Ei ole teada, kellelt pärineb väljenduslaul, on tunnetest õilistatud kõnelus. Ilus ja tabav võrdlus, eks ole. Lisame siia juurde. Inimhääl on üllaim muusikaline instrument. Kui me mõne pillitooli eriti esile tõsta tahame, siis ütleme, ta laulab. Niisiis on inimhääl suurepärane, kuid väga keeruline instrument. Sest teised muusikariistad tehakse ju kindlat eeskujude järgi. Häälega kujuneb ise ainult looduses juhituna. Kui teist keegi kuulub nende õnnetute kilda, kelle naaberkorteris elab laulja, siis on teil tuttavad tunde ja tunde kestvad harjutused. Eks ole, need võivad teid lausa meeleheitele ajada. Lohutage endaga sellega, et too laulja 1000 korda rohkem kannatama peab, enne kui ta oma erakordselt rasket ala meisterlikult valdama hakkab ja teis ooperi või kontserdilaval vaimustust äratab. Lauljate hääled jagunevad nais ja mees hääldeks. Kõrge naishääl on sopran, kõrge meeshääl, tenor. Keskmist naishäält nimetame metsosopran-iks keskmist mees häält. Paritoniks. Madalaim hääl on naistel Altmeestelt pass. Iga hääleliigi ulatus on keskmiselt kaks oktaavi. Sopranil ulatub see esimese oktaavi toost. Kolmanda oktaavi tooni. On olemas ka suurema hääleulatusega supra, neid niinimetatud koloratuur sopranit. Koloratuuri all mõistame rikkalike kaunistustega sädelevat laulmisviisi. Kui te juhtute kuulma lauljatari telehämmastavalt painduv hääl, helisid nagu pärleid puistab või noodilt noodile hüpleb, nagu rohutirts aasal siis on see koloratuur sopran kuni kolme oktaavilise hääleulatusega. Kuulakem näiteks öökuninganna aariat Mozarti ooperist Võluflööt. Liikuvale ja säravale koloratuursotranile vastandiks on lüüriline sopran. Seda kohtame eeskätt seal, kus laul peaks sügavaid tundeid väljendama. Kui me näiteks kuuleme nimi aariat Putšiini ooperis puheen haarab meid jäägitult laulutunderikkus ja ilu. Spetsialist ütleks siinjuures veel, kui hästi see naine kanti liini laulab. Kanti liin on nimelt meloodia erakordne, laulus. Metsosopran on värvilt tumedam ja madalam ulatusega väikse oktaavi laabeeemmollist teise oktaavi, laabemmollini pisiooperi Carmen nimikangelanna on metsosopran, samuti nelila seensansi ooperis Simpson ja delile. Kuid Supranil kõrged ja metsas opranil keskmised toonid, kõige täiuslikumalt kõlavad siis aldil mõjuvad efektseimalt just madalad toonid. Nad on kõlalt hästi tumedad ja tungivad nägu rinnasügavusest esile. Aldi ulatus on väikse oktaavi Sollist teise oktaavi faani. Tuntuim aldi partii on krahvinna Tšaikovski ooperis Padaemand. Kõrgeim meeshääl on tenor ulatusega Väikse oktaavi tuust teise oktaavi tooni. Kuid Tenuril on raskem kui ühelgi teisel hääleliigil oma heliskaalat terves ulatuses vallutada. Mida kõrgemale ta läheb, seda rangemaks tal muutub nagu mägironija, kellel veel viimased järsud kaljuseinad enne tippu jõudmist ees seisavad. Kui meie tenor aga siiski sellele tipule jõuab, on ta väga uhke ja võid publiku vaimustuse tormile kindel olla. See raskesti saavutatav toon on kõrge too nime all kuulsaks saanud. Mitte kõigil tenoreil ei õnnestu see lõpprünnak, nagu nii mõnigi alpinist viimasel etapil kokku variseb. Nii võib ka genor just enne sihile jõudmist oma hääle üle valitsemise kaotada. Kõrge tuu asemel kireta teravalt ja läbilõikavalt mingi ebamäärase tooni. Siis hoiavad inimesed saalis kõrvu kinni ja siis ist alad. Nüüd on ta küll peast põrunud. Kui aga meie tenor juba ette teab, et ta seda neetud tood puhtalt ei taba siis ei laula ta täie häälega, vaid läheb falseti-le üle. Faszekiks nimetame kunstlikult tekitatud täis hääles skaalast väljaspool asuvaid toone, mis tunduvalt nõrgemalt ja esmajoones kitsamalt kõlavat. Kuna väga raske on paari sõnaga sääraste toolide tuletamist selgitada siis toome järgmise võrdluse. Kindlasti tunnete Tirurlaste karakeerset laulmismaneeri, mida joodeldamiseks nimetatakse. See kõlab nii, nagu hüpataks pidevalt mees häälelt üle naishäälele ja ümberpöördult. Need arvatava naishääletoonid ongi falset. Närilt meil ema leina. Joove pehmendan ammu toodangut. Ei avark Dome, staar. Meie sajandi kuulsaim tenor oli Enrico käruuso. Caroosulikult meisterlikku laulmisviisi tähistatakse itaaliakeelse väljendusega Belkanto mis sõna-sõnalt tõlgituna tähendab ilus laul. Belkanto juurde kuuluvat eeskujulikult arendatud häälematerjal ja teose täiuslik interpretatsioon. Alles siis, kui kunstnikul need kaks eeldust olemas on, võime öelda, see on laulja. Ka tenori hääled erinevad omavahel. Caroosale sarnast tugeva kõlalist, pisut tumeda värvinguga häält nimetame dramaatiliseks teenoriks. Selle vastandiks on heledam ja õrnem, lüüriline tenor eriti rohkesti lüürilisi tenoreid kohtame Nõukogude lauljate seas. Kellel võimalust on olnud heliplaati Sergei leemiševi häälega kõrvutada karusoo omaga. Saab kergesti aru, mis tähendab hääle värv ja kui erinev võib värvide vahe olla. Inimese hääl on väga õrn, eriti külmetuse suhtes tundlik instrument. Sageli võib lauljalt kuulda väljendust, May oli, ta lähenes. Võhikute reageerimine säärasele ütlusele võib-olla küllaltki omapärane. Üks näide. Kuningas Augusti hoovi tenor teatas korrava valitsejale, et tal on hääl ära. Kuningas laskis laulja koos voodiga lossi tuua. Ta käskis stenoril lossi suures saalis, mille rõdul kogu hoovkond viibis, toolile istuda. Ning siis tõmmati tool kõikega nagu kroonlühter lae alla. Saaliadel hästi trobikond karusid. Nüüd hüüdis kuningas rõdult. Sul on valida, kas laulad võima, lasen sind alla. Õnnetu Tuuliga ruumis hõljub tenor otsustas laulmise kasuks. Ta päästis oma kahisev, kraaksuvad häälepaelad, valla. Karud saatsid teda nii kenasti möirgava kooriga. Ja kuningas tahtis ennast surnuks naerda oma julma nalja. Ülejärgmine meeshääl on bariton. Värvilt on ta tenoris tumedam ja sarnaneb kõlalt tšelloga. Baritoni hääleulatus on suure oktaavi Sollist esimese oktaavi Sollini populaarsemaid baritoni partiisid on nimiosaline Rubensteini ooperis deemon. Madalaim meeshääl on pass. See hääl mõjub pisut süngena oma võiks öelda deemonliku värvinguga. Sel põhjusel laulavadki kogu maailmaooperites bassid kuradeid ja sopranit ingleid. Mitte kunagi, aga ümberpöördult. Bassihääleulatus on suure oktaavi meest esimese oktaavi faani. Peale selle on neil olemas eriti sügavaid basse itaalia keeles passo pro fundox nimetatud telehääl mõne tooni võrra veel madalamale ulatub näitena passi häälest tume Sarastruaaria Mozarti ooperist Võluflööt.