Nutikas maailmas on raadio ühe kliki kaugusel. Leia raadio, äpp, Google Playst hoiatoorist. Te kuulate raadio kahte märskne. Tere, kaunist pühapäeva õhtut, head raadio, kahe kuulajad alustab, nagu ikka kinovärgiga mandariin ja meil on stuudios juba tuttavad hääled on Reili metsalt Raiks autorilt veremiile Toomelalt, tere Jamaria hindu alalt. Ja kuigi praegu hakkab ilm juba pilviseks kiskuma, oli täna tõesti kaunis pühapäev, mis annab märku sellest, et käes on kevad, käes on aprill, meie jaoks tähendab aprill õudusfilme, sest juba mõne nädala pärast, täpsemalt 28.-st kuni 30. aprillini toimub Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival HÕFF. Ka sel aastal on üles kirjutatud tolmu teemal, miks just õudusfilmid ja miks just Haapsalus, aga meile meeldivad õudukad ja Haapsalu ja eriti Haapsalus õudusfilme vaadata ning sellest, mida täpsemalt sel aastal HÕFFi kavast leida võib, räägib meile saate lõpu poole HÕFFi programmi koostaja Helmut jänes. Aga enne seda viskame pilgu peale sellistele kinolevi filmidele nagu karri, Bilbi, süütud ja paljajalu Pariisis. Selle nädala kultuuri tippsilmadega, selle ilmselt Tallinn Music Week nüüd ongi viimane päev, täna veel näeb Tallinna Vicikigi näituseid, aga üldiselt võib selle Tallinn Music Weeki plastmassist käevõru endale käe ümbert ära lõigata ja, ja meil kinovärgiga mandariini poole pealt on väga hea meel, et sel aastal meil oli võimalus kureerida selle festivali filmiprogrammi loodetavasti ka järgmisel aastal. Ja nüüd lähme edasi selle nädala uute filmidega. Sellel neljapäeval jõudis Eesti kinodesse humoorikalt, kes draama käib pilvi. Mis räägib siis ülikõrge äik jõuga tüdrukust, kes läks juba 14 aastaselt Harvardisse kirjandust või ja käi on tundnud end alati eraklikune, et ühelt poolt on ta oma eakaaslastest vaimse võimekuse poolest niivõrd ees kui teiselt poolt täiskasvanute maailma ta ka päris ei sobi. Ja nüüd siis ülikooli lõpetan, täisealiseks saanuna ei tea käri, mida eluga pihta hakata, et sulgunud oma korterisse, kus, kus tal vajab meeletutes kogustes kirjandusklassikat. Seal oli seegi nädalaid, kus ta luges 17 raamatut käib kodus ainult siis väljas, kui ta oma terapeudiga kohtub. Ja siis tema pill läheb huvitavaks minu jaoks, sellest hetkest, kui tema kelmikas terapeut annab talle ette nii-öelda pakett listi erinevate tegevustega, mida ta usub, et võiksid siis tüdrukule rõõmu teha ja käia küllalt vastumeelselt seda listi täitma sellele tegevusele siis lemmikloomavõtmisest kloosi lähevad kaks kuldkala kõik jääeksperimendi käigus ellu. Lapsepõlves meeldinud asjade meenutamisest proovimisel läheb lapsepõlve lemmik kirsikoola ja kuni kohtingule minekuni. Ma arvan, et see film on üle selline, mis oma põhja-ameerika indie-kino võtmes stiilis väga palju üllatusi. Kuu, aga sellise mõnusa elamuse sellest pigem ikkagi saab. Eriti siis need filmivaatajad, kellele meeldivad üleskasvamise lood ja kellele meeldib Okvaid huumor. Seda on siin linateoses eriti rohkesti. Nojah, kamingu Page on nagu selline žanr, filmid, mis räägivad noortest inimestest, kes avastavad maailma ja õpivad ennast tundma ja ridvad teisi tundma õppida ja mõistma oma positsiooni siin maailmas ja Jagger oli pilvi, on siis lugu erakordselt intelligentsust noorest naisest, kes ei ela oma isaga kuigi lähedane mistõttu on ta suht terava iseloomuga kipub sattuma suhetes potentsiaalselt ebausaldusväärsete meestega, aga samas on liiga tark, et mitte sattuda mingi tolgus Toyota tagaistmele. Mul oleks film tegelikult tunduvalt rohkem meeldinud, kui ma ei oleks näinud juba paremaid analooge menile kirjeldus praegu filmist oli nii armas, et kindlasti mõnele jääb mulje, nagu tegemist oleks võib-olla millegi Chiana laadsega. Ja ma arvan, et see selle filmi idee iseenesest on hästi mõnus ja see mõte sellest filmist mulle väga meeldis, aga pean olema news grant, et tõesti siin sellist Sellist uudsust või viga tüdi omast siirust, mida üks filmilavastaja võiks mingi sellisele kulunud loole anda. Nii et see lugu muutuks kuidagi uueks või talle omaksid, seda siin ei olnud aga minu jaoks peaosatäitja. LHV-le, kes ise oli muideks ka tunduvalt paremas BFM-is nimega Tairurjeff tiini. Ja vaata, see asi ei olegi uudsuse puudumises minu jaoks nii väga sellest ka mingi Vetchemila nagunii sellised samasugused suhteliselt, aga lihtsalt kas mingi niisugune omapärane kiiks või noh, mõtlesin, et Leena, Dana, mingi haruldus on nagu suhteliselt sihuke unikaalne sellena, mis ta on. Möödunud aastal mainin Pöffil bensiini, mis oli nii hea, et ma ütlesin, et see on selle kümnendi miin yours ja aga käesolev film nagu kuidagi sellest särtsakusest evaka ja minu jaoks on mõte, oli filmis juures sellest, et kogemus ikkagi kaalub üle nagu intelligentsusaineteta just otsib neid uusi kogemusi, teda õhutatakse psühholoogi poolt hankima või leidma uusi kogemusi ja ta näeb siis sellega filmi jooksul vaeva ta niisugune kerge pühapäevane film, aga mitte midagi sellist, mis mind laginal naerma ajanuks või mõtlema pannakse kaugemalt. Ja minu arust tema intelligentsus, mis on see kõige ütleme unikaalse ma saan, selle juures ei tulnudki nii teravalt väljas, endiselt, räägitakse natuke vahepeal Harvardist, okei, ta loeb väga palju, aga jah, et, et seal oleks neid rohkem esiplaanil. Minu meelest see on siuke disainer film hipsterite põlvkonnale, nagu produtsendid oleks mõelnud, et mis mingile keskmisele kalamaja elanikele võiks peale minna. Paneme Cryndwitšellitši New Yorgis linnuke kirjas, mingi natuke indi muusikat, linnuke kirjas, tsiteerime või nimetame natuke mingit filosoofia kirjanikke, linnuke kirjas, aga kõik see mõjub kuidagi nii tehislikult siin filmis ja ta ei, ta ei moodusta kuidagi siukest headega, originaalset tervikut absoluutselt minu jaoks. Et, et kogu aeg siin filmi keskmes on sihuke geeniusest tegelane, siis minu jaoks ta kordagi ei mõjunud päriselt sellise geniaalse inimesena vaid ma kogu aeg tarvis on seal taga mingisugused sellised suhteliselt keskpärast Ameerika stsenaristi, kes üritab kirjutada väga-väga intelligentsed tegelased ja siis ongi hästi palju Neymtšekitud või hästi palju nimetatud ära mingeid häid kirjanikke, tarku filosoofe ja nii edasi. Aga sellel filmil on kuidagi oma niisugune hinge hästi-hästi tugevalt puudu, et ta nagu mingi tsitaadikogu ja lisaks, mis on selle filmi puhul, häiris? Tüüpiline jõukate valgete inimeste lugu tegelikult kuigi ta üritab jube niisugune kööki või niisugune natukene eripärane erilistest erinevatest inimestest talle sisse jumal, mingi maru rikas paganama isa kuskil Inglismaal korter ühes maailma kõige kallimas linnas. Probleemid selles filmis on minu jaoks mõjusid nii pseudoprobleemidena lõpuks, et noh, ma ei tea, sihuke valge inimese fantaasia, mitte midagi huvitavat. Ja selle filmi puhul kuidagi kordagi ei unustanud ära, et film ükski hetk ma ei saanud ennast välja lülitada ja lihtsalt nautida seda lugu või näitlemist või seda tegelaskuju või üldse mingit osa sellest filmist. Et jah, see on film kogu aeg oli meeles ilmselt just sellepärast, mis on reisijaga, ütlesid, et siin oli nagu klišee klišee otsa. Lisaks nendele, mida sa nimetasid, jäid väga paljud tegelikult hetkel nimetama ja et ilmselt sellepärast ka võib-olla nagu see film nüüd filmiajalukku kuldvaramusse ei lähe, aga pigem sihuke mõnus lihtne film. Uudsus osas mõnede punktide puhul mina kusjuures vaidleksin vastu, et ma olen sellega nõus, et alguses saatis mulle ka sellise urbanistliku draama mulje sellistest noortest ilusatest nüarklastest, kes räägivad nii nagu päris inimesed mitte kunagi ei räägi ja tõesti stiililt on selline, ma ei tea, nõua Baumbachi või või mägiplaani sarnane film, aga ma leian, et see on siiski mõned sellised uuenduslikud, rosinad on mulle esiteks meelde sotse film, et selle filmi peategelane, et ta ei ole selles mõttes selline tüüpiline Gaming of Eight story, sest tegelikult see tegelane ei ole selline teismeline, ta ei ole veel täiskasvanud, on täpselt selline vahepealne ja minu meelest sellistes sellistest vahepealsetest olekutest ei tehta liiga palju filme. Teiseks selle Bell Pauli tegelase psühhiaater, kes ise elas siis ka võib-olla mitte kõige must must musternäidet eetilisest moraalsest inimesest. Sest mulle siiski meeldis, et selle filmi lõpus oli küll see tõenäosus, et psühhiaater jah, nagu joonib alla mingi sellise moraali, et noh, et sa oled liiga noor, et sa ei saa aru, kuidas elu käib, aga selle asemel ta tegelikult Ta tunnistab, et jah, võib-olla see eluviis, kuidas tema elab, ei ole ka kõige paremad, et ta on nõus seda tunnistama, et seda nagu ei lükata selle kaela, et see tegelane on noor. Ja mis mulle kõige rohkem meeldis juba seda filmi vaadates on see, et need kolm mees osalist, kellega siis peategelasel on sellised romantilised kokkupuuted, on sellised klassikalised kompud. Samas kui peategelane ja sesse kõrval naistegelane ei ole sellised klassikaliselt ilusad naised. Et mulle tundus, et see oli selline tore väike ninanipsmeeste tehtud filmidele, kus naised on sellised klassikalised Mis, mis on üks klassikaline hea lugu, vahe pealsusest klassikaline kaminga, feissugu, kuristik rukkis, mille autorite Jerome David Salinger iga filmis mainitakse, õigemini tema teiste vähemtuntud raamatut Franny Enzovi. Käesoleva filmi puhul tema vahepealsus seisneb minu arust suuresti selles, kuidas ta suhtleb meestega, seal on ilmselgelt mingi kibestumus sees, sest ta tunneb, et tema isanda hüljanud. Ta ei mõista täpselt seksi, sest ta on veel süütu ja noh, ilmselgelt ei suhtle meestega. Kes selles kogu point oligi, et ta ei olnud süütu, tal oli selline halb kogemus minevikust oli trauma ja see oli trauma, millega ta siis selle filmi jooksul Tegeles aa okei, see asja paremaks ei tee. Aga jah, ühesõnaga tema suhted meestega, aga need ei olnud endiselt head, need, mida ma tahtsin öelda, on see, et need kaks olulist suhet filmis, et üks on tema isaga ja teine on tema psühholoogiga, et need jäid veel arendamatuks, filmi jaoks on minu jaoks, et need olid need kaks juhet, millest ma oleks tahtnud rohkem teada ja õigupoolest siin psühholoogiga oli võib-olla paar stseeni ja siis isaga oli ükstrant lõpus kokku. Jah, aga kumbki nendest inimestest tegelikult ei defineerinud selle peategelase lugu, et noh, ma saan aru, et seal oleks asju, mida me oleks võib-olla tahtnud veel teada, aga minu meelest nad nagu Need, need ei olnud need kaks sellist alust. Et mis oleks nüüd väga välja arendamata jäänud, vaid need olidki sellised kõrvalliinid, mis kuidagimoodi hektiliselt mõjutavad, nagu ka päriselt mingid suhted inimestega hektiliselt mõjutavad kuidagi sinu arengut, sinu siis maailmapilti. Nähtavasti me polnud isegi seda tähele, mida öeldi. Aga kas see oli mingi lõpud vest või kes seda ainuke saatuse naine. Ei, ma lihtsalt üritan aru saada, kuidas märkamatuks jäi. Ja minu meelest sellele filmile on kusjuures veel natukene ülekohtuselt mõnda asja ette heidetud, et kui ma hakkasin hiljem lugema selle filmi kohta, et siis mingid sellised etteheited nagu see, et selle filmi põhiline probleem on siis selle ühe raamatu tagasisaamine, et, et see on kuidagi selline mõttetu jant, mis minu meelest ka, et see noh, see väga hästi see üks ese defineerib seda traumaga tegelemist sellise lõpetatuse kättesaamist. Mis muidugi ei ütle, et oleks suurepärane film olnud, aga mulle tundub, et natukene on oldud selle filmi osas ülekohtused. Aga selles filmis leidub ka toredat muusikat ja kuulame lõvis Kohvini otsingutes Sky töölplu. Sõjafilmide žanr on üldiselt lavastajatele väga meeltmööda, sellepärast et erinevad suured lahingud pakuvad võimalust tuua ekraanile võimsaid vaatemänge. Üldiselt jääb pisut rohkem kaadri taha see, mis sõjaga kaasneb, milline elu tsiviilisikute jaoks ennekõike, mis saab pärast sõda. Uhked suured lahingud, vaatemängud on mööda liikunud. Film nimega süütud just ühest sellisest tagajärgede kogumist ja vaimsest traumast vaimsest füüsilisest traumast räägibki. Nimelt viib see film vaataja teise maailmasõjajärgsesse Poolasse üsna vahetult pärast teist maailmasõda ühte konventi kirikusse kuhu satub üks prantsuse punasest ristist pärit neiu siukse tugeva missioonitundega arstihakatis, kes peab aitama ühte last vastu võtta ühel sundi sünnitust vastu võtta ühele nunnal. Ja üsna pea rullub lahti selline väga raske ja dramaatiline lugu sellest mis on sõja ajal seal kloostris tehtud ja ja millega need nunnad millise moraalse koormaga need nunnad peavad edasi elama. Mulle meeldis see film sellepärast et see oli film, kus tegelikult suurt midagi peale laste sünni ei toimunud, aga teiselt poolt kogu aeg oli kuidagi põnev ja õhk oli mõnes mõttes paks, sellepärast et selles filmis oli nii palju erinevaid mitmekihilisi eetilisi dilemmasid, et isegi need, mis film ise juba välja pakub, kõiki neid ei suuda ära lahendada ja, ja teiselt poolt igaüks, kes filmi vaatab, leiab sinna enda elu põhjalt veel juurde erinevaid mõtteid, et mida kõike siia võib juurde mõelda ja selles mõttes see film oli väga üllatav, et ma ei oleks sellelt režissöörilt, et oodanud, et ta oma 15. filmiga nüüd jõuab ajaloolise draamani just sellisel kujul. Et pigem teame ju antenni näiteks tema kuidas eesti keeles oligi Kokko, NSVL oli ehk eesti keelde tõlgitud samamoodi simma power, Iiri näiteks üks tema filme ja nii edasi, et et kuidagi pigem sellise natukene nagu magusa maiguga filmid on olnud tema käekirja järgi rohkem nüüd aga süütud on küll selline, mis mis jätab sellise armastuse teema täiesti kõrvale ja see on pigem võib-olla nagu kohustuslikus korras mõnes üksikus stseenis, aga fookus on ikkagi hästi tugevalt just sõprusel sellel, kuidas, kuidas ligimese 11 võiksid aidata ja kuidas need võiksid kaasa tunda õigesti, selle, mida teha üksteise heaks, selles mõttes väga huvitav linateos ja ma arvan, et et kellele näiteks meeldis ka Poola film ida, siis see film samuti meeldib. Ja need kriitikud on päris palju neid filme võrrelnud. Loomulikult juba sellepärast, Tegevus toimub mõlemas filmis Poolas ja fookuses on nunnad. Teiselt poolt sisu poole pealt, tegelikult meil on väga palju nagu ühist, sest minu jaoks ei olnud aga võib-olla selline nagu meelsus või see tunne, mis filmist jääb, pärast oli, oli sarnane. Ja teine asi, mis ma selle filmi puhul läheks väga välja tuua, on just selle kaameratöö üdini naistefilm, et nii režissöör on naisterahvas, kaadris näeme peamiselt naisi ja siis ka kaamerasilma ja taga on on naisterahvas, Karenne shampetzee, kes kes mulle näiteks väga meeldis oma tööga, hooli mootor siis ka siin tõesti oskab luua nagu sellise oma universumi, et me kuidagi unustame ära, mis see muu maailm üldse ümberringi on. Mina läksin täiesti selle filmi sisse ja tundsin, et ma olen ka seal Poola metsas selle kloostri juures ja päris kõle ja väikesed räbaldunud riietes lapsed jooksevad ringi. Et sihuke väga hästi tabas nagunii detaile kui ka üleüldisemalt sellist maailmatunne. Sest krathannan selles mõttes üldse väga lahe režissöör, et ta on imetlusväärselt palju teinud just selliseid naistekeskseid filme, mitte ainult selliseid magusaid ja räägib, et ja erinevates ajajärkjärkudes ja ning jah, tema stiil on üldiselt selline magus ja see film on tõesti sihuke kalla süngema poole ja ma lihtsalt arvan, et režissöör on selles mõttes väga, väga õige. Ta on juba nii palju teinud naistest rääkivaid filme ja see on siis veel enam hästi psühholoogiline ja küllaltki sihuke jahe. Ja mul on jahedus, meeldis, et üks punkt, mida ma välja tooksin, on see film kuidagi väga hästi lahutab sünnitamist emadusest mingil määral, et emaks saamine ja sünnitamine on kohati erinevad asjad, et füüsiline sünnitamine ikka kaotasime füüsiline protsess. Mu onu, ajakirjanik Peeter Sauter kirjutas kunagi sellise kurikuulsa lühijutu nimega kõhuvalu, mis räägib sünnitamisest ja see on kohati hästi värskendav, sest seal ei ole üldse mingit sellist vanemaks saamise helgust, vaid see kujutab just sünnitamist hästi rämedalt roe ja veriokse. Ja see on niisugune hästi natu, realistlike transkressiivne ja antud filmi puhul tekkis sama tunne, kohatad sinna, sünnitamiseteemalised stseenid on hästi sellised. Kergelt šokeerivad ja, ja kuidagi realistlikud. Nii et ta kujutab just seda tolleaegset naiste sünnitamise valu ja siin on muidugi vägistamise teema samuti sees kuidagi väga ehedalt ja tõetruult ja see oli üks asi, mis mind tõesti filmi sisse tõmbas nüüd tühjaks, siis muidugi operaatoritööle. Mina kusjuures jällegi vaidleks vastu, sellepärast et minu meelest oli vastupidi väga selline sünnis pilt sellel filmil, et väga täpselt vaadata, et mida kaamera näitab, et kust, kust maalt see piir läheb, et midagi sellist liiga intiimselt ei näidatud. Huvitav minu jaoks ka see film absoluutselt ei rääkinud sünnist sünnitust, sest ma tean, et see oli selles sinopsilises kirjas ja tehti need sünnid seal filmis juhtusid, aga aga see, millest film rääkis. Mulle jutustas ta pigem lugu religioonist, sellest, et mil hetkel Me tunneme, et, et noh, viimane, kes on, kes usub jumalat ja kelle jaoks on see tema elu keset täielikult pühendanud oma elu sellele mil hetkel ta avastab, et et okei, et nüüd jumala tema käest nagu lahti lasknud ja jätnud ta mõnes mõttes nagu omapäi, et sel hetkel, kui tulevad mingid vastikud sõdurid, kes vägistavad terve kloostri naised ära. Et selles mõttes pigem see nagu eetiline küsimus religiooni vastutuse võtmise, usalduse teema ja kõik sellised asjad, et et keda sa saad usaldada, kui sa enam nagu jumalat ei saa, et kes, kes on sinu jaoks siis selleks nagu pidev punktiks, et siin filmis juhtuse selleks olema siis kaaslased, kes kloostris elasid ja kuidas nemad 11 toetasid, oli, oli väga huvitav ja teiselt poolt, et kui sa oled leppinud kellelegagi, kui, et nii meie usaldame ja toetame 11, siis see tähendab sinu jaoks ka piiranguid. Ehk siis, et seal oli Nunnesid, kes näiteks ei tahtnud tegelikult kloostris elada ja kes ei olnud ka nii tõsiusklikud, aga olid sinna läinud, kuna neil ei olnud elus mingit teist lootust, nende pere oli näiteks vaene ja neil ei olnudki teisi võimalusi. Ja siis jah, need asjad olid nagu kuidagi suuremad teevad seal, et huvitav, et sinu jaoks. Filmi tegemise mõttes lihtsalt see, kuidas neid Sinitsi näidata, et ma olen nagu meeldis realistlikke jutule juurde lisada. Aga seal ei näidanud kordagi sünnitust lähedalt ega ka. No mitte nüüd väga detailselt, aga no ikka oligi. See ei ole ka minu meelest vahetes TV3 teema selle filmi minu meelest siin filmis olulisemad on sellised metafüüsilise maad ja väga eksistentsiaalsed küsimused, mis tulevad, tulenevad kuidagi suurtest elutraumadest ja Emilia, sa võid seal taga elegantselt minu meelest kokku mõned suurimad neist, mis seonduvad religiooniga. Ma ei ole tükk aega tundnud mõne filmi puhul, et kuidagi nii raske oleks kokkuvõte selle filmi iva või et iga asi, mis ma selle filmi kohta ütlen, võiks nagu midagi kuidagi ära Ta või ära anda või pisendada seda, mis seal filmis on. Sest sütid on natuke kritiseeritud, sellepärast et justkui see lavastaja nägemuse sihuke autoripositsioon ei tule, ei tule väga hästi välja, et ta ei suuda seda kõike ja kõiki neid teemasid, mis seal filmis justkui on, ei suuda seda nagu päris heaks tervikuks kokku farmid ja ma võib-olla osaliselt olen, olen nõus, et ta sellise narratiivi mõttes ei ole kõige kõige tugevam lugu. Aga need teemad, mida ta puudutas, võtab, ja need küsimused, mida ta tõstatab, on väga, väga väga-väga suured ja väga sügavad ja väga keerulised. Ja see film on tõesti nõuab minu meelest väga palju süvenemist, väga palju keskendumist on kindlasti selline selline raske Euroopa draama nii-öelda, aga kindlasti film, mida ma hetkel kinos olevatest julgeks kõige rohkem soovitada. Nende teemade pealt ma läheksin üle sellise kontekst ja taustsüsteemi peale, et minu meelest saab film asetus väga kenasti kahte sellesse konteksti, millest ühe esitas Tristan Priimägi, eelmisel sügisel sirbis artiklis pisaratega Varssavist. Kus ta siis rääkis? Ta kirjutab sellest, kuidas Poola filmikunst kipub natukene kinni jääma sellistes ajaloolistes filmides ehk ajaloo taas loomisesse ja läbi elamisse ja spekuleerib, et kuidas see mõjutab riigi kui ühiskonna arengut. Ja teiseks, samuti eelmise aasta oktoobri lõpus toimus BFM-is kolmas läänemeremaade filmiajaloo konverents, kus peakõneleja lisaks oli filmiteadlane evamas järska, kes terve see konverents oli siis teist maailmasõda ja selle perioodi puudutavatest filmidest. Ja tõi enda ettekandes selliste põhiliste järeldustena välja, et kuidas on toimunud selline nihe teise maailmasõja sündmuste kujutamises filmikunstis. Et esiteks, kuidas fookus on nihkunud meestelt naistele ja sellega seoses siis ka sellisest aktiivsest sõjategevusest just sellise igapäevaelu mõjutamis. Et kõik see sõjaga kaasnevad koledused, nagu Andrei rääkis. Ehk siis trauma ja, ja samamoodi, et selline antagonisti roll on läinud siis pigem saksa poole kujutlemise pealt just vene poole kujutamise peale. Ja nende mõlema konteksti kokkupuutepunkt on minu meelest see, et mas järsko toob siis välja, et see teise maailmasõjaga kaasnev trauma on justkui filmides selline suletud ring, mida, mis kandub edasi ühelt põlvkonnalt teisele ja vastupidiselt siis film süütud. Sel Tal on kuidagi selline ootamatult helge lõpp, mis esitatakse, oli minu jaoks natukene selline kaheldava väärtusega kuigi aru, et pärast niivõrd rasked filme on natukene aga selline filmivaatajale halastamine, et selline mingitki lohutust seal lõpus pakkuda. Ja teiseks sellega see film siis justkui nagu ta käib sulle trauma läbi ja ta mõnes mõttes ka nagu lahendab selle või ta tõmbab sellele joone alla, et ei kandu edasi. Aga siit läheme edasi natukene rõõmsamate teemade peale ehk järgmiseks filmiks on paljajalu Pariisis. Ma tahtsin paljajalu Pariisist sissejuhatust alustada natukene sellise sarkastilise naljaga seoses sellega, kuidas Euroopa film kipub tunduma paljude jaoks raske ja masendav, aga pärast eelmist filmi süütud on natukene kaheta seda nalja teha. Aga siinkohal siis ka hea näide sellisest lõbusamast Euroopa kino poolest. Ehk juba mõnda aega on kinos Artis jooksnud selline film nagu paljajalu Pariisis. Režissöörideks on filmibaar Fiona Gordoni Dominic aadel, kes selles filmis mängivad ka peaosi. Täpsemalt on siis lugu sama nimega tegelasest Geona, kes on Kanadas raamatukoguhoidja ja kes saab enda tädi Martale, kes on ammu kolinud Pariis elama sellise murettekitava kirja ja, ja sõidab siis tema juurde Pariisi ja seal hakkab pihta selline jant, sest ta kohtu Tommyga sellise väga Nahaalse kodutu mehega ma ütleksin, et selline stiililt selline Vess Andersoni Aki kaunis mägisegu Ja ma ei tea selle filmi kohta, mul ongi nagu raskem midagi muud öelda, sellepärast et mingi sügavam sisu ja minul sellest haariumata. Aga sellest hoolimata ma arvan, et et see võiks olla tõesti sellena tore alternatiiv neile, kes ei taha raskeid masendavaid filme vaadata, aga kes samas ei kannata ka sellist labast huumorit, sest see on selline kerge, rõõmsameelne, värviline, tore komöödia. Pildikeelena hästi võssa, Emerson Lake ja huumor ise on konkreetset stiili, mida Hollywood näiteks absoluutselt ei oska teha ja selleks on slaps tekkijate kohati need stseenid ja niimoodi paika pandud nagu paslik kiita nii majanduse ilmselt vastu kiitlan ennast tuntud Sedalaadi huumori poolest ja muidugi kiita tegi juba väga ohtlikke kaskadööritrikke, aga siin on ka just väga palju rõhku pandud sellistele väikestele naljadele ala, kus kellegi kaabu lendab Pariisis pääs terav või noh, umbes sellised hästi spontaansed järsud publikut hooga naerma, ajava ajama, püüdvad naljad. Jaa, ning jah, seal Pariisis ringi jooksmist siblimist on väga palju, siis Yana kordan, jäedonic Abeli poolt. Aga ma küll ei vaadanud seda väga suure publikuga, umbes viis pensionäri olid välispeale minu ja keegi meist ei naernud kordagi ja noh, ma tunnistan, et see ei ole minu huumor, et kui ma vaatan, kuidas need stseenid on üles seatud, siis ma näen, et seal kohati koreograafia on hästi andekas ja muidugi lõpus on ka kohustuslik Eiffeli tornis seen. Täna sihuke kerge film, hästi värviline ja kerglane ning ennekõike vasttasud vaadata. Ma ütleks Dominik Aabeli pärast, kes on tõesti suhteliselt andekas Emanuel riva ja siis Pierre Richard, keda tuntakse vanades, näidates stereotüüpe tööga, nende roll on suhteliselt üürikesin. Kuigi Dominic kaabel on väga andekas, siis ma jätaks peona Gordonit kindlasti varju. Tema on teine väga suurepärane temalt teine on väga suurepärane ettekanne selles filmis. Kas sa arvad, et ta hüppas sillalt isal seal stseenist? See on või mõtlen, mida siia lisada mõlgub meeles ainult kuidagi see, et ma absoluutselt ei nautinud filmi. Mulle tundus nii kuidagi pretensioonikas ja filmimis tahtis olla midagi, mida ta ei suutnud siiski alla, et jah, muidugi sinna Eli nagu üritatud seda slapstikki taaselustada, oli mitmesuguseid vihjeid nii Shaktatiile kui Charliest kivile, aga teiselt poolt kuidagi see, see ei õnnestunud, ma ei tea, jah, ma teie jutust käis korduvalt läbi koreograafia ja vot see oli üks asi, mis, mis oli tõeliselt mõnus ja mis mulle väga meeldis ja mis mõjus humoorikalt. Aga ülejäänud filmi ma tõesti, ma ei jõudnud ära oodata, millal seeläbi saaks ja et ma juba oleks midagi paremat vaatama hakata. Ta on selline suht põgus, vähemalt tund ja 20 minutit vist. Ma ei tea, minu jaoks oli küll, jah, ma ütleme nii, et alguses ma ei, ma ei läinud kohe nagu liimile, et ma olin üsna skeptiline, esimesed, võib-olla 10 15 minutit, aga tahes-tahtmata ma pean ütlema, et mind ajas naerma. Aga kokkuvõttes selline nunnukas film ja kõlab seal ka sellist nunnukat muusikat, millest ühtelugu need kuulamegi selleks andes winning, song, Keitend, anna Mcervičilt. Juba aprilli lõpus on soovitud soovitatud kõigilt filmifännidel võtta, et tee Haapsallu sellepärast, et seal toimub selline vahva väike festival nagu Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival. Ja sellest festivalist natuke lähemalt rääkida on meil täna stuudios külas üks festivali korraldajatest Helmut jänes. Helmut saavad muuseas esimene külaline, kes on meil teist korda juba külas. Te teete juba üle 10 aastani vahvat väikest festivali, aga meediast on jäänud mulje, et valged jõud on sel aastal astunud teile vastu, ei taha teid väga enam Haapsallu, miks teid ei taheta sinna? Jah, need valged jõud on tegelikult juba ammustest aegadest natukene õppi vastu olnud, aga. Ma arvan, et selline väike opositsioon ja ja kisa-kära festivali ümber, et see idee nagu festivalil üldse halba, et pigem pigem nagu head, et selline lühend nagu õhk on kindlasti saanud tänu paljudele paljudele artiklitele ja aruteludele. Kas on Haapsalus vaja publikule palju tuttavamaks, kui võib-olla seda varem oli, nii et meile on selline selline nii-öelda pastorite pöördumine olnud pigem pigem nagu positiivne kui negatiivne. Aga jah, et kui nüüd mõelda aastate aastate taha, et millal me festivali alustasime, et 2006, siis tänavu on siis 12. Of ja noh, kui sa kohe niimoodi küsida, et noh, mis on muutunud nende aastatega, siis ühelt poolt pole nagu suurt muutunud midagi, et festivali toimub ikka Haapsalus ikka Haapsalu kultuurikeskuses. Aga muutunud on nagu kõik muu. Esiteks programm on läinud, noh, märksa laiahaardelisem maks, inimesi on juurde tulnud nii-öelda õppi ja žanrifilmifänne on väga palju Estohvile kohale tulnud, et praegu ka nii-öelda nende eelmüükide passide müük näitab seda, et oodata on päris päris palju rahvast, ma loodan, et festival on kuu aja pärast, eks näis. On mingis mõttes ka võimalus ju saada selline retrospektiivne ülevaadet, mis õudusžanris toimumas on, kuma kava, vaatasin siis mulle tundub, et siukseid nagu puhtaid žanrifilm on üsna väheseks jäänud, kas see on mingisugune trend õudusžanris või kuidas sulle tundub, mis need olulisemad suundumused viimase aasta jooksul või praegu on? Õudus on maailmas nii-öelda. No kui sa mõtled selle puhta žanral, siis puhtaid õudusfilme ja siis see on tõepoolest selline trend või suundumus, et ega neid puhtakujulise õudusfilme tehaksegi vähem, et pigem pigem on see õudusfilmi žanr segatud, miksitud, miksitud kokku teiste žanritega haalasel põnevus ja triller ja vestern. Aga, aga, aga ausalt öeldes alati on meie festivali Korralduse üks selline raskem eesmärk ongi see, et leida üles siiski need kaks kolm väga head õudusfilmi, et rahvas ei ütleks pärast eta, mis õudusfilmide festival te olete näitate siin kõiksugu teistes žanrites, filme õudusfilme polegi ja nii on mõnikord ka juhtunud. Aga sellel aastal on ikkagi, võin kohe öelda, et kaks, kolm ikkagi õudusfilmi meil on, niiet et seda võib-olla mõnede meelest vähe, mõnede meelest on sedagi palju, ma arvan, et need kaks kolme head õudusfilmi balantseerivad ülejäänud programmi ilusti ära, nii et kurt kurta ei saa. Sa Helmut, oled varemgi öelnud, et sulle jubedalt meeldib see hasart leida just neid pärleid üles jumal teab kui paljudest filmidest. Mul tekkis selline küsimus, et kas neid silma vaadates on nendes ka mingi selline konkreetne hetk või mingi kindel moment finantsmis paneb sind tundma, et oh, et see on just filmida mahufilaga. Kindlasti tahaksime saada. Jaa, absoluutselt, et ma arvan, et sa räägid filmidest, mis meil on friigifilmide programmi all näiteks jah, et jah, riigifilmid on jälle omaette selline filmižanr meie jaoks vähemasti, et et Neid tehakse väga-väga palju, mis võib seal friigifilmide programmis olla tõesti aastas sadu ja sadu ja neid saadetakse meile päris palju. Produtsentide poolt, et jumala eest me tegime filmi väikese raha eest, toetage meid, näidake meie filmifestivalil. Aga noh, ütleme nende suuresti nende filmide tase ei küündi tegelikult selleni. Neid suurele publikule näidata, kuigi neid muidugi mujal maailmas näidatakse ikka. Aga kuna HÕFF on niigi selline väike festival kontsentreeritud programmiga, siis pigem jah, ma võtan, et riigi filmid ette selle teadmisega, et kui mul esimese 40 minuti jooksul nagu ei teki tahtmist seda see film katkestada, kinni panna, siis selles on mingi iva olemas. Ja neid filme on seal programmis vähe, aga ma arvan, kolm, neli friigifilmi meil on, aga ma arvan, Nad on tõesti vaatamist väärt. Ma ei tea, kas varasematel harfidel on ka Kordi, kus sa pärast oled kuulnud mingi filmi kohta, et on öeldud, et no see oli ikka päris jama, et siis oled järgmistel aastatel või kasvõi sel aastal need tundunud, et okei, see on ka ilmselt midagi sellist, mis mulle nagu meeldib, aga võib-olla publikule ei lähe peale, et kui palju sinu isiklikud eelistused on mängus? Filmide valimisel? No sa oled ju kogu aeg meil ka olnud ju pidev külastajad, sa isegi oled vist mulle öeldud, mis jama te näitate? Ma kogu aeg tunnen sellist süükoormat, et mis jama möllavad, toonud sinna festivalile, aga aga ei noh niikuinii. Me näitame jama, niikuinii on inimesed rahulolematut sellest ei pääse eriti kui me räägime friigifilmidest. Aga noh, see ongi omaette hasartmängijad, friigifilmid friigifilmideks, aga kui me räägime nii-öelda põhiprogrammi filmidest, too välja jah, ning kakskolm filmi, mida peaks nüüd sel hetkel kindlasti nägema. Noh, räägime siis õudusfilmidest sõna otseses mõttes õudusfilmidest, et on üks austraalia film, Killing ground päris tutikas filme esilinastus rahvusvaheliselt sandantsi festivalil. Seda vaadates hakkad jälle mõtlema, mis kuradi õudne maas Austraalia on või et mis inimesed seal elavad. Et noh, need filmid on mingil moel muidugi mängulised, et need ei tasuvat Ta niimoodi tõsiselt, aga ma arvan, mingi osa publikust võtab seda tõsiselt ja võivad tulla rääkivad, mis jõledusega näitate. Et jah, killing ground on üks selline hea näide õudusfilmi žanrist või prantslaste roo, mis tekitas sensatsiooni eelmise aasta kannis kus siis räägitakse kannibalismi, st üsna omapärasel moel. Et noh, need on need sellised kaks sellist õudusfilmi tuuma, meie programmis. Aga noh, mul on hea meel, et me oleme selle põhiprogrammi saanud just niimoodi hästi balansseerima hästi mängima, et meil neid eri žanreid päris palju, et kes tahab selliseid stiilset drillerit, palun väga, minge vaadake Hispaania filmi, nähtamatu külaline. Seal nagu ongi kõik väga stiilne, väga hea, väga meelelahutuslik, ootamatu Trist, kõik see, mis ühele drillerile vajalik on. Kes tahab värsket eesti kraami, meil on Mart Sanderi uus Eesti film, et ükskõik mida võidakse sellest rääkida, me siiski näitame Eesti filmi, see on iga eriti žanrifilmifestivalide selline kohus, näidata ära oma riigi just täispikki filme. Meil on Ben viitli uus film, Fifayer samuti väga stiilne retropõnevik. Ja noh, üheksa 10 filme on põhiprogrammis pluss fookus, mis sellel aastal on keskendunud sellistele fantastiline fantastilist tale filme, olevustele eelkõige filmidele, mis tehti kaheksakümnendatel ja kui üldse rääkida ulme ja õudusfilmi žanris, siis noh, ilma neid filme mainimata lihtsalt ei saa noh, näiteks John Carpenteri võõrkeha 82. aastal esilinastunud film, et ei tohiks kellelegi võõras olla. Võib-olla suur osa, kes tulevad seda aga õpil vaatama suurel ekraanil on seda juba näinud. Et aga mitte suurelt ekraanilt mitte digitaliseeritud kujul võib-olla mitte eestikeelse tõlkega mingid asjad, mingid elemendid on ikka juures, mis sellele vanale klassikale annavad sellist noh, uut hoogu juurde. Nii et jah, et 28 filmi, et vaatamispalju kolme ööpäeva jooksul sessi puhul on ka mingeid välistasid. Filmitegijaid, kes on selle festivaliga jube hästi kursis, mainisid pen võitlitele. Tema varasemad filmid on olnud, et ta kindlasti põlevkivist. Absoluutselt pen viitli. Tegelikult teab HÕFFi päris hästi, et me oleme teda proovinud ka külla kutsuda, aga Ben viittle on juba selline mees, kes kiikab Hollywoodi poole, kellel on vähe aega, kes saadab küll tervitusi meil emaili teel, aga jah, ise kohale tulla. Võib-olla kunagi hiljem vaatame, aga Meile tuleb külla üks pen viitli põhinäitlejatest Ivoorem Iirimaalt, Inglismaalt ma tea ühelt Iiri filmist taak, song sünge lugude tuleb. Teda peaks Eesti Jõhvi publik mäletama sellistest väga stiilsetest pen viitli filmidest nagu Killist või ekskursandid satsiers oli inglise keeles. Mõni aasta tagasi näidatud filmid on väga selline omapärase ka rihmaga näitleja, kes sellise hullumeelse põlemisega teeb oma rolle ja see iiri film sünge lugu on täpselt nagu valatud tema rolli jaoks nimelt ta mängib seal tõsiselt nagu ära keeranud okultismi, kes aitab ühel naisel siis nii-öelda taas kohtuda tema pojaga. Aga kuidas see kõik käib, on hirmus naljakas, hirmus õudne. Ja üks külaline veel, ilma kelleta ei tahaks. Mart, Sander, Mart Sander, aga meil on avafilmi juurest külaline Ameerikast. Diivan, kätset. Kes mäletab, võib-olla kolm aastat tagasi PÖFFil filmi Chiprilsat eesti keeles oli see kallis lõbu, siis Ivan katsel selle lavastaja ta sai päris palju head vastukaja selle tänu sellele filmile ja nüüd on tal tutikas uus film väljas, mis esilinastus, mis nädal aega tagasi Hoostinis. Ja Euroopa esilinastus on siis Õhvil. Film kannab pealkirja väikesed kuritööd ja selle peaosas on siis ju Troonide mängu üks staare, Nikolai koster Voldav. Ja tegemist on taas sellise musta komöödiaelemendiga drilleriga, et taas üldse mitte õudne, aga väga lahe meelelahutuslik kuul mustriller, nii et avafilmiks väga sobiv. Aga tuleme. Lõpetuseks ringiga siia Eesti juurde tagasi, kuidas suhestuvad selle õudesse filmikavaga eesti filmid, Tartu video kroonikad ja kevad südames, mis ei paista aiast, õudusfilmid olemasid kavast. Ja ka meie enda kontorist on küsitud mult, et mis see nüüd, et et kus see kevad, kevad südames siia nüüd sellile konteksti läheb. Et tegelikult tegemist on retrofilmide programmiga, mis kuhu need kaks filmi kuuluvad. Ja selles programmis ei tahame inimestes mitte mingisugust õõva tekitada, vaid natukene nostalgitseda nende 80.-te aastatega ja kevad südames on selles mõttes selline eesti oma. Ta ei noh, selline väga ehe retrofilm, kuhu ma kutsusin ka külla nende filmide või selle filmi kaks peategelast, kes tahtsid väga nagu muljetada ja nagu noh, rääkida tagantjärgi, millised raskused selle filmi tegemisega olid ja ja kõik see 80.-te õhustik, kuidas, kuidas kõik nagu välja nägi ja no ma arvan, et see on õige film selles programmis. Pluss Tartu video kroonikad, et kohe, kui ma kuulsin eelmisel aastal. Ta üks Tartu seltskond teeb dokfilmi sellest ajast, kui tark tus hakati lääne filme eesti keelde dubleerima, siis mul tekkis kohe kuu selline hasart ja huvi, et seda võiks ka näidata PÖFFi publikule esimest korda. Sellepärast et see on see, see ajastu, see nostalgiahõng, mis sobib nagu määrde Sofiilinguga kokku lihtsalt. Lisaks ma vaatan, kavas on veel üks väga põnev eriseanss on idees matriimine ja vaata, miks te selle filmi just sel aastal välja valisite? Aga sellepärast, et see on üks väga-väga hea film mida saab ka nimetada õudusfilmiks, aga ma nimetaks seda lihtsalt üheks väga heaks filmiks, mis, mis näitab seda õudusfilmižanrit hoopis teise nurga alt, et et. Ma loodan, et see film jõuab kohale ka nooremale publikule, kes võib olla, tuleb vaatama seda õpile kindlasti mäletavad seda kas nüüd negatiivse või positiivse poole pealt see publik, kes seda omal ajal kaheksakümnendatel kinodes nägi, kaasa arvatud mina. Ja meile tuleb külla ka selle filmi üks näitlejatest Jüri Lumiste kes mängis filmis ühte ühte kõrvaltegelastest ja Andrei Hvostov räägib selle filmi sisust ja sellest, et miks on see tema üks lemmikfilmidest, nii et see LM kliimovi film on üks, üks selline kõva suur tükk läbi närida ja, ja erise Ansina on see õpile kavas meel. Helmut Jänes, suur suur tänu sulle natuke tutvustamast seda, mida Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil näidatakse. Me jõudsime käia, läbisin vaid väikese osa sellest kavast, et seal on tõesti rohkelt põnevaid asju ja kes, kes võib-olla kardab, et õudusfilm ei ole päris tema jaoks, siis nagu öeldud, siin on väga palju ka selliseid asju, mis ei ole veel puhtakujuliselt õudusfilmid. Mulle endale jäi näiteks silma seesama Helmuti soovitatud toorelt, millele näiteks Rolling Stone'i kriitik Peter Travers andis neli tärni neljast kõrgema skoori, mida ta eelmisel aastal andis mille ta eelmisel aastal andis ainult filmidele muunlaitmises, võitis parima filmi Oscari alale, mis oli teine suure suursaadik aga HÕFF, ehk siis Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival 28.-st 30. aprillini. Nii et soovitame väga Haapsallu oma sammud seada. Jah, veel kord aitäh Helmutele heitmast valgustufi programmile, sellega on meie saade tänaseks otsa saanud, aga nagu ka Andrei mainis, siis loodetavasti kohtume raadiokuulajatega juba mõne nädala pärast Haapsalu kultuurimajas aga enne seda loomulikult Raadio kahe eetrisse ikka tund aega vähem kui nädala pärast ja saadet jääb lõpetama Helmuti valitud soovilugu, milleks on Led Zeppelini tuim meikar.