Oleme juba nii palju laulnud, et hääl on juba ära, võiks parem midagi jutustada. Õpetaja jutustage midagi hästi põnevat. Millest siis teile jutustada? Paistab, et olen oma lood kõik ära jutustanud. Räägi midagi põnevat, midagi spioonist. No muidugi varsti hakatega röövi jutte tahtma, et oleks põnevam. Ei röövlitest menüüd vast rääkima küll vihata. Aga ärkas, teate, mitme nahavärviga inimesi elab maailmas. Valged mustad ja kollased. Aga veel. Kus keegi neist elab. Rein, mis sina arvad? Minu meelest elab valge nahavärviga inimesi peaaegu igal pool. Eurooplased on ju kõik valge nahavärviga, neegrite kodumaaks Aafrika, aga neid on väga palju ka Ameerikas. Aga kollane rass? Kollase nahavärviga inimesed elavad enamikus Aasias näiteks hiinlased ja mongolid. Nii see on üldjoontes õige. Aga ühe rahva olete päris ära unustanud. Kas mäletate, kelleks end karneval, ilmaskeerisite? Muidugi, kuidas nemad välja näevad? Niisuguseid tumedanahalised pealail tutt, Gea täis maalitud, issand, nad veel väga sõjakad ja julmad. Mitte muidugi kõik, aga tühjagi sa tead. Kas sa oledki nahksuga jutte lugenud? Indiaanlasi kutsutakse puna nahkadeks. Et nad nüüd päris tulipunased oleksid, aga nii punakad, kas pruunid. Mis puutub aga julmusesse ja sõjakusse, siis tänapäeva indiaanlane ei ole enam sõjakas. Ma lugesin ühest raamatust, et neid on üpris vähe järele jäänud. Valged kolonisaatorid on nad ära hävitanud. Sul on õigus, räim sellest kunagi suurest ja sa ei hakka seda rahvast on tõesti vähe järele jäänud. Ühest kuulsast suguharust. Ilokeesidest elab tänapäeval umbes 15000 inimest. Aga lapsed, kas te teate, kes antseens venimorkuuper? Kas olete kuulnud? Koopera minu meelest Ameerika kirjanik ja muidugi tema ongi nahksuka juttude autor. Aga kas te teate, millal ta elas? Vist eelmisel sajandil. Õigus Coopers sündis 1789. aastal ja elas 62 aastaseks. Arvestage välja, millal ta suri. Käes Cooper suri 1851. aastal. Ja ja 15. septembril möödub tema surmast 115 aastat. Aga milliseid Cooperi raamatuid te olete lugenud? Hirvekütt preeria rajaleidja pioneerid, viimane muhikaanlane. No näete, te kõik olete lugenud. Aga kas te teate ka, kust Cooper sai tõuget sellise romaanitsükli kirjutamiseks ei õpeta. Jutustage hästi. Skooper sündis Atlandi ookeani lähedal Weekerist mõisniku perekonnas. Ta isa oli terve linnakese omanik mida tema järgi nimetatigi Kuperdovniks. Oma lapsepõlve ja noorusaastad veetis tulevane kirjanik ses põlismetsade ääres asuvas piiri asunduses. Siin hakkas ta armastama metsikut loodust hulkus metsades ja tutvusküttidega, kes ait talle hiljem eeskujudeks nahksuka juttude loomisel. Uper oli esimene, kes hakkas rääkima Ameerika indiaanlaste vaprusest ja õilsusest selle häviva rahva saatusest, kes oli süüdi ainult selles, et nende isade maad läks vaja euroopagolonistidele. Inglismaa ja Prantsusmaa alustasid Ameerika koloniseerimist juba seitsmeteistkümnendal sajandil. Inglaste ja prantslaste võistlus Põhja-Ameerikas kujunes peagi relvastatud võitluseks. Kolonistid asusid elama indiaanlaste maadele. Nad raiusid ja põletasid maha, metsad ajasid laiali ja hävitasid jahiloomad. Omastasid vallutatud maad ning kihutasid maa, põliselanikud indiaanlased neist välja. Aga kuidas nad seda suutsid, kas neid oli rohkem kui indiaanlasi? Ei, seda mitte. Pealegi olid indiaanlase sõjamehed väga vaprad ja leidlikud. Nad tundsid hästi paikkonda, oskasid hästi luurata ja tungisid alati ootamatult peale. Aga neil ei olnud tulirelvi. Pealegi esitasid inglased ja prantslased üksikud indiaani hõimud üksteise kallale. Saatsid oma vastaste asundusse, ässitasid muretsema skalpe, tekkisid isegi skalbikütid. Mäletate, Cooper kirjutab neist ka hirve küttis isegi valged, harrastasid seda julma tegevust. Valget kõnelesid indiaanlastest meeleldi kõike halba. Ja valgete asunduses omandas sõna indiaanlane julma kättemaksuhimulise ja salakavala röövli ning mõrtsuka tähenduse. Piiriäärsed valged ei pidanud indiaanlasi üldse inimesteks. Cooper kirjutas palju vapratest indiaani sõjameestest. Mäletate Chingats Kukija hulgast delavaari pealikuid? Muidugi. Aga minu meelest oli Cooperi nahksuka juttude peakangelaseks valge mees indiaanlaste sõber, nati mampo. Mäletate talidele vaaride sõber, keda hüüti hirvekütiks haukasilmaks? Pikaks karabings? Ja hauka silma elulugu viib läbi viie köiti. Kirve küttis, algab nati, pampu, noor jahimees, oma esimest sõjateed preerias aga anda põgenenud viljatutesse Rohtla avarustesse et pääseda kirvelöökide Kõnast ja mitte näha oma indiaani sõprade lõplikku hukku. Cooperi romaanide tegevus toimub 18. sajandil Põhja-Ameerikas. Nati Campov elas terve elu indiaanlaste seas. Küttis jaga, võitles nendega koos. Tema nimi oli tuntud kõigis indiaani suguharudes. Aga kujutame nüüd ette, et olemegi Põhja-Ameerika sünges põlismetsas. Ümberringi kahisevat põlised puud. Tuli lõõmab. Mis seal prantsatas? Nende puude all on indiaani sõjameeste laager. Tunnimees on valvel, noored sõjamehed aga kuulavad lugusid oma kuulsatest esivanematest. Ärev vaikus kestis mitu minutit. Siis korraga tõmbus voogab rahvahulk veidi koomale ja vajus seejärel jälle kokku. Ning nüüd seisis unkas keset elavat inimsõõri. Kõik pilgud, mis senini olid uudishimulikult targa nägu uurinud puhkasid nüüd salajases imetlases vangi laitmatult sirgel ja Nadkelkogul. Kuid Mohikaani enesevalitsust ei häirinud põrmugi see auväärne rauk, kelle eest ta praegu viibis. Ega ka see erakordne tähelepanu, mida ta äratas. Ta heitis enda ümber valvsa terase pilgu. Pealikute nägudest õhkuvale vaenulikkusele vastas ta sama rahuliku vaatega kui tähelepanelik ja laste uudishimulikele pilkudele. Ent kui ta pärastama kõrkija põhjalikku uuringut märkas tanenundi peatus noore pealiku pilk, nagu oleks ta kõik moonustanud. Seejärel astus aeglasel käratul sammul Astangust üles ja jäi otse targa jalapingi ette seisma. Siin seisis ta märkamatult ise kõike teravalt silmitsedes. Kuni üks pealikutest teatas raugale nooremaikaanlase juuresolekust. Rauk päris silmi avamata. Mis keeles räägib van mannituga? Delavaari keeles? Kes nagu Temaizadki selle äkilise ja ootamatu uudise peale käis rahvahulgast läbi tasane ähvardav kõmin mida võidi teadmata sest pidada lõvi möirgamiseks, kui selle viha tuju alles ärkab. Kohutav märk tema tulevasest hirmsast raevust. Ka targale avaldasid need sõnad sama suurt mõju, ehkki veidi teisel kujul. Ta tõmbas käega üle silmade. Otsekui oleks ta tahtnud selle häbiväärse vaatepildi viimaseid jälgi kõrvaldada. Kuna tema sügav kurguhääl kordas tasa äsjakuuldud sõnu. Oma elu ja jooksul olen ma näinud, kuidas Leenapi suguharud kihutati minema oma nõupidamisel lõketi äärist ja aeti nagu segadusse sattunud hirvekarjad laiali Rukeeside mägedesse. Ma olin näinud, kuidas võõra rahvakirved raiusid neid metsi, mida olid säästnud taevased tuulid. Loomi, kes jooksevad mägedes ringi ja linde, kes lendavad puude kohal. Olin ma näinud inimeste Vikvamides elavat. Aga kunagi varem pole ma kohanud nii vanad tutt, elavaari, kes nagu mürkmadu roomab oma rahvalaagrisse. Laululinnud on nokad. Teinud ja ta meenunud on nende sirinad kuulda võtnud. On. See uubi nägu mis see helisid Tamiinundi kõrvus. Kas talved on hakanud tagurpidi minema? Kas linapilastile tuleb jälle suvi? Sellele seosed tule sõnadevoolule. Järgnes pühalik haubaklik vaikus. Rahvas tõlgitses rauge arusaamatut kõnet meeleldi tolle salapärase nõupidamisena kõrgema võimuga ja ootas ilmutuse tulemusi salajase aukartusega. Pärast pikka kannatlikku pausi märkas üks vanadest meestest kui oli unustanud tema ees seisva olevuse julgestele vangi juuresolekut meelde tuletada. Vale Delaware värvis. Kartes kuulata Tammenundi sõnu Seal on koer, kes ulub Queen Kiistele jälje kätte näitama. Tead ja teie olete koerad, kes kiunuvad, kui prantslased teile. Irve jäänuseid viskavad mitukümmend nuga, välkus õhus ja sama palju sõjamehi kargas jalule selle Salvava ja võib-olla teenitud vastase peale. Kuid üks pealikuist sumbutas käeliigutusega nende vihapurske taastades vähemalt näilise rahu. Seda oleks olnud vististi raskem teha, kui Damenunud poleks märku andnud, et ta jälle rääkida kavatseb. Elavar saab Oleomann nimi kuigi palju väärt. Minu rahvas pole enam palju talvi eredat päikest näinud. Ja sõjamees, kes jätab maha oma suguharu, kui kõik on pilves, on kahekordne reetur. Mannitus headus on õiglane. See peab alati nii olema, niikaua kui jõed voolavad ja mäed seisavad. Niikaua kui õied puudel tulivad ja lähevad, peab see nii olema. Ta on teie oma, mullapsid kohelge teda õiglaselt. Ükski surelik ei liigahtanud hinge kinni pidades oodati kunid, Amenundi huulilt oli pääsenud selle lõpliku otsuse viimane silp. Seejärel puhkes nagu ühest suust hirmus kättemaksu kisa. Metsikute julmade kavatsuste eelkäija. Keset seda lakkamatut metsikut lärmi, kuulutas üks pealikutest kõva häälega, et vang olin mõistetud piinamisele tulega. Sõõr lagunes ja nüüd algas rõõmu juubelduste saartel viivitamatute ettevalmistuste askeldus ning möll. Everd võitlusse vangistajatega nagu hullu. Haukasilm vaatas iseäraliku äreva pilguga ringi. Kaur Aga viskus taas rauga jalge ette, et veel kord halastust paluda. Ainult unkas säilitas nende raskete silmapilkude jooksul oma meelerahu. Ta jälgis kohkumatul kelgul ettevalmistusi. Ja kui piinajad tulite ta ära viima, võttis ta neid vastu kindlalt püstipäi. Üks teistest ägedam ja metsikum punanahk haaras noore sõjamehe jahisärgist ja kiskus selle ainsa ropsuga seljast. Siis kargas ta pöörase rõõmukisaga põrkamata ohvri kallale, et teda turba juurde viia. Ent just samal hetkel, kui inimlikud tunded näisid olevat sellest metslasest lõplikult lahkunud peatusta äkki oma kavatsuse täideviimise poolel teel otsekui oleks mingi üleloomulik jõud punkase kasuks vahele seganud. Delavaari silmamunad ähvardasid koobastest välja tungida, suu vajus lahti ja metslane tardus hämmastusest. Tõstnud käe pikkamisi üles, osutas ta sõrmega vangi rinnale. Teised tunglesid imestunult tema ümber ja kõigi pilgud olid nagu temalgi, justkui kinni naelutatud väikese kilpkonna kuju külge, mis oli eresinise värviga puhtalt vangi rinnale tätoveeritud. Ühe hetke nautis unkas võitu jälgides rahuliku naeratusega seda stseeni. Siis tõrjus ta rahvahulga kõrgi ning uhke käeviipega eemale. Astus nagu kuningas suguharu ette ja hakkas rääkima valju häälega, mis kõlas üle rahvajõuku läbistavalmetus pomina. Lenn Lenapi inimesed, minu sugu hoiab ülal kogu maad. Teie nõrk suguharu seisab minu kilbil. Pole olemas elavaari süüdatud tuld, mis suudaks minu isade last põletada. Verimis tuleb säärases tõust lämmataks teie leegid. Minu tõug on rahvaste Esiza. Kes hoolit unkas, Singatskoki poeg, üks suure unamise poegadest. Tame Lundi tund on lähedal. Lõpuks ometi jõuab päev õhtule. Ma tänan manitud selle eest. Nüüd on siin see, kes asub minu kohale nõupidamisele, kääris. UK-s unamise laps on viimaks leitud. Laske sureval kotkal vaadata tõusvat päikest. Noormees astus kergel, kuid uhkel sammul lavale, kus ta oli näha kogu erutatud uudishimulikult rahvahulgale. Tammelund hoidis teda tükk aega väljasirutatud käeulatuses, tunnistades Uncase peeneid uhkeid näojooni ainiti pilguga otsekui oleksid need tema enda õnnepäevi meenutanud. Kas ta meenunud Bond, jälle poisike? Kas tõesti nägin ma neid talvesid vaid uunis. Kas nägin ma unes, et mu rahvas oli nagu tuiskliiv laiali puistatud ja teda kihutasid tagant Ingiisid, keda oli rohkem kui lehti puus tanenud linool ei hirmutaks enam noort irve. Tema käsi kiidunenud nagu kuivavad tamme jaoks. Isegi kiigu oleks võidujooksust temast kiirem. Nüüd seisab unkas tema ees nagu siis, kui nad läksid võitlusse kahvanägude vastu. Õnkas. Täielik vaikus. Keegi ei julenud vastata, kuigi kõik ootasid hingetult, mis nüüd järgneb. Vaadates talle otsa lemmiklapse armastuse ja lugupidamisega võttis umbkasuma kõrge ja tunnustatud seisundi tõttu julguse vastata. Neli tema soost sõjameest on elanud ja surnud, sest ajast, kui tanenundi sõber viis oma rahva võitlusse. Kilpkonna veri on voolanud paljudes pealikutes, kuid kõik nad läksid tagasi mulda, kust olid tulnud välja arvatud Singats kukk ja tema poeg. See on tõsi, see on tõsi. Meie targad rääkisid sageli, et kaks sõjamees sellest põlises soost olevat Ingiiside juures mägedes. Miks on nende istmete elavaaride nõupidamise lõkke juures olnud nii kaua tühjad? Kord magasime me seal, kus võis kuulda soolase järve vihast kohinat. Siis olime me kogu maa valitsejad ja saga moorid. Aga kui me igaoja ääres nägime, kahvanägusid, järgnesime hirvedele, et minna tagasi oma rahvajõe juurde. Elavaarid olid läinud, ainult mõned sõjamehed olid veel jäänud, et juua armastatud jõest. Siis ütlesid mu isad, et siin hakkamegi jahti pidama. Selle jõe veed voolavad soolasesse järve. Kui me läheme edasi loojangu poole, satume jõgedele, mis voolavad suurtesse mageda veejärvedesse. Seal sureks Mohikaanlane nagu merekala selges allikas. Kui ma nyyd on valmis ja ütleb, tulge, hakkame minema mööda jõge mere poole ja võtame oma sünnimaad jälle tagasi. Vaat elavaarid, millesse uskusid kilpkonna lapsed. Meie pilgud on pööratud tõusva, mitte loojuva päikese poole. Me teame, kust ta tuleb kuid me ei tea, kuhu ta läheb. Ma olen rääkinud Lennati mehed kuulasid tema sõnu ebauskliku aukartusega. Tundes salajast veetlust isegi piltliku keele vastu, mille abil noor saga moor oma mõtteid edasi andis ohkas iseendas selle lühikese seletuse mõju arukate silmadega. Ja mõjuvõimas ilme tema näol kadus järk-järgult, kui noormees märkas, et kuulajad olid rahul. Lastes nüüd pilgul rännata üle tanenundi kõrge istme ümber tunglevate vaikivat inimeste avastas noormees köidikuis viibiva hauka silma taastust armukalt lavalt alla, rajas endale teed sõbra kõrvale, lõikas köidikud kärme ja vihase noalöögiga läbi ning viipas käega, et rahvas taanduks. Tõsised, tähelepanelikud indiaanlased kuulasid tõlkumata sõna ja asusid jälle sõõri, nagu enne Uncase ilmumist nende hulka. Siis võttis unkas kaudil käest kinni ja viis ta rauga jalge ette. Isa vaata seda kahvanägu. Ta on õiglane mees ja Delawaaride sõber onud Mikvoni poegi. Ei, ta on sõjamees, keda Ingiisid tunnevad. Jamaquassid, kardavad. Mis nimi on ta oma tegudega teeninud? Me kutsume teda haukasilmaks, sest tema silm ei peta kunagi. Mingot tunnevad teda paremini surma järgi, mida ta nende sõjameeste hulka külvab. Nende juures on ta pik, püssi. Ma kutsun sõbraks meest, kes on seda oma tegudega tõestanud. Kui unkas onud elavaaride juures teretulnud on ka haukasilm sõprade juures oodatud. Külaline kahvanägu on minul noori mehi tapnud. Tema nimi on kuulus Lenapitele antud löökide poolist. Kui mõni mingaan seda Delawaaride kõrvu sosistanud, siis ta on tõestanud, et on laululind. Ma ei salga, et olen mako asse maha nuttinud ega varja seda isegi nende endi nõupidamise lõkke juures. Kui teete minu käsi, oleks kunagi teadlikult mõnele Delawaarile häda teinud. Seda pole juhtunud. See on vastuolus minu põhimõtetega. Ma suhtun sõbralikult nendesse ja kõigesse sellesse, mis on seotud tolle rahvaga. Sõjameeste ridadest käis läbi tasane heakskiidu sumin. Indiaanlased vahetasid omavahel pilke, otsekui oleksid nädalas praegu oma eksitust märganud. Kus on Uroon? Maagua, kelle tundeid Uncase võiduka väljaastumise ajal on lihtsam kujutleda kui kirjeldada vastas kutsele ja astus julgelt rauga ette. Õiglane Damenunud ei kavatse seda endale pidada. Mida koraan on talle laenanud. Ütle mulle mu vennapoeg uugas. Kas Uroonil on sinu peale võitja õigust? Mitte mingisugust panter võib samuti naiste pandud püünisesse sattuda, kuid ta on tugev ja teab, kuidas sellest välja pääseda. Kallal karabiin, ta naerab kroonide peale. Mine kuloon. Küsi oma naistelt, mis värvi on karu? Aga võõras mees ja too valge neiu, kes tulid koos minu laagrisse kõik teed, peavad olema neile lahti ja naine, kelle kurun jättis minu sõjameeste hoolde. Ja naine, kelle mingu tõi minu laagrisse, Ta on viru. Moika, sa tead, et ta on minu. Minu poeg on vait. See on nii. Järgnes lühike, tähendusrikas paus. See kõneles ilmekalt vastumeelsusest, millega rahvas suhtus, mingu õiglasesse nõudmisse. Lõpuks ütles tark, kellest üksi neiu saatus olenes kindlal häälel. Roon minge ära. Del avar on oma sõna öelnud. Mehed ei räägi kaks korda. See on tark ja mõistlik tegu, sest pealik ei pea aega raiskama, et korrata seda, mis kord juba öeldud. Kuid iga sõjamees talitab samuti mõistlikult, pidades hästi aru, enne kui oma hobiga vangile pähe virutab. Horoon Ma ei armasta sind. Ja ma ei või ka öelda, et oleksin ühelegi horoonile halastanud. Võib julgesti arvata, et kui sõda ei lõpe niipea, satub veel palju teie sõjamehi minuga metsades kokku. Sellepärast mõtle hästi järele, kumb on parem. Kas võtta endaga kaasa niisugune vang nagu see leedi või minutaoline mees, keda nähes sinu rahvas kõvasti rõõmustaks. Kas pikk press tahab siis naiste eest oma elu anda? Ei, seda ma pole öelnud. See oleks liialt ebavõrdne vahetus Alda parimas eas ja löögijõus mees tüdruku vastu. Ehkki kõige parema tüdruku vastu siin piirimaadel. Ma võiksin nõustuda näiteks talvekorterisse minekuga otse praegu vähemalt kuus nädalat enne lehtede langemist. Muidugi sel tingimusel, et laseb tüdruku lahti. Maagoa raputas põlglikult pead ja andis rahvale kannatamatult märku teed teha. Hea küll, mis on ette määratud, see peab niikuinii tulema. See lurjus Hurol teab, mis trumbid käes on ja kasutab neid. Jumal õnnistagu sind unkas. Sa oled leidnud oma õigete sugulaste hulgast sõpru ja ma loodan, et nad osutuvad sama austavateks kui mõni teine mees, kelle soontes ei voola indiaani veri. Mis minusse puutub, siis varem või hiljem pean ma ikkagi surema. Horoon, ma võtan su ettepaneku vastu. Lase leedi vabaks. Ma olen su valg. Aga edasi, mis tõukas ilmast, sai? Seda loeti juba viimasest Mohikaanlasest edasi. Kui me hakkaksime nüüd hauka silma võrdlema temad elavaaridest sõprade Singats, Kukija uhkasega siis on raske öelda, kes neist on üllam. Vapram ja parem. Igal juhul on kuuper esimene kirjanik, kel oli julgust protesteerida selle mehise ja ausa rahva hävitamise vastu. Ja ega Cooperi looming pole tänapäevalgi oma aktuaalsust kaotanud. Paljudki ameeriklased seavad indiaanlase madalamale tasemele. Indiaanlasi paigutatakse sunniviisil reservatsioon idesse tühjadesse, viljatutesse, kõrbetesse, kus nad on määratud paratamatult pikaajalisele väljasuremisele. Aga nüüd, lapsed, on aeg lõkke kustutada.