Toore. Kala Aare. Pilve. Rooma impeeriumi ladvikus valitsesid alati auahnus, salakavalus, reetmine, vandenõud ja kired. Võtame kasvõi keiser augustuse ajastu. Roomas räägiti, et Augustus valitseb maailma, tema naine Liivia aga valitseb Augustust. Maailm kujutas enesest tol ajal teadagi tohutut Rooma impeeriumi, mida Augustus valitses aastast 27 enne Kristust kuni aastani 14 juba meie aja järgi. Liivia salasepitsuste jaga mürgi annustest rääkimine võtaks tunde. See kaval naine oskas ära kasutada inimesi ja olukordi ning tänu tema intriigidele abiellus augustuse tütar Juulia kuulsa roomlase Markus lipsanyusagrid. Aga kes oli noil aegadel Rooma kõige edukam väejuht nii maal kui merel. Agrippa oli ka mees, kes vastutas selle eest, et nii Rooma riik kui selle hiigelkolooniad oleksid alati korralikult veega varustatud. Vello. Ühel kenal päeval kutsus keiserliku purpur tõugat kandev Augustus oma sõbra ja väimehe enda juurde ja päris, kuidas sealne maususes ka veega lood on. Kas ikka jätkub tagasihoidlik Agrippa, kostis mu isand. Ega seal küll kuigi palju vett ei ole, aga see paik jääb igavesti rooma omaks. Äkki oleks põhjust sinna üks vägev akvedukt ehitada, mis juhiks vee põhjapoolsetest allikatest linna keiser arvas, et see on täitsa hea mõte. Just kirjeldatud vestluse toimumist ei kinnita loomulikult ükski ajalooline tõend. Väga tõenäoliselt seda ei toimunudki, aga kujutleda ikka või on teada, et Rooma keisrid oma tohutu impeeriumi eluolust eriti hoolinud külla ka uute alade vallutamisest. Uute templite ehitamine ja verised etendused tsirkuseareenidel olid samuti tähtsad. Nii et akvedukt rajamise idee arvatakse tõepoolest pärinevat Agrippalt, kes külastanud Nem aususe kolooniat kaugele jäänud aastal 19 pärast Kristuse sündi. Ta sai kohale sõita mööda viia tomiitsiat teed, mille roomlased rajasid aastal 108 teist enne Kristust ja mis ühendas Itaaliat Hispaaniaga. See tee kulges läbi praeguse Lõuna-Prantsusmaa, mis ei jäänud igavesti roomamaks. Neme aususe linna rajajaks oli kunagi suur keiser Augustus ise. No see kõik on ammune ammune minevik. Nem aususe asemel seisab Lõuna-Prantsusmaalinn ning mida on kutsutud ka Prantsusmaa roomaks. Üheks põhjuseks on kindlasti seal asuv vägev ja uhke kaardi sildi akvedukt. Pontugaard. Liiga pikk sissejuhatus, aga ajalugu ongi päris pikk ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja järjekordne. Praegune nii seisab Vahemere äärsest sadamalinnast Marseist põhja pool sisemaal. Rooma impeeriumi koloonia rajati siia umbes 28 aastat enne Kristust keiser augustuse valitsemisajal. Sellest jutustavad nendelt aladelt välja kaevatud iidsed mündid. Arvatakse, et augustuse ajal elas siin umbes 60000 inimest. Linna ümbritses ligi kuus kilomeetrit kaitsevalle 14 kaitsetorniga. Linnas on ka praegu Merzonghereoree nime kandev suurepäraselt säilinud klassikaline roomaaegne tempel. Sammaste rivid igas küljes ja kolmnurksed viilud katuste otstes. Arheoloogid on leidnud ka kiriku kuur ja gümnaasiumi ehk võimla ja amfiteatrijälgi. Viimane oli teisest sajandist ning kuulus kogu Rooma impeeriumi suurimate hulka. Midagi nimetatutest enam alles ei ole, küll on aga alles iidne uskumatult võimas akvedukt, mis varustas veega roomaaegset Nem aususe, kolooniat. Kõige uuemad väljakaevamised annavad teada, et akvedukt ehitamise aeg võis olla aastatel 40 kuni 60 pärast Kristuse sündi keiser Claudius valitsemise ajal ehitusel töötas tõenäoliselt 800 kuni 1000 meest. Nimi akvedukt ise oli umbes 50 kilomeetrit pikk ning juhtis vett praeguses sees asuvast allikast nema aususe praegu nimi linna ligi 35 kilomeetrit sellest imepärasest kiviehitisest kulges suures osas maa all, kuid kaardisild kogu maailmas tuntud Pontugaard on sild ja veejuhe üle Kaldooni jõe ning seda peetakse segu kõige paremini säilinud Vana-Rooma Kreduktiks. Ligi 300 meetri pikkune Kaardi sild seisab siiani uhkelt oma kohal siis peaaegu juba 2000 aastat. Jälle üks näide iidsete meistrite tarkusest, oskustest ja küllap olid neil ka omad saladused, mida ehitusmeistritest isad vaid sama ametit jätkavatele poegadele edasi andsid. Aeg tegi muidugi oma töö. Neljandal sajandil Rooma impeerium lagunes igasugused barbarite sissetungijad lõhestasid selle iidse tsivilisatsiooni. Seni suurepäraselt töökorras hoitud veejuhet ummistas praht. Sinna kasvasid taimed ja on kindlaks tehtud, et juba kuuendal sajandil seda peaaegu enam ei kasutatudki. Kuid Pontu kaardi päästis lõplikust lagunemisest see Ta oli ju mitte ainult veejuhe, vaid ka sild üle Kardooni jõe. Oru targad vead mõtlesid välja, et silla ületamise eest tuleb küsida silla ületamise maksu. 13. sajandil andis Prantsusmaa kuningas kohalikele lülikutele selleks ka loa kuid vastutasuks pidid viimased silla korras ja tervena hoidma. Ajad möödusid healid, rahutus, aga kui pisut järele mõelda, siis just rahutud ajad teevadki ajalugu. 1600 kahekümnendatel peeti lahinguid Prantsusmaa realistide jää mässavate hugenotid vahel. Viimaste juht, Rohani hertsog Henry laskis osa alumise taseme sillakaari õhemaks teha, et tema kahurid üle silla pääseksid. 1743. aastal alustas insener Harri pidu uue silla ehitamist Bountugaadi lõhutud alumise taseme kõrvale, mispeale Aleksandr maa kirjutas. 18. sajandi osaks sai teotada seda suurepärast monumenti, mida barbarite hordid viiendal sajandil lõhkuda ei julgenud. Teine kuulus prantsuse kirjanik pros. Farmer Emee nägi Kaardi silda 1835. aastal. Ta ütles, et see on peaaegu kokku varisemas. Kuid 1850. aastal saabus nimi kuningas Napoleon kolmas kes imetles suuresti kõike, mis oli seotud kunagise vägeva Rooma aim peeriumiga. Ta kiitis heaks arhitekt Shalles neegaardi silla taastamise plaanid. Ka 20. sajandil on mitu korda tulnud Pontogaardi remontida ja parandada, sest eriti suurvee ajal kipub Kardooni jõgi ligi 2000 aasta vanusele ehitusele liiga tegema. Need olid mõned seigad väärdi silla vapustavalt pikast ajaloost. On vist aeg otsida sõnu, et kirjeldada, milline see uskumatu ehitis tänapäeval välja näeb. Asjatundjate meelest ei erineda kuigi palju Rooma impeeriumi aegadel Nem aususe linna veega varustanud akveduktist. Kaardi akvedukt Sildvee juhe on ehitatud kollakatest paekiviplokkidest ning selle moodustab kolm üksteise kohal paiknevat kaaristat silla kõige madalam, otse Kardooni jõe kohal seisev tasand koosneb kuuest 22 meetri kõrgusest kaarest mida hoiavad ülal jõkke paigutatud vägevad, lausa kuue meetri paksused. Nelinurksed tugisambad. See akvedukt tasand on 142 meetrit pikk ning tunduvalt laiem kui järgmised tasandid, sest esimese tasandi sammaste kõrval kulgeb ka sild üle Kardooni jõed. Esimesele silla tasandile ehk korrusele toetab teine keskmine tasand. Selle moodustavad juba 11 alumise korruse kaartega täpselt kohaga. Võtke seisvat 20 meetri kõrgust sillakaart, mida toetavad nelja meetri paksused, nelinurksed, sambad. See tasand on juba 100 meetrit pikem kui alumine. Mõlemal pool jõge ulatub ta hoopis kaugemale kaldapealsele. Ja lõpuks kolmas, kõige kõrgem, teisele Kaaristule toetuv pik toredate väikeste kaarterida. Seitsme meetri kõrgused kaared tunduvad küll väikestena, vaid alumiste tasandite ilmatu võimsate kaartega võrreldes naid kõige ülemisi kaari on 35, algselt olnud neid lausa 47. Neid toetavate sammaste paksus on kolm meetrit. Ja just seal kõige ülemise kaarestiku kohal 49 meetri kõrgusel all voolava jõe pinnast paiknedki kividega vooderdatud veejuhe kokku tervelt 275 meetrit pikk just CD-kaardi sillast akvedukti. Nüüd sai küll kõvasti arve, aga need tehakse ikka päris palju ütlema. Eriti palju on neil olnud öelda tulevaste põlvede sillaehitajatele, inseneridele ja arhitektidele, kes on läbi aegade imetlenud ja imestanud, kuidas küll need vanad roomlased ümmarguselt 2000 aastat tagasi sellise 50000 tonni kaaluva ehitise püsti suutsid panna. Rooma impeeriumi ajastu akvedukt ehitati tihtigi maa-alustesse kivi tunnelitesse, õitsev Rooma Lynnemm ausus. Praegune prantsuse nim seisab veega varustamisel selles keerulises kohas. Linnast lõuna ja ida pool laiub künklik maastik. Ainult põhja pool on palju looduslikke allikaid. Niisiis vaid sealt säilin purskkaevudest, saunade, aedade ja kodude jaoks vett kohale tuua. Otsetee allikatest linnani oli vaid 20 kilomeetrit, kuid maastik on keeruline ja mägine ning akvedukt lookles ja vään les suurema osa oma 50 kilomeetri pikkusest teest läbi maa-aluste tunnelite kuni kaardisillani, mis polnud tegelikult kaugeltki ainus sildveejuhtme teel. Kuid kõige võimsam ja kõige paremini säilinud. Nimi akvedukt, alguspunkt, fantaandööri allikatel asub 76 meetri kõrgusel merepinnast vaid 17 meetrit kõrgemal kui veejuhtme lõpp-punkt. Nimi, linn on välja arvestatud, et vesi, mis allikatest mööda akvedukt liikuma hakkas jõudis niimi linna alles 27 tunni pärast, sest kogu veetrassi Kalle oli väga väike. Asjatundjad tõenäoliselt oskavad hinnata, kui äärmiselt täpne pidi olema Vana-Rooma inseneride ja ehitusmeistrite töö, et vesi ühtlaselt voolates sihtkohta jõuaks. Siin tuli sentimeetritega arvestada ja seda 2000 aasta vanuste tööriistadega nii tohutu ehitusega. Portugal kaardi sild üle, teinekord rahutu Kardooni jõe tundub fotodel küll ühtlaselt noolsirge, sest silmaga on võimatu kindlaks teha sillakalle üks sentimeeter umbes 180 meetri pikkuse lõigu kohta on välja arvestatud seegi, et tema hiilgeaegadel juhtispaandugaal niimi linna 200000 kuupmeetrit vett päevas. Vesi jõudis akvedukt teist nimi, õieti siis rooma linna nema aususe, kastellumdi Visoorumisse. Nii kutsuti viie ja poolemeetrise läbimõõduga ümarat vaid ühe meetri sügavust kivibasseini. On arvatud, et seda ümbritses valustraad, mille kohal seisis peenelt viimistletud paviljon. Roomlased armastasid kaunistada nii oma kodusid kui oma linna väljakaevamistel basseini ümbrusest leitud Korintose sammast. Jälgi kalade ja delfiinidega freeskost aga akvedukt. Vesi voolas basseini umbes meetri laiuse avause kaudu, mille vastasseinas oli 10 40 sentimeetri laiust avavust. Need juhtisid vee linna torustiku basseini põhjast leiti veel kolm suurt äravoolutoru, mis võeti ilmselt kasutusele siis, kui lähedal seisvas amfiteatris peeti linnarahva rõõmuks imiteeritud merelahinguid. Nema ausus pidi tõepoolest Rooma impeeriumi jaoks tähtis linn olema, kui selle veega varustamiseks säärane vägeva akvedukt ehitati. Kuidas need vana-rooma ehitusmeistrid oma algeliste tööriistadega sellega hakkama said, selle kallal, nagu paljude Kiidsete ehituste puhul on lõputult Vead murtud. Rooma impeeriumi aegses Hispaanias Segovias seisab veel hoopis vanem akvedukt kui Pontugaard. Seda hakati ehitama esimesel sajandil enne Kristust. Legend jutustab, et see COWI akvedukt ehitanud saatanise Ühe ainsa ööga naa pigem ikka roomlased, Euroopa vallutajad, kelle kivised jäljed püsivad siin oma paar 1000 aastat ikka veel alles. Ja kas ei ole see imetlusväärne kaardi sirge kolmetasemeline sammas sild, kus vesi kõrgete kaarte kohal kivises kanalis Nem aususe linna voolas, on ehitatud silla lähedal kandooni jõe kallastel paiknenud paekivi karjäärist raiutud kividest. Kõige raskemad kiviplokid kaaluvad peaaegu kuus tonni akvedukt, kõige kõrgemates osades on kiviplokid mördiga ühendatud. Madalamal seda kasutatud ei ole. Kivid osati uskumatu täpsusega välja lõigatud, nii et need otsekui hõõrdusid üksteise külge ja jäid ligi paariks 1000-ks aastaks kindlalt oma kohale. Kardoni jõgi lookleb kohati päris kõrgete kallaste vahel enamasti on need kalded metsaga kaetud, mõnes kohas on näha heledaid kivipaljandi. Ühelt kaugemalt künkalt tehtud fotol tundub Kaardi sill heleda kangastusena, mis ilmub välja Sinawa jõe ühe kalda sügav rohelisest metsast ja kaob teise kalda puudesalusse. Kaks kui vägevaid sambaid, tohutuid poolkaari teineteise kohal ning kõige kõrgemal ilmatu pikk rida otsekui väikesi kaaraknaid. Mäletatavasti mainisin varemed Rooma impeeriumit ja sealset arhitektuuri alati imetlenud prantsuse keiser Napoleon kolmas käis 1850. aastal Pontu kaardi vaatamas. Iidne ehitis oli siis päris õnnetus seisus, sest ümberkaudne rahvas oli sealt oma majade ehitamiseks tulp kive kaasa viinud. Keiser otsustas, et akvedukt tuleb taastada ja eraldas selleks riigikassast raha. Arhitekt alles me asus tööle tema projekti järgi pärandati purunenud sambad ja asendati uutega veevoolust auklikuks uuristatud akvedukt, kivid. Silla ühte otsa ehitati päris kõrge trepp, et see viis lausa kunagise veejuhtmeseinte vahele akvedukti kõige kõrgemale astmele, kitsasse kivisesse tunnelisse, mille otsas paistab valgus. Ja sa võid seal kõndida mööda vööni ulatuvate paksude kiviseintega piiratud teed kus kunagi vulises vesi iidse Rooma impeeriumi linna, Nem aususe, kaevudesse, kodudesse ja aedadesse. Milline vapustav vaade siit ülevalt avaneb. Senise Kardooni jõe looklev org tekivised kohati metsaga palistatud kaldapealsed maaliliselt kaunid rohelised künkad. Muidugi on ka pärast Napoleon kolmanda aega Paandugaardi sillasambaid ja kaari kindlustatud. 20. sajandil pidi too iidne ehitis kolm väga tugevat üleujutust üle elama. Ameti ei kukkunud paari 1000 aasta vanused sambad kui need kivid, mis veevool aastate jooksul ka see on viinud, asendati kiiresti uutega, sest selline imeline pärand vajab hoidmist ja hoolt. On teada, et juba pikki aastaid käivad prantsuse Kiviraidurid ja müürsepad iga-aastasel õppereisil mööda Prantsusmaad ja peatuvad alatiga kaardisillal ning imetlevad selle haruldaste ajaloolist müüritist. Pontu kaarde on teadagi Prantsusmaa rahvuslik uhkus, läbi aegade püsinud tundmatuks jäänud geniaalsed meistrite fantastiline töö. Mitmedki Prantsusmaa monarhi, ta on just kaardisilla selle kunagiste Rooma imperaatorite imepärase ehitise taustal oma tähtsust ja võimu esile püüdnud tõsta. 1564 saabus siia mööda Prantsusmaad reisiv kuningas Charles üheksas ning võeti vastu uhke etendusega. 12 noort piltilusat neidist ilmus nümfideks rõivastatuna akvedukt lähedal paiknevast koopast ja pakkus kuningale kuninglikke suupisteid. Umbes sajand hiljem külastas Päikesekuningas Louis 14 siis ehku sama sadadest aadlikest koosneva õukonnaga tontu kaardi. Pärast seda, kui oli just nimis Püreneede lepingule alla kirjutanud. 1786 andis päikesekuninga pojapojapojapoeg Louis 16. robaarile käsu maalide piltide sari Lõuna-Prantsusmaal säilinud Rooma impeeriumiaegsetest varemetest, et ehtida oma söögisaali seinu fund tõmble lossis. Piltide seas oli ka maal Pontu kaardist taustaks imekaunis maastik. Pikkade sajandite jooksul on lugematu hulk ajaloo- ja arhitektuurihuvilisi väärikat Kaardi silda imetlemas käinud. Sild on aastast 1985 ka Unesco kultuurimälestiste nimistus märgina läbi aegade elanud inimkonna loovastgeniaalsusest. Kuid 1990.-te eks oli see turistide seas eriti hinnatud atraktsioon igati ülerahvastatud, sest ikka veel kulges liiklus üle 1743. aastal. Akvedukt ja esimese taseme külge ehitatud silla jõekaldad olid täis ilma loata rajatud turistipoekesi, tsiteerides arhitekt šanboolvi. Kujueeri. Kasuahnus oli muutnud kaadi silla laadaplatsiks. 1996. aastal läks käiku, kui suur nelja aasta pikkune Pontu Kaardi väärikuse päästmise projekt. Sildise ja selle ümbrus olid pärast seda ainult jalakäijate päralt. Liiklus suunati mujale ja Kardooni jõe põhjakaldale projekteeris Shan pool. Vik väär uue külastuskeskuse. Vaevalt küll, et enamusele uute aegade turistidest tuleks pähe selle 2000 aastase mälestusmärgi juures pikemalt elust inimestest aegade voolust mõtiskleda. Enamusel uute aegade turistidest poleks selleks aegagi. Vanasti võeti mõtisklusteks aega, see oli siis täiesti võimalik. Filosoofia kirjanik žanra krusso käis Kaardi silda vaatamas aastal 1738 ja kirjutas seejärel. Mulle öeldi, et peaksin minema ja vaatama don Tugaardi, mida ma ka tegin. Ma polnud varem ühtki roomlaste ehitist näinud ning arvasin, et küllap on see monument oma loojate kätetöö kuulsust väärt. Aga see disületas kõik mu ootused, ainult roomlased suutsid midagi nii efektset rajada. See lihtne, suursugune ja üllas vaatepilt, rabas mind, seda enam, et ehitis seisab üksi keset vaikset tühja metsikuvõitu loodust. Siin küsid sa endalt, missugune pidi olema see jõud, millega need uskumatult suured kiviplokid kivimurrust siia kohale toimetati. Ja mis tõi siia asustamata paika kokku tuhandeid mehi, sellist määratu rasket tööd tegema. Hulkusin mööda selle suurepärase silla, kolme korrust. Kuigi mu austus selle imepärase loomingu vastu oli nii kõikehõlmav, et ma poleks õieti tahtnudki sellele astuda. Sammudega aja nende määratute võlvide all tõi mu meeltesse pilte inimestest, kes need kunagi siia ehitanud olid. Tundsin end putukana mõõtmatuses, ime väikesena keset aegade kõiksust. Ja ma ütlesin endale, miks ma küll ei sündinud siia maailma roomlasena. Nii kirjeldas Jean-Jacques Russo oma elamusi Kaardisillal. Lustan lugeda nii tundlikult ja targalt ning ühtlasi lihtsalt kirja pandud muljeid. Kirjanikud tunnetavad ju sõnade maagiat. Vaatame, millise mulje jättis Pontugaard 1884. aastal Heinrich Timesile. Üldine määratlus Suurus, üksindus, ootamatus sunnib sind lihtsalt seisma ja vaatama. Õhtu hämardudes tundub, et kogu üksildane jõe org täitub kauge rooma ajastu varjudega otsekui seisaks toa ammu tolmuks saanud määratu impeerium ikka veel siinsamas. Ja prantsuse kirjanik ning ajakirjanik Joseph nari aastal 1853. Sa kõnnid otsekui kõrbes, kus miski ei kõnele inimese lähedusest. Su ümber on Jäärakud, nõmme, madalad kaljud, kõrkija puhmad, tamme melanhoolsema rahuga voolav jõgi, metsikuvõitu künkad ja vaikus. Ning äkki tõuseb selles maastikus esile üks kõige fantastilisemaid ehitisi, mida inimtsivilisatsioon iial on loonud. Ja inglise-prantsuse, kirjanik ning ajaloolane eelarvelokk aastal 1928. Kõik, mis kaardisilla kohta on öeldud ja kirjutatud, vastab tõele. Selle üksindus, väärikus ja määratu suurus. Tundub, et see on loodud kunagi enne aegade algust ning jääb oma kohale ka siis, kui meie väiklane rass siit ilmast kaob. Kes murravad päevast päeva pead elu tühiste pisiasjade pärast, peaksid mõne päeva Pontu kaardi varjus veetma. Maailm muutuks sellest hoopis paremaks paigaks. Kas. Neuroloog. Suunab?