Aram Hatšhaturjan on aastakümnete eest pannud kirja. Niisuguse mõttekunst peab olema rõõmude allikas. Ta peab laulma, ülemlaulu teadvusele tooma, et inimestel on iga kunstnik ta püüdma olla päikesesarnane. Isegi häda ja kannatuse korral peab ta kusagil eespool nägema lootuskiirt valgust juhtima, inimesi kaunitele, mõtetele. Rõõm Hatšhaturjan oli laialdaste huvidega inimene. Tema sisukad, mõtted ning loominguline individuaalsus väljenduvad kõiges sügavamalt ning järjepideva malt sümfooniliseks muusikas. Ent ka kino ja teater meelitasid teda aeg-ajalt enda juurde. Filminäidendite ja balletimuusikast algavas saates juttu tulebki. Filmimuusika loomisega tegigi Hatšhaturjan algust juba konservatooriumis õppimise ajal. 1934. aastal tuli Jerevanis kinolinale Armeenia kirjandusklassiku sundubki jaani olustikuline draama pepu Adžatuuriaani muusikaga. Oma esimesest kokkupuutest filmimuusika loomisega, kirjutas helilooja. Aastaid hiljem, kui see film oli ekraanilt juba läinud, sattusin ühes Armeenia rajoonis isetegevuslaste õhtule, kus esitati rahvalaule ja pillilugusid. Suur oli mu üllatus, kui ühes teatraliseeritud stseenis laulsid kalurid võrke järve lastes sama laulu, mida laulis kinos minu pepu. Tähendab inimestele see laul meeldis ja nad võtsid seda kui rahvaloomingut. Ma ei oska ette kujutada endale suuremat autasu. Siis sain aru, et kino kaudu leiab helilooja kõige lühema tee rahvahulkade juurde. Ja millise laia tegevus põllu annab film heliloojale. Ei saa öelda, et Halzetturjaani muusikaga film oleks palju, kuid nad kõik on monumentaalsed. Ajaloolist patriootilised. Meelde jäävad. Vladimir Iljitš Lenin, Stalingradi lahing, salajane ülesanne, admiral Ušaku inimene number 217 Vene küsimus, hotello, inimesed ja loomad. Tähelepanelik kuulaja, nõrkased enamuse mainitud filmide mainimata jäid veel pooled režissööriks oli Mihhail rumm. Koostöö laabus hästi, Sergei jutt keevitši. Vladimir Petrovi, Sergei Gerassimovi iga. Omapäraseks tahuks aegselt Orioni loomingus kujunes muusika mitmesugustele sõnalavastustele. Muusikakoolis õppides sai ta tellimuse kirjutada muusika Parun Jaani näidendile. Onu Bagda saar. Järgnesid niisugused kuulsad teosed nagu Shakespeari Mcmet lopeedeeveega, Valencia lesk, Lermontovi maskeraad, voodini Kremli kellad, Lawrynjovi, Lermontovi, Shakespeare'i kuningas Liir. Muide, 1953. aastal mängiti Muhatis August Jakobsoni Kaitseinglit Nebraskas Lydia toomi tõlkes Hatšhaturjan Ani muusikaga kaalukamaia arvukama. Osa Doriani loomingust moodustab orkestrimuusika ja seda tuntakse rohkem kui tema vokaalteoseid. Praegu on aga sobiv hetk kuulata, kuidas väljendab helilooja end lauluga. Kõlab rebakovioromanspogoodiline näidendist kremli kellad. No no. No. No. Paljudes teatrites laval olnud näidendid aktseturjani muusikaga on tuhandetele inimestele rõõmu valmistanud, kuid aegade jooksul paratamatult välja vahetatud uute lavastustega. Nende muusika on jäänud tänaseni elama tänu helilooja poolt koostatud süvitidele. Sageli võib kuulda sümfooniaorkestrite esituses muusikat Valencia lesest ja muidugi maske, raadist. Kui vaht, Ankovi nimeline teater tellisaegse turjaanilt, muusika, Lermontovi, maske, raadile ei olnud helilooja veendunud, et ta sellega hästi toime tuleb. Kahtlesin, kuidas hakkavad kokku sobima minu idamaine muusika, suur vene poeet ja möödunud sajandi alguse Peterburi olustik. Hiljem aga ütles Aleksei Tolstoi maskeraadi valsi kohta, et minu muusikas on suurepäraselt tunnetatud ajastut Peterburgi ja ninarbeenina paratamatult hääbumisele määratud saatust. Meil on praegu võimalus kuulata katkendit pallis stseenist, nagu ta on helisalvestatud Eesti raadios kuuldemängule tegevuse taustaks Doriani valss, hiljem galopp. Noh veel pole seiklust leidnud, ilma terve tundsin, uitan rahva seas selline noorus, prae nii oodates on enne leida raske teisi, peate teda küttima, kõik maskid, totrad, totrat, massi, kuiv, räägib, veetlevad paneksite kima. Kui sõnatu, siis õhkub salapära, muuda naeratus ja silmasära juurde, mõtelge ja mis ta teeb? Ta teie jaoks on head õlled. Ja muidugi hea jagada häid nõuandeid. Kas neist aga väheneb mu igavus? Üks sealt läheneb. Tunnen sind ja hästi tundvat. Näid sanan, mõtteidki meest ei peida. Kuid sinu mõtteid ma ei tea. Näen Suuk, millist harva leida? Ma meeldin sulle see ja lehe, miks nii? Küll varsti näed siis ära etteheide ei mõista, millele sa vihjad. Meelespea, et ma ei karda sinu mõistujuttu. Ja kuigi ma ei ole geenius, kes oled välja uurinud, ruttu säärvadi. Kui aga selleks just, et sind siin kohata. Ma olin maski ette pannud ja kinnita neid varsti mulle vannun, et sa mind iialgi ei unusta, et minu eest võid surra minaga, kui kiirestustel hetkel jäljeta ka on öeldes ainult Jumalaga. Nõus. Au nimel, vannun maha ja taeva nimel, üks hetk. Ma olin kohe tagasi. Härral kuulsin küllaltki juba oma aust veel lugu peal ja endaga nii kõnelda ei luba. Tead, kes ma olen ja kes olid mind solvasid ask otsekohe, võtke eest. Misjaoks ükskõik, kas maskiga või mitte, te mind ei tunne võõrast meest ei usu. Pitsis kardate nii väga? Raevu tant, tõest, rumalus. Arteks pinge, jumalaga teid täna öösel ootab õnnetus. Kellega te olite nii vali Jevgeni Aleksandrit, ah üks sõber oli see melal ja sõitsime siis oli teine, oli külve kätilsine, läks ja koguteedik ilus. Kellele Nad olid maskidega sead, kõrvad on teil kuulil kõik ja peal suu kinni selles, mida tean. Ma teiste asjadesse enda sisse ka maaväe sihte tega. Puit paremini. Missis. Võtkem teine jutuaine. Ei, ütelge. Olla ilus naine. Siis kas teie poole ei käi tõmmuohvitser? Seal neetud muuta pähe, kui naerad mind, saad ise. Kõik ainult Saina oleksid maski võinud kiskuda. Ta ei tundnud mind. Kas nõnda viskuda võiks tema kaela lugupeetud naine kas see, kes teab, mis on ta ilu hind? Nii endast häbitunde alla suruv et armastust ei nõuagi vaid nurka kaastunnet, ainult öeldes puhta mind. Ja kui armunud hull mõnd minut mälestuseks nõue, mis siis? Käevõru kaotanud on keegi. May'l kuld hea kingiks kõlbab seegi. Las otsib. Demoja kesktuhandeid ma suudaksin nüüd ära tunda teda. Saiboljale ei püüagi ju põgeneda, mis hoid pehma soovin näha teid noormeeste näide ju sa ainult nalja heidad, kuid mina mitte. Tea, kui peidad sa ingli palet minu eest veel kauem õela maski taha, siis välisimasele kisun maha, tuli meelde? Noh, mõiskännist ta pole rahul, sellest on veel vähe, et ma teid armastan. Te tahaksite näha, et olen põlguse ja naeru all, et kohates mind pallil tänaval, kas sõpradele naerdes kõneleda Temaski peafäärist võiksite. Ja kui siis mõni veel ei usu seda mu peale näitajate, kas näete, su hääl mul meelde jääb, see teid ei aita, nii, sajad naised räägivad? Kust, teate, kas teen viimane veel viimati, kui jõuate jälile, ehk olen inetu ja vana Sa püüad laimata mu ette, ilmusid nii veetlev, vana, et juba osa järgi aimata võin tervikut, nüüd lahkun. Lähed juba? Ei tule halastust. Siis seda rõõmu tee ja mõni ese mälestuseks loba ja mul hale täis. Monorriks jäi. Ja juba on ta peitnud end rahva seas. Tantsurütmidega puutume kokku paljudes aegsete reani helitöödes. Tuletagem meelde, et tema esimeseks arvestatavaks helitööks oli muusikakoolis õppimise ajal loodud tants viiulile ja klaverile. Tants polnud tema jaoks lihtsalt olustiku, muusika või vahend žanrilist pildikeste kujutamiseks. Tantsuvormis leidis Hatšhaturjan laialdasi võimalusi teemade arendamiseks tüüriliste, dramaatiliste ning roheliste mõtete väljendamiseks. Rahva tantsuline alus pluss helilooja sümfonisti võimed murduvad tulemusega, mis tegi Haxeturjaani balletid tuntuks nii kodu- kui välismaal. Küsimus, mitu balletti ta on loonud, sai otseturjaanilt vastuse kaks ja pool. Sellest poolest balletist kõik algaski. 1939. aasta hakul sai kaheksa triaan tellimuse spindia Arvi nimeliselt Jerevani ooperi- ja balletiteatrilt kirjutada ballett eelseisvaks Armeenia kunsti dekaadiks. Moskvas. Omanessiooni kirjutatud libreto jutustas Armeenia maanoorte ja piirivalvurite elust. Keskse teemana esines kolhoosineiu Karini ja piirivalvuri armeeni armastus. Enne nootide paberile panemist Läks Hatšhaturjan Armeeniasse aias juttu tööliste kolhoosnikute helilooja tega uuris kirjandust maalikunsti arhitektuuri, kuulas rahvalaulikuid, arheolooge, tutvus rahvatantsudega, kirjutas üles rahvaviise. Hatšhaturjan on öelnud, et töö kulges intensiivselt nagu konveieril. Valminud partituuri leheküljed läksid otsekohe noodi ümber kirjutajatele ja siis orkestri kätte. Jerevanis jõudis ballett õnn lavale septembris-oktoobris ega näidata seda Moskva suure teatri laval dekaadi külalistele. Ajalooliseks sai asjatu reani ballett sellega, et Armeenia NSV oli esimene, kes viis Moskvasse dekaadile balleti. Teised vennasvabariigid esitasid vaid oopereid. Publikut haarasid rahva tantsuliselt massistseenid, kuid skemaatilisest Libretus tingitult tegelaste muusikalised iseloomustused välja arendamata pealiskaudseteks. Heliloojale sai selgeks, et õnnel pika lavaelu olla isa. Juba järgmisel, 1940. aastal tegi Kiirovi nimeline Leningradi akadeemiline ooperi- ja balletiteater Adžeturjaanile ettepaneku kirjutada uus ballett. Libretistil šavin kasutas osaliselt eelmise balletitegelasi ja situatsioone. Nüüd sa ei peategelaseks noor armeenia kolhoositarg ajani, kes kirglikult püüdleb vabaduse ja õnne poole. Sellele seisab vastu tema mees, kiku vanade tavade pooldaja, nõudes Edgajan e jääks koduseinte vahele, ei käiks tööl ega läbiks teiste inimestega. Mehe ja naise kokkupõrge areneb poliitiliseks konfliktiks. Kikoost saab diversantidel vandenõu kaasosaline. Kajanee püüab meest takistada, kuid maksab oma eluga. Ka Hatšhaturjan kasutas osaliselt eelmise balletimaterjale, kirjutas juurde ligikaudu poole uut muusikat. Kalt tuntud tantsumõõkadega. Balletkaja esietendus 1942. aastal Hiinanismova lavastusena Kiirovi nimelise teatri jõududega, kes töötasid sõja-aastail permis. Sama kollektiiv tõi balleti 1952. aastal juba koduteatris välja uues redaktsioonis. Moskva teatripublik nägi suures teatris kaja need 1958. aastal aga hoopis uues variandis. Tibretistipletnev kirjutas tugeva dramaatilise konfliktiga jutustuse jahimeeste elust Armeenia mägedes. Sõge armukadedus ei lase Georgit päästa oma sõpra armeeni. Jahil olles kukub armeen kaljult alla ja jääb pimedaks armastava neiuga ja need hoolitsus teeb ta jälle nägijaks. Kuna balleti tegevustik oli eelmistega võrreldes hoopis teistsugune, tuli Hadžeturjaanil jällegi hulga uut muusikat juurde kirjutada. Niisuguseid piinarikkaid vaevu nagu kajane valmistas, pole Kaczetturjaanil mitte ühegi teise teosega tulnud läbi elada. Ega ta asjata armastanud öelda, et koreograafiaga saab helilooja rääkida, vaip püstol peos. Nähtavasti jäid aga paugud tegemata, sest ka ja need on küll mängitud paljudes teatrites nii Nõukogude Liidus kui välismaal. Kuid väikese liialdusega öeldes igast teatris erinevas variandis. Kajoneer ammu lavalt lahkunud, kuid Hatšhaturjan muusika elab edasi omaette elu sümfoonilise süütide näol. Hatšhaturjan järgmiseks paraku viimaseks balletiks sai Spartacus. Et paremini mõista kui raske ja mahuka töö juurde. Helilooja asus peana võtma ajalooraamatu. Esimesel sajandil enne meie aja arvamist puhkes Itaalia territooriumil Vana-Roomas orjade ülestõus. See sai alguse mässust, mille tõstsid gladiaatorid roomlaste kätte sattunud võõramaised. Sõdurid, keda roomlased sundisid tsirkuseareenil rahvahulga lõbustamiseks üksteisega võitlema. Gladiaatritega hakkas kohe liituma hulgaliselt orje, samuti vaeseid vaba elanikkonna hulgast. Ülestõusu etteotsa asus gladiaator Spartacus. Tohutu julguse ja tahtejõuga mees. Spartacus, ma Väljapaistva mõistuse, organiseerimisoskuse ja suure väejuhiandega suutis liita ülestõusnuid distsiplineeritud sõjaväeks. Spartacus, armee jõud kasvas iga päevaga. Suurima edu silmapilgul oli ülestõusnute sõjaväes umbes 120000 meest. Spartacus pidas ülirasket sõda Rooma vägede vastu, mida juhtisid parimad väepealikud. Gladiaatorid saavutasid küll rea suuri võite ja siiski ei jätkunud sellest Rooma võitmiseks. Spartacuse armees tekkis ühte lugu. Tülisid ülestõusnute hulgast. Eraldus korduvalt väesalku, kes soovisid tegutseda iseseisvalt. Roomlased hävitasid nad viivitamatult. Saabus traagiline lõpplahendus. Kolm aastat pärast ülestõusu toimus maa lõunaosas. Viimane lahing. Rooma väepealiku Crassuse armee saavutas võidu. Kõik ülestõusnud tapeti. Selles lahingus sai surma ka Spartacus. Gladiaatori nimi, kes õhutas ülestõusule rooma kohutava vägevuse vastu kümned tuhanded rõhutud läks inimkonna ajalukku heroilise Vabadusvõitluse sümbolina. Suur väejuht, üllas iseloom, tõeline antiikse proletariaadi esindaja. Nii iseloomustab Spartacust marks kirja Sengelsele. Balleti libreto kirjutamisel toetus Volkov peamiselt kreeka kirjaniku Lutarkuse koostatud Crassuse eluloole kus on lähemalt juttu ka niinimetatud sõjastas partacusega alates Spartacuse ja tema seltsimeeste põgenemisega gladiaatorite koolist ja lõpetades Spartacuse hukkumisega lahingus Crassuse vägede vastu. Oli teisigi algallikaid. Ludwig Friid ländri pildid, Rooma elust-olust, Nõukogude ajaloolase Shuulini monograafia Spartacuse ülestõus. Libretistil Volkov on kirjutanud. Kuigi Lutter andis balletile kolm ajaloolist kuju Spartacuse, tema naise ja Crassuse oli sellest vähe pensisse Crassuse armukese, kreeka tantsitari ägina rooma agendi ja noore draakialasem harmoonias. Nii kujunes välja kaks eri maailma mehisus ja kangelaslikkus vastandus salakavaluse ja reetlikkusega. Pole mõeldav, et balletist saaks täpselt kinni pidada ajaloolisest tõest, näidates Spartacust kui geniaalset väejuhti. Küll aga sai näidata Spartacuse võitlust vabaduse eest tema püüdu saavutada rõhutu üle inimväärne elu. Kui Hatšhaturjan hakkas muusikat kirjutama, huvitas paljusid küsimus, milline tuleb muusika. Kas arhailise helikeelega itaalia muusika intonatsiooniga? Ei, kahjuks pole nii kaugest ajast säilinud mingeid muusikalisi dokumente. Itaalia muusika elemente pole võimalik kasutada, sest meile teadaolev itaalia muusika pärineb 13.-st 14.-st sajandist ja seal pole midagi ühist antiikajaga. Pealegi oli Itaalia Spartacuse ajal paljurahvuseline. Kirjutan muusika samal põhimõttel kui möödaniku heliloojad. Kui nad kasutasid ajaloolisi teemasid, säilitan oma käekirja, jutustan sündmustest oma kunstilise tunnetuse prisma läbi. Enne muusika kirjutamisele asumist käisin Itaalias. Seisin Apiuse teel, mida mööda läks kunagist Spartacus. Nägin gladiaatorite kasarmute varemeid, sirkusi, kus nad võitlesid. Roomas käisin korduvalt kolosiumis. Ühel õhtul pistsin varga kombel taskusse kivi tükikese neeruloosist ja tõin selle Moskvasse. Monumentaalne ajalooline ballett Spartacus esietendus 1957. aastal Kirovi-nimelises Leningradi ooperi- ja balletiteatris. Fantaasiarikas ja emotsionaalne lavastus tekitas sensatsiooni. Algas Spartacuse võidukäik paljude maade teatrilavadel. Veel samal aastal Prahas ja Pariisis siis Moskvas, Jerevanis ja nii edasi ja nii edasi. Spartacus oli tol ajal umbes kolmekümneaastane pikad heledad juuksed, tihe habe piirasitama kaunist mehist ja korrapärast nägu. Suured sinised elu ja tundeküllased säravad silmad andsid tema näole, kui ta rahulik oli. Pehme ja heasüdamliku ilme. Niisugusena kujutab kuulsad vabadusvõitlejad Itaalia möödunud sajandi kirjanik rahva ellu Iowaniooli oma raamatus Spartacus. Ja nii kõlab kangelase kreedo. Ma loodan hävitada see kõlvatu Rooma maailm ja näha saada, kuidas tema varemeil ärkab rahvaste sõltumatus. Ma loodan purustada häbistavad seadused, mis sunnivad inimest kummardama inimese ees. Ja nõrkemiseni töötama mitte enda heaks, teise heaks, kes elab laiskuses tegevusetuses. Ma loodan uputada rõhujate Verr rõhutute oiged, purustada õnnetute ahelad, kes on needitud Rooma võitude sõjavankri külge. Ma loodan need ahelad ümber taguda mõõdukadeks, et nende abil iga rahvas võiks rõhujad oma maa pealt minema kihutada. Ma loodan anda tuleroaks kõik amfiteatrit, kus loomastunud rahvas, kes nimetab meid barbareiks joobub vere pulmadest ja tapatalguist, milles. Õnnetud, kes on samuti sündinud vaimsetele lõbude? Õnne ja armastuse jaoks on selle asemel sunnitud 11 tapma. Ma loodan kõikvõimsa Jupiteri kõigi välkude nimel näha saada, et maa pealt hävitatakse orjuse. Häbi. Ma otsin vabadust, ihkan vabadust, ootan ja kutsun vabadust. Vabadus nii hästi üksikuid inimestele kui ka rahvastele, suurtele ja väikestele, tugevatele ja nõrkadele ja ühese vabadusega, rahu, õitsengut, õiglust ja kogu seda ülimat õnne. Mida surematut jumalat on võimaldanud inimesel nautida maa peal? Rooma ülikute elust annab rahva Ello. Johnny oli järgmise pildi. Kuume läheduses ilusal kingul, millelt avanes vaade rannikule ja lahele asetses Lucius Cornelius sulla majesteetlik uhke villa. Kõikkimis auahne, originaalne ja fantaasiarikas mõistus võis välja mõtelda. Oli koondatud sellesse villasse. Ta ulatus otse mereni, kus sulla oli lasknud ehitada erilise basseini kodustatud kalade jaoks. Maja ennast oleks võinud pidada toredaks isegi Roomas. Temas oli üleni marmorist ehitatud saun 50 ruumiga kuumade, soojade ja külmade kümbluste jaoks. Villa juures oli kasvumaju lillede ja lindudega ning taraga ümbritsetud salusid neis elutses põtru, metskitsi, rebaseid. Iga laadi metslinde ööd veetis sulla oma villas kärarikas ja siuhti Zorgiais. Päike leidis ta veel lama vana sööma asemel joobnuna ja unisena keset miimide, narride ja komöödia antide salka. Need olid tema harilikud kaaslased Brassinguil. Ühel õhtul laskis sulla korraldada õhtusöögi delfi Apollo trikliniumis. Sel ruumika eine suurepäraseim, selle tohutu marmorpalee neljast trik liiniumist. Üheksa söömaalset olid paigutatud sellesse suurde saali ja 25 pidulist viibisid laua ümber. Lumivalged söögirõivad üll, roosipärg peas, oli eksdiktaator võtma taset keskmise laua keskmisel asemel. Igast nurgast Loitvate tõrvikute säras keset lillede aroomitantsijat, tarile ihareid, naeratusi, erutavat poolalastiolekut. Flöötide lüürade jätsitritel lõbusate helide juures muutus õhtusöök varsti kõige ohjeldamatu maks Horgiaks. Ja nüüd Spartacuse ja tema naise Ada Cha üks kaunimaid seene kogu balletis. Naine riietatud lumivalges toolasse tihedad mustad juuksed õlgede laiali, mustad silmad rõõmust säramas, sosistas summutatud. Spartacus. Minu Spartacus. Sina oled minu esimene armastus. Sina jääd viimaseks, ainukeseks. Tõeliseks armastuseks minu elus. Ütle, millal lõpeb see sõda, mis sunnib mind iga tunni värisema? Sa saavutad vabaduse, eks ole tõsi. Ja sa saad tagasi minna draakesse sellele õnnelikule maale, kus kunagi elasid jumalad. Ja sinna võin ka mina sulle järgneda, armastades sind julgelt nagu mars kaunist nagu hapu olla. Armastades sind niivõrd kui ma suudan kogu oma hinge jõuga. Gladiaator naeratas nukralt nende õrnade petlik illusioonide üle millega tema armastatud tahtis kaunistada tulevikku ja tema musti juukseid silitades teda otsaesisele suudeldes. Sollisteste sõda tuleb pikk ja julm. Ja ma olen väga õnnelik, kui mul korda läheb vabaks saanud orje nende kodumaale viia. Aga selleks, et maailmas õiglus ja võrdsus maksma panna läheb vaja rahvaste sõda, kes tõusevad üles nii hästi Rooma vastu. Kui kaotate huntide, küllastamatute patriitside priviligeeritud kastivast, igaühe omal maal. Viimased sõnad lausus gladiaator masendatud rõhutatooniga nukralt. Peade lammutades. Oli näha ette vähe, lootis selle suure ürituse tulemust oma eluajal näha saada. Naljakas Spart kustuma suurustega lohud, ütleme ja näitas kalliskividega ehitud kuldset medaljoni, mis ilusa kuldketi küljes rippus tema lumivalgel kaelal. Kas teha Spartacus, et selle medaljoni sees peitub kallihinnaline talisman, mis päästab sind igasugust hädaohust. Ema, mustade juustega? Spartacus haaras medaljoni, tõstis selle huultele, kattis kuumade soodustega. Naine võttis medaljoni Spartacuselt ära ja heitis ketti. Kanna seda raud riiva tuunika all otse rinnal. Spartacus tunnis oma südant lõhkemat ja teadmata, mis veel öelda. Surustel naise rinna vastu. Suured pisarad voolasid mööda tema nägu.