Nii algab orkan Sherlock Corelli, neljas suur kontsert tasakaalukas sissejuhatusest, ilmubetki riiulite elave, murrete seltskond. Kui Corelli alustas oma tegevust, oli viiul enam-vähem praegusel kujul vaid umbes 100 aastat vana. Kosunud kõlavaks külakõrtsitubades tantsu müdinast läbi, ulatudes puude all vabas õhus. Helisedes säilitas viiul värskuse, energia ja löögijõu ka, saades lemmikuks verstike saalides. Kui ta üle lakitakse, viimistletakse tehniliselt viimse piirini, kui teda valivad väljendusvahendiks ajastu haritumad loomingu jõud. See väikese kraadilise puukerega pill arenes aastasadadega täiuslikult tundlikuks muusikariistaks. Võib sosistada salongides ja täita kõlaga hiigelsaale. Sobib nii orkestrisse, ansamblisse kui solisti rolli, suutes oma rikkalike värvidega isikupärase kõla tooniga paindlikkusega peegeldada ka ainuüksi inimese keerulist siseelu. Ja seejärel samuti aastasadu pühendasid paljud väljapaistvad muusikamehed elu et üha enam tundma õppida viiulisse kätketud võimalusi. Paimustasid ajastukaaslasi uudse mänguga lõid teoseid, kus fikseerisid oma avastused. Chiminiaani lokatelli paganiini, Šboor, bioti, Benjaavski, Isay Sarasaade. Ajaliselt esimene koht selles reas kuulub aga Arkanšelo Corellile. Asudes Anno 1675 rooma veendub väikelinnast Fucinianast pärit Polonias muusikaharidust kogunud 22-ni nooruk et on jõudnud tõepoolest keskpunkti. Kirglikud ilmalikud kapellid, muusikaõppeasutused, terve armee laulu ja mänguõpetajaid, ooperiteatrid, kõikvõimalikud akadeemiate ja filharmooniasse nimeliselt muusikasõprade ühingud. Kõik see kokku neelas lõputult üha uusi noori auahneid, muusikuid. Samas polnud niisuguses summas ka suurte annete omanikul alati nii lihtne kiiresti edasi jõuda. On päris hea saavutus, et kirikuansamblis teise viiuline alustanud Corelli esineb nelja aasta möödudes juba ühe ooperiteatrikontsertmeistrina vägeva kiriku linna tippvaimulikud kunsti luksuse silmalikest ülikutest maha. Tõeline edu, Ancorelli järgmine ametikoht Maestati muusidži, see tähendab kapellmeister kaardil Alpanfiili õukonnas. Varsti läheb Corelli üle veel soodsama kardinali noore kirglikult muusikahuvilise Pietro Atobooni teenistusse kes ka ise veidi komponeerib. FotoPuunia akadeemiad, see tähendab regulaarsed kontserdid valitu üle on Roomas pidevalt kõneaineks. Samuti Corelli, kes on nendel vastutaja ja peamine. Itaalia reisil külastab neid ka Endel ja avaldab Corelli mängu ja teoste üle aukartliku vaimustust. Fotoboni villasse jääb Corelli elama ja töötama peaaegu elu lõpuni. Varjupaik kolm viimaste aastate erakorterisse. Kuigi Corellile sai juba eluajal osaks vääriline tunnustus, teame tema käekäiku üsna suurte nurkadega. Legend väidab, et kompaniist reisis isegi töötas Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, kus olevat kohtunud teise tolleaegse viiuldaja tähe heliloojaga šampatist liiga Lui 14 10. Kuulsa solistide ansambli kuninga 24 viiulit juhiga. Tõenäolisemaks peetakse siiski, et Corelli veetis kogu aktiivse eluoja põhiliselt rooma müüride vahel. Aga milleks otsidagi mujalt kui siia koonduskunstide hiilgust kogu mandrilt. 1659 asub Rooma troonist loobunud Rootsi kuninganna Kristiina. Põhjatu rikas, kutsutama posti Aaretest kubisevad palees kokku Euroopa ühe kuulsama salongi kus eesruumides suhtlevad teadlase kirjandus- ja kunstivalla parimat pead taga. Punutakse keerulisi rahvusvahelisi poliitilisi intriige. Nagu ooperihelilooja Alessandro Scarlatti võisid tavaliselt leida Corelli virtuoosi kui Seltskondlasena. Kui kujutleme, millise mulje võis jätta nendes ruumides Bernardo paskviini kontaadi. Ettekanne Corelli 150 instrumentalistina 100 laulja eesotsas saame pildi sealsete muusikaürituste suure joonelisusest. Corelli loomingus ilmneb samuti barokset laialdast sammu kaartega täiskõla näiteks suures kontserdis number kolm. Kollektiiv, mille Corelli lõi omaenda tulevikku suunatud loometaotluste realiseerimiseks ei rabanud publikut aga esinejate arvu vaid ülikõrge mängutaseme. Piinlikult lihvitud. Koos mänguga. Hämmastasid ennekuulmatut täpsed tutiakordid. Jutustati, et Corelli ei väsinud iial lõudmastust Risi ühtsust peatades oma kolmekümneliikmelise liit kapell silmapilk, kui üksainus poogen hetkekski teistest lahku eksis. Kabeli alaline teine viiul on Corelli südamesõber Mateo Farnaari kellest saab pärast maestro järglane Otto pooni Akadeemiatel. Teine viiul pole tollal sageli alamal esimesest võrdväärne vestluskaaslane, nagu kanüüdkolabas Korantis Corelli trio sõnadist. Fotobooni akadeemiate kuulajad meenutasid hiljem aga see, mis saatis korda Corelli omaenda viiulil. Oli imede ime. Ta ilmutas Euroopa parimatest Richide ülemust. Raskete pikkade nootide võtmisel kestis poogna liikumine alla nii kaua, et ainuüksi seda meelde tuletada võtab hinge kinni. Corelli viiuli kõla võrreldi maheda trombetiga, kuna meister oskas õilsa peenuse varjundirikkuse ühendada kindluse selguse ümarusega. Ehkki oma aja suurim virtuoos saavutas Corelli vastupandamatu mõju eelkõige esituse kõnekusega meloodiate kirglikkuse pateetilisusega mängija sõrmi, nimetas ta hinge teenriteks. Oma ainulaadsele viiulikunstile leidis Corelli väärilised jätkajad rajades esimese rahvusvahelise tähendusega viiulikoolkonna kuulsat lokka tellija Jemeniaani on tema õpilased. On teada, et õpilastele soovitas Corelli järgida elavat inimkõnet. Väitis, et hea mänguoskus eeldab laulmise saladuste tundmist. On väljendusrikkad, meloodiad üks Corelli teoste põhi võludest. Üks inglasest õpilane tellis Iiri maali Alt ju haudilt Corelli portree. Sellelt vaatab meid mõtterikas been kirglik nägu. Ligi 50 eluaasta kohta, näit Corelli lausa noor. Nagu õigustades väiteid, et kõik tema kired olid pühendatud vaid muusikale. Corelli kompolisti tegevus ilmutab tema äärmist põhjalikkust isegi ettevaatlikkust. Enne teose avaldamist lihvise täiustas ta seda rutamata. Kava suutis. Nii trükitaksegi tema esimene oopus 12 trio sonaati alles tema 30. eluaastal. Helilooja mõtlejanatuur juhtus aga ka plahvatama. Ühetunnist märgina on säilinud Corelli kirja vastus Polonia muusikaühingule Filharmoonikute akadeemia. Nimelt komistasid Polonialased üht Corelli värskelt trio sonaati, nautides sellest teravale efektile. Sünkoobist rõhutatud rööbiti klientidele, mis pani osa kuulajaid nina kirjutama leidus poole hoidjadki ja vaidluse lõpetamiseks pöörduti ühe Corelli tuttava vahendusel helilooja enese poole. Corelli vastas. Ma ei imesta, et muusikasõbrad jäid tolle kohaga kimpu, kuna saan aru nende piiratud teadmistest, mis ei ületa kompositsiooni ja häältejuhtimist puudutavaid elementaarteadmisi. Oleksite muusikauuringutes kaugemale jõudnud, tajuksid muusika, peenuste sügavust, teaksid, kuidas harmoonia võluda ja ülendada inimhingi. Seejärel põhjendab Corelli vaidlusalust kohta tehnilisest vaatepunktist toetudes ühtlasi autoriteetsemate kolleegide arvamustele ning lisab, et iga teos peab tuginema mõistusele ja parimate asjatundjate eeskujudele. Muide, võtab Corelli Polonial laste umbusku südamesse, sest sellest hetkest ei nimetada end noodi trükistes enam Corelliks Polonialaseks vaid vusin jaana, laseks. Tähelepanu väärset teatab Corelli loomusest, tema surmajärgne vara kirjeldas. Suhteliselt tagasihoidlikku korterit ehtisid hinnalised viiulid, tšello, kontrabass, kahe manuaaliga klavessiin. Veel enam aga tolle kollektsioon 136-st maalist joonistusest, sealhulgas mitmeid bossani maastikke ning isegi üks broigel. Corelli lähedaste sõprade seas oli mitmeid maalikunstnike, see räägib süvenenud huvist maalikunsti vastu ja ärgitab küsima, kuidas kajastus tema muusikas. Ehkki Corelli ei lisa oma teostele tollal väga moes konkreetseid selgitab kujutavaid alapealkirju Pirgutab tema looming tihti visuaalsetele kujutelmadele. Näiteks kas või võlu, graatsiline loodusmõtisklus, pastoraal populaarsest jõulukontserdist ehk suurest kontserdist number kaheksa. Corelli sulest pole alles ühtki vokaalteost, seest on tema looming tugevasti laululine. Võib märgata diapasooni ning tehnikalt kasutab helilooja viiulit sageli kui inimhäält. Meie mürisevad ning ruttavale ajajärgul mõjub Corelli muusikas eriti köitvalt mõtete selgus, viimistletud rahu, kindlad kontuurid. Omaaegsel publikul Aga Corelli teosed, tollase kirjelduse kohaselt vapustasid tundeid, kujutlusvõimet ja hingeviiuldajaid, kes neid esitasid, haaras mingi pidurdamatu raevunud võim. Nad piinasid oma viiuleid iseendid nagu pöörased. Oma hämmastavat läbi plaanitsetud sümmeetrilist loome tervikut teostab Corelli tasapisi aga kõrvale kaldamatu järjekindlusega. Just nimelt tervikut. Kõigepealt ilmub neli oopaste triosonaate, see tähendab teosid kolmele solistile tavaliselt kahele viiulile, tšellole ja ühele saate pillile, klavessiini-le või orelile. Seejärel tänapäevalgi tuntud viiulisonaadi toopas viis ja kõike kroonides suured kontserdid Concerto krossod, oopus kuus. Iga oopus sisalda täpselt ühepalju 12 suurvormis teost. Ka suured kontserdid on nüüdisajal kui populaarsed. Neid teoseid võib lugeda klassikalise sümfoonilise muusika alus müüriks. Võib-olla näib kaasaegse orkestriga harjunud huvilisele põhiliselt keelpillidest koosnev Corelli orkester vaesevõitu kuid selles muusikas ei tasugi otsida erilise värve, vaid tuleb pigem nautida dünaamilisust eredaid, liikumiskontraste motoorset energiat, tõsiseid ning puhtaid tundeid. Vahest naiivset, kuid seda ülevamat ideaalijanu. Vaimuvallas elujõulist ei nüristab aegade liiv ja nii on mõni lihtne viis püsinud kauem mõnestki vägevast riigist või valitsejasoost. Hispaania, portugali tantsulaul. Foolia jutustab taltsutamatust, meeletust armastas hoost. Visi juured ulatuvad vähemalt 14 10.-sse sajandisse. Esimesena andis sellele kunstiküpse kuju, ehitas selle variatsioonid Corelli. Kuulame Corelli foolia variatsioone Fritz Klaisleri, seades viiulile ja klaverile. Peale korallid on foolio teemat kasutanud paljud heliloojad, sealhulgas Rahmaninovi kes pealkirjastas oma kapitaalse klaveriteose variatsioonid Corelli teemale. Tekib kiusatus teha kõrvalepõige ja heita pilk, kuidas hoopis erinevalt Rahmaninovi õrnuse üksilduse ja loobumuse sulamist rajab list ikka samale teemale romantiliselt puhtsüdamlikku tulvil uhket sündmust. Hispaania rapsoodia. Corelli põrm lebab füüsilises panteonis, see tähendab Santa Maria della rub tunda kuppel kirikus kuulsaimat Itaalia kunsti isiksuste keskel. Samavõrd jäädavalt kuulub Corelli ka suurde nägematusse vaimu panteoni. Teda vilistati muusikakunstnikul Umbuseks ja uueks horfioseks. Kuperaal lõi spetsiaalse auteose Corelli hapateoos. Endelile Jabahhile, kes muide kasutas samuti tema teemasid, kehastas Corelli itaalia muusika täiuslikkust. Tema teeneid viiulikunsti ees on kõrvutatud Antonio Stradivaari omadega. Võib-olla see ongi kõige tõsisem kiitus.