsi võib-olla. Ja, ja mõned teised veel. Aga ma arvan, et selle loogika pinnal me tegelikult väga hea vastuseni ei jõua. Et minu meelest sellist rahva elujõudu ikkagi näitab kõige paremini see, kelleks ta ennast ise peab. Ja noh, siit ma võib-olla jõuan selle mõtteni pean pattu tunnistama, et miks ma nii suure kirega olen rääkinud sellisest seenel käimisest, et minu jaoks seenelkäik on eesti kultuuri absoluutne nurgakivi. Ja just seetõttu, et seesama lihtne seenelkäik hoiab elus seda, seda veidi pöörasevõitu metsarahva identiteeti. See on selline väga loomulik tegevus, mida lapsed teevad koos vanemate ja vanavanematega. Vaat kui me paneme sinna kõrvale sellised uuemad metsategevused nagu metsajooks või loodusfotograafia või ma ei tea minu pärast kas või lindude vaatlemine natukene noh, ütleme selline loodusturism siis see on kuidagi tulnud juba teistkaudu mingisuguse teise ringiga, see ei ole, mis pärandab edasi mööda vana sellist ürgset suguvõsa liini. Aga vot selline seenelkäike marulgajaid, see on osa perepärimusest ja, ja seetõttu tuleb seda tõesti tähtsustada. Minu meelest. Jah, sa oled kutsunud ülesse tagasi korilasteks, mis ongi viimastel aastatel saanud jälle üks, et uus generatsioon teeb selliseid noori ja varakeskealisi inimesi, et nad teevad vaimustusega muuse, käivad metsas seenel, käiakse seenel piiga, eks ju, vaadatakse kus on ja mis liigid on ja korjatakse näiteid nagu Saplektrummiski ütlesid lahedasti. Eestlane, see on tegelane, kellel on ühes käes seenenuga, teises käes Skype nutitelefonis kas seal annab sihukest lootusrikkust, et et me oleme justkui siis äkki minemast tagasi metsa mingilgi määral taas ühenduma nii-öelda metsaga läbi siis kasvõi selle koriluse, mis on meile tegelikult paremates põlvedes täiesti loomulik, aga vahepeal, kui poed tulid kaupa täis, siis, Kadusse ju jah, pean tunnistama, et ma mõtlen ise võib olla selle metsa metsaga seotud Tase suhtes mõnevõrra optimistlikumalt, kui ma mõtlesin, võib-olla siis, kui ma kirjutasin raamatut, lingvistiline mets, just sellest tagasiside kaudu, ma sain aru, kui oluline ikkagi mets on eestlase jaoks noh, ma ise varem kahtlustasin, et ma olen kõik selle ise kuidagi välja mõelnud. Aga siis ma sain aru, et tegelikult mitte, et eestlane ongi üpris hullumeelne tüüp ta mõtlebki mõnevõrra teistmoodi. Ja noh, ma mõtlen selle peale, et mis seal ikkagi tänase päevani üks ilusamaid selliseid kingitusi, mida, mida kingitakse jõuludeks sünnipäevaks on sedasama purk seeni, mida sa oled ise suvel korjanud, mida siis koos sisse tehakse ja kui minnakse kellelegi külla, siis võetakse keldrisse seene puruks. Ja kõik saavad aru, et see ongi kõige parem kingitus. Et ta ei saa mitte millegi muu vastu. Nii et igasugune, selline seenelkäik ja, ja seente vaaritamine ja moosi keetmine selle taga on ikkagi palju, palju sellised suuremad kultuurikihid. Ma mina küll väga julgeks panna inimestele südamele, et, et igasugune, selline selline vana pärimusliku tegevus noh, kasvõi maarohtude korjamine, kui me midagi muud ei tee, siis pärnaõisi kuskilt ikka võiks korjata või kasvõi juua vahtramahla, mida meil suur õnn on, on praegu ka siin stuudios tehat. Ma pärast küsin sinu käest ka, kuidas selle vahtramahlaga siis ikkagi on? Aga kõik see hoiab meid ikkagi juurte juures. Paljudes maades, kus inimesed räägivad kusagil raadioeetris, meil ei ole võimalust juua vahtramahlas, selles mõttes see eesti ongi teistsugune maa. Jah, mujal maailmas vahtra ja kasemahl on nooruse eliksiir, mida müüdaks väikestes pudelites kalli hinna eest, et meil on see võimalus seda kõike nautida, et see on suurepärane. Mulle väga meeldib see korilusele taas üleskutse, et ma olen ise ka suur korilane. Kuidagi tundub nii loomulik ja väga rõõmustav, et see on taaselustunud ja taas moodsaks saanud, et hästi kihvt on näha, et ma loodan, et see jõuab ka selliste tänaste teismeliste ja selliste veelgi nooremate inimeste kombestikku. Aga me oleme eestlastena siin perifeerias küpsenud, aastatuhandeid kujunenud, looduses nokitsenud hiies käinud ja igasugu selliseid eestlaslik asju teinud, mida me teame pärimusest. Aga kui sa juba natukene avasid seda, et mismoodi see eestlane ütleb, siis ikkagi tahaks teada, et millised need metslased, võib-olla eilsed metslased, ma ei tea, kui palju eestlane täna metslane selle sõna heas tähenduses on enam. Et millised me siis tänaseks oleme, et kui püüda, korraldada ta kokku see eestlase ja eestluse olemus, mis oleks, mis on see, mis teeb meist eestlased ja mis on meie eripära? Ma võib-olla vastan veel eelmisele küsimusele ja siis me jõuame selle küsimuse juurde ka. Mulle näib, et korilase juures on üks hästi oluline asi, mida me ilmselt ei oska iseenda jaoks lahti seletada, see on see, et eriti seenelkäik on tegevus, mis väga hästi kuidagi kõlab vastu meie tahtmises, otsida midagi uut või leida selliseid uusi asju. Et noh, mõnes mõttes mina olen jõudnud selleni, et näiteks seenelkäik keha ja guugeldamine on mõnes mõttes üks ja sama tegevus midagi guugeldama, et ega me täpselt ei tea, mille otsene satume seenel ja marjulkäik, et on, on täpselt samasugune. Ja see on see, mis teeb selle asja nagu põnevaks. Kunagi ei tea, millist see, et me saame, et kas me üldse saame, mida me seal metsas näeme. Et kogu selline tung otsida, mis minu meelest on ikkagi kogu kogu sellise olemise, et et kui inimesel võtta ära võimalus otsida, siis ta käib alla. See on täiesti selge. Ja siit edasi mõeldes võiks ju olla sellises koriluses on midagi, mis tegelikult loomulikul viisil säilitab meie kognitiivseid võimeid hoiab meid Alzheimeri eest ja igasuguste muude pahade asjade eest. Jah, see see veel siis esimese eelmise küsimuse jätkuks aga üritades tulla selle teise küsimuse lause juurde et mis neid ikkagi tänasel päeval metsaga seob, siis noh, võib-olla üks lihtne vastus on see, et meie kultuuris on säilinud selline kahe kodumudel tunnistama, et kaks kolmandikku eesti rahvast elab linnades või vähemalt ütleme sellistes linnastunud piirkondades samas väga paljudel on olemas ka suvekodu või, või maakodu mida võib-olla nende vanaemal kunagi pärandanud või mille nad ise on muretsenud. Ja noh, me kõik teame, et niipea kui, kui see maakamar läheb roheliseks, siis see autode vool, mis kusagil reede õhtul linnast välja suundub ja õhtul tagasi see kuulub kusagile sügavale eesti kultuuri vundamendi juurde. Et ega siin ei ole inimestele midagi ette heita, et nad elavad linnas, ma arvan, et ega kõik rahvad peavad kuidagi maailmaga kohanema. Küsimus ongi selles, et kuidas me lahendame ära sellise suure kultuuri paradoksi, et me tahame säilitada oma vanu juuri ja samas me peame kogu aeg muutuma noh, kaks täiesti vastandlikku asja ja erinevad kultuurid on lahendanud seda erineval viisil. Ja mina arvan, et Eesti inimene on seda lahendanud niiviisi talvel linnas, aga suvel nii palju kui võimalik maal. Ja vot sealt me jõuame kohe sellise metsatähenduse juurde, et et huvitav on see, kui vaadata sellise pilguga aega, mis ümbritseb meid suvekodus ja mis ümbritseb meid, linnakodust. Siis kui me läheme maakoju või suvekoju, siis me teeme sellise aja, no umbes 100 aastat tagasi, seal on vana mööbel, vanad lõhnad, vanad asjad ja kuidagi see mõtteviis on ka kuidagi selline vanapärane. Noh, mõned natukene idealiseerida, aga noh, ütleme selline ideaalne suvekodu või maakodu on selline, kus kus selline metsik aed läheb sujuvalt üle kodumetsaks. Kusagil seal on, on marjakohad, seenekohad mingisugused sellised maagilised palverännaku rajad, mida me justkui igal hommikul, kui meil on aega vähemalt oma mõttes läbi käime, kui me tegelikult ei saa. Ja vot siis mets on osa meie loomulikust eluringist ja noh, nii kaua kuni see kahe kodumudel või see või see tung säilib, ma usun, et, et niikaua ka eestlane ise peab ennast metsarahvaks. Vaat, kui seda teist korda enam ei ole. Siis mul tekib küll selline hirm, et kuidas me elame ülejärgmise noh, võib-olla tulevikus meid tabava kultuurimuutuse, kui meil ei ole enam kuskile taganeda. Et noh, nüüd nad taganesid sealt põllulapid metsa ja tunneb ennast ka hästi. Aga kuhu meil on metsast taganeda ja ma arvan, et metsast pole meil mitte kuskile taganeda. Ja sellepärast me võitlemegi selle metsa eest igaüks nõndaviisi, kuidas ta oskab ja saab. Jah, metsa eest võitlemine ja metsa taganemine on hea teema, et sellest võikski natukene rääkida, on palju viimasel ajal sel teemal räägitud-kirjutatud arutletud tõesti, et mis siis saab üks, et kui meil ei ole seda metsa, kuhu taganeda, et on vait. Lageraielapid on puupõllud ja, ja on majanduslik mõtlemine, kaovad sellised suuremad metsikud ökosüsteemid oma tervikliku kooslusega, et uus metsaseadus oma jõuliselt suurenenud lageraiemahtudega tekitab väga palju muret loodusesõprade seas looduskaitsjate seas ja samamoodi, teine valuline teema on Rail Baltica, mis ka looduskaitsjatele ja loodussõpradele just nimelt sellist suurt muret ja meelehärmi tekitab. Mis sina arvad, kas ja mida nende osas üldse reaalselt teha saab? Kas neid, kes nende ettevõtmiste eest vastutavad, üldse huvitab see rahva ja looduskaitsjate mure või on see lihtsalt nii-öelda hüüdja hääl kõrbes, mis kähedalt haugub, kuni karavan edasi liigub? Et nii palju on sellest räägitud, nii palju on kirjutatud, aga ometigi seadused rakenduvad ja kõik jällegi toimub vastu siis looduse vaatevinklit. Jah, kui lühidalt kokku võtta, siis ma arvan, et kõige otsesem vastus ongi see, et asi on halb. Ja me kõik teame seda. Aga mida teha siis kui mõelda nõndaviisi, kuidas metsad on sellisest tsiviliseeritud maailmast kogu aeg taganenud? Võtame kas või Euroopa viimase 100 aasta jooksul siis, siis kõikidel nendel riikidel ja metsatööstus, tal on olemas kõik serdid, kaadid, kõik ühiskondlikud kokkulepped, kõik on justkui olemas. Ainus, mida ei ole mets, metsa ikkagi ei ole. Ja see ongi kõige suurem paradoks, et, et kuidagi lõpuks ikkagi see see metsa kaotajaks. Aga kui mõelda selle peale, kui me saime vabaks, tekkis Eesti vabariik siis tõesti. Ütleme noh, kesk tüüpilise Kesk-Euroopaga meil oli täielik roheline anomaalia. Me olime igas mõttes skaalast väljas võib-olla see, mida me täna kõige rohkem kahetsen, on see, et meil ei olnud sellisel kriitilisel ajal suurt tuleviku unistust oma looduse kohta, et kuhu me tegelikult tahaksime jõuda. Kui me nüüd väga suurtest asjadest räägime, siis see, kuhu me tänaseks oleme jõudnud, et meil on selline tüüpiline intensiivne Euroopa riikide metsamajandus. Samas, kui mõelda natukene kaugemale, siis see, mille poolest me oma looduse tõttu oleks võinud eristuda väga pika aja vältel just hoida seda sellist nagu rohelist anomaaliat, neid, neid vanu metsi noh, ma olen toonud näiteks noh, võib-olla üks kurvem näiteid Eestis ongi Hiiumaa selline, mis justkui kukkus metsaettevõtetele sülle, praktiliselt terve Hiiumaa võiks maha võtta, kuna see mets on lihtsalt niivõrd vana seal. Ja nüüd kui vaadata asja selle pilguga, et, et Hiiumaast oleks võinud saada selline selline noh, Läänemere roheline pärl siis lähema 150 200 aasta jooksul seda unistust enam kunagi ei täida. Ja, ja vot see on see, mille üle mul on võib-olla kõige rohkem ma ise kurvastan, et et, et ei, ei olnud sellisel kriitilisel ajal sellist nägemust, et, et Eestis oleks võinud säilitada oluliselt rohkem loodust kui sa. Kui sa noh, erinevate seaduste raames tegelikult, et noh, justkui riigile nagu ette anti. Ja noh, kui nüüd küsida, et et mis saab edasi siis siis ega, ega seda vastust tegelikult õieti eriti kellelgi ei ole. Et et ega me sellest intensiivsest metsamajandusest ma kardan, ikkagi ei pääse. Ja noh, ma olen ise mõelnud, et noh, üks suur häda mida ei saa isegi ette heita nüüd Eesti riigile või, või metsaettevõtetele. Sest igaüks ju teostab oma sellist tegevust etteantud seadust piirides vähem, vähem või rohkem kui oleks olnud Euroopas või maailmas selline noh, justkui sinna roheline pank, mis tegelikult Ta ütleb, milliseid piirkondi tuleks rohkem väärtustada ja kuidagi nagu kompenseeriks selle, selle saamata jäänud tulu. Sest me teame väga hästi, neid uuringuid on maailmas palju tehtud, et iga euro, mida me investeerime loodusparkidesse või looduskaitsealadesse, toob meile hiljem kümnekordselt tagasi. Küsimus on selles, et kõik tahavad saada raha kohe ja kui me võtame selle metsa paljaks, metsa lagedaks, siis tõesti-tõesti see raha on kohe käes. Samas see väärtus, mida, mida, mida metsa säilitades oleks võimalik kunagi aastakümnete pärast võtta, oleks oluliselt suurem. Ja vot see on see ühiskondliku kokkuleppe koht, mida me ei ole suutnud saavutada. Jah, ma saan aru, et selline jutt nagu praegu selle metsaseaduse ümber käib, et suurendama raiemahtusid langetame kuusikute raievanust, et saaks võimalikult palju korraga maha võtta, sest see on kõik üleküpsenud mets nii-öelda nende sõnul puidutootjad sõnul, et see, selline jutt oleks võinud olla mõistetav tav siin veerand sajandit tagasi, tänasel päeval, kui maailmas terendab keskkonnakatastroof, kus sellised puhtad puhta loodusega paigad planeedil on Oasid, mille väärtus täna võib-olla ei ole nii suur kui puiduärimeeste kasumiihalus, aga mis 10 20 aasta pärast kindlasti on väga suure väärtusega, kuhu saaks suunata turiste ja neilt Ta raha perifeerse ürgse metsaelamuse eest ja tekitada sellest piss nagu teistsugune tuluallikas riigile? Vot see mulle jääb mõistetamatuks, et kuidas sellest aru ei saada. Et kuidas saab olla nii lühinägelik saagides samale oks, millest sõltub enda ja oma järglaste tulevikku. Jah, täpselt nii, see ongi konflikti koht selge sõnaga öeldes ongi selles, et me peaksime eesti loodust hindama Euroopa või siis terve, terve maailma looduse taustal. Ja, ja siis me näeme selgelt, noh, milline on, milline on Eesti looduse väärtus. Ma olen ise mõelnud niiviisi, et kui me lähtume või 10 küsima, millise, millises olukorras on eesti keel, eesti kultuur või Eesti loodus ja kui me mõtleme, milline on nende tervis 50 aasta pärast, siis Eesti kultuuri pärast ma väga ei muretseks eesti keele pärast. Muretsen natukene, aga see, mille pärast väga muretse, on on Eesti loodus, sest me tegelikult kõik teame, et Eesti looduse tervis 50 aasta pärast on väga suure tõenäosusega oluliselt halvem, kui ta on praegu. Ja, ja praegu on ta oluliselt halvem, kui ta oli, kui ta oli paarkümmend aastat tagasi. Noh, eks ma pean võib-olla näpuga ka iseenda suunas näitamata, et just seesama suur tulevikuunistus Eesti loodusest mul on mingisugune Või, või, või igatsus, et äkki keegi ütleb selle välja või äkki me suudame selle kuidagi läbi rääkida? Meil peab olema natukene kaugemale vaatav tulevikunägemus Eesti loodusest. Ja tulen veel korra selle Hiiumaa näite juurde tagasi, et kui me mõtleme, et metsa püsti me ei saa seda kiiret tulu sealt noh, ilmselt see tulu hakkab tulema loodusturismist kusagilt kusagilt kusagilt mujalt, siis noh, ma mõtlen näiteks, kuidas Hiiumaad oleks võinud kasutada ära Eesti kuvandi tutvustamiseks maailmas. Me olekski saanud öelda, et sa san, absoluutne anomaalia, ainuke tõeline pärl kusagil kusagil Läänemeres siin, Põhjamaade serval ja, ja me ei saa seda enam teha, sest sest, sest see aeg on möödas. Ja kuna suudaks Eesti märgi kaudu mingisugused sellised asjad välja hüüda, siis me saaksime vähemalt ise aru, see on see koht, kus me peaksime just riigina investeerima. No aga visioneerime, milline võiks olla see suur tulevikuunistus Eesti loodusest? Jah, oletame, et kõik on võimalik jah, et oletame, et, et kõik on võimalik, et lähme siit stuudiost koju ja näeme, et sa hakkabki realiseeruma, et tead, et noh, võib-olla ongi asi selles, et me ei ole suurelt unistanud. Ma ise hakkaksin võib-olla peale sellest, et üks asi, mis on tõesti maailmas haruldane, on seesama hajaasustus. Ja miks ma selle lähtepunkti just sinna paneksin. Sest tegelikult, kui me mõtleme veel suurem, vaat siis ega me mõnes mõttes ei tahagi võib-olla hoida niivõrd loodust, kuivõrd seda, et inimene ja looduspuutuksid loomulikul viisil üksteisega igapäevaelus kokku. Ja vaat, seesama on see, mida me saame teha oma maha kodus, oma suvekodus, mida, mida iga päev saavad kogeda maainimesed. Noh, kuna see maailm on sedavõrd täis ehitatud inimesi on niivõrd palju siis noh, muidugi alati tuleb lähtuda sellest, et Eestis ei ole inimesi mitte vähe vaid maailmas on inimesi liiga palju, et Eestis on inimesi täpselt parasjagu, noh, mõnes mõttes on Eesti laias laastus selline muinasEuroopa mudel, et muinasajal oli Euroopas umbes sama palju inimesi kui elas Eestis. Ja see tähendab, et tegelikult Eesti on üks väheseid paiku, kus on võimalik elada loodusega kooskõlas. Seesama selline noh, ütleme poolmütoloogiline põlistalu oma metsiku õunapuuaia ja kodumetsa ja, ja põllusiilu taga. See on tegelikult selline paradiisimudel, mida enamik maailma inimesi, ükskõik jõukad nad ka ei oleks, mitte kunagi ei saa enam endale lubada. Ja mõnes mõttes, eks on ju selline strateegiline ressurss ka, et et kui tõesti maailm peaks päriselt katki minema, siis, siis kõigepealt lähevad katki suured linnad sest nad ei suuda ennast ära toita. Ja noh, ükskõik kui jõukas ka riik ei ole, ütleme sellist nagu hajaasustust või ta ei suuda enam endale lihtsalt nagu ehitada. Ja kui ma mõtlen selle kandi pealt, kuidas kuidas ka Skandinaavias tegelikult Ta on suur tung tagasi minna sellise looduslähedase eluviisi juurde sellistel väikekoolide juurde. Siis noh, mul on hea meel nagu vaadata, et vähemalt suvisel ajal kuidas koguse noh, ka Eesti haridussüsteem kolib sellistes noh, ütleme jutumärkides niukestest, suvekoolidesse, saunakoolidesse, kännu koolidesse, noh, me kõik teame, kuhu me tahame minna. Ja, ja noh, see, mis meil on kuidagi tagurpidi tagasi toodud õuesõpe, millest räägivad targad ameerika professorid. Noh, olgem ausad, see on ju täielik jama, seda rääkisid meile meie vanaemad ja nad praktiseerisid seda, et noh, tegelikult peaksime meie minema Ameerikasse rääkima, kuidas asjad tegelikult on. Et kui me kõike oskaks seda väärtustada, siis noh, võib-olla me oleme astunud väikese sammu sinna tuleviku unistusele lähemale. Kui me rääkisime sellest, millisena sina ja meie ja meie, eestlased, siin näeme ennast siis kuidas näeb ja kuidas võiks näha meid, maailm, milline võiks olla, kui me tunnistame, jätkame sellise fantaasiaküllase unistava visioneerimisega, mis, mine tea, äkki saabki mingipäev ka tõeks. Et milline võiks olla Eesti tähtsus ja olulisus maailmas ja maailma mastaabis sellise globaalse pilgu läbi? Lähtudes sellest samast eelnevast mõttelõngast, siis üks kindlasti ongi selline mudel, kuidas üks väga vana maailma kihistus suudab eksisteerida koos tänapäevase modernse kihistusega. Mina olen alati Eestis näinud sellist üht võimalikku mudelit. Kuidas, kuidas neid kahte maailma lepitada seal sedasama metafoor, et õige eestlane on see, kelle ühes käes on Skype ja teises käes on alati väike seenenuga. Ja, ja see piir jookseb inimesest läbi ja, ja, ja me oleme harjunud sellise sellise piiri peal elama. Tegelikult keegi ei taha ju oma oma Skype'i päriselt või jutumärkides metsa visata, et las ta olla. Ja, ja seenenoaga on samamoodi. Et olla paljude maailma riikide häda, ongi see, et kas nad on liiga maha jäänud või on nad liiga üle moderniseerunud. Lihtsalt kurb on, on vaadata Ta sellist väga jõukat riiki, kus, kus kõik teed on asfalteeritud, kõik jõed sirgeks aetud metsikute aedade tasemel on veel sellised iluaiad. Kogu see metsikus on kadunud ja vot selline metsik pool on see, mis tegelikult annab kummalisel kombel inimesele elu mõte, ma isegi julgeks nõndaviisi öelda, et väga ohtlik on, on, on kuidagi ületsiviliseeruda või, või unustad ära oma sellise niuke metsikum pool. Ja vot see on see, mis, mis kõik on Eestis kenasti olemas. Ja ta on isegi füüsiliselt olemas, kuna, kuna see Eesti on nii väike Kani naljaga pooleks olen kunagi mõelnud, et tegelikult, et Eesti loodust me peaksime lahti rääkima hoopis teistsuguste mõõdikute kaudu. Ja Ma olen ise mõelnud välja ühe mõõdiku ja selle, selle nimeks ma panin karuindeks, kui me seisame kuskil meie mõistes suurlinnas on siis Tallinnas või Tartus või Pärnus, ütleme keset raekoja platsi ja siis me mõõdame ära selle mõttelise vahemaad, et kui pikk on see raekoja tornist maa esimese karuni ehk siis noh, ütleme selline suurkiskjate populatsioon, mis üpris hästi näitab, et kas loodus on metsik või, või enam ei ole. Et noh, Eesti on kuulus oma selliste suurkiskjate asustustiheduse poolest hunt Karu Ilves ja meil on siis noh, ütleme see karuindeks on väga väike, eks ole, et meil on väga-väga vähe maad sealt linna südamest esimese karuni. Ja, ja, ja täpselt samamoodi seda mõtet edasi jätkates. Kui me võtame sellise põlistalu või, või maha kodu. Et me läheme hommikul koduuksest välja, on selline ilus suvehommik, meil on käes selline kohvitass. Ja siis me vaatame silmadega ümber enda. Ja, ja me võiksime, kui lugeda kõik need sellised metsikud liigid alates putukatest kuni lindude-loomade-taimede, nii mis noh, tõesti on sellised pärismaised liigid, mis kasvavad metsikult ja kui me looksime sellise nagu mõttelise pärismaise indeks, et noh, ütleme, mida inimene saab teha, ta läheb ummikul välja, tal on käes aurav kohvitass ja ta lihtsalt tiiru ümber iseenda. Ja noh, võib-olla sinna silmapiiri sisse jääb noh, näiteks 2000 tiiki pühade tunneme ära ainult mõnikümmend. Bioloogid natukene rohkem, aga, aga küsimus on nagu põhimõtteline ja kui me võrdleksime erinevaid riike, näiteks sellise noh, ütleme sellise kohvitassi indeksi põhjal siis Eesti oleks absoluutselt maailma tipus. Kuhu ma selle jutuga tahan välja jõuda, et me peaksime tegelikult ise välja mõtlema väga selgelt, kuidas me eesti loodusest räägime. Sest Eesti loodus on eriline ja, ja meil tuleb isegi mõnes mõttes luua metoodika. Ja, ja sealt me jõuame võib-olla jälgi siis selleni, mis maailmas nagu päriselt on haruldane. Maailmas on ju suured võimsad rahvuspargid. Aga häda on selles, et, et inimesed elavad ühes kohas ja loodus on kuskil teises kohas. Ja teinekord inimene ei piisa, eks ole, mitte autosõidust, vaid ta peab ostma lennupileti, et, et minna loodusesse, neid piisas sellest kohvitassi indeksist. Mulle meeldis üks väljend, mis seal kuskil intervjuus ütlesid rahvusliku disaini algoritm, et see võiks olla selline iidse ja moodsa metsikuse ja siis tehnoloogia kuidagi sümbioos, eluterve sümbioos, kus mõlemad saavad õitseda, olla ilus, areneda, mitte üks hävitab teist, vaid tekibki selline koostöö. Et me oleme nii uhked, et meil on põlisLaanet kuulata wifi, et läheb natuke sinna Skype'i ja seenenoavaldkonda. Aga kui me räägime põlislaantest, siis mulle meeldis kuskil, sa mainisid nii, et tsiteerisid Jüri Lotil, mõni, keda nimetasid juudi müstikuks, kelle sõnul maailma päästab perifeeria. Et sa oled ise perifeerias olulisusest ja erilisusest palju rääkinud ja kirjutanud. Milles siis peitub perifeeria võlu, kuidas me saaks selle siis enda indiviidi ja siis ka oma rahva jaoks tööle panna. Jah, väga hea küsimus, ma korra veel võtaks kinni sellest mõistest maagilise disainiindeks. Aitäh seda meelde tuletamast jah, maraton Ma olen kusagil natukene üritanud mõtelda selliste nagu eesti suveniiride peale. Mida need inimesed, turistid, kes Eestisse tulevad, mida nad Eestist kaasa võtavad? Ja suure kurbusega ma näen, et suveniirikauplused on jätkuvalt täis selliseid absoluutselt mõttetuid külmkapimagnetid, mille peal on pressitud Tallinna vanalinn. Et mul hakkavad alati õlad õudusest värisema, kui ma selliseid asju näen. Et me peame Eestit tutvustama ja, ja, ja müüma, ma arvan ikka oluliselt teistsuguste asjade kaudu. Ja, ja võib-olla üks asi ongi sedasama perifeeria. Hüva, ma jään ise hätta, kui ma nüüd peaksin mõtlema, et kuidas seda perifeerijat saaks suveniirina kaasa pakkida. Ja tegelikult üks mõte mul on. No see mõte on mõnevõrra rumal, aga aga ma kunagi mõtlesin selle peale, et et tõesti, perifeerias sünnib asju ja üks väga hea näide on see, et kui mõelda, mõelda nõndaviisi, et kus kohas maailmas on väljamõeldud maailmaga kõige suurem asi, siis see on väljamõeldud Elva lähedal põllul Tõravere Observa tooriumis, kus Jaan Einasto oma töörühmaga nuputas välja universumi, kärgstruktuuri või rakulise mudeli. Lihtsalt kõige suurem asi, mis meil olemas on. Et noh, miks meil ei võiks kuskil suveniiripoes olla mingisugune, ma ei tea, tähispuhutava universum või või noh, mingisugune, ma ei tea, muhu tikanditega heegeldatud mingisugune kosmiline asi olgu kasvõi SQ või ükskõik mis muu, laskem fantaasial lennata ja, ja noh, kui inimene kusagil ütleme, Hiinas paneb selle veidra suveniirilaua peale või puhub täis universumi mudeli, siis, siis noh, kui ta muud ei mõtle, siis mõtled vähemalt nõndaviisi. No on ikka üks pööraselt veider rahvakild seal kusagil põhjaserval. Et tõesti perifeeria on see, mis mis annab kuidagi asjadele sellise, sellise jõu. Me varem rääkisime sellest, et kuidas inimene ei talu seda, et maailm ehitatakse liiga täis või, või tema metsiku aia asemele tuleb iluaed. Ja teinekord ma mõtlen ikkagi üsna radikaalsete, et mulle ei meeldi sellised majad ja korterid, mis on, mis on täis kõige paremad sellist disainimööblit mis on väga maitsekalt tehtud ja, ja tõesti noh, mida suudavad endale lubada väga jõukad inimesed. Aga selles mõtteviisis on midagi valesti minu jaoks. Mitte et ma kuidagi oleks, oleks vaenulik sellise sellise esteetilise Ma vastu, aga aga küsimus on ikkagi selles, et kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale, siis sa tahad kõige sellised nagu võimsamad kõnelused on, on, on toimunud kusagil noh, sellise disaini keskel, kus inimesed istuvad tagurpidi pööratud kartulikastidel, eks ole. Ja mäletad neid 30 aastat hiljem, sest see, sest see jutt oli niivõrd võimas, mida seal räägiti. Et võib-olla jah, natukene oleme liiga liiga kaugele läinud sellisest sellisest ütleme perifeersetest jõust. Ja noh, minu meelest, Juri Lotman on seda kõige paremini kokku võtnud sellise maailma tuuri arengumudelina. Et mingil hetkel alati toimub selliseid tsentri ja perifeeria pöördumine, et see keskpaik jookseb jõust tühjaks. Ja ainus võimalus, kuidas maailm leiab uue võimaluse, tekib kusagil perifeerias ja siis kunagi saab sellest perifeerias justkui maailma keskpunkt. Kuni siis järgmise korrani kuni kuni jälle toimub mingisugune pöördumine. Et aitäh, Neid mõisteid meelde tuletamast. Ma arvan, et et need on tegelikult suurelt mõtlema sellised väga tähtsad asjad. Nii et on lootust selle fantaasia kohaselt, et Eestist saab mingil hetkel maailma keskpunkt, kui see praegune keskpunkt jõust tühjaks sihuksed, perifeeria jõud ennast ilmutab globaalsel tasandil. Jah, muidugi tajun seda, kui, kui ohtlik see küsimus või vastus on. No tegelikult me ei taha, et Eestist saaks maailma keskpunkt, sest siis hakkaksid meile kaela vajuma igasugused hädad. Kõige parem variant oleks see, et maailmas on vähe inimesi, kes tajuvad, et tegelikult Eesti ongi maailma keskpunkt, aga see on selline saladused, seda teavad hästi vähesed inimesed. Noh, mulle meeldib see mõtteviis, et, et Eestis on väga palju häid asju aga üks mida me peame möönma, et prissant, kliima ja selline noh, tõesti pool aastat väga halba suusailma, külm talv, selline selline pimedus. Kõik see justkui on selline nagu loomulik kaitse sellise pealetungiva maailma vastu. Et noh, kõik peab olema tasakaalus ja mulle endale meeldib mõelda, et noh, Eesti mõnes mõttes on justkui selline vetevaimude kaitseala kahelt poolt piirab meid meri siis ühelt poolt Peipsi oma oma suurte soodega. Ja, ja kui me vaatame, mis meile taevast, eks ole, alla kallab siis ka pidevalt mingisuguseid mingisuguseid kummalisi sademeid, et ühesõnaga tõesti vetevaimud tunnevad ennast väga hästi. Inimene võib-olla mitte nii hästi, aga nad kaitsevad meid. Filosoof Niil kraamer ütleb, et inimene saab elada ja õitseda paremini selles paigas, kus tal on pinnasega sobiv suhe maaga. Iga inimene ei sobi iga pinnase peale meile sobiv pinnas või maa võib olla muidugi mitmel pool maailma eri punktides aga me sobime sinna, kui ta lähedane meie sellisele oma pinnasele oma kodumaale. Mis sina arvad, kas inimestel, kes elavad ühe koha peal kaua aega, tekib just nimelt selle maa, selle pinnasega ka mingi suhe, mingi eriline side läbi maapinna mineraalide, kellel väidetavalt on oma infoväli ja teadvus hakkab siis kooslus kuidagi inimesega kõnelema, suhtlema, seostuma, suhestuma. Ja kindlasti tekib sõltuvalt sellest, mida me ise oleme õppinud. Millised mõistet me valime, me võime rääkida väga erinevat juttu, aga ma arvan, et selle jutu mõte on üks, et kindlasti side tekib. Tunneme vaistlikult selle ära. Ja tõesti on huvitav see, kui vaadata Eesti inimesi siis võib-olla, kui Hurda pärimuse kogumise ajal oli kõige olulisem inimene rahvalaulik, kes mäletas veel vanu rahvalaule siis praegu ma julgeks öelda, et kõige olulisem inimene on see, kes on elanud ühes ja samas paigas kogu oma elu. Vot see on eesti kultuuri kõige suurem väärtus. Ja tegelikult iga sellise inimese juures tänasel päeval peaks vähemalt korra käima, eks etnograafia, antropoloogia koguma seda pärimust. Sest need inimesed, kes on kogu elu elanud ühes paigas mõtlevalt selgelt täiesti teistmoodi. Ja ma arvan, et see sidepaigaga sageli on isegi niivõrd tugevad, et nende inimeste jaoks oleks täiesti mõeldamatu isegi Eesti piires, et nad kolivad näiteks Lõuna-Eestist kusagile Saaremaale. Nad isegi ei suuda kolida teise külla ja isegi mitte naabertallu. Et paiga side on, on, on lihtsalt niivõrd tugev. Ja noh, võib-olla kuidas me ise tajun. Mis on väga suur erinevus nende inimeste vahel, kes näiteks kolivad Eestist ära kes ehitavad oma elu üles kusagil mujal, kes saavad hea järje peale ja tegelikult võivad endale lubada sellise elukoha noh, nagu tõesti nende hing igatseb väga ilusas looduslikus kohas ka kusagil maal. Siis üks asi, mida nad, et ei suuda kaasa võtta, on see pärimusliku kihistus. Mis toitub sellest, et ühes paigas on suguvõsa elanud noh, ütleme siis mäletamate aegadest peale pikki inimpõlvi. Kui sa selle pilguga vaatad ringi oma kodukohas, siis tõesti nii tihedat kohapärimuse asuala kui on Eestis, ma arvan, Euroopas me praktiliselt ei leiagi. No võib-olla kusagil Norra mägedes mingisugused Norra trollid? Pakuvad meile konkurentsi aga seesama pärimusliku kihistus, see on see, kust saab selline paiga vaim ikkagi ikkagi toitu. Ja möönan täiesti seda, et kuigi mulle endale väga ei meeldi mõelda, võib-olla helistades esoteerilises terminites ma siiski tunnistan et noh, kogu selles maailmas on midagi salapärast ja müstilist vaadates lihtsalt sedaviisi, kuidas kuidas selline ühes paigas elanud inimene leiab üles sellise maagiliselt paigal. Ja, ja tõesti, mulle teinekord näib, et seesama lihtne seenelkäik tegelikult need seened ei üldse tähtsat, lihtsalt, et inimene armastab käia läbi mingisuguseid paiku, mis annavad talle jõudu. Ja, ja kuigi selline vana võib-olla selline nagu ohvrikivide aeg või või selline looduslike pühapaikade kihistus, noh, see on ka tulnud sisse nii suur kultuurikatkestused, mõnes mõttes on see nagu vana rahvalaul, mis on katkenud siis tegelikult Eesti inimese kohta käib selline noh, animismi jäävuse seadused, selline animistlik maailmapilti ei teki ega kao, vaid lihtsalt muundub ühest liigist teise. Ja kui me ei käi enam hiitajas või looduslikes pühapaikades, siis tegelikult me oleme selle asemele loonud mingisugused oma kõhutundel üles leitud sellised sellised rajad ja ikkagi ammutame sealt jõudu. Ja ega me täpselt ei tea, et kuidas me seda teeme ja miks me seda vaja. Aga tegelikult on see ju täpselt sama asi. Aga, aga tuleb tunnistada, et, et see maailm hakkab avanema ikkagi siis, kui sa, kui sa oled aastaid elanud, Nad ei olnud ja käinud ühes ja samas paigas. Noh, mina olen seda nimetanud metsa kodustamiseks, et kui sa oled õnnelik inimene, siis on üks mets või üks mererand, mida sulle elu jooksul õnnestub kodustada. Noh, võib olla kaks, maksimaalselt kolm. Aga ühe paiga kodustamine võtab ikkagi aega aastakümneid. Lihtsalt et neid ei olegi palju tarvis. Aga see on suur õnn, kui inimesel on, on võimalus kodustada mingisugune. Nagu eksperii rääkis väikesest printsist kui sellise Görise see kodustamise lugu. Selles on midagi väga ilusat eestlasele omast. Kas sa tunned, et sina oled tänaseks oma kodumetsad kodustanud? No ma julgen öelda, et jah, olen, mul on kaks kodustatud paika ja ma arvan, et nende kõrvale on äärmiselt vähetõenäoline, et ma suudaks kodustada v lõhe, enne saab lihtsalt elu otsa. Aga, aga muidugi ma olen piiritult tänulik selle üle, et seal ikkagi olnud võimalik. Ja nüüd ma näen, kui, kui palju nad toidavad mind, et kuidas suurem osa minu loomingust pärineb sellest müstilisest mingisugusest maa jõust. Ma ei tea, kas see on selline mineraalne jõud või kosmiline jõud ja, ja see ei ole üldse tähtis, mis jõud see on, aga see on jõud. Ja, ja mul on sageli nii, et kui mul on vaja endast midagi läbi mõelda või, või kuidagi hinge korrastada või, või lihtsalt luua, pööraselt luua, ma tean täpselt, mida ma pean tegema, ma pean minema ühte teatud paika ja ja, ja, ja sellega on, on suurem osa sellest sellest probleemist kuidagi lahendatud. Et noh, see on täiesti selline müto, geograafiline mõtlemine, aga, aga see toimib. Mina ei usu sellesse, et kui me tahame, tahame olla, loovad, et me peaksime minema mingitele kursustele või ma natuke usun, et, et see on selline malev, vale mõtteviis. See, mida me tegelikult peaksime tegema on, on üritada kodustada mingi paik ja kõik need vastused on seal olemas. Lisaks sellele, et me oleme metsarahvas, oleme ka üldisemalt maalased ehk kosmose ja maaelanikud. Ning tänasel päeval ei saa me ei üle ega ümber emakese maa tervislikust olukorrast ja meist selle kõige sees, mis meid paratamatult puudutab ja mõjutab. Kas tõesti peame me enamus liike vihmametsi ära hävitama v õhu mürgitama? Alles siis, kui elu muutub täiesti võimatuks saama aru, et ilma looduseta pole meil elu või on äkki ikkagi mingi võimalus, et see globaalne keskkondlik, ärka, hukkamine toimub ikkagi enne katastroofi ning me suudame kuidagi seda raiskavat konsume, ristlik kui rahaahnet mentaliteeti, mis praegu valitseb. Noh, räägime näiteks piiramatu majanduskasvu edendamisest piiratud ressurssidega planeedil. Et me suudame seda muuta nii rohujuuretasandil kui tipu tasandil. Mina arvan, et ei suuda ja siin Maran välja mõelnud vähemalt enda jaoks täiesti selge vastus, et et maakera ei pääse katastroofist. No minu arust on meil valida nagu kahe võimaluse vahel või kahe sellise diagnoosi vahel, kas maakera on suremas või, või maakera on krooniliselt haige. Kolmas võimalus on juba väga vähetõenäoline. Aga ma usun seda, et kõik see, mis juhtub pärast sellist suurt katastroofi võib meid siiski viia oluliselt parema maailma poole. See, et inimene suudaks teha seda enne katastroofi, seda ma ei usu. Selleks on aeg juba möödas. Aga ma usun küll, et et ega see katastroof ei ole inimkonna jaoks fataalne. Et mõned rahvakillud ehk ikka jäävad ellu. Ja võib-olla siis pärast sellist suurt veeuputust võib-olla sünnib parem maailm. Nad on üsna pessimistlik vastus, ma tajun praegu, aga ma arvan, et see on kõige ausam, mida ma oma teadmiste pinnalt oskan öelda. Ma tegelikult vist ei ole kohanud ühtegi bioloogi või, või targemat, loodus, inimest kes oleks maakera üldise seisukorra koha pealt täna väga optimistlik. Ja noh, sõna väga on sind veel täiesti kohatu, ütleme kes oleks lihtsalt optimistlik, sest noh, kõik sellised, et suured, olulised globaalsed indikaatorid on täiesti punases. Ja mingi hetk ma kardan, hakkab, see hakkab see maakera rebenema. Ja muidugi siit võiks edasi mõelda igasuguseid asju, et kas me peaksime sellest selleks valmistuma. Kui me mõtleme midagi, väga tark inimene on öelnud stiidanhocking, siis tema hindas inimkonna ellujäämise tõenäosust 21. sajandil fifty-fifty 50 protsenti või 50 protsenti. Ja kui me sinna kõrvale paneme sellised tavalisi igapäevamaailma, kus me elame näiteks noh, suurem osa meist sõidab autoga, igas autos on turvasüsteemid. Noh, me teame, et liiklusõnnetuses surma saada tõenäosus on kuskil 0,0001 protsenti, no ütleme, võib-olla üks, null liiast, aga aga, aga see on nagu kaduvväike. Samas noh, kõik me teame, kui oluline on, eks ole, nagu rihm kinni panna ja võid oma auto korras. Samas, kui me paneme sinna kõrvale, et ellujäämise tõenäosus 21. sajandil on, on 50 protsenti, siis me saame aru, kui absurdses maailmas me tegelikult elame. Kui noh, kui, kui, kui, kui, kui valesti kuidagi see, see, see asi on läinud ja noh, igaüks võib siis edasi mõelda, et, et noh, milline oleks oleks see maailma turvapadi. Aga ütlen ausalt, mina praegu ei ole seda välja mõelnud. Sa oled palju rääkinud ka kultuuride laupkokkupõrge kest, et samas oleme paratamatult suures globaliseerumisprotsessis, mida naljalt ilmselt peatada pole võimalik, isegi kui selline soov peaks kuskil kellelegi kima või olema, et kuidas siis lepitada enda sees eestlane, eurooplane, globalistlik, maalane, kuidas niisugune väike Euroopa indiaanlane, põlisrahvas metsarahvas ja samal ajal oleme kõiki ühenduses tänu globaliseerumisele? No see vastus tegelikult juba kõlas sedasama seenenuga ja ja Aifun seitse ehk siis noh, võiks ju mõelda nii, et kui me külastame üht tõelist rokk-kontsert siis me peaksime oma patu maha pesema sellega, et me külastame kindlasti samal aastaga seenenäitus ja kui hoiame neid asju tasakaalus, siis ma arvan, on kõik hästi, et et noh, kui me mõtleme seda kõik hästi all sellist erinevate kultuurikihtide ellujäämist ja ma tajun ka seda, et võib-olla seemnejuttudest nagu väga pessimistlik et võib-olla väga realistlik ja võib-olla ka väga realistlik, aga ütleme, et see on, see on, see on üks võimalus, mis tõesti on millel on väga suur võimalus reaalsuseks saada. Hetkel on, on kõik variandid ju olemas. Siis noh, kui mõelda selle peale, mida inimene saab teha, siis võib-olla tulles tagasi selle selle jutu päris alguse juurde, kui me võrdlesime loovust ja headust siis noh, jätkuvalt ma tunnen, kui oluline on rõhutada seda, et oleksime oma võimaluste piires head inimesed. Et see, kui me pole piisavalt targad või piisavat loovad, on ka tähtis, aga, aga mitte nii tähtis kui see, et teha, teha, teha võimaluse korral head. Ja noh, ma usun, et kui me sellest printsiibist kinni hoiame, siis see on ka peaaegu kõik, mis me oma oma karma jaoks ja teiste karma jaoks saame teha. Et selline vana eesti talupojatarkus tegelikult, ma arvan, on selle koha pealt täpselt sama, milleni võib-olla jõudsid kunagi kunagi kunagi suured suured mõtlejad Aga kus me teame, mis on hea inimene tänasel päeval, et öeldakse ju ka, et tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega, keegi tuleb, tahab sulle väga head teha, et sul on nüüd vaja seda, teist ja kolmandat, mis näiteks kehtivate normide järgi on hea, aga sulle võib-olla pole üldse hea, mis siin aluseks. Jeesuse õpetusbuda. Ei, ma arvan, et kui me niimoodi hakkame erinevaid mõttesüsteeme võrdlema, siis me siis me lähme kiiresti Rapat, mina lähtun sellest, et inimene teab, mis on talle hea. Ja kui ta sellest kinni peab, siis siis suur osa sellest teadmisest on tal olemas. Muidugi on see mõiste headus ka natukene selline noh, relativistlikke ta. Ta sõltub paljudest asjadest, aga, aga ma arvan, et headuse kriteerium on ikkagi intuitsioon. Ega vanaema ka ei teadnud, mis on hea. Aga kui me tagantjärgi mõtleme, siis tegelikult nendest pühapäeva hommikustes, pannkookides, maasikamoosiga, seal oli see sees. Ja ei olnud mingit kahtlust, et tegelikult ta teadis Lingvistilises metsas kirjutatakse Barbide kaltsunukkude sõjast, ma tahaks tsiteerida, see oli väga tabav minu meelest Barbide kaltsunud, kuidas sõda on sümbolite suur isamaasõda, kus ilmatut korporatiivsed, sümbolsüsteemid õgivad vaikselt ära rahvuslikud kujundid. Meie inforuumi kujundavad agressiivne korporatiivses trahast toitub meedia jõuliselt turundust, teegiad, mis muudab inimkäitumise ühetaoliseks ja väärtushinnangud lamedaks. Ja lisad ka, tsiteerin veel globaliseerumise ja jutumärkides maailma kultuuri tulemuseks on omamoodi semiootiliselt tapatalgud, mida pannakse toime kõigil pisikestel inimteadvuse saart mis seal kusagil olemas on. Kas meil on võimalik end kuidagi selle globaalse tasalülitamise eest kaitsta? Et räägitakse küll, et mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt, aga reaalsuses sõidab ikka ju said globaliseerumise just nimelt tasalülitamise teerull üle. Üks, võib-olla kõige tähtsam asi on see, et me peaksime enda jaoks selgeks mõtlema, mis ikkagi tähendab eesti kultuur. Ja ma arvan, et me tegelikult ei ole seda kuigi hästi selgeks mõelnud, sest paraku me elame sellises maailmas, mis ütleb meile, et kui me saame riigieksamil vähe punkte, siis on see meie elus katastroof. Aga see, kui me kunagi ei ole istunud lõkke ääres, siis see ei ole katastroof. Ja vot siit hakkavad need asjad pihta, et tegelikult me ei tohiks päris kõike uskuda, mida meile räägitakse või siis teiste sõnadega üritada selle oma haridussüsteemi ja riigieksamite ja, ja, ja, ja kõikide muude asjade kõrvale panna noh, midagi, mis päriselt kõlab vastu meie meie sellises põlises olemises. Ja kui me siis sellel taustal nagu mõistame, et needsamad võib-olla hommikut selle selle kohvitassiga, eks ole, ja selle väikese karuindeksiga ja, ja seenelkäikude ja ja, ja nende pööraste, seenemetsa lõhnadega ja, ja kõikide muude asjadega, mis on justkui naguniivõrd tavaline, et me vaatame sellest läbi. Et seesama teadmine, et me saame igal õhtul peaaegu suvalises Eesti punktis vaadata vaadata tähistaevast ja, ja olla kuidagi paljaste jalgadega, kahe jalaga maapinnal kõiges selles on tegelikult vastus olemas. Et noh, see, mida me võib-olla oleme harjunud pidama eesti kultuuriks kas nad meie rahvarõivad või, või, või, või Kalevipoeg või või isegi noh, paljud meie rahvalaulud. Et noh, paljud neist on see, mille kohta tuleks öelda, et see on tegelikult kultuurimälestis. Et noh, ma kogu respekti juures loomuliku tihti vana kultuuri vastu. Mulle näib, et, et inimene, kes käib seenel on teinud rohkem oma hinge heaks, kui, kui see, kes selle asemel loeb kalevipoega. Võtan selliseid väga radikaalse näite, et kui me ei loe Kalevipoega, siis hüva, me kaotame midagi, aga mitte nii palju, kui, kui me, kui me viskaksime käest seenekorvi. Ehk siis selliseid lihtsaid asju keeta, moosi korjata teelehti, raudrohtu pärnaõisi, kõik see on väga-väga tähtis tuua vaasi värskeid kaseoksi, teha metsikutest lilledest pärg. Noh, neid asju on, on väga-väga palju ja kõige selle kaudu minu meelest praktiseerime kõige paremas mõttes seda vana eesti kultuuri. Et kui me seda oskame elus hoida, siis siis me oleme ise paremad inimesed. Lisaks sellele, et me oleme metslased ja eestlased ja maalased oleme selle kosmoses pöörleva helesinise pärli peal ka kosmoslased ehk universum lased. Ja pole võimatu, et peagi on osad meist juba kuulased marslased ja teab mis planeetlased ja nii edasi, kui me võtame korra välise vaata vinkli, siis kes on see omapärane olend nimega inimene? Just nimelt välisvaatleja pilgule tahaks ikka muukida seda inimeseks olemise müsteeriumi, ajatut, igavest igavikulised küsimust. Sama lihtne küsimus, kas me oleme? Kas me oleme üksi või või mitte? Ma ei tea, miks, miks mulle meeldib mõelda niiviisi jätta? Et ma arvan, et elu on universaalne, aga võib-olla selline mõistusega elu on väga haruldane ja väga võimalik. Kuna see universum, kus meie elame, on ju tegelikult väga noor siis ei ole võimatu, et, et inimesed võib-olla ongi esimesed, et võib-olla me olemegi see esimene seeme? Kindlasti. No minu arvates noh, ma olen seda meelt. Elu tekib väga paljudes paikades aga, aga juhul, kui me võtame selle mõte, et me võib-olla oleme esimeste hulgas, siis see kuidagi paneb meile ka sellise nagu erilise vastutuse või või, või teeb kuidagi selle, selle väikese sinise rohelise maakera tõesti selliseks eriliseks paigaks. Ma arvan, et me peame nagu vaatama kogu meie elu sellise reaalse pilguga, et ega meil tegelikult väga ei ole maadelt kusagile minna. Võib-olla päikesesüsteemi me kunagi koloniseerime. Aga ma ei usu, et et see lähilähimate aastamiljonite jooksul saaks olema mingisugune kaugem paik mis tähendab seda, et meil tegelikult ei ole mitte kusagile minna. Mis tähendab seda, et me peaksime tõesti seda, seda paika ja seda paiga ain hoidma. Kui kunagi siiski see mõte ei osutu õigeks ja, ja meid külastavad meist targemad olendid. Ma tean, et see küsimus siis tuleb saate lõpus. Siis no ma arvan, et ega meil midagi neile väga palju öelda ei ole, et me peaksime olema head kuulajad. Ja see, mida me võiksime neile öelda, on võib-olla veel võib-olla öelda mõni hea selline Eesti vanasõna. Mulla noh, mulle tundub, et kui inimesed või ütleme, teised olendid on juba nii kaugele arenenud, siis noh, kindlasti nad on tavakeeles kaugemale läinud, et selline niuke Mepafooria poeesia ja vanarahva tarkus on just see, mis neile võiks pärale jõuda. Ja kindlasti võib-olla selline niuke hea muusik, aga muusika võiks olla selline universaalne keel, mille kaudu ikkagi universumi erinevad asukad omavahel suhtlevad. Mida sa mängiks neile? Ahah, mandot, sul seal tagaaias. Tulevad plaadimängija juurde. Ma ei tea, miks mul turgatas praegu pähe eks Loomingu raamatu, kus Arvo Krikmann väga-väga suure kirega räägib eesti vanasõnadest. Jäi meelde üks. Puhja kandist üles korjatud vanasõna sadakond aastat tagasi see oli umbes selline iha ilusa pääle keski ei kae kakenu pääle. Ja kui sellesse veidi süveneda, siis noh, justkui sa ütled ära kogu inimese sellised moraali midagi väga olulist tema kultuuri kohta, kuidas nad mõtlevad. Ja siis, kui ma seda Puhja vanasõna lugesin, siis mul tuli meelde, et ansambel puuluup mis koosneb kahest suurepärasest muusikust Ramo Teder ja Marko Weisson, meil on üks selline täiesti pöörane lugu Puhja tuulik. Selline tõeline psühhofolgi klassika, ma ei tea, võib-olla on võimalus seda mängida. Siis ma mõtlesin, et kui annaks tulnukatel ette sellise paketi, mis koosneb Puhja vanasõnast sellest Puhja tuulikust ja ja, ja sellisest noh, ma tea ehteestlasliku seda avalast naeratusest, siis see võiks küll olla maksimum, mida meil neile anda. Jah, Sa ennetasid, Mul oli tõesti plaanis küsida, et mida meil on inimestena pakkuda siis kosmelistele õdedele-vendadele. Aga kui me kosmosest veel räägime ja, ja planeet maast ja maast kui kosmosejaamast siis ometigi ehki tänasel päeval ei tundu väga reaalne, et mäesid homme-ülehomme kõik selle miljardite inimestega, saaksime maa sarnastele planeetidele minna, seal elu jätkata siis ikkagi sellesuunaline aktiviteet käib kogu aeg, et inimene, kogu aeg, kui tal on võimalus olnud, on pürginud tähtede poole, ta tahab ikkagi planeedilt välja, ta tahab kosmosesse sinna avarus on see seikleja vaim, avastada on see selline liigi jätkamise soov põlistada ennast ja ikkagi, kui siin läheb hapuks, siis seal mujal saab edasi elada, et mis see on, ma täpselt ei tea. Aga kosmose suunal, Me liigume, tegutseme, vaatleme, mõtleme, uurime. Ja sinnapoole me ikkagi vähem või rohkem pürgime, et kui me kõik oleme tehtud tähetolmust, nagu ütles tabavalt kaalse kaan Kalseigen siis kas kosmos kutsub meid enda poole, kas see on mingi selline kosmilise determinism kaja, mis meis kõlab, mis sunnib meid ikka ja jälle üles vaatama, mõtlema, unistama, reaalseid samme võtma, et sinnapoole suunduda? Ja küllap see nii on, ma arvan, et meie kõige vanem kultuurikogemus tegelikult ongi see, kui me istume lõkke ääres või vaatame taevasse. Seda on inimesed teinud tuhandeid aastaid. Ja olen kuulnud, et Eesti taevas on selge ilmaga võimalik näha umbes tuhatkond tähte. Mõtlen, kui suur õnn see tegelikult on. Kui paljud maailma rahvad ei näe üldse enam taevas tähti. Ja, ja kui oluline on ikkagi selline selline pimedus, kus tühjus kõik see, mis loovad eelduse, et me saaks üldse tähtede poole vaadata, saaks unistada. Ja noh, muidugi siin ma tahaks nagu iseendale vastu rääkida noh, kõige kiirem asi maailmas, onju inimese mõte. Noh, mine tea, et võib-olla kunagi siiski ehitame kosmoselaevad, mis, mis liiguvad mõttekiirusel ja sõidame kuskile tähtede taha. Siis ma tegelikult tahaks, et see juhtuks. Ja, ja võib-olla sellepärast ma vaatangi tähtede poole, et ma tegelikult unistan sellest. Kuigi jah, siis hakkab kõnelema praktiline inimene, kes ütleb, et meil ei ole kuskile minna. Aga ega see, ega see unistab vooli kuskile ei kao. Ilus tuleb tegelikult hoida selliseid suuri unistusi, et elu, milles puudub unistus, ei ole päris elu, et selles on midagi puudu. Nii et noh, ma, ma jätan jätan sellele küsimusele vastamata, sest tegelikult seda vastust ei tea. Aga ma tahaks, et kunagi keegi ikkagi saaks teada, eks minu 10 astmel 10 lapselaps näiteks, et ta mõtleks selle välja ja ehitaks kosmoselaeva, mis liigub mõttekiirusel. Jah, või töötaks lõpuni välja Telefordi, istuksid. Iga kus on selline rubriik nagu ankeet, kus ma kõikidelt saatekülalistelt kesin, needsamad viis küsimust, nii ka sinu käest. Ja esimene küsimus on, mis on elu. Aitäh ja sellele me juba osavalt vastasime. Mina pooldan seda mõtteviisi, et mina tahaks, et, et elu mõte jääks vastuseta. Aga see ei ole selline küsimusest ära libisemine, vaid ma tahaks, et selles vastuseta küsimuses oleks sees on väga suur jõud. Mida ootad homselt, kuhu ja kuidas edasi? Noh, tegelikult ma olen loomu poolest optimist, et tegelikult ma loodan ikkagi, et teostus, stiidagoogiling, ennustuse heledam ja helgem pool. Ja noh, kui see nii peaks minema, siis ma mõtlen küll, et, et Eesti on üks imepärane paik, kus selline inimese ja looduse koosolu on võimalik ka tänapäevases maailmas. Ja siin ma küll usun, et, et Eestil on tulevikku. Mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik, mis on õnne valem? Mulle meeldib see mõtteviise kõige lihtsam võimalus saada õnnelikuks, on üritada suurendada õnne hulka enda ümber. Ma arvan, et siin on tegemist selliste ühendatud anumate ka, et vaat kui sa oled õnnelike inimeste hulgas, siis nagu muutud ise ka õnnelikuks. Mulle meenub üks antiigi luuletaja, kes on öelnud sellised read, et kui ma vaatan Kreeka pähklid, siis ma muutun üleni ümmarguseks. Selline vastus õnnelik olemise kohta ka. Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida sa neile ütleks? Mina tervitasin seda ühe toreda Puhja vanasõnaga, mis kõlab nõndaviisi. Ihkab Ilusa pääle, keegi ei kae kakanu pääle. Igaüks võib seda siis kodus edasi mõtelda. Ja modervitaksin kosmoseelanike Ramo Tederi ja Marko Weissoni toreda looga Puhja tuulik. Ansambel puuluup, siis on selle duo nimi, aga kui natuke fantaseerida, et hea küll, sa tervitad neid vanasõnaga, paned mõnusa muusika mängima, mida sa neile külakostiks pakuks. Sest et on olnud andmeid või teateid või lugusid kontakti juhtumitest, kus inimene räägib, et kosmoseolendid tulid ja võtsid hea meelega vastu kohvi ja õuna. Mina annaks neile männiriisikaid. Korra peatuks veel sellel teemal, sest Mulle meenub film Raival saabumine, ma ei tea, kas sa nägid seda. Et see oli hästi huvitav, kuidas seal oli käsitletud seda kohtumist maavälise mõistusliku eluga ja just seda suhtlemist, et kui tavaliselt Ameerika ka ulmekad on selline tohutu action paugutamine, seal oli väga rahulik ja naislingvist keeleteadlane siis läks püüdis nendega hoopis teisel viisil suhelda või suhestuda, et tegelikult me siin räägime, eks tulevad kosmilised õed ja vennad ja noh, muidugi tore, kui nad on väga kõrgelt arenenud, suudavad meiega, ma ei tea, telepaatiliselt suhelda või et ei pea üldse selle keeleküsimuse peale mõtlema. Aga kui nad on noh, ütleme, võib-olla tehnoloogiliselt arenenud, aga ikka tekib see küsimus, et kuidas me siis tegelikult suhtleme. Et olete mõelnud selle peale sina kui semiootik lingvist, et et suhelda mingi teise, täiesti tundmatu mõistusliku elukandjaga, kuidas see võiks välja näha? Jah, ma olen selle peale mõelnud, see on tõesti üks väga huvitav küsimus, seetõttu see film Raival oli tõesti üks selliseid paremaid filmi leida minu minu viimase aasta filmide hulgas. Ma võib-olla mõtleks nõndaviisi, et ega selline verbaalne keel on selline suhteliselt hiline nähtus, et ma pigem katsuks minna tagasi selliste väga ürgset kommunikatsiooniviiside juurde, et noh, väga tõenäoliselt kuna me elame ikkagi kõik sellises universumis, mis tekib reaalselt teeria kujul, siis minu meelest selline nagu liigutuste põhine kommunikatsioon või siis noh, ütleme selline koreograafia või tants võiks olla minu meelest parem mõte suhelda, suhelda nii-öelda võõra tsivilisatsiooni esindajatega, kui, kui tavaline keel. Ma ei tea, võib-olla isegi veel baasilisemad asjad, selline puudutus võib olla soojus. Noh, mingid sellised väga-väga juba füüsikud, sellised asjad, et ma arvan, et seal oleks see ühisosa võib olla märksa suurem kui, kui, kui sellist noh, meie jaoks arenenud keelte puhul. Et lihtsalt, et valida välja see vundament, millest erinevad keeled hakkasid tekkima, et siis ma arvan, me oleme sellele lahendusele märksa lähemal. Mulle meeldib, sinu raamatutest käib läbi selline väljend nagu taruorganism, millest sa oled rääkinud ja see, kui me siin praegu sellelt tulnuka tervitused eemal olema, siis mida sina sel ajal täpselt tähendab mõelnud mina minu jaoks taruorganism tekitas nii-öelda ufoloogiast sellise paralleeli, nagu hai mainud kärgmeel kutsutakse, siis mille seal lihtsalt üks teooria mille järgi näiteks need hallid, väiksed, suurte silmadega, peaaegu olematu nina ja suuga imelikud olendid, et nemad on lihtsalt sellise ühe suure kärgmeele nagu jätked, väiksed biorobotid, mis pea kompuutrile infot korjavad. Noh, ma arvan, et tänapäevaste teadmiste valguses me võime päris julgelt öelda, et näiteks mets on taruorganism kõik puud on, on seeneniidistiku kaudu omavahel ühendatud ja noh, tegelikult ka kontseptsioon inimesest on ju viimase kümnekonna aasta jooksul oluliselt muutunud ka inimene on mõnes mõttes taruorganism, et me teame, kui kui oluline tähtsus nendel bakteritel, kes meie kõhus elavad bakterid, see peaks olema inimeses rohkem kui tema enda keharakke. Ja nad sõna otseses mõttes mõjutavad meie käitumist toiduvalikute meeleolu ja mille, mille muu kaudu et noh, väga radikaalne vastus on see, et maailmas jäävadki ellu ainult taruorganismid, et kõik üksik lased varem või hiljem surevad välja. Ehk siis on väga tõenäoline, et, et ka, et ka need tulnukad, keda me kunagi kohtan, paru organismid. Et selles mõttes elul on mingi kummaline kummaline omadus koonduda, et, et kuidagi see taruorganism paneb paremini vastu. Ja noh, eks see on võib-olla ka see, mida Me peaksime inimkonnana püüdma, et vaat kui inimkonnast saaks taruorganism või ütleme, poeetiliselt, kui maha ker hakkab mõtlema, siis noh, võib-olla me oleme saanud üle evolutsiooni lävepakku. Viimane küsimus, mida soovitad inimesel veel lisaks uurida? Mina usun sellisesse vaikusehetke, ma arvan, et kui inimene peab ja viskab maha liiga raske seljakotti siis on ta sellisele tarkusele saanud märksa lähemale. Mina väga ei usu seda, et neil on millestki puudus, mina usun pigem seda, et meil on liiga palju asju, mida me kaasas kanname. Ja kui me selle rämpsu rämpsu kõrvale paneme, siis ma arvan. Kui me varem ei suutnud joosta, siis siis siis kergema seljakotiga Me suudame, et ma arvan, et inimesel on vaja palju vähem asju, kui ta arvab ja, ja see on kindlasti üks tarkuse võti. Lihtsalt tahta vähem võtta kaasa vähem asju tekitada enda ümber vähem muresid. Ja siis me oleme õnnelikud. Valdur, kui nüüd võtta tänane saade kokku, siis mulle jäid kolm sellist peamist mõtet, et kõrvu, et mulle esiteks meeldis väga see korilase äratamine, et me võiksime äratada oma sisemise korilase ja käia edasi eestlastena seenenuga ühes nutitelefon, teises käes, teine, mis mulle väga meeldis, oli see kodustada oma kodupaik kas oma kodumets või või kodurannik, et avastada seda metsamaagiat, seda eestlaste ürgset olemust või seda ürgset maagiat või meie ürgset tulemuse koodi. Ja kolmandaks, mille üle on mul väga hea meel, oli kuulda sinu suust soovitus inimestele olla hea inimene ja näha Eestit võib-olla natuke teise kultuuri ja looduse vaatenurgast kui maailmale väärtuslikku asju, kui lihtsalt sellist kiire kasumi teenimise võimalust, mis sa ise kokkuvõtteks sõnaksid. Ma arvan, et seal on väga hea kokkuvõte, nad on kõik väga lihtsad asjad. Ja noh, eriti neist kolmest meeldib mulle see metsa või mereranna või lihtsalt mõne mõne puu või kivi kodustamine. Meil on väga imeline sõna, see sõna on kodu ja ma arvan, et me tegelikult vaistlikult teame, et kodu on midagi palju rohkemat kui maja. Ja see, mis meie jaoks on kodusõna, kodu tuleb vanast soome-ugri sõnast koda. Tegelikult see koda ongi see, kus me näeme tähti ja ja me saame vaadata Ta justkui läbi seina. Et selles mõttes see võib-olla kõige ürgse kodutunne ongi see, kui me, kui me kodustame mõne paigad Suur tänu sulle, Valdur Mikita, et jagasid hallo kosmos juubelit, kes täna meiega oma mõtteid ja arvamusi ja kogemusi, aitäh sulle. Palju õnne kõigile. Aitäh ja muidugi tänu teile, kallid raadiokuulajad, juba 300 korda oleme siin selles võtmes kohtunud ja loodan, et see rännak jätkub meil ikkagi ühiselt maailma avastades nagu ikka, et meie tänast jutuajamist alati üle kuulata. Kui sise väliskosmilised audiorännakud on olemas raadio kahe kodulehel asuvas kõikide saadete arhiivis kuhu jõuate mugavalt aadressi hallo, kosmos punkt e kaudu, mis viib teid ka küberpesadesse, teris Instagrammis, portaalis alkeemia ja kosmonautide klubisse Facebookis, kust leiate Valdur Mikita raamatute triloogia ja koos Kaido Kirikmäe ja Robert Jürjendal loodud heli ja sõnaalbumi Ilu küsija mängu, nii et kellel huvi, siis sealtkaudu saate osaleda. Kohtumiseni taas nädala pärast, samal ajal samal sagedusel neljapäeval kell kaheksa õhtul ja pühapäeval kell kaks ja raadio kaks. Seniks aga minge metsa.