Head laupäeva õhtut kõigile. Alustame oma spetsialiseeritud laupäeva õhtust saadet. Tänane ABC õhtu on mõeldud ainult sõime-lasteaia- ja kooliealistele lastevanematele. Niisiis lastevanematele, kes käivad sõimes lasteaias, keda vahel kutsutakse kooli, loodame, et seda mitte liiga tihti. Kõiki teisi palume vastuvõtjate juurest eemalduda. Alla 16 aastastele on saade keelatud. Seda mitmesugustel kaalutlustel. Esiteks saade on ebapedagoogiline, sest sellest võivad teie nooremad teada saada, kuidas nende vanemad koolis käisid ja millega hakkama said. Ja halb oleks, kui nad kuulevad, et tollel ei olnudki lumi valgem, suhkur magusam ja varblased suuremad. Teiseks õpilaste Daiwa režiimis on praegu ette nähtud aeg vanemate abistamiseks. Saatke oma nooremad kas puit pesema või nõusid lõhkuma. Vabandust, vastupidi. Kolmandaks märge kinoplakatil, alla 16 aasta. Keelatud tagab täissaaliga siis, kui ekraanil jookseks põrsakese nahknapi seiklused. Niisiis alustame kooli mälestustega. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Esimene tund on maateadus. Kõik geograafilised tarkused omandasin koolis kiiresti, kuna meie maateaduse õpetaja pooldas näitliku õppeviisi süsteemi. Meie gümnaasiumis oli gloobus, mis seisis aastate kaupa direktori kabinetis raamatukapis. See gloobus nägi nii haletsemisväärne välja, et sellele ei saanud vaadata kaastundeta. Tema telg oli niivõrd kõver, et katsete ajal pöörles alati sinna külge, mis, kui uskuda õpetaja seletust, oli vastupidine maa tõelise pöörlemise suunale. Põhja Ameerikat kattis gloobusel hiiglasuur tindilarakas. Sellepärast olime me surmkindlad, et just seal asub must meri. Aafrika kohal aga oli suur auk ja keegi ei teadnud, kas inglased olid üles kaevanud kogu Aafrika otsides vaaraode hauakambreid. Või oli mingi ameerika ekspeditsioon, liikudes mööda sul Värni poolt kätte näidatud teed, laskunud sealt maa sisemusse. Korraliku gloobuse puudumisel kasutas õpetaja maateaduse tundides meie seltsimehe Stretenjovitši pead kellel see kehas oli niivõrd suur. Enstreetel sarnanes tõepoolest kõndivad loobusega. Stretel, tule siia. Nende sõnadega algas maa teadvuse tund. Seekord kavatses õpetaja seletada meile päeva ja öö vaheldumise põhjust. Mine ja seisa akna kõrvale, nii et päike paistaks sulle peale. Gloobus väljus pingist ja seisis akna kõrvale. Kui sa pöörad päikese poole parema põse, siis on sinu parem näopool valgustatud, vasak pool aga varjus, eks ole. Hästi pöörareid päikese poole vasak põsk, näed, vasak näopool on valgustatud, parem poola Cavarius. Täpselt samuti seletas õpetaja meile streetine pead gloobusena kasutades, mis on abad? Näete siin ja õpetaja sõrmtoetusest reetini pealaele on põhjanaba, siin valitseb igavene talv. Ühesõnaga, siin on alles uurimatut avarused. Teinekord kasvatades jällegi gloobus ennast reeteni pead, näitas õpetaja meile reisija marsruuti, kes armastusest maateaduse vastu ja et kinnitada maakera kujulisust asub teele ühest punktist ja jõuab samasse punkti tagasi. Seejärel sweet, millal sa ükskord ometi oma kõrvad puhtaks pesed, neis on nii palju mustust, nagu oleksid sa just praegu sealaudast välja tulnud. Ma käskisin sul reedel juba möödunud tunnil juukseid lõigata, ma ei taha määrdama sõrme säärase räpase padriku vastu. Kui meie poolel on päev on teisel poolel ja vastupidi, kui meie poolel on öö, on teisel poolel päev. Seejärel liigume üha edasi, ületame parema kõrva ning liigume jälle üha edasi edasi ja edasi ning tuleme uuesti nina juures tagasi, kust me alustasimegi teekonda mis teile meeldis meile kõigile väga. Meile näis, et ta on tõeline kooli õppevahend ja Me harjusime sellega niivõrd, et pidasime tema pead tõepoolest maakera kujutavaks gloobuseks. Tema sassis juuksed olid meile metsloomadest kubisevad suulid. Otsmik meenutas Egiptuse lagendike nina ligipääsmatult Himaalaja mäe tippu kuid kaks ninast välja voolavat oja tiigrist Fratit, mis enne oma suubumis suhu ühinesid üheks jõeks. Me olime niivõrd harjunud pidama streetini, pead gloobuseks. Etkui standku miilits üks kord mängu ajal lõi selle veriseks, vastas ta õpetaja küsimusele, milleks ta seda tegi. Ma õppisin maateadust. Mõistagi ei säästnud õpetaja pärast seda kastandghamiilitsi pead, kuigi ta tegi seda mitte näitlikuks õpetamiseks, vaid et võõrutada meid lõplikult kooli näitlikke õppevahendite rikkumisest. Kord, kui ta seletas meile kuuvarjutust kutsustada juurde korraga kolm õpilast. Kõigepealt läks tahvli juurde meie klassi kõige vanem õpilane Ševko, kelle ülahuule kohale hakkasid juba tärkama karvaudemed, kellel kõik õpetajad soovitasid naist võtta. Õpetaja pani Žisko seisma, nii et ta paistis meile kõigile hästi silma. Kuigi sina, Žisko oled kõige ehtsam eesel, kuid praegu kujutad sa meile päikest siis ütles ta meie poole pöördudes. Selleks väikemeheks teisest pingist Olinnina. Nii, nüüd vaadake, kui päike asetseb seal, kus praegu seisab Ševko maas, seal, kus seisab Streden kuu, aga seal, kus seisab see väikemees siis päike saates välja oma kiiri, valgustab nii maad kui ka kuud, eks ole. Me kõik vaikisime, kuna keegi suutnud mõista, kuidas ja millega saab Shif valgustada. Kuid jätkas õpetaja piireldes ümber päikese, sattuma mõneks hetkeks päikese ja kuu vahele vadi, Intarivistas meid kõiki ühele joonele. Nüüd nagu näete Kas on arusaadav? Mina ei saa aru, pomises Jevku, kes pidi kiirgama valgust. Ning asjaolu Nende Shifu, kes pidi kiirgama valgust ei saanud sellest aru. Ajas õpetaja niivõrd vihale, et ta andis talle lajatada kõrvakiilu, mis kutsus õnnetul Ševkul väga tõenäoliselt esile kõige näitlikuma kujutluse kuu varjutusest. Ning ta lisas mõttetult õpetaja otsa vahtides kiiresti. Nüüd on arusaadav. Ja mitte ainult sihvkole, vaid meile kõigile sai korrapealt selgeks, mis pärast seda maad teaduse osa nimetatakse füüsiliseks. Veel hullemaks muutus lugu, kui õpetaja hakkas seletama meile päikesesüsteemi ehitust. Tolgo tahvli juurde samad planeedid, kes olid seal möödunud aastal, käskis ta planeetideks Jevko Leiten, Jamina. Sina, šeff Ko, nagu teada oled, päike, seisa, näed siia ja keerled tasa ja rahulikult ümber oma telje. Sina, reedel. Siis näitas ta ka minule koha kätte. Sina oled kuu, sa hakkad keerlema ümber oma telje ja samal ajal tiirlema ümbert reeteni, ent temaga koos ümber päikese, see tähendab ümbrešiffko. Seletanud meile ära kogu selle tarkuse, võttis ta käte kepi ja jäi meie kõrvale seisma nagu loomataltsutaja, kes on valmis iga hetk pähe koputama. Sellele meie hulgast Kessegi läheb. Ning siis algas tema käskluse peale pöörlemine. Hoidsid mee jõudnud lõpule ühelgi täie ringiga. Kui meil muutus silme ees mustaks jäme, prantsatasime kõik kolmekesi põrandale. Kõige enne kukkusin mina kuu. Minu otsa kukkus maa, kuid mao otsa, päike tekkis selline tohuvapohu, et oli võimatu aru saada, kus kohas maa ja kus kohas päike. Oli vaid näha, kuidas hunnikust paistavad välja päikesejalg. Maanina ja kuu tagument. Õpetajaga seisis uhke näoga selle väikese hunniku kohal ja pööramata tähelepanu meie Oijatele jätkas planeedisüsteemi ja taevakehade pöörlemise seletamist maailmaruumis. Võite endale kujutleda, missugune paanika tõusis, kui õpetaja klassist lahkudes ütles. Järgmine kord seletan ma teile, mis Albult. Teadis, kui innukalt ta pead kinni näitlikust õpiviisist. Mõtlesime õudusega, kellel meie hulgast tuleb järgmisel korral välja pursata tulist laavat. Prantsuse kirjanik satiirik Shan šarl on aastate jooksul kogunud naerutekitavaid tsitaate. Õpilasvihikutest on juba ilmunud kaks köidet selliseid rosinaid, loodrite aastalaat ning julgust loodrid. Niisiis peotäis kooli rosinaid. Eelajaloolisel ajal elasid meie esivanemad koobastes millised olid tsivilisatsiooni hälliks. Hiljem hakkasid nad ehitama kurtsid, kuid neil puudusid riided isegi särki olnud neil oli vaid auk. Suitsu väljalaskmiseks. Perekonna loomiseks kasutasid nad väga primitiivseid vahendeid. Varaanitajal palsameerisid elavad surnuid. Üldse oli egiptlastele kombeks tappa inimesi, et neist teha laipu, muumiaid, muumiad, messid hieroglüüfides ja topiti külamiigidesse. Egiptlaste pea jumalateks oli too siirist Olüssus ja autobuss. Sfinks. See on muinasjutuline loom, pool naist, pool lõvi ning veel üks pool kotkast. Egiptuse kirjanikud olid ainsad, kes tohtisid käia algkoolis. Nad kihutasid Jerogleepidega, et prantslased ei saaks midagi aru. Sokratese naineksand Kippe digimeelestseeni, kui see tahtis osta jalgratast. Aphrodite oli kreeklaste haigus. Rooma asutasid Romulus ja Cumulus. Roomlased sõdisid seni, kuni Itaalia muutus poolsaareks. Hannibali isa oli kannibal. Vesuuvi lähema säilitas nii hästi kõike Pompei et sealt leitakse isegi varrastel kuduvaid naisi. Wilhelm Tell oli Šveitsi Žanna tark. Pani kommunistid karusselli kindlusesse aristokraadid saatis tapalavale nende hirmutamiseks ära võtta, neilt Rõõm tappa 11 duellidel raius neil pead otsas. Kolm aastat enne Napoleoni sündi. 1768. aastal ostis Prantsusmaa Korsika saare, et Napoleon oleks prantslane. Prantsuse revolutsiooni kolme eelkäijaks olid Rann, Jacques ja Russo. Napoleon suutis korraga dikteerida mitut kirja, sellepärast nimetati teda diktaatoriks. Napoleon vihkas inglasi sellepärast, et need tapsid ta Saint Helena saarel. Sakslased ühinesid Preisimaal hemoglobiini all kuningale. Presidendi erinevus on selles, et kuningas on oma isa-poeg, aga president mitte. Sarajevo atentaat oli selleks veetilgaks, mis kukkus püssirohutünn. Matemaatika ühe ohvri pihtimus. Mäletan hästi seda ilusat ja paljutõotavad silist päeva, mil astusin esmakordselt kooliteed. Nina hoolikalt kuivaks, nuusatud pinal ja punane kukk kaenlas, nii sammus mees vastu suurt telekatsumustele. Samast päevast sai algusega konflikt minu ja matemaatika vahel. Konflikt, mis on kestnud aastaid maksma läinud palju higi ja pisaraid. Algus oli salakaval ja isuäratav. Nüüd ma tean, et kõik need õunad, pähklid, koogid ja muu selline kraam, mida kogu oja liita ja lahutada tuli hoolivaid söödaks. Sest peagi hakkas paistma õngekonks. Õpetaja, kellel ma uskusin olevat üleinimlik, võime arvutada üle 10 piiride, paljastas enda varsti. Tema autoriteet purunes kildudeks, kui ta väitis, et kolm pluss üks on neli. Kuna ta alles päev varem oli kinnitanud, et just nimelt kaks pluss kaks on neli algas lahingutegevus minu ja matemaatika vahel ning veeti läbi üks kord ühe nagu äkked läbi takkude. Klassifitseerida mind matemaatiliste võimete alusel, paigutas matemaatikaõpetaja mu algul teatud villakandjate alali. Hiljem jäi ta kindlaks aktsioonile, et mul peavad olema lõpused ja uimed. Olin tõesti tema tundides nagu kala vees, see tähendab olin tumm ja ujusin. Kuna tavaliste meetoditega minust elektronaju ei paistnud, saavad võeteedeehaarde manööver matemaatilist mõtlemist püüti mulle sisse juurutada selle kehaosa kaudu, kus saavad ühise nimetaja jalad ja selg. Isa ja matemaatikaõpetaja vandenõu tulemusena hõrenes vaid üks kask, meil kasvas õues. Veendunud, et ka sellest otsast probleemile lähenemisele edu loota pole, lõid kõrged lepinguosalised käega, algas positsioonisõda. Järgemööda tulid nuid, basseinid, torud, riidemeetrid, lihtmurrud intressid, kõik see, mille pärast ma nüüdki Velunes pomis. Kuidas küll toime tulla, näiteks sellise ülesandega. Laev sõitis punktist A punkti B c tunniga punktist B punkti Aadee tunniga. Kui suur oli laeva veeväljasurve ja kui vana oli kapten? Ebavõrdset võitlust kroonis traditsiooniline paarisarvuline hinne mu tunnistusel, millele ma alles aasta lõpuks suutsin juurde võidelda puuduva konksu, mis tõstis mu teadmiste taset ühe palli võrra. Selle konksu taha haagituna triiviskimu purjekas matemaatikas soogastes voogudes. Oi kui tihti need vood mu pea kohal Kulõhidki jõudis vabanemispäeva Läti kätetöövõit muigas matemaatikaõpetaja mürgiselt ulatades mulle lõputunnistuse kujutise mürgipiisk ei suutnud tumestada lõkke heledust, milles lõõmasid matemaatika, vihikud ja raamatud. Nüüd tean, et kogu elu on matemaatika ja kui ma tollal ainult õisi nuusutada sain, siis nüüd on mul ka marjade maitse suus. Millised on siis matemaatilised tehted elus? Esiteks korrutamine, lektorite ja vanade naiste põhiline tegevusala. Esimesel juhul on objektiks kuulajate närvid, teisel juhul villane lõng. Teiseks jagamine. Peamine harrastusabielus. Pikaajalisele jagamisele ehk jagelemisele järgneb lahutamist tehe, mille sooritab rahvakohus. Kujaga jagamist teostatakse argumentide abil. Siis lahutab miilits. Kui tekivad komplikatsioonid, on soovitatav kasutusele võtta külm, viie kopikaline. Kolmandaks sulgude ettevõtmine, väljakutse direktori juurde, ka ämma külaskäik. Neljandaks juurimine, hambaarstide ja maaparandajate põhiline tööpõld. Esimeste manipulatsioonid on nii valusad, et isegi taskus olev täitesulepea jooksma hakkab. Teistel käikse valuta, kuid nende instrumendid pole küllalt paslikud selleks, et päästa meid hambaarstide käest. Viiendaks ühise nimetaja alla viimine. Perekonnaseisuametifunktsioon. Sageli eksitakse aga laiendusteguri armastuse osas. Kuuendaks võrrand olukord, kus satute tundmatute suuruste seltskonda. Sel juhul olge ettevaatlik. Sageli osutuvad need tuntud suurusteks, kes võivad teiega hiljem matemaatilisi tehteid sooritada. Need, kes tunnevad kõrgemat matemaatikat, et kasutavad veel intrikeerimist ja tõenäosus teooriat. Kuid minul pole neil aladel kogemusi. Minu deviisiks matemaatiliste teaduste valdkonnas on kaks korda, kaks on kolm üksmeeles. Pea meeles, et meie arved on alles klaarimata. Järgmine pala peaks enamikule isadest tunduma tuttav. Kui teda ette kutsutakse, ei uskuda oma kõrvu ja vaatab ringi. Äkki on juhtunud ime, äkki oli see ainult meelte kätte ängistav luupainaja, et just teda nimetati. Ja nüüd ta ärkab sellest unest. Siis võtab ta pingilt pakki vihikuid pinkide vahelist kitsast käiku mööda. Tahvli juurde minnes kordab ta Haablus p korda. A miinus B võrdub haru minus bee ruut. Seda ta küsib, kindlasti küsib seda. Kui ei, küsi seda, lähen sõjakooli samasta, komistab ja pillab vihikud maha. Kui ta siis seal kükakil neid korjab, kostab selja tagant obligatoorne naeru pursak, mida keegi ei vaigista. Halb õpilane seisab väljaspool seadust, tema üle võib naerda. Õpetaja istub ja tõmbab märkmiku enda ette. Silmitseb seda. Halb õpilane, kordab endamisi kramplikult. A pluss B korda. Ja võtab kriidiõpetaja, silmitseb teda. Olete valmis? Küsib õpetaja. Ja, ja miks ta ei peaks valmis olema? Surmamõistetud seab end valmis, võtab vastu viimse õnnistuse ja laseb juuksed maha ajada. Kirjutage siis. Halb õpilane pöördub tahvli poole. B ruut miinus pluss-miinus ruutjuur p miinus neli, ACE korda kaheksa. Ja halb õpilane hakkab kuulekalt kirjutama ning kordab valjusti. Mistan kirjutanud. Pateeriutab kirjutab ega taipa mõhkugi, mis see kõik tähendab. Õige jah, ta aimab läbi udu, mingi ruutvõrrand. Aga mis sellest peab tulema? Ta kirjutab ilusasti aeglaselt, kalligraafiliselt paisutab nelja saba, kustutab hoolikalt ühe jupimurru joonest, käib ekstra selle jaoks aknalaua pealt käsna toomas. Võidab aega. Võib-olla heliseb kell või juhtub midagi. Kuigi kaua ta ei saa siiski seal poodiumile etendust anda. Mõned numbrid veel ka võrdsus, märgi paneb ta ilusasti aeglaselt paika. Jah. Seda teeb ta nii nagu teised kõrgemad olendid, nagu mõni hea õpilane. Ta kirjutab veel A-Ruut sõjakoolis, peab väga vara üles tõusma. Turgatab talle äkki mõte peas. Selle eest saab aga leitnandiks. Samal ajal kirjutab ta ilusasti aeglaselt, ikka veel ei ole ta lõpuni jõudnud. Mõni asjasse pühendamata isik, kes jälgib seda stseeni, võib uskuda, et vastab hea õpilane. Kuid asjatundlik inimene teab juba, mis see tähendab. Kui keegi maalib niisuguse lõputu hoolega, kahe saba. Ümberringi surmavaikus õpetaja ei liigutad. Nüüd tuleb rääkima hakata. Ruutvõrrand, alustab ta tõsiselt ja vaatab pilusilmi terava tähelepanuga tahvlit. Kordab ta inimese kombel, kes ei korda sõnumite sellepärast, et ta ei tea, mida tahab öelda vaid pigem sellepärast, et vaikida kaalub lõputu ütlemispoolise seast kõige kohasemad, kõige tabavamad, kõige täiuslikumat sõna. Aga õpetaja o õpetaja teada juba misse, tähendab, tähendab olete õppinud? Küsib ta kallilt. Palun, härra õpetaja, ma olen õppinud. Seda ütleb ta muidugi välkkiirelt verine tõrksus, mässuline ahastus, väreleb ta hääles õpetaja laia žestiga. Loom kuulame siis. Ruutvõrrandi saame esimese astme võrrandist sel teel, et korrutame kogu võrrandi. Ja nüüd ta räägib midagi. Teise lause juures loodab ta, et teda katkestaks. Piilub vargsi õpetaja poole. See vaatab, aga liikumatu näoga ei lausunud, valget. Vaikib. Ometi teab halb õpilane väga hästi, et see või olla õige, mis ta räägib. Miks õpetaja vait olnud? See on õudne. Ta hääl hakkab värisema. Korraga näeb ta, et õpetaja võtab märkmiku. Ta kahvatub ja alustab peadpööritava kiirusega. Ruutvõrrandi saame lihtsalt, nii et võtame, palun, härra õpetaja, ma olen õppinud. Polgar, Errnev. Ütleb õpetaja kõlavalt. Missioon. Pill, keegi kutsutakse ette, temaga lõpetati, pson, näeb tund. Ruutvõrrand, alustate uuesti ähvardavalt. Herne polgar tuleb kärmesti ja võtab tahvli teises otsas teise kriidi. Ruut. Palun, härra õpetaja, ma olen õppinud. Keegi ei vasta. Ja nüüd ta seisab seal üksi hulga keskel nagu saarel. Aga ikka veel ei lähe ta kohale. Talle pole öeldud, et mingu kohale. Õõnsa ja laastatud, põlatud südamega seisab ta seal. Talle pole öeldud, pole öeldud. Ta vastab veel praegu kohale minna jälle pingiridade vahelt läbi. Ei, pigem ta seisab nagu idioot. Ta käsi käperdab tahvlil pooleli jäänud võrrandi rusude keskel nagu alla kukkunud lendur mootori purunenud silindrite kohal. Teine poiss juba vastab. Ta räägib midagi paralleeljoontest. Nii võõras ja imelik nagu kõik, millega nad siin tema ümber aastaid tegelevad lõbusalt ja paindlikult ja häälekalt. Seal, milles tema pole iial midagi taibanud. Mõne lause on ta siit-sealt tabanud ja sellega on ta ujunud. Ja nii ta nüüd seisab ikka veel jälgib aupaklikult, mis teine räägib, noogutab vahetevahel heakskiitvalt, näitab vähemasti sellega, et on õppinud. Teeb vahel isegi arglikult häält, hellitada lootust, et teda küsitakse ainult tasakesi, et kohalisadetaks. Vaikib, siis jälle vaguralt ja kuulab, kummardub ettepoole, võtab vastamisest osa, ulatub kriidi kohmerdapaataja ümber, sosistab talle midagi valjusti, mitte selleks, et aidata väidet õpetaja kuulakseta, sosistab, tähendab, tead. Ühesõnaga, ta ei anna veel alla. Siis aga raugeta jõud, ta jääb vakka ja mõtleb veel kord sõjakoolile. Tema uduses ajus kajavad kaugete häältena kära. Kriidikrigin, näod hajuvad ja silmapilguga näeb ta selgesti lõpmatust, mille kohta vastaja äsja väitis, et paralleeljooned seal lõikuvad. Ta näeb lõpmatust midagi suurt helesinist. Paremat kätt on väike majake, millel on kirjutatud sissekäik neljandasse lõpmatusse. Majas on varnad, kuhu paralleeljooned riputavad oma mütsid. Siis lähevad nad edasi. Tagatuppa istuvat pinkija tervitavad rõõmuga 11 et paralleeljooned, mõiskluse, headuse ja inimarmastuse lõputus klassis, kuhu tema iialgi ei saa. Selles järgmises klassis, kuhu tema mitte rahul olnud, aga edasijõudmise tõttu iialgi ei pääse. Päeval keerleb maa ümber päikese aga öösel ümber. Kuupäevad on suvel pikemalt selle tõttu, et nad soojuse mõjul venivad. Saar on järve vastandiks. Kui järv on vesi, mis on piiratud maaga, siis saar on maa, mis on piiratud veega. Pool seal see on noor. Austraalia on kuulus känguru tõepoolest hiljem kõhu peal tasku, kuhu nad põevad, hädaohu korral peitub. Venemaal on külm. Venelased kaitsevad ennast külma eest kinnaste karusnahkset, mütside ja volga joomisega. Uus-Meremaa tähtsamaks kaubaartikliks. Täppisteadused. Paralleelsed sirged nagu raudtee rööpadki pöörduvad üheaegselt. Elekter leiutati, õpetas poolt, kes pani tähele, et see kõditab, kui tal asetada sõrm. Tema nimi oli Elektra. Rauast laev seisab vee peal sellepärast, et tema pind on väiksem merepinnast. Nüüd aga vastab üks õpilane, nii nagu isad seda oma mälestustest poegadele räägivad. Hea õpilane istub esimeses pingis, kus istub kolm õpilast, temal keskel. Hea õpilane, Stein man. Tema nimi ei tähista ainult teatavate inimest. See nimi on sümbol. Nii palju kui klassis on poisse. Nii palju isasid tunneb kodus seda nime. Kuidas Streimann võib hästi õppida? Küsib 32 isa 32-lt poisilt. Alusta Imanni, et ta sulle seletaks, ütleb isa ja poiss tõepoolest, küsib Stein manilt. Stein man teab kõiki juba ette, isegi enne, kui seletatakse. Ta teeb kaastööd matemaatikalehele ja teab salapäraseid sõnu, mida alles ülikoolis õpetatakse. On asju, mida meiegi teame, aga nii, kuidas Stein man teab. Nii on kindel. Ainuüksi see on õige, see on absoluutne. Einmann vastab. See on erakordne, pidulik silmapilk. Õpetaja on tükk aega märkmikku uurinud. Surmlik pinge väreleb klassi kohal. Kui ma hiljem lugesin prantsuse terroriajaloost, kuidas vangidele surmaotsuseid kuulutati, suutsin ma seda hästi ette kujutada. Aju tahmivad viimases verises jõupingutustes õhku. Veel on jäänud kaks sekundit, mille jooksul igaüks kordab endamisi välkkiirelt geomeetrilise progressiooni valemeid. Härra õpetaja, õppinud, sosistatakse endamisi. Härra õpetaja, mu poeg oli eile haige. Üks kummardub pihiku kohale nagu jaanalind, et teda ei nähtaks. Teine vahib liikumatult, õpetajale otsa. Sugereerib kolmas närvimürk on täiesti rammetu ja pigistab silmad kinni. Rabagu kirves lagipähe. Egle Mayer viimasest pingist on kogunisti Beckmani selja taha pugenud. Teda polegi siin kloun alandlikult ta ei tea millestki kirjutata, kui ta puudujaks Kuustutata, kui elavate kirjast unustad nagu rahu tema põrmule. Tema ei taha eluvõitluses kaasa lüüa. Õpetaja keerab teise lehekülje, mis algab K-tähega. Altmann, kes aasta algul oma nime katunaks Ungaristas veab sel hetkel selle järel mõtlematu sammu maapõhja. Siis aga tõmbab ta sügavalt hinge. Õpetaja peatub ja suleb taskuraamatu. Einmann ütleb ta üsna vaikselt ja erakordselt ränk vabanemisohe. Erandlik pidulik meeleolu. Stein Mann tõuseb kiiresti püsti. Kõrvalistuja hüppab kiiresti pingist välja ja seisab vaguralt ning aupaklikult, kuni hea õpilane ronib pingist välja nagu ihukaitseväelane, suure sündmuse tumm dekoratiivne kõrvaltegelane. Ka õpetaja ise on pidulik. Ta istub akna alla, paneb käed riski, jääb mõttesse. Hea õpilane läheb tahvli juurde ja võtab kriidiõpetaja, mõtleb. Hea õpilane võtab selle peale käsna ja hakkab kärmesti tahvlit pühkima. Selles on lõputut aristokraatlikus ja eneseusaldust. Sellega ta tahab märgata lasta. Et tal on aega, temal pole tarvis praegu pead murda. Tema ei karda, tema on alati valmis. Tema tahab ka niikaua, kui küsimine algab midagi ühiskonnale kasulikku teha. Tal on aega mõelda heakorrale ja inimkonna rahulikule arenemisele ja ta pühib tahvli puhtaks. Niisiis alustab õpetaja mõtlikult sõnu venitades. Võtame ühe erandliku maa üles. Ja õpilane köhatab viisakalt ja mõistvalt. Loomulikult mõni erandlikuma ülesanne tema erandlikule seisundile vastav. Ta vaatab õpetajale tõemeeli ja leebelt otsa, nagu mõni ilus krahvitar, kelle kätt krahv on palunud ja kes talle enne kui vastuse annab, mõistvalt usaldavalt silma, vaatab teades hästi, et see pilk kütkestab krahvi jääd. Krahh aimab õndsuse värinaga, et vastus saab olema soodne. Võtame ühe koonuse ütleb krahh. Ühe koonuse ütleb Steinway krahvitar. Aga ta oskab seda öelda nii mõistvalt, nii targalt, seest Einmann, et tundub, nagu ainult tema teaks, mis koonus on. Mille me võtame. Mina, Stein manud klassi parim õpilane. Võtan ühe koonuse, mille ühiskond mulle kui selleks kõige sobivamalt on usaldanud. Ma ei tea veel, miks ma võtsin selle koonuse. Aga te võite olla rahulikult, ükskõik, mis selle koonusega ka ei juhtuks. Mina olen siin omal kohal ja tulen temaga toime. Olgu ütleb õpetaja, äkki võtame parem tüvipüramiidi. Tüvipüramiidi, kordab hea õpilane, mis võib olla veel mõistlikum Don tüvipüramiidi ka just niisama kindlas, sõbralikus, kuigi veidi üleolevas vahekorras nagu koonusega, mis on talle üks tüvipüramiid. Ta teab väga hästi, et teda ei saa sellega jalust rabada. Et tüvipüramiid on samasugune püramiid nagu ükskõik missugune tavaline normaalne püramiid mida mõni heegel Mairgi suudab ette kujutada. Ainult et temast on ära lõigatud üks. Vastamine kestab lühikest aega mõistavad teineteist poole sõnade alt. Vähehaaval kujuneb sellest intiimne dialoog õpetaja ja hea õpilase vahel. Meie ei taipa enam midagi. See on ainult nende kahe asi, nende kahe sugulashinge asi, kes siin meie silme all diferentsiaalvõrrandite eeterlikku atmosfääris ühinevad. Keset ühte lauset võlgatab äkki õpetajal mõte läbi pea. Et miks seda nimetatakse küsimiseks, see on edasijõudmise vaatlus. Ta ei lasegi heal õpilasel lauset lõpetada. Milleks ka on siis veel jäänud Perakestki kahtlust selles, et ta oskab lõpetada. Hea õpilane istub vaguralt ja siivselt kohale. Järgmisel silmapilgul kuulab ta juba suure huviga järgmise vastaja haledat kogelemist. Ühe koha peal ta muigab irooniliselt ja diskreetselt ning piilub vargsi õpetaja poole, et veel kord temaga pilke vahetada. Jääd õpetaja näeks, et ta tahab, kuigi ta midagi ei ütle. Ükski lihas ta näos ei liigu selle iroonilise muigega märgata lasta. Kuivõrd selge on talle, missugust lollust vastu ja suust välja ajab ja mis ta oleks pidanud. Sõnaseletusi. Paabulind see on liig kevadel õitsvaid kalu. Oli on ja need, kellel on palju naisi. Egüptoloog, see on inimene, kes juhib laevu läbi Suessi kanali. Mu läte on inimene, kellel on kaks nahavärvi. Papüürus on Niiluse lisajõgi. Seismograaf on seadeldis, mille abil reguleeritakse maa värisemist. Saara beer, nööri tõugu koerad päästavad mägedes alpinisti. Tunnen. Kaelkirjakud on pikk ja peenike kael, et ta saaks juua puurkaevudest. Sardiinid on kalad, kellel enne karpi asetamist lõigatakse ära pead, et nad ei jookse ära õli. Skelett see on üks haigus. Valged verelibled hävitavad mikroobe, mispärast neid nimetatakse mikrofoni teks. Mõrutõppe võib nakatuda siis, kui hammustatakse marutõbist. Koer. Alkohoolikul ei ole perekonda. Kuna ta kogu aeg väriseb. Joodikut, sooritavad alkoholi mõju sageli enesetapmisi. Millest need järgne päev, aga midagi ei mäleta. Vitamiinid, need on sellised väikesed moodustised, milliseid võib leida halvasti pestud salatilehtedel. Enne lapse söötmist tuleb rinda desinfitseerida, seda 10 minutit keetes. Sõnn, surudes hambad Keedusest kokku. Beethoveni viies kakofoonia pastöriseeritud sümfoonia. Schopen oli paljulapselise perekonna ainus laps. Niisiis, palun. Esiteks see ei ole lõplik tunnistus seal ainult ärakiri, mis mulle ajutiselt välja anti. Et täna on poolaasta lõpp, ei tähenda midagi. Teised said tõesti tunnistuse minu oma tulijaga ministeeriumi saata, sest ilmnesid vead, mis tuleb viivitamatult ära parandada. Tõesõna. Muide, selle juhtumiga hakkab tegelema tunnistuste kontrolli ja täiendamisi nõukogu koolide inspektori eesistumisel. Härra klassijuhataja pidas kõne, kui mulle tunnistuse andis, ta häbenes natuke ja palus papat tervitada. Palun sind, kallis power, ütles ta, oli nii kena ja ütle oma vanematele, et sinu tunnistusega juhtus kahetsusväärne eksitus. Vale hinded on sinna sisse lipsanud tempel margi valitsuse määruse kohaselt tuleb tunnistus siiski välja anda. Aga ma palun sind, kallis power. Ütle vanematele, et see on vaid ajutine dokument, mille andmed ei loe. Palu oma armsaid vanemaid, et nad tõid pahandaks selle eksituse pärast. Õige pea vormistame päris tunnistuse, esialgu aga palun neid, et nad sellele alla kirjutaksid, sest me saadame kõik paberid politseisse, kus juurdluse pärast on seda allkirja vaja. Aga kinnitan neile, palun siin, et seal ainult vormitäide politseiülem isiklikult saatis järelepärimise gümnaasiumi, et nad selgitaksid, kuidas sattus ajaloos sinu tunnistusele see, see, see, see number siin, mis on iseendast muidugi lihtsalt üks number ja tähendab seda, et ma olen ajaloos kaks korda vastanud. Aga annab vahest ehk põhjust eksiarvamuseks. Teatavasti see Mangold, ajalooõpetaja on meil ainult asetäitja, õpetaja, ta ei võigi veel hindeid panna, sest enne peab ta pea ülikoolis hindamisõpetuses eksami Hannula. Tema võib ainult asetäitjaid hindeid panna, mida tuleb teistmoodi mõista. Nelja asemel viis, kahe asemel neli. Kui ta eksami ära annab, siis parandatakse kõigilt unistustel tema hinded tõelisteks hinnataks. Esialgu laseb taaga paluda, et papa ei vihastaks ja teatab, et ma olen ajaloos kaks korda vastanud. Üks kord kolm miinus plussi peale, teinekord viiele. Palun see kokku liita ei võta, geomeetriline keskmine tuleb viis, kolme miinusega. Esimene kord ma vastasin Joseph teist. Kuid tund lõppes ära. Teinekord küsiti pärandamis õigust. Ma ütlesin peast smalt kaldeni teksti ja nägin, kui ta pani mulle viis miinuse. Ja siis aga kaotas ta märkmiku ära. Füüsikajuha füüsikas ma vastasin. Novembris küsiti, kuidas päike tiirleb. Ma ütlesin, et ellipsi kujulist orbiiti mööda, mille ühes fookuses on päike ja et see on Newton'i teene aga siis ajas ta mind segi minu kõrval istuva poisiga, kellel on füüsikas kolm miinus ja pani mulle kahe sisse. Kui ma sellele tähelepanu juhtisin, uuris ta märkmikku. Ütles, et ta tõepoolest on mind Seegoliisiga eksikombel segi ajanud, aga et seda ei saa nüüd enam parandada, sest tal tuleb sellepärast valitsusega pahandusi. Ta palun väga, et ma ei puudutaks esialgu seda asja ja jätaksin selle tema hooleks. Et ma oleksin praegu kolmega rahul. Aasta lõpuks ta parandab selle väga heaks. Tuleval poolaastal pole vaja vastatagi. Väga hea, kirjutas ta kohe sisse mu sünnitunnistusele peadirektori allkirjaga. Algebra algebra sajab röövliks, minuga kius, mina pole süüdi. Oli tarvis lahendada määramatute kordajatega võrrand ja kui ta siis mind vastama kutsus. Ja kui ma ütlesin, et kui ma korrutan lambaga, siis tuleb välja teine võrrand aga ei tulnud välja teist võrrandit muidugi sellepärast, et oleks pidanud ka veel yksiga korrutama. Adolf rööli ei märganud seda, mille peale mina ütlesin. Kuidas oleks tulnud teha? Siis, kui ta märkas, et ta polnud teadnud, hakkas tal häbi ja ta saatis mind kohale. Ja sellest ajast on ta minu peale vimmas, sest ma teadsin temast paremini. Kuigi seaduses on ette nähtud, et hiljemalt esimeseks jaanuariks peab õpilane parandama kutsuma, sest muidu ei ole hinne maksev ja Stein man kõige parem õpilane, ütles ka, et Frealist tuleb üles anda. Hoogu ma ei tahtnud, sest kuigi ta ajab kiusu, tuli mul klassitöösse sama välja, mis Steinmannil. Käitumine on sellepärast neli. Kui on kolm, kolme siis ei saa käitumine viis olla, vaid siis antakse käitumise kohta eritunnistus välja, mis saadetakse vanematele posti teel kätte. See see pole, kaks on kolm. Ainult et härra klassijuhataja kirjutab niisugused imelikud kolled. Kogemata on alumine kaar pooleli jäänud. Ainult perekonnanimi, palun? Praegu palun mitte kooli minna, paraaduks on eest ära tõstetud, seda tehakse ümber. Praegu polegi, ust ees, ei saa, ei saa sisse minna. Paari nädala pärast ehk. Palju on siis kaks korda kaks. Ühes koolis ütles õpetaja lastele. Pidage meeles, kallid lapsed, kaks korda kaks on üheksa. See oli üks tema viimaseid tunde, sest varsti pärast sõda läks ta kõrge ea tõttu pensionile. Pärast seda, kui ta oli koolist lahkunud seisis õppenõukogu tähtsa probleemi ees. Kuidas peab rehkendus tunde edasi andma, kui lapsed püsivad vääral arvamusel, et kaks korda kaks on üheksa. Lühikese diskussiooni järel õpetajate vahel jõudis keegi järeldusele et olevat mõttetus lastele täiesti teist tulemust, mis on neli selgeks tegema hakata. Niisugune järsk vahe võiks laste hingeelu kahjustada. Nii väideti. Seepärast soovitati uuele õpetajale eta õpilastele teataks tõele lähedasemad tulemused. Kaks korda kaks on seitse. Lapsed peavad pikkamööda õiget tulemust teada saama, ütles kooli juhataja õppenõukogu koosolekul. Vastavalt sellele peeti õigeks, et mõne aja möödudes antakse teada tõele veelgi lähedasem tulemus. Kaks korda kaks on p. Selle meetodi tagajärgi oli raske ette näha. Mitte kõik õpilased ei reageerinud sellele arvude Segadikule ühteviisi. Oli niisuguseid, kes järjekordse teatavaks tehtud tulemuse ükskõikselt oma vihikusse märkisid, Ilmo vaimselt lahkumata jalgpallist ja lagritsakommidest. Mõned mässasid sisemiselt ilma avalikult protestima. Üks grupp lapsi pöördus pärast tundi õpetaja poole ja palus seletust, kuid õpetaja tõi igasuguseid ettekäändeid. Üks väiksem grupp õpilastest jäi jonnakalt esimese variandi juurde. Kaks korda kaks on üheksa, sest nad olid liiga laisad, et ikka ja jälle uuesti sama ülesandega tegeleda. Kuulekad lapsed märkisid iga järjekordse tulemuse rõõmu ja vaimustusega oma vihikusse. Sõnakuulmatut määrisid käimla seinu nii jõledat kirjadega nagu kaks korda kaks on neli. Te nägelikud karje, ristid karjusid avalikult vahetundidel. Niiet koolijuhataja kuulis, et kaks korda kaks olevat kolm või koguni üks. Kuid keegi klassis ei kahelnud aktsioonis. Et kaks korda kaks on neli sõda, võis iga väiksemgi lapsuke sõrmedel üles lugeda. Nüüd aga avanen rubriigi abiks lastevanematele. No kuule, tabasin hing jälle suid sees. Ei tea, kui kahjulik on suitsetamine ja pealegi sinu eas mees pole CDdega suitsetamine, Meeks. Süda läheb kortsumaks, krimpsu. Sõrmed ei tea, mis karva. Mis ütleb mamps kardinate kohta. Kui see välja tuleb, on saun meil mõlemil kindel. Sinul sellepärast, et ta salaja suitsu ostsid ja tõmbasid. Ja minul sellepärast, et ma ei valvanud sinu järele. Nii, teen seltsimeheliku hoiatuse. Suits maha. Oi, kes läma päeval saabastega voodis. Küll on mul sinuga rist ja viletsus pole mina ja mamps sulle 100 korda rääkinud, Igniidi, ei, ta ei tea. Kohe tuleb voodit maha. Mjah. Porijäljed ongi päevatekil? Nojah. Ära püüagi õigustada, kogemata tunnen juba sinu riukaid. Laiskvorst tuleb Latmis. Härra, tee midagi mossis nägu, kannata kriitika ära. Jäägu, et kriitika on edasiviiv jõud. Kes kriitikat ei kannata, on igand ja seda tuleb kasvatada. Ja kui mina sind kord kasvatama hakkan, seega ja alk? Praegu mul pole aega, ma pean minema pioneeri koondusele. Aga vaata mul kodus korralikult, oled suhkrutoosi kallal eile aken, plaat ei tee ega midagi segamini aja, muidu saad mamsi, käid verd, veti alla. Nii et täna oli sul õppimata arvata oli, teadsin seda kindlasti. Teist sinusugust loodrit ei leidu kogu keskrajoonis Ki. Mis sul on vabanduseks öelda? Need, kuidas mina õpin, neljad ja viied. Kas minu vanuses on kerge õppida? Sul on raske minust eeskuju võtta. Aga kus nüüd eeskujuks on mõni viija. Siin tuleb appi teised noodid peale panna. Märgi ära, kui veel saabub selliseid signaale sinu kohta, võtame päevakorda, su peres on küsimuse ja siis enam nalja ei ole. Tunned juba, mis tähendab, kui kutsun mampsi koosolekut juhatama? Noh, hirmakas, mis edaspidi õppi hoolikamalt. Lubad. Sedasi oleksid pidanud ilma manitsematagi toimima. Arvad, et mul on kerge sink kasvatada? Lääba Sigorjaks. Vaata mulle silma, ära keeruta. Kus sa olid? Nii ma küsin, kus sa olid nii kaua? Ära valeta, ei olnud kinos. Siin on mingid kahtlased sõbrad mängus. Küsimus on püsti, selline, kus sa olid viis tundi. Jäädi Kiviniemi, kasarmu ärrit, väed jala, maitsa pritsija, õhtusöögist, ilma Rovierry see meeli virise. Nojaa, mugavas tuhakkama. See number eile läbi jõupoliitika on aegunud. Sinu küsimus tulelt. ÜRO särutusele, sinu agressiooni taga. Siin tuli naabrile appi minna ja päästada sahvrist, kus ta oleks pidanud viibima kuni perekonnapea, see tähendab naise kojutulekuni. Kustjaga ohkas südamepõhjast. Oi, seda papsi küll. Inimene on 36 aastat vana akvaatluse sellist juurikat kasvatada iga päev pea terve pedagoogiline laeng ei oleks selles kop eetikas. Ja pole kerge kellelgi ei kasvatajal ega kasvatatavad. Meie kooli mälestuste ABC õhtu hakkab lõpule jõudma. On aeg tuppa kutsuda nõudepesijad ning puulõhkujad või oli see vastupidi ja rääkida nendele kitsas ringis, kui hästi nende isad-emad koolis õppisid ja üldse, kuid tublid olid vanasti koolilapsed. Pedagoogiliselt oleks sobiv vihjata tindiplekile, mis on juba tekkinud vihikulehele või Inestule kombele pärast tunde jalgpalli taga ajada.