Rõngadžatuuri on on aastakümnete eest pannud kirja. Niisuguse mõttekunst peab olema rõõmude allikas. Ta peab laulma ülemlaulu headusele ja tooma, et inimestele on iga kunstnik ta püüdma olla päikesesarnane. Isegi häda ja kannatuse korral peab ta kusagil sees pool nägema lootuskiirt ja valgust juhtima inimesi kaunitele, mõtetele. Kuivõrd täiuslikult suutis vaikset turjaan oma kreedo järgi käia, näitab tema rikkalik helilooming. Optimism, helguse headus kiirgab meile sealt vastu. Isegi dramaatilistes nukratest meeleoludest kantud muusikasse oskab end poetada lootusesäde või rõõmu. 10. Milline on muusika, selline on enamasti ka helilooja ise. Vähemalt kaheksa turjan, niisugune oli heatahtlik, tagasi hoitult, temperamentne, mitte üle meelikult rõõmus, kuidagi sordiini all. Ometi alati heatujuline. Muusika ümbritses asjatu reani sünnist alates. Ema ja isa laulsid kodus sageli perekondlikel tähtpäevadel, aga musitseerijaid oli rohkesti. Sajandi alguses tegutses Tbilisis palju rahvamuusikaansambleid muidugi oma teiste lõbuks. Loomulikult ei puudunud laul. Heaks traditsiooniks oli seda ansamblit paluda esinema pulma aga ka teistele kodustele pidudele. Lapsepõlveaastail kuuldud Armeenia, Gruusia ja Aserbaidžaani rahvaviisid talletusid sügavalt Hatšhaturjan teadvusse ning said hiljem tema heliloomingu aluspõhjaks. Kui jõudis kätte elukutse valiku aeg, ei toetanud vanemad poja soovi hakata muusikat õppima. Täiesti arusaadav, sest üldiselt ei peetud sajandi alguses muusiku elukutset millekski. Õigemini ei usutud, et selle tööga suudaks keegi endale leiba teenida. Ja nii astuski Hatšhaturjan 18 aastasena Moskva Ülikooli füüsika-matemaatika osakonda. Ent kõik õppeained tundusid kuivadena ja muusika võluriik nii ahvatlev vana, et ta läks kahe aasta pärast muusikakooli, mis 1944. aastal muudeti Kressinite nimeliseks muusikapedagoogika instituudiks. Esialgu tšellot õppima. Varsti aga läks Mihhail Kressini soovitusele ület tema kompositsiooniklass. Huvitavat helitööd ei lasknud end kaua oodata. Tants viiulile ja klaverile ning klaveripoeem püsivad tänaseni Nõukogude viiuldajad. Teie pianistide repertuaaris. Juba esimestes helitöödes avaldunud isikupärane käekiri, improvisatsiooniline stiil, võluv meloodika, terav rütmika, muusika koloriidsus avas aegset orjaanile pärast muusikakooli lõpetamist Moskva konservatooriumi ukse. Temast sai 1929. aastal silmapaistva pedagoogi ja helilooja Nikolai Moskovski õpilane. Oma suurest õpetajast rääkis aktseptoriana alati sügava lugupidamise ja austusega, hinnates kõige rohkem Moskovski seda joont, et ta vene ja lääne klassikuid eeskujudeks tuues ei soovitanud neid jäljendada, vaid vastupidi, hoiatas algajat, heliloojat idamaade muusikalaadilise intonatsiooniline ning rütmiliste sfääri tunnetuse kaotamise eest. Konservatooriumi aastat lisasid heksakloraani loomingunimekiri ja terver ja helitöid tänapäevani tuntutest nimetagem Tokaatat klaverile 1932 triot klaverile, viiulile ja klarneti-le samuti 1932 ja tantsu süviti sümfooniaorkestrile 1933. Konservatooriumi lõpetamise puhul valmis kolmeosaline sümfoonia, mille helilooja pühendas Armeenias nõukogude võimu kehtestamise 15.-le aastapäevale. Ajalooraamatuis nimetatakse seda teost esimeseks Armeenia sümfoonia. Eks. Traditsiooni kohaselt kantakse Moskva konservatooriumi suurele marmortahvlile selle õppeasutuse kõige väljapaistvamad lõpetajate nimed 1934. aastal ajuti sinna Arram Hatšhaturjan. Kuid sellega õppimine veel ei lõppenud. Kolmele aspirantuuri aastale. Moskovski juhendamisel pani punkti kontsert klaverile ja orkestrile. Seda teost hakkasid kohe mängima parimad pianistid meili välismaal, tuues autorile esimesel laialdase tunnustuse. Ülemaailmse kuulsuse tõi haikseturjaanile kontsert viiulile ja orkestrile. Kontserdivalmimise ajaks 1940.-ks aastaks kandis Hatšhaturjan Armeenia NSV teenelise kunstitegelase aunimetust Lenini ordenit. Viiulikontsert tõi talle 1941. aastal Nõukogude Liidu riikliku preemia. Kuulsime Hatšhaturjan viiulikontserdi esimest osa allegrat. Heliülesvõte on unikaalne selle poolest, et solistina esineb teose esmaettekandja David ois trahve, üleliidulise raadio ja televisiooni sümfooniaorkestrit juhatab aga autor. Enne teise osa kuulamist kasutage soodsat võimalust teada saada, mida helilooja ise on rääkinud oma viiulikontserdi kohta. Nimelt ilmus möödunud aastal raamat, milles on avaldatud turIaadi jutuajamised Moskva muusikateadlase Grigori šniersoniga. Seda on palju, kuid püüan teha kokkuvõtlikult. Mind on alati võlunud instrumentaalkontserdi ere ja pidulik vorm. Klaverikontserdi menu innustas mind veel korduma, jõudu selles žanris proovima. Et uue kontserdi soolopilliks valisime just viiuli, on süüdi noor David ois trahv, kes sai esimese preemia üleliidulisel interpreetide konkursil Leningradis 1936. aastal. Konkursi eeskirjad nägid ette valida žüriidesse esindajad kõikidest liiduvabariikidest. Armeenia poolt määrati mind viiuldajat žüriiliikmeks, kuigi olin veel konservatooriumi aspirant. Meie žürii krooniks oli maailmakuulus viiuldaja Myron Poljaaken. Tema hinnangud olid alati äärmiselt avameelselt ning asjatundlikud. Kuusin konkursil ois trahhi esmakordselt ja jäingi tema ande austajaks. Alatiseks meelde sööbinud nendel soni viiulikontsert tema esituses. Kontserti kavandama hakates mõtlesin muidugi Oistrahhile, kuigi iga helilooja ei saanud unistada sellest, et tema helitööd hakkaks mängima üldised tunnustuse võitnud ois trahv. Nimelt ei olnud noil aastail interpreetide huvi nõukogude heliloojate suur vormis teost vastu veel suur. Ka publik suhtus sellesse vormi leigelt. Head kontserdid olid veel loomata. Oli isegi niisugune ajajärk, et muusikafond sõlmis interpreetide lepinguid ühe või teise helilooja teose mängimiseks. Teiste sõnadega, interpreet toetati majanduslikult teoste esitamise ettevalmistamisel. Viiulikontserdikirjutamine edenes esialgu aeglaselt, sest tegelesin väga aktiivselt heliloojate liidu asjadega. Faktiliselt olin üks tema peamisi juhte. Palju aega röövisid koosolekud ja komisjonid kõikvõimalike loominguliste organisatsiooniliste küsimuste lahendamisel. Loominguga sain tegeleda vaid katkendlikult. Ometi õnnestus mul noodikirja panna esimese osa, esimene teema. Isandasin ka kõrvalteema, kasutades selleks paari takti ühest vanast teosest uue harmooniaga. Kavandasin teise osa peateema. Finaali muusikalisele materjalile tulin juhuslikult. Puutusin sageli, kui suurepärase klaveri tuua vendade Adolf ja Mihhail kott liibiga. Nad mängisid enda poolt kahele klaverile seatult ka minu helitöid. Kordistusin koos Adolf Scott libiga klaveri taha ja hakkasime lihtsalt niisama improviseerima. Sattusin mingi idamaise klassikalise hõnguga teema, peale selle panin kadentsi ka finaali peateema. Leidsin siinsamas. Viiulikontsert sai kiiresti valmis tänu sellele, et 1940. aasta suvel avati staare ja Russas heliloojate loominguline maja. Tegelikult kuulub sinna terve hulk väikesi majakesi. Üks neist anti minu ja mu pere käsutusse. Kirjutasin produktiivsete kiirelt iga päev hulga lehekülge partituuri, nii et kahe ja poole kuuga sai kontsert valmis. Sõitsin Moskvasse. Oi, see oli juba kuulnud, et ma viiulikontserte kirjutanud helistas mulle ja kutsus mind enda juurde suvilasse. Muidugi ei lasknud end kaua paluda, vaid sõitsin kohe. Mängisin talle klaveril terve kontserdi ette. Pois kuulas hoolega, jälgis partituuri. Muidugi mängisin vaid ligikaudselt kohata ainult orkestripartiid, kohti laulsin. Siis mängisin ühe käega viiuli, teise käega orkestripartiid. Ta ei öelnud suurt midagi, kuid palus noodid endale jätta. Paari päeva pärast tuli ta viiuliga minu juurde ja mul oli nüüd vaja orkestripartiid klaveril mängida enam-vähem libedalt. Aga ma ei suutnud piirduda ainult saatega, eksisin, peatusin. Palusin mõnda lõiku korrata. Õnneks elas sel ajal minu ligidal andekas helilooja ja suurepärane pianist Nazaralleelina kes suutis väga hästi otse noodist mängida. Minu palvel tuli ta Oistrahhiga kontserti mängima. Minu maja koosnes väikesest toast, millest poole võttis endale klaver ja terrassist. Kõik sel ajal seal puhkusel viibinud heliloojad tahtsid uut teost kuulata ja sellepärast oli nii tuba, kuid rass rahvast tulvil. Oyster mängis suurepäraselt, ainult kadentsi jättis vahele. Arvasin, et ta ei jõudnud seda selgeks õppida, kuid hiljem kuulsin, et talle tundus liiga pikana ja ta soovitas kadentsi lühendada, mida ma ka tegin. Kui ois Trarhielevina mängu lõpetasid, olin pisarateni liigutatud, erutatud ja õnnelik. Ka mu sõpradele. See teos meeldis. Ise jäin kõige rohkem rahule, teise osaga. Adžaturjaaniga on ühel meelel küllap kõik tema muusikast lugu pidavad inimesed. Muusikateadlased on seda osa nimetanud küll Serenaadiks, küll nokk, turniks, küll poeetiliseks pildiks lõunamaa öös. Nii või teisiti, kes mida muusikat kuulates endale ette kujutab. Aga Hačedoriaani viiulikontserdi teist osa andante Sostel Uutot peetakse üheks võluvamaks pärliks Nõukogude muusikas üldse. Hatšhaturjan lõpetas oma viiulikontserdi 1940. aasta suvel ja juba sama aasta 16. novembril toimus esiettekanne Aleksander Haukki dirigeerimisel. Soolopartii esitas muidugi David Oistra. Sündmusele lisas pidulikkust see, et kontserdiga avati nõukogude muusika dekaad ja saalis istusid Sergei Prokofjevi, Dmitri Šostakovitši, Nikolai Miaskovski. Hatšhaturjan on öelnud, kui seda kontserti poleks esimesena mänginud, ois trahv. Võib-olla poleks see teos nii populaarseks saanud. Ta esitas seda korduvalt nii meil kui välismaal. Ja mul oli õnn kontserti trigeerides ikka ja jälle imetleda Oistrahhi interpretatsiooni, tema haruldaselt ilusat tooni, absoluutset tehnilist üleolekut. Kuigi ma olin enne meie koosesinemisi nii mõnigi kord dirigendikeppi hoidnud, sain tõeliselt tulerisse, dirigendina alles hoida ei saates. Olin uhke, kui Oissar ütles, et minuga koos on tal mugav mängida. Kuid ta ei taibanud, et mugavuse lõi ta ise. Ois trahhi mäng oli nii veenev, et mul tekkis tunne, nagu hoiaks ta mind lipsust ja õrnalt tõmbaks endaga kaasa. Asjatu reani 70. sünnipäeva puhul kirjutas Oyster artikli. Sellest võib lugeda. Kerge ja rõõmus oli temaga töötada. Kerge oli leida võtit tema muusika mõistmiseks. Tai kammitsenud interburietivaid andis vabaduse tema loomingulisele fantaasiale. Arvan, et just viiulikontsert tegi Hatšhaturjan nimed tuntuks kogu maailmale. Küllap oli õigus mõlemal kahe suure muusiku, keda enam ei ole ramaalselt orjaani ja David Hoi stressi vastastikuse sümpaatia ja muusika ühesugused tunnetamise resultaadi ist. Saame tänav osa meiegi. Kui te olete ära kuulanud kontserdi kolmanda osa allegro Cybach, mis kohe kõlama hakkab, lubage endale vaikusehetk. Ja kujutage ette aplausi, mis seda teost on alati saatnud. Ning võtke endaga kaasa keegi rõõmust, mida Hadžithereani viiulikontsert on valmistanud miljonitele inimestele.