Kogu aeg ei lahkunud laevatekilt, vaadeldes tülimatult seda koledat elukat, merd. Kuni püsis tuulevaikus, oli kõik tore. Kui aga puhkes üha tugevnev tuul ja nägin lähenemas vihaseid kõrgeid laineid, hakkasin veidi kartma. Ühtlasi tundsin kerget iiveldust. Siiski kõigest jagu pidasin vastu. Enamik kaasreisijaid ei päris haigeks ja nägi välja nagu viirastused. Ei, räägib üks Haydni kirju helilooja üleelamistest 1791. aasta esimesel päeval. 58 aastane kuulus helikunstnik nägi merd esmakordselt elus. Võib-olla meenus talle sel hetkel, kuidas ammu fenorgias oleks säärane merekogemus talle hädasti ära kulunud. Nimelt viinlaste lemmikkoomik Johann Kurtz mõttes tellida 19-lt Hainilt muusika ühele oma laulumängule. Ennoga tahtis veenduda algaja heliloojaannetes. Kas härra komponist prooviks klavikordil kujutada, mässavad merd? Haydni muidu nii ületulva fantaasia takerdus. Alles siis, kui kurt hiilgav näitleja heitis end täies pikkuses tooli reale ja hakkas uljalt ujuma, sähvatas haidil pähe asjakohane muusika. Nüüd kaasreisijate roosakaks tõmbunud nägude järgi otsustades liigagi tõeliste lainete keskel, imab haid endasse piisavalt muljeid et luua hiljem oratooriumi Loomine suurepärane bassiaaria. Selle pealkiri kõlab. Veeretades vahusid, laineid möllab meri. Tere. Midagi. Säärast. Aedades vohavad. Kuidas suhtus Haydni sinna lainete vahele meie saatesarjas jäida meist viimati keset põlde ja väljasid kapellmeistrina esterhaasi vürstide luksuslikus maa lossis. Nii see oligi, kuni aastani 1790 tol kevadel Gustav vürst Nikolaus toredus armastaja abikaasa eluküünal. Kolme aastakümne kestel on Hain helde ja muusikahuvilise leivaisaga mõnegi puuda soola koos ära söönud. Nüüd püüab ta vürst Nikolaus kõigiti lohutada. Alustab kiirkorras proove vürsti lemmikooperiga, paneb kirja meelt mahendavaid kammerpalu. Ent vürsti naerata enam. Sügise poole sulab ka tema silmad. Määranud Haydnile 1000 kuldne see aasta pensioni. Uus valitsev vürst Antonisterhaasi kaldub kokkuhoidlikkusele ja nii-öelda koondab kapelli. Vaid Haydni jääb kapellmeistriks alluvate puudumisel niisiis formaalselt. Selle eest, et ta nimi kaunistab edasi õukonda, säilitatakse talle lisaks pensionile priske palk. Äkitselt on haid nüüd lahti kõiges siduvast. Jättes maha enamik vara, tõttab helilooja ülepeakaela viini. Siin naudib ta sõbra ruumikas korteris vabadust nokitseb kirjutada ja lükkab tagasi ikkagi ahvatlev omad ettepanekud siduda end mõne teise õhkkonnaga. Ent juba paari kuu pärast meeldib end külastaja, kes suudab Haydni ära meelitada. Olen Salomon Londonist, tulen teile järele. Homme sõlmime lepingu, haarab see teoinimesena asjal otsekohe sarvist. John Saalomoni Hayden teadis. Se Hinglastanud sakslasest viiulivirtuoos ja kontserdi ettevõtja oli korra juba kutsunud heliloojat Londonisse takistasid aga kapellmeistrikohustused. Nüüd oli soodne hetk. Leping rahuldas mõlemaid. Soliidse summa eest kohtus Haydni looma spetsiaalselt Londonis käigu tarvis soliidse rea teoseid. Ooperi kuus sümfooniat, 20 muud pala. Ja kolmapäeval, 1790. aasta detsembri keskel jätab Hain hüvasti fiiniga sõpradega lähedase peenevaimulise Marianne Falgenspiriga sõbra Mozartiga, keda ta enam iial ei näe. Teisel jaanuaril Ando Londonis. Aga jutusta, kui jälle edasi haidmise. Muide kirjas Marianne fon kentsigerile. Alles Londonis mõistsin, kui väsitav oli reis. Kaks päeva kulus kosumiseks. Nüüd aga olen jälle värske ja erk ja tutvunud selle määrata suure linnaga, mille mitmesugused kaunistused ja imeasjad sunnivad lausa hämmastama. Minu saabumine äratas kogu linnas üleüldist tähelepanu. Kolm päeva ühtejärge pasandasid sellest kõik ajalehed ja igaüks unistab minuga tutvuda. Ainult et ma pean mõtlema esiteks oma tervisele ja teiseks tööle peale lordide ei, võtame enne kella kahte päeval kedagi vastu. Eile rahvarikkal kontserdil juhiti mind käe alt, toetades läbi kogu aplodeerima saali ette orkestri juurde, kus kõik mind, silmad punnis, uudistasid ja külvasid üle terve kuhja inglise komplimentidega. Peale kontserti viidi meid kõrvalsaali, kus uhkelt kaetud laua taga ootasid kuni 200 muusikahuvilist ja paluti asuda aukohale. Kuna olin äsja pidulikul lõunal tavalisest enam söönud, vabandasin end halva enesetundega. Ometi pidin tõstma klaasiburgunderit kohalolijate harmoonilise tervise heaks, mille järel pääsesin koju. Kõik see on mulle väga meelitav, ent siiski ihkan pageda mõneks ajaks viini, et võida veidi rahulikult tööd teha. Tegelikult ilmnes tulemustest, et töö laabus haidil suurepäraselt. 11. märtsil, kui kõrvulukustavad ovatsioonid saadavad esimest saalomoni korraldatud kontserti Hadniga. Kui põhimagnetiga peaosas. Haitil on valminud esimene kuulsast 12-st Londoni sümfooniast. Kontserdi eelpäevadest jutustab pärimusproovides ei leidnud Hain kuidagi orkestriga kontakti saalomoni orkestri suurepärased, niisiis ka oma tähtsusest teadlikud mängijad tegid Haydni nõudlike luustiku tõlgi poolt kohmakalt ümber pandud märkuste peale. Viltused, näod. Lõpuks haaras ainult kontsertmeistrilt viiuli ja selgitas sellel oma soove. Orkestri poolehoid oli võidetud. Nii sai esmakordselt käegakatsutavalt tõeks üks Haydni poolt tema Viinist lahkumisel pillatud ajalooline ütlus. Vastaseks Mozarti kahtlevale hüüatusele. Pappi aga ei tunne ju nende keelt. Sõna sain. Minu keelt mõistab kogu maailm. Kõlab esimene Londoni sümfooniajärjekorra numbrilt 93.. Haydni aegsel Londoni muusikaelu iseloomustasid hoogia haare, intensiivsus ja avalikkus. Milledele ei leidnud võrdset kogu Euroopas. Siinsetest iga liiki muusikaüritustest väärivad ennekõike mainimist Aponeeritud sümfooniakontsertide sarjad. Ühte sellist juhataski sedasama John Saalomon ja oma kontserdisarja niigi kõrge maine üles kruvimiseks tuligi ta õnnelikule mõttele kutsuda Haydni Londonisse. Peaaegu sama populaarne kui Saalomoni kontserdid oli professionaalsete kontsertide nimeline sari. Juba enne Haydni töötas Londonis terve hulk tähelepanuväärseid välismaisivirtuoosi professionaalidest kui asja armastajatest. Muusikud koondusid arvukatesse õitsvatesse ühingutesse klubidesse nagu vanamuusikaakadeemia, Alacreoni ühing, uus muusikafond, kätš klapp, liigab mitmesugused kooriühingud. Iga organisatsioon lisas kõlavasse muusika, ellu omad regulaarsed kontserdid. Teatrites kanti ette oratooriumi lugematud kontserdid toimusid parkides. Kõike seda kroonised grandioossed kuni 1000 mängija lauljaga endale mälestuspidustused, Westminster, häbi, peakirikus. Iga kaalukam kontsert oli sündmuseks ühiskondlikus elus ja huvitas kõiki. Enneolematult tähtsat osa mängis ajakirjandus valmis oma äranägemise järgi, vahel ka mõne muusikamänedžeri niidi tõmbe järgi nii taevani ülistama kui ka köiest jõustervama. Esimesena Euroopas oli siis Londonis kanda kinnitanud uueaegne muusika, korraldas Aadi rahva haritud õukondlikul peene või peenutsema maitse rahuldajast oli kontserdielu muutunud demokraatlikuks igale ühele piletiraha hinnaga kättesaadavaks järelikult ka tulusaks äriks. Ärihuvid nõudsid, et kontserdid oleksid menukad, tähendab huvitavad ja sisukad. Samal ajal aga lokkasid korruptsioon ja vahendist vähe hooliv konkurents. Muusika. Konkurentsiokkaid sai Haydmgi tunda. Salommuniga võistlevate professionaalsete kontsertide asjamehed püüdsid teda igati oma firma sildi alla üle meelitada. Alguses katsetati heaga, pakuti kõrgemaid Hollarale. Kui saalomoni omad esitati Haydni teoseid, saadeti talle kutsed kõigile üritustele. Hain oligi meelitatud saalomoni-le antud sõna kai murdnud. Siis püütakse kahjustada Haydni kuulsust. Professionaalsed kontserte soosivad ajalehed teatavad, et Hayden on kehv pillimees. Muusika kirjutamiseks aga juba vala. Jõuetu. Loodetava otsustava hoobi andmiseks kutsutakse Strasbourgist kohale Haydni kunagine õpilane, parajasti ülipopulaarne helilooja Ignaatsipleiel kuld. Seda uudist avaldanud Hain kartust, et nüüdsest tuleb halastamatu harmoonia sõda õpilase ja õpetaja vahel. Ent pleier oli säilitanud Haydni vastu kogu õpilasliku austuse, näinud kohe läbi konkurentsi vandenõu. Nii kohtles ta vanameistrit eriti silmatorkava lugupidamisega ja professionaalsete kontserdite pool jäi pika ninaga. Londoni tihe muusikaelu pakkus Hainile aga ka hindamatuid eeliseid. Üheski teises muusikakeskuses poleks näiteks tema käsutuses seisnud selliseid võimsaid orkestreid nagu saalomoni 40 liikmeline Jewioti ooperikontsertide kuuekümneliikmeline kollektiiv. Teatavasti leidis Hain komponeerimisel sageli ergutust kavikordil fantaseerides. Kindlasti mõjutasid ka Londoni suured kõrgetasemelised orkestrid tema helilooja mõtet avarama rikkama orkestri kõla suunas. Selline suur ja haar orkestriteos ongi ka tema teine sümfoonia. Esimese osa sissejuhatuses köidavad meie tähelepanu pikalt väljapeetud vägevad oktavi unis ronid nagu vägevad sambad suurepärase kontrastina nende sammaste vahel kauguses ähvardavalt üles-alla, koha peale rahutusele murrab sisse säravalt pidulik jõu ja eluküllane peateema. Muusika energilistes voolus kõrgub edaspidigi sissejuhatusest tuttavaid sambaid. Töötluslõik lummab raskete pingete järeleandmatu painamisega. Ootamatult avaneb arendusse lüürilisi kõrvalepõikeid kui töötluse lõpuks kasvab orkestri täiskõla lausa vastupandamatu laevani. Siitpeale repriisist algmeeleolu tagasipöördumisest õhkub helikangast Ehdhanniliku jaatavast. Haydni muusika, ka heliloojaisiksus võidavad täiesti ja igakülgselt inglastest muusikahuviliste südamed. Saalomoni kontserte Aini osavõtul saadab hiigelmenu peaaegu võimatu hankida pileteid. Osa kontserte tuleb korrata juba peale esimest kontserti kirjutab üks retsensent. Vist iial varem polemid õnnistatud rikkama muusika naudinguga. Nagu meie Sheiks piir erutab ja valdab Hayden meie tundeid oma tahte järele. Loodame, et ajastu esimene muusikageenius jääb pikemaks ajaks Inglismaale. Üht austusavaldust peab Hain ise eriti tähtsaks. Nimelt pühitsetakse tema esimesel Inglismaa suvel Oxfordis pidulikult selle kuulsa Ülikooli audoktoriks. Seda kirjas meenutades helilooja küll muigab. Nägin doktarymontias küll õige kentsakas välja ja mis veel hullem. Traditsiooni kohaselt pidin kandma seda maskeraadi rüüd kolm päeva pealegi maksta pool, kui nemad. On aga teada, et edaspidi lasi Hayden Inglismaal tituleerida igal võimalikul juhul doktor Haydni. Küllap loeb helilooja tiitel lisab talle seltskonnas veelgi kaalu. Liikus ta ju kõige uhkemate majades. Õhtust parajasti messinädalaid pidava Yorki hertsogi pool märgib ta päevikusse järgmist. Mängiti ainult Haydni. Mina dirigeerisid klaveri tagant sümfooniaid. Armas väike printsess. Haid, mõtleksin hertsogi pruuti preisi kuningatütart. Armas väike printsess istus mu vasemal käel ja laulis kõike peast kaasa, kuna ta oli neid asju Berliinis sageli kuulnud. Paremal käel istus Walesi prints ja mängis päris talutavalt tšellot. Pidin laulma minagi. Poputavad Haydni kuningas ja kuninganna ja püüavad teda veenda jääma alatiseks Inglismaale. Hiljem jutustab helilooja biograafile kriisingerile, et kuninganna pakkunud talle suvekorteri Tuinsari residentsis, kus nad võinuksid vahel kahekesi musitseerida. Kuningas aga ehmatas Haydni pakkumisega lasta Haydni naisele järele sõita. Ta julgula doonovi sõita, mis siis merest rääkida, leidis Haydni sobiva pareeringu. Hoopiski mitte ihates pea kohtuda omarjaka kaasaga. Õieti on mõnda üksikjuhtumit kirjeldades raske kujutada Haydni kogu tollast populaarsust Inglismaal juhtimisel sageli tänaval astuti Hainile juurde. Uuriti teda pealaest jalatallani ja hüüatati. Olete suur mees? Küllap suurendas Haydni armastatus tublisti tema sümpaatne inimpale kõigile avatud austerlase loomus. Kõigile meeldis see lüheldane, silmapaistmatu välimusega mees oli tagasihoidlik, lihtne, heasüdamlik nagu Haydni selle külje esile manamiseks. Laseme nüüd kõlada seal Londonis asjaarmastaja liiku kodu muusika tarbeks kirja pandud naiivsel trial kahele Freudi-le ja tšellole. Haydni Inglismaa päevik on tulvil värvikaid pilte ja kõnekaid tõlku. Saame näiteks teada, et igal võimalusel külastab helilooja kontserte ja teatreid. Ühest šotlaste trupi ooperietendusest, jutustab päevik. Üks sell karjus nii metsikult aariat kohutavate grimasside saatel et mul tõusis külm higi otsaette. Nota bene publiku nõukogudele pidid aariad kordama. Vaata elukat. Ent Hainis pakitsevad ka laiemad huvid Londonis huvitute arhitektuurist ja linnarahva olmest. Suviti veedab ta osa aega rikaste austajate maa avaldustes. Osa aega kulutab tutvumisele saareriigi õige mitmete linnade maakohtadega. Iga huvi pakkuma tähelepanek ja uudis leiab kohe koha Haydni päevikus. Ühel leheküljel on kirjas lausa koomilisest ooperist pärit stseen. Kuulus Londoni kirurg Harnter leiab Haydni läbi vaadates, et komponistri peab eemaldama kurgumandlid. Haydni ütle ei lükka paga operatsiooni tähtaja ebamäärasesse tulevikku. Kord aga kutsub kirjake Haydni mingi tähtsa asja pärast Hanteri juurde. Pahaaimamatult seab helilooja sammud kirurgi majja, leiab ühest toast peremehe, vahetab viisakusi. Ja äkki astuvad sisse tursked. Noormehed haaravad Hainist ja hakkavad teda tooli külge kinni siduma. Kirurg toob esile oma instrumendid. Tõstsin kisa, jagasin neile muhke ja tagusin jalgadega, kuni meid lahti lasti. Paistab, et Hanter imestas väga, et ma ei taibanud proovida tema kunsti, jutustab Hain. Üsna sageli kohtab päevikust kinnitust. Tan kaunim naine, keda ma iial kohanud. Oma seitsmendat aastakümmet alustav Hain laseb end endiselt kergesti võluda kunstihuvilise vaimu ja veetluse kooskõlast. Haydni klaveriõpetaja rollist saab alguse soe sümpaatia tema õpilase proua Rebecca Schröderi Baraka eaka, kuid ikka veel kauni lese vahel. Vastastikuste tunnete tugevust näitab, et Hain pühendab provošeutrile kolm klaveritriot ja põlgemata vaeva, kirjutab oma päevikusse ümber 22 daamil saadud inglisekeelset kirja. Haydni austusavaldus ühele teisele daamile on läinud muusikaajalukku. Nimelt paneb kompaniist suurepärase pianisti Therese Janssoni palvel kirja kolm hinnalist viimaseks jäänud klaverisonaati. Nüüd kuuldele tulev 50. sonaadi. Finaal on oma mänglevuses tujukate peatuste järgnevate tormihoogude ja korraks, nagu isegi niiskete silmadega, mis tõepoolest naiselik. Osa küpsele Hainile iseloomulik virtuaalsele läheneb. Faktuur aga veenab, et Reese Jensen pidi olema tugev meheliku haardega pianist. Haydni Inglismaa päeviku rõõmsa tooniliste lehekülgede vahel eraldub selgelt üksik klaprida. Viiendal detsembril 1791 soni Mozart. Ja kõik. Ei mingeid kommentaare. Ajakaaslased tunnistavad, kui raskelt tegelikult tabas Haydni geeniusest sõbra varane surm. Veel pikki aastaid hiljem valdab teda Mozartit meenutades iga kord raske kurbusehoog. Mõne aja pärast järgneb teine korvamatu kaotus. Ootamatult sureb 38 aasta vanuses vaimu sõbratar Marianne Fungentsiger. Ainus naine, kellele Hayden usaldas avada oma hinge. Umbes sel ajal kirjutab helilooja ühe oma dramaatilisema helindi vastu oksuslikest tunnetest, palavad variatsioonide moll klaverile. Paindumatu sammuga esimese variatsiooni teema vastas seisab siin teine, heledam siiram, aga samuti katkestatud küsivatest meloodiakäikudest. Teemade vahetudes põrkudes sünnivad pateetiliselt akordi, kuhjatised, virtuoosse, drillergeetid, tähendusrikkalt, pausid, grammatismiregasekslevad harmooniat. Lõpuks hajub kõik ausse. Kas pole siin tegemist viimase kingitusega? Marianne Fongentsi kerile. Variatsioonid f-moll kõlavad nüüd Hanyakse klaveritüübil haamerklaveril, mis toob hästi esile Haydni peenelt läbi mõeldud klassikaliselt läbipaistva kõlapildi. Juunis 1792 võtab Hayden jalg alla kodude. Ta teab, et tuleb Londonisse veel tagasi. Nüüd tahab aga puhata, kohtuda sõpradega loomistöös, veidi alandada Londoni poolt peale surutud pöörast tempot. Viin valmistab talle esialgu pettumuse. Erinevalt inglise kolleegidest ei pane siinsed ajakirjanikud tema saabumist üldse tähele. Ajapikku selgub, et tegemist on muretu linna aeglase reaktsiooniga. Varsti pole austavatest küllakutsetest tellimustest puudust. Ühel päeval koputatakse Haydni uue ruumika ja esindusliku maja uksele. Nii umbes 20 kahene mustajuukseline, tõmmu noormees astub sisse, esitleb end kohmakalt. Ludwig van Beethoven. Kas mäletab? Nad kohtusid Bonnis. Meister vaatas tema katsetusi ja lubas hoolitseda tema hariduse eest. Beethovenit saabki Haydni õpilane. Tundub, nagu võinuksid nüüd järgneda pikad harmoonilised aastad. Noor geenius, ammutamas vanemalt loomingutarkusi. Kuid Beethoveni jäänud Haydni õpilasteks kuigi kauaks. Põrkusid kaks nii inimlikult kui loominguliselt vastandlikku loomust. Beethoveni juba noorelt Teemulik, võimukas individualistlik natuur ja Haydni joviaalne rahulik küpsus. Pealegi polnud Haydni eriti aega, ta kirjutas muusikat uue Londonis käigu tarbeks. Küllap kuusel, maestro puudus ka eriline huvi tegeleda algtõdedega. Igal juhul pole Beethoven algusest peale rahul ja kui ta märkab, et Hayden tema õpilastöödes mõned vead parandamata jätnud läheb ta teise mehe õpilaseks. Kuid Haydni loomingu jõud ning uudsus mõjuvate peale edasi. Beethoven jätkab Haydni teoste uurimist omal käel. Külastab jätkuvalt ka vanahärra maja. Nüüd juba sõbrana. Bethany austusest tunnistavad Haitile pühendatud kolm triot, opos üks, kolm klaverisonaati oopus kaks. Aga kuidas mitte austada meest, kes näiteks umbes samal ajal kirjutab krahv apanile kuus värsket ja peenekoelised keelpillikvartetti. Igale pillile on siin antud võimalus end vabalt väljendada. Ühtlasi on hääled omavahel sügavalt seotud. Kogu helikangas kõlab aga kergete värvikalt. Kuuldele tuleb nüüd ühe Jaapani kvarteti kvarteti oopus, 74, number kolm aeglane osa. Esimese viiuli laia kaarelisest, romantilisest kõnekusest, tundetooni, sagedasest, vaiksest, omaette olemisest, nõtketest, vahetest ja kummardustest aimame tulemas. Schuberti. Kokkuvõttes veedab Hayden Londonis kahel korral 18 kuud. 15. augustil 1795 saabuv Hain lõplikult tagasi koju Viini pärjatud kõmavast kuulsusest ja seekord ruttab kodu Lin teda tervitama maailma esimese heliloojana. Kodus koostab Haydni Londoni aastate jooksul loodud helindite nimekirja. Selgub, et on teinud tõepoolest kolossaalsed töö. Nimekiri sisaldab ligi 280 teost, kokku 770 lehekülge muusikat, 12 sümfooniat, keelpillikvartett, ooperi Philosophy, hing, sonaate dance, divetis, mente marsse laule, 400 šoti juvelsi viisi töötluse ja nii edasi. Peale loomingu õhutuse on Inglismaa olnud heldega Haydni kukrule. Helilooja arvestab enim teeninud 13000 kuld, Nat, puhast tollal hiigelsumma. Lisaks veel arvukad hinnalised kingitused, nende hulgas Haydni lemmikuks saanud papagoi, kes oskab hüüatada papa Hainud jäljendada teiste lindude laulu ja flöödihelisid. Iseäranis hämmastav on Haydni viljakus, kui arvestame, et peale muusika kirjutamise tegeles ta Londonis palju muuga. Üksteise otsa kuhjusid, visiidid, esinemised, piduõhtud, Haydni dirigeeris, saatis, kuulas, lävi, valis repertuaari, kontrollis partiisid, tegi arvuteid, proove. Vaid kuuekümneaastase heliloojad, tugev talupojanatuur ja kindel kohusetunne lubasid selle kõigega toime tulla. Muusika, gurmanist, pea linliku vaataja silme ees võitles Haydni armutud konkurentsivõitlust ja pidas selles vastu nii vaimselt kui füüsiliselt. Vaba ja sõltumatu. Nii võib kõik välja kannatada. Essdeehaasi vürsti õukonnas oli lihtsam, hiilguste hüvesid polnud vähem. Aga elu möödus kahe, kolme linna piirides ettemääratud teenistus kohustega. Nüüd sooritas ta pikki reise. Kuulsaimad muusikud ja ajastu vaimukamad. Mehed pidasid külastust suureks auks. Muidugi ka nüüd on ta seotud seotud lepinguga, mis pigistab tast kõik mahlad. Aga just sellises õhkkonnas seistes üksi enda ja oma muusikamaine eest võõral maal kannustab haid maksimaalselt vaimu ja paljud oma parimad teosed.