Kaugel Kalju Kalda taga Vaba Volga voogudel sõudvad vahvad Stenka röövlid värvilistes venedes. Lai voogav meloodia. Romantiline tekst õilsast röövlist ja ilusasti verstitalist. Selle laulu tõid enam kui 100 aastat tagasi tsaari kroonust tulnud mehed maarjamaale ja siin levista kiiresti külast külla ja vallast valda. Mis sellest, et paljudel lauljatel polnud kuigi täpset ettekujutust, kus vaba volga voogab ja kes oli tegelikult Sten garaazi. Igatahes tekkis selle laulu läbi enamikul esimene tutvus suure Volgaga. Kooliõpetust tegi oma töö ja 1905. aastal võis Eduard Bornhöhe oma reisikirja alustada niimoodi. Iga venelane kõneleb vaimustusega emakest folgast. Iga eestlane tunnetada vähemasti nimepidi kui Euroopa suurimat jõge millel kaupa veetakse ja kalu püütakse. Aga vähe on neid, kes teavad, et Volga mitte ainult paljude inimeste toitja vaid ka suur ilujanu täitja on. Nüüd on meie maal palju neid, kes oma ilujanu Volga ääres kustutamas käinud ja laule Volgast teatakse meie maalgi palju uusi ja vanu, neid, mis on sündinud lummatud turisti hetkemeeleolust ja neid, mida on loonud oma kodusest jõest. Volgamaade elanikud. Aeglaselt ja rahulikult voolab suur jõgi. Üks kallas on kõrge, teine madal. Kõrgel kaldal on üksteise järel reas külad madalat palkmaja, tihedast robikonnas kõige kõrgemal künka tipul aga kiri kellatorniga. See valvab ümbrust rahulikult ja väärikalt. Kõik needust ja hirmusegane aukartus, mida ta omal ajal patustele külaelanikele valas, on ammu haihtunud. Järele on jäänud vaid ehituskunstiteos, mille oma kätega lõid kord nendes madalatest Aredes elanud talumehed. Ja nii ta seisabki. Vaikne ja rahulik, minevikku tumm tunnistaja. Kuid ilma temata oleks küla lagepoolik nagu ilma täpita. Hoopis iseäralik tunne on aga siis, kui laev libiseb mööda otse veest tõusvast kellatornist. See on kuidagi kummituslik. Tõeline minevikku vari. Võimsad tammid paisutasid vee jões kõrgele madalal kaldal asuvad külad jäid kohati vee alla. Inimesed kolisid uutesse majadesse. Vana kellatorn aga seisab üksi väga üksi lõplikult kõrvaletõrjutuna. Metsane kallaste käänaku jõgi jääb nagu hetkeks vaatama. Kas tõesti on minu kaldal niisugune pärl Jaroslavli ligi 1000 aastane linn. Kremli müüridel vaatavad vastu sajandid. Kraana nokka tunaavale tulevikku. Muistsete kuplite kuld, kiiska võiduvastsete majade Valevusega. Jõgi voolab edasi ja elu selle kaldal läheb edasi. Et päästa pealetungiva uue eest seda, mis vanas väärtuslikku on kogutud põhjavene ehitusmälestusi, kostro maa külje all oleva Impati klooster kindluse müüride vahele. Siin on puukirikud ja vanad tuulikud, vägev talumehe tare ja madaluke kehviku onu. Ja kui palju ajalugu. See on kodu, Novide kodupaik. Aga ka Ivanzuzzanini ja Kusma miinini kodupaik. Siin on võideldud võimu pärast ja vabaduse pärast. Kõrgel rohelisel kingul kerkivad punased müürid. Trepina tõuseb vana, Nižni Novgorodi kreml üles vallutamatu kantsine. Ja samas kõrval laskub alla lahkelt kutsuv valge kaariest. Repistik kutsub. Tule, tõuse kõrgele ja imetle meie ilusat linna. Heida pilk külili, laia UK. Vaata üle vägeva Volga. Oled sa kohanud midagi kaunimat? Seisa kõrgendikul. Kust sai tuule tiibadesse korti, tormilindlase juukseid SAS'ile sel tuulel, mis paisutas siin Shal jaapani häält. Või tõuse mööda tänavat üles kese majani, kuhu 100 aastat tagasi esmakordselt samuti sadama poolt lähenes Väike-Aljušapeškov. Kažeerini majake siin ei ole seda steriilsuse ja elutuse tunnet, mis enamasti maja muuseumides, vastupidi, ootad, et iga hetk avaneb uks ja sisse astub tüse vanaema, kelle kogu väline kogu oli tume, seestpoolt aga silmade kaudu hoovas mingit kustumatut, rõõmsat sooja valgust. On tunne, et nende madalate lagede all kõlavad veel vanaema sõnad, mis jäid lapselapsele hõlpsasti meelde. Sest need olid nagu lilled, niisama hellad, kirkad ja lopsakad. Just seda kõike ootad selles väikeses vanas majas. Ja ometi kirjutas korki ise. Vanaisa maja oli täidetud vastastikuse vaenu hõõguva leitsakuga, mis hõlmas kõiki. See leitsak on aastakümnetega kadunud. Ja küllap ongi nii, et halb peab kaduma. Hea aga jääma. Korki ongi Volga kaldal viimane vana vene linn. Edasi tuleb suur rahvaste Paavel. Volga rikat kaldad on pakkunud kodu paljudele rahvastele. Nad on sajandite vältel näinud palju erinevaid hõime ja riiki. Need on tekkinud ja kadunud rahvad on kokku sulanud ja üksteisest eraldunud. Siin on löödud palju veriseid lahinguid ning arendatud rahulikku kaubavahetust. Praegugi on Volga keskjooksualad kirevad oma rahastikult siin kohtama oma sugulasi Marisid. Ja tõepoolest, mitmed Maarilased on välimuselt nii omased, et vägisi tahad nendega emakeeles juttu ajada. Ja ka Volga kaldad on Marimaal kuidagi kodused, mitte eriti kõrged liivased, palju männipuid ja kalameeste lõkked, jõe Käärades. Võõras jõgi, ehkki palju laiem kui silm harjunud nägema, on kuidagi rahulik ja leebe. Võib-olla muudavata selliseks kalda mändide pikad mõtlikud varjud, mis ei lase veepinda nii avarane mõjuda. Seep okssaar oli, on ikka inimesed nimesid välja mõelnud. Niisugused mõtted tikuvad kunagi kooli ajal vägisi pähe, kui on vaja üheks tunniks kõik liidu ja autonoomsete vabariikide pealinna pähe õppida. Aga seisad selles kummalise nimega linnas ja osutub, et õigemat nime ei saaks tal ollagi. Kohalikus keeles kõlab see Tšubaškari ja tähendab Iowachillinn. Ja sellest Subachi linnast pärit kasepuust vahas riiulil meenutab ikka hiigelsuuri kuidagi eriti valge tüvega kaski, mis piiravad Volga kallast suvažide maal. Tatarimaa kaldatiga on veel metsased aga see on juba hoopis iseäralikke mets. Meie maal on niisugustest ainult Abruka saarest Aina pärnad, vahtrad, jalakad. Iga puu oleks pargile ehteks. Ja täielik vaikus, mida paljuhäälne linnulaul veelgi rõhutab. Kalde järsak summutab laevaviled ja sadamahääled, neid pole üldse kuulda. Ehkki nendeni jõudmiseks kulub vaevalt 10 minutit. Kaasan valge lill ida ja lääne ristumispunkt kunagise vägeva khaaniriigi pealinn. Mitu korda hävitatud jälle tuhast tõusnud valge Nendest kividest kreml. Pihkva ehitusmeistrite töö sarnaneb mitme teise vene linna kremliga kuid sellesse liitu omapärase ja kordumatuna punane süü pikitorn, mis on ainuke kantsil säilinud khaaniriigiaegne ehitis ida ja lääs, mis teineteist täiendavad. Legend kaanitar süü pekist, kes end sellest tornist alla heitnud, kui linna piirajate kätte langemine oli silmaga näha. Ajaloolased kinnitavad, et vale, aga mis sellest, kui kõik valed vanade linnade kohalt ära jäta, kaotaksid nad poole oma võlust. Kaasanis köidab esmakordselt tähelepanu Ameerika vaherpuu, millel meile tuntud Vahtraga mingit välist sarnasust ei ole. Kogu edasisel teekonnal lõuna poole jääb see puu meelde iga linna tänavapildis. Elegantselt kaldunud tüved sirutavad krooni katuseks üle tee. Niisiis Idaleja läänele liituv veel lõuna. Mets taandub Volga kallastelt, andes aset stepilagendikele. Lõunapoolsete Volga linnade ajalugu algab tüüpiliselt 16. seitsmeteistkümnenda sajandivahetusel rajatud selle või teise jõe Volgasse suugumise kohal kindlus, et kaitsta Vene riigipiire rändrahvaste kallaletungide eest. Nii algab 1648. aastaga ka siin Bielski ajalugu. Piirikindlus kasvas kubermangulinnaks niisuguseks igavaks ja nukraks, nagu neid kirjeldavad möödunud sajandi vene suured realistid. Nii kulus enam kui kaks ja poolsada aastat. Ja siis sai teatavaks, et see unine kubermangu linn on andnud maailmale mehe, kes äratas miljonid. Uljanovsk. Selle linna puhul ei küsita, kes ja kus. Lagedad kaldad tõusevad kõrgemale ja suruvad üksiti jõesängi kitsamaks. Jäärakutest lõhestatud mäeküljed kerkivad peaaegu püstloodis. Üleval katab mägesid, metsjõevool kiireneb. Tuleb ju tagasi teha ümber Žiguli mägede loogeldes kaotatud aeg. Kui saaks otse ilma Samara keeruta küll, võidaks tüki aega ja küll kaotaks ilusa vaatepildi. Head meie maanteede vendajad seal Otsalised ei ole. Muidu oleks ilmtingimata kääru kaelakanal tehtud ja võluv maastik kõigilt laevalistelt röövitud. Ja siin on õige aeg jälle meenutada vana tuttavat laulu Stepanov laasinist sest nendes metsades ja Jäärakutes kogusataman omalajal vaesalku. Siit alustasid värvilised vened, teenid. Järjest laiemaks muutub jõgi järjest lagedamaks sele kalded. Puid on vein ainult majade juures, ilma erilise hooleta nad siin ei kasva. Ja kaugelt kaugelt jõe käänakute tagant hakkab üle lageda stepi paistma hiiglaslik naise figuur. Läheb veel aega, kuni algavad Volgogradi majad. Jõgi teeb lookeid. Monument paistab kord siit, kord sealt küljest ja aina kasvab. Kuni lõpuks oled temaga silmitsi Mamai kurgaani kohad. Kodumaaema. Mälestusmärk kõigile neile poegadele, kes jätsid oma elu siia suure jõe kallastele igavese kuulsuse saali põrandast, tõuseb käsi tõrvikuga. See on nende elamata elude igavene tuli, mis meenutab ja kohustab, mis on kõnekam igasugustest sõnadest. Aga Volga jätkab oma teed vääramata peatumata. Sest jõgi, see on ju elu. Nii palju vett ja nii tuuled dub alavus. Delta harude vahel on tükati peaaegu kõrgteisel kaldal kuivad karjamaad. Aeg-ajalt paistavad paremal kaldal mingid kummalised ehitised. Need on kaunis väikesed, tavalise talutare suurused. Aga katused on ülespidi pööratud servadega nagu hiina piltidel. Ja ongi. Meie suurel maal võib kõike leida. Need on kaldGide vanad, pühanud. Jõeharude lahknemine ja liitumine läheb järjest sagedasemaks. Enam ei mõista vahet teha, kus on saar, kus kallas mis suur, mis väike. Ja siis hakkavad helkima kuldsed kuplid ning kiskama valged müürid. Aastrahan aasia Veneetsia. See ei ole enam hoopiski sarnane teiste Volga linnadega. Tänaval võib kohata kõige erinevamaid inimtüüpe. Siin on paljude rahvaste esindajaid. Neile kõigile on omane mingi ühine väärikus, mille järgi õpid Astrafanlast eristama, sisse sõitmast. Kõik käib soliidselt, rahulikult, keegi ei kiirusta. Tänavatel müüakse ligi meetri pikkusi kalu. Sasane. Millisesse kotti niisugune elukas mahutada? Vei midagi? Astrahanlannad astuvat, kodu poole, suured roosad kalad nagu lilled, sabapidi peos. Öö tuleb äkki ja on nii must, nagu üks lõuna mao üldse olla võib. Ja selles mustas öös lendub valge kreml. Kirikute kivi pitsid on nagu härmatis. Millegi muuga ei oska põhjamaalase silm võrrelda, seda peent valget mustrit. Aga öö selle kivi härma ümber on vähemalt 25 kraadi soe. Oi, Volga kui kaugele oleme sinu vetel sõites kodust jõudnud? Seal põhjas on jo ööd mai lõpus peaaegu päeva valged. Aga 25-st kraadist soojast ei julge veel südapäevalgi unistada. Ja uus päev jõuab siin meieni varem kui kodus. Oleme sõitnud varakevadest südasuvesse. Jaroslavli eel ei ole veel Toomedki Puhkinud. Siin aga lõpetavad roosid ja iirised õitsemist. Vaat mida siis tegelikkuses tähendab see kooliraamatust pähe õpitud Euroopa suurim jõud.