Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Tänases saates loeb oma luulet Veiko Tubin. Kuulame ka tema loodud muusikat. Veiko Tubin lõpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 22. lennu 2006. aastal näitlejana ja läks tööle linnateatrisse. Tema ametinimetus on praegu projektijuht, aga kindlasti on seal teatris igati vajalikul mehel vähemasti 10 ametit. Esimese 10 teatriaasta jooksul on Veiko Tubin mänginud tubli paarkümmend rolli muusikaliselt kujundanud 15 lavastust, teinud ka videokujundusi. Ta on saanud koduteatris kolleegipreemiaid ning Eesti teatri aastaauhinna 2014 originaalmuusika ja muusikalise kujunduse eest lavastustele kolm vihmast päeva ja ohv Line. 2016. aastal üllitas Veiko Tubin oma esimese valgekaanelise luulekogu, mis kannabki pealkirja esimene. Jaanuaris 2017 esitles ta heliplaati muusikat Tallinna linnateatrilavastustele luuleruumis põimuvadki Veiko Tubina luule autori esituses ja tema muusikateatrilavastustele. Atmosfäär number 18. Noh, siin ta on see sinu romaani esimene lause olematute sõnadega, mille väljaütlemisel midagi vastu ei kaja. Sest ei ole ruumi ei aega ega sõnu. Tühjuse tumenev, triip trükimasina, trükilindi all. Nõtke randmeliigutusega kustutad need vähesed paar rida, mis aastate jooksul on mõtteisse salvestunud päev-päevalt, täht-tähelt mis seal ikka, Nende sõnade aeg on läbi. Aga õhtupilved andana jalustrabavad vanalinnast mere poole vaadatuna katavad tumehallide vaalade kõhte oranžid suled piim sinise taeva taustal. Täna olid harukordsed lõhnad nagu eilegi, kui antise paar tundi maal. Et said kuulata esimeste ööbikute õhinal laksutamist. Vihmast tilkuv arutu kevadine asfalt mida mööda just täisealiseks saanud neiud siidriuimas tiksuvad noored mehed käe all, sest neil noortel on raskusi eraldi püsimisega. Kahekesi koos kannavad ära selle uima ja sumina. Mitte nagu mina, nina hämaras õhtus vihma poole. See minu uim, see kevadine hullus, mis iga aasta aina traagilisemalt lubab üdini Haatavat, suvekrigin ja kolin. Niiske raudtee ja roostes trammirööbaste Kragin sammudega, Hinn kahvatu Lasfaldil. Aeg voolab sõrmede vahelt nagu sulašokolaad ikkagi kolm korda 10. Statistika järgi peaaegu pool läbi. Sõelu Sa seisad, sa kinnitad, kannad halli kivisse. Et linn rebiksin lendu üle lennujaama kauge tundmatu kuu poole läbi vihmade ja tormi, et lõhkeda leekides nagu Hindenburg. Ja ikkagi pääseda eluga keeriste kaardistamata teede olematute inimeste eest. Pime on treeningutel, kus on alati kerge tuul ja niiske tubaka lõhn. Kõige kõrgemate vanalinna kaitsvate katuste all. Üle müüri mere poole juhatas vihmade vihma ootel. Vaatad aknast üle hoovi kollase kolmekordse maja seinal on irvakil üks aken. Üks aken, kust imbub tumekollast valgust. Mis läbi õhtu õhuroosa vine su silmade võrkkestale, ühe hetke ja aja loob. Rammestav arhitektuur seob su sõnade ümber raske ja rabeda koe. Madalad riiulid ümisevad. See ongi see May, nagu ta ikka on. Veidi uus ja vihmane vahe voolab su sõrmede vahelt. Varajane mai õhtu Kadriorus. Kevad. Kas mäletad seda kevadet, kus jõime Kadriorus? Braiti oli külm mai alguse õhtu. Kõik oli rohekassinine, õhk ja värvide linn. Mul tahtis istmik küljest kukkuda, sest istusime mingil vanal kivist müürijupil. Rääkisime elu ilusamaks, kui ta oli. Sina tahtsid korraga nii palju asju teada. Ja me rääkisime raamatutest, armastusest, üksindusest, oma sõpradest ja nende eludest. Ma olin veel selga pannud mingi õhema tumesinise fliispusa ja jalas olid need beežid velvet, millega ma eelmisel suvel sulle jalgsi Tartust Elvasse järele tulin. Kui oli see üsna vihmane suvi ja Verevi sujusid vaid veehullud lapsed ja me kärutasime sinu vana Volvoga mööda Lõuna-Eestit. Kas sa mäletad seda õhtut, kui me suurest läbipaistvast plastiktopsist teemias Braiti kuulasime, kuidas kevad tuleb? Kuidas inimesed elavad, kuidas linn hingab? Sa vaatasid vist tookord nii iseendale sisse, et hakkasid seda hetke korraks pidama maailma parimaks hetkeks. Sest seal ei olnud midagi hirmsat. Olime ainult meie kahekesi juba peaaegu kottpimedas linnas. Ma tahtsin sulle lastama parimat klassikalist muusikat oma vanast CD MP3-pleier-ist. Aga mu kõrvaklapi juhe oli just läinud katki. See oli trammis tooli jääraja seina vahele jäänud. Ja püsti tõustes kiskusin selle puruks. Kogemata muidugi, aga sellest polnud hullu. Ja kuidas ma selle asemel imisesin sulle mässiv, et äkki ühte varasemat lugu. Sa naersid ja ütlesid, et mina ei oskavat laulda. Aga mul oli täiesti ükskõik, sest kõik oli liiga hull. Me unistasime saabuvast ajast, mis on nii suur ja raputav. Tuleb südasuvi ja me armume maailma kõige ilusamates inimestesse ja kohtadesse. Ja sügisel jäetakse meid maha. Me kirjutame sellest täpselt ühe laulu ja ühe raamatu. Ning ülejäänud aja oleme hästi kurvad. Joome kahekesi kolm korda nädalas ühes ja samas baaris aga rohkem kui Spraiti. Et kustutada mälu. Sellistest aegadest unistasime hea ja eelmisel õhtul oli veel toimunud mingi moedemonstratsioon. Sa rääkisid nendest jaburatest riietest? Ma ei mäleta, mis aasta see oli, võib-olla kaks võib-olla viis tagasi. Aga mul on see hetk meeles. See tumesinine õhtu, kus linnas oli hästi külm. Meretuul roomas Kadriorgu, autod sõitsid eemalt mööda. Hull ootus oli sees, tahtis pealaest jalatallani lõhki rebida. Südasuveootus. Pärast piparmündimaitselise hambapasta hilistalve. Teatud anatoomilise eripärasuste tõttu ei tundnud ma Väligemmergust õhkuvat külma, mida see tüdruk ütles tundvat kui käis märtsi varajases õhtupäikeses seal raagus sirelite all väikses majas asju ajamas. Me olime just armunud või õigemini mina temasse. Ja mul polnud julgust midagi öelda, kartes, et ta jookseb mu eest läbi lume. Sest kevad polnud veel tulnud. Öösiti oli väga külm ja kui ei olnud aega, et ahje kütta või tahtmist külmetasime hommikul väga jahedas. Võipakk oli köögikapil jäätunud. Aga hommikud, kui lõpuks plekk-kruusi sai valatud liiga suur kohv, mida me jäime pea tunni, kui vana köögikivipõrand villaste sokkide ja kalossid all enam tunda ei andnud. Kui värske keemiahõnguline piparmündi lõhn roomas mööda köögilaua Waxtut ja kui mitu päeva hiljem suudlesime esimest korda. Ja ma tundsin seda piparmündi maitset oma suus just pärast hammaste pesemist. Solgiämbrisoga rikkus valge isegi veidi roosakas pasta aia sülje segu sest külmast kangete kätega kraapisime igemed veriseks. Ma kahtlustasin end temasse armumises juba ammu. Aga need kaks nädalat sealmaal, kus lumi, lumi oli igal pool külm, oli lumi. Me katsusime hästi vähe rääkida ja hoopis rohkem lugeda. Aga unustasime end teineteise silmadesse. Jutustasime lapsepõlveraamatuid ümber neid iidsete aegade lugusid ja seda hiina portselanilugu muinasjutte, kus tagasi ei tohtinud vaadata. Sest sa muutusid kiviks ja kaevanduse lugusid ja Malachi laegast. Haapsalu valge daami ja esimese vabariigi aegset laulupidu, kus inimestel oli raamatutes rõõm. Ma kirjeldasin sellele tüdrukule raamatute lõhna ja seda, kuidas ma salaja kuuri pööningul käisin saepurust lauajuppide vahel, Ungari muinasjutte lugemas. Seda, kuidas me võtsime pruuni õllepudeliga naabrilastega õuna, kisselli, metsa kaasa, sinna metsa, kus me nägime kitse pealuud ja sinna, kust me karjudes põgenesime. Aga enne olin selle naabri plikaga teinud nalja inimeste ja meeste ja naiste üle. Ja minu tolle hetke tüdruk kelle poole ma vaatasin, kui temaga raamatutest rääkisin suus piparmündi ja tema hingeõhumaitse vaikis. Meil oli hästi külm need kaks nädalat ja unistasin, kuidas sirelid hakkavad õitsema. Kudasime linnast siiamaale, kolime terve suve läbijalaste muru peal lebama ja pilvi vahime. Kuidas ma alevi poest jalgrattaga hambapastat, leiba ja lastevorsti toon. Sest kelder oli veel kartuleid täis ja vanaema ajast oli veel igasuguseid asju meile kasvama pandud. Ja kuidas pärast seda, kui me esimest korda lõpuks läbinisti teineteise omaks saime tuli bussiga linna sõita. Sinna linna, kus keskkütte soojus meie erinevates korterites sulatas kõik kuidagi vormituks massiks. Meie vajadus teineteise järele voolas laiali nagu sulavõi. Ajaga muidugi. Ja sirelite õitsemise ajaks oli niikuinii ammu juba kõik. Nüüd ma vaatasin terve suve üksinda taevasse. Vahepeal nutsin ka hästi vaikselt ja tasa. Eriti hommikuti pärast hammaste pesu, kui ma tema maitset enda suus tundsin. Ning õhtuti ka, kui ma vähklesin voodis, sest majas ei olnud kedagi ja ma kartsin piparmündi lõhna ning seda, et aeg ei parandage midagi ära. Lugesin terve suvemuinasjutte vanu lasteraamatuid ja siis, kui ma tõin lilli aiast faasi. Kogu aeg lõhnas nagu sina. Aga ma harjusin, üksindus, aga nagu me kõik harjume ainult hambapasta lõhn ei lasknud vahel öösiti uinuda. Järgmisel talvel, kui ma sõitsin bussiga maale oli valge lumi sinine taevas. Ning vahepeal jooksis must metsadri. Mul oli hästi ülev tunne. Ma istusin bussis ühe tüdruku selja taga, kelle juuksed lõhnasid, kui lagrits. Ma väljusin meelega tema peatuses, koputasin õlale ja küsisin, kas ta on lugenud Ungari muinasjutte. Hiljem kõndisin neli kilomeetri meetrit läbi pimeda põldude vahel. Maakoduuksel naeratasin. Kui keegi oleks näinud, siis oleks õelnud, et hästi totakalt tõenäoliselt. Me lugesime terve suve uut Ameerika kirjandust ja hiljem sai temast minu päev ja öö. Mõtete klubi kukkuda ühte hetke, kus sa oled oma mõtetes olnud kus ees on uued ja huvitavad maastikud uneleda selles hetkes ja meenutada seda, kuidas möödusid viimased päevad saades tundma uusi inimesi, kelle näod on ilusamad kui kogu maailm. Ma igatsen vestlusi endast targematega sest nendel on öelda midagi. Kindlasti on. Peaasi, et poleks ülbed. Peaasi, et nad oma tarkusest ei teaks. Peaasi, et nad oleks nagu õhtu, mida hingad nagu laul, mida pole varem kuulnud nagu uks, millest varem pole läbi läinud nagu öö, kust võib ootamatult leida asju. Kord nädalas saaksime kokku. Meil oleks oma klubi seal rahuliku moega puumajas mereäärsete sirelipõõsaste varjus, sealt betoontrepist üles punase rauast käepidemega vanaaegsesse tsaariaegsesse majja kus lõhnab kopituse ja kasside uriini järele kus lõhnab nii nagu kassid, elaksid inimestega võidu. Targad loomad, keda mina kardan. Sest nad on maailma suurimad luuletajad. Kasside kaootiline kahin koridorides ühes öös üks üksikmehe au. Me vahetame mõtteid maailma asjadest. Seal on armastusest palju juttu sõprusest ja sellest, kuidas inimestel vere asemel üksindus, soontes voolab nagu magusvalus, ookean rajab teed. Sees on igatsuse tunne. Sest teiste öeldud sõnad võivad avada maailma sellise, mida sa varem ei teadnud. Voolab aknast sisse. Rahulik magus sirelite lõhn kummitab selle maja akende all terve aasta. Või vähemalt unistus sellest. Lõkerdame naerda suveöödel ja tume dail Talvil. Selles klubis saab hingele alati midagi uutmoodi sest seal on lahtised kaardid, mõttekaardid, hingekaardid, maailmakaardid ja vanaaegne valgustatud gloobus. See keerleb kõige keskel koos vinüülimängija nõela klõpsuga loovad öösse atmosfääre. Vinüülid on hästi kaasaegsed, aga vahel laulab Georg Ots ka. Me koguneme alati ebamäärases valguses siis, kui päike on loojumise ning tõusmise vahepeal. Isegi talvel on suveöövalgus, sest me usume oma kujutlustesse. Me piltide vanaaegsus paneb paljusid kahtlema, mees. Me oleme kui uusrenessanss, kõige arhitektuur, samad mehed ja paar habrast naist nagu esimesed piibelehed müüride vahel. On nad meestega diivanitel nendel kahel diivanil ja neljal tumba all, kus inimesi valgustavad laualambid selgade tagant. Nii et natuke on alati figuurid, kus kõiki asju julgetakse rääkida. Sest üks mõte kannab edasi teist ja sellest sünnib uus universum. Olla selles hetkes selles hilisöises rahulikus majas. Puit lõhnab tolmuga võidu ja lahtisest aknast kallame me oma mõtteid suurde õue. Seal on inimesed, kelle näod on ilusamad kui kogu maailm. Sest nad on ausad Kasvame koos habemesse pikkadesse, juustesse ja kokku. Valged hommikud kui kõrvus kumiseb suve lõpuidülli võimendav süntesaatorimuusikažanre ja vangeelise Grünberg. Ole tänatud Youtube, kes sai igapäevase disko meie elutuppa tood. Kui seda ei oleks, kuuleksime ainult suvekasvamist ja Freigiksime auti. Sest kohe on ees hirmus sügis. Seksuaalse rock n roll, kui loed raamatutest eludest, mis kattuvad sinu omaga. Õuest puhub tuppa säärane tuul, et ei usu enam, kas oled ise või mitte. Ei usu enam armastuse olemasolusse. Ei usu enam vihkamise olemasolusse. Ei usu enam sellesse, et on olemas olemasolud. Valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud, need, mis haiget teevad, paistavad ruloode vahelt sisse. Peksavad näkku sinikaid. Ärgata on valus, sest eelmiste õhtute pildid hõõruvad ajus tuletavad meelde õnnelikke hetki. Raamatute lugemine teeb haiget. Akna taga on mütsiga poiss, kes otsib telefoni teel oma vanemaid. Tundub, et ei leia. Vahel on maailm kahekordne. Maailm on minu obsessioon siis kuulan süntesaatorid nii kõvasti, et kõrvad hakkavad jooksma. Järvi ja jõgesid ja vett mett, tavalist kraanivett, siis pudelivett ja lõpuks mineraalset idülli. Valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud. Need, Mil istud jõgede ääres ja vaatad iseendaga tõtt. Nad tulevad kaunis rongkäigus. Kõik need sinu ideaalid katavad maa tõusva päikese valgel oma heledate ja tumedate juustega. Taevasina vasse kuplisse, lõikavad kääridega sisse origaamit ja ajaloolist tõde. Pärast 1000 aasta pärast inimesed loevad ja mõistavad, mida sellega öelda taheti. Mis on see eelnenud elude müsteerium? Valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud. Siis tuleb jälle aeg. Kui ei ole enam pilvi. Siis tuleb jälle pilvitu taevas. Pilvedega. Aga seda, mis siis tuleb. Siis tuleb. Ükskord tuleb jälle õhtu nagu hiigelsuur üheksaleheline sireliõis nuumama armastuse vajadust oma saabuva jaheda käega. Pistab suutäis ilu, kaid ja iha saladusi. Kümnetes puupalkmajades süüdatakse vanaaegseid laualampe avatakse kladed ja märkmikud ning kirjutatakse sinna. Et täna oli see päev, kus midagi erilist ei juhtunud. Algus oli küll imeline, täna õhtul kõik istusime koos verandal ja jälgisime, kuidas päike metsa sisse uppus ja jämeda täiskuuga kohti vahetas. Kuidas nende tants tekitas tumemusta metsa kohale heleroosa taeva, mille sisse oleksid kõikide meie silmad soovinud igavesti ära uppuda. Täna oli see päev, kus hommiku alguse unises uimas suudlesime kastemärjas rohus, nii et riietest tungis läbi rohu. Märg roomas üdini ja pani üle keha värisema. Kus pärastlõunane päike võttis lahtiselt higistama, kus plekkkastekannust valati vett kaela kus värsked maasikad kukkusid jaheda valge veini sisse kus kümned sõnad tegid elamise tunde suuremaks kui kunagi varem kus kaks liblikat rahmeldasid tiibade lehvides pärastlõunased malbe Slaeguses. Kirjutatakse gladedesse täna oli see päev kui me õhtu eest põgenedes end sügavale pika heina sisse peitsime kus rohi torkis kaelu. Kui vaatasime üles taevasse ning arvasime rünkpilvedes nägevat kogu maailma asju. Lendavat klaverit ja suurt siid musta hüljest kolmeloivaga maailma suurimat leivavabrikut, kus töö käib hilisõhtust varahommikuni. Ja suured sajakilosed leivad lendavad mööda linna mööda varahommikust linna ja saadavad end poodidesse. Arvasime rünkpilvedes nägevat kogu maailma hiilgust ja viletsust. Et täna oli see päev, kui päike uppus tumeda metsa sisse kirjutatakse gladedesse. Et täna midagi erilist ei juhtunud. Samas tähele panemata, kui palju oli selles päevas hetki, mis tasuks igavesti romaani lehekülgedele talletamist. Kallutatakse tühjaks piparmünditeekruus ja kustutatakse vanaaegne laualamp ning vaadatakse, kuidas sireli õie öö oma üheksa kroonlehega hiilib valge uduna aknataguses õunapuuaias. Haaratakse kinni sellest inimesest, kes on kõige parem maailmas kelle hingetõmbed teki valge all rahustavad. Sinu kõige õudsamad hirmud rahustavad maha sinu liha ja luud ja üdi. Sa tunned tumenevas öös puhaste juuste ja magava armastuse lõhna. Kadreerid fotograafiliste silmadega möödunud päeva hetki, korrastat kogu oma sisemist arhiivi lahterdades erinevatesse kastidesse. Head ja kurjad mälestused. Kallistad seda suurt, üheksa lehelist sireli õieööd hiilib tasahilju voodist detseista rohumärjas, õunapuuaias. Ja tunda kogu maast kerkivat jahedust oma peas. Mis mõtted kõik selgitab? Kerib ümber aastasadade tarkuse udu. Hingad korraga sisse kogu maailmateadvust. Kallistad ise ennast selles suures ja heledas öös. Kuuled puude kasvamist, rohu hingamist ja hiilid varvaste külmetades tuppa tagasi. Poed teki alla, jalgadel niidetud murukõrred Geditama, sööd, kallistad magajat. Sa oled silmad ja näed unes. Kuidas ükskord tuleb jälle õhtu nagu hiigelsuur üheksaleheline sireliõisloomad, me armastuse vajadust oma saabuva jaheda käega pistab suutäis Iluokkaid ja iha saladusi. Kümnetes puupalkmajades süüdatakse vanaaegseid laualampe avatakse kladed, märkmikud ning kirjutatakse sinna. Iga suvega tuled sa meelde kui kuulan und või prantsusekeelset raadiot. Katkestuste ka ikka tuled. Laul kuumast suvest aeglases linnas. Mägimoonid kuumuse kiuste pead püsti parkmetsa taga. Kaks vineerist kasti õhtuse jaheda mere ääres, kus ühe peal seisan, mina, teine on tühi, kõrvad üleni märjad, liiga palju muusikat tormanud neist läbi. Iga suvega tuled sa meelde kas palavas linnalähiliinibussis või merejahedas mõrkjas õhus kus sigaretisuits sosistab näppude vahelt Ehaga võidu. Valged maikad lõdisemas rabedas linnas. Karedad keeled katsumas ettevaatlikult suulage romantikut ajajärgu kõrgemail tipul. Sõidad igal valel hetkel mõtetest läbi. Peatust ei tee. Aga ikka lõhud ebatäiuslikkuse. Kas siis, kui raugeb suvi kui mägimoonid longu vajuvad tuleb vabastav vaikus. Tabada tabamatud tuleb võidelda võiduni. Sügise süljeni, talvetallani, kevade kõrvadeni, suve suhu ja soolikatesse. Me kõik saame sirelipuudeks. Me saame sirelipuudeks liblika tiivaluudega, kas, kui kõik jõuab lõpuni? Kui aeg kasvab, läbime luudest? Me kõik saame sirelipuudeks. Venib aeg nagu aeglane siirup. Haihtub õhku, kui hõõguv viiruk. On rammestav kollane õhtu. Ja pääsukesed sellel suvel teevad teist korda pesa. Kiigutab õhtune tuul, tumelillade flokside õisi. Kui aeg kasvab, läbime luudest. Kõik saame sirelipuudeks. Saan nii suureks, kui suudan ja halva siis headuseks, muudan maa. Nii kõigile. Seadused üks. Ja aeg kasvab, läbime luudest. Me kõik saame sirelipuudeks. Kui ma suren, siis matke mind sohu. Kui ma suren siis matke mind sohu sinna järve, kus turbana vaip. Vajub aeglaselt põhja, mullai. Sajab sügise alguse rahe pinnal peegeldub mändide värv. Kustub aeglaselt, minu tahe neelab kurbuse vaikne soo järv. Niikaua, kui keha on lagu langeb pinnale aeglaselt lumi. Nii elada tahtsingi, nagu ühes filmis kus lõpp oli uni. Tuleb talv, külmub järvele, jää. Valges vaikuses vaikib Kalinud. Peale tühjuse miskite jää. Pole armastust, sind ega mind. Sel poisil polnud erilisi huve. Juhan Viidingu-le. Sel poisil polnud erilisi huve. Tal oli tunne, et tal elab ämblik kõhus. Nii oli tundnud juba mitu suve, kui hõljus kummalisi lõhnu õhus. Ta magas väga pinnapealsed tund. Mis siis, et öödes oli surmavaikus. Ning nägi unes kiiska valget lund kus viiulite kauge krigin kaikus. Ta väga kaua tundis viiulite lõhna mis aariaid saagisid ses rahulikus öös. Ja väga tahtis oma ihu kõhna veel hoida mitu pikka suved öös. Ta naeris palju. Ravis ennast ise. Ning iseendast lugu pidas küll. Nii peatas hetkeks endast väljumise ta ümber Kiilide ja liblikate tüll. Elu läheb mööda ja ei märkagi. Hing on nagu janus ja näljas. Üks hommik, kui enam ei märkagi. Ei näe, mis tehakse väljas. On esmaspäev siin veidras linnas ja juustesse kinni jääb käsi. Sul kõlatu, vaikus on rinnas? Ei argihall, ära veel väsi. Teelusikas kõliseb klaasis teki all, ikka on soe. Üks närtsinud nelk on vaasis. Mis tehtud, see enam ei loe. Tahaks nagu elu puhtandit. Tahaks nagu elu pühapäeva. Aga lendame nii madalalt. Maailma Tšehhovi jaanas. Veiko Tubin valis ja esitas luuletusi oma 2016. aastal ilmunud debüütkogust. Esimene Veiko Tubina debüüt heliplaadilt kõlas muusika Tallinna linnateatrilavastustele kolm vihmast päeva. See hetk. Ohvlain kurbus ja rõõm kaelkirjakut elus. Saate helirežissöör oli Külliki Valdma toimetaja Pille-Riin Purje. Luuleruum 2017.