Terve tänavune aasta oli Kreutzwaldi aasta, sest 26. detsembril möödus 200 aastat lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sünnist. Kas aastast 2004 lõppevad kui lõigatult kirjutised teatriprojektid ükskõik mis laadis pöördumised Kreutzwaldi poole? Aasta sai otsa, oleme oma kohustusliku linnukese kirja saanud. Mis sellest aastast jääb, kas need loetakse innukamalt Kalevipoega? Küllap mitte. Aga ehk on meil toekam edasi olla, kui oma pinnaaeg-ajalt meelde tuletame? Loeme või mitte. Kalevipoja tähtsust rahvusliku eneseteadvuse seisukohast ei saa alahinnata, kinnitas kirjandusteadlane Jaan Undusk. Tol ajal, kui ta selle kirjutas, tähendas eepos ühele rahvale väga palju tähendab need rahvad, kelle lääpas oli olemas, need olid nii-öelda täisväärtuslikud Tänavu ilmus ka Kalevipoja uustrükk ilus ja väärikas juubeliaastaraamat. Meie kultuurikiht ei ole nii paks, et saaksime palju mitmesaja aastaseid tähtpäevi pidada, ütles lastekirjanik leelo tungal. Sestap on ikka vaja oma juuri meelde tuletada. Me ikkagi oleme alustanud väga palju hiljem kui enamus läänerahvastest, rääkimata piiblieelsete kultuuridega maadest ja see on tore, kui veidikenegi mõeldakse oma juurtele hästi, ei usuks ise ka seda noort inimest, kes niimoodi hinge kinni pidades loeks Kaleva hirmsa põnevusega ja ütleks, et Harry Potter on tema kõrval. Ihkas seda mastis igaks juhuks ei oleks kuigi siiras. Aga et ta on olemas, see on üks suur suur asi. Jaan Unduski sõnul on Kreutzwaldi saanud tegeleda igal ajal, kuid eriti varju on ta jäänud just viimastel aastatel. Meil puudubki praeguses Eesti vabariigis elavate eestlaste pilk Kreutzwaldi ja tema loomingule. Probleem on võib-olla selles, et kuidas vältida tema nii-öelda papistumist, et me ei võtaks teda ainult kui vana virisevad kirja papitsalt kuskilt võrust. Vaided näeksime temast ja neid joonides on olemas küllaltki moodsa ellusuhtumisega inimest. Et lauluisa oma 200 aasta kohta kõbus ja vaimu ergas on, kinnitab Veiko märka intervjuus sirbis, kus Kreutzwald ütleb, et tal on kõik olemas, ainult uue piibu võiks talle kinkida ja külla võiks talle minna. Kapis on veel 19.-st sajandist pärit likööri ka. Külla võiks ju minna küll. Ja alustuseks võiks järgida Jaan Unduski soovitust. Päris väiksed võiksid lugeda muinasjutte ka sellised juba mõistusega inimesed võiksid lugeda tema kirju näiteks Koidulale või Felmanile, võib-olla see on parim parim koht, kust pihta hakata. Teine, mida meenutan lõppevast aastast, on laulupeotraditsiooni ning Kihnu kultuurikandmine Unesco maailmapärandi nimekirja. See on meie rikkus, millega oleme maailmakaardile kantud ja nüüd tuleb hoida ja päästa. Kihnu vallavanem Johannes Leas. Kihnu keel on hääbumas, seda kurba fakti tuleb tunnistada ja siin on vaja tarvitusele võtta päris tugevad meetmed kohe, et seda päästa. Ja järgmiseks aastaks loodan küll, et saab valmis koostades Kihnu noorte õpetada kihnu keele õpik ja keelukeeleõpetusele. Kihnu koolis pööratakse suurt tähelepanu. Kui ma mõtlen oma kodumurde peale, jääd seda oma kodukülas, räägib puhtalt vist veel ainult üks inimene ja hädamisi pursivad mõned. Siis ju tuleb meil Unesco, ootamata oma kodused vaimse pärandi nimekirjad koostada ja päästa, mis päästa annab.