Lugeja avab raamatu, loeb ta läbi elades kaasa kirjaniku poolt loodud kujude teose tegelaste mõtetele, rõõmudele, muredele, saatustele. Lugeja paneb loetud raamatu käest talle, kas meeldis teos või ei meeldinud. Sageli võib-olla tahaks kirjanikuga vaielda, sageli aga tunned, kuidas raamatu lehekülgedel elav inimene tungib nagu su enese ellu sunnib ennast kuulama, vahel isegi matkima vahelaga, ärata pahameelt ja nördimust. Kust nad tulevad need enamasti väljamõeldud nimedega tegelased. Kas nad on kirjaniku vaba fantaasia vili või on nende taga konkreetsed inimesed elust? Kahtlemata on paljud lugejad mõtisklenud selle probleemi üle ja kahtlemata on see olnud paljude küsimuste ja vaidluste teemaks kirjaniku kohtumisel lugejatega. Kust nad tulevad, kuidas nad tekivad. Eks ole siin, nii üht kui teist, nii kirjaniku vaba fantaasiat kui ka konkreetseid fakte elust võiks ehk tuua sellise võrdluse. Konkreetne eluline materjal on nagu savi, millest kirjanik vormib kunstilisi kujusid pannes nad elama end uskuma. Lubage ma peatan sellel küsimusel veidi pikemalt. Oma abikaasa arhiivikorrastaja sattusid mu kätte muuhulgas ühed kirjad, mis eriti köitsid mu tähelepanu ja sundisid endil pikemalt peatuma. Ühes nendest, mis kannab kuupäeva, 12. jaanuar 1959 kirjutatakse. Vabandage, et viivitasin oma vastusega. Asi on selles, et ma tõenäoliselt saan teile vähe abiks olla, kuna kõik muljed ja mälestused sellest kaugest ajast on mu peast nagu välja pühitud. Saadan mõned episoodid oma isa elust ajavahemikul 1917 kuni 18. Võib-olla midagi siit sobib teile. Kirja juurde oli lisatud kolm tihedat kirja täislehte. Lugesin edasi. Kuulnud õhtul kodus isa ja ema jutuajamist, et homme hommikul katkestavad töölised töö ja lähevad koos soldatitega kesklinna. Otsustasime õega minna hommikul vaikselt tehase juurde. Jõudnud sinna, seisime teispoole, tänavat. See oli tehas. Vanaparvi ainenud väravad ei ulatanud maani välja ja nii õnnestus neil meeste jalgade järgi kindlaks teha, et väga palju töölisi on kokku tulnud. Siis aga väravad avanesid ja töölised punase lipuga väljusid tänavale. Otsisime isa ja isa märkas ka meid ning andis käega märku, et me koju läheksime. Jõudnud Samsooniaski trospektile hargnes kool on kaheks. Üks grupp läks vasakule Moskva polgu kasarmute väravaid avama. Teine grupp aga pöördus paremale politseijaoskonna juurde. Kardavoid, kes olid roninud oma kuulipildujate ja vintpüssidega majade pööningutele ja Samsooniaski kiriku kellatorni, avasid nüüd tööliste pihta tule. Kukkusid maha, haavatud ja surnud. Meid kandis rahvahulk ühte väravaalusesse, kus seisime õhtuni. Töölised vallutasid politseijaoskonna ja peagi lendasid akendest tänavale toimikud ja paberid. Isegi mööbel, mis kõik süüdati põlema. Sellel õhtul tuli isa hilja koju kaasas kuus, soldat. Töölised olid läinud lukustatud kasarmu väravate juurde, mida valvasid ohvitserid. Hoolimata laskmisest õnnestus neil siiski väravad avada. Soldatid tulid kasarmust välja ja ühinesid tööliste kolonnidega õhtule Kairiskeerinud soldatid kasarmusse tagasi minna ja töölised majutasid nad endi kodudesse. Mäletan, kuidas ema närveeris, mis neile süüa anda. Kuna toiduainetega oli tollal raskusi. Keetis suure potitäie hernesuppi, andis juurde leiba ja teed. Pärast sööki heitsid soldatid pikali. Isa istus veel kaua nende juures ja ajas juttu. Ta rääkis neile, et nüüd pole nad enam tsaariarmee sõdurid, vaid vabad kodanikud. Et varsti lõpeb sõda ja nad pöörduvad tagasi oma koju maale. Nad kõik olid talupojad. Vaevalt keegi neist sai sel ööl und silma, sest sündmused olid liiga suured ja erutavad. Hommikul jõid need teed ja läksid koos isaga välja. Sellega lõppes esimese episoodi kirjeldus. Kirja autor oli lisanud veel kaks episoodi seoses oma isaga kuid mulle piisas juba sellestki, et ära tunda tuttavaid oma abikaasa viimasest romaanist Vassarite paleed. Tahes-tahtmata sirutasin käe raamatu järele, kuid veel enne jäi mu pilgu alla järgmine kiri, mis kannab daatumit. 15. veebruar 1959. Lugupeetud Hans Friedrich Hovitš. Kiirustan vastama teie küsimustele. Episood, millest eelmises kirjas juttu kuulub veebruarirevolutsiooni aega. Täpset kuupäeva ei mäleta. Tänav, kus asub vanaparvi ainen, kannab nimetust friisovi põik. Ta saab alguse väikese Neeva kaldapealselt ja väljub sanssoniovski prospektile. Tehas asub kaldapealse ja friisovi põiktänava nurgal. Põiktänav on lühike, peale tehase on seal vaid kolm maja. Töölised väljusid tehase väravatest erutatult vesteldes. Mõned üritasid laulda, kuid see ei õnnestunud, sest paari minuti pärast oldi juba Samson Nevski prospektil ja kohe algas tulistamine. Politsei oli sündmuste suhtes nähtavasti ette valmistatud. Kas töölised olid relvastatud? Seda ma ei tea, kuid osal olid kindlasti kaasas revolvrid. Vintpüsse ma ei näinud. Moskva polgu kasarmud ja politseijaoskond asusid Samson Nevski prospektil. Kasarmud otse friisoni põiktänava vastas üle prospekti ja politseijaoskond kohe ümber nurga. Paar-kolm maja kasarmust. Edasi asus nunnaklooster, mitte jagasvamsooniaski kirik, nagu ma varem ekslikult kirjutasin. Sealt nunnakloostri kellatornist tulistasidki politseinikud. Nii kui töölised ilmusid prospektile, algas kohe laskmine. Nunnakloostri kõrval oli toiduainete kauplus, seal seisid naised leivajärjekorras. Kaupluse ukse taga algas paanika. Rahvas otsis peidupaika laskmise eest, osa puges keldritesse, osa paraaduste ette jääb ära valustesse. Meie õega sattusime ühte väravaalusesse. Sealt oli näha, kuidas politseijaoskonna aknaist lendasid välja toolid, lambid ja kaustad toimikutega. Siis süüdati need põlema. Suits ja tuhk hõljusid mööda Samsoniovski prospekti. Edasi järgneb kasarmu väravate avamise kirjeldus, mis oluliselt ei erine eelmisest kirjast. Nüüd polnud mul enam mingit kahtlust. Inimene, kes need kirjad on kirjutanud, kannab romaanis Liisi Sammelmanni nime. Kohe leidsin üles ka vastava peatüki raamatust. 26. veebruari õhtul tuli Adonsammelmann hilja koju sõi vaikides lõunat ning nihutas mureliku ilmaga enda poole tubaka ja hülsid. Kas leiba saite täna? Küsis isa vaikselt. Täna leiba ei toodud vastasema. Homme ärge järjekorda minge, hoiatas isa. Paljugi, mis tähendab, hakkate väravaid avama? Küsis Kristiina. Pärast mõningat vaikust hakkame ja vastas Aadam lühidalt ja lükkas sahtli kinni. Liisil hakkas palav, ta peopesad läksid higiseks. Tal tekkis sedamaid oma isiklik plaan homse hommiku kohta. Ta äratab varakult nastikkusel joova, kes elab alumisel korrusel ja nad lippavad vana Tarvi aineni väravate juurde. Naiste isa töötab ka seal ja tähendab hakkab samuti väravaid avama. Lisi kõhelnud hetkegi oma otsuse tegemisel. Läks juba valgeks, kui Liisi ja lüheldas kasvu elavaloomuline blondiin astikkusel joova friisovi põiktänavasse tehase väravate juurde jõudsid. Rahvast oli läbikäigu juures vähe. Viimases mees puudasedvildikud jalas, lõhkus kra prouaga kõnnidel jääd ja keegi elatanud naine piilus värava prao vahelt sisse. Kõik näis olevat vaikne ja rahulik. Naiste vaates pettunult sõbratarile näkku. Võib-olla ei tulegi midagi, ega vist, muudkui läki sama targalt tagasi. Liisi osutas vaikides väravatele. Naiste vaatas ning jahus. Laiast väravaalusest paistsid meeste jalad, kes saabastes Kell kalossid ja otsas, inimesed seisid tihedalt ligistikku. Nagu lambad aedikus turtsatas naer, võiskiline Nastja. Meie tahtleks Veldikutest. Millegipärast pole neid näha. Kogunevad. Pomises Liisi. Kui juba isa ütles, siis tähendab nii tuleb. Aegamisi tuli värav aluses avas nähtavale üha rohkem ja rohkem jalgu. Häältekõmin paisus iga minutiga, kuskil kaugemal üritati laulu Kuitsevaikis kohe valjult. Otsekui käsklusi andes kostis kellelegi külmast käepass. Väravad kõlksatasid ja avanesid pikkamisi. Nende taga seisid tiheda müürinud töölised, kes näisid sel koidutunnil millegipärast kõik ühte nägu olevat teravalt esiletungivate põsenukkidega aukuvajunud silmadega ja ahenenud huultega. Lühike friisovi põiktänav täitus kiiresti inimestest. Daat kirjeldas nukk sõdades Nastja ning tormas väheldase laia algse mehe juurde, kellel hall talle nahkne müts paljalt laubalt kuklasse lükatud. Varsti nägika Liisi oma isa, too sammus rea keskel olles ligi peajagu teistest pikem ja rääkis midagi vehkides, olles kohmakalt oma pikkade kondiste kätega. Isa nägi teda samuti kohe, kuigi Liisi ei öelnud sõnagi, vaid sirutas vaikides isa poole ja jäi üksisilmi teda vaatama. Sammelmanni käsi tardus lennul. Ta viipas ägedasse tütrele ja tegi kurja näo. Klisi jooksis lähemale. Koju. Käratas talle isa silmapilk. Liisi, noogutas pead. Ta laskis isa umbes 30 sammu kaugusele ette ja järgnes siis talle, püüdes teda mitte silmist lasta. Kitsas friisavi põiktänav lõppes mustendav inimvool valgus laiali Samsjoonovski prospektil. Äkki juhtus midagi, millest liisi aru ei saanud. Eespool tuli kuuldavale mingi kõliseb ragin, nagu oleks kivirahet pudenenud plekk-katusele. Inimesed hakkasid kisendama, rahvahulk paiskus laiali. Osa töölisi sööstis edasi üle prospektid Moskva polgu kasarmute lukustatud väravate poole. Paljud jäid põiktänavasse peatuma. Liisi sattus teadmata, kuidas prospekti keskel. Ta nägi enda ees kasarmu väravate pooli jooksvaid inimesi. Mõned töölised viibutasid revolvrid üle, neiu pea lendasid vastikut imeda vilinaga kuulid ei suutnud taibata, kust need tulid. Läheduses märkas ta jäätunud munakividel liikumatult lebavat noormeest kelle kastan pruunidelt käär. Juustelt oli nokamüts maha kukkunud. Liisi arvas esimesel silmapilgul, et tulistatakse kasarmutest, jooksis vasakule nunnakloostri valge hoone juurde. Selle lähedal oli pagariäri, mis oli Liisile hästi tuttav lõputust järjekordades seismisest kuid seinaääri mööda jooksitele vastu hirmust moondunud nägudega alisevad naised, vehkides punutud korvide kottide ja võrkudega. Pagariärijärjekord põgenes laiali. Vastu jooksnud naised tormasid Liisile otsa, tõukasid teda ja viisid endaga kaasa. Ta toibus kivist võlvialuses naiste selga tedaga. Naised nuuksusid hüsteeriliselt ja rääkisid kõik korraga. Liisi seisis liikumatult naljatades sellega vastu külmakrobelist müüri lasknud piki keha rippuma tütarlapse käed, mis ulatusid välja vana palitu lühikeseks jäänud käistest. Kitsasse kangialusesse peitu pugenud paarikümnest naisest näis ainult tema suhtuvat loiult ja osavõtmatult sellesse, mis väljas toimus. Kuid siin näis ainult esimesel pilgul nii. Liis ei sattunud paanikasse nagu mõned teised vaid mõtles murelikult, kuidas sellest kivisest lõksust välja pääseda ning näha isa ja Nastjat. Vahest ehk õnnestub tal seinaääri mööda minema lipsata. Liisi trügis naiste hulka, kes seisid tihedas grupis kangialuse sissekäigu juures. Naised ajasid kaelad õieli, et midagi pariminena. Nüüd loobivad pabereid, hüüatas Liisi ees seisev naine. Lamp virutati alla. Liisi vaatas teise õla tagant välja ning nägi vasakul prospekti vastasküljel politseijaoskonna porikarva halli kahekorruselist hoonet. Nähtamatud käed loopisid ülemise korruse avatud aknast välja kaustu ja paberipakke. Ühest aknast kukkus välja suur raamitud pilt. Mis eelis on. Isegi tema portree visati välja. Hüüatas eakas naine. Mehe poolkasukas seljas. Paistab, kostis selle peale kellelegi kahjurõõmus, hääl. Portree-le järgnesid paberikorv ja tool. Ülevalt hakkas kerkima suitsu. Põletavat toimikuid, seletas rõõmsalt toosama hääl. Suitsus askeldasid inimesed. Liisile tundus, et ta näeb seal sõdurite hallide kogusid. Nad said ikkagi kasarmute väravat lahti ja võtsid jaoskonna ära. Taipas Liisi Adams. Sammelman tungis koos teistega kasarmuväravateni kloostri kellatorni paigutatud kuulipilduja. Tuli siia, ei ulatanud. Vasakul asuvat kivimäed olid ees. Kasarmute tellisetara kohal vilksatas mitu habemik nägu ja kadusid kohe. Esimesel pilgul näisid kasarmud inimtühjadele. Naistikkusel Iowa isa pingutas lihaselist kaela, mis oli justkui valatud, hüüdis mentaalsel häälel. Tulge välja vennad, sõdurit tööliste juurde. Lõpp sõjale maha, tsaar. Temaga ühinesid ka teised. Üldisest lärmist tungis kõige tugevamini esile aeglane, hüüa. Maa H. Tara kohale hakkasid jälle vilkuma. Kõrged hallid lambanahksed, mütsid. Kostis rauakolinat otsikuid, kartlikult avanesid väravapoolset pikkamisi ja raskelt. Aadam. Aadam karjus keegi hallide sinete hulgast. Sammelmann ei jõudnud veel hüüded ära tunda, nadolid esimesel pilgul kõik ühte nägu. Kui keegi pikakasvuline aadamast pikem, põrkas ta vastu, haaras õlgadest kinni ja hiinlastele näkku mahorka haisu. Sammelmann nägi habemesse kasvanud piklikud tusast nägu walkijate juskui luitunud silmadega. Kruudi keelata sanermann, rudi härmas. Sa oled elus ja terve. Mis tähendab elus küüdis härmas, kibestunud sa vaata, mis minust on saanud nagu mingisugune pooleks kistud Bilbas. Ütle parem, mis tänaval toimub. Meie istume juba nädal aega luku taga nagu vanglas. Revolutsioon, Ruudi, teeme lõpu sõjale, kukutame tsaaritroonilt, kuuled, kuidas lastakse meie pihta põrutavad vana. Noogutas härmas armsa ajad. Täna Ruudi. Kloostri poolt kostis pikk kuulipilduja, valang. Kuulid lendasid Kemedabilinega üle peade. Vikud lendasid mööda, ütles härmas ja tõstis pilgu taeva poole, kus läbi suitsijate kiudpilvede paistis ähmaselt helesinine taevas. Ta tõmbas röörima pingule ja küsis murelikult. Kuhu nüüd Aadama? Paistab, et sina oled siin oma inimene. Sammelmann osutas käega üle tänava asuvale kahekorruselise porikarvamajale. Seal paiskusid klirinat valla aknad ja keegi viskas välja pakki paberilehti, mis õhus laiali paiskusid. Trügime sinnapoole. Näe, templipullid tõusid lendu. Vaatas tema taga tunglevate tööliste poole. Jeff hüüdis hoiatavalt. Jookske ükshaaval, mitte kõik korraga. Vastaskülg on tule all. Härmas jõudis mõne aja pärast üle tänava heitis silmanurgast morni pilgu seina ääres lebavale kardavai laibale jooksis pärani avatud külguksest sisse. Maja seis oli palju rahvast. Inimesed saagisid treppidel ja koridorides, mis oli täis kibedat suitsulõhna ja kantselei hõngu, tungisid murelike nägudega tubadesse. Nad rääkisid valjult isekeskis, tõmbasid asjalikult kappide uksi pärani, sorisid paberites ja näis, nagu tegeleksid nad edasilükkamatu kiire tööga. Härmas astus äreva rutuga kord ühest, kord teisest uksest sisse. Ta tundis vajadust viivitamata midagi teha, peksta ja purustada kui tarvis. Ta kartis, et viimaks ei jõua need inimesed teha seda, mis vaja on. Lasevad mööda õige aja ning vaenlane kogub uuesti jõudu. Siis on nad sunnitud politseihoone maha jätma. Raudsed väravad lüüakse jälle mürinal kinni. Tema heidab taast äisvale õlg asemele ja homme saadetakse ta uuesti rindele. Võib-olla viimast korda. Täna aga on võimalus vaeseid ainuke elus järje muutmiseks ja seda on tarvis iga hinna eest ära kasutada. Suures toas, kus oli massiivne, kirjutas laudja seinal laia raamiga tsaariportree. Nägi härmas uuesti Sammelmani viivane, noomis sõdurit, kel olid tuhkur karva panthabe. Milleks on noormees paberit koos sahtlitega välja luubid. Laua on inimesed teinud, meile on ta väga vajalik. Kes tahab endale lauda, millel pole sahtleid. Sõdur sügas kahetsedes kukalt mütsi all ja pomises. Tõepoolest ei taibanud mu õe, meil on puude peale kuldsed käed, tema parandab laua ära. Ainult tarvis teda sõjaväest vabastada. Lühike noormees Walkese juuksesalk nokkmütsi alt väljas kohmitses taburetilt seistes tsaariportree kallal. Kuid nähtavasti õlil raam liiga raske või oli nöör konksu ümber sassi läinud, ta ei suutnud pilti kuidagi seinalt maha võtta. Onu, aita vardast püüda, hüüdis loornes naljatades härmasele. Vaata tema keiserlik kõrgus, maa, kui sul muud teha ei ole. Äärmastatas rõõmsalt juurde ja kargas taburetilt. Oma silmade kõrgusel nägi ta võõrast kummaliselt tühist ja ilmetud nägu nagu reklaamnukul, kes olid kaardiväe ohvitseri mundrisse riietatud. Küllap see oli ainus silmapilk härmas elus mil ta seisis nii lähedal kui mitte just Venemaa imperaatorile endale siis vähemalt tapillile. Hoides mõlema käega rasket klaasitud pilti astus härmas taburetilt maha, vaatas küsivalt Sammelmani poole aknast välja ausas noormees ja ta nägu venis rõõmsas ootuses laiale naerule. Sammelmann noogutas. Härmas, läks akna juurde, sirutas käed koos pildiga välja ning laskis siis käed lahti. Just seda juhtumit nägigi Liisi koos teiste naistega kangialusest. Kes ta on sellisi Sammelmann, kes kirjutas need kirjad, kartes, et neist pole kirjanikule abi. Kuid mis vastupidi, olid kirjanikule töös hindamatuks väärtuseks. See naine on Salme Jakobi tütar, kirik parvenko, ta elab Leningradis. See toova tänavas number 73, korter 13. Sõitsin talle külla. Ukse avas keskmist kasvu vanem hallipäine naine. Ei tundnud ma ju teda ega teadnud, kuidas jutuotsale saada. Kuid mind julgustasid ta elurõõmsad sisemisest soojusest säravad silmad. Seltsimees parvenko, kas te tundsite end ära romaani lugedes? Võib-olla ma aimasin kuid ei olnud päris veendunud, et nende algkujudeks olime meie isaga. Kuid väga sarnased meile olid nad küll. Ma olin väga imestunud, kust Hans leebe reht tunneb nii hästi, minu isa. Isa oli just selline kui vetu armastas vaielda, harva taganes sellest, mida oli kord mõelnud. Alati oli tal taskus punane taskurätik. Tundsin ta muidugi kohe ära. Ja Liisi on samuti pisut mulle sarnane. Erinevusi muidugi on. Raamatus on ta nagu kunstniku looming. Ma näiteks ei töötanud seal, kus Liisi kuid sündmused Samson Nevski prospektil on pärit tegelikust elust. See osa romaanis meenutas mulle mu enda läbielamusi. Ka viiulit mängisin ja ka isa mängis. Vahel mängisime duetti, temaga. Romaan meeldis mulle väga. Mul oli tõepoolest selline tunne, nagu ma ise käiksin mööda neid tänavaid ja nagu ma ise oleksin kõigist Neist sündmustest osa võtnud. Kuidas sai alguse teie tutvus kirjanikuga? See tutvus sai alguse vanematest, sest meie isad töötasid koostiviibettelis. Ma ei tea täpselt, millal sõitis leebe reht siia arvatavasti hiljem, kui minu isa. Esimene kohtumine oli minul nende perekonnaga 1914. aastal. Isa võttis meid külaskäigule kaasa. Seal nägin maga, väikest Hansu tali, väga vallatu ja elav poiss jooksis mu järel ning tiris mind pätsidest. See muidugi mulle eriti ei meeldinud. Ja järgmine kord, kui isa jälle sinna läks ja meid kaasa kutsus, ei tahtnud ma juba enam minna. Isa kohtus tema isaga sageli. Veel peale revolutsiooni käisid nad läbi. Minul ei olnud need kohtumised huvitavad, kuna vanusevahe oli väga suur. Ma olin siis juba peaaegu täiskasvanud inimene, õppisin konservatooriumis. Temaga läks alles kooli. Meie uus kohtumine toimus alles pärast paljusid aastaid enam kui 40 aastat hiljem. Juhtusseni lugesin ajalehest, et siia sõitnud tuntud eesti kirjanik Hans leebe leht ja kohtus elektrosila töölistega maju. Mäletasin leebe rehti ja mõtlesin, et küllap see on seesama Hans, kes mind patsides tiris. Mõtlesin, et helistan ja kuulen järele. Tahtsin kuulda ka vanematest. Ma ei teadnud neist ju midagi. Helistasin hotell Astoria siia, küsisin kas nende juures peatud kirjanik leebereht, vastati, et peatuda Küllianti number. Helistasin antud numbril ja mulle vastas meeshääl, et ja mina olen leebe reht. Küsisin, kas mäletate kirikut? Tema vastas, et kuidas siis muidugi mäletan, kus ta on vastane, et teda pole enam. Kas teie olete tema tütar vastane? Diaolen küll. Nii väga tahaks teiega kohtuda. Leppisime siis kokku, et kohtume järgmisel päeval hotellis. Läksingi järgmisel päeval istusime, ajasime juttu, meenutasime vanu mälestusi. Ta rääkis, et mäletab hästi, minu isa meenutas vaidlusi oma isa ja minu isa vahel. Küsis, kuidas mina olen elanud ja jutustas ka enda elust. Ütles, et kirjutab romaani ja et tal on vaja materjali, jääd, seda ta tuligi siia Leningradi koguma. Palus ka mind kirjutada, mida ma mäletan. Nii ma siis kirjutasingi talle oma noorusmälestustest. Ma olen tema tütar. Tal on veel üks tütar elus. Poeg hukkus 1937. aastal, hiljem rehabiliteeriti surmajärgselt. Üks tütar suri blokaadi ajal. Tal oli neli last. Isa võttis aktiivselt osa revolutsioonilisest liikumisest. Mäletan tööliste kooskäimisi Dvigateli päevist. Kerel Peterburi sky tulid tema juurde kokku noored töölised, kes võtsid osa revolutsioonilisest liikumisest. Birgenberg Karl mõtlik leevereht. Mäletan, kuidas isa peitis relvi. Kogu aeg oli ta tegevuses. Kui teda polnud kodus, oli ta alati tehases. Kuna tee pärineb sellisest revolutsioonilisest perekonnast, siis kahtlemata oli teil Kokkupuutumisi ikka tehti kirja kollektsionääridele, kes Peterburis elasid. Ma ei mäleta muidugi, kuna olin veel plikake. Hiljem kohtusin selliste suurte revolutsionääride ka nagu näiteks Anvelt Pöögelmanni koni. Anvelti tundsin ma kõige paremini, kuna töötasin tema sekretärina, kui ta oli kaitsenõukogu liige ja Petrogradi kindlustatud rajooni ülem. Ta oli väga rahulik inimene ja temaga oli hea koos töötada. Ta kohtus ilmselt ka minu isaga. Mäletan, et isa rääkis vahel temast. Ka koniga olen ma kohtunud, olin kord nende juures külas. Seal oli veel tookord eesti viiulikunstnik sõrmus. Isa pidas sõrmusest väga lugu, et ta külvas oma kunstitöörahva hulgas. Mängisin ka tema ees. Ta kuulas mind ja oli rahul, kiitis isegi, siis mängis tema ja mina kuulasin hilisemast ajast, kui töötasin sekretärina rahvusasjade rahvakomissariaadi Eesti osakonnas. Mäletan veel Petersoni, kes oli selle osakonna juhataja. Ei, no läksimegi, vaatame neid kohti, kus olid need sündmused Liisiga kus oli kunagi kriisovi põiktänav ja kus oli Samson Nevski prospekt. Praegu seisame endise vana parv jäätisetehase väravate ees. Mis siin praegu asub, ei tea öelda. Ilmselt ka tehasehoone on sama ka väravad, samasugused. Siitsamast tulid kunagi töölised tänavaile ühise sooviga võita. Läksid mööda friisovi põiktänavat Samson Nevski prospektil. Sellest kõigest jutustab Hans leeberest oma romaanis. Põiktänava vastas olid Moskva polgu kasarmud praegu nendes kasarmute, sõjaväekehakultuuri ja spordifakulti. Väliselt pole siin midagi muutunud, kõik on nagu tookord ammu. Siit veidi edasi on nunnaklooster, kust politseinikud töölisi tulistasid. Siinsamas vastas üle tänava asus politseijaoskond. Praegu on see elumaja, kus elavad rahulikud inimesed oma igapäevast elu. Need ongi need kohad, mida väga tõepäraselt on kirjeldanud Hans leeberest oma romaanis Vassarite paleed. Kui siin Leningradis tänutundega südames inimese vastu, kes oma rikka eluga rikastas ka mind ja ka teed, armsad kirjandussõbrad. Salme Barvenkovo on praegu pensionär. Tema elu suurim unistus saada viiulikunstnikuks jäi edasi elama tema pojas, kes on kontsertmeister Leningradi Kirovi-nimelises teatris. Kokkuvõtteks tahaksin veel öelda. Ei ole kindlad reeglid, kuidas sünnib kirjanduslik kuju. Ühes on rohkem konkreetset faktilist materjali, teises vähem, kolmandas võib-olla puudub see üldse. Ta on sündinud kirjaniku mõttes paljude eluliste tähelepanekute ja loogikaseaduste põhjal. Üks on aga nüüd kahtlemata selgunud. Salme Parminiku mälestuste põhjal lõi kirjanik Liisi Sammelmeni kuju. Kuidas sai alguse teie tutvus kirjanikuga? Kuna tee pärineb sellisest revolutsioonilist perekonnast, siis kahtlemata oli teil kokkupuutumisi ka teiste Eesti revolutsionääride ja kes Peterburis elasid. Bownuganyosla. Me läksimegi, vaatame neid kohti, kus olid need sündmused Liisiga kus oli kunagi kriisovi põiktänav ja kus oli Samson Nevski prospekt. Skulptuur borda.