Peame Rodion triini, kiindumust lava Sangreisse ja sedagi, et oma ooperite ja ballettide aluseks valib ta vene kirjandusklassika tipp. Meenutame Anna Karenina, surnud hinged, kajakas, Tolstoi, Gogol, Tšehhov ja ikka teosed, mida heliloojad varem ei ole julgenud puutuda. Rodion triini ideed on alati elevust, tihti ka vaidlusi ning eitamistki põhjustanud. Teoste lavapraktika on aga helilooja õigeks mõistnud. Kord suurem osa Anton Tšehhovi loomepärandist. Nii tema imeline proosa kui ka kogu maailmas tuntud näidendid on suurest muusikast eemale jäänud. Veel meie sajandi algul väitsid kriitikud tema näidendist kõneldes, et kus muusikat vaja, seal on see autori enese poolt sisse toodud. Tšehhovi dramaturgia ei lubavat endaga muusikasse seada. Ja aastakümnete praktika näis seda kinnitavat. 1980. aasta maikuus suures teatris esietendunud ballett kajakas Rodion triini muusikale ja Maia Plizetskaja lavastuses ning temaga kajaka ja nimega Ritz kaksikrollis kummutas selle teooria. Autori poolt paradoksaalselt komöödiaks määratletud kajakas on Anton Tšehhovi mõistatusliku maid, näidendeid. Kuid erinevalt tavalisest mõistatusest on siin lubatud erinevad vastused. Erinevad lahendused, mida pidasid oluliseks balleti loojad. Maia Plizetskaja rõhutab oma saatesõnas balletile, et kajakalavastuste lugu on paljude erinevate kontseptsioonide põrkumise lugu. Tšehhovi kujundid on oma palju tähenduslikkuses ääretult sügavad. Nii saavad erinevais interpetatsioonides etenduses keskseid Scortreplev kord Niina, kord Arcadina ja Trigoorin kord Maša. Koreograafiliselt versiooni luues ei mõelnud ma üksnes näidendi mõistatusele ja maagiale vaid lähtusin ka kirjaniku elusündmustest, mis teda vaieldamatult mõjutasid. Olgu see siis liikamisiinaga vastuseta jäänud armastuse lugu. Või juhtum tuntud kunstniku levitaniga kirjaniku sõbraga, kes enese elu kallale kippus. Ja lõpuks mõtlesin ka näidendi enneolematule lärmakalt läbikukkumisele 1896. aasta seitsmeteistkümnendal oktoobril ja selle triumfi-le kaks aastat hiljem. Kõik see äratas loomingulisi impulsse. Tšehhov tõi lavale argipäeva dramatismi, kus lõputu mõisapäeva igava monotoonse kate all purunevad inimesed. Kirjanik ütles, olgu laval kõik niisama lihtne ja seega sama keerukas kui elus. Tšehhovi kajakas peitub kõikjal jutustava tuuni varjus. Teine, kolmas ja neljaski arenguliin. Pingeline, traagiline. Neile tahtsingi oma tähelepanu keskenduda. Selles murelikkus jutustuses õnnelikke ei ole. Kas kajakas saab sõnadeta elada? Otsekui sellele küsimusele vastates on Nemirovits Tantženko kirjutanud. Teose olemus ei peitu tegelaste sõnades, see avaldub nende hingeseisundis, nende tunnete kulgemises ja põrkumisest teiste tegelaste tunnetega. Nii on Maya Plyssetskaja balleti juures mõtisklenud. Kõik see on kõige paremini jälgitav teatrisaalis kuid samas on muusika enesestruktuur niisugune, et kuulaja saab seda järgides draama oma mõtteis taasluua ja läbi elada. Muusika teemade loogiline side, orgaanilised üleminekud, läbi mõeldud kontrastid annavad täiusliku, lõpetatud terviku, mis peaaegu ei vajagi kommentaare. Seepärast piirdume autori jänese märkustega. Rodion rinn kirjutab. Balletikajakas muusika on kirjutatud 24 prelüüdi kolme interloodiumi ning post luudiumina. Kogu Tšehhovi näidend on polümfooniast läbi imbunud. Paralleelselt arenevad erinevad saatused, karakterid, süžeed, teemad. Paljudest muusikalistest lahendustest, mida selle balleti jaoks proovisin näib viimane mulle sobivaim Tšehhovi tegelaste sisemaailma kujutamiseks. Prelideerimine ei takista põhiteemade nagu kajakas, armastus, nõiutud järv, sügistuuled, sümfoonilised töötlemist. Enamgi veel, teemade areng, brealiidist prelüüdi vastab minu arvates kõige paremini Tšehhovi dramaturgia seadustele. Muusika ei püüa järgida näidendi tegevustiku, vaid edasi anda üldist poeetilist laadi etenduse atmosfäärimeeleolu, avada teksti dramaatilist allteksti, väljendada tegelaste tõelisi hingeseisundeid. Tšehhovi proosa liigutavat lüürilisust. Rodion triini muusika balletile kajakas mängib suure teatri orkester Aleksander Lazarevi juhatusel. Esimene vaatus osa soorini mõisapargist, laial lee kulgeb publiku poolt pargi sügavusse. Järv õhtu taamal lendab kajakas. Üksik Künnapuu. Selle all seisab Konstantin Gabrillovitš. Trepile. Tulevad teisedki mõisaasukad. Soorin Masha. Mis võiks olla hallim külaelu armsast igavlemisest? Keegi ei tee midagi, kõik filosofeerivad. Tuleb Niina, saretzneja treplev tõttab talle rõõmsalt vastu, suudleb tema käsi. Armastan teid, võlur, mu unelm. Nina on erutatud. Mind tõmbab siia järve äärde nagu kajakad. Mu süda on tulvil teid. Niinajat replev lahkuvad. Maassa, kes on jäägitult ja lootusetult replemisse armunud, on nende kohtumist pealt näinud. Ma kannatan, mitte keegi, keegi ei tunne mu kannatusi. Ma armastan Konstantini. Medvedenico kannatab maasse ükskõiksuse pärast poliina Andrejevna torni hoolimatuse pärast. Kui närvilised kõik on kui närvilised ja kui palju armastust, oo nõiajärv. Ilmuva tarkaadina ja Trigorinud Nad tulevad näidendit vaatama treplevi näidendis esineb Niine saretznaja. Kõik istuvad etenduse ootel. Aeglaselt kerkib eesriie. Algab näidend. Selline on esimese seitsme prelüüdi napsiliin, millele järgneb esimene interluudium elevus, mida põhjustab teade Tšehhovi uue komöödia esietendusest Peterburis. Me kuulame Rodion triini muusikat, balletile, kajakas, mille libreto Anton Tšehhovi näidendi aineil kirjutas helilooja ise koos etenduse kunstniku Valeri Leventaaliga. Esimene vaatus jätkub. Lava soorini pargis. Treplevi näidend on läbi kukkunud. Näidend on lõppenud küllalt, eesriie. Publik läheb laiali. Arkadi tutvustab Niinatrigorjanile. Niina vaatab teda vaimustunult ja hardalt. Miks kostis mulle sellest puhta hingekutses kurbust ning mu süda tõmbus nii valuliselt kokku. Niina lahkub kiiresti. Trigorin vaatab kaua talle järele. Massa püüab lohutada treplerit, viimane ärritub. Jätke mind rahule, jätke, ärge käige mu kannul. Treplev jääb üksi. Meeleheitepuhang olen õnnetu. Näidend ei meeldinud põlastajate mu mõttelendu, peate mind juba keskpäraseks tühiseks, nagu neid palju on. Ere päikesepaisteline keskpäev. Crocketti väljak. Jakov kutsub mängijad lõunale. Niina jääb üksi oma unistustega armastusest kuulsusest. Niisuguse õnne eest olla kirjanik või näitleja. Taluksime omaste ebasoosingut vaesust, pettumust, elaksin katusekambris ja sööksin paljast leiba. Kannataksin enesega rahulolematuse ja oma ebatäiuslikkuse pärast, kuid nõuaksin selle eest juba kuulsust, tõelist mürisevad kuulsust. Pea käib ringi. Tuleb treplev, tapetud kajakaga. Mul oli täna alatust kajakas surmata, panendada ja jalge, et varsti tapan enese. Samal kombel naaseb Trigorin tema järel ärkaadina maasse. Järk-järgult haarab kõiki ärevuse ja rahutuse keeris. Kõik armastavad, kuid kedagi ei armastata. 12 10.-le prelüüdi-le järgneb teine interloodium, Tšehhovi kajaka läbikukkumine. Publik vilistab näidendi välja. Esimese vaatuse viimane 13-st prelüüd. Arkadi nõia Trigoorinud lahkuvad soorini mõisast. Trigoorin tuleb unustatud kepi järele ja kohtab Niinat. Seal olid sinna ja kingib talle medaljoni. Me lahkume. Palun võtke mult mälestuseks väike medaljon. Kui sa kunagi peaksid vajama minu elu, siis tule ja võta. Grigori nite erutab, Niina tundeavaldus. Peatuge slaavi pasaris. Andke mulle otsekohe teada mozzjanovka Krarholski maja. Te olete nii kaunis, oomiline õnn on mõelda, et varsti jälle kohtume. Niina vajub ta rinnale. Neid näeb treplev. Me kuulame Rodion triini muusikat Tšehhovi ainelisele balletile. Kajakas. Teine vaatus on möödunud kaks aastat. Järv sügisene niiske tuul. Taamal lendab haavatud kajakas. Pargis längu vajunud lava ees seisab treplev. Tulevad teised mõisaasukad, Maassa Samrajev, Polina Andrejevna, torniamedweidenko veeretavad ratastoolis Blairi mähitud soorinit. Tulevad Arcadina ja Trigorin, kes on sõitnud haiged soorinit külastama. Mängitakse lotot. Kui saabuvad pikad sügisõhtud, mängitakse siin lotot. Igav mäng. Aga kui harjud, pole vigagi. Arengu katkestab kolmas interloodium, mille sisuks on hävitav kriitika Tšehhovi kajakale. Kaheksateistkümnes prelüüd leiab treplevi üksi tema kabinetis. Akna taga sahiseb vihm. Treplevid täidab aimdus eelseisvast kohtumisest Niinazareidžnejaga. Tema kujutluses keerleb mälestuste virvarr liuglev kajakas. Esimene kohtumine Niinaga. Näidendi läbikukkumine. Niina Trigooriniga koputas aknale. Tuled kustunud longus ja elutu Niina. Niina. Niina. See olete teie, teie oleksite nagu ette aimanud, kogu päeva oli mul kohutav hingevaev. Niina paneb pea tema rinnale ja nuuksub summutatult. Laske ma vaatan teid. Teie kirjanik, mina, näitleja, oleme meiegi sellesse keerisesse sattunud. Treplev kõneleb kuumalt ja kirglikult oma armastusest. Oo mu kallis mu ihaldatu. Teid armastamast lakata, ma ei suuda. Ma hüüan teie nime, suudlen maapinda, millel teie olete kõndinud. Kuid Niina jääb külmaks. Olen kajakas. Mäletate, te lasksite korra kajaka? Juhuslikult tuli mees, nägi teda. Ja möödaminnes hukutas ta väikese jutusüžee. Ma armastan Trigorjanit. Armastan teda isegi tugevamini kui varem. Armastan. Armastan kirglikult. Meeletult. Kuulata on jäänud viimased pre-lüüdid. Rodion, treeni balletist kajakas. Niina süle läheb järsult, trepp, levitia jookseb välja. Treplev, jää püksi. Jälle ilmub lotomängustseen. Lask. Treplev kukub aeglaselt. Taamal lendab kajakas igavese ja äreva lennu loomingulise rahutuse, edasipürgimise ja tulevikuusu sümbol.