Gennadi estonski loeb Prokofjevi autobiograaf. 1912. aasta oktoobris huvitusin uuesti seest blaleri, brüsseli tuli inglist. Pärast lõbus kerget ooperit armastus kolme apelsini vastu oli huvitav tegeleda plussovi mässava kirgliku kangelanna Renataga. Samuti ahvatles keskaegne tegevustik rändavate Faustide ja needusi puistavate peapiiskop idega. Samast autobiograafiast saame teada, et selle ooperi kirjutamiseks kulus Prokofjevi kokku seitse aastat. Edasi peatub Gennadi reverse estonski lähemalt Valeri prussovi jutustusel. Valeri Brüsseli jutustus on suurepärane näide ajaloolisfilosoofilisest uurimusest kõrges kunsti vormis. Prius avab lugejale keskaja fantastilise panoraami sealse maagia inkvisitsiooni ja nõiajahiga. Sel taustal tegutsevad aga reaalsed isikud nagu filosoof Agrippa, fon netis Hain legendaarset doktor Faust, James ristoffelles aga Gabriossovi enda loodud tegelased Renata Rupprojekt ja Heinrich. Lausa põnev on see, et Renata Ruplehti ja Heinrichi maskis kujutas kirjanik tegelikult end ja oma kaasaegseid. Rub projekt oli Valeri Brush sobise Heinrich üks tema kaasvõitlejaid, poeet Andrei vee lõi ja Renata kirjanik Niina Petrovskaja. Süžee aluseks sai tegelikkuses sündinud armastuskolmnurk ja seeläbi tekkinud äärmiselt keerukad suhted nende kolmeliteraadi vahel. 1924. aastal Moskvasse saabunud Aleksander plokk kirjutab oma emale Niina Petrovskaja iseloomustades, et ta on väga armas ja küllalt tark. Andrei Belõi kinnitab, kirjasõnas prioussab, on mütologiseerimisest suhted, mis meie vahel valitsesid 1904. 1905. aastail. Mind on tuli inglispeetud krahv Heinrichi rolli vääriliseks. Valeri Brüsseli jutustus on tulvil assotsiatiivseid momente. Näiteks armastuse kolmnurgas kasvavad pinged, ähvardasid viiedwellini. Gabrüssovi raamatu keskne episood on duell. Ei ole teada, kas Prokofjevi oli kursis, tuli ingli tegeliku alusmaterjaliga. Kindel on aga see, et tema ooper on täiesti vaba, vähimatki stilisatsioonist, ekskurssidest, minevikku, intonatsioonidesse. See on sügavalt kaasaegne muusika. Seepärast peab Kennaadi estonski perspektiivseks katset lavastada tuli hingel lähtudes neist reaalseis tegelastest, kes end üksnes varjavad keskaegsete maskidega. Nüüd sai kuulaja teada, miks Gennadil estonski ooperile tuli Ingel peatuma jäi. Kuuleme Prokofjevi kolmas sümfoonia, mis peatselt kuulajani jõuab, on tervikuna ehitatud nimetatud ooperi muusikalisele materjalile ja seega lahutamatu tuli ingli muusikalisest dramaturgiat ning intonatsioonilistest materjalist. Mõttesümfoonia loomisest tekkis Sergei Prokofjevi siis, kui ta oli kaotanud lootuse, et tuli hingel kunagi rambivalgust näeb. 1928. aasta juunis oli Sergei kusse vitski. Kell juhatanud ooperi teise vaatuse kontsertettekannet kuid tervikuna kõlas teos alles pärast helilooja surma raadiokontserdis Pariisis 1954. aastal. Lavalaudadele jõudis ooper aasta hiljem Veneetsias ja siit õieti algab selle menukas käekäik. Kui Sergei Prokofjevi tahtis oma muusikale ikkagi elu anda ja luua muusika sümfoonilised olemust, sügavat romantismi ning konfliktsus arvestades süüdi nii nagu eelmisegi ooperi armastus kolme apelsini vastu ainetel. Ent Prokofjevi meenutab oma autobiograafias, et valitud materjal, valgus nagu iseenesest neljaosalise sümfooniavormi muusikaline materjal, jaotus nii. Esimese osa moodustasid Renate ja rub projektijuht. Teemad. Teise osa aluseks sai sissejuhatus tuli ingli viiendale vaatusele ning stseen Faustiga. Kolmandaks osaks võttis Sergei Prokofjevi ooperist spiritistliku. Seansi muusika ja finaal on filosoof Agrippa foneedeeezzaaemmi muusikaline portree. Sergei Prokofjevi kõhkles sündinud teost sümfooniaks nimetamast. Kindlust lisas tema hea sõbra ja kolleegi Nikolai Moskovski soovitus. Mina olen loomulikult sümfoonia poolt. Vastuseks maskovskile kirjutas Prokofjevi Teie, nõudmine teha tuli inglist, sümfoonia osutus põhjendatuks. Teengi nii ja olen väga rahul. Sümfoonia põhiline eelis on selles, et nüüd töötan märksa põhjalikumalt materjali kallal, kui oleksin seda teinud ooperist sõiti vormides. Sergei Prokofjevi kolmanda sümfoonia esiettekanne toimus Pariisis seitsmeteistkümnendal mail 1929. aastal. Dirigeeris Berman, too suurepärane muusik, mitmete vene heliloojate tööde peenesitaja. Prokofjevi meenutas, et proovide ajal kärpis ta hoolega Scertsat, mis ettekande ajal osutas menukaimaks. Seda nii Sergei teagi levi kui Igor Stravinski silmis. Gennadi estonski juhatas Prokofjevi kolmandat Pariisis 33 aastat pärast esiettekannet kuid tema käsutusse anti sama orkestripartiide komplekt, millest mängiti esiettekandel. Dirigent leidiski skeldsus palju autori jänese käega tehtud muudatusi. Et tal oli aega, taastas kärtsu esialgne variant õnnestus tal sel moel jälgida helilooja loomingulise mõttekulgu. Nüüd on kuulamisjärg muusika käes. Sergei Prokofjevi kolmanda sümfoonia C-duur osadega moderaato, andante allegro, titaato ja andante Mossa esitab Nõukogude Liidu riiklik akadeemiline sümfooniaorkester Gennadil estonski juhatusel.