Vaevalt et Ella Fitzgeraldi nimi suuremat tutvustamist vajab. See laulja kuulub juba oma looduslikel teeldustelt nende õnneseente hulka ka, keda ei unustata ka peale kõige põgusamatutrust. Tema elukäik erilistest sündmustest just ei kiirenda. Ma mõtlen selliseid sündmusi, mis võiksid kuulajatele mingit romaaniliku põnevust pakkuda. Tema elukäik, see on silmapaistva kunstniku arengulugu täis otsinguid ja leidmisi, aga õnn, mida võib tunda loomingulisest koostööst maailma parimate džässimeistritega. Nende eesotsas oli muidugi Louis Armstrong ise. Ella Fitzgeraldi suuremeelne sõber, innustav esinemispartner ja austust sisendav eeskuju. Ella kunstiteekonna esimestest sammudest helisalvestusi muidugi säilinud ei ole. Aga ühte küllaltki varajast heliülesvõtet temast saame siiski kuulata. Teisel mail 1938. aastal laulis tollal 20 aastane neiu heliplaadile tema enese poolt tehtud lõbusa laste laulutöötluse diskitud Täskit. Laulu nimi, mida tunnevad kõik inglise keelt kõnelevad lapsed ja küllap ka täiskasvanud kujutab endast Entelt Entel-tüüpi, lõbusat, aga ilma tähenduseta sõna moodustust. Selleotiskide tärsketiga sai Ella Fitzgerald kuulsaks. Tema võiks öelda kasuisa Chicuuep tuntud orkestri juht ja löökpilli virtuoos oli kord haiglas ja Ella külastas teda seal regulaarselt. Et oma hooldaja meelt lahutada, oligi ta otsustanud talle selle tuntud lastelaulu ette kanda, kuid lõbusalt ümber mõtestatud viisil. Chicco mitte üksnes ei nautinud, ettekanne vaid leidis, et andekas naljapala võiks hoopis laiemaid kuulajate hulki lõbustada. Tema eestvõtmisel saigi see heli plaadistus. Ent enamaks kas ei olnud talle elupäevi antud varsti peale seda samal 1938. aastal Chicu Websuri peale võbi surma langes noore ja vaatamata kogu tema andekusele ikkagi veel alles kunstnikuteed alustava lauljatari õlgadele. Chicu webi väikese orkestri juhtimine. See koosseis püsis koos kuni 1942. aastani ja töös temaga sai Ella Fitzgerald kogemusi aina juurde. Kuulame veel ühte sellest perioodist pärinevad heli plaadistust, nimelt Sinjorellija männeki laulu trepp tähtede juuretis tea vaidluses taas, mis jäädvustati 28. juunil 1939. Ella Fitzgerald on sündinud 1918. aastal New bot Newsis džinjas. Ta kaotas varakult vanemad ja kasvas üles ühes New Yorgi orbudekodus. Tundes endas kutsumust laulda, esines ta siin-seal koos teiste asja armastajatega. Kuni leidis meeleolu laulja koha ühes väikeses eeslinna lõbustusettevõttes. Kuid Chicu teda juhuslikult kuulis, kutsus ta tütarlapse kohe oma orkestrisse. Veelgi enam. Koos oma naisega said nad Ella kasuvanemateks. Ella Fitzgerald arenes kiiresti. Ent temperamentsed siku webi käe all teisiti ei olnud see võimalik. Niuke Rõngton on jutustanud edu, Webb oli nii-öelda lahinguhull. Oma väikese koosseisuga kutsus ta välja suuremaidki orkestreid ja seda vist ei juhtunudki, et ta võistumängimises neile alla oleks jäänud. Et sellega toime tulla, oli ainult andekust ja loomulikust musikaaslasest vähe, pidi omama kogemusi ja tehnika tundma nii-öelda professionaalseid nõkse ja oskama seda kõike kiiresti ning vaimukalt käiku lasta. Küllap ta seda oskust Ellalegi pärandas ja Ella Fitzgeraldi hakati peagi kutsuma džässi esimeseks lee. Eks tõepoolest, Ella Fitzgeraldi esinemiskunst muutus kaasaegse džässilaulu kehastuseks, nii nagu eelmises põlvkonnas oli pessis messi laul klassikalise bluusi kehastuseks peale 1940 teist aastat. Ella Fitzgerald ei sidunud end enam mingi kindla ansambliga. 30. augustil 1944 tegi ta jällegi ühe enam kui miljonilise leviku heliplaadi Robertsi ja Fischeri lauluga. Igas elus on ka vihma intuitš laev, samurai mast, foon. Teda saatis omal ajal vägagi tuntud ansambel inkpad. Seega tindipotid. Oli veel üks ansambel, kellega Ella Fitzgeraldi koostöö lausa ideaalselt laabus. See oli delta rühm vaes delta rütmi poisid. Nendega ta laulis Aarleni laulu. See on ju ainult paberist kuu. Õun leoteebeeemmuun. Heliülesvõte pärineb 27.-st märtsist 1945. Saame. Aga aga? Saale käendajaks. Laava ma. Neljakümnendatel aastatel tekkinud viibub stiili loetakse kaasaegse modernse džässi esimeseks arengufaasiks. Vastandina seni valitsenud traditsionaalse Tšassile ja svingstiilile hakkas piibub lõhkuma seni valitsenud rütmi, ühtsust ja vormi sümmeetriat, tuues sisse temperamentsed kiire iseloomulisi improvisatsiooni. Seda ei tehtud mitte ainult pillimängus, vaid ka vokaalselt. Eestvedajaks kujunes Louis Armstrong trompeti ja korneti suurusnumber. Üks taolist laulumaneeri, kus loobutakse sõnadest ja kasutatakse vaid tähenduseta sild. Piss nimetatakse kätiks. Sket võimaldab kõige virtuoosse mat vokaalset improviseerimis. Louis Armstrong andis oma kruusateed meenutava anti häälega mida ka küllalt palju imetleda ei jõua, sketi teatepulga edasi Ella Fitzgeraldi-le. Niisuguse improviseerimis juures läks vaja kogutsiku webilt päranduseks saadud lahinguvalmidust tehnilist oskust ja muusikalist vaimust, kust juba 1947. aasta üheksa teist 10. märtsil heliplaadis Ella Fitzgerald George köhržuini. Nüüd juba džässiklassikasse kuuluva loo on leedi, olge hea, Auleidi pin kuud. Lugu ise sai vastavalt ajastule ja piibub stiili võidukäigule paratamatult Uueri. Tänu Ella Fitzgeraldi suurepärasele sketš stiili kasutusele on see uus oli eelmisest ehk säravamgi. Saatjaks on Vop hägarti, orkester. Williamsi laulus vees instorid pluus mis on heliplaadistati 20. septembril 1949 sai Oliveri orkestri saatel püüab Ella Fitzgerald õige edukalt matkida kalu jaamast rongi tüüpilist laulumaneeri. Ehkki Ella Fitzgerald leidis omas kätt laulu karakteri just piibopistiini raamides laabus tal koostöö ometigi tuntud džässpianisti kaudne teesiga kes bluusientusiastina oli piibopile ainult nagu möödaminnes tähelepanu pööranud. Võib-olla oli nende ühistöö nii edukas, eeskätt haavand Behici kuldaväärt iseloomuomadusele jääda klaveri taga alati väga napisõnaliseks sealjuures aga osata anda oma fraasidele erilist väljendusjõudu. See tähendab alati midagi ütelda ja seda isegi oma pausidega. Ta oskas ka Ella Fitzgeraldi esinemist ideaalselt täiendada. Mis nende koosesinemise muidugi eriti nauditavaks muutis? Kuulame seda harukordselt teineteisemõistmist, reisilaulus, hais, umbkaudu tõlgituna, need silmad seal heliülesvõtte kuulub juba 50.-tesse aastatesse. Suurepärane on ka fraaside vahetus Ella Fitzgeraldi trompetis Joniumani vahel. Esimene kontserdireis vanasse maailma toimus 1952. aastal ja algas Rootsis. Edu oli selline, et Ella Fitzgerald olevat ohanud, oh isake, see oli üle kõige. Temaga koos esines veel üheksa muusikut. Ansambli nimetuseks oli džäss filharmoonia. Milline edu oli esinemisel selle ansambliga võib kuulda helisalvestistelt mis on tehtud otse kontserditelt. Kuulakem, kuidas võetakse vastu ülikuulus, väitsa mäki lugu, vallija Brehti kolmekrossiooperist? Väga mugav oleks seda kontserdil tehtud võtet mitte katkestada ja lasta järgmisel lool otsekohe järgneda. Ent siiski, teeme lõpuks veel väikese võrdluskuulamise, mis peaks eriti selgesti näitama, kuidas Ella Fitzgeraldi kunst on aastate jooksul arenenud. Saksa džässikriitik Joachim-Ernst veerenud, on märkinud. See hääl on läbi teinud hämmastava arengu mitte ainult džässivaldkonnas vaid ka üleüldiselt ma ei tea ainsatki häält, mis oleks 15 aasta jooksul nii kütkestavaks muutusi üle elanud nagu Ella Fitzgeraldi hääl. Asi ei ole selles, et ta varem oleks paremini laulnud või ümberpöördult vaid selles, et kunagisest Ellacitšelundisson tänaseks saanud hoopis teistsugune Helaatetcheralt. See paistab väliselt silma väikesest tütarlapsest on saanud õige imposantne kuju, võimas ja täisrinnaline. Nii nagu olid ka 20.-te aastate bluusilauljad. Veider, et pole ühtki silmapaistvalt džässlauljatari, kes Hollywoodi iluideaalidele kas või veidigi vastaks. Veider ja ometigi iseenesestmõistetav. Kuulake nüüd võrdluseks ühe ja sama laulu kahte improvisatsioonilist ettekannet mis on tehtud Ella Fitzgeraldi poolt erinevatel aegadel seal liuysi ja Hamiltoni laul. Kui kõrge on kuu houghaalsemmuun? Paistab nagu oleks tegemist kahe erineva looga. Esimene pärineb 1947. aasta lõpust, kui Ella Fitzgerald oli juba omandanud sket laulmise stiili. Teine võti on tehtud samal kontserdil, millel ta esitas ka äsjakuuldud väits, ame, kilu. Teine variant aga lausa rabab oma peadpööritavas kätkaskaadiga, mis sunnib hinge kinni pidama ja küsima, kuidas ta ometi suudab. Ja samal ajal oleks see ulatuslik sket improvisatsioon nagu muusikaline eluloojutustus. Järsku kuuleme siin veel kordatiskitud Täskit diviisitäit. Louis Armstrongi meenutamist kauaaegse sõpruse tähistamiseks katkendeid muudestki lugudest, mida Ella Fitzgerald meelsasti on laulnud. Kõik ujub kiiresti mööda, nagu kantuna pidurdamatult kevadel vetevoolust. Seda kuulates mõtled naiivsed mõtted, kui hea on siiski, et on leiutatud helisalvestustehnik. Saali ja te Veel aga? Saale.