Tere kohe tuleb juttu ühest kummalisest saarest, nimelt äratuskellade saarest, head kuulamist. Aga ja ja. Tuut tuut, tuut, tuut, akna. Kujutage endale ette väikest sinist äratuskell, kes polnud veel mitte kedagi äratanud läbenud Ena muudata toimudenud mitte millelegi muule kui helisemisele sööriga loomulik, üksnes mõtted peas keerles Ki. Ta küsis igaühe käest, kuidas helistada ka on. Lõpuks ostis keegi isand aera, keeras üles ja seadis täpselt kella kuueks helisema. Võite juba arvata, et äratuskell ei maganud öö otsa tuli nagu poolunes. Ta luges minuteid ja kujutas endale ette seda suurepärast hetke, mil ta heliseb. Ma pean äratama täpselt, ütles ta endale ja tundis rõõmu, et arutleb nagu täiskasvanud äratuskell. Ja juba sai kell viis. Juba oli see viie minuti pärast kuus veel ivake aega. Äratuskell ütles nüüd köhatas ja pistis helisema ja ta helises nagu viisteistkümmend, äratuskell ta sellises nagu golfi hoovus, neli purjekat, üheksal lõokest, neli kilu külmutatud puuvilja ühtekokku. Ja see oli tõesti suurepärane, sest tal oli nooruslik hääldoli südi rind tuksus tal vaimustusest. Aga mida te nüüd ütlete? Korraga sai ta kõrvakiilu, mis oli salati Ljuvastki suurem. Ta oli sellest päris ähmi täis, tema rõõm oli kadunud ja kuidas siis teisiti kõrvakeel on kõrvakiil, keda see rõõmustaks. Päev otsa mõtles ta, selle ülek, veeretas seda mõtet oma peas. Lõppude lõpuks ta ütles endale, küllap ma ei äratanud päris täpselt inimestel nõrkust täpsuse vastu ja ta võttis nõuks täpsem olla. Ja tõesti, öösel oli ta hirmus närviline. Hommikul hoidis ta ärevusest hinge kinni ja helises nii täpselt, et enam täpsemalt poleks üldsegi mõeldav. Aga mida te nüüd ütlete? Ta sai kõrvakiilu, mis oli kiik, toolistki suurem. Mida see peab tähendama, mõtles äratuskell tol. Ta oli endast väljas, kui asi hakkas teda huvitama ja polnud ka imeda, tahtis selles asjas selgust saada. Helisemine meeldis talle hullupööra, et oleks selle eest andnud ükskõik mida, kuid kõrvakiilud rikkusid tal helisemise ja nõnda ta arutles ning ütles endale maid ohida, psusega liialdada, isand tahab veel natuke magada, mis selles siis halba on? Tal on selleks õigus. Ma äratan ta veerand tundi hiljem ja hommikul äratas ta isanda veerand seitse. Aga mis te nüüd ütlete? Ta sai kõrvakiilu, mis oli köögivilja kioskistki, suurem. Aha ütles endale äratuskell. Kui ma äratan täpselt, san kõrvakiilu, hakkan äratama. Natuke varem, see isand on varajane tõusja, ei tunne hästi inimesi ja ta helises kolmveerand kuus. Aga mida te nüüd ütlete? Ta sai kõrvakiilu, mis oli suurem, isegi kahte teadlast, kujutavas skulptuurist. Siis langes äratuskell meeleheitesse. Tal oli nutt kurgus ja helisemine tekitas temas hirmu. Ja kuna ta oli langenud meeleheitesse, siis tuli talle kergesti pähe meeleheitlik mõtte üleüldse mitte helistada. Ja tõesti hommikul ta ikkus saanudki, ta vaikis ja ootas, enne mitte midagi ei juhtunud, valitses rahu. Ja äratuskell tundis, et tal langeb kivi südamelt ja ta mõtles. Lõpuks ometi käitusin õigesti ja minu osutid võivad rahul olla. Kuid pool üheksa sai ta asja eest teist taga sellise kõrvakiilu, mis oli suurem isegi kolmekorstnaga jäälõhkuja Ast. See oli viimaseks tilgaks tema kannatuste karikas Jaapani hõlmad vöö vahele ja läks kikivarvul välja. Läks lihtsalt vaatama, kas kusagil maailmas on veel olemas seesugust õnnetut äratuskella, kes armastab äratada, kes aina sellele mõtlebki jakk, keda pekstakse helise, kui ta siis või mitte. Ja näete, tal vedas, ta kohtas äratuskella, kes nägi välja nagu temagi, kellel olid numbril laude osutid. Ainult et ta oli üleni punane. Kuule, kuidas sul selle äratamisega on, küsis meie äratuskell, kes oli unelind, sinine. A ütles punane äratuskell. Kui ma äratan täpselt son kõrvakiilu, kui naeratan hiljem son kõrvakiilu, kui ma äratan varem seal kõrvakiilu ja kui ma erata üldse saan kõrvakiilu, mis on suurem isegi kolmekorstnaga jäälõhkuja Ast. Nagu näib, ütles sinine äratuskell on meie elupunktipealt ühtemoodi. Kutsume äratuskellad kokku ja peame nõu. Ja nad kutsusid kõik äratuskellad ööseks parki. Juba olid öö kätte jõudnud, taevas särasid tähed, pargis oli numbrilaud numbril lauas kinni 6000 äratuskell ootasid, mis tuleb, nende tiksumine, kostis ära linnaväljakule. Kui kõik äratuskellad koos olid, ütles sinine äratuskell. Jätke tiksumine. Kuulake, mida ma ütlen. Äratuskellad jätsid tiksumise, Nad hakkasid kuulama, mida ütleb sinine äratuskell ja sinine äratuskell, ütles äratuskellad. Meile meeldib äratada, mis on selles halba? Me oleme ometi äratuskellad, ei lase endale kõrvakiile anda asja eest teist taga. Just nii. Hüüdsid äratuskellad, oleme sellest tüdinud, hammasratast Dani äratuskellad, ütles sinine äratuskell. Meil on ilus elu ülesanne. Kes kordki on helisenud, teab, et maailmas pole midagi ilusamat kuid kõrvakiilud rikuvad selle ära. Teen ettepaneku ära minna mujale, kus me helisada ilma kõrvakiile saamata. Läheme hüüdsid äratuskellad, mis siin veel pikalt rääkida. Nad hakkasid tiksuma, läksid ning läksid, kuni jõudsid sinise mere äärde ja nad asusid laeval ja sõitsid kuni maabusid saarele, mis oligi just paras kuuele 1000-le äratuskellale. Äratuskellad ütles sinine äratuskell. See siin on meie tõotatud maa, siin võime heli 100 hommikust õhtuni ja me ei ärata mitte kedagi. Ja äratuskellad olid liigutatud, Nad hüüdsid, elagu, püstsid helisema. Ja helisevad lakkamatult. Helisevad, kuidas keegi ainult tahab. Nii et keset sinist merd on siin korraga väike hõbedaselt helisev saar. Ja see on suurepärane, seda pean ma teile ütlema. See on nagu palju golfihoovusi, lõokest ja purjekate parv ja suurel hulgal külmutatud puuvilja. Ühtekokku.