Vihmasadu, kallil lahkuda ei lase. Mida külmem on, seda tugevam kallistus. Tuul, mis vihma ja udu toob hellitlustest nõrkejaid värskendab. Armunud tutus, sajupäevist saavad lõputu naudingupäev. Tänane luuleõhtu viib meid Indiasse. Ja India luulest arvatavasti kõige enam pakub meile armastuslüürika üks luule igavesi teemasid rikkaliku väljenduse leidnud ka selle õitsema kirjanduses. India lembeluule jaotub ajaliselt kolmeks. Vanaindia laulikud, ütleksid, armastus on kunst. Keskaegsed armastus on usund. Tänapäeva luules leidub mitmesuguseid suhtumis laadi. Vanaindia lembeluule erineb meie päevade armastusluulest üsna tunduvalt. Selles ei kohta meile nii tavalisi teemasid nagu kiusatuse süül. Puuduka, hingetu robustsus, samuti probleemid, kes keda ära kasutas, kes võitis, kes on kelle võlglane. Ainus negatiivne emotsioon on kannatus kallima eemalolekust. Ka hindud armastasid väga arutleda luuleski, kuid nemad mõtisklesin näiteks selle üle, millises vastavuses on makrokosmos ja mehe ning naise keha üksikud elemendid. Armastus oli naudingu kunst. Tollases ühiskonnas näib olevat tundmatu suhtumine armuellu kui millessegi rüvetavasse. Suhtumine, mille Euroopas juurutas kirik ja millest vastureaktsioonina kujunes söömise ja salgamise mentaliteet. Kõige tuntum sanskritikeelse kirjanduse esindaja on arvatavasti viiendal sajandil elanud poeet ja näitekirjanik. Kalidassa. Tollase kirjanduse pärliks loetakse tema lühipoeemi veidi üle 200 värsipilv sõnumiviija. Selles palub eemal viibiv mees pilve. Et see viik sõnumide kallimale. Erakordselt nõtkelt ja värvikalt kirjeldab ta pilvele teed. Maakohti, kustkaudu oleks tarvis minna. Sõnum ise kõlab. Supilku gaselli silmis su põske kuule tõusmas öisele laotusele juukseid paabulinnu sulestikus. Vanaindia luule paremaks mõistmiseks tuleks veidi rääkida keelest, millesse on kirjutatud. Vahestan sanskriti maailma parim lüürika keel. Luule jaoks olulistel sõnadel leidub väga palju sünonüüme kusjuures need on sisuliselt täiesti samaväärsed. Kui värsimõõt tingib ühe, kahe või kolmesilbilise sõna valimist on need kõik kindlasti olemas ja isegi mitte silpide arvu, vaid koguni rõhkude järgi. Kahesilbiline sõna, mille esimene silp on rõhuline, teine rõhutu, kahesilbiline sõna, mille esimene silp on rõhutu, teine rõhuline ja nii edasi. Sõnadel nagu kallim pilv päike on paarsada sünonüümi. Sanskriti son erisõnalise tähistuse leidnud paljud mõisted, mille jaoks teistes keeltes pole ühesõnalist tähistust. Meil näiteks on vaid mõned sõnad, et edasi anda liigutust, viibet, sanskriti on need väga palju. Vilassati, võluihaäratav liigutus, vibraama, kiire liigutus, Ladita, edvistav koketeeriv liigutus ja nii edasi ja nii edasi. Kirjapildis ei jäeta vahesid üksikute sõnade järel. Näiteks võidakse kokku kirjutada kolm või neli sõna. See teeb võimalikuks kirjutada luuletusi, milles on mitu erinevat sisu. Ja oleneb nüüd lugejast, mida ta välja loeb. Lugeja muutub kaasloojaks, tekivad omamoodi ruumilised luuletused. Lugeja on nagu ringi vaatleja kaunis aias kus hoolas aednik, luuletaja on teinud, nii et kuhu poole sa ka ei vaataks, kõik vaated on kaunid. Tõlkes läheb see kõik paratamatult kaotsi Euroopa keeltesse tõlkijad valivad ühe neist vaadetest ja tõlgivad siis selle kuidas selline aiaefekt toimib. Mõningaid ettekujutust saab sellest ehk kui aduda ühte pealkirja. Nek tar, kuuvalgusloo. Toas kõik sõnad kokku kirjutatud. Siin on nüüd mitu erinevat lugemist. Ent jätkem nüüdse katseks võetud pisike pilt Pealkiri, mille täit tähendust ju ilma luuletuse endata nagunii üksnes aimata võime. Ja kuulakem, väikest põimikut, vanaindia, suurte poeetide Amaru partrihhaari ala, Jewel mõnede motiividel Heleni varjaksinenud peopesadega oma armastust salata püüaksin kuid kasse õitsevad, mida tuulehoog raputab oma värinat täita. Ringutava neiude siin vormid loovad haprovoll kaare mida ülal Raudinud ja vaheliti särjed, kaunisti mida ülistab segakuli, mitte hingest sündivat jumalust. Et sinus ka raasugi kavalust pole, küll oled sa lihtsameelne? Vahel tujutasin endise kasuks, vaid tuleb sõbrannale nõu annab sõbratar teravakeelne. Võib juhtuda õnnetus, suur ja vaiki ja vaiki ruttu. Kallim, kes südames elab, võib kuumeneda. Lina on kaare sander Lekvoodrest. Ta ütleb hindama palaval rinnale tõstes. Hellitledes naljatades riietab mind lahti. Valusalt kavandades sunnib mind tegema kõike, mis tal pähe tuleb. Üksnes pärlite säravjueen rüütatud õhulisse siidi. Seetõttu asjatu on kallima kärsitu pilk. Asjatu kaunitari enese hämmeldus. Asjatult hüüab kallile emale tõstanoore. Asjatult leiad, leia ise teda takistada. Näidanud kõiki võlusid armastusest õpetatud sadades Enn sadudes. Kaunis neiu, nüüd lebab käte vahel. Pitser lõtvunud jalgadel. Nagu öösel, neil lustan raasugi häbenemata teineteise käte vahele viskuda. Niinal neid hommikul teistele kõike meenutades vaatavad sügavalt teineteise silmadesse, kus naerusädemete tantsisklema Dist lille nuppijat äratati tihti ta enda silmade peegeldust tiigis. Ja nüüd ta ütlebki tas sirutada käpikliilia tumeda õie järele. See pole vesiliilia, laitas silla seenitel ootas seal ta nägu. Ka mina eksisin algul oluline esinejale, miks mitte siis sinagi? Kui kangekaelselt lendavad mustad mesilased su kätel pidades neid lootusteks käsu silmi, tumeda, eks vesiliilia yks suhu lillat näevad punaste õiteni. Ja mõeldes, et ühinevad omasugustes ülemide püüavad laskuda suppaliku eelda. Kaunis näidel. Kuidas tuleb toime nii palju eksitus toovaga endas. Kõik, mida sul angaari viljas paariviisi võib võrrelda varrast kastastika kuid mida ei ole, kuid mida ei ole sellele võrdlustki leida. Isa. Kõik temaga seostuv kallis on mul kõik peale ühe lahusolu. Vaata kuidas ta loeb jälle ja jälle sõrmenukk kõva, kui sina. Vahekoht habras, kuid tema. Need, kus kaugel oled, on ta lembelõõm sõnadesse väljendamatu. Nii vaevleb tasemel, mille kaastundlikud sõbrad on puistanud üle õielehtedega. Ja enne üks lootosleht, mille külge jäida rindadelt sandel võiet valgenes kuivas ja tema õhetest tõstetult. Need kuune rändab üle taeva. Oleme jõudnud keskaegsesse Indiasse. Kes on see tüdruk, kes ilmus v voogude vahelt, kui valgele läites jõgi? Kauni juhuga? Nii algab üks sandli Tassa luuletus. Selliseid kujundi tihedaid ridu on keskaegse India luureloomingust hämmastaval hulgal. Viimasel ajal hoogustub nende poeetide, eriti Chandi, Tassajavidiafakti tõlkimine Euroopa keeltesse seda koguni Unesco rahalisel toetusel. Kuigi nendel luule võib ka ilma igasuguste eelteadmisteta pakkuda täisväärset elamust kui kõrgetasemeline lembelüürika on seal luulel väga huvitavad ja laialdased tagama. Kõige üllatuslikum on vast see, et neile lauludele kuulub ühes India usundis Višnu hismis. Niisama oluline koht, nagu on kristluses lauluraamatulauludel. Nii mõneski usundis on võetud üks inimsuhe ja arendatud see ülemaiseks. Kristluses isa-poja suhe kalla kallis isakäsi, rahu, minu südame. Miski siin seostub veel maise isa kujutelma, aga, kuid üldiselt on toimunud maise suhte edasiarendus. Hinduismi see on üldlevinud ema poja aga vist Nuismis ka mehe ja naise armastuse kui suhte ülendamine. Ja see viimane ongi andnud keskaegse India suurepärase lembelüürika. Iidse pärimuse järgi on Krišna jumal, Višnu kaheksas taaskehastus. Legendid jutustavad, kuidas ta noorukina võlus karja tüdrukuid. Mängis neile flööt, tee tantsis nendega vahel kaduste sama ootamatult, kui oli ilmunud vahel paljundustantsuhoos. Nii et iga tüdruk võis olla. Krišna ja Ratha püha armumäng, lahusoleku piinad ja taaskohtumised ongi Krišna lastekirjanduse lemmiksüžeed. Koguneb rahvast. Õlilambid heidavad kuma Krismäe Ratha piltidele kujudele. Lauldakse kõigepealt Krišna lapsepõlvest. Siis Rathaal võludest. Võib-olla sedakorda videot Patti sõnadega. Oi kuidas ühtesulav on tütarlaps. Ei oska tüdruk käsivars. Rahutusi all punastuse kumab palgeil häbi õhetusest poikvel silmades suletud laugude taga. Kama on india laste armastuse jumal väliseltki mõneti sarnane meie huumorile. Ka temal on vibunöör sellel sumisevatest mesilastest. Ta laseb meie südamesse viis lootoseõiest või pungast otsaga nool. Viis. Silmas on peetud inimese viit meelt. Kamalinnuks on papagoi, kelle lastakse viibida armumängu juures kui ainsat tunnistajate kaitsjat. Seal seigad, mida kõike on papagoi näinud, põhineb palju võluvalt kelmikaid, värsse. Uusi lampe süüdatakse. Inimesi tuleb ja läheb rohkem tulijaid. Nüüd lauldakse rada ja Krišna armurõõmudest sedapuhku vahest Chandi Tassa sõnul. Luuletaja on siin kujutlenud end naise ossa, see on muide India luules üpris levinud võte kasutanud on seda ka Tagoore ISIS Sand idasse. Ei või ma sulle öelda olid mu juures kaugel oli see tõelus? Uni? Otsekui välguvalgust tundsin voolamas südamesse, kui temaga üheksaid. Tantsinud kukkumas enda ümber. Taevas langes koos Marietega paljaks jättes mu Hormunud rinnad. Vappasin nagu maa hingelduste tormis kuulsin käevõrude kolju, seid mesilas, sumine. Olen näinud teisigi Lember lisas. Kui tee kedagi nii lähedal, tule südamele. Pakti laulude akti tähendab sanskriti keeles andumus ligikaudset arvu raske hinnata. Chrysnaism ei põlga ära maist elu ja maist armastust. Maine ja ülemaine armastus on vaid ühe ja sama püüdluse kaks varjundit. Just maine armastus, mis algul ilmneb meeleliste ihadena vaimustub järk kergult kasvab täiuslikkuse kogemuseks millel pole piire ja mis on ülim inimteadvuse kõigist saavutustest. Jumalik ilmneb inimlikkus ja inimene täiustab end jumaliku kaudu. Seejuures ei käsitleta jumalat olemasolevana, millel enam selline küsimustki reedab vaid küsija mõistmatust, kuivõrd tegemist on ju sümbol vormiga. Kujutelm aga, mis võimaldab kontsentreerida, suunata ja suurendada inimese vaimset energiat. Absurdne on arvata, et usuelu vältimatuks tingimuseks on usk jumala olemasollu. Niisiis ei võeta Radat ja Kristiinat jumalustena, keda ta teenima vaid ideedena, mis tuleb tõelisuseks muuta oma elus. Seda võiks nimetada jumalikustamiseks. Selle idee algeid leidub vist igas kultuuris on ju ka eesti keeles sõna jumaldama. Ikka loob armunu oma kallimast ideaalkuju. Aga meie noortele mõeldud brošüürides saab ta selle eest noomida, kuna sedaviisi kujutleb ju teisele inimesele juurde omadusi, mida seal tegelikult pole mistõttu peab hiljem pettuma. Pakti laulikute vaatekohast ei tulene pettumus mitte sellest, et oled idealiseerinud oma armastatut vaid et sa pole teinud seda veel küllalt hästi. Mõjusad. Kui armsam tuleb mu juurde oma kehast valmistan rõõmu altari ja vallandan juuksed, et nad tühiksid seda. Mu kaelakee on muster altaril. Mu rinnad, pühalee vaasid. Siis mu ilu ületab 1000 kuu sära. India uuemas luules on jäänud senini ületamatuks rabindranaat Tagoore. Euroopas kõigepealt inglaste lugemislauale jõudnud kitantsiaali ja aednik pole ta koore bengali keeles ilmunud luulekogude tõlked vaid autori enda poolt paljudest kogudest valitud luuletuste ümberpanekud proosas. Algselt on need luuletused olnud väga riimirikkad ning paljusid neist lauldakse praegugi kui rahvalaule. Nii pole ta koore üldsegi vabavärsi apostel, nagu vahel arvatakse. Tahtmata kahtluse alla panna seniste proosatõlgete väärtust olgu esitatud kitantsiaali ühe hümni tõlge originaalist bengali keelest. Selles pöördub luuletaja igatsuses kellegi poole kelleks võib olla armastatu, inspiratsioon või jumalik alge inimeses. Või ka need kõik need kolm ühte sulanud. Pilvi kuhjub pilvedele. Sünkijad, üksildased. Kaua mind veel oma lävel igatseda lase. Äripäeval ärijutud asjatoimetused ruutud. Nüüd ma istun vaikselt tootena lootuses et tulek kauane neelama lävel igatseda laseb. Kui ma nüüd sind ikka veel tulemas silma kuidas suudan taluda seda rajuilma? Pikisilmi läbi saju hinge pimeduses rajuma vaatan hämarusse. Läänes tuuleulgem pikaldasel. Kaua veel oma lävel. Igav sõdalased. Kuulame nüüd kolmelt tänapäeva bengali poeedilt igaühelt ühe luuletuse. Neis värssides ei ole just midagi erilist tindi ja pärast hea luule. Kuid võiksime arvata, et nii on kirjutanud, ütleme, inglane või sakslane. Tänapäeva India kirjanduses annavad ühelt poolt tooni need, kes järgivad lääne eeskujusid teiselt poolt need, kes jätkavad vanu traditsioone. Viimased pole aga suutnud sellest tõusta Tagoore tasemele. Hoopis huvitavam on kolmas aina tugevnev tendents püüda ida-lääne kultuurisünteesi poole. Ilmselt ongi lähemas tulevikus kõige enam oodata neilt India kirjanikelt, kelle loomingut iseloomustab selline taotlus. Buddha teeva poose. Sündinud 1908. aastal. Armunud mehelaule. Möödu voogab minusse kogu maa. Kõrghooned, inimesed, riidepoed, naise kehalõhnalised tööd, tüli rikutud, teismelised. Pargipingid, kus pensionärid saadavad mööda aega keskel vali karjatus, läbib linn ja kaob liikumised üles-alla, treppidest langevad mulle kogu oma raskusega. See lonkav tüdruk tõmbab minust välja ühe närvi ja kannab seda ehteribana oma Palmikus. Lõbutüdruku murdu, hääl kaunis kui merekarbi kumu kõrvus. Isegi loomad tulevad minu juurde, otsekui aimates mõnd varjulist paika, milles puhata. Kaugused tulevad, lähenevad orud, põlisLaaned, põllud, jalgteed, sillad. Põgus tuuleil sündinud mägedes puhub üle tippude. Üle telefonipostide. Marigancaroy sündinud 1925. Keeristorm. Siis oli armu jumal mu kirjatööd, mu looming, õnn ja õnnetus. Ma olin siis ma vett kandev kiht, veri, madu, jõgi, puu. Maalin. Jumalus sina jumalanna, lõbus puuke, taevas kuus ja mina tapaks roheline koor. Siis armastasin masin. Hommikul libisesin sinult kui vari, terve päeva ei saanud ma sinult pilku ära tiireldes, tiireldes ja aina tiireldes päikese ümber. Su hääl oli kui äsja lüpsnud piimmahl ja puhas surinat kui soojad luid, et keha otsa. Kui purskkaev sööstma süles puusade altarilt selgepiiriline prink siis armastasin sind garaavi. Kes oleks võinud arvata, et idanesid sinus keeristormisele? Sama Rendra selgub ta sündinud 1935. Kunstnikku puudutus. Kivist, mida puudutad, tõuseb laul mere kaldal. Con ärakis, rahvusjäädiantas loomepiinade Odyssey jas Sossisim loomus, õigs värvi heli- ja lõhnailus ja haarab aja ning muundab osa temast ajatuks Kunstihiilguseks. Ajalugu ei tea veel sellest, kuid juba valmib su teadvuses midagi. Miski inspiratsiooni viirukis võtab kuju. Silmadest sügav mõtlikus teab tänavaid võlga. Kunst on kõikjal. Kui siin kutsumus haarab. Sünd. Surm ja armastus õitsevad kõrvalmajas. Korraks vaid korraks ühe harukordse tähe seisu ajal. Puuduta. Kõigi küsimuste vastus on armas. Kuidas? Siis vaata päikse viimast kilootuse.