Pühapäevakool. Üle-eelmisel nädalal jäi meie pühapäevakoolitund, mis oli pühendatud Quentin Tarantino filmide muusikale, pooleli. Me kaklesime läbi siis Quentin Tarantino 20. sajandi Filmagraafia. Seekord on meie huviorbiidis samuti Tarantino filmides kasutatud muusika ning vaatluse all on filmid, mida filmigeenius on lavastatud 21. sajandil. Nüüd esialgsete plaanide kohaselt tahtis Tarantino alustada nii 21. sajandi esimestel aastatel filmi vääritud tõprad loomist ent jättis selle projekti kalevi alla ning hakkas sootuks koos näitlejate aruma turmaniga loomakarkassi filmiprojektile nimega kill bill ehk tapke pill. Sellest pidi saama ja muidugi saigi äärmiselt stiilne Te maksuteemaline film, mis ammutas omakorda ainet nii Hiina kung-fu'd filmidest, jaapani samurai filmidest. Aga kas paketi vesternitest ja Itaalia õudusklassikast filmikauged inimesed ilmselt ei tea, mis asi on spagetivestern. Kui me teame, et vesterni peaasjalikult on loodud Ameerikas, siis see ei ole päris õige vestern neid ja väga palju vester nüüd on loodud ka itaalia filmiloojate ja lavastajate poolt ning seetõttu, et anda nendele jumetzee vester on ja sündinud siis Itaalia filmiloojate käe läbi nimetataksegi neid space'id vesterniteks nosta ketid on ju teada ja tuntud. Pastaroog, mis pärineb Itaaliast. Nii nüüd filmi kill Bill Protakonist on osatäitja nimega praid ehk pruut. Ja, ja tal on ka teine nimi Mamba ja seda rolli mängib suurepäraselt Uma Thurman. Uma turmaniga viisid Tarantino teed kokku filmis Pulp Fiction. Sellest Me eelmises Tarantino saates ka rääkisime, muide idee luua selline hästi tugev naiskarakter sündis juba siis, kui seda Palfriksonit Tarantino filmis ja maa turmaniga ka suhtles. Nüüd esialgu oli kavatsus luua film kill Bill kui tervik, mis oleks siis olnud veidi üle nelja tunni pikk ja matemaatiline tehe tähendab siis seda, et üks film, siis kahetunnine, teine ka kahetunnine, kui üsnagi 12. tunnil Narvas, siis filmilavastaja fill tulekski jagada kaheks osaks, nii nagu ma juba mainisin tõenäoliselt sel põhjusel, et neljatunnine kinos viibimine võib osutuda parajaks katsumuseks. Saatejuht kui ekspert ja vaatleja arvab, et selline filmi nii-öelda tinglik poolitamine on isegi muide andnud teatud mõttes des. Esmapilgul Ma arvan, varjatud lisaväärtuse sellele filmile ja ma kartsin, et põhjendada ka, miks, miks säärane väide? Kui esimene osa on selline Ülit tempokas üle võlli action film, siis teine osa on domineerivalt Peaosalise sisekaemus kuid tasub lisada, et ka teine osa kannab teatud mõttes esimese osa vaibi ja ja vais versa ka, muidugi nõnda ja võttes nüüd analüüsi alla kilbil esimese filmi ja konkreetselt kilbil esimese filmi soundtrack'i, siis siingi kordub Quentin Tarantino tiinod, tendents kasutada oma filmis erinevates žanrites ja erinevalt erinevatest ajastutest pärit muusikat. Samuti on Tarantino taaskasutanud juba mõnes aegu tagasi loodud filmis kasutusel olevat muusikat. No teada on, et Quentin Tarantino on mise hullumeelne filmi friik tema teadmised filmimaailmast alad, et siis filmi peal kirjeldas valmimisaastatest lavastajatest, osatäitjatest ja ka seal kasutatud muusikast on erakordselt mahukad, põhjalikud ja ma julgen isegi öelda entsüklopeedilised. Samuti tuleb siinkohal mainida, et kogu filmis kasutatud muusika ja heliefektide loomise juures oli Tarantino meeskonnas siiski ka konkreetne isik, kes aitas siis Quentin Tarantiinol valikuid teha. Ja, ja muidugi ka. Siis Quentin Tarantino kill pillile ka heliefekte luua. Kes see mees oli? See oli hiphop bändi Wu-Tang, Clan liige, kirjapilt. Niisiis RCA RCA, kodanikunimega Robert Fitzgerald tiiks. Nüüd kuna kandev osa filmi tegemine tegevuslikus toimub nii Tokyos kui ka nokinaava saarel või pole, Ta ta, et filmis on ka jaapani muusikat vastab tõele. Quentin Tarantino leiab, et filmi ettevalmistavalt perioodil on tal põhjust külastada ühte Tokio kaubamaja. Ja parajasti olid seal kaubamajas noh, midagi taolist, nagu meil on hullud päevad. Nii, ja see tähendab seda, et pakutakse rikkalikult kaupu, pakutakse muuhulgas ka meelelahutust. Nii, ja näe, satubki Tarantiinol ühte Tokio kaubamajja ja parajasti esineb seal laval Jaapani, täpsemalt konkreetselt öeldes Tokyo garaaz bluusibänd, vee Fissiks, even eis ehk siis kirjapilt viis, kuus, seitse, kaheksa. Selle bändiliikmed on kõik naised, kõik kolm jaapanlanna ning neid, muide võid näha ka filmis esinemas. Nad teevad seal nii-öelda bändi soorituse. Ja huvitav, mis Tarantiinol meeldima hakkas, on ennekõike just see et selle bändi repertuaaris on väga palju Ameerika muusikat, mida siis need jaapanlased, no väikese siukese oriendiliku tatsiga ka esitamas on. Nii nüüd, toetudes Tarantino väitele, sai temast üleöö veeeffif siks ees bändi andunud fänn ja muide, filmi esilinastusel õigemini filmi esilinastuse järgsel peol oli see bänd ka esinejaks. Ja selle bändile oli osalemine filmis sõna otseses mõttes unistuste täitumine. Pluss veel tõsiasi, et nende vastu hakata tee kõrgendatud huvi tundma ka läänes. Ja seesama Fif siks. Es on oma mõnede mõnede paladega olnud esindatud ka mitmetes reklaamklippides Ameerika paljudes meediakanalites. Ja tunnistan üles, et ka siinkõneleja ei teadnud sellest loomingulisest kollektiivist enne mitte midagi. Kui ma olin näinud filmi Teises kilbile filmis, õigemini selle filmimuusika valikute hulgas hakkab tooni andma üks tänan tiinole. No ja ka filmivaatajatele seni veel kogemata tendents varem kasutatud filmimuusikapalad, mis nüüd on siis jõudnud Tarantino kilbil osa? Kahte täpsemini üksjagu on loodud Enju Morrikoone poolt. Tarantino on väitnud, et eni Morrikoone on talle vaieldamatult Kiidol tema loodud muusikat ka on maailma parim filmimuusika. Sugugi vähetähtis pole ka järgmine fakt. Nimelt Tarantiinol on sõber, samuti filmilavastaja Robert Rood riiges kes on muide ka bändi sinkon liige annab siis kasutada või õigemini interpreteerib ühe pala, mis on kill Bill osa, kaks soundtrack'i orgaaniline osa. Robetroloogilist riiges küsis selle Soorituse eest või õigemini selle teene eest Tarantiinol, et ühe dollari honorari Kaup sai ilusti tehtud ning tingimuseks oli see, et Tarantino tuleb rott riigesse filmi Sin City võtetele ning filmi Sin City võtetele ning lavastab ühe, mis on seeni ja samuti saab honorar x ühe dollari. Nii see ka juhtus, muide tehes nüüd väik, kes kõrvalpõike, võime taas rääkida 2016. aasta Eesti parimast filmist päevad, mis ajasid segadusse ja ooh, julgen öelda Antsi, paljud filmientusiastid teavad, et ka on siinkõnelejal saatejuhil oli selles filmis väike kääbusrolliga ehk ka neoja, tunnistan nüüd siin avalikult meie raadiokuulaja tee sekka minagi siin selle filmi selles filmis osalemise eest honorari ühe euro. Nii kilbil kaks, õigemini kilppilli kahe filmimuusika näit teks langes valik Ameerika alternatiivrokibändi Šiva ree kasuks ja selle bändi pala kuutnaid moon aastast 2000, et pole sugugi igav uustulnukas filmimuusika territooriumil. Ja väidetavalt on teda enne kill billi filmi Tomist kasutatud eelnevalt ühes teleseriaalis ja ühes prantsuse filmis nimega munik. Veelgi enam, selle loo kaverit on kasutatud tatud 2012. aas Ta filmis silver, lemming, leibock ja Tarantino kill. Piiblis on kuulda, et mu taustaks lõpu tiitritele et võib-olla jäi enne pisut segaseks see fakt, milliseid jaapani artiste on kõikidel muusikahuvilistel võimalik enda jaoks avastada. Siinkohal pean ilma igasuguste reservatsiooni deta mainima, et see muusikaturg ja muuhulgas ka näit eks taiwani või Hongkongi popmuusika ja kergemuusikamaastik on meie kuulajatele kahjuks võõras territoorium ja kuid kunagi avaneb võimalus siis sellest muusikast taha. Kas rääkida meie kuulajatele pikema, et juttu nüüd? Taas on huvitav ära märkida. Üks artistinime, kaasaegne artist. Tai on see mees või loominguline üksus, kes siis esindab selles filmis nii-öelda jaapani kaasaegset muusikat, rokkmuusikat konkreetselt meie täna seda saates ei paku teile kuulamiseks jääguus midagi ka kuulajatele taasavastamiseks. Aga muide ka omaaegne ennekõike seitsmekümnendatel aastatel pani kinokunstis nii näitlejad tarina kui ka lauljatarina ilma teinud meikokatsi tema on esindatud mõlemal kill billi, soundtrack'i helikandjal ühe looga ja paljudel juhtudel. Paljud inimesed ongi öelnud, et nende jaoks on kyll pill teatud esimene nii-öelda tervitussõna jaapani ja rocki territooriumile, aga nüüd Šivaree Jakuuteid muundu Tarantino Filmagraafia arvult viies täispikk mängufilm kannab peal kirjates pruun siis tähendab tõlkes surma, kindel. Tegelikkuses oli nii, et see film üllitati üheaegselt Robert Rood riigese filmiga plane terror, mis on iseseisev film, samuti kinokülastaja aga sai osaks sellisest privile, kes siinkohal tuleb rõhutada, et Ameerika kinokülastaja sai siis osa sellisest privileegid, et ostis ühe kinopiletid ja sai selle eest vaadata kahte filmi korraga. Säärane kompo oli Tarantino ja Rond riige see idee ja projekt, kusjuures nende nimetatud filmide narratiivid pole teineteisega absoluutselt seotud. Küll naga jagasid Tarantino ja rott riiges mõnesid näitlejaid teineteise filmide jaoks ja minu teada ka tehnilist personali. Desproov on film, mis on Homaas 70.-te aastate populaarsetele närvekõditav tavatele filmi žanritele. Me minu meelest on targem siin kasutada inglisekeelset terminit ekslema täition, film. Ja eks Lotion filmide olemus on otseses korrelatsioonis domineerivad moetrendidega filmikunstis ehk siis seda, et mida filmisõber ootab ja loodab, seda peab ta aga filmi suuremal või vähemal määral selles filmis saama ja see film peal seda sisalduma. Need on sellised ala žanrid, näiteks filmid, mille keskseks teemaks on paikeri, tsiklimeeste eluolu, filmid, kani Balidest, filmid, koletistest, naistevanglafilmid, kättemaksufilmid ja nii edasi ja edasi ja edasi ja edasi. Seda nimekirja võiks siin lõputult tegelikult pikendada. Nüüd kogu selles filmis kasutatud muusika on varasemal perioodil salvestatud mitte ühtegi spetsiaalselt filmi jaoks loodud lugu selles filmis eel ei kõla. Ja enamus muusikat des Brufis pärineb siis 60.-test ja 70.-test aastast aastatest. Ka filmi narra tiiv kulgeb samuti tee juba nimetatud ajastus. Nüüd üks huvitav lähenemine, mida on siis Tarantino kasutanud oma filmis iides proof on nimelt selline, et filmile on digitaalse töötluse võtmes antud selline kuju ja vorm, et jääks mulje, nagu me vaataksime filmi hõbe. Hõbedased filmilindid tähendab filmilindid, mis on siis hõbedapõhine ja teadupärast filmi projektorites jaa, jaa. Filmiga manipuleerides varem või hiljem ilmuvad filmilindile triibud ja, ja jutid ja see annab siis märki sellest, et filmi on hästi palju kasutatud, et seda filmi nii hästi ju projekt Torisse asetatud. Ja nii nagu mainisin manipuleeritud, et filmi osatud. On selliseid säbrulised siinis, Tarantiin annabki sihukese. Ma julgen öelda visuaalse töötluse oma filmidele. Nii äkki meil mulje, et me oleme tõepoolest selles samas ajastus ja oleme ka selle ajastu nii-öelda videokandjat jälgimas. Nüüd saatuse sõrm valis välja pala, mida kasutatakse lõpu tiitriteks, õigemini lõputiitrite taustaks ja see on söör Scensburgi loodud pala, aga siis interpreteeritud inglise keeles. Pala pealkirjaks Antsik häbit. Peale selle on suurepärane võimalus inimestel saada selles filmis osa ka 70.-te aastate sellistest kuulsatest artistidest nagu kiireks. Ja neid nimesid, nimesid on veelgi, veelgi enam, huvitav on ju tähele ja huvi ja tähelepanu alla tuleb võtta ka see, et filmi narratiiv osaliselt toimubki sellises kohas, kus on siis kus on paar ja kus sa, mu, muide ka Music box ehk panete raha sisse ja siis saate oma soovi järgi endale soovilugu tellida ja üldjuhul ka selle järgi tantsida. Aga miks ta libisen sellest Esprufis nii kiiresti ja, ja, ja ruttu üle. Kui nüüd Te saatejuhi käest küsitakse, et milline on minu arvates üks nõrgemaid Tarantino filme, siis ma ei ütle, et see on nõrk film, aga kuidagi tundub, et viienda filmiga on filmigeenius jäänud loorberitele puhkama. See on minu subjektiivne arvamine. Quentin Tarantino kuues film lavastajana on vääritud tõprad. See on film, mille ideekavand oli Tarantiinol küpsemas juba sajandi alguses ja teatud põhjustel ta selle filmi loomist ka edasi lükkas. Nüüd siis, 2009. aastal nägi film ka lõpuks ilmavalgust. Filmi süzee viib meid teise maailmasõjaaegsesse miljöösse ning et tee rutates tahan märkida, et need filmivaatajad, kes loodavad selles filmis nähe keset ajaloolist tõde ja ülimat poliitilist korrektsust, seda sellest filmist ei saa ja see kõik muide, tuleb ainult filmile kasuks. Tarantino soov oli, et filmile kirjutataks originaal muusika Enjo Marikoone poolt. Paraku oli aga vääritud tõprad valmimise ajal Itaalia Grand maestro Morikoone hõivatud teiste lepinguliste kohustustega niipidi Quentin Tarantino hakkama saama laenulugudega. Ja filmis on siis kasutuses kasutusel kaheksa Morrikoone loodud helildid. Kui aga me kuulame vääritud tõprad soundtrack'i plaati, siis sinna on reserveeritud vaid pooled. Kõik need lood on olnud varem ühes või teises võtmes varasemate aegade filmis filmides. Kas nad on loodud siis Itaalias või Ameerikas, on need lood olnud filmides kasutuses ja taas pärinevad nad 60.-test ja 70.-test aastatest. Ja mul siinkohal tekib selline huvitav lähenemine. Seda ennekõike just seetõttu, et. Ma olen küll Tarantino väljaütlemisi ja mitmesuguseid intervjuusid süvitsi analüüsinud väga palju raamatut tema kohta lugenud, et kuidagiviisi jääb mulje Et see mees, kes on siis 70.-te aastate ka filmimaailma, mitte ainult selle muusikamaailma toonud, taas on siis 20 esimesse sajandisse no osaliselt ka 90.-te aastate lõpus puu andnud sellele nii-öelda kaasaegsema väljundi jume ning säärasel apteitinud see sõna on päris priima sõna appi Teitinud žanreid, mis on filmimaailmas nii kahetsusväärselt jäänud kuidagi tahaplaanile, vaatet isegi unustatud. Nüüd tuleb siinkohal siis mainida, et kõik kõik need neli lugu, mis muide ka sellel soundtrack'i plaadil on reserveeritud on omal ajal olnud mitte just kõige tuntumatest filmidest pärit eni, humoorika hoone kui filmimuusika. Helilooja võttis vastu väga mitmesuguseid projekte väga mitmesuguseid väljakutseid. Tal on olnud au, õnn ja rõõm pikemalt, et töötada koos filmilavastaja Sergei hoonega ja luua tema filmidele suur suur hulk muusikapalasid. Enim humoorika hoone on muide 88 aastane. Vanahärra on siis nagu nimi ütleb ja nagu oletada võib siis itaalia helilooja huvid. Üllatav on see, et vaatamata sellele, et tal on väga palju kaasa koostööd olnud, siis Hollywoodi filmiloojatega inglise keeles tõenäoliselt päris hästi kodus ei tunne. Aga selle eest on suurepärane itaalia keel. Ja uskuge mind, raadiokuulajate vahetevahel. Saatejuht Ta kasutab siin ka itaaliakeelseid viisakusväljendeid, ma ütlen teile kätt südamele pannes, et see on austusele imepärase keele vastu ja see on austus ka viisakusavalduste suhtes. Enivei Enjo wor ikoone on loonud umbes 500 filmi ja tädi televisiooni muusikalist kujundust 500-le filmi või siis telesaatele muusikalist kujundust ning üle 100 klassikalise muusikateos. Paljudel juhtudel, aga see on minu arusaamade järgi hämmastav, teavad ja meenutavad filmientusiastid, et väga paljudel juhtudel mitte konkreetseid filme, vaid nendes filmides kõlanud muusikat. No siin on oma seletus ka olemas, sellepärast et on filmiajaloos peaasjalikult seitsmekümnendatel aastatel hotell loodud niinimetatud B-kategooria filme. Mida see tähendab? See tähendab seda, et nendes filmides oli näitlejateks, et just kõige suuremad staarid nende honorarid olid suhteliselt tagasihoidlikud ja siit me tuleme jälle raha jutu juurde tagasi, see tähendab seda, et ka filmi eelarvet olid tavapärasest nii-öelda A-kategooria filmidest tunduvalt väiksemad. Ja loomulikult, et ei seadnud B-kategooria filmi loojad endale eesmärgiks luua nii ülipüüdlikult kunsti väärt tuseks püüdlevaid linateoseid. Kuid huvitav paradoks, paljud B-kategooria filmid, mis võib-olla sellisele ülipeenele ja Essteedile ei sobi, kujunesid aegade jooksul kultusfilmideks üks. Niisiis niisiis väike kõrvalepõige. Nüüd muide, Enjo Murrikoone on kirjutanud muusikat ka mitmetele 60.-te ja 70.-te aastate džäss ja popp partistidele. Esimesed näited, mis mulle siinkohal meeldetulev, Tomireimatiööja tennis, Russos rohkem kahjuks ei meenuta ja mul ei ole siin abivahendeid ka abivahendeid kasutada. Nüüd ene mor ikoone on tänase seisuga loonud või olnud tegevmuusik filmimuusikamaastikul üle 60 aasta. Tehke siis tehke siis jälle arvutused ja tema muusikaplaat tema muusikaga plaate, kus on siis salvestused, et minu pärast kas siis klassikaline muusika või siis filmimuusika või, või siis see, et aga pop- ja džässmuusikaga flirtinud neid laat, et on väidetavalt müüdud maailmas üle 70 miljoni eksemplari. Eksperdid ja vaatlejad on pidanud Enjomor ikoone, et kui läbi aegade kõige mõjukamaks filmimuusika loojaks üldse? Jaa Mori kole populaarsuse üks alustalasid on fakt, et helilooja andekust pandi tähele ju Hollywoodis, kus siis avanesid muuhulgas ka rahakraanid ja avanesid ka võimalused ja Hollywoodi filmimeistrid, et on Enjo Morrikoone talenti siis saanud ekspluateerida ka orienteeruvalt kusagil 50 60 aasta jooksul, vahepeal on ta siis Olywoodist tagasi oma kodumaale tulnud ja seal ei ja ta ei ole muide itaalia filmide suhtes olnud tõrjuvat. Ma olen nüüd juba Hollywoodis ära käinud, et ma ei viitsi enam itaalia filmidele film filmimuusikat, et teha seda nüüd küll ei ole. Iga igal juhul on ta andnud nii Itaalia filmitööstusele kui ka siis Holly filmid Hollywoodi filmitööstusele ilma igasuguste reservatsioonidega ta suurepärase panuse peaasjalikult filmimuusika loomisel. Ja meil on nüüd üks lõigukene soolas, mis pärineb kunagisest Itaalia filmis. Mul hetkel ei ole nimi meeles kahjuks, kuid kasutatakse seda muusikalõik Kogmentin Tarantino vääritutes. Brates jälle lõputiitrite taustaks, palun. Pühapäevakool. Tarantino seitsmes film Django Andžeinde ehk siis ahel latest vabastatud Django ja meie vaatluse alt välja. Aega ei ole midagi üle deta, nagu nagu Lõuna-Eestis öeldakse. Nüüd aga tuleks vaatluse alla võtta Santino seni viimane töö lavastajana ja see on siis film vihane kaheksa võtan pealkirjaga inglise keeles välja. Heitvul EIK. 2015. aasta suvel teatas Sis Tarantino avalikkusele tema kaheksandale filmile kirjutab muusika enja Marikoode. See on siis film, millel helilooja kirjutab Tarantino filmi jaoks umbes 50 minutit, et originaalmuusikat, kusjuures on teada. Morikoone kirjutas selle muusika on niimoodi, et ta ei olnud filmiga üldse tuttava Jon selle filmi seda filmi üldse näinud. Ta teadis ainult, milline on filmiteema ja huvitav märkida, et sellele episoodile, kui ta hakkas filmile vihane, kaheksa muusikat looma, minu teada üle 30 aasta ei olnud Ta kirjutanud ühelegi vesternile muusikat, nüüd taas jälle selle teema juures tagasi kirjutab vesterni muusika. No see võib olla tinglik, ET Eitvul heiton, vestlen, kuid vesterni moodi see film nagu ka on. Olgu öeldud, et Quentin Tarantino jaoks oli see, et Morrikoone kirjutab originaalloomingut tema filmile filmimuusika aspektist lähtutuna Tarantiinol ET Triin kammtruu, ehk siis unistus saab teoks. Ja olgu siinkohal rõhutatud, et selle filmimuusika 150 minutit sai niivõrd hea teenis välja ka Kuldse gloobuse. Peale Morrikoone originaalmuusika on filmis kasutatud ka marginaalne osa varem helisalvestatud tud palasid, muuhulgas ka varem salvestatud enim Morikoone palasid. Ja üks pala on siiski veel, mis on loodud filmimise käigus ja mida võib ka nimetada originaalpalaks. See on tegelase teisi Domergu akustiliselgi Darryl mängitud ballaad. See on osake samuti soundtrack-ist ja oma olemuselt Austraalia pärimusmuusikakillu. 19. sajandi algusest. Tekib nüüd küsimus, kuidas ja mismoodi me tänase saate lõppsadamasse viime. No paljud inimesed võivad raadiote juures ehk pisut ära ehmatada, sest ka järgmine muusikaline lõik võiks peaasjalikult kuuluda ehk meie sõsarjaama klassikaraadio repertuaari kui ilma igasuguse kahtluseta tegemist, kui menüüd laiendame, kui me konteksti laiendame, on ju filmikunst popp, kultuuri ja mõningal juhul ka süvakultuuri üks oblicatoorseid osi. Igatahes läbiv teema vihastest kaheksat, sest vihases kaheksas jääb meie tänast saadet, et lõpetama ja kuna tegemist on enjovoorikoone loodud palaga, on ilmne, et saatejuht peab itaalia keeles meie kuulajatega hüvasti jätma. Graatsia peene arry vedertsi.