Sookured. Need olid viimased hääled, mis rabast kostsid. Siis jäi kõik vaikseks. Kusagil oli suurveest üleujutatud jõgi, kusagil oli raudteejaam ja kusagil elas metsavaht, aga kus, seda ma ei teadnud. Olin eksinud. Päike vajus metsalatvade taha ja lähenese päeval lendasid esimesed liblikad. Aga neil läks külmaks ja sammud mätaste vahel veeloikudesse hakkasid klirisema. Rahutus hiilis südamesse. Natukene oli hirm. Tikke mul ei olnud, sest üheksanda klassi poissi tõmmu suitsuleib oli otsas ja kompassi polnud mul üldse olemaski. Olin olnud matkadel alati pisut üleolev. Arvasin, et tunnen metsa läbi ja läbi, uskusin, et tulen temaga alati ja igal pool toime. Koduümbruse männikud ja kuusetukad olid mu lihtsalt ära hellitanud. Niisugusena, nagu tol õhtul polnud metsa veel kunagi näinud. Ta oli tume, vaikne ja sünge. Tõusis ümberringi nagu päratu hiid. Ta rebis mu mütsi, kratsis nägu ja seadis igal sammul mu teele kõveraid, sitked juuri ja harralisi kaikaid. Mulle tundus, et nüüd vaatab mets mind üleolevalt. Ja võib-olla kihistab naerugi. See polnud enam vana tuttav, leebe ja sõbralik. See oli hoopis midagi uut. Mitte just vaenulik, aga tõsine ja asjalik küll. Niisugune mets ei mõistnud nalja. Ta äratas aukartust ja lugupidamist. Hommikul olin astunud rongilt maha, tulnud muretult vilistades seiklusi otsima. Aga muretust vilesti uutest seiklustest sai hoopis mõtlema, paneb avastus. Ei mäleta enam, kui kaua ma pimedas metsas ekslesin. Hommikupoole ööd leidsin end igatahes jõe orust ja pugesin ühte armetusse heinaküüni, kus siis päikesetõusuni hambaid blogistusin. Koidu ajal ronisin välja ja kirjutasin külmast kohmetunud sõrmedega pliiatsit, hoides oma märkmikku uue kuupäeva. 16. aprill 1951. Klassipäevikus oli selle kuupäeva lahtris minu nimed aga p-täht. Kui õpetaja mult küsis, miks ma esmaspäeval puudusin, seletasin, et olin haige. Õpetaja ei vaadanud mulle isegi otsa. Ütles ainult näost näha jah, et mees on põduraks jäänud. Kogu klass pahvatas naerma, sest kevadine päike oli eelmistel päevadel teinud must, peaaegu indiaanlase. Aga mul tõesti tulnud sel hetkel midagi mõistlikumat pähe ja ütelda kõikide kuuldes, et eksisin metsa ära. See ei tulnud kõne allagi. Oma avastusest, et hakkasin metsa ees aukartust tundma, ei sattunud ma tookord kellelegi. Kartsin, et mind naerdakse lihtsalt välja. Pealegi tuleb niisuguseid asju alati põhjalikult kontrollida. Tulid uued kevaded, tulid nagu ikka lõokest, laulusookurgede truudutamise ja suurte üleujutustega. Iga järgmine tõi kaasa uusi metsaretki. Sedamööda, kuidas aeg edasi läks, ulatusid need retked ikka sügavamale metsa südamesse ning muutusid üha huvitavamaks. Uued paigad, uued inimesed, uued elamused sinna vahele, uued raamatud. Neist kõigist on jäänud ka midagi päevikutesse. Ja kui nüüd vahel oma räbaldunud märkmikke lehitsedes silmad hetkeks kinni pigistan, näen tuttavat inimest, kuulen tuttavat häält, tunnen kunagi nina kõditanud lõhna või loen lehekülje raamatust, mida enam ammu pole kätte võtnud. Seda kõikjal ühtekokku üsna palju, aga mõned killud sellest paljustan kuidagi eriliselt meelde jäänud. Need on enamasti kevadistel lehekülgedelt. Imeline aeg, see kevad ja kui toreda laastu kirjutas kevadest Tammsaare. Ilusal kevadel laulis koplis ööbik. Samal kevadel hakkasid sealgi lilled õitsema. Ja kui ööbik neid lilli nägi, mõtles ta. Nad õitsevad ainult sellepärast nii ilusasti, et mina laulan. Ja ööbik laulis veel ilusamini. Aga lilled, kes ööbikulaulu kuulsid, mõtlesid? Ta, laulab ainult selle pärast nõnda ilusasti meie õitsema. Ja nad õitsesid veel ilusamini. Ühel ilusal kevadel sain tuttavaks Eediga praegugi 15 aastat hiljem, kui matkateed meil kõrvemaa armsaks saanud metsadesse viivad, tulevad alati meelde õhtu teedi juures soe tuba, petrooleumilambi lõhn, põrandal ringutav kass, päratu, suure ahju peal kuivavad kummisäärikud ja klaasides aurav köömnetee. Need olid vaiksed ja mõnusad õhtud. Eedi imestanud kunagi selle üle, et mis need poisid küll asja eest teist taga mööda metsi ringi luusivad, tal oli alati meie jaoks metsa uudiseid. Eri oskas meile, poistele igal kevadel ikka jälle juhatada midagi uut, mis ta talviste metsatööde aegu avastanud. Oli see siis kanakulli pesa huvitavalt murdunud puu või rebaseurud. Vahel jutustas ta meile oma jahilugusid, aga alati, kui metsast tulime pidimedile jutustama oma uudised siis kallas perenaine juuli meile kuuma köömneteed ja meie jutustasime. Edi kuulas ja noogutas ja ainult mõnikord ütles vahele, kas või jajah. Õhtuti, enne kui puhkama heitsime. Käisime alati üheskoos õue peal taevakaart vaatamas ja kuulamas kas metsast ehk öökullide hõikeid ei kosta. Seepeale andis Eedi meile suure sületäie kasukaid ja saatis lakka magama, sest ta teadis, et nii on kõige mõnusam. Aga hommikupoole ööd kuubis taskulambiga üles, meie juurde näpistas meid kõiki ninast, et varahommikust rongi maha ei magaks ja kooli hiljaks ei jääks. Niisugune mees oli metsa Vahteedi, kelle sagedaseks külaliseks olin ühtejärge 10 aastat. Laantes elab üks väga sümpaatne lind. Oleme taga peaaegu et sõpradeks saanud kevadõhtut, istun pikki tunde metsa serval ja ootan, et ta endast märku annaks. Sest et see on lihtsalt tore, kui ta hõikama hakkab. See on väike öökull. Tal on hääletu, len, suured kollased silmad seljas, siidpehme, kohev sulekuub ja jalas sulised püksid. Neist pükstest on ta oma nimegi saanud karvasjalgkakk. Meie metsades elab mitmesuguseid öökulle aga karvaselt kaku, neist kõige lihtsameelsem usaldavam. Kui vilistab talle vastu, huikab ta tingimata veel ja veel vahele satub segadusse ja koguni saab pahaseks. Siis läheb jutujärg käest sassi. Möödunud kevadel peibutasin üht kakku mitu tundi järjest. See oli nii jutukas, et lõpuks hakkas tal hääl kähisema. Ei tea, kas uudishimust või pahameelest, et keegi tema keelt kõnelev olevus on tunginud jahimaadele. Aga tavaliselt lendab see karvaste jalgadega sõber üsna inimese lähedale, istub mõnele oksa tüükale ja laseb siis tulla kõik, mis südamel on. Olen kohanud karvase kakuga päeva ajal kas täiesti juhuslikult või siis pesa juures. Öökull istub paari meetri kaugusel puuoksal ja vaatab. Inimene võib oma nägu väänata niisuguseks ja naasuguseks saab pahaseks, on kulm kortsus, teeb miski nalja, nägu naeru täis. Karvasel kaku nägu on liikumatu nagu mask, aga tema päratud sidrunikarva silmad annavad sellele lausa inimliku ilme. Vahel vaatavad, nad igatsevad tühjusesse, siis on kurvad ja siis hädised. Samas aga muutuvad ärevaks nagu jalgpallihaigel, kes vaatab segadust väraval. Mõni sekund hiljem on sul jälle tunne, nagu oleksid mingi konn või putukas, mis ei kõlba süüa ja millele ülepea mingit tähtsust pole. Siis vaatab linnuke sind ühe silmaga, siis teised jälle esimesega nagu tahaks selgusele jõuda, kas ikka tõesti elab metsas ka niisugune veidrik nagu inimene. Oma toredat tillukest sõpru on mul täna veel eriliselt põhjust meenutada. Tänane aastapäev. Nimelt olen 16 aastat tagasi ööl vastu 30 esimest märtsi märkmiku kirjutanud et paistab täiskuu ja et kella kahe paiku öösel kostab metsast naljakas hääl nagu naeraks seal keegi. 16 aastat on see hääl olnud mulle kevade öistel rännakutel saatjaks. Tänavugi olen teda mitu korda kuulamas jõudnud käia. Sest mis kevadise on, kui ei saa lobiseda vana hea sõbraga. Väsimatu rändur ja loodusteadlane Arkadi Phiidler kirjutas Kanada vaigust lõhnavatest metsadest. Raamatu üks peatükk selles raamatus jutustab radadest. Nagu inimestel on ka loomadel omad kindlad teed, mida igipõlised tavad tallanud. Need on laaneelu sümbolid ühtlasi aga ka loomasaladuse ja tehnikuse peidetud hea ning kurja saatuse sümbolid. Julge havi järve taga kohtame sageli ema põtra oma imikuga. See on tuttav, tõsine ema ja vigurdajat sümpaatne imik. Iga päev ühel ning samal tunnil ilmuvad nad vee äärde kujutades nõnda maastiku lahutamatud ehet. Nad lähenevad piki künka harju ja eemalduvad sama teed mööda piki vana tallatud rada. Meie hirmuta neid. Me sõidame vaiksetest paikadest paadiga kaugelt mööda rõõmustudes ilusate loomade nägemisest. Ühel päeval loomi ei ole. Kui nad ka järgmistel päevadel ei ilmu. Aimame kurbusega, et nähtavasti on nad ehmatusest selle koha maha jätnud. Külastame nende teerada. Tüüpiline põdratee kulgeb lõpmatult kingult kingule ja kuuskede vahelt laanesügavusse. Rada on tublisti sissetallatud, võimaldab meil mugavasti astuda isegi läbi tihedate põõsaste. Stanislav vilistab tasa imestuse märgiks ja vaatab maha. Ta näitab mulle hiigelkaru jälgi. Loom on tahtnud minna risti üle põdraraja, siis aga seisatanud, mõelnud pisut ja muutnud suunda. Läks rada pidi põtradele järele. Sellest on möödunud päevi. See on halb, seletab Stanislav. Tema hirmutaski põdrad ära. Ürgmetsas valitsevat kuulu järgi üldtunnustatud ja ammust aega juurdunud tava et loomad austavad võõraid radu. Karu ei austanud põtrade oma. Selles peitus kuri tahe. Karul olid õelad kavatsused. Metsloomade radadele on inimesel harva asja inimeste poolt tallatud teedel võib ka metsloomi kohata üsna sageli. Niisugused kohtumised jäävad meelde paljudeks aastateks. Ühel mai õhtul mõned aastad tagasi istusin püssi põlvedel, metsarajale tõstetud puupakul ja ootasin näppi lennu algust. Kõik oli vaikne. Korraga ilmus teekäänaku tagant välja mäger. Nagu näha, oli tal kole kiire. Jookseb otse peale. Veel 20 sammu, ei tee väljagi, 10 sammu ikka ei märka. Viie sammu kaugusele jõudes jäi mäger seisma. Vaatas mulle otsa ja pidas natukene aru. Sisestus samasuguse asjaliku sammuga ligi nuusutas püssiraud. Turtsatas korra nuusutas veel kord ja vaatas mulle uuesti näkku. Ei tea, kas ainult näis, või oli see tõesti nii. Aga tema pisikestes silmades nagu muutus midagi ja mul tekkis niisugune tunne, et kohe nüüdsama köhatab mäger oma hääle puhtaks, ütleb teie dokumendid, palun. Ma ei suutnud enam tõsiseks jääda ja pahvatasin naerma. Dokumente ei küsinud seekord keegi, aga terve õhtu kummitas mind veider soov. Huvitav oleks teada, missugune mulje võis mägral küll minust jääda. Teine veelgi ootamatum kohtumine tuleb mulle meelde möödunud kevadest. Kui märkmik appi võtta, päris täpne olla, siis toimus see 18. aprillil kell kolmveerand 11 õhtul. Astusin viimaselt rongilt väikest seeneliste ja marjuliste teerada mööda metsise mängupaiga poole. Ma ei mõelnud õieti mitte millelegi. Kuulasin ainult, kuidas seljakotis loksus termospudel kuuma kohviga ja kummikutel sääred teineteise vastu Loperdasid. Et mitte teerada kaotada, vaatasin ainiti taskulambivalguse sõõri enda ees. Ümberringi oli pime ja Vaiknemets. Äkki kostis otse jalgade ees teerajalt valija võigas karjatus. Niisugusi kisaga tuleks ehk toime mõni väike peni. Aga tema hääle peaks tõstma ruutu ja laskma läbi mingist masinast või vähemalt mingitest torudest. Jalad võttis nõrgaks. Tead küll, et seal mingi väike loom jätta ei, karga sulle kõrisse kinni, aga ikkagi üllatab niisugune kisa öises metsas ebameeldivalt. Kui esimesest ehmatusest toibusin, kuulsin enda kõrval noorukesel männil küünte klõbinat. Taskulambi valgusvihus oli otsekohe tilluke, metsik lõust. Roheliselt hiilgavad silmad, heledad kõrva servate põsed, tilluke märg nina ja selle all kaks rida valgeid nõelteravaid hambaid. Kui nüüd pisut pisut sirutaks, võiks pista sõrme nende vahele. Niimoodi kohatakse metsnugis vist küll üksainus kord elus. Vaatasin loomakest nõnda kolm-neli minutit. Nugis, hoidis käppadega männitüve ümbert kinni ega liigutanud, ainult lõõtsutas. Taskulampi, vaatas nagu viirastust. Toetasin jala vastu mändi ja hakkasin seda kiigutama. Iga kord, kui puud tõukasin, nugis karjatas, aga ära jooksnud. Vaatasin teda veel mõned minutid. Aga siis võttis metsnugis appi relva, mille vastu inimene on võimetu. Haisunäärme. Selle mingi nimetu, lausa kirjeldamatu lõhn. Pakkusin vaherahu ja kustutasin lampi. Nugis hüppas maha ja lippas minema. Aga tema sajatused kostsid magavast metsast veel tükk aega. Näete, varakevad ongi käes. Nädala-paari pärast algab metsas pidu. Kui keegi teist peaks tundma, et tal on sellele peole kutse siis ärge jätke seda kasutada. Vaatamata püüdke mõne jahimehega kaubale saada ja temaga seltsis minna, vaatama, mis toimub peosaali kõige kaugemas nurgas koidu ajal, te kuulate seal kummalisi hääli. Metsisekukk laulab, pole küll just eriti laulu moodiaga laulda, ikka on. Pulmalaul. Loodus on õnnistanud loomi ja linde lausa fantastiliste häälitsustega. Aga metsisekukke naksutamine on nende seas ainulaadne. Kuulake veel ja ütelge, mida see meenutab. Jahimehed jõuavad ses suhtes harva ühisele kokkuleppele. Kui metsades matkate, astuge vahel sisse mõnda tühja heinaküüni. Nendes juhtub huvitavaid asju. Istusin ühe poolenisti vanade seentega täidetud küüni lähedal hoobinul ja mugisin võileiba. Kui luitunud seinapalkide vahel äkki miski liigutas. Kadus, siis ilmus jälle nähtavale palgi võrra kõrgemal. Selli, nirk ei saanud algul aru, mida ta sealt võis otsida. Aga kui küünist hakkas kostma meeleheitlikku piiksumist, oli asi korrapealt selge. Nirk jäi hüüd asjata hiirte hundiks. Sündmused arenesid kiiresti. Kolm hiirt ronisid päevavalgele ja keksnesid küüni katusele ahastades sinna-tänna. Kaks neist hüppasid lõpuks katuseharjalt alla ja põgenesid metsa, aga üks õnnetu puges tagasi. Kui ukse juurde astusin, sisse vaatasin, nägin heina virnal nirki tavaidis hammastega hiired turjast kinni ja vaatas mulle säravate silmadega otsa. Astusin sammu ligemale. Nirk laskis hiire lahti ja see jäi abitult heintele käsutama. Nõnda seisime kolmekesi hulk aega. Lõpuks jättis nirk hiire sinnapaika ja pöördus minekule. Oli pisut võõrastav vaadata, kuidas verejanuline kiskja toimides otse vastupidi metsaseadustele loobus oma jahisaagist. Võib-olla tegi ta seda sellepärast et juures oli keegi, kes ei kuulu metsa ja kes pahatihti ei tunnusta metsa seadusi. Muide, selle energilooga seoses üks huvitav probleem. Inglise kirjanik Joachim Soldreid Jon pannud kaks elupõlist traperet Roy ja Scotti ühte metsaonni vaidlema. Ray oli materjalist ümbritseva metsaelu, asjaliku vaatleja oma vaatlustest, ta oli õppinud, et kõik laanekombed, koledad või kenad olid osa loomulikust ja iga päev looduses toimuvast protsessist, evolutsioonist ja olelusvõitlusest, milles ühel loomal tuli tappa selleks, et ammutada jõudu enese elushoidmiseks. Isegi kui võitja langeb hiljem järjekorras endast tugevama lihasööja saagiks. Seda võiks pidada heaks või halvaks, kurvaks või naljakaks. Kuid niisugune oli laaneasjade käik. Roile meeldis laaneelu vaadelda, ilmata ennast sinna vahele oleks seganud. Talle meeldisid hiired, aga talle meeldis samuti vaadelda, kuidas nirk looduse poolt antud osa täites hiiri püüdis. See polnud mingi toorus, see oli elu paratamatu käik. Mõnikord Roy siiski segas vahele, lõi kaasa ise või laskis pauku tama püssil kuid mitte kohtumõistmiseks, vaid selleks, et katsetada ja uurida parajasti teoksil olevate sündmuste kulgu. Muidu oli roiaga rangelt erapooletu. Mõnikord sündmuste julmus ärritas teda. Kuid tal polnud kunagi pähe tulnud kätte maksta, karistada mõnd tugevamat loomavägivalla pärast, mida see endast nõrgema vastu üles näitas. See oleks olnud oma julmus, aga ta ei tahtnud julm olla. Ta tappis karu, kes teda ähvardas. Ta tappis põdra, kelle liha ta toiduks tarvitas. Tappis piibri, kelle nahka ta vajas. Kuid tapmine tapmise enese pärast oli talle vastik. Sama vastik kui tapmine lõbu pärast oli talavastik tapmine ka mingi jumaliku õiguse nimel mis kuulutas Ühed, loomad headeks, teised halbadeks, ühed õigeteks, teised orjadeks. Säärast seisukohta pidas Roy elude mitte arvestatavaks sallimatuseks ja julmuse tipuks mida ta oma südames põhiliselt ka Scottile ette heitis. Scotty oli idealist. Inimene, kes uskused kõikjal kõigis nähtustes tuleb ilmsiks hea või halb headus või kurjus. Et headus või kurjus on midagi tõeliselt olemasolevat, tõeliselt eksisteerivat. Tulles ülima seaduspärasusele nähtavale kõigist sündmustest. Scottile kogu loomade elu oli hirmus asi. Julm üksteise hõgimise nõiaring nii tervikus kui ka üksikasjades. Kui ta arusaamine õiglusest ja ülekohtust seda nõudis, hakkas Scotti sedamaid Lääne elanike üle kohut mõistma. Kui öökull ründas jänest, laskis ta öökulli, kui ründaja maha. Ta tappis nirgi, kuna see pidas jahti väikestele ilusatele mets hiirtele. Ta sirutas välja oma kaitsva karistava käe kõigi üle kuna ta arvas ennast teadvat, mis on õigus ja mis on ülekohus. Umbes säärast laadi olid Roy ja Scotti vaadete erinevused. Säärane nende otsekui kaane all podiseb tüli. Kummal neist meestest on õigus? Lepime nii kokku, et sellele otsustate, teie. Aga raamat, lugege läbi. Pealkiri on kütt. Enne kui oma saate lõpetame, läheme veel kord tagasi kõrvemaa metsadesse. Ühel möödunud suvekuumal ja kuival päeval helisesid metsameeste telefonid. Mets põleb need need kvartalit tules, tugev tuul, ladvatuli, saatke abi. Tulekahju piire pole võimalik kindlaks määrata, siis uued uued teated, saatke abi. Olen näinud nii mõndagi metsa põlenest, isegi suuremaid. Kuid see, millest jutt, jääb alatiseks meelde. Oleksin õnnetuspaigalt otse läbi metsa minnes jõudnud umbes poole tunniga sinna, kus kord koolipoisina ära eksisin. Seisin malakas peos ja vaatasin, kuidas vägev hiid mu silmade all muutus mustenduvaks luustikuks. Sellepärast et keegi hulkur ei tea, kes võttis taskust tikutoosi, tõmbas tuld ega vaevunud huvi tundma selle vastu, mis sai sõrmeotsa suurusest tulukesest. Kas teate ka, et möödunud aastal oli meie riigimetsades 184 tulekahju. Et nendest tulekahjudes hävis üle 800 hektari metsa sama palju kui poolteist 1000 jalgpalliväljakut. Ja et need tulekahjud läksid meile maksma 16189 rubla. Selle raha eest oleks saanud ehitada korraliku lasteaia. Pidage seda meeles, kui suvel metsas olles käe taskusse tikutoosi järgi sirutate tuletage teistele ka meelde. Üsna tihti võib kohata inimesi, kes õpetavad, et mets on nagu imeveski. Et mets annab inimesele puitu, millest saab küll toole, laudu, maju, paate, paberit, lükatit ja puupiiritust. Et mets annab liha, marju, seeni ja teab mida veel. Ärge uskuge neid inimesi, mets ei ole ime, veskimise aina annab. Mets on meie vastu helde ainult siis, kui suhtume temasse suurima hoole ja tähelepanuga. Kui me tema heaks tööd teeme ja iga kopika pärast käte värista pange endale kõrva taha, et iga hektar uut metsapõlve maksab riigile keskmiselt 20 kuni 25 rubla. Kui see kultiveeritakse koolitatud kuusetaimedega, siis koguni 40 rubla. Et Maardu vanadele fosforiidikarjääridel rajatud iga metsahektar läks riigile maksma tervelt 112 rubla ja noored puud, mis sinna peale istutati, maksid peale selle veel kaks-kolm korda. Nii palju. Metsapäevad on ukse ees ja tänavu tuleb meil üheskoos uut metsapõlve rajada ligemale 9000 hektari. See arv pange kõrva taha. Lenini preemia laureaat Leonid Leonov kirjutas metsast kaheksasajaleheküljelise raamatu. Selle raamatu pealkiri on venemets ning ühel leheküljel seisavad järgmised salad. Mets on ainuke heaolu allikas, mis kõikidel on avatud ja mille ette loodus kas headusest või salakavalusest ei ole riputanud oma puudalist taba. Loodus, nagu usaldaks selle aarde inimese arukuse hoolde. Et ta kehtestaks siinsele õiglase plaani kindla korra, mida loodus ise teostada ei suuda. Usun, et kui aukartust ja lugupidamist Metsavas Lugeda metsa avastamiseks siis on see hea avastus.