Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Töö peaks olema kallim kui sellest makstav palk. Vastasel juhul ei tasuks tööandjal tööd pakkuda. Tööd ja palga suhet saab muuta soodsamaks, makstes väikest töötasu või see siis automatiseerida. Ameti aga paistab koos tehnoloogia võidukäiguga, inimeste töökoormus hoopiski kasvavat. Seda nähtust on kerge märgata, aga raske mõista. Umbes 60 protsenti onlain kaupluste käibest sooritatakse kella üheksa ja seitsmeteistkümne vahel ehk nõndanimetatud töö ajal. Saades teada oma koha koondamisest, kirjutas üks Põhja-Rein-Vestfaali liidu mammendeni linnaametnike endistele kolleegidele sõbralikus hüvasti. Teatu kirjas, et on pensionile minekuks põhjalikult valmistunud kuna ei ole viimased 14 aastat tegelikult mitte midagi teinud. Adjöö. Loost selgub, et ta ei hoidnud tööst kõrvale ja pakkus end korduvalt tööandjale. Aga kuna ametkond kasvas pidevalt suuremaks, hajust töö iga kord kuhugi ära. Peamised etteheited linna peale oli mitmesuguseid. Tarbetu ja halvasti töötava tehnoloogia ning tarkvara hankimine mis põhjustas mitmesugust neilist tööd, aga millest reaalselt linlaste elujärjes midagi muutunud. Sisuliselt kasvas mõttetult osa. Muuseas tal kellelegi etteheiteid ei olnud, sest oli nende aastate jooksul palgana välja võtnud umbes kolmveerand miljonit eurot. Ärijuhtide koolitaja, enam tuntud London School of Economics, antropoloogiaprofessor, David Kreeber Arutles äsja tarbetu TÖÖ sünnib põhjuste üle ja leidis, et süüdi on kapitalism. Seegi väide on aga paradoksaalne, kuna nähtuse sisuks arvatav ratsionaalne kapitali kasutus peaks otse vastupidi jätma alles vaid vajalikud tegevused ja kasutama. Töötust professor ei vaidle, et 20. sajandil tekitas tehnoloogia areng juurde hulganisti uusi töid ja isegi tööstuseid, aga neis töötajaist vaid väike osa tegelevad sushi, taifuunide või moekad jalanõudetootmises ja levitamises ehk tootvalt tööl. Möödunud sajand koges enneolematut põllu ja vabrikutööliste arvu vähenemist luues asemele. Lugematuid juhtide, ametnike, teenistujate ja müüjate töökohti. Sajandi alguse tööjõuturust umbes kolmandiku moodustunud ameti pidajate arv oli sajandi lõpuks kolmekordistanud. Enamus töötavast tööst oli automatiseeritud. Nende asemele sündis armeede kaupa juriste, administraatoreid, suhtekorraldajaid, personali juhtelt, haldurid tervishoidu, haridusse ja nii edasi. Kuna need tööd röövivad enamus ajast, sündis juurde täiendavaid töökohti, näiteks pitsakulleritest, koerte pesijateni. Professor Freiberg kasutab taoliste ametite kohta hilisemat väljendit, aga tema mõte kajastab tarbetust süüdega ebamugavust. Taolise ameti pidajaid siiski ei pea tundma, sest teema raskus asub küsimuses kust sellised mittetootvat kohustused sünnivad kui tootva töö automatiseerimise tulemusel pidanuks juba ammu tekkima juurde kvaliteetset vaba aega. Inimestel oleks aega käia söömas või ise pitsat küpsetada ja lemmikloomi pesta. Aga selle asemel vohavad nüüd pool kunstlikud teenused. Kuid taoliste teenustega võrreldes on veelgi kiiremini kasvanud mitmesuguste ametnike tööpõli mitte tootliku sektori ametnike on vaja. Kuna kõik teevad kellelegi midagi ja kõike, seda peab ju kuidagi reguleerima. Suur osa taolistest reguleerijatest ei tooda ise midagi. Eide telefone, Psušitega, moekaid, jalatseid, inimese lugu uuriva professori arvates sünnivad need ametid, mitte majanduslikest teguritest. Vaid hoopiski moraalist ja poliitikast sest umbes poole sajandist tabas valitseva klassed rõõmust. Tootlike rohkelt vaba aega omav elanikkond on neile surmavalt ohtlik muutes töö omaette moraalseks väärtuseks. Menetlus provotseerida massid kirglikult end unustavalt tööd rassima, luues oma tegevuse tulemusel massiliselt TÖÖD juristidest, juhtide ja juhatajateni. Nende tööde tegemata jätmisest ei juhtu maailmas midagi peale suuremat. Kraatlikku segaduse ja selles võtmes käitus Saksamaa ametnik ju erakordselt mõistlikult. Ta ei teinud mittevajaliku ega põhjustanud teistelegi tühja tööd. Ja taolise nootikusest tasub ju maksta küll.