Külamehed mehikeised, külanaised, naisukeised küla, tüdrukud, sõsared külaga poisid, pooled vennad. Mis teisel kodu, kuulate ulu all, teie haigutate räästa all. Tei. Ringutate. Tulge meie kiike kiikumaie kiigelauda, laula Maie kiige orde õiskamaie. Mool pole Hoosta järge saata. Hobu uppunud ojase varssa vaibunud vedeie pässi päeva allikasse reeglimol jäänud Riia teele rattad jäänud rannaääre looka kukkunud kuluse päitsed päeva allikasse suitsed sulase vedel. Vanal ajal käinud korra Tallinna väravavaht kellegi teise mehega Ülemiste järve kaldal. Väravavaht ütleb teisele mehele. Kui korra Tallinn valmis, ei jaksa keegi teda ära võita. Korraga hääl järvest sõnuma. Eks saame näha. Väravavaht kohkub, vaatab igasse külge, aga ei näe ühtki kõnelejat. Pikapeale väravavahil juhtumine meelest ununenud. Ühel sügisel vihmasel õhtul tukub väravavaht värava kõrval kongis. Äkisti kuuleb, sammusid vaatab, hall vanamees seisab, saju käes, ta ees. Hall vanamees, kohe küsima. Kas Tallinn valmis? Rabavaht vahib imelikku halli meest, vastab siis. Ammugi veel tänavu mitmed majad alustatud pooleli, alles teisal ehitatakse majadele uusi ruumised juurde. Tööd, tegemiste ehitusega igal pool küllalt. Ei saa ehituseks nii palju töölisi kui tarvis. Hall vanamees vastab õhates. Kahju. Kahju, et veel Tallinn valmis ei ole. Ülemiste järv tahaks hea meelega proovi tea, kui kõvad Tallinna majad. Aga et linn alles pooleli, pean esiotsa proovi tegemise meelest jätma. Enne kui väravavaht märkab. Kall vana mees, kadunud. Väravavahi meelest kogu juhtumine nagu unenägu. Aga eks kordu teisel sügisel vihmasel öö ajal sama lugu. Jälle hall vanamees väravavahi juures küsimas. Kas Tallinn valmis? Uuesti, vastab vaht. Ammugi veel mitte tööd ehitamisega küllalt. Kolmandal ja neljandal sügisel, hall vanamees sellesama küsimusega platsis. Peab aga jällegi endise vastusega tagasi minema. Ekslinnavalitsus saanud vanamehekäikudest teada. Linnavalitsus väravavahile vali käsk kätte vastava linn pole ammugi veel valmis. Hall vanamees käib aastat aastate pääle küsimas, aga sama küsimuse pääle sama vastus. Aja jooksul kadusid linnaväravad. Uued linnavahid astusid ametisse. Korra tuleb hall vanamees jälle küsima, uus linnavaht, vasta müks, mete. Hall vanamees kaob. Korraga lõhub Ülemiste järve, kalda voolab koleda hooga linna poole. Linnaisad näevad ära, ohtu jooksevad järve kaldale, karjuvad Tallinn, pole ammugi valmis ehitustööd alles käigus. Rutuga hakanud linna töömehed veele tõkkeid tegema ja saanud pea kaldale paisu ette. Sedaviisi pääsenud Tallinn putuse küüsist. Vanade eestlaste arvamise järele õitseb sõnajalg, jaaniöösi ja kõigest ühe silmapilgu. Kõrgemat iha võis muistsel isikul vaevalt olla, kui omandada sõnajalaõit, sest kes sõnajalaõie omandas, sai kõik, mida meel mõtles ja süda soovis. Omanik võis kirstud ja kastid kulda täis täita. Hädad ja õnnetused kõrvaldada. Ta ettevõtted õnnestusid. Ta mõistis lindude, puude ja loomade keelt. Inimeste keeltest rääkimata oskas ennast nägematuks teha, teadis kõik, mis maailmas sünnib. Õnn astus ta uksest ja aknast sisse jäi ta juurde asuma. Sõnajalaõieomanik võttis õnne ja hea käekäigu poolest isegi kuninga. Surma ees pidi sõnajalaõis ennast võimetuks tunnistama, sest surmasuust ei suutnud õis omandajat päästa. Ei ole ime, et igaüks enesele ihaldas seesugust talismani, mis omanikule hankis isegi kõik teadmise ja kõik nägemise. Kuid tükk Kalevipoja töö tuli teda kätte saada, esiteks et ta nii lühikest aega õitsis. Teiseks, aga mis peaasi et vanapagan tavalises dissõnajalaõie juures valvates õit enesele soovis. Vanapagan oskas õigepüüdja õiges ikka kas eemale saata? Juhtunud kätte saama, katsus ta kas sadat moodi õiesaajalt õit ära röövida. Wanapagan teadis tavalisesti õieotsija kavatsusi ja sellepärast võttis kõik jõu kokku nende tühistamiseks. Seevastu sai mõni mitteotsija Sõnajalgade seas jaaniöösi kõndides kogemata õie omanikuks. Õis langes käidjale iseenesest kas saapasäärte kinga või viisu vahele ega tulnud vanapagan mõnikord niisugusel puhul õit omanikult röövima. Kõigiti valmistab vanapagan sõnajalaõieotsijale kasvõi 1000 takistust. Peale muu moondub ta õieotsija silmi. Otsija näeb eneses jõgesid, järvi, mägesid ja orge, hunte ja karusid. Ehk need tõepoolest küll puuduvad. Sedaviisi peab mõnigi otsija sihile päästmata tagasi kuju pöörlema. Kuid juba muiste tunti abinõusid vanapagana silmamoonutuste vastu. Surnuaialt toodi kirstu oksa-aukudega lauatükke ja valmistati neist prillid. Niisugused prillid näitasid maailmade õiges olekus. Juba põhijõudsia õnnelikult sõnajalgade juurde ei lõppegi Elva laba temputamised. Vanapagan püüab otsijat mõnesuguste abinõudega õies eemale peletada. Mõnikord võtab ta selleks koguni hulga sulaseid appi. Enne sõnajala õitsemist kuule puts ja kõrv hirmsat mürinat, ulgumist ja hammaste kilistamist. Löö põhiotsija kartma, jäta saagist tingimata ilma. Kui õis ennast silmapilgu täies ilus avaldab, avaneb õieotsijal võimalus õit bioosse kahmata. Kuid seega ei tohi ta ennast õie omanikuks pidada. Vanapagan valvab ikka veel saaki. Kui inimene talle ette tulles saagi omandas, ei taha ta seda ometi inimese omanduseks jätta. Küll hirmuga, küll armuga püüab õit omanikult enesele saada. Jällegi võtab ta silmamoonutused appi. Pea muundab ta enese õiesaja isaks, emaks, vennaks, õeks naiseks, lapseks, võimu sugulaseks ja palub õie humanniku juhte. Astude sõitne või omanik ei karda oma lähimat sugulast. Seda enam, et vanapagan selle õiget häältki oskab järele teha. Ta näitab kätte saadud õit, kuid samal silmapilgul rebib, valab aga nõiata käest ja kaob õiega. Teinekord saadab aha pagan, õiesaja eksiteele. See võib kaua mööda metsi hulkuda, ilmet välja pääseks. Kord läinud mees 1000 haka sõnajalaõit tooma teadis vanapagana eksitamist võtnud mees niidikera kaasa, mille otsak ukselingi külge sidunud. Niidipere ei päästnud mees tomiteeksimast. Vanapagan võtnud niidikera ukselingi küljest lahti ja viinud seitse versta eemal ühe mäe peale kuuse otsa. Koju jõudes pääseb Õie human tavalisesti vanapagana tagakiusamise eest. Siiski tuntakse juhtumusi, mil vanapagan koju õie järele tuleb, jäära viib. Kui aga õie omandaja õit hoolsalt oskab hoida saab ta kõige õnnelikumaks inimeseks maa peal. Rahvajutud teavad muiste seisnud mitme mäe otsas toredat linnad kuid vajunud viimaks mäe sisse, kus nad praegu alles leiduvad. Ebavere mäeses Ebavere eerul lilla mees Eeru Kloogal linnamehe sees Matsalu soonistadina, meesessiooni ja nõnda edasi. Viru-Nigula pada, linn hävitatud ühe jutu järele kõigi inimestega, selle järele vaimult linn mee sisse, kus elanikud praegu veel edasi elada ja mõnegi korra kuuluda seal. Neist mägedest, kuhu linnad vajunud, kõneleb rahvasuu et mägi ennast harukorral avada ja mõni munni laps maa-alusesse linna pääseda, kus keegi lahti isik teda vastu võtta. Mäe haldajaks niisugust vastuvõtjat küll ei nimetata, vaid mäevaimuks, kuid haldja iseloomutundes võime niisugusele mäe vahimule maa-aluse linna asunikule mäe haldja nimeks anda. Me haldjas ilmub sagedasti jaanipäeval aga ka jaani öösel kellelegi üksi olles mehe juurde juhtujale ehk magaljale kas neitsi või emanda harvemini meesterahva näol ja kutsub enesega linna kaasa. Mõne korra avaneb linna minev tee iseenesest mäe ääres viibijale. See sammuteetmeda edasi juba pealinna, mis maapealsest linnast kuidagi ei erine uulitsa ääres, isegi poeet toredat kaupa täis kaupmehed kutsuvad poodi sisse ostma ja linna juhtuja ostabki. Teinekord juhatab aga meehaldjas inimest Mahaluses linnas ja saadab teda pärast jälle maa alt välja. Mäehaldjas avaldab alati linnas käijale lahkust, ükskõik, kas ta ennast näitab, ehk mitte. Mõne korra saab linnas käia sealt mõne asja ehk kui mitte asja, jääb talle linnastumiti. Armas mälestus järele. Pahuinimesi mäehaldjas ülepealinna ei lase. Need otsivat küll teed, aga ei leia. Üle pea lubab mäehaldjas inimese ainult ühe korra linnas käia. Mõnigi sooviks veel teist korda minna vaatama toredat linna. Pise härranikudel juhtumistel laseb mäehaldjas maa-alusele linna lühikeseks ajaks maa peale kerkida. Seitse jaaniööl Ebavere mäel käia näeb vähi peal viimaks maa-alust linna ja pääseb sinna sissegi. Voore linn kerkib maa peale kolmekordse hulgamise peale. Pada linn särab oma tornidega nagu Fata Morgana linn sagedasti eemale. Aga kui sinna tahetakse sisse minna Kaota silma eest üle pea, näitab mäehaldjas inimestele ainult lühikese aja maa-aluse linna toritust. Kui vana ta, et vanal ajal puid loonud siis ei ole ta pajupuud sugugi tahtnud luua. Sest et sellest kellelegi kasu ei saa oma vähetlase kasvu pärast. Seal palunud siis paju las lubada talle mütsi põhjagi suurune maatükike temal saada sellest küllalt. Seal lubanud siis vanaisa talle iseäranis kraavi kaldatel ja seal, kus alluv pehme vesine maa on mütsi põhja suuruse maatüki ta juurde asupaigaks siis ka tarvitab paju, kuni tänapäevani seda lubadust kavalaste kasvab, ühest juurest aga ajab ennast mitmes ülla laiuselt mööda maad laiali. Ennevanast kui ilm olev luud Essole kuus, mitte nii Osline, kuda ammu kuradi pojal Oljuv kõrt haigväega igavas lännata siis lennuta mõtsa külma käo. Yks ütleb Puumanud Tõsumanoia viimate astrožis, ütte äss Teppika ja sille kuus omano. Koranud puuki, lokk õisi ja pesto kirvega kutt sille Kotosse kuusel taus esilannukodoja esajale Eesa manabasi kuust. Hesaja kuller Luiad, Laclanud Akla pois edesi, Stattoossest, Tulluked kooslul säält lakkunud Ausosoko. Hiidlane olnud suurel maal sulaseks peremees olnud jahimees läinud tihti pühapäeviti metsa küttima aga tulnud enamasti tühjalt tagasi. Korra tulnud jälle koju, ilma saagita. Hiidlane küsima. Kas sa muist saaki metsa maha jätsid? Peremees, vasta, miks pidin ma muist metsa jätma? Hiidlane jälle minu omadega ikka nii, mida kätte sai, jättis metsa, mida kätte ei saanud, tõi koju peremees suuri silmi tehes pärima. Mida see tähendab? Ma ei mõista seda. Hiidlane omalt poolt. Sellepärast ei mõista, et sul hiiu tarkus puudub. Peremees, vasta, seleta, mida see jutt tähendab. Sulane seletab. Mu ema otsis metsas kirpe. Need kirbud, keda kätte sai, tappis ta ja jättis metsa. Need aga, keda kätte ei saanud, tõi koju peremees õhkama. Olete hiidlased, mehed küll oma juttu. Ühe korra oli aga üks Saaremaa mees iidlasele tembu teinud. Muidu oli ikka teistpidi. Mägede Marton Hiiumaal ja maganud seal ühes peres ööse oomiku koidu aegas kuked hakanud laulma. Mis kokatel, kao, hääl nagu sääse piriin. Laulavad, muidu til girl avad, kosmeeloobu laulavad nõnda et Kuresaare kuuleb. Tõsi on küll. Söövad ka palju suuremat midagit, kuuse koordab Männa munka ja lase teised metsa lahti sööma. Seal seal pole muret, midagit. Kui see asi sedasi o ehk saaksid moone ja ka ühe tuua jagus, munevad teised veel ilusad, suured valged rado, too oopa histo moole neid juba paar-kolm tükki. Ameesa moolega annad, kuna too tünderlesti kaob koos teise kevade mägede Mart läinud ja Hiiumaale. Kohe see mees küsinud koosned kooke too ikka mul kotis. No toosis välja, Moldüller leski juba ootab. Mart võtnudki kolm pika kaelaga elukat välja jandiidlase Käde ise õpetanud. Pane nüüd kenasti metsaala sööma, vaata kui söövad kuuse koordaja. Männa Munta ise oli oma lesta tüdri pääle laadinud ja kohe hakanud koduse poole tulema. Teise kevaded oli jälle Hiiumaale läinud. See mees oli ta juured, tuld ja üteld. Ehk sa saaksid moole veel neid kukkesid tuua. Ema enam saa tuua noosi soo Ale lugu, maa paaninad mõõtsa ala sööma, aga, aga rebased olid söönud. Need pole aga kellelegi kuked olnud. Mart, kasvatanud kevade kolm kurepoega ja viin lee tiinlasele ja saanud selle eest tündrilesti. Nõnda oli siis Illari petta saanud. Mineval nädalal oli meil seatapmisega igavene jant oli sihuke aastane sigada Rammudes võtta. Siis ühel ilusal päeval otsustatigi orikas ära veristada. Isa kutsus abiks siga tapma Laaneedu Luukase Karla. Enne sea tapmisele asumist võttis isa kapist viinapudeli. Rüüpas ise punnsuutäie. Hähkis puristas jaanis pudeli eduled. Tamma, sina, laps kärakas, nagu julgen peale hakata. Natukene mahlakas, täitsa aru, kallale Depuda kinnitas edu. Selle perra lasid mehed mitu puhku pudeli ringi. Käia Iizeada ajasid head juttu. Ääril kirvideeldid jälle purju. Jookidest jätate seapea karvaseks, just nagu ükskord oligi, nagu äkki ka üle käidud. Selle perra pani Savina pudeli kappi ja meie kõik läksime välja, mina ka. Isa ronis tasahiljukese seasulgu käsorrikat kõhu alt, teise tegi ikka kotsu kotsu, kotsu, kotsu, kotsu orikas seisis vait ja tegi muudkui. Siis pani isa tasahiljukese köie, haara ümber orika, kere orikas oli ikkagi vait ja tegi. Aga kui mäed köiest haarasid siis läks põrgu lahti. Orikas pistis keegeldama Nabusi free, aga see ei aidanud midagi. Minu isa ja Luukase garaadis kostitanud pidi Laaneidul olid orika kõrvad pihus ja emas emotkos, sikutas sabast. Viimati saadi orikas laudast välja. Pikali hingeldas isa ja tädi Robinaga kukkusid mehed kõik seale selga suruma, aga orikas ei mõtlegi pikali heita, vaid jookseb mööda õue ringi meeste koorem seljast ja kitsendab nagu sireen. Oi sina helde taevas küll, nüüd lasevad sea viimati ära joosta ka hädaldas ema. Õpetas edu, aga keegi ei pannud seda tähele. Viimati said mehed suure vaevaga siia vastu seina suruda ja hakkasid talle jällegi täie jõuga peale rühama. Kõige avaram oli Luukase kavva tema asfel teisi küünarnukiga eemale. Siis kähistas Taisega korraga. Isa oli Karla kukil ja mina olin jälle omakorda. Suure kaarega lendas Isabor pikali maha, orikas pääses lahti Iisraeliga, taevas latel viimaks kõige täiega. Hädaldas ema elu püüdis päästa, mis veel päästa saab, haaras köiest kinni, aga sissegi orikas järsu antsu hüppas otse tihti. Läks, ütles Leedu ja viskas talle bossiga veel tagantjärele, aga siis kukkus ta ise ka nagu käigust rabatuna pikali maha. Orikas tõmbas ta virtsalombist läbi nagu lambitahi läbi poollagunenud rasva all. Siis tuli köia sümber Reedu jala ära. Edu jäi lamama nagu surnud laip. Isa ajas ennast parajasti üles, hakkas naerma. Me kõik hakkasime naerma, siis virgus ka edu. See esimene sõna, mis tema suust tuli, oli. Vaiervi. Ähvarda söödu ja tahtis Virtsase käega Carlal üle näo tõmmata ka kar laiali jooksis eest härra. Perelaadal kõlavat tall, sookaaslane nakata, niru kroona kiu varima. Ütle seedu, selle perra läksime kõik tuppa, küna panti, vett täis. Ja edu hakkaski oma ihu harima. Orikas jäi aga sel nädalal tapmata. Ei noh, ega sellel elul midagi viga ei ole, paljalt, et obene varastati ära, tollest on kahju. Loomakene jah, oli sealt eest põdra karva hall, aga tagant oli ikke peris. Tööruun. Äkki muudkui härra, röössoleb midagi ette. Mineva nädal mina härranioomuku võrra üles ja mõtlete viia ruunale veidi uut, see kaaru kae Liina reis oli paravusi eelne. Heakene küll saa mina Kaara matiga talli manu ja näe valla lautu ja paadikene lännu ääres sääre. Tuleb midagi delt. Hüppasin siis küll ratsal obesega vanamäärale salgad säält või tääl veel jälgi kaeda, aga mis ära see ära s Olühelamp, midagi töölt. Minema pulba, mina oli liin alla kahe ostse soola ja vastlanahka ja äkina tuhused ole nagu raasikute Ovi ärati peale peatama jäänu minaga juu viia. Näe laar seebu küll lõõr kõvaldi minu enda Aabeli lördee väävliteele, naak küljeluu ja pealt ära anna Jõhvi Äregistu Jalak katele poole. Minale manu jäädi Žukuk, Žukovi, siukowsjuku väed urus iluga härradia, Tiid, veene. Räädu Kuulsa loovatiova vala Derevee alevi täägi ideelt ilule, viiled lüüdobabele käele. Aga selle asjal oli jälle oma konks. Minu obene, nagu ma nüüd joba ütli oli Ruuna. Aga siis saadan, oli mära SA-le midagi ette. Ennemuiste elanud vanapoiss Ta olnud endale juba 600 rubla kogunud aga vanas põlves läinud nii lihtsaks, et ei julgenud enam süüagi. Kui teised inimesed talle siia andnud, siis nüüd küll kas võivad katkenud, aga kui teda ennast kästud süüa keeta, siis ütelnud mees maa keedan või teel, mina ei taha midagi. Nõnda elanud vanapoiss oma 600 rubla rahaga suures näljas mitu aastat. Kui teised inimesed Armost andnud, siis söönud ja tahtnud süüa. Aga kui ei andnud, siis poissi söönud ega tahtnudki. Mitmeaastase nälja järelejäänud vana rauk haigeks ja kui ta oma surmatunni tundnud ligi olevat küsinud vaese lesenaise käest toobi piima võlgu kiskunud see 600 rubla paberi raha tükkideks, seganud sele toobi piima sekka ja söönud kõik ühe korraga ära. Kui selle söömisega valmis olnud, siis heitnud hinge. Köögi kiidelnud ta ühe pauguga kuus rebast, viis jänest ja kaheksa parti maha kõmmutanud. Teine küsinud, kuidas ta seda tegi. Damastanud nurga tagant lasksin ja raputasin püssi. Kord tahtnud poiss tüdrukut proovida, et kas see ka puhtusearmastaja on ja kas temast hea perenaine saab läinud tüdruku koju ja ütelnud, et ta haige on. Jääd teda ainult nende kõrte tee aidata võib, mis aluskotist sängi alla pudenenud. Oota, las ma vaatan, ütelnud tüdruk mulle konn läinud vaatama ja leidnud oma voodi alt terve põlletäie kõrsi. Seda oligi poisil vaja läinud ja pole enam tagasi tulnud. Üks jahimees kõnelenud metsas rebast näinud, kuid pole nii ruttu püssi panna saanud, võtnud taskust naela ja visanud nael rebase sabast läbi ja see sabapidi puu külge kinni. Taluema läksama koputaja pojaga tohtri juure. Tohter, kas sinu poiss alati koputab? Naine ei koputa, kulla tohtri, seal ainult siis koputab, kui ta midagi räägi. Rätsep polnud talus õmblemas polnud õhtul kaua üleval. Tüdruk tahtnud ka nii kaua üleval olla ja Kehrata jäänuda, kadu kastama. Rätsep võtnud tüdruku voki, viinud toa taha akna kohta, pannud karuspidi kasuka üle. Ise tuppa, tüdrukud üles ajama, tõuse tõuseb hunt just meie toa taga. Tüdruk, garant üles saanud ahju argikäterätte oma mõõdupuu, sulane ja pererahvas ka kõik toa taha hunti peksma. Tüdruk olnud kõige kangem vemmeldama saanud hunt ju hea nahatäie ja kukkunud pikali võetud nahk seljast ära, paljad tüdruku voki režuudolt all. Teised naeravad, viskoloog. Tüdrukul silmad häbi täis. Iidee peksis voki poolt. Linnas elanud kaks abielupaari kõrvuti ühes majas üks paar olnud lasteta, teisel aga olnud Ps lasteta paar ohkinud sagedasti oma elu pärast ajad vaesed tööd vähe, kõik kallis, ei tea, Messaag. Öösel ei tulnud und, ehk küll, vaikus valitses nende toas. Teiselt poolt seinaga kostnud Eeellav, jutukõmin ja naer, nagu polekski seal asja kõige maailmahädadega. Mis rõõm neil seal ometi peaks olema. Nõnda imetlenud lasteta paar omavahel ja kuulatanud sagedasti uudishimuga. Kord juhtunud mõlemad naised hoovis kokku. Esimene naine küsinud kohe, kuidas see tuleb, et teieni mureta elate. Ega telgi paremad päevad ole kui teistel. Mis nüüd meilviga vastane, teine naine, meil kullapall põranda all. Esimene naine ja mõtlema pole teadnud enam midagi ütelda. Aga teisel päeval saanud jälle kokku, siis lausunud. Või teil siis kullapall põrandal. Teine naine vastanud jah, kui ei usu, tule vaata. Mindud sinna. Kõneletud ühest ja teisest esimene naine oodanud ja piilunud ikka missugusest nurgas, nüüdse kullapall veereb. Aga ei midagi, ainult laps mänginud põrandal. Kiivitajad kukku. Hõbedased lõõtsutajad, vaski kirve veeretaja. Ärge kurjast kiiguta, tage õelaste õõtsutage. Vihasest ei veeretage. Siin pole kurje kiikumas. Õela täie õõtsumasse vihased ei veerimasse. Siin on kullad kiikumasse. Hõbedased ööd, sumas vaske, kirved veeremas.