Lugupeetud raadiokuulajad, oleme järjekordselt kogunenud ümmarguse laua ümber. Täna kuulame romantikute muusikat ja vaatame, missuguseid mõtteid ja probleeme tekitab messi muusika. Kuulsime Schumanni klaverifantaasia esimest osa eelmises saates Me kuulasime klassikalist muusikat. Missuguse mulje nüüd fantaasia jättis? Ma ei tea, minul isiklikult on alati romantilist muusikat kuulates niisugune tunne, et see kuidagi segab. Näiteks kui me kuulame klassikalist muusikat, ütleme Bachi endale siis kuidagi peal vaba ja tegime, niisugune teotahteline ja särameeleolu, aga näiteks romantilist muusikat kuulates ma ei tea, minul isiklikult on alati silme ees kuidagi selle muusikakirjutaja ja ka selle muusika ettekandja kuidagi umbes niisugune tunne, nagu keegi räägiks oma isikliku elusaatust. Ja nagu eluski see alati väga huvitada ei tarvitse. Kas sa praegu teatud määral ütlesid ka seda, et kui sa võid klassikalist vanemat muusikat kuulates rahulikult muude asjade peale mõelda ja seda muusikat kuulates ja seda teha ei saa, kas siis ei teki nisugune arvamused, mitte et see muusika sulle lähemal oleks, seda ma ei usu, aga, aga et temal on mingisugune tihedam seos siiski kas siis eemalepeletav või vastupidi, aga ühesõnaga sa sellega siiski nagu väiksed, et ta lähedasem seda ei tahtnud. Näita mulle niisugune tunne, et ta liialt pealetikku ja nähtavasti minuga rakterile mitte selle tõttu sobib väga klassikaline muusika, paku ennast väga ja sellesse nende erinevust, kas ta on klassikalist muusikat, muidugi ma kuulen ka väga suure tähelepanuga, kui ma tahan kuulda, kuid ma võin ka ennast vabalt tema kõrval tunda, kui muusika, ütleme teda ei panegi tähele üldse ja eks ta siis muutu nii ajaviite muusika moodi ühele pulgale, näiteks nagu kohvikus on muusika ja ka erinevus on siiski suur, sest kohvikumuusikat kuulama jääda näiteks ei tohi, siis on elamus väga kohutav, aga vanaklassikat võib jääda kuulama. No siin tekib niisugune probleem üldse selle muusika kuulamise suhtes, kuidas neid objektiivselt seda võtta, kas see on hea, kui me muusikat ütleme nii muuseas kuulama, nagu meil raadio mängib, ütleme, teeme tööd või on hea see, kui me jääme seisma ja kuulame seda muusikat? Mul on sihuke tunne, et raadio selles mõttes ja muusika, see mõjub halvasti isegi meie muusika saatusele, et ta niimoodi kõrvadest meist mööda läheb. Palju muusikat lastakse palju muusikat, raadiotest igalt poolt tuleb rongides ja turupealgi tähendab muusikat, inimharjub selle muusikaga niivõrd ära juba ja ja, ja tema ei tabagi seda muusikat, teinekord läheb ta lihtsalt kõrvadest mööda. Kas seal ei ole hädaoht ka selles mõttes, et kui noh, see häda ei varitsema mitte ainult klassikalist vaid ikka romantilist muusikat, samuti ka need tundub, et lülitada, sel juhul antakse hea väljapääs mitte kuulata seda muusikat. Nojaa, kuulata muidugi teda ikka tuleb, vahest. Aga ilmselt on ka teistsugust vastuvõtmist, tähendab just selle muusika tajumist. Võib olla väga paljudel inimestel romantiline muusika panedest midagi oma sisemuses kaasa resoneerima. Tõenäoliselt niisugusi kuulajaid on ikka praegusel hetkel võib-olla isegi enamuses enamuses küll vist jah. Muidugi, see on nüüd õige. Maitseküsimused võivad olla väga mitmesugused, aga see moment, et on küll õige, mis rääts ütles, et tähendab romantilist muusikat kuulates on niisugune tunne, nagu keegi inimene räägib sulle oma isiklikust saatusest või oma intiimsematest mõtetest. See, ma arvan, see on üldse romantilise muusika niisugune kõige suurem põhijoon ja sellega kõige rohkem erineb klassikalisest muusikast näiteks Beethoveni juures, eriti minul, tema muusika assotsieerub niisuguste suurte rahvahulkadega, see võib muidugi olla ka niisugune muusika krikide viga, et tavaliselt nii seostaks, aga siiski jääb niisugune mulje, et Beethoveni muusika käsitleb kuidagi suguseid, üldiseid ja kuidagi on ta ühiskondliku muusika kui romantikute muusika, aga siis romantiline muusika. Tõepoolest kujutatakse üksikut inimest, kasvõi seal kuskil akna juures aknast välja vaatamise mõtlema, sama pihtima seda asja võib-olla üldistada kogu dismile. Niuksed, võib-olla objektiivsemat pilt hoopis, ma tooksin näiteks tema sümfooniat, need on, ma ütleksin, omamoodi klassikalised sümfooniad, olustikupildid ilma igasuguse pihtimusteta. Minu arust ma tooksin siia Schumanni klaveripalade tsükli karnevali, mis on lihtsalt niisugused toredad elu, olustikupildid mis ei ole kaugeltki pihtimused. Niuksed, muusikad, normaatikatel, väga palju peab ütlema. Romantismi alusbaasi, moodustabki eemaldumine ühiskondlikest probleemidest ja kõigepealt eemaldumine linnast, maaelu armastamine ja looduselähedast ja ka suur huvi kunsti vastu ja siis väga paljud romantilised teosed illustreerivad kujutava kunstiteoseid, samuti kirjanduslikke kangelasi, nagu juba kirjanduslikku kangelast, siis loomulikult see elamuslik moment on suurem, aga ütleme, looduspiltide juures ka romantilise stiili puhul elamuslik momentale väiksem tähendab isikliku elamuse moment. See on tõsi küll, niimoodi, aga, aga siiski, kui hakata muusikal laagima ja vaatama, et romaatikute juures siis hulga suure hulga muusikat, pastat on niisugust muusikat, kus just see moment ei ole eriti esile tõstetud. Siia võiks veel tuua näiteks minust, Berlioosi muusikat, tal on ka omamoodi muidugi pihtimised, aga ta on hoopis teistmoodi pihtimus näiteks fantastiline sümfoonia, see on puhtalt siiski isiklike üle. Elamuste ongi kroonika. Aga kas võib ka kusagil rohkem olla nihukest, värvilist muusikat, värvide muusikat ja koloriidi muusikat kui seda Berleusi fantastilise sümfoonia viimases osas? Minu arvates seda küll, aga koloriit tuligi tõenäoliselt sinna selleks, et seal oli väga keerulisi hingelisi elamusi tarvis kirjeldada. Varasemas muusikas koloriit ei mänginud väga suurt rolli. Näiteks Bachi Jakstratsioon on no täiesti lihtne, ütleme Berlioosi fantastilise sümfoonia viimast osa ja seda Schumanni fantaasia võrrelda, siis mulle tundub küll niimoodi summani fantaasia, nüüd puhkasin pihtimuslik ja võib-olla romantiline tundepuhangute muusika aga fantastilise sümfoonia, eriti see viimane osa, see on üks niisugune, lihtsalt üks haruldane maal ajamised, fantastiline pilt maal. Muusikas. Romantilise muusikas on muidugi jah, väga mitmesuguseid erinatuure Bernjoosja, Suumann ja suurelt eriti muidugi üksteisest üsna eemal seisvad aga siiski võrreldes seda kõiki klassikalise muusikaga, on siiski niisugune muljet, et nagu üksikisiku tähtsus on ikka igal juhul tõusnud kindlalt antud metsas on selge ja mina arvan näiteks, et see võib-olla ongi üks romantilise kunsti teene isegi sel juhul kui me mõtleme ja kui meil on näiteks mõnele meeldib, mõnele ei meeldi aga sellele, kellele romantiline muusika ei ole väga lähedane, see peab siiski nentima seda, et muusikas niisuguguse subjektiivsuse või üksikisiku sissetoomine, mis on muide ka 20. sajandi muusikale küllaltki omane, see pärineb ikkagi romantik, kuidas see on võib-olla romantilise muusika üks niisugune põhiideele tähelepanu koondamine detaile üksikisikule ja kuigi romantikut vahendid ja see analüüsimeetod ühesõnaga inimhinge või siis mingi muu taolise analüüsimeetod võib-olla meile on sageli vastu võtmata, sellepärast et me oleme seda muusikat väga palju kuulnud ja üldse meie sajandi vaimu natukene teine siis see on siiski vist vaieldamatu teene, et on muusika toodud üksikisiku juurat. Muidugi ei saa öelda, et see nüüd otseselt romantilise muusika teele oleks seda valmistuseta ega eelneva sajandi filosoofia, näiteks Russo, kes vastandina 18. sajandi mõistusekultusele seadis esiplaanile tunde ja oli arvamusel, et ainult mõistusega kõiki küsimusi lahendada ei saa. Russo oli mõjustatud veel inglise kultuurist ja inglise senti mentalismist väga tugevasti seal veel eriti tähtis just teada, sellepärast et praegusel hetkel näiteks kas või meil siin on muusikas jälle mõistus osatähtsus nagu tõusmas. Ja jõle räägitakse mitelektalismist heliloojate loomingus. Seda võib muidugi mitte ainult Eesti muusika kohta öelda, vaid ka see kaasaegse muusikakultuuri kohta tähendab, et me oleme romantismi, st eemaldumas ja leiame selle tõttu oma niiskuse otsese hingelise kontakti eelromantismiaegse loominguga. Fikse romantism on ju tugevasti tunginud kahendusse sajandisse, tugevasti mõjutanud minu arvates 20-l sajandil. Mina ei saa kuidagi lahti sellest tundest, et Ekspress realism on ikkagi üks romantismi jätk ja kuidagi romantismi. Jah, Ekspress visionism oli omal ajal väga tugevasti Euroopa kunstis on siis me näeme seal väga suurt sidet selles mõttes isegi. Igatahes praegu on küll tüüpilisem, võib-olla niisugune natukese abstraktne tunnete arvestamine tähendab lausa uute tunnete loomine muusikas, mitte niivõrd tuntud emotsioonide kajastamine. Niisugused mõisted nagu kurbus, rõõm uuemas muusikas näiteks ei ole enam mõistetaks, vaid peavad tekkima uued elamused. Ühesõnaga piltlikult öeldes konstrueeritakse tunnet seal juba mõistuse avaldus. Nojah, praegu sellel sajandil võib-olla on see vormi küsimus nii väga kilbile tõusnud. Ja see vormiotsingud suured ja need peagi-peagi, see vorm muutub üldtunnustatud emotsiooniks, mis puutub vormisse seiseksi vormi otsing on olnud kogu ajaloo vältel ja ma ei teagi, rohkem oleks vormi otsinud omal ajal, kui seda tegid romantikud. Sest kogu romantiline ajastu on elustaks vormi otsimise ajastu ja uute väljendusvahendite otsimise ajastu. Ma lugesin hiljuti Suumani artikleid suunal, on iselaga rahutusele romantilise mõiste pärast. Ta protesteerib dramaatilise mõiste vastu täielikult ja ta ei ole sellega nõus. Ja näiteks juba see harmoonilise keele otsingut, uute armooniste väljendusvahendite otsingud ja ja koloriidiotsingud ja selles mõttes need on kogu aeg üks suur võitlus nende pärast olnud romantilises muusikas minuvanustel üldse romantilise muusikal hindamisel on kaks külge. Üks on niisugune objektiivne külg. Ja teine on subjektiivne küll subjektiivne külg tuleneb sellest, kuivõrd palju me oleme seda romantilist muusikali enne kuulnud. Me oleme võib-olla isu täis kuulanud, sellest ei saa muidugi seda kindlasti põhjendatud. Põhjendatult tekib juba protest selle vastu, aga objektiivne lähenemine sellele on siiski niisugune, noh, me anname talle ajaloolise koha, anname, vaatame, tal niisugune roll tal ajaloos on olnud, niisugust rolli on etendanud ja vot selles mõttes ma ütleksin, et romantikutel on tohutu suur roll olnud kahenda sajandite valmistamisel, siis ei olegi mõeldav 20 sajandi ilma romantilise ettevalmistuseta näiteks kust tuliselt odekafooniagi välja, kui oleks olnud juba armoonilised kriisid võib-olla 19. sajandi muusikas, Wagneri juures isegi sellesama summani juures siin harmoonia selles fantaasias on muutunud juba niivõrd ebapüsivaks, niivõrd ebakindlaks ja nii edasi, nii et selles mõttes tuleks nagu romantikud võib-olla isegi rohkem esile tõsta veel kui sellest subjektiivsest vaatevinklist. Kuuleksime üht katkendit Wagneri ooperist Tristan ja Isolde. Jah, vist on kunstis üldse niiviisi, et see muusikaperiood või see kunstiperioodid, mis on jõudnud juba vastuvõetavaks, saada väga laiale kuulajaskonnale, mis on nende niukseks lemmikharrastusteks see just professionaalide hulgas, kes tahavad jälle edasi viia seda asja edasi nihutada just nende juures tavaliselt on kõige tugevam vastulöök just sellele, mis on kõige kindlamaks omaks võetud. Ja sellepärast ma arvan, et võib-olla romantilise muusika niisugune see, et me teda siin emotsioonidega ei kiida, see just näitab võib-olla seda, et, et praegu see romantilise muusika niisugune lai levik, tema suur esimene kontsertsaalides ja paljude inimeste rahunemine sellega, et nende romantiline muusika on arusaadav. See tekitab natukene arenenumad kuulajas just protesti selle vastu, sest sihiks on ikkagi edasiliikumine. Nojah, aga minu arust see on täitsa seaduspärane, õnnestus, siin ei ole midagi imelikku isegi, sest hakake vaatama, Viini klassikaline koolkond võttis enda alla umbes 75 aastat umbtsirka ja siis oligi juba tüdimus, tekkis sellest koolkonnast ja hakati otsima uusi vahendeid. Romantiline koolkond, umbes samuti 75 aastat. Kui ma nüüd läheme eesti muusika juurde, mis meil Eestis on valitsenud, siis umbes sama aeg sama periood valitsenud meil romantiline muusika, algame sealt kuskilt möödunud sajandi lõpust peale, kuni võib-olla selle sajandi 50.-te 60.-te aastateni ja isegi isegi elab edasi ja, ja selles mõttes ma ütleksin seda, et seal juba ühest küljest niuke liigsöömine, muusikaline liigsöömine, mis võib tekitada muidugi juba eriti niisugustes võib olla. Noh, kes peavad seda kunsti edasi viima, juba tekitab niukesed reaktsiooni. Et see on minu arust täiesti loomulik nähtus, eriti kui arvestada veel seda, et niisuguste võrdlemisi vaieldavalt esteetiliste seisukohtadega Ta on meie kontsertorganisatsioonid romantilise muusikaga tohutult liialdanud juba palju aastakümneid. Eks sellel on eriti suur tagajärg. Muusikainimeste jaoks pole tavaline inimene, kes väga palju ei pea muusikat kuulama Ki oma ameti tõttu. Eks sellele romantiline muusika võib ka meeldida. Aga meile kui muusikainimestele muidugi on vaheldust, rohkem tarvis on õige, sellest vahest kahjuks ei taheta aru saada, mitte mina ütleksin niisuguse asja olete nainervjueeriks selle asja pärast romantilise muusika pärast, selles mõttes, et nendel on omad kuulajad ja nendel on oma auditoorium nähtavasti sahvastada, vajab. Ja ma tegutseks omas vaimus edasi ja, ja kui ta mulle ei meeldi, lihtsalt ei kuulaks ja olekski asi sellega korras ja ka see ei ole nii lihtne küsimus, sellepärast et meie, näiteks heliloojad, peame siiski looma muusikat, et väljendada oma mõtteid ja oma tõekspidamisi kaasaegsele kuulajale ja see on juba nii ühiskondlikult tohutult tähtis ülesanne. Ja kui meie nüüd ei leia Vajalikku ütlemislaadi sidet, kuule, aga siis me seda ülesannet täita ei saaks, nii et meil on väga oluline, millist muusikat kuulaja praegu tajub ja kuidas. Ühesõnaga Meil on tarvis neid edasi liikuda, ka kuulajad edasi viia ja uue muusika juurde tuua on muidugi kõige parem vahend muidugi muusikaline propaganda. Ära ootamisega, kaugele me jõua. Nojah muidugi, aga minu arust on niisugune teooria siin maailmas pidanud paika, et iga inimene peab läbi elama selle teatud perioodi, ta peab selle kriisi ise läbi elama, peab ise tunnetama, kui inimesel on ikka romantiline periood vahele jäänud. Võib-olla, ja kui tema hing ja tema organism vajab seda romantilist muusikat, siis ei ole seal midagi teha, ta peab ikka jõudma ise selle küsimuse juurde, üks kord siis me oleme täiesti saavutanud selle noh, selle võib-olla kaasaja muusika mõistmise, et siin oma näeksin jälle niisugust väga seaduspärast protsessi, mis nõuab oma aega võib-olla ja oma aastaid ja lõpuks ta siiski läheb sinna kohta, kuhu ta peab minema. Jah, aga teinekord tahaks seda protsessi vahel natukene kiirendada. Asi ei ole iga kord arusaamises, vaid asi on lihtsalt selles vastuvõtmisest, nagu igal inimesel ütleme, ei sobi kõik värvid niisamuti talle ka ei istu lihtsalt psüühilise laadi poolest üks või teine muusik. No loomulikult, romantismi on veel üks, teine alb külg tänapäeva jaoks, et romantilist heliloojad olid väga mitmekülgsed inimesed, nad ei olnud kunagi ainult muusikud, nagu näiteks oli Mozart ebavaid surveta, propagandistid ja head kirjamehed. Nii suumen, näiteks kupper, Leosanud kirjutasid suurepärased artiklid ja neile järgnesid ka muidugi paljud kirjanikud, kes väga sentimentaalse hakkasite kirjeldama nii loomise protsessi kui nende isiksusi ja nende loomingut. Ja sellel oli veel suurem mõju tegelikult inimeste teadvuse kujundamisele kuhugi, võib-olla nende muusikal endal. Sageli kui võrrelda neid möödunud sajandi muusikaarvustusi tänapäeval ajakirjanduses ilmuvate muusika arvustustega siis on ka üpris selge, miks inimesed suurt huvi tunne raskemini mõistetav muusika vastu üldse. Praegune artikkel, ükskõik millise ajalise kuskil ilmub ka, võtame kõik välismaised kättesaadav muusikas tavaliselt äärmiselt kuivad, asjalikud koosnevat rahwaretsetest sõna kombinatsioonidest, millel otseselt tähendus Ta ei olegi. Samal ajal võtame Kätlin eskaseid Tšaikovski kontserdiarvustused. Milline suhtumine neis oli temperament, arusaamine ja kui oleks näiteks tänapäeva heliloojad ka ise niivõrd agarad oma põhimõttelisi seisukohti selgitama ja teeks samani jõulises laadis siis oleks meie võit, aga me ei oska enam seda tehas meile nii mitmekülgsed inimesed ei suudagi olla. Kaasaegne helilooming nõuab väga suurt teadmiste pagasit ja väga suurt treeningud nii-öelda, et selle kõrval olla veel hea kirjamees, seda on raske olla, seejuures tunda väga hästi maalikunsti ja Luva sünteetilist kunsti, nii nagu olisi romantikut siis need sina aidad, ühesõnaga nendele seda ette, et nemad oma ideed oskasid hästi hilja panna, mida meie ma ühest küljest kadestan ja teisest küljest selle tõttu, mille vastu kuidagi väga raske oma seisukohti välja tuua. Sest nende seisukohad on väga kindlalt esile toodud ja see on juba jõudnud ammu miljonite inimeste teadvusse, näiteks kui palju ilmufilmikesi klassikaliste heliloojate elust, kus nad on kõik nagu ühe vitsaga löödud, täpselt ühesugune arusaamine loomingust, see on midagi väga erakordset muidugi. Nonii, nagu romantikud isegi oma loomingust ja üldse kunstniku isiksust arvasid, tähendab romantikud, üks niisugune põhi, Patti on sinu arvates ka see, et nad on loonud romantilise muusikasse suhtumise peale, seletanud romantilist muusikat. Leid vot see on küll õige, selle vastu tuleks kohe ei tõepoolest või siin tuleb ainult midagi sama huvitavat kõrvale seada. Ei no see võitlus käski umbes niimoodi olema siiski karuteene sellest ajast on see, et on riputatud muusikale, kui, kui nähtusele piikse pühitsetuse kroon ümber, mis selles halba on, halb on lihtsalt see, et paljud inimesed seetõttu hakkavad niimoodi vaatama, et, et tõesti, et mina niisugune inimene ei ole, et millised inimesed ja kui puhtakesed ja ja kui, kuivõrd tundlikud, kui tundlikud, need, milline avaringil nendel oli, tähendab natuke naeruvääristada mulle vaktsineerimiseks helilooja isiksuse sageli, aga teisest küljest ta võib-olla annab ka kaasaja heliloojatele siukest natuke aupaistet. No ja helilooja või niisugune kuulaja või lugeja, arvestame, et sa lööd siis 18 19 vaid paneb nad lihtsalt patarei, helilooja kui niisugune ja vaatab kaasa jälim oleval täpselt samasuguse aupaistega, mis on hea tegelikult. Aga miks ka mitte muusikasse Teedžest ikka austav suhtumine olemas. Seda küll, meie ideaal on teine meie naisNõukogude ellu, et me tahame olla samasugused nagu meie kuulaja. Me ei taha sugugi erandlikud olla ainult oma mõtte teha oma kuulajale täiesti selgeks, aga mitte ei taha lasta tunda, et meie üle oleme erandliku, oleme. Kuulame nüüd veel üht listi virtuoosse, klaverietüüdi etüüdi, faminur. Romantismi üks nii järg, mis meie päevani tugevalt ja laps on ka interpreedi. Näiteks tänapäeval kontsertsaali ei täideta mitte muusika pärast, vaid siiski interpreedi pärast interpreedi suur nimi, naisi tõmbab saalitäis, see just nii muusika kasuks ei räägi, ei romantilisi mingi muu muusika kasuks. Tänapäeval on ikka varing? No raske öelda, sest möödunud sajandil see kontsert elu veel noh, võib-olla nii arenenud ei olnud, et listi jättis väga varakult juba üldse kontserttegevuse maha põhjendusega, et talle selt publik, kellele ta peab mängima, üldse ei meeldigi näiteks. Järelikult publiku suhtumine oli seekord juba niisugune, mis tõelisele muusikamehele ei meeldinud.