Rõõm Hatšhaturjan on aastakümnete eest pannud kirja. Niisuguse mõttekunst peab olema rõõmude allikas. Ta peab laulma ülemlaulu, headusele ja tooma, et inimestele on iga kunstnik, peab püüdma olla päikesesarnane. Isegi häda ja kannatuse korral peab ta kusagil eespool nägema lootuskiirt ja valgust juhtima inimesi kaunitele, mõtetele. Rämbadžiturjani paljud instrumentaalteosed jää esimene sümfoonia ulatusid üle Nõukogude maa piiride juba 30.-te aastate lõpus. Ent tema muusika võidukäik algas suure isamaasõja ajal. Neil unustamatuid aastail, mil Nõukogude rahvas pidas rasket võitlust vaenlase vastu kasvas Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal laiade masside huvi meie rahva vastu tema vaimse elu ja kultuuri vastu. Ameeriklased kuulsid esimest korda Dmitri Šostakovitši seitsmendat ja kaheksandat sümfooniat Sergei Prokofjevi viiendat sümfooniat, kantaat Aleksander Nevski aromaatsed träni klaverikontserti ja teist sümfooniat. Nõukogude heliloojate parimate teoste kuulajad välismaal otsisid ja leidsid vastuse küsimusele, milles seisneb meie inimeste ebatavalise elujõu ja mehisuse saladus. Meie kõigutamatu usk oma ideaalidesse. Pärast seda, kui 1942. aastal bostonis esitati esmakordselt haiga Doriani klaverikontsert solist William Keipl dirigent, vene päritoluga kuulus Ameerika dirigent Sergei kusse vitski saatis viimane Moskvasse telegrammi ja teatas, et niisugust menu nagu sai osaks uuele teosele pole tema viimase 20 dirigendi tegevusaasta jooksul ühelgi helitööl olnud. Hatšhaturjan täielik triumf. Kohe pärast Bostonit levis kontsert paljudesse Ameerika suurlinnadesse New Yorki, Philadelphiasse, Chicagosse, San Franciscosse ja nii edasi ja nii edasi. Seda mängisid kõige silmapaistvamad solistide orkestrid. Kriitikud reageerisid kontserdile tuliselt, tunnustati katsetroni muusikana, vaatorlikust, temaatilise materjali originaalsust, Armeenia folkloori-le, lähedasi intonatsioone, Liisu rütmelisi jooni dramaturgia heledust. Aktsiaturg on oma klaverikontserdi tekkeloost rääkinud järgmist. Kui ma Moskva konservatooriumi 1934. aastal oma esimese sümfoonia lõpetasin ja Nikolai Moskovski juhendamisel aspirantuuris edasi õppisin, tundsin, et minult oodatakse midagi suurt tähtsat. Meeles hakkas mõlkuma klaverikontsert, kuigi maa klaverispetsiifikast tugev ei olnud. Kuid mulle on alati meeldinud võidelda raskustega, püüda üle oma varju hüpata. Asusin ju omal ajal ka sümfoonia loomisele ilma Küllaldaste oskusteta. Moskvas eksisteeris tookord ühing, Siroskom, tramm heliloojate ja dramaturgidele autoriõigusi kaitsev organisatsioon, kes tegeles peamiselt materiaalsete küsimustega sõlmis heliloojatega lepinguid mitmesuguses žanris teoste loomiseks ja andis lühiajalisi laene. Ühingu tööd juhtis Levon Atom Jan. Teda abistasid Nikolai Moskovski, Vissarion Šeba linn ja teised väljapaistvad muusikud. Esitasin avalduse klaverikontserdile. Muidugi oli see julgustükk ja paljud avaldasid imestust, nende hulgas ka Sergei Prokofjevi, kes teadis, et ma olen hoopis tšellomängija. Kuigi ma avalikult ei esinenud. Muide, mängisin päris korralikult oma teoseid moel ka teiste omi, kuid publiku ees pelgasin esineda. Mõte oli julge, sest mingit klaverikooli mul tegelikult polnud. Konservatooriumis õppisin üldklaverit Aleksandr Eurovski juures. Mängisin tema klassis ka Mozart. Jeremy noor klaverikontserti. Jurovski suhtus minusse üldiselt hästi, kuid klaverikontserdi loomisest kuuldes ütles. Tont võtaks, te olete imelik inimene. See, mis teistele on raske, tuleb teil kergelt välja. Aga see, mis tegelikult on kerge, osutub teil raskeks. Ma nimelt ei armastanud mängida heliredeleid ja etüüdi. See oli mulle raske. Samal ajal sain ettepaneku kirjutada muusika ühele tadžiki filmile. Pakuti ühe kuu töö eest 20000 rubla. Ütlesin ära ja jäin klaverikontserdi juurde. Ütleksin manitsuseks mõnele noorele heliloojale, kes kahjuks liiga hästi teab teed raamatupidamisse. Et lõpuks võitsin ikkagi mina nii moraalselt kui materiaalselt. Klaverikontsert hakkas elama ja jätkab oma elu. Tema partituuri on korduvalt välja antud, ta on mulle tunnustust toonud nii meil kui välismaal. Uurisin Brahmsi Tšaikovski listi Prokofjevi klaverikontserte, kuigi spetsiaalselt neid ei analüüsinud ja hakkasin noodikirja panema teost, mille kohta on tabavalt öeldud. Klaverikontsert on nagu tuledes särav kroonlühter, pidulik hele suure saali jaoks. Töö laabus ladusalt ja aspirantuuri lõpetamise ajaks sai klaverikontsert valmis. Esiettekanne toimus 12. juulil 1937 Moskvas Sokolnikis. Klaverisolist oli lehv Hoboorin. Enne esiettekannet tahtis lehvoboorin mulle kontserdi ette mängida ja kutsus mind enda juurde koju. See suvi oli tohutult palav. Kuuede särgid jätsime kohe maha, tema jäi lõpuks trussikute väele. Oboorin palus mind mitte häbeneda ja tema mängule kaasa laulda, dirigeerida žestikuleerida, et see aitab teda muusikat paremini mõista. Alguses võtsin ta soovi naljana, kuid hiljem taipasin, et tal oli tõsi taga. Kui helilooja rütmi rõhutab ja laulab üksikute instrumentide partiisid, saab muusika interpredile tõepoolest lähedasemaks. Hiljem kogesin seda oma dirigendi praktikas, eriti välismaade orkestreid juhatades. Olen oma klaverikontserte juhatanud ligikaudu 50 korda. Seda mängivad paljud pianistid ja mul on hea meel, et erinevate maade konservatooriumides kuulub minu kontsertklaveriklassi lõpetajatel kohustuslikku programmi. Teda mängitakse ka paljudel rahvusvahelistel konkurssidel, on korduvalt heli plaadistatud, nii meil kui mujal. Hatšhaturjan klaverikontserdi ülesehitus põhineb vanal heal klassikalisel alusel. Esimene ja kolmas osa kiire tempolised, teine aeglane. Esimese osa esimene teema on väga pikk mitmeplaaniline, andes seega heliloojale arenduseks laiad võimalused. Töötluses ongi peamiselt kuulda peateema intonatsioone kuigi vahele astub ka teine laululine teema. Peateema intonatsioonist kujutavad endast tegelikult juhtmotiivi, mis läbib kogu esimese osa. Ilmub uuesti ka finaalis. Kõige esimese osa passaažid ja muud detailid on temale üles ehitatud. Kuulakem nüüd Hatšhaturjan klaverikontserdi esimest osa. Allegromann on tropo. Klaverikontserdi teise osa Kanhatšeturjaanil huvitavaid seiku ta kirjutab. Mul on eluks ajaks meelde jäänud Sergei Prokofjevi sõnad kontserdi teise osa kohta. Mis see siis on? Kas teise osa ajal hakkab pianistidel kärbseid püüdma? Prokofjevi arvates pidi solistile igas osas midagi teha, olema tööd, jätkuma kogu lugupidamises Prokofjevi vastu põlema siin temaga nõus. Ja ma ei teinud ühtki nooti pärast sellist märkust ümber. Mul oli vaja, et see osa Kontlasteeruks tugevalt esimese ja kolmanda osana. Mulle oli vaja, et see aeglane ühesuguse hingusega muusika viiks kuulaja kahe äärmise elava osa vahel lüürilis dramaatilisse mõtliku meeleollu. Teise osa aluseks võtsin teema populaarsest pilissi tänavalaulust. Seda küllalt kergekaalulist laulukest. Kuulsin kord Tbilisis, kuid töötasin ta nii põhjalikult ümber, et isegi heliloojad kaubkaaslased seda kuulates ära ei tundnud. Noodipilte kõrvutades aga küll. Kuigi seda laulu tunnevad tõepoolest kõikov kaaslased. Väga ilusa komplimendi ütles mulle Reinhold Kleer, kui ta oli minu klaverikontserdiga tutvunud. Helilooja tunned ära andante järgi? Teil on tõeline andante? Nagu eelpool juttu oli, teatakse Hatšhaturjan klaverikontserti paljudes maailma maades. Sagedastel autori kontserditel seisis dirigendipuldis helilooja ise. Teine sümfoonia Hatšhaturjan pidas seda helitööd suure tähendusega teoseks, märkides, et kui esimene sümfoonia loodud 1934. aastal lõpetas tema varase loomeperioodi siis üheksa aastat hiljem valminud teine sümfoonia üldistab seda ajajärku tema loomingulises tegevuses, mis algas klaverikontserdiga. Teine sümfoonia kujutab endast Waxeturjaani professionaalse mõtlemise kõrgemat astet kuigi mitte teeveeldima sümfonismi tipu. Teose valmimise aasta 1943 kõneleb juba iseendast sümfoonia sisust. Helitöö kuulamine paneb tahtmatult mõtlemaaegset träni muusika rahvuslikkusele. See väljendub kõige selgemalt kahes liinis. Kantileensed improvisatsioonilist iseloomuga rahvalaulikute ruugide laulud, mis mõnikord lähenevad koguni kõnekeelele. Impulsiivne, terava rütmika, katansulisus. Helilooja kasutab ka teisi konkreetsemaid, rahvuslikke muusikalis-poeetilise sümboleid ja loob nende alusel sageli terveid kujundite süsteemi. Just sellist süsteemi kohtumegi teisest sümfooniast. Nii on häirekellad, mida kuuleme sümfoonia esimeses ja viimases osas. Rahvaõnnetuste ige, Ivana sümbol, leskinkale lähedased teemad väljendavad rahva tahtejõudu ning tegevust. Naiste nutulauludele sarnased meloodiad kõnelevad leinast. Meestetantsude rütmika väljendab energiat, optimismi, naiste lüürilised, tantsud, unistust millestki kaunist. Ligi tund aega kestva sümfoonia ülesehitus on üldjoontes niisugune. Esimene osa allegro mass toosa annab edasi võitluse pinget, karmust ja dramatismi. Teises Scertso taolises osas. Allegro resoluutne kuuleme elurõõmsat imprusessioonilises moneeris muusikat kolmandas kõige nukramasse osas. Andante Soste Nuuto kasutas helilooja muusikalise algmaterjalina dies Iray motiivi ja Armeenia rahvalaulu. Orscan ahker. Sümfoonia viimane osa andante Mossa, mida kohe kuuleme, väljendab omapärase oodi näol nõukogude inimese murdumatust, elu, jaatust, üllaid, ideid.