Kõlab Joseph Haydni esimese oratooriumi Tobiase tagasitulek avamäng. See helilooja 43. eluaastal kirja pandud teos oli omal ajal väga populaarne kogu Euroopas. Hiljem aga jäi oma kahe vägeva noorema venna oratoorium interLoomine ja Aastaajad varju. Unustatud kestis kuni praeguse ajani välja, millest on kahju. Kuigi Tobiase tagasitulek pole vormiti ainet nii murranguline nagu suured hilistaratooriumid jääda muusikalisel tasemelt. Neist oluliselt maha. Seetõttu tasub ka meie tänases saates sellel helitööl veidi põhjalikumalt peatuda. Aastal 1771 asutati Viinis muusikute ühing organisatsioon, mille põhieesmärgiks oli abistada muusikute leski orbusid. Ühingu vajalikkust kommenteerib eks tollane ajaleht järgmiselt. See on õilis algatus, tänu millele kuivatatakse paljude orvuks jäänud kunstnike perede pisarad. Sest talendikate meeste saatus on sageli juba kord nii, et nad ei suuda koguda pere tuleviku, kindlustavad varandust. Võidavad elu jooksul vaid veidi kuulsust, mis on habrast nagu seebimull. Vajalike summade hankimiseks korraldas muusikute ühing regulaarseid heategevaid kontserte. Akadeemiaid. Viinis, kus muusikaelu huvitas kõiki, oli ühingul soliidne maine. Tema liikmeks polnud mitte lihtne saada et pääseda ühingu valitud ridadesse. Kirjutaski Hain oma esimese oratooriumi Tobiase tagasitulek. Esmaesitlus leidis aset ühel taolisel akadeemial ja kulges helilooja enda dirigeerimisel suure menuga. Helitööaine on ammutatud piibliloost. Kaupmehe poeg Tobias pöördub tagasi ohtuderikkal teekonnalt. Trofeede kaasas väärt pruut Saara silmarohi, teisi abistades pimedaks jäänud isale. Sündmustiku uurimuste kohaselt Babüloonia ja Pärsia mütoloogiast mõjustatud keerdkohad nagu see, et Tobiase ja Saara vahel seisab kurivaim astma deus, kes on tapnud neiu kõik seitse eelmist kosilast või et digilise jões ründab Tobiast koletu kala kellest normis jagu saab ja kelle maksast tuleb talisman kurja astma teose vastu ja sapist isa silmarohi. Kõik see pakub muusikasse valamiseks hulga eredaid sündmusi. Oratooriumi tekstimeister Viinis elanud itaallasest poeet Johnny pokkeriini, kuulsa helilooja Louisi Mogherini vend iseäranis aga Haydni oma muusikas, läksid teist teed ja pöörasid põhitähelepanu oratooriumi tegelaste siseelule tunnetele. Tõsi, tegelased pole antud ja igaüks omaettetüübina ainuüksi talle omase natuuriga. Kui seda huvitavamalt ja põhjalikumalt, kujutab Hain nende üleelamistest meile kõigile ühiseid üldiseid, inimtundeid, mure, lootuse, rõõmu ja kurbuse hingeseisundeid. Paljudes varjundites. Näiteks sobib hästi tobias aaria. Kui loen su huultelt armastuse sõnumit, tunne hinges ülendust, magusa armu, õndsuse puudutust, laulad noor peategelane oma pruudiga isa kodule lähenedes. Muusika erineb siin tublisti tollal laboratooriumitest tavapärasest itaallastest. Geneetikast tuletab pehmete meloodia käändudega meelde pigem Mozarti tundliku helikangast. Aaria edenedes satub noor armastaja ilmselt hoogu. Tema hääl kaldub Haydni vokaalmuusikas küllalt sagedastesse instrumente aastatesse ehis kirdesse. Tulemuslikult taotleb Haydni Tobiase tagasitulekus teose arengu tervikut võimalikult pidevat liini võimalikult sest oratooriumi, tolleaegne ülesehitus, arvukaimad elemendid, aariad pühendatud tunde või suhtumise väljendamisele sündmustiku päralt vaid lühikest retsitatiivid oligi mõeldud, kui muusikanumbrite reastas. Hain aga loobub allegoorilise seisakutest, annab arendusjõud orkestri poolele, paneb ka mitmed kooritud dramaatiliste asja käiku rõhutama saavutabki põhjalikult siseelu uurivate peatuste ja teost läbiva tervikliku arenguühenduse. Seda kuiva jutu peaks hästi elustama muusikaliselt väga huvitav tobias ema Anna aaria. Järgnev kommentaar koorilt. Annale näib äkki, et hoolimata poja lubadustest ei õnnestu mehe silmanägemist niikuinii päästa. Nii on meeleheide ta lausa maha murdnud. Õnnetut naist piinavad hirmuäratavad viirastused, nägemused tumedatest jõududest, kes teda pilkavad ja kohutavad sunnivad peaaegu hullumeelsuseni. Nii sõnas, kui muusikas kerkivad kuulajate dramaatiliselt kontrastsed unenägude alateadvuse sünnitistena täiesti meie sajandi kunstimängumaale sobivad kujundid. Orkestrist lahvatavad sammas äkilised juhtiselt akordid hingeööd mainival kohal kõiguvad ähvardavalt üles-alla bassihäälset Kromatismid. Nagu jubedust tekitav, kahiseb lähenemine kõlavat pianissimas romantilist helikeelde ennetavatertsi, järgnevused. Lühike paus. Ja milline muutus? Päike äratab surutises hinge ja kiirgab lootust ning julgustust. Ent veel pole dramaatilised pinged lõppenud peale süngeilmelist orkestri vahemängu aastaks sisse koor teatades, et ehkki valguse keelte ees põgenevad ka merele laiuvad vaenuväed pruugib päikesel vaid korra pikemalt pilvede taha peituda, kui inimhinge korrapealt uuesti vallanud ahistus katab kogu senise julguse kindla meele. Allegoorilise võrdluse vormis veenab meid siin muusika. Kui tähtis on olla suuteline sisemiseks kõikumatuseks, usaldavuseks, lootus rikkuseks. Ja kui laastavalt mõjuvad isiksusele argus ning kahtlased. Loomulikult avaldas selline värske ja haarav helitöö kaasaegsetele muusikahuvilistele raputavad maju. Uhkelt pika nimega keiserlik-kuninglik õukonna erilises soosingus seisev teaduste kunstide ja kommertselu ajaleht kirjutas peale esiettekannet. Autor tõestas veel kord oma hiilgavat meisterlikkust. Väljendusrikkus loomulikus ja viimistletud põimusid omavahel nii peenes seoses, et kuulajaskonnale jäi ülevaid hämmastada ja vaimustust tunda. Iseäranis koorid leegitsesid sellises tules, mida seni oleme kuulnud üksnes endale helitöödes. Tõepoolest Tobiase tagasituleku kahe osa monumentaalseid polüfoonilise lõpukoorid, teose trumpe, kuuldele tuleb nüüd oratooriumi finaalkoor. Selle kõrgpunkt fuuga on nagu lai pidulik trepp, mille astmed pakuvad tuge üldisele juubeldusele. Niisiis Tobiase tagasituleku koore võrreldi endali tol hetkel suurejooneliste oratooriumi kooride alal üldtunnustatult ainuvalitseva patriarhi omadega. Haydni pole siis veel kuulnud endale oratooriumi nende täies hiilguses. Võrdlus kõlab rohkem komplimendina. Aga hiljem. Alates aastast 1784 korraldatakse Londonis regulaarselt võimsaid Händeli mälestusfestivale. 1791. aasta festivali neljal kontserdil viibinud ka haiguda. Vapustavate mõõtmetega Westminster häbi, peakirik selle sambad sammaste vahel muide ka endale enda haud, selle vitraažid ja skulptuurid, tohutu koor ja orkester, kokku üle 1000 esineja. Hiilgav publik. Niisuguses raamistuses kuulas Hayden mitmeid oratooriumi oreli oboe kontserte. Overtööre. Viimasel päeval esitati messias. Kui kõlas selle oratooriumi halleluuja, mida Inglismaal on endale praeguseni kombeks austada. Püstitõusmisega ei suutnud Hain enam valitseda oma tundeid ja hüüdis sügavas liigutuses. Ta on meie kõigi õpetaja. Haini edasistele Inglismaal aastail selle suure hendale elamuse jälgi me ei märka. Aga kui aastal 1795 helilooja saabub alatiseks tagasi viini muutuvad tema loomingu suunad enam ei sünni sümfooniaid kogu Hainis veel tallel oleva võimsuse ja sügavuse, pärivad tema järgnenud elu viimasel aastakümnel kirja pandud kuus suurt missat. Laboratooriumid, Loomine ja Aastaajad. Juba oratooriumi Loomine algus kuulub Haydni muusika suurepärasemate lehekülgede hulka. Nii tollane kui praegune kuulaja on võlutud, kui tajub alghetkedel orkestri plahvatava täiskõla viiulite õhk kõrgete motiivide vahele jäävat mõõtmatut ruumi. Võib-olla sai helilooja selliseks heledaks, kujutas pildiks taganttõuget ühest viimasest külaskäigust Inglismaal. Nimelt kutsus kuulus astronoom Hershel innukas muusikaharrastaja Haydni oma observatooriumi vaatama. Tähetornis liibus helilooja kauaks hiigelteleskoobi külge. Hershel koolis teda vaid korra sosistamas. Hoolimata tollal käibel olnud seisukohast, et mis tahes sisu puhul peab heligel jääma kindlaks kujunenud reeglite piiridesse väljendab Haydni siin loomiseelset kaost enneolematult novaatorliku vahenditega. Lõpmatult hõljuvad meloodiad üksteisest vabalt välja kasvavad harmooniat näitavad seda Haydni muusikat ei kellelegi lähema, kui Wagneri ooperi avamängude kauge eelkäijana märkame koguni kohta, mis meenutab selgesti kuulsat üle poole sajandi hiljem hoopis teisel kunstiajastul, samuti mässuliselt uudset avamängu. Kristjanist ei soldest. Kohe seejärel kujutab pass meile sündiva maailma esimesi hetki. Järgnev vägev elusale ettekandele lausa vapustav valluks lahvatas vaikne hõremi noor moondub ilma mingi üleminekute orkestri pimestavaks juubeldavaks marsoorseks täis kõlaks. Püüame nüüd jälgida Haydni loomise loomislugu. Veel Inglismaa Taavil teeb helilooja, nii-öelda mänedžer kontserdikorraldaja Saalomon talle ettepaneku kirjutada inglise publikule oratoorium Gibretox pakub ta peaaegu tundmatu poeedi lilli töötlast Miltoni kuulsast piibliainelises Deepasest kaotatud paradiis. Algselt olevat töötlus olnud mõeldud hendalile endale. Hayden aga ei võta vedu, ta ei mõista piisavalt inglise keelt, pealegi libreto puudusi sellisel kujul kestaks oratooriumi neli tundi ühtejärge. Siiski võtab Hain käsikirja koju Viini kaasa võib-olla ilma selgepiirilisemat teadmiseta. Miks? Igal juhul, kui parun Gottfried von sviit tellib ühel päeval Haydni oratooriumi näitab Hain parunile stalli Bretot. Parun võtab käsikirja enda kätte ja toob ta mõne aja pärast tagasi tõlgituna lühendatuna ületöödelduna. Nii sündiski loomise tekst. Kuna sviit on ka aastaaegade õhutaja teksti tõlkija ning töötleja seotud Mozarti ja Beethoveni ka üldse huvitav mees, väärita siinkohal paari enamat sõna. Noored diplomaat Austria saadik mitmetes maades saab sviitalist hiljem Viinis keiserliku õukonnaraamatukogu direktor Jevgeni muusikalemise aadliseltskonna keskpunkt. Sviitani enda muusikahuvi on tohutu. Tema leida on ülikoolis kaitstud dissertatsiooni on muusikateemaline, tema sulest pärinevat kaheksa sümfooniat. Sama poisid kui ta isegi, iseloomustab Hain viimaseid mitte just eriti austavalt. Igatahes propageerib switch fanaatiliselt Bachi ja Handelit. Sõprustab Philipp Emmanuel Bachiga ergutab Mozartit tudeerima Bachi ja ette kandma. Henryt palkab noore Beethoveni endale öömuusikaks Bachi fugasid mängima. Hainile kingib ta Inglismaale sõiduks talla. Tosinast mõjukamastaadia mehest koosneva Viini peenima muusikaühingu alaline sekretär õhutab sviitiline ühingut tellima Hainilt loomist ja maksma heliloojale kirjutamise ajaks majandusmuredest vabastavad poole tuhanded hukatist stipendiumi. Saanud niisis tsiviilteksti asub Hain pöörase hooga töö kallale. Mis siis nii vaimustas teda loomisele pretas. Võib-olla mõistame seda veidi, kui vaatame korraks oratooriumi teist numbrit tenori aariat järgnevat koori. Millise innustusega annab Hain siin helides edasi maailma kogu halva ja kurja heitunut taandumist kõikvõimsa valgushoo ees? Põrguvägedes tajume segadust läbi kogu orkestri, vilksatavad nende varjude allapoole. Rikmikas energiline muusikalõik teatab seejärel, et kaosest on kujunemas kord mustadel vaimudele, nüüd kitsas käes. Viiulite peatumatult üle kõikide pooltoonide libiseva käikudes langevad nad madalate registrite sügavikku. Igavesse öösse jätkab mõjus pilt, kus põrguliste veel viimast korda esiletõusvad. Raevunud hirmunud hääled kuhjuvad koori fugaotaks. Äkki aga ootamatu üllatus. Veel kord, nagu oratooriumi algusnumbris vahetult Minoor järsult masooriga tähele kuulutavad, uue puhta maailma jõusse astumist. Need teemad. Säärane tunnete ring oli Hadnile lausa loodud. Hea ja kurja vastandamine, valguse ja harmoonia võit kaose halva üle. Võimalus kehastada ajastu tõdesid võimsates või lihtsalt elegantsetesse foonilistes värvides. Kõik see ahvatles Haydni kui klassitsistliku iluideaali püüdlejad kui lapsest raugani kaheldamatult väga siiralt võiks öelda ürglooduslikult religioosset vaimu. Lõpuks kui rõõmsameelsed ja heasüdamliku küpselt elu targana sügavale ümbritseva maailmade välisusse süüvinud inimest Loomise esiettekanne toimus 29. aprillil 1798 sviiti muusikaühingu akadeemial vürst Schwartz nbergi lossi suures muusikasaalis. Loomulikult pääses kuulama vaid valitud seltskond eelolevast suursündmusest kuulda saanud lihtkodanikke tungles tuhandetena lossi ees lootes igaüks küllap ootamatule imele, mis ta sisse viiks. Et kindlustada põldudele vaba läbipääs, tellis vürst Shardsenberg kohale poolsada ratsapolitseinikku. Siis aga kasvas melu sedavõrd, et ahistati palee esisel turuplatsil kauplevaid, jahu ja oamüüjaid ja vürst pidi kahjutasudeks kukrut kergendama. Kõiki esimesi ettekandeid dirigeeris 65 aastane helilooja ise elavaima entusiasmiga. Hiljem jutustab ta ühele oma kolmest biograafist, et ei suuda iial sõnadega kirjeldada, milline tunne läbistas teda hetkedel, kui esitus vastas tema ootustele. Ta võis tajuda kuulajate hulka absoluutses vaikuses iga nooti haaramas. Kordolin jääkülm üle terve keha. Kord valdas mind hõõguv kuumus. Enam kui ükskord kartsin, et süda ütleb üles. Sama võrdse innustusega elu ja surma peale vastab ka lai publik. Peaaegu aastapäevad suletust hiljem leiab linnateatris aset loomise esimene avalik ettekanne. Kuulajaskonnale jagatud kavadele on lisatud ilmselt üldsuse palavikuliselt ootuspinget ajunud Haydni esituse terviklikust kindlustav palve. Kui teose esituse käigus peaks kellelgi tekkima aplodeerima arve siis suhtutakse sellesse küll kui kõrgehinnalist rahulolu avaldusse, mitte aga kui nõudmisesse mõnda osa korrata. Lõhkemiseni täis saalis valitsenud lausa hüsteerilise vaimustuse õhkkonnast, mis tingis muide ka paljud lõhki rebitud rõivad ja viga saamisegi annab toreda pildi üks tollaseid rahvalikke kirjatükke. Enne kui lugu peale hakkas, kestis selline kisa ja lärm, et omaenda häältki kuulnud. Igaüks karjus appi mu käsi, mu jalgseelik. Lõpuks algas muusika. Järsku oli ühekorraga nii vaikne, et hiirejooksmist oleks kuulda olnud ja poleks publik nii sagedasti plaksutanud, oleks võinud uskuda. Teatris pole ühtegi inimest. Aga ka iial oma elus ei kuulema nii imekaunist muusikat. Ja kui saunaõhk Vellematavam oleks olnud, ei kahetseks ma ikkagi. Mõeldes Haydni aegse muusikakultuuri üldpildile, mõistame et mitte itaalia, vaid saksakeelsetel sõnadel tavalisest juba tüütama hakanud kohmakas pateetilisest oratooriumi stiilist. Nii erinevad armastusväärsed, heatujulised loomulikud helipildid pidid kuulajaid sügavalt puudutama. Tänapäevaste publikut võlub selline avale lüürika nagu soprani aares number kaheksa kus jutustus silma kosutavast hallusest kuldseid õunu, kiigutavaist okstest on mähkunud pehme külalistesse meloodiaid. Desse lillede kirevust manavad esile hääle rikkalikult kaunistatud passaažid järskude nõlvadel rohetavat metsaga, keelpillide tihend Pütsikaator läbi. Loomise kuulsust ning kestvust põhjustanud voorusi pole kerge sõnades haarata. Kaunid meloodiad, aariates kooride majesteetlik, polüfoonia meisterlik orkestrikäsitlus kogu hiigelteose osade üksteisest välja kasvamises või üks teiseks kontrasteerumises täpselt tasakaalus tervik. Ja kui uudne on ka sisuliselt näiteks number 24 tenori aaria. Kindlameelselt ja energiliselt astub muusika häälega, seletab rüütatud väärikusest ülemusest ilujõu ja julgusega. Uhkelt laotuse poole sirgu seisab inimene, mees, looduse kuningas. Võluv laup kulutab sügavamõttelist tarkust. Valgustatud pilgust kiirgab vaimu. Veidi hiljem helikulg muutub kratsiliste viiulifiguuride ja tšellode lasete. Žestide saatel teatab tekst, et nagu tollal oli kombeks liigitada inimese mehe kõrval naeratab süütult ja rõõmsalt tema lahutamatu kaaslane naine. Oratooriumi populaarsemate lehekülgede hulka kuulub soprani aaria number 15 seda tänu rikkalikule värvikale oma naiivsuses veetleva liigutavale helimaalile. Suure silmahoones on, nagu teame, kindel koht ka mitmesugustel lindudel. Tugevatel tiibadel tõuseksin uhke kotkas kõrgetel soprani nootidel peaaegu päikeseni välja. Lõokese laulu võlub esile klarneti mahesoolo viiulite ja fagottide kõrges registris. Tärtsi, keerutused ja hääle drillerid kujutavad tuvipaari armuianoscudutamist. Nüüd kohe järgneksid ööbikulaulu kujutavad flöödiara veskid. Ent jutulid sunnib peatuma siinsamas tuvide kodutu, seal nimelt just huvid vähemal määral karesitatiivist number 21 kujutatud kiskjad ja roomajad elukad pälvisid omal ajal mõnegi autoriteetse kunstniku hinge põlgliku halvakspanu. Kui üleva muusika kunsti lubamatu, teatas. Mürgiseid kriitikanooli jätkus ka Hainiliku helimaali pihta üldse. Seal link kirjutas Haydni helimaalist vaimustada vaid täiesti rikutud ning mandunud maitsega inimene. Siller oli enam-vähem sama meelt, kinnitades, et loomine kujutab endast arutud segapudru. Tegelikult eks iga konservatiivsemat kõrva mõistagi häiris Haydni näiteks endiliga võrreldes hoopis uuel tasemel programmilisus mis ühendas ereda värviliselt ja kokku salutult nagu gooti fresko tervet sündmuste ja kujundite rida. Nende tundega külastatuselt lähenes aga juba romantikutele. Nii palju siis eitajatest sest vaimustus avaldusi jaab loomisele sellistes hulkades. Et oratooriumi kiire levik kogu mandril Lissabonis, Peterburis, Londonis, Napolis sarnaneb lakkamatu kiidukoori saatel toimuvale tsümfaalsele rongkäigule. Kaks ja pool aastat pealevini esiettekannet esitatakse loomist Pariisi ooperiteatris. Tagasisidena Pariislaste imetlusest saab Hain aasta pärast ühe kaunima, ülistas kirja 140-lt ooperiteatri muusikult kaasandeks. Kirjale on suur kuldne medal mille ühelt küljelt vaatab vastu Haydni portree. Teist külgi täidab aga leegitsev antiikne lüüra, mille kohal hõljub tähekroon. Esimese saksa vratooriumina jääb loomine kogu saksakeelse muusikakultuuri vundamendi rahnuks. Kogu 19. sajandi koorimuusika algab loomisest. Tänu Haini oratooriumile sünnivad paljud hiljem suureks kuulsaks kasvanud kooriliidud ja muusikaühingud. Isegi Händeli enda koorimuusika viljelemine, Sabloomise tekitatud vaimustus tornist uut hoogu kõlab loomise lõpukoor. Kõikumatu jõu. Nüüd juba mööndusteta endale väärilise monumentaalne kinnitluse väljendamiseks kasutab hall siin vana läbiproovitud tehnikat. Polüfoonilise arendust. Loomise menu ärgitab sviitlani varsti uuele katsele. Uue oratooriumi libreto ana Haydmile tõlgib, kohendab ta ühe teise inglise poeedi Tomsoni poeemi aastaajad. Haydni on pingeline töö loomise kallal küll korraga tükk maad vanemaks teinud. Teda vaevavad peavalud, rematismi hood, närvilisus siiski keelduda uuest raskest koormast. Pigem häirib teda aastaaegade libreto nõrkus. Olen küll eluaeg töökas olnud niisuguste sõnade peale, aga nagu töökus sa kõige õnne allikas pole küll kunagi mõelnud muusikat kirjutada, toriseb helilooja. Korduvad lahkhelid põhjustavad ajutiselt koguni Haini ja sviiter tõsiseid tülisid. Aastaaegade kirja panemiseks koondab Hain kogu oma säilinud jõu. See pole aga kerge. Umbes samal perioodil kirjutab helilooja päevikusse. Maailm kiidab ühte lugu minu viimaste teoste tulisust. Aga keegi ei usu, millist pinget ja vaevase minut nõuab. Mõnel päeval vajutavad mälunõrkus ning logisevad närvid mind täiesti maadligi. Lausa meeleheitesse. Ja mitu päeva ei suudame leida ainsatki ideed. Kuni lõpuks võin saatuse soosingul jälle klaveri taha istuda ja noote kraapima asuda siis kiitus kõige vägevamale leian end jälle. Trotsides ihu nõtrust loob Hain aastaajad nagu ühel hingetõmbel. Vaid kahe kuuga. Just teose valmides saab pöörane tööpinge helilooja niikuinii nõrgenevast tervisest jagu. Teda haaravad hirmsat palavikuhood. Haydni sonimisi täidavad rütmid ja kõlad. Päeval ja ööl ei jäta teda rahule muusikakujutelmad. Helilooja koostab koguni testamendi. Õnneks osutab see enneaegseks. Poleks pidanud need aastaaegu ette võtma, arvab kompaniist hiljem. Terveid päevi vaevlesin mõne üksiku koha kallal. Kuid ometi puuduvad oratooriumis lähimad kunstlikkuse ilmingud. Kõik on värske, loomulikult voolavat, suurepärases tehnilises töötluses. Meloodiad nagu loomiseski annab muusikale erilise jõu Haydni sümfooniline meisterlikkus. Orkester räägib siin oma keelt sama eredalt kui helilooja parimais sümfooniates. Selles vägevas teoses ülistab Hain kõikehõlmavat loodust ning loodusearmastust patriarhaalse talupoja moraalikülaelu paljusid lihtsaid rõõme, puhtaid ning tugevaid hingi. Tegemist on küll parajasti ülimoodsate tunnetega, kuid külavankritegija õlgkatuse allilmale tulnud Hain imes kõike seda endasse juba emapiimaga. Loodusesse sulava, inimvaimu, looduse rüpes aset leidvate, lihtsate tööde ja meelelahutuste muusikasse maalimisel leiab haid üllatavalt eredaid ning mitmekesiseid värve. Kuna hetkel saates on meil kasutada vaid monovariant, teeme nendega vaid põgusat tutvust. Koidustseenis algab kõik keelpillide ebakindlatest nagu süngevõitu udus, ekslevatest, intonatsioonidest. Tasahilju hakkab üldpilt helendama. Äkitselt klapoboelt kolm korda ühtejärge lausa ehtsaks pürgiv kukelaul. Haydni mitmetes teostes, leiduvatest, päikesetõusu, kujunditest on siin vist õnnestunum. Samaaegselt võimsa kõlajõu kasvuga toimub orkestris väljendusrikas ülessööst, grammatilise redelil tihedust säravast lisavad viiulite äge lainetus ning Troppetite fanfaarikõlad. Ta ilmub, ta tõuseb, ta särab, ta paistab. Ta hõõgub hiilgavalt toredale leegitsevad majesteetlik, kuna kuna me talupoegadel ülevas stiilis rõõmuhüüdeid, mis koonduvad valguse ja eluallikat üldistavaks tervituskooriks.