Ärge arvake, et me nüüd sellepärast vanad oleme. Kus sa sellega hõbepulmadest ainult 10 aastat möödas? A. A. A. A. Päike oli juba siis poolest saadik metsadega, kui kuhi uhas valmis, sai. Oma 25 või 30 saadu teise, niisuguse Leima hommikupoole üles. Hanguvars oli päev otsa peos. Aga kui ükskord saunast läbi oli käidud ja musklit pehmeks viheldud ja küla pealt kostis lõõtspill, siis ei saanud enam paigal olla. Ka ärikülje ääres päevaloodiks koju. Selleks ajaks jõudsid tüdrukud ka heinamaad ja kohe lüpsma. Saunas saime ikka vaevalt enne pool tööd välja, et vanapagan just jalgu ei jäänud. Siis ääriasse, meie vaba aeg polnud meelsele natukese pärast muret, et kuidas seda veeta või sisustada. Pilli hääl juhatas simmani koha kätte. Ei meel olnud kultuuriorganisaatorite ega spordiinstruktorid. Ise tantsisime nagu oskasime. Ei, see katsusime jõudu. Ja kaklesime ka vahel natuke. Sihukesi suuri löömingud ei olnud. Ei mäleta, et oleks olnud autode äraajamisi ja purjuspäi mootorratastega kihutamisi ka ei olnud, sihukesi sõidukeid polnudki. Nüüd laulab iga poisike, et. Luuletasin laul sai, nii et pole armuvalus. Minu laulul pole viiski suurem asi ja ma ise pole üldse laulumees, pole loorbereid, pole amet lihtne on sisse suurt ei too osta, naasta pärast sääreväristajatega, siis kui aasta jooksul tilkagi. Kui te Siin selle laulu ta mul aasta pärast sääre tarist mul seljakott kotis, parmu keeranud ainult kas ta on kuhu vaja kooli lauljaga keeles. Ei olen ma. Oleks ilma selle lauluta. Paraku oli laulja kaabu küljes. Laulja kaabud milleski lilla. Kui meie noored olime siis olid poistel jalgrattad, võtsid tüdrukud ette raamibjevia, sõidutasid simmani. Kellel neid jalgrattaid Ginivega oli ikka perepoegadel. Sulasel polnud muud kui puhasteldi asemel kõvaks kuivanud ka massijalga puhas särk selga ja tantsupois valmis. Olen mina ka seal jalgrattaraami peal sõitnud, meelitasin ikka jala. Nüüd pole poiss veel kroonovski ära käinud, juba tõmbab masinatega soos kraave. Ja kui tõesti ei joo ostab enne aastat sääre värista ära kodusõnal vannitoaga korter ja hunnik igasuguseid kaste nurgas torkab traadi otsaseina ja muusika tuleb kas lindi või plaadi pealt või, või kohe raadiust. Aga meie ajal polnud kraavi Halil muudkui labidas ja plekist Mannerg kus sees ta leiva kõrvaliseks tule pealteetsussitas. Aga laupäeva õhtul tulid nad simmanil. Eks nemadki oleks koduse koha soetunud, aga aeg oli niisugune, et mõned inimesed pidid naljas aine hulkuma. Noh, siis oli laul ka vahel nagu lohutuseks. Suvine öö paljukessedes oli õige tantsuhimu alles hakkas, kui juba päike serva üle metsa Vägradopis. Vaevalt jõudsid lakka, võtsid penni pealt oma tarkuse palataja, laotasid heina virnale. Kui juba kambri uksed käisid ja perenaine kavandas tüdruku lauta lehmi lüpsma. Kui, kui oloog juhtus maas oleva, mine pärast veel rehaga heinamaale. Ühe päeva andis ja võitis Sueeritad. Kalendrist polnud lugu. Jah, kui simmaniõhtu oli, siis ei jäänud enam Ehal käimise aegagi. Hommik tuli enne kätte ega kahte head korraga ei saanud. Kui ta laseb, et õnne vaid kauguses Rattal lennuta linalakk, neidu, kel silmist nii kelmikalt sädemeid. Ei sellist küll maailmas kusagil. Juku isa, ema. Ei säili. Maailmas leidub poiss Saaremaa jaaniööl. Ideel niidi käidud sinipärast ära jäid. Neljapäeviti ja pühapäeviti Herberise argiõhtute ligi muudkui kolistasime mööda küla aida uksed, jalakaluugid pidigi järjes haagis olema. Õhtal linalakk, neidu, kel silmis nii kelmid, käid säde? Ei, see on maailmas koosa. Kui Saaremaa. SL-is ei leidu või Saaremaa jaaniööl. Aga ära mehe elasime laulu ja tants isegi tegime südame soojaks. Saatuuline jutt, praegugi keerutaks revoltzee maha. Tule. Hapni, tule, küljeluugi pääsed kui luurele. Kyll hakkan uskuma, et kuldpulmad tulevad alles 15 aasta pärast. Ahaa nüüd seda vaba aega käes, mis nüüd iga tantsija. Ja ega ole 80 saadu heinu päevaga kuhja angutud, et väsinud või midagi. Vanem poega.