Kõlab Joseph Haydni viimane sümfooniamuusika, vaid väliselt lihtsat sundimatult joonud, valitseb kindlalt tahta rikas käsi. Süütut veetlust varjundab sügava elutarkuse tagama siirad, puhtad, õilsad tunded on valatud tehniliselt täiusliku, peenelt viimistletud vormi. Heliganga mõtteküllus annab tunnistust lõputust fantaasiast ja rikkalikust kogemusest. Miski ei sünni tühjale kohale, ammugi siis selline šedööver. Haydni viimast sümfooniat, alapealkirjadega, Saalomon või London või torupill kuulsal lapsel mitu nime ennetavad samast žanrist 103 venda. Paljud neist muusikahuviliste maailmas sama populaarsed kui see viimane, 104.. Peame aga haarama pilguga tüki kaugemalt ja avaramalt. Haydni 104 sümfooniat. Pikotsingute ja leidmiste küpsemise ja täiusele jõudmise rida eeldab, nagu kivihaaval laotud kõrge torn, eriti laia ja kindlat vundamenti. Niisiis teeme juttu Haini sümfoonilise muusika juurtest. Selleks sukeldume kujutluses Haydni aegse Viini muusikaellu. Igaüks, kes tunneb Haydni, Mozarti, Beethoveni, Schuberti, Bructneri, Brahmsi nimesid, aimab, et viin on muusikast lausa läbi imbunud. Tihedalt kõrvuti, vahel 11 küünarnukkidega nügides, sagedamini aga üksteisele üle õla kiigates ning viljakat mõjutust saades eksisteerisid Haydni aegses 18. sajandi Viinis rahvaliku laululooming tänava trahtris laada maskeraadi muusika kirikutes jõukondades õitses professionaalne helikunst. Igaüks vähemast, aadlist ning jõukamatest kodanikest püüdis mõjukate kunstiharrastajatega võimaluste piirides sammu pidada. Ettekäänded, lauluks või tantsimiseks või pillimänguks leidus lugematult. See põhjustas ka käibel olevate muusika, žanride ja vormide kireva mitmekesisuse. Kõik uksed ja väravad hiilgavalt, kui luitunud avanesid pärani tantsudele. Suvel aias mängida, sobisid hästi serenaadi Donocternid. Talveõhtul kuulati koduses ringis kammermuusikat. Taevasinised, barokk, freeskod, kiriku kuplitel kutsusid ellu suurejoonelisi efektiküllaseid helindeid. Keisrikoja pidulikku tseremooniat vajasid värvikad paraad muusikat. Kõige kõrgemaid nõudmisi esitati ooperi- ja oratooriumi kompanistide kunstile. Noort Haydni ümbritsevas heliderikkas õhus hõljuvat muutus aimused. Pisitasa peaaegu märkamatult murenevad kontrapunktilise barokkmuusika senini kindlad positsioonid. Uus rosoolik, looduse hõngu, inimtundeid kummardav vaim imbub helikunsti, otsib endale kohaseid vormi lahendusi, mis näiksid senistest loomulikumad, sundimatu, mad, vabad, juba tüüdanud matemaatiliselt läbi mõeldud kaanonist, kammitsevast korsetist. Muidugi tollane üldsus soovis muusikat veel eelkõige seltskondliku meelelahutusena. Muusika pidi meeldivalt erutama lõbustama küll, kujutades traagilisi läbielamusi või religioosseid meeleolusid. Tõelist sügavat sisemist vapustust, rääkimata filosoofilisest üldistusest. Tal keegi ei oodanud. Ja mõistagi polnud selle tohutu muusikute armee tegelastest, arvutitest, lauljatest, instrumentalistidest kommunistidest enamik mingid erilised anded. Tavalised. Tundmatuks jäänud muusikud tegid põhitöö aga nii küntigi üles hiiglaslik põld, kus leidsid avara viljakandva kasvupinna tõelised gigandid. Nagu Haydni oma. Esimese sümfoonia valmimismomendil on Haingi üks paljudest pool tuntud töömesilane. 27 aastane nooruk on just saanud oma elu esimese kindla ameti. Ta teenib tšehhi aadliku krahh martiini. Kapellmeistrina. Hain on kirjutanud juba paraja hulga parajal keskmisel ajastu tasemel teoseid. Ühe laulumängu, ühe missa, kvartett klaveripalu, serenaadi. Haydni esimene sümfoonia on samuti Viini seltskonnamuusika laps. Olgugi tegemist esimese katsetusega, välgatatsiin juba Haydni mõtlemisele iseloomulikku toonast krahvi orkester on päike, 16 liikmeline. Meieaegse sümfooniaorkestris on ainuüksi viiuleid sama arv. Seetõttu võlub sümfooniamuusika mitte jõu, vaid elegantsi. Kratsiaga. Näeme, et otsides ja valides väljendusvahendeid on Hain avatud kõikidele ajastu tuultele. Seda tõestab sümfoonia man Haimlik algus. Manhaim. Selles linnakeses on just äsja heliloojad Jan staamids. Franz Xavier Richter rajanud uuend novaatorliku orkestri stiili, mis rõhutab dramaatilisi, dünaamikakontraste kõla, järske paisumise ja kahanemise. Sellise ehtsa Manhaine Kresshendoga alustabki osafain oma esimest sümfooniat. Suhteliselt lihtsa helikeelega ilmutab Haydni esimene sümfoonia aeglane osa samal ajal meloodilist võlu ja märke helilooja kasvavast meisterlikkusest. Haydni sümfooniat talle omane suurepärane tehniline väljatöötatus tekitab huvi helilooja haridustee vastu. Teame, et nüüdisajal vajab muusik kosumiseks veel pikki aastaid peale kõrgkooli. Milline oli Haydni ülikool? Haydni elu populaarsemad käsitlusele kinnitavad sageli, et helilooja oli iseõppija. Nii see muidugi polnud. Isegi mis päris algusesse puudutab. Vanas eas näitas Hain tihti külalistele üht hoolega säilitatud portreed. Kommenteerides sellele mehele olen veel hauas palju tänu võlgu, et olen talt nii palju õpetust saanud ehk küll seejuures jagas ta vabadusi enam kui süüa. Nende sõnade kuuljad ja hiljem lugejad panid tavaliselt vabadused kõrva taha, unustasid õpetamise. Tegelikult aga õppis ainult väikelinnas Hainburgist sugulasest koolmeistriga, kantori Franki karmivõitu käe all, kuuendast kaheksanda eluaastani laulma, viiulit, kavikordi teisigi pille mängima. Lisaks veel tollal tavalisi üldaineid. Järgnenud koolipoisi ajast Viinis Püha Stefani katedraalis mäletab Hain samuti hea sõnaga viiuli-klaveri ja laulupedagooge. Pidi seal siis muide juhtuma, et just momendil, kui Hain pusis oma esimese loomingu katsetuse tervelt 12 häälse kooripala kallal juhtus mööda minema roitter katedraali kõrgeauline kapellmeister, niisiis ka Haydni ametlik kompositsiooni juhendaja Dove sell. Katsu kõigepealt kahe häälegagi toime tulla. Arvasin nimelt, et mida rohkem noote paberil, seda uhkem. Vahele sain hiljem. Rohkete tegemistega seotud Reuterilt. Haydni kooripoiss enam peaaegu juhendeid ei saa. Küll aga mööduvad tema päevad proovilise esinemistes. Soolodes on tal õigus lisada noodistatule improviseerida, kaunistusi väsib ta vabal ajal aga vallatlemast tarita esile väikese klavikordi ja harjutab ning unistab pillil tüdimuseni. Häälemurde tõttu kapilist sulg sabas peab kaheksateistkümnendail tulevane suur helilooja rõõmus oleva, kui leiab esialgu ulualust võõras toanurgas. Poole aasta pärast õnnestub Hainile üürida katusekambri pugerik. Algab elu nii-öelda vabakunstnikuna. Viini rikkalik muusikaelu pakub külluses juhumänge Nendelt ja noodi kopeerimises. Teenitu võimaldab järk-järgult muretseda vana klavikordi Sis hulgaliselt noote, tolleaegsed parimaid muusikateoreetilisi õpikuid ja käsiraamatuid. Hayden loetud kapsaks ja töötab üksipulgi läbi teda uudse, harmooniliselt julge, paindlik, vestlevad stiiliga võluvaid Philipp Emanuel Bachi klaverisonaate. Kuigi kütmata Ahja tõmbe tuuleline toob katusekamber Haitile õnne selgub, et samas majas elab härrastekorrusel kuulus ooperi liberetist metastaazio, kes paneb katuseaknast kostvaid klavikordi helisid tähele ja tutvustab Haydni tähtsa itaallasest helilooja ja lauluõpetaja Nikkolo Porporaga. Kuulus maestro nõustub vastutasuks saatja töö eest tema laulutundides isegi olmeteenuste eest Haydni õpetama. Mulle langes osaks õnn omandada kuulsa isand Porpora käe all tõelise komponeerimis kunsti vundament. Tõsipuud ei tulnud ka sõimusõnadest ning võmmidest räägib sellest ajast hiljem Haydni. Sedavõrd saamegi rääkida Haydni ülikoolist. Igal juhul seesama teoreetiline ja praktiline vundament viis koos aastatega lisandunud kogemustega Haydni sümfooniat kõrgeimale teostuslikule, täiusele. Muidugi polnud see kerge tee juhuslik leivateenistus. Kirglikud õpingud venitavad noore helilooja tööpäeva kuni 18 tunniseks. Istusin katusekambris oma vanaussidest puretud klavikordi taga ei kadestanud maga, kuningaid. Järgmist etappi Haydni sümfooniat arenguteel peale kõige esimesi tähendavat kolm sümfooniat päeva ajad, alapealkirjadega hommik, keskpäev ja õhtu järjenumbrilt kuuendast kaheksandani. Äsja kõlas esimene osa sümfooniast keskpäev. Sümfoonia kolmik pakub huvi nii programmilise muusikana kui ka värskete puhtmuusikaliste mõtetega. Uue ajastu märgina kujutab Hain siin helides loodust ja inimtegevust mitte jäljendava helipildina vaid inimsilme läbi inimtunnete läbi muusikas. Püüdsin sageli kujutada moraalseid karaktereid, ütleb selle kohta helilooja ise. Päevaaegade kirjutamise ajal alustab Hain parajasti oma kolmekümneaastast kapellmeistri aegaaeszteehaasi vürsti õues. Siin saab ta käsutusse väikese, kuid kõrgetasemelise orkestri, mille mängijad solistivõimeid aima mehka sümfooniat, tähtpäeva ajad virtuaalsetes partiides. Huvitava helimaalina nõuab nendest kolmest sümfooniast enim tähelepanu sümfoonia õhtu finaal mille Hain ise on pealkirjastanud torm. Tormiteemat kohtame muusikas sageli näiteks kas või Vivaldi aastaaegades Beethoveni kuuendast sümfooniast, Rossini, Villemit, hellis. Haydni tormi puhul pole meil tegemist Verlomantikute keerulise helimaalikontseptsiooniga, mis ulatab ühte sügav emotsionaalse väljenduse ja viimse piirini reljeefse jäljendus. Pildi tajume teatud naiivsust tinglikust Hainil. Ometi on siin palju eredamad kui barokkmuusika üksikutele välistele detailidele tuginevat allegooriat. Muusikast õhkub kohati dramaatilist väljenduslikkust. Kõlab Haydni kaheksanda sümfoonia finaal. Tor. 1760.-te aastate lõpupoole võitleb 40-le läheneb Haydni raskeid loomingu võitlusi. Võiks õieti arvata, milleks on siis heaolust ja vürsti järeleproovitud soosingus, hellitatud kapellministril mõtet püüelda oma heliteostest läbimata, radadele. Lihtsam ja kindlam oleks luua juba kord välja kujunenud müstigi poolt heaks kiidetud šablooni töö järele. Just see aega näitabki, kui tõsiselt ja leppimatult lihvisain oma geeniust millise visaduse kanta, liikus vanalt uuele Haini nüüdselt sümfooniad väsimatult katsetused helilooja kord surub kokku, kord laiendab teatud vormiosi. Tundaan komponisti tungi materjali kontsentreerituse ülesehituse suurema loogilisuse poole. Eriti esimesed osad tuginevad sellel perioodil hoopis napimale temaatilisele materjalile kui varem. Esimest korda kirjutab Hain tõeliseid minu aastaid sümfooniaid. Ajastupildis on seal rabav harjumatu temaaegsed heliloojad, nagu seni, tema isegi kasutasid Minoori vaid kõrvale kaldena hajutisena. Kogu muusikat ilmestas määrasmasoor kirjutada minaarsed. Sümfooniaid tähendas erilist, sügav, tõsist vaimusõnumit, uudset, subjektiivset ja dramaatilist sisepinget. Teravdatud kontrastid, kirglik meelos, sagedased, suured, isegi ülisuured heitlikud hüpped meloodikas 60.-te aastate lõpu 70.-te aastate alguse sümfooniates veenavad meid, et Haydni tahab sel perioodil väljendada midagi erilist. Tahab anda edasi mingit tungivat kuulutust. Aga mida? Tema isiklik elu kulges siledal teel. Nooruse tormid juba seljataga. Tõsi, saksa kirjandus alustas tormi ja tungi varsti oli tulemas Göte Werther. Aga nagu teada, seisis Haydni nendest märkidest eemal. Kuid avastani tõhust, iha väljendusele kirglikku püüdlust. Erutatud meloodikat kuuleb Haydni 49.-st sümfooniast f-moll alapealkirjaga kannatused. Tundub nagu oleks Haydni kirglikud jõupingutused selle perioodi sümfooniatele erilise tundeväljenduse andmisel mingil määral ammendanud tema sümpaatiat sümfooniažanri vastu üldse. Igal juhul peale 1770 neljandat aastat alates 54.-st sümfooniast, inimesed peaaegu aastakümneks siin teatud tagasilangus. Seda huvitavamad uudsed jooned löövad see aeg läbi tema keelpillikvartetti ides, kuna need värsked tuuled annavad hiljem hoogu Haydni sümfoonilistele teostele. Ja kuna keelpillikvartetti ilmendajana kuuluvad Hainile võib-olla veel kaalukamad teened kui sümfoonia puhul põikame nüüd hetkeks põhjalikumalt helilooja kvarteti loomingusse. Selleks peame pöörduma tagasi päris Haini kompanistidee algusse. Ühena paljudest muusikaga leivateenimise viisidest käib 20 kahene Hain aadikust muusikaharrastajale Fernbergile tolleviini lähedases mõisas kvartetti mängimas. Haydn mängib viiulit, üks teine palgaline kutsa, muusik, tšellot, ülejäänud Pille mõisavalitseja, kohalik vaimulik. Õhtud mööduvad meeldivalt ja innustunud noor helilooja loob siin musitseerimiseks terve seeria kvartett, mis õnnestuvad üle ootuste hästi. Need on tema esimesed tõeliselt kaalukad teosed kirja pandud kergel lahtisel käel. Kvarteti iseloomustab mingil määral küll eelklassikalise niinimetatud kalansse stiili hõredavõitu helikeel kuid ühtlasi leiab neist terve rea novaatorliku momente. Nagu elamusse söakus julgehomofoonia, rahva laululised, intonatsioonide. Nende helinditega hakkab keelpillikvartett žanr eraldama tollasest üldisest instrumentaalstiilist. Õieti on tegemist kaasaegse kvarteti žanri sünniga. Muusikahuviliste seas tekitasid Haydni esimesed kvarteti tüldist sensatsiooni. Ühed rõõmustasid, nautides helinditest hoovavat siirust ja head tuju. Teised süüdistasid Haydni muusika kunstide jaotamises. Eriti paksu verd sünnitas uudne võte kasutada tunde varjundi tugevdamiseks kahe viiuli oktav joonisooni. Tõsi, varsti hariti selle võttega asuti seda koguni jäljendama. Tüüpiline Haydni esimestele kvartettidele on nüüd kuuldavale tulev üheksanda kvarteti finaal. Osa alustabki just seesama oktavi unisoni võte. Enamalt nagu käisest raputatud kuuelistest seeriates, kirjutab Hain kokku 83 keelpillikvarteti. Tuleme nüüd nende kvardetide juurde, mis, nagu mainitud, võtsid hetkeks väsinud sümfoonia žanrilt selle tee trajeva osa. Jutt on aastal 1781 loodud kuuest kvartetis hoopis 33 pühenduse tõttu Suurvürst Paulile hilisemale keiser Paul esimesele hüütud ka vene kvartettideks. Haydni leidlik ning kogenud mõttelend on astunud jälle kord uutel teedel. Helilooja isegi teatab sõbrale kirjas, et need kvartetti on loodud täiesti uues erilises maneeris. Hain arendade kinnitab siin ulatuslikult oma 70.-te aastate sümfooniates Sanaatides idanema hakanud saavutusi. Esmakordselt viib helilooja nii järjekindlalt läbi temaatilise töötluse printsiipi instrumentaalse arenduse, intensiivselt hoopis uut miini klassikalises heliloomingus raudvaraks kujunevat võtet. Haydni jätkab sinu kvarteti kui erilise intiim lüürilise muusikastiili individualiseerimisel lõpuni vormimist. Selgelt paistab see meile kätte viienda vene kvarteti aeglases osas. Muusika romansilik, laulutundlikus pehmed ohked. Pranhoolsusega ühtesulav helgus meenutavad Mozarti paremaid päevi. Kvarteti oopus 76. Aastast 1797 on juba kõrgetes aastates Haydni viimane kuueline kvarteti seeria. Nendes juba kogu oma elule tagasivaatava mehe tarkades helindites ühinevad rafineeritud kogemused noorusmälestustega nagu näiteks seesama kunagi vaidlusalune unison meloodiavõte. Emotsionaalselt kujundlikkuselt sihivad kvartetid juba romantismi poole. 784 tellivad Pariisi juhtiva kontsertorganisatsiooni olümpialooži kontserdid, direktorid ainult kuus sümfooniat. Kaks värsket trükkimata sümfooniat on heliloojal parajasti võtta küllalt lühikese ajaga Seltsivad nendega Venneli teost. Haydni sümfooniat, panevad Pariisi ärksa vaimuga kontserdipubliku kihama. Tema muusikat tunti siin ennegi. Nüüd satast üleüldine lemmik. Ajalehe Merküür France arvustaja kirjutab. Eelmisel aastal kanti ette kõik härra Haydni sümfooniat. Iga päevaga mõistame neid paremini. Seetõttu iga päevaga imetleme rohkem selle mitmekülgse geeniuse loomingut. Kuus Pariisi sümfooniat on tõepoolest Haydni ühed õnnestunumalt helindid. Helilooja väljendab neis uusi kõrgeid esteetilisi ja eetilisi ideaale. Peale vahepealset suhtelist madalseisu sümfooniliseks muusikas on Hain jõudnud küpsuseni armooniani. Tema värske kirglik tunglevus ja klassikalised kontrapunkti traditsioonid on ühinenud tasakaalus selgesse täpses Pariisis, fooniate finaalides, silmad ka endist taltsetamatult headualist, Haydni aeglased osad aga näitavad sisemist küpsust, rahu ja selginemiste kuuludestama kaunimate lehekülgede hulka. Neljanda Pariisi sümfoonia alapealkirjaga kuninganna aeglane osa Parieerib prantsuse romansi armas ja noort Lisett lihtsat meloodiat. Meloodia jätab osa kulgemisel peaaegu puutumatu. Oskab seda südamlikku viisi aga saatefiguure ning instramentatsiooni varjäärides igakülgselt kommenteerida. Muusika haarab süütu lihtsüdamliku kalantslasega, eriti kavalerlikke kaunistusi toob kuuldavale. Omalaadse populaarsus tunnusena on paljudel Haydni sümfooniat del hüüdnimed, alapealkirjad nagu filosoof, halleluuja, sarves signaaliga, hajameelne Merkuur, koolmeister ja nii edasi. Enamik neist on helilooja vähimagi kaasabita jäänud külge sümfooniat kontserdielu käigus. Tänu mõnele väliselt silmatorkava detailile. Pariisis on fooniatest on 83. sümfoonia esimese osa kõrval tema leitud meenutavat kaagutamist. Sellest Sis teosele nimetus kana. 80 teist sümfooniat tuntakse karu nime all tänu kohmakatele passidele teose finaalis. Kuningannaks kustutatakse 80 viiendat sümfooniat, mis olevat hirmsal moel meeldinud õnnetule Mariantoneetile. Pariisi sümfooniates, Arhannil vene kvartettides esmakordselt ulatuslikumalt kasutatud temaatilise töötluse printsiip lõplikult käes. Ka kõige kontrastsemalt mõtted kasvavad loogiliselt kooskõlas soovitud tundetooniga üksteisest. Nagu hiljem Beethoven, oskab Hain kasutada teema varjatud võimalusi. Nii pärinevad ka kõige kõrvalisemad mõtted teema meloodiliselt materjalist sümfooniakuninganna finaalis. Osa muretusse kikivarvul keerlemisse sekkub töötlevas keskosas tõsiseid omapärase harmooniaga küsivaid akordikette. Ma seitsmenda aastakümne esimesel poolel lob jõust lausa pulbitseb vanahärra oma viimased kuulsad 12 Londoni sümfooniat määratud esitamiseks kogu muusikaharrastuses, uut kodanlik, demokraatlikku ajastut ette kuulutavail saalomoni avalikel sümfooniakontsertidel, Londonis. Haydni võimas sümfooniline looming saab väärilise krooni. Õieti pole ühelgi hilisemal foonikul ette näidata sellist terviklikku, massiivset kimpu tosinast meistritööst. Sümfooniad hämmastavad poeetilise ilu mõttejõu proportsioonide, klassikalise tasakaaluga. Kogu oma elu maadles ain oma rikka kujutluse ju erinevatesse vormidesse taltsutamisega. Londonis foniates on ta jõudnud välja arendatud monutemaatilisuseni, mis kujutab endast õieti teose vormi, lõppematut, arengut, kõikide vormi, lülide külastamine, temaatilise töötlusega paneme pidevalt muutuma. Seisame nagu looja vaimu tahteavalduse ees kes ei rahuldu puhkavate staatiliste vormidega vaid tahab, et kõik sünniks üha uuesti. Kuulsime Haini Londoni sümfooniast, kaheksanda üldjärjekorras aga 100. sõja sümfoonia esimest osa. Kui, nagu mainitud Haydni sümfooniat, alapealkirjade sünni põhjuseks on tavaliselt heliga, on ka väheolulised detailid sõjasümfoonia puhul tõepoolest tegemist laiahaardelise monomentaalse, vahest veidi naiivse, aga värvika sisendava helimaaliga. Kuulates nüüd sõjasümfoonia teist osa täheldame algul muretut lootus pilti milles äkitselt võrdlemisi jõhkralt lõikuvad rikkalikult löökpillidega Timpanite trummitaldrikute ja triangliga vürtsitatud kohmakad kontrastid. Suviste, maastikke ja teatraalselt metsikute sõdalaste vaheldumine jätkub. Pikapeale võtab siiski vaikus maad. Ootamatult lõhub rahu, trompeti signaal, lisandub trummipõrin ja tervet orkestrit haarab võimas rahutuse laine. Aga oma kõrv on kuningas. Loeme kooli õpikutestki, et Hain on klassikalise instrumentaalmuusika ja nüüdisaegse orkestri suur alusepanija kvarteti sümfoonia isa skeptik võib muidugi kahelda, kas sain oli siis mingi pooljumal, et lõi tühjale kohale kõrgelt arenenud instrumentaalkultuuri. Muidugi polnud enne Haydni tühi maa. Tema paljude eelkäijate hulgas on Endel ja Corelli staamids ja Philipp Emmanuel Bach. Ja siiski väärib Haydni täie õigusega austavat alusepanija tiitlit. Sest esimesena suutis Hayden välja panna sellise võimsa üldistava mõttejõu. Nii oli tema see, kes ühendas instrumentaalhelikunsti paljude žanride suundade koolkondade vahel laiali pillatud erikarvalised elemendid ja eosed ühendas nad üllatavalt ühtsesse terviklikku süsteemi, kus iga element on lahutamatult seotud kõigi teistega. Haydni sümfooniat ja keelpillikvarteti devormi struktuuri läbipaistvuse lakooniliselt täiuslikud et kuulajaile tundub muusika juba elementaarselt lihtsana. Tohutu Haydni meisterlikkus orkestri käsitluses partituurid on lausa rabavalt tasakaalustatud. Tunduvad peenelt viilutatud krabüüridena, kus väiksemgi joonevääratuse rikub terve koosmõju. Haydni sümfooniat haaravad elu kõiki külgi kuid elu kirgede ideedega mitte lõpuni jäägitult kaasa minnes vaid vaagides hinnates. Helilooja sümfonismi võib pidada omalaadseks elutarkuse kujundlikuks entsüklopeedias. Igal sümfooniaosal on seejuures kindel kunstilise eetiline ülesanne. Esimene osa sisaldab sümfooniat, esse kvartettides, terviklikke mitmekülgseid kujundeid, mille raames põrkuvad rõõm ja kurbus, mure ja rahulolu. Teine osa väljendab mõtisklusi, keskendunud kaemuslike meeleolusid. Kolmas osa minu ette fikseerib tantsukujundeid ning emotsioone. Finaal sünteesib eelmiste osade meeleolusid ja ühtlasi järelduseks lõplik, peaaegu alati jaatav ja kindel oma elujõus. See eluenergiat kiirgav voolus valatuna meisterlikku vormi ja seetõttu eriti hästi hinge teed leidev vaatab vastu ka Haydni 101. sümfoonia finaalist.