Kogu selle aja seisis lord arstide savil kamina juures endiselt hirmunud, täis samasugust südantpööritava õnnetuse tunnet. Ta naeratas kurvalt oma õele, kui see lord Klemseili käevangus väärikalt temast mööda sammus olles nii kaunis oma roosas brokaadis ja pärlites. Ja ta vaevalt kuulis leedi Windermere'i, kui too käskis tal endale järgneda. Ta mõtles Sibyl mürsonist ja mõte, et miski võiks tulla nende vahele muutis ta silmad pisarais tuhmiks. Temale vaadates oleks võinud öelda, et Nemeezis oli varastanud Pallase kilbi ja näidanud talle korgo pead. Ta näis olevat kivistunud ja tema nägu oli otsekui marmor oma kurbuses. Ta oli elanud peent ja luksusliku elu kõrgest soost ning rikka noormehena. Ta elu oli suurepärane, sest selles puudus must mure. See oli ilus ja poisilikult muretu. Ja nüüd sai ta esmakordselt teada saatuse kohutavast ministeeriumist hukatuse hirmsast tähendusest. Kui hull ja kole see kõik paistis. Kas oli tõesti võimalik, et tema käele oli kirjutatud talle endale nähtamatute, kuid teistele selgete märkide abil mingi patu kohutav saladus, mingi veripunase kuritöö märk? Kas selles polnud mingit pääsu? Kas me oleme vaid malendid, mida liigutab nähtamatu jõud, astjad, mida pottsepp oma fantaasia järgi vormib meie auks või häbiks? Tema mõistus tõstis mässu selle vastu ja siiski ta tundis, et teda ootas mingi tragöödia, et teda oli äkki välja valitud kandmaks talumatud koormat. Näitlejad on nii õnnelikud. Nad võivad valida, kas nad esinevad tragöödias või komöödias. Kas nad tahavad kannatada või nalja teha, naerda või pisaraid valada. Kuid tõelises elus on see teistmoodi. Enamik mehi ja naisi on sunnitud mängima osi, milleks nad ei sobi. Meie kildensternid mängivad Hamlet teid ja Hamletit peavad Pilama nagu prints hääl. Maailm on näitelava, kuid osad on halvasti jagatud. Äkki astus härra potschest tuppa. Lord aasturit nähestab, võpatas ja ta jäme lihav nägu muutus kuidagi rohekaskollaseks. Kahe mehe silmad kohtusid ja hetkeks tekkis vaikus. Hertsoginna jättis ühe oma kindlast siia lord aastal ja palus mul see ära tuua. Ütles härra Poitiers viimaks. Ah, ma näen seda diivanil, head õhtut. Härboczes. Ma palun, et te vastaksite avameelselt ühele küsimusele, mis ma teile esitan. Teinekord loodi aastal, oli hertsoginna on rahutu, ma kardan, et pean minema. Te ei pea minema, hertsoginnat pole kiiret. Daamidel ei tohi oodata lasta. Lord Archer ütles härra Potšers hädiselt naeratades. Õrnem sugu muutub kergesti kannatamatuks. Lord arstri, peenekujulised huuled, kõverdusi tujukas põlguses. Vaene hertsoginna paistis talle sel hetkel äärmiselt vähetähtsana. Ta sammus üle toa härra Potšersi juurde ja sirutas käe välja. Öelge mulle, mida te seal nägite? Sõnasta, öelge mulle tõtt. Ma pean seda teadma, Ma pole laps. Härrabotšersi silmad vilkusid kuldraamides prillide taga ja ta tammus rahutult jalalt jalale. Kusjuures tema sõrmed mängisid närviliselt ta helkiva, uuri ketiga. Miks te mõtlete arvestanud, et ma nägin teie käel midagi enamat, kui ma teile ütlesin? Ma tean, et nägite ja nõuannete ütlete misse oli. Ma tasun teile. Ma annan teile tšeki 100-le naelale. Rohelised silmad välkusid hetkeks ja muutusid siis jälle tuhmiks. 100. Kas siis härra poodžess viimaks vaikselt. Muidugi ma saadan teile homme tšeki. Missugune on teie klubi? Mul pole klubi, see tähendab, mitte praegu. Mu aadress on. Kuid lubage, et ma annan teile oma kaardi. Ja võttis vestitaskust kuldäärtega papitüki ulatas härra Bootšers selle sügava kummardusega lord aasturile, kes luges sellelt härra septimus aar Potšers. Kutseline hiromant, vest mooni tänav 103 A. Mu kõnetunnid on kella 10-st neljani, pomises härrabotšers mehaaniliselt ja ma teen perekondadele hinnaalandust. Kiirustage. Hüüdis lord aastul, kes paistis väga kahvatu ja sirutas oma käe välja. Härbotšers vaatas närviliselt ringi ja tõmbas raske portjääri uksele ette. See võtab natuke aega, lord arstur, parem istuge. Kiirustage, härra. Hüüdis Arthur jälle trumpides vihaselt jalaga vastu poleeritud põrandat. Härra Potšers, naeratus tõmbas oma rinnataskust väikese suurendusklaasi ja pühkis seda hoolikalt. Taskurätikuga. Olen valmis, vastas ta. 10 minutit hiljem tormas Lord aastus savil nägu hirmust valge ja silmad murest metsikud Beltsinki majast välja murdes endale teed läbi kasuka islakeide summa, kes seisid suure triibulise varikatuse ümber ja paistsid mitte midagi nägevatega kuulvat. Öö oli kibe, külm ja gaasilaternad väljaku ümber värelesid ja võbelesid teravas tuules kuid tema käed olid palavikust kuumad. Ta laup põles nagu tules. Ta sammus sihitult peaaegu joobunu kõnnakuga. Üks politseinik vaatas teda uudishimulikult, kui ta möödus. Ja üks kerjus, kes lonkis võlvkäigust välja, et almust paluda, kohkus ära nähes suuremat viletsust kui tema enda oma. Korraks peatus lord aastur ühe laterna all ja vaatas oma käsi. Talle näis, et võis neil juba vereplekki silmata ning tema värisev Ailt huulilt kostis nõrk karjatus. Mõrv. Nimelt seda oli hiromant seal näinud mõrv. Isegi öö näis seda teadvat ja kurblik tuul ulgus talle seda kõrvu. Pimedad tänavanurgad olid teadmist täis. See irvitas talle maja katuselt. Ta jõudis kõigepealt pargini, mille süngelt puud paistsid talle meeldivat. Ta toetus väsinult vastu tara, jahutades oma laupa vastu niisket metalli ja kuulatades puude värisevate vaikust. Mõrv, mõrv. Kordas ta ühtesoodu, otsekui võiks kordamine tuhmistada selle sõna jubedust. Tema enda hääle kõla panid värisema. Siiski ta peaaegu lootis, et eco võiks teda kuulda ja äratada uinuma linna selle unenägudest. Ta tundis hullumeelselt soovi peatada juhuslik mööduja, jutustada talle kõigest. Sis uitas ta Oxfordi tänava kitsasse süngeisse kõrvaltänavasse. Kaks võõbatud näoga naist irvitasid tema üle, kui ta neist möödus. Ühest pimedast õuest kostis vandumisi ning lööke, millele järgnesid Kriskavad karjed ja ta nägi niiskeil trepiastmeid kokku vajunud vaeseid ja vanu kogusid. Kummaline kaastunne valdas teda. Kas neil patu ja viletsuse lastel oli surm ette määratud nagu temale, tema oma olid nad vaid nagu temagi. Koletisliku näidendi marjunetid. Ja siiski polnud see mitte ettemääratus vaid kannatuse komöödia, mis teda rabas. Selle täielik kasutus, groteskne mõttetus, kui seosetu kõik tundus kui harmoonia vaene. Teda hämmastas vastuolu Igapäevase pinnapealse optimismi ja elu tõeliste faktide vahel. Ta oli veel väga noor. Mõne aja pärast leidis Lord Arthur savil end Marboni kiriku eest. Vaikne maantee näis olevat nagu pikk poleeritud hõbepael, mida plekitasid siin-seal hõljuvate varjude tumedad ara veskid. Kaugele-kaugele kaardus Hubisevate gaasilaternate rida ja väikese müüriga ümbritsetud maja ees seisis üksiktroska voorimees sees magamas. Lord aastal kõndis kiiresti portlandi väljaku suunas, aeg-ajalt ringi vaadates, otsekui kardaks ta, et teda jälitatakse. Ritsi tänava nurgal seisid kaks meest lugedes väikest sedelit plankaial. Imelik uudishimu ajas teda tagant ja ta ületas tänava. Lähemale jõudes märkas ta mustade tähtedega trükitud sõna. Mõrv. Ta võpatas ja sügav puna tõusis ta palgeile. See kuulutus pakkus tasu teadete eest, mis võisid viia ühe mehe kinnivõtmiseni, kes oli keskmist kasvu 30.-te ja 40.-te aastate vahel, kes kandis silinderkübarat musta kuube ja ruudulisi pükse. Ja ta paremal põsel oli arm. Lord luges seda ikka ja jälle ja mõtiskles, kas vilets mees saadakse kätte ja kuidas olid armi saanud. Võib-olla kleebitakse ühel päeval tema enda nimi Londoni müüridele. Ehk määratakse ühel päeval tasuga tema vea eest. See mõte tegi ta pöörasest hirmust haigeks. Ta keeras kannal ringi, keerutas edasi ühe. Kuhu ta läks? Seda ta vaevalt teadis. Ta mäletas ähmaselt, et rändas läbi räpastest majadest labürindi. Kadus süngete tänavate hiigelvõrku ja ere koidik oli käes, kui ta lõpuks leidis end. Koju Bel Crueili väljaku suunas lonkides nägi ta suuri veovankreid, mis oli teel Covend Guardiani poole. Valgeis TÖÖ riideis, voorimehed, meeldivate päevitunud nägude ja karmide lokkis juustega sammusid kindlalt edasi plaksutades piitsa ja aeg-ajalt 11 hõikudes. Ühe suure halli hobuse seljas, kes kõndis, kõriseb rakendi ees istus pruntis põskne poiss, kilpnurmenukke lössi löödud kaabu küljes, väikeste kätega kõvasti lakast kinni hoides ja naerdes. Ning suured aedviljavirnad näisid hommikutaeva taustal Neghriidi värvi. Nii nagu imelise roosiroosad õielehed rohelises aias. Lord Archer tundis imelikku meeleliigutust. Ta ei mõistnud, miks koidiku õrnas ilus oli midagi, mis paistis talle erakordselt liigutav ja ta mõtles kõigist päevist, mil koidik on ilus ja lõpp tormiline. Ka need karedate, head ujuliste häälte ja ükskõik see käitumisega talupojad, kui erakordset Londonit võisid nad näha. Nende Londonis polnud ö patu ega päeva suitsuvinet. Sellist kahvatu viirastuslik linn mahajäetud nagu surnuaias. Ta mõtiskles, mis mulje võis neile sellest jääda. Ja kas nad teadsid midagi linna hiilgusest ja häbist, selle metsikutest, tulistest, lõbudest ja kohutavast näljast kõigest, mis London teeb hommikust õhtuni head ja halba. Tõenäoliselt oli see neile vaid turg, kuhu nad tõid oma vilja ja kus nad viibisid kõige rohkem mõne tunni jättes tänavad endiselt vaikseks. Majad endiselt magama. Talle pakkus lõbu neid vaadelda, kui nad möödusid. Prohmakad, nagu nad olid oma raskete naelutatud saabaste ja kohmaka kõnnakuga tõid nad veidi Arcadjat endaga kaasa. Ta tundis, et nad olid elanud loodusega koos ja et see oli õpetanud neile rahu. Ta kadestab neid kõige pärast, mida nad ei teadnud. Selleks ajaks, kui ta oli jõudnud Belgradi väljakuni oli taevas kahvatu, sinine ja linnud hakkasid aedades siristama. Kui lord aastal ärkas oli kell 12 ja keskpäeva päike hoovas läbida toa elevandiluu värvi siidkardinate. Ta tõusis ja vaatas aknast välja. Ähmane kuuma ilma vine rippus üle suure linna ja majakatused kumasid nagu tuhm hõbe. All väljaku virvendavas roheluses silkasid mõned lapsed vilkalt ringi nagu valged liblikad. Ja kõnnitee oli täidetud inimestest, kes olid teel parki. Kunagi polnud elu paistnud talle kaunimana. Kunagi polnud halb paistnud kaugemal olevat. Siis tõi toapoiss talle kandikul tassi sokolaadi. Kui ta oli selle ära joonud, tõmbas ta virsikuvärvipluusist portjääri kõrvale ja astus vannituppa. Valgus libises pehmelt läbi õhukeste läbipaistvate oonüks tahvlite ja vesimarmorvannis helkis nagu kuukivi. Ta hüppas kiiresti vanni, kuni jahedad vee Sabrud puudutasid kaela juukseid ning siis kastis pea otse sisse, nagu tahaks ära pesta mingit häbiväärset mälestust. Välja astudes tundis ta end peaaegu rahulikuna. Hetkeline suurepärane füüsiline seisund oli teda mõjutanud. Mida sageli juhtub tundliku iseloomuga inimestel, sest just nagu tuli võivad ka meeled nii puhastada kui hävitada. Pärast hommikusööki viskus Lord aastur diivanile ja süütas sigareti. Kaminasimsil peenesse vanasse brokaatil raamitult seisis Sibyl nõrkhoni suur foto. Sellisena oli ta tütarlast esmakordselt näinud. Leedi novell i pallil. Väike kaunis pea kaldus pisut ühele küljele, nagu suudaks been pilliroosarnane kael vaevalt kanda nii rohke ilukoormat. Huuled olid veidi avatud ja näisid olevat loodud magusa muusika jaoks. Ning kogu tütarlapse hea õrn puhtus vaatas imestades välja ta unistavas silmist. Oma Krepressiinist pehme liibuva kleidi ja suure lehekujulise lehvikuga näis olevat nagu üks neist õrnadest väikestest kujudest, keda leitakse tanaagra lähedalt oliivimetsadest ning tema poosis ja asendis oli veidi kreekaliku graatsiat. Ta polnud siiski mitte väike. Ta oli lihtsalt täiuslikult proportsionaalne mis oli haruldane selles eas, mil nii paljud naised on kas üleelusuurused või tähelepandamatud. Fotot vaadates täitis meest kohutav kahetsus, mis tuleb armastusest. Ta tundis, et abielluda tütarlapsega. Hukatuslik mõrv pea kohal rippumas oleks hullem reetmine, kui juudas seda tegi. Raskem, et kui üksgimporgia on kunagi välja mõelnud mis õnne võiksid nad tunda, kui iga hetk võis täituda kohutav ennustus, mis oli ta käele kirjutatud. Mis elu võiks neil olla, kui saatus hoidis ikka veel seda hirmsat ennustust oma vaekausil? Abiellumine tuleb iga hinna eest edasi lükata, selles oli ta täiesti kindel. Kuigi ta armastas tütarlast kirglikult ja paljas neiu sõrme. Puudutus, kui nad koos istusid, pani iga ta keha närvi värisema. Ääretus rõõmus, tundis ta siiski selgesti, mis oli ta kohus. Ja ta tunnetas tõsiasja, et tal polnud õigust abielluda enne, kui oli sooritanud mõrva. See tehtud võistlus Sibyl möltoniga altari eest seista ning anda oma elu tema kätesse, kartmata talle haiget teha. See tehtud, võis ta võtta tüdruku oma käte vahele, teades, et too ei punastaks tema pärast ega langetaks häbist pead. Kuid esmalt peab tehtud saama. Ja mida varem, seda parem mõlemale. Paljud mehed tema olukorras oleksid eelistanud flirtimise nurmenukuteed kohustuse järskudele mäetippudele. Kuid lord aastur oli liiga mõistlik selleks, et asetada lõbu kõrgemale põhimõtteist. Tema armastus oli enamat kui paljas kirg ja Sybil sümboliseeris talle kõike, mis on hea ning õilis. Hetkeks tekkis tal loomulik vastumeelsus selle pärast, mida tal teha kästi, kuid see möödus varsti. Tema süda ütles talle, et see polnud patt vaid ohver. Tema mõistus meenutas talle, et see oli ainus võimalus. Ta pidi valima, kas elada endale või teistele. Ja kuigi tema peale pandud ülesanne oli kahtlemata kohutav, teadis ta siiski, et ta ei tohi lubada isekusel võidutseda armastuse üle. Varem või hiljem kutsutakse meid kõiki otsustama sama asja. Meilt kõigilt küsitakse sama küsimus. Lord aavstrilt küsiti seda varakult, enne, kui tema loomust oleks rikkunud kesk- ja kaalutlev künism või tema südant söövitanud meie ajapinnapealne moodne upsakus. Ja ta ei kõhelnud täitmast oma kohust. Tema õnneks polnud ta paljas unistaja ega tegevuseta diletant. Siis oleks ta kõhelnud nagu Hamlet ja lasknud otsustus võimetusel oma saavutused nurjata. Kuid ta oli läbi ja lõhki praktiline. Elu tähendas talle pigem tegevust kui mõtlemist. Ta omas kõige haruldasemad asja, tervet mõistust. Eelmise öö metsikud segased tunded olid vahepeal täiesti kadunud ning ta vaatas peaaegu häbiga tagasi oma meeletutele ekslemistele tänavail, oma metsikutele tunde heitlustele. Just tema kannatustes siiruse tõttu paistsid need nüüd ebatöölistena. Lord Arthur imestas, kuidas ta oli nii narrilt mässanud ning märatsenud vältimatu vastu. Teda vaevas vaid küsimus, et keda peaks ta küll kõrvaldama. Sest ta mõistis täielikult, et mõrv nagu paganliku maailma religioonidki nõuab nii ohvrit kui preestrit. Kuna ta polnud geenius, Polnud tal vaenlasi. Ja ta tundis tõesti, et nüüd polnud aeg mingi isikliku viha, vimma või sallimatuse jaoks. Ülesanne, mis teda sidus, oli suur ning väga tõsine. Niisiis kirjutas ta oma sõprade ja sugulaste nimekirja paberilehele. Ja pärast hoolikat kaalumist otsustas talleedi Klementiina Boschami armsa vanadaami kasuks, kes elas kössoni tänaval ja oli tema vanatäditütar ema poolt. Ta oli alati väga armastanud leedik lemmi, nagu kõik teda nimetasid. Ja kuna lord aastul ise oli väga rikas, olles pärinud kogu lord ragbi varanduse, kui oli saanud täisealiseks, ei tahtnud ta saada leedi surmast mingit labast rahalist kasu. Tõepoolest, mida rohkem ta asja üle mõtles, seda enam paistis leedi klemm olevat just õige isik. Ja tundes, et igasugune viivitus võiks olla Sibyli suhtes ebaaus otsustas ta otsekohe alustada ettevalmistusi. Kõigepealt tuli muidugi õiendada arve hiromandiga. Niisiis istus ta oma väikese Seratoni kirjutuslaua taha, mis seisis akna ligidal. Kirjutas tšeki 103 dollari peale, mis tuleb maksta härrasseptimus Potšersile ning selle ümbriku pistnud käskis toapoisil viiese võstmuni tänavasse. Siis helistas ta talli-tõlla järele ning riietus, et välja minna. Toast lahkudes vaatas ta tagasi Sybil mörtsani pildi poole ja vandus, et tulgu mis tuleb. Ei räägi ta tüdrukule kunagi, mida tema pärast tegi vaid hoiab saladuse omaeneseohverdusest alati varjatult südamesopis.