Terve Beethoveni elu sarnane päikeseilmaga elu alguses, nii värske ja selge hommik. Vaevalt mõni rauge tuulepuhang. Aga juba liikumatus õhus tunda salaähvardust rasket eelaimdust. Äkki ilmuvad tohutud varjud, on kuulda traagilisi kõminaid, siis saabub kohutav ärev vaikus. Raevukalt möllavad tuulajevide roikas ja c-moll sümfooniast. Aga veel pole päeva kirkus täiesti kadunud. Rõõm jääb rõõmuks. Nukruses peitub ikka veel lootust. Ent pärast 1800 kümnendat aastat lööb hingeline tasakaal kõikuma. Mingi võigas valgus ujutab kõik üle kõige selgemaist mõtteist näid tõusvat otsekui udu, mis hajub, tiheneb siis uuesti, et varjutada südant nukra ja heitliku ahistusega. Korra või paar udu loorist läbi säranud kaob muusikaline mõte tihti täielikult, et alles pala lõpus tormi hoona esile paiskuda. Isegi lõbusus võtab lõikava ja taltsutamatu ilme. Kõigisse tunnetesse poeb palavikku, mürki. Mida lähemale jõuab õhtu, seda süngemaisse pilvisse koguneb Ko. Ennäe, juba on raske töö, mustad pilved täis äikest, tiinet tormist üheksanda sümfoonia algus. Äkki keset kõige kangemat tormimöllu rebib pimediku puruks võimas inimtahe, mis kihutab taevast minema öö ja toob tagasi puhta päevavalguse. Milline võit, milline Bono party lahing oleks selle vääriline. Kas austerlitzi päike küünib selle üleinimliku pingutuseni, selle au paisteni kõige säravama võiduni, mida vaim eales on saavutanud? Õnnetu, vaene, haiglane ja üksik inimene, kannatuse kehastus, kellele maailm keelab rõõmu, lobise rõõmu, et kinkida seda maailmale. Ta sepistab selle oma vaevadest, nagu ta ise uhkelt tunnistab, lauses, mis võtab kokku ta elusaatusejoon iga sangarliku hingede viis läbi kannatuste rõõmule. Selles poeetilises võrdluspildis on Roman dollaan võtnud kokku kogu Beethoveni elu ja loomingu mille tipuks on üheksas sümfoonia lõpukooriga Schilleri oodi rõõmule sõnadel ehk nagu seda sageli nimetatud rõõmu sümfooniateose loomise aastad on 1822 kuni 24. Eelmise sümfoonia valmimisest oli möödunud 10 aastat kui helilooja taas selle žanriga tööd alustas. Tema eelnevate sümfooniat ega on siin tugevad ühised jooned muusikalise keelemõistetavus, onu tematism ja vormimonoliidsus. Kuid kujundite, ideede ja elamustering on laiem. Üldine toon eepilisem ulatus monumentaalsem. Esmakordselt tõi Beethoven sümfoonia isse sisse koori ja solistid. Schilleri ood rõõmule köitis Beethovenit juba nooruses 1793. aastal, Bonnis on ta sellele kirjutanud meloodia, mis ei lange küll ühte sümfooniast kasutada tuga. Hilisematest aastatest on säilinud eskiisid, mis näitavad, et helilooja jätkas peaaegu 30 aasta vältel otsinguid Hoodi muusikaliseks kehastamiseks. Sümfoonia algusmotiiv on kirjas ühes 1809.-st aastast pärinevat märkmete vihikus. Teise osa teema visandeid on teada 1815.-st aastast. Neid teemasid asusta välja arendama aga alles 1822. aastal alustades tööd sümfoonia kallal. Ja rõõmu teema sai meile tuntud kuju järgmisel aastal. Kuid Beethoven kõhkles veel siiski, kas kasutada voodi just sellest sümfooniast või hoidlase varuks 10. või 11. sümfoonia jaoks ning anda üheksandale sümfoonia-le siiski instrumentaalne lõpp. Isegi pärast teose esiettekannet Polnud Beethoven veel päriselt loobunud mõttest lõppu muuta. Kuid kõiki siiski nii nagu ta esiettekandel kõlas. Ja just lõpukoor on see, mida teosest kõige enam tuntakse ning ka eraldi ette kantakse. Ent tutvugem nüüd teemadega algusest peale, nii nagu nad aste-astmelt valmistavad ette teose grandioossed lõppu. Esimese osa peateema hakkab kujunema nagu vihmasadu, esimestest rasketest hulkadest. Õõnes ärev taust meile tilkadele rõhutab Richard Wagneri väljendatud mõtet, et helimeister hakkab siin maalima pilti rõõmutust maailmast. Ja neist üksikult kukkuvates nootidest kujuneb terviklik teema, mille teine pool joonistab otsustava ja tahtekindla motiivi. Rolaan nimetas seda saatuse motiiviks. Ka sellele vahetult järgnev vastuoluline ja üleskutsuv muusika saab hiljem esimese osa arengus väga kaaluka koha. Kõrvalteemas, kuigi see on nii noorne, tajume finaali rõõmu, teema, algmeid. See on helge õrn laul, mis kõlab vaid hetke. Lõikab sisse ähvardab võitlus teema, mille rütmiline motiiv kõlaska peapartiis Fordissimu vaheldub õrna peanoga. Töötluses kohtume taas esimese teema motiive mis mitmesugustes metamorfoosi ides esile paiskuvad vastanduvad, domineerib minaarne koloriit. Võitlus on lisaja dramaatiline. Repriisi algus, esimese osa kulminatsioon antud Fortissimus on võitluse haripunkt. Ja esimese osa koodas kõlab hetkeks nagu parema tulevikulootus elema soorne motiiv, sama, mida peapartiis nimetati saatuse motiiviks. Kuid siiski pole võit veel käes. Kooda lõpp jätab saatusele võidu. Sellest esimesest süngesti eetilisest sissejuhatusest õhkuvad vastu terrori verised päevad on iseloomustanud Beethoveni üheksanda sümfoonia algusosa. Vene muusikakriitik Serov. Ta jätkab vabaduse ja ühinemise kuningriik tuleb kätte võidelda. Kõik sõjaõudused on selle esimese osa aluspõhjaks. Iga tema rida on neist tulvil. Need sünged leheküljed on kunstiliseks kontrastiks veel kaugel asuvale Ellüüsiiumile. Kuid peale stiilivõte On see ka inimkonna ajaloo süngete lehekülgede erakordselt sügavkujutus helides igavese võitluse, igavesti kahtluste, igavese nukruse, igavese kurbuse lehekülgede kujutus mille seas rõõm ja õnn vilguvad hetkelise välgu läigatusena. Kuulasime nüüd tervikuna esimest osa. Allegro Manontropoun Pokumaa Est. Ozo esitab Eesti riiklik sümfooniaorkester Eri Klasi juhatusel. Teine osa Scertso kuigi tantsulise karakteriga on siiski kõike muud kui lõbus olmepildike. Tähk võib pigem meenutada surmatantsu või pidu katku ajal. Temas on palju ähvardavaid motiive. Juba sissejuhatus mõjuvalgu löökidena. Muidugi ei ole raske ära tunda punkteeritud rütmi otsest seost, esimese osaga. Järgneb Vugaton arendatud tormakas, kuid dünaamiliselt tagasi hoitud teema. Scertso teist teemat on Beethoveni loomingu uurijad nimetanud välja kutsuvaks. Seda ta tõesti on. Bassinootide punkteeritud rütm on kärtsu sissejuhatuses tuttav ja moodustab oma kordumisega orel punkti puu pillidelt kõlavale uuritavale kui Pilavale teemale. Kuid skepto keskmises osas leiame teema, mis on veelgi sammu võrra lähemal finaali rõõmuteemale. Beethoveni üheksanda sümfoonia kolmas osa alasi Moltoegantaabile on rahulike mõtiskluste meeleoludega kontastiks eelmisele ja annab puhkehetke pärast torne. Kolmanda osa teine teema on tulvil lüürikat kuid selles leidub ka omajagu pinget, mille loob sünkopeeritud rütm. Et 70 minutilist teost tunnilisse tervikuna mahutada on võimatu siis oleme sunnitud teise ja kolmanda osa puhul piirduma divaid esitatud teema näidetega. Ja finaal, see on lõpuks ood rõõmule, mille tõeliseks mõjule pääsemiseks andis ettevalmistuse iga noot iga motiiv iga teema eelmistest osadest. Ja kuigi rõõmu teema ise tundub meile äärmiselt lihtne, on see suuruse lihtsus mille leidmiseks kulus heliloojal 30 aastat. Eks ole, Beethoveni kogu loomingu idee olnud võitlus, võit, vabadus, rõõm. Üheksas sümfoonia viib kannatustest ning raskustest loomuni, mille lärteks saab olla üksnes inimeste üksmeel. Vendlus, vabadus, võrdsus. Finaali algus, instrumentaalne osa algab mürisevad ähvardava Richard Wagneri iseloomustuse kohaselt õuduse Falfaariga. Siis tulevad tagasivaated üleelatule eelmiste osade teema katkendite kaudu. Teemalõikude vahel on passi retsitatiivid, mille olemusele saame seletuse Beethoveni märkmetest. Retsitatiivi väljendavad eitust. Ei, seda pole vaja, meil on midagi muud tarvis. Nendega heidetakse kõrvale kõik kannatuste kurjuse vihkamise motiivid. Ees saab olla vaid üks lahendus. Rõõm. Rõõmu teema ilmub tervislikul kujul kõigepealt orkestris. Ent seda katkestavad ikka veel õuduse fanfaari. Finaal on vormiliselt väga keeruline, selles põimub sonaadivorm variatsioonidega ja kõiki teemasid siin välja tuua ei luba, lihtsalt piiratud aeg. Ent loodame, et orientiiri kuulamiseks on siiski kätte antud. Ja nüüd siis tervikuna neljas osa presto. Esitavad Kaie Konrad, Leili Tammel, kallisharints Mati Palm, Eesti televisiooni ja raadio segakoor ning ERSO Eri Klasi juhatusel. Ruubel. Aedniku.