Blokaadirõngas, Leningrad. Külm nälg. Järjekordne õhurünnak. Pane Batuma pommivarjendi kuhu on kogunenud Kirovi-nimelise tehasetöölised. Lootus silmis ja viha südames kuulevad nad armastatud poeeti, kes loeb neile ette oma verivärsket poeemi. Pimedad hiiglafassaadid, linn imetäis, endelist und öis raudsetes on Leningradis taas piiramisvaikusetund. Ent vaikuse tükkideks teevad sireenid ja pommide Bild. Need lõhkevad vihinal Neeval, et tules ja suitsus on sild. Sess kõmavas ö Canonaadis. Ja lennukirünnaku is näib et kiiruv on taas Leningradis. Öis raudsetes tänavail käin. Üldsõdurisinel, ta kindlalt käib otsekui lahinguteed käib vabalt ja nii nagu rindel käis kunagi polkude ees. Täht punane mütsi ees särav pilk, tuline hõõgub. Ta näos ta hell leningradlaste pärast. Ta uhke, et vaprad nad teos. On rusudeks varisenud majad, võlv lõhangust haigutav näljaõis, raudsetes Leningrad kajab taas tiiru Me tänavail käib. Ta võitleja, õiglane range käib vaikselt siin pilkases öös tund hiline pakane, kange, kui kindlus on tehas, mis töös siin seisakut pole, ei mingit und. Puhkust ei anna, aeg julm. Siin ühte on hoolsus ja pinge ja higi vaid piserda kulm. Las mürskude Leikivad, keeled töökodades puhkeda, siin töö ainult meil püsiku meeles kao, hirm, haju, väsimus, piin. Ja hetkel, kui rammestus haarab siin rahvast, siis sõnast saab. Raud. Sa kuula, mis ütelda, vaaril, kel kõne on siiras ja aus. Las vesised olla mäe Leemed. Las leib olla kallis, kuid kuld, kuid teras end tugevaks teeme, on puhkuseks hiljem meil muld ei võitnud meid, vaenlase kangus, nüüd näljaga, rõhub ta meid. Et Leningrad Venemaast langeks, et rahvas käiks orjuse teid. Meilt ta küll iial ei murra. Me linnas ta jagu ei saa. Võib Venemaa töörahva surra, kuid iial ei alistuda. Nikolai Tihhonovi poeem kiiravad meiega kuulub Nõukogude luulevarasalve. Praegu võib-olla enam niimoodi ei kirjutata, sest värsikeel ju muutub ja kirjutatakse teisiti. Aga kätkeda luulesse, oma aeg tuksuva tulisena lihast ja verest omanäoline aeg. Süda suudab ainult tõeliselt suulanne. Kui poeet ei tunne oma näol ajastu hingust siis ei tunne ta tühjagi. Nii on ise öelnud Tihhonovi poeet kes on seisnud Nõukogude luulehälli juures Majakovski Jessenini ja plokikaasaegne literaat, kelle looming on avaldanud sügavat mõju nendele luuletajatele, kes täna on juba sama kuulsad kui ta ise. Eduard Pakritski, Konstantin Simonovi, Aleksander Vartovski, Aleksei Surkov Nikolai Tihhonovi luulest ammutas esimesi õppetunde niinimetatud rinde poeetide sugupõlv. Paavel, Kuuganud, Georgi Suvorov, Sergei Orlov. Viimane on märkinud. Nikolai Tihhonovi nimega lahutamatus seoses noorus ja mehisus otsimised ja leidmiseks. Eks pannud ju tema aluse meie oktoobrijärgses luules energilise ja lennuka värsitraditsioonidele, kust õhkus dünaamikat meie epohhi võiduletate teada tahtmist. Nikolai Semjonovit Tihhonovi sündis Peterburis kolmandal detsembril 1896. Isa oli hade majaja, ema, õmblus, mantsel. Elati nagu tolleaegne väikekodanlus ikka igavalt üksluiselt. Ainult argipäeva pisimuredele käidi külas, mängiti kaarte, peksti keelt, riieldi ja lepiti. Ja nende aastast aastasse, kui algas Vene-Jaapani sõda ja esimene Vene revolutsioon oli Kuljet ihnus murdjas poisike. Väga tundlik ja uudishimulik maailma suhtes, nagu selles eas ikka ollakse. Ning on suur õnn, kui siin juhtub abistajaks, hea raamat. Raamat Tokyo nii lähedale kauged ja salapärased maad. Pealegi, ärgem unustagem, et oli parajasti sõjaaeg, eksis rääkinud raamatudki Aina sõjast sõjast Kaug-Idas, aga ka koloniaallahingutest Aafrikas, Aasias raamatutest ja unistustest, otsibki poiss lohutust argipäeva halluses. Ning ta isegi katsub kokku seada kirjatüki rõhutud rahvaste saatusest. Muidugimõista niisugused värsid, nägu, Sämmi tulid sootuks hiljem. HEA sahhibonsammil, kaan, tark ta, ainult piitsaga tihti kammib. Ja sahhibonsaamil kaan, tark ta. Ainult inimeseks ei pea, ta Sammyt. Ühe silmaga vaatab teda. Aitäh On ta arust liig, kallis? Talle Sammy soojendab habeme v ja saduldab poni tallis. Kuid kui töös miskit viltu kisub, on sahibil targal kuivišnul varuks malk. Ja see Roosk Sammy taldu silub väega kuuldavalt, siis väga valusalt. 1914 algab uus, seda enam kusagil kaugel taid üpris käe-jala kõrval. Algas esimene maailmasõda ja Tiisonov, kes oli hobuseid näinud seni ainult Nevski voorimehe troska ees satub Hussari polku. Surmast olen mõelda vaja kui kõikjal surm käib püstipäi. Mu noorus, uue rauaaja, maailma tapatalgu jäi. Nikolai Tihuna on täpselt 20 aastat vana kui oktoobrituuled puhuvad üle Venemaa. Noorukist saab punaste polkude sõdur. Noorukist, kes pärines Väikekodanlaste ringist, oli saanud oma hariduse kaubanduskoolis ja teeninud kantselei roti kibedat leiba. Unistaja fantaseerija, kelle jaoks elul võis olla varuks vaid tavalise filisti saatus. Niisuguse nooruki ümbersünd veendunud revolutsiooni laulikuks oli kahtlemata üks suure oktoobri imesid. Tiiu nad ise on öelnud. Oktoober tegi minust luule ja mulle sai osaks õnn olla suurte ajalooliste sündmuste nägijaks ja tegijaks. Kaitsta relvaga oma sotsialistliku kodumaad, näha tema võitu, näha uue elu rajamist uutel alustel, näha laienemas rahu ja demokraatia leeri ja seda, kuidas Euroopa ja Aasia rahvad sammuvad kommunismile. Siis aga, kui tihane vales kirjandusse tuli, kõmisesid kodusija, kahurid ja ringele, asub ka noore poeedi värss. Võimukas värske revolutsiooni tuuline. Kinnitades veendunud, et meie maailm on imetore pidupäevane Eesti vahel valusalt karbija. Traagiline. Aga kunagi pole ta igav ega hall sest igal sammul seisavad ümbert suurepärased inimesed. Langeb teeman teemandi järel. Pudeneb tähelast. Tuul vaibus, küpressides taevalael padrunitaskupüssi, gaasimask ja leiba, kolmele nael. Õrn habras sinakas udukurd nagu pits katab aia ja viinapuu. On meil neljandat aastat asemeks muld. Me nägime nälga ja suitsu ja tuld. Ent käsule sõdurant, ruum. Punased polgud. Nii et katkeks või hing, käkk lämbus pooleks päradi ja kaelas vihisev ling. Ent surnud, enne kui langevad, vaat sammu edasi astuvad nad. Suuda täna meid tappa kuuley granaat. Täna teised on need, kes taanduvad. Romantikuna tulid ihanov luulesse. Tema värss oli mehine, karm, sõdurlikult lihtne suhtumine ellu aktiivne, ründav ja niisuguseks on Tihunov jäänud tänase päevani. Me elu suurel ookeanil minek meil käed on kaugemale rannale. Mil kommunismi maa on antud nimeks vaid seal meil lõpule võib jõuda, tee. Mäe vähemaga leppida ei soovi. Ja peaksid raskused kim määratud meete tõusma, eks siis jõudu, proovi. Nõrrandume see nii on määratud. Kui jääks vaid tuumaplahvatused vaikseks, külma sõja, ei tumedaks meteid. Oo, kui võiks ainult nimetada vaikseks, suurt ookeani, mis on kandmas meid. On meeles meil mis pidi tundma Jaapan kuis kalur, ärevuses kahvatus, kui äkki päikesetõusul läänest vaatas. Kuid oli see vaid surmav plahvatus. Tähtajad meile soodsad ja inimsugu jälgimann jäänud. Kuis idast elu, päike tõuseb hoogsalt. Las ohtlik surma, päike märgib läänt. Me kindlalt saavutame õnne ranna, mis igaühel on avatud ja igaüks seal oma nime annab ning kiidab avarust. Nii tavatut. Tulles tagasi Tihhonovi varase luule juurde pole huvitusete märkida, et ta on kajastanud ka Eesti töölisklassivõitluse teemat ja nimelt satiirilise ballaadis. Presidendi. Selles kirjeldatakse, kuidas esimese detsembri ülestõusu hirmul kunagine kodanliku Eesti president aakel kabuhirmus pesu väel pööningule põgeneda. Tihhonovi biograafia pärast kodusõja lõppu võib lühidalt kokku võtta järgmiselt. Dada need püssi nurka ja võtad rännukepi. 12 aastat rändab kirjanik mööda kodumaad jutustades lugejale nii värsis kui proosas oma tähelepanekutest Turkmeenias, karjelani-Jäämere tuiskudest, Taga-Kaukaasia päikesemaadeni. Sealjuures ärata vene lugejale tõlketöödes vennasrahvaste, eeskätt gruusia luulerikkused. Tihhonovi esimene ulatuslik välisreis toimub aastal 1935 kui ta Nõukogude Telegaadina võtab osa Euroopa progressiivsete kirjanike kokkutulekust Pariisis. Sellel reisil käib tihane peale Prantsusmaa veel Belgias, Austrias, Inglismaal, Poolas. Lehvis fašismi kurje kuulute päri. Ent luuletaja ei lange pessimismi, sest ta tunneb oma kõrvalsõbra varju. Sellist pealkirja kannab 36. aastal ilmunud luulekogu. See sõber Euroopa tööinimene ei kavatsegi kergelt alla anda saatusele. Luuletuses gaasimask mis oma elutu ebainimliku lõustaga sümboliseerib imperialismi. Avaldad kirjanik kindlat veendumust, et ei ole kaugel päev, kus see lõust õlgi täis topitakse ja nädalapostidele naelutatakse. Nagu tegid seda Kanadas süürlased oma kuraditega. Et kodu koldelt, hädasid ja õnnetusi eemal hoida. Kui algab suur isamaasõda saab Tihhonovi taas sõdur. Poeet Sergei Nero jahtuv meenutab. Tihhonovi sõjapäevade värsid täitsid tihti meie seljakotis puuduvate padrunite aset nadolid, laetud täis viha, vastupanu ja usku, võidusse. Tihhonovi sõjapäevade pärandi moodustavad üle 1000 artikli luuletuse, jutustuse teda ennast noilt Päivitaga meenutab poeetnerov Chato järgmiste sõnadega. Suure isamaasõja raskete lahingute päevil sain ma isiklikult tundma autorit, kelle värsid olid mul juba ammu peas. Vaata tihti juhtub nii, et suur kirjanik, kui ta lõpuks elavana su ees seisab erineb sootuks sellest kujutluspildist, mille sa ise temast tema luule põhjal oled loonud. Siin aga langesid mõlemad ühte. Täpselt niisugusena olin ma lootnud leida oma lemmikluuletuste autorit. Ta oli kui vedru, mis iga hetk võib lahti plahvatada. Ohvitseripagunite ka sõdurisinel, mida mööda suure pandlaga sõduririhm istus nagu valatult veterani seljas. Ja kustumatult jäi mulle meelde Tihhonovi silmade lõbussini leek, kus peegeldus nii palju Vaigestamatut, teadmistejanu, uudsusehimu ja hasarti. Et vägisi nakatas kaasvestleja. Ka meie vabariigi kirjanikel on olnud Nikolai Ivanoviga lähedaid kokkupuuteid. Näiteks Debora Vaarandi, kes on eestindanud õige mitmed Tihhonovi luuletused. Nikolai Semjonovit ihanav pole Eesti kirjandusinimestele ja kirjandussõpradele mitte ainult üks nõukogude kirjanduse vägevaid tala puid vaid ka nii-öelda oma mees isiklikud kontaktidega ja sõprussidemetega isikliku osavõtuga, paljudest meie kultuurisündmustest alatise kursis olemisega ja teesklematu huviga meie kirjanduse käekäigu vastu. Minule ja küllap paljudele teistele sai Tihhonovi nimi tuttavaks sõja päevil Nõukogude tagalas. Tol ajal ilmunud eestikeelsete raamatute hulgas oli ka Nikolai Tihhonovi oma, milles ta jutustas blokeeritud Leningradi kangelaslikust vastupanust. Traagiline tõsine raamat, elus osutust ihunav, aga pigem lõbusaks vembu. Kaks tuli see särtsuga inimeseks. Esimese eesti kirjanduse dekaadi ajal Moskvas 1950. aastal sai ta meile kõigile heaks tuttavaks, sõbraks ilma erilise tseremooniat. Ta viibis meiega koos mitte ainult teoste vaagimisel, vaid ka muidu jutukaaslasena. Koos Valeria Viljandiga on meil jäänud lõbusavõitu mälestus. Ühel esimesel dekaadi õhtul võttis Nikolai Semjonovit meid oma autosse ja selle asemel, et hotelli sõidutada, viis sõna lausumata lihtsalt enda juurde koju, asus küsitlema, jutustas, ise luges värsse ja sundis meidki seda tegema, et kuulata Eesti keele kaunist kõla. Ja nõnda poole ööni. Jutuaine oli väga lai. Lapsepõlves Peterburis delegatsiooni matkast kodanliku Eestisse õnnelikult lõppenud bussiavariist, mis neil siin juhtus Tartu Ülikooli külastamise eest ja nii edasi, üldse matkadest. Tihuna on viibinud pikkadel komandeeringutes liiduvabariikides Kesk-Aasias. Armastan väga Kaukaasiat alpinismi-ist, mis on üks tema huvialasid filmimistest populaarkirjandusest seiklusi naljalugusid. Olime tookord Viljandiga mõlemad pisut hämmeldunud ja ehmatanud sellest tulvast ning situatsioonist. Hiljem aga võis palju kordi kogeda, et Nikolai Semjonovit juures on see kõik tavaline ülevoolav voog, jutukus päratu huvi uute inimeste vastu. Ja huvi, mitte ainult seks korraks. Mind on alati pannud imestama tema kontaktide pidevus, tema mälu, püsiv huvi ja siiras südamlikus nende sadade-sadade, tutvuste ning sõpruste juures, mis tal kahtlemata on. Ja lõputute kohustuste ning töökoormuse juures. Noore Nikolai Tihhonovi temperamentne kujunditega sähviv luule on täis revolutsiooni romantikat, lahingute metsikut uljust, portreesid inimestest, kellest peaks taguma naelu nii raudkõvad. Ma pean väga väärtuslikuks tema juures suurt heaperemehe tunnet, mis väljendub kaasaelamises rahvuskirjanduste saavutustele siiras vaimustuses, olgu siis Kalevipoja või Ševtšenko juubelipidustustel kongressidel, kirjanduspäevadel. See väljendub ka innukuses, millega ta välja tõstab noori või unarusse jäänud autoreid, millega ta kirjeldab ja mälestab oma teekaaslasi Nõukogude kirjanduses. Ehkki ma pole Nikolai Kihonaviga nüüd vist juba paaril aastal kokku puutunud, olen kindel, et temas on ikka vaibuma lõbusus ning uljust särtsu ning elu hoogu. See on juba kord niisugune tõug ja ma soovin ning usun, et seda jätkub veel kauaks. 70. juubelisünnipäeva taha. Enne kui me Debora Vaarandi tõlkes kuuleme luuletust, klipp olgu veel öeldud, et Tihhonovi luulet on peale Vaarandi tõlkinud veel Jaan Kärner, Erni hiir ja Mart Raud. Riigilipp, mitut värvi pikki laudadel on reas. Paistab nagu nende järgi istujaidki tundma peaks. Näe, me puna lipsin, leegib. Ja kes istet võtnud, siin selge olema peaks. Kuid ei ole päris nii. Meil on sõprus kõige suurem kohtades ei hooli, see istub hindu meie juures. Dokitööline kaleest. Räägime, kuis oskab keegi? Lihtne keel on südameil. Juurde istusid ka neegrid, leidus vabu kohti, meil. Aga kohe juurde kargas nagu nuuti, näidates viha pärast sapikarva Washingtonile. Mees. Kastel ruumi pole täiusal. Mis teil siit on otsimist? Klippummist siin laual seisab, ta ei tunne Äravist. Vana neeger raskelt, ohkas naeratas ja lausus siis. Köike selle lipu kohta teame juba ammugi. Mees südamesse kallab oma valgust, soojust. Ja Me tahame ta alla kasvõi korraks istuda. Kuuldud luuletusest leiame ka kätte võtme Tihhonovi sõjajärgse luuleaita siis, kui 400 sõdurist saab viienda rahu eest peetavate lahingute eest võitleja. Tihhonovi sütitavad sõnad ei saada meid üksnes luules. Ikla kirjaniku tulistas sõnavõttudes rahu kaitseks kogu maailmas. Ja sügavalt sümboolne on fakt, et just ihanovile on meie rahvas usaldanud Nõukogude rahukaitsekomitee esimehe ülesanded. Eks diaju Tiisuna nelja sõja sõdur ja suuri isikliku vaprusega inimene selgesti, mida toob inimestele sõda. Ta on ise näinud ja kogenud kina ja tuld, tühisust ja nälga, verd ja surma. Sellepärast ongi nii kaasakiskuvad read luuletuses ameerika lugu kus laps, kes muud enam ei kuulegi kui aatomi ja muidu pommidest, bakteritest ja muust hukkus, mis võivad langeda taevast palub oma ema, ema läheb, näevad niisugusele maale, kus polegi taevast. Rahu ja sõprus Need teemad on põhilised Tihhonovi loomingus. Ning kaasvad päiksekiirte Bild. Live vikerkaar on lahel. Nii suures sõpruses Sapsild mees südamete vahel. Isiklikest kokkupuutest Nikolai kihu naviga on teiega vestlejad alles helilint. Mida lõpetuseks tahaksin teile ette mängida?