Soho väljakul laskis Lord aastur voorimehe minema, jalutas Kreeka tänavat pidi alla, kuni jõudis paika nimega Weilskol. Ta läks võlvialusest läbi ja leidis enda kummalisest umbtänavast, mis oli ilmselt hõivatud ühe prantsuse pesukoja poolt sest ristimajast majani oli tõmmatud terve pesunööride võrgustik ja valgepesul Lipendas hommikuses tuules. Ta sammus otse tänava lõpuni ja koputas väikese rohelise maja uksele. Mõne aja pärast, mille jooksul muutus õues iga aken piiluvate nägude ähmaseks massiks avas ukse üsna robustse ilmega välismaalane, kes küsis temalt väga halvas inglise keeles, mis tal asja oli. Lord aastur ulatas talle paberi, mille grafruvalov oli talle andnud. Kui mees seda nägi, kummardas ta ja kutsus Lord aasturi väga viletsasse tänava poolsesse tuppa. Alumisel korral. Ja mõne hetke pärast lonkis tuppa härra vinkel kohv nagu teda Inglismaal kutsuti väga veini, plekiline salvrätid kaela ümber ja kahvel vasakus käes. Grafruvalov andis mulle teie jaoks soovituse, ütles lord aastur kummardades. Ja ma tahaksin teilt veidi teavet. Äriasjus. Mu nimi on Smit härra Robert Smi. Ja ma soovin, et varustaksite mind ühe plahvatava kellaga. Hea meel teid kohata, lord aastur, ütles sõbralik, väike sakslane naerdes. Ärge olge nii ehmunud. Minu kohuseks on kõiki tunda ja ma mäletan, et nägin teid ühel õhtul leedi Windermere'i juures. Loodan, et armulisel leedil läheb hästi. Ega teil pole midagi selle vastu, et istute minuga koos, kuni ma lõpetan oma hommikueine? Muu partei on suurepärane ja mu sõbrad kinnitavad lahkelt, et murrein vein on parem kui see, mida juuakse Saksa saatkonnas. Ja enne, kui lord aastal oli üllatusest üle saanud, et ta ära tunti, leidis ta ainult tagatoas istumas rüppamas maitsvaimat Marcobrunnerit, kahvatukollasest reinveiniklaasist, mis oli märgistatud keiserliku monogrammiga ning vestlemas kõige sõbralikuma võimalikul viisil. Kuulsaspiooniga lahvatavad kellad, ütles härra võitjal. Kohv pole ekspordiks mitte väga head asjad, sest isegi kui neil õnnestub tollist läbi viia, on rongisõit nii ebakorrapärane. Need plahvatavad harilikult ise, enne kui jõuavad oma õigesse sihtkohta. Kui te aga ajate üht koduseks tarvitamiseks, siis võin teid varustada suurepärase eksemplariga ja garanteerida, et jääte tulemusega rahule. Tohin ma küsida, kelle jaoks on see määratud? Kui see on politsei kellelegi jaoks, kes on ühenduses Scotlandiaadiga, siis kardan, et ei saanud midagi teie heaks teha. Inglise detektiivid on tõepoolest meie parimad sõbrad ja ma olen alati leidnud, et nende rumalusele lootes võime teha täpselt seda, mida soovime. Ma ei tahaks ühestki neist loobuda. Kinnitan teile, ütles lord aastur, et seal pole politseiga üldse midagi tegemist. Õigupoolest on Kell määratud Chesteri toompraosti jaoks armas taevas. Mul polnud aimugi, et usuküsimustesse nii ägedalt suhtute. Vähesed tänapäeva noormehed teevad seda. Kardan, et ülehindate mind, härra Vinkel, kohv, ütles lord arstur punastades. Tõsi on, et ma dioloogiast õieti midagi ei tea. See on siis täiesti Eraasi. Täielikult. Härra Vinkel, kohv kehitas õlgu ja lahkus toast, pöördudes mõne minuti pärast tagasi umbes penni suuruse ümmarguse dünamiidi kettaga ja kauni väikese prantsuse kellaga, mida ümbritses kuld pronksist vabaduse kuju, kes trampis des potismi hüdral. Lord Archeri nägu lõi särama, kui ta seda nägi. Just niisugust ma vajangi hüüdis ta. Ja nüüd öelge, kuidas see plahvatab. Aa, see on minust saladus, vastas härra Vinkel, kohv, vaadeldes oma leiutist õigustatud uhkusega. Öelge mulle, mis kell soovite, et see plahvataks ja ma seal mehhanismi valmis? Noh, täna on teisipäev ja kui te võiksite selle otsekohe kellelegi saata, see on võimatu. Mul on palju tähtsat tööd mõne oma sõbra heaks Moskvas. Siiski võin selle saata homme. See sobib täiesti, ütles lord astur viisakalt. Kui see toimetatakse kohale homme õhtul või neljapäeva hommikul. Mis puutub plahvatushetke, siis ütleme, et reedel täpselt keskpäeval. Toompraost on sel ajal alati kodus. Reedel keskpäeval kordas härra Winterhoff ja tegi selle kohta märkuse suurde pearaamatusse, mis seisis kirjutuslaual kamina lähedal. Ja nüüd ütles lord aastur oma istmelt püsti tõustes. Palun ütelge, kui palju ma teile võlgnen? See on nii väike asi on aastaid, ma ei hooligi mingist kasumist. Dünamiit maksab seitse shillingit kuus penni. Kell maksab kolm naela 10 ja saatekulu umbes viis lingit. Teen suurima heameelega teeneid krahv Ruvaloffi sõbrale. Kuid teie vaev, härra Winter of a, see pole midagi. See on mulle lõbuks, ma ei tööta raha pärast, ma elan täiesti oma kunstile. Lord arstur pani neli naela kaks šillingit ja kuus penni lauale. Tänas väikest sakslast tema lahkuse eest ja pärast seda, kui tal oli õnnestunud tagasi lükata kutse teejoomisele järgmisel laupäeval. Et kohata mõningaid anarhist, lahkus ta majast ja läks parki. Järgmised kaks päeva veetis ta suurimas erutuses ja sõitis reedel kell 12 Buckinghami klubisse, et oodata uudiseid. Kogu pärastlõuna pani väärikas portjee ülestelegramme maa eri osadest, mis teatasid võiduajamiste tulemustest lahutus, otsustest, ilmaennustustest ja muust niisugusest, sellal kui kitsale telegraafilindile ilmusid igavad üksikasjad igaõhtusest, alamkoja istungist ja väikesest paanikast fondibörsil. Kell neli jõudsid kohale õhtused lehed ja lord aastur kadus Palmalli, Sanšenzi klubi ja egoga raamatukokku kolonel kuutšaldi ääretuks meelepahaks, kes tahtis lugeda teateid kõne kohta, mida ta oli pidanud sel hommikul alamkojas Lõuna-Aafrika missiooni teemal soovitades musti piiskoppe igasse maakonda ja kes omas mitmel põhjusel tugevat eelarvamust IM ning Newsi vastu. Kuid ükski lehtedest ei sisaldanud isegi vähimatki vihjet Chitsesterile ja lord aastur tundis, et tema katse pidi olema ebaõnnestunud. See oli talle kohutav löök. Ja mõnda aega oli ta täiesti segaduses. Härra Winterhoff, keda ta järgmisel päeval külastas, oli täis viimistletud vabandusi ja lubas varustada teda teise kellaga tasuta või nitroglütseriin pommide kastiga omahinnaga. Kuid lord arstor oli kaotanud usu lõhkeainesse. Ja härra Uinterkov ise tunnistas, et tänapäeval on iga asi nii võlts, et isegi dünamiiti on raske puhtalt saada. Ent väikestele sakslane, kuigi tunnistades, et midagi pidi olema mehhanismiga lahti lootis siiski, et Kell võiks veel plahvatada ja tõi näiteks ühe juhuse baromeetriga, mille ta oli kord saatnud Odessa sõjaväekubernerile. See polnud plahvatanud kolme kuu jooksul, kuigi oli seatud 10-le päevale. Tõsi küll, kui see lahti läks, õnnestus Selvaid toatüdruk aatomi yks lõhkuda, sest kuberner oli kuus nädalat varem linnast lahkunud. Aga see vähemalt näitas, et dünamiit kui hävitav jõud on võimas kuigi teatud määral ebatäpne vahend Lord aasturit, see näide veidi lohutas. Kuid isegi siin pidi ta hiljem pettumust taluma. Sest kahe päeva pärast, kui ta trepist üles sammus, kutsus hertsoginna ta oma buduaari ja näitas talle kirja, mille oli just toompraost konnast saanud. Šein kirjutab nii huvitavaid asju, ütles hertsoginna. Sa pead tõesti tema viimast kirja lugema. See on sama hea kui romaanid, mida miudi laenuraamatukogu meile saadab. Lord, astun haaras kirjadal peost. Sellest võis lugeda järgmist. Toom praostkond Chester 27. mail. Mu kalleim tädi, suur tänu sulle flanelli eest, mis sa koguduse naisühingule vaeste abistamiseks saatsid ja ka puuvillase riide eest. Olen sinuga täiesti nõus, et nad ei peaks tahtma ilusaid asju, kuid kõik on tänapäeval nii äärmuslikud ja usu suhtes ükskõiksed, et neil on raske selgeks teha, et nad ei peaks püüdma riietuda nagu kõrgemad klassid. Ma tõesti ei tea, kuhu me välja jõuame. Isa on oma jutlustes sageli öelnud, et me elame uskmatuse ajajärgul. Saime palju nalja ühe kellaga, mille keegi tundmatu austaja isale möödunud neljapäeval saatis. See saabus Londonist puukastis. Veoraha oli makstud. Isa arvab, et selle saatja on ilmselt lugenud tema tähelepanu väärset jutlust. Kas ohjeldamatus on vabadus? Sest kella peal seisis ühe naisekuju nagu isa ütles, vabaduse müts peas? Minu arust polnud see väga sobiv, kuid isa ütles, et see oli ajalooline. Nii et arvan, et käis küll. Parker pakkis kella välja ja isa pani selle raamatukogus kaminasimsile. Ja me kõik istusime seal reede hommikul just sel hetkel, kui kell lõi 12. Ja siis me kuulsime surisevat häält. Kuju aluses tõusis väike suitsupilv ja vabaduse jumalanna kukkus maha ning murdis oma nina vastu kaitsevõret. Maria oli üsna ärevil, kuid see näis nii naljakas, et siinse mina pahvatasime naerma ja isegi isa sai nalja. Kui me seda uurisime, leidsime, et see oli mingi äratuskell ja et kui see seada teatud tunnile ja panna väikese haamri alla veidi püssirohtu ning tong, läheb see lahti, mille iganes soovitakse. Isa ütles, et see ei võivat raamatukokku jääda sesse tegevat müra. Seepärast Viisreczy selle ära koolituppa ning ei tee seal terve päeva midagi muud kui väikesi plahvatusi. Mis sa arvad, kas aastur sooviks ühte pulmakingiks? Arvan, et need on Londonis üsna moes. Isa ütleb, et need peaksid tegema palju head sest näitavad, et vabadus ei saa kesta, vaid peab langema. Isa ütleb, et vabadus on välja mõeldud prantsuse revolutsiooni ajal. Kui kohutav see paistab. Pean nüüd minema tookesesse, kus loen neile ette sinu väga õpetlikku kirja. Kui õige on sinu mõttearmast tädi, et nende elukorralduse juures peaksid nad kandma lihtsaid viletsaid riideid? Pean ütlema, et nende mure riiete pärast on absurdne sest selles ja järgmises maailmas on nii palju tähtsamaid asju. Olen nii rõõmus, et sinul lilleline popliin nii kena välja tuli ja sinu pits polnud rebenenud. Mina panen oma kollase satiini, mille sa nii lahkesti mulle andsid neljapäeval piiskopi poole minnes selga ja arvan, et see sobib hästi. Kas sa soovitaksid lehve või mitte. Jennings ütleb, et kõik kannavad nüüd lehve ja aluskleit peaks olema roogitud. Šveitsi tegi just praegu veel ühe plahvatuse ja isa käskis kella talli saata. Mõtlen, et isale ei meeldi see kell enam nii palju kui alguses kuigi ta on väga meelitatud, et talle saadeti nii kena ja teravmeelne mänguasi. See näitab, et inimesed loevad tema jutlusi ja saavad neist kasu. Isa saadab tervisi, millega Cheinz ja lörtsi ja marja kõik ühinevad ja lootes, et onu siis oli luuvalu, on parem. Tervitab sind kallis tädi, alati sind armastav õetütar Šein, Tarssi. PS. Kirjuta mulle lehvide kohta. Jennings kinnitab, et need on moes. Lord Armstrong neis kirja üle nii sünge ja õnnetu olevat, et hertsoginna puhkes naerma. Vormas aastur hüüdis, ta näitas sulle enam kunagi ühegi noore daami kirja. Kuid mis ma pean kella kohta ütlema? Arvan, et see on tore leiutisi ja tahaksin ühte endalegi. Minu arust pole need midagi väärt. Ütles lord aastur kurva naeratusega ning lahkus toast, olles oma ema suudelnud. Trepist üles jõudnud, viskus ta diivanile ning ta silmad täitusid pisaratega. Ta oli teinud oma parima, et seda mõrva täide viia, kuid mõlemal korral oli seda ebaõnnestunud ning mitte tema enda süü läbi. Ta oli püüdnud täita oma kohust, kuid näis, nagu oleks saatus ise teda reetnud. Teda rõhus tema heade kavatsuste viljatus. Õilsate püüdluste asjatus. Võib-olla oleks parem abielus täiesti loobuda? Sibyl kannataks, tõsi küll, kuid kindlasti ei rikuks kannatus nii õilsat loomust kui tema oma. Mis puutub temasse endasse, siis mis sellest? Alati leidub mingi sõda, kus mees võib surra mingi põhjus, mille eest mees võib oma elu anda. Ja kuna elus polnud tema jaoks mingit rõõmu, siis ei kartnud ta surma sugugi. Las saatus seab ise kõik korda. Ta ei pinguta enam, et kaasa aidata. Kell pool kaheksa lord aastur, riietus ja läks klubisse. Sööbitan oli seal koos hulga noormeestega ja ta pidi sööma nendega koos. Nende tühine vestlus ja mõttetud naljad ei huvitanud teda. Ja niipea, kui kohv lauale toodi, lahkus ta neist leiutades mingi kohustuse, et minema pääseda. Kui ta oli klubist välja astumas, ulatas portjee talle ühe kirja. See oli härra Vinkel kohvilt, kes palus end järgmisel õhtul külastada ja vaadata plahvatavad vihmavarju, mille käivitas selle avamine. See oli kõige uuem leiutis just Genfis saabunud. Lord astun rebis kirjad tükkideks. Ta oli otsustanud, et ta ei tee enam mingeid katseid. Siis kõndis ta alla Timesi kaile ja istus tundide kaupa jõe ääres. Kuu piilus läbi kollakaspruunide pilvede lakka. Otsekui lõvisilm ja arvutud tähed särasid litreina õõnsal võlvil nagu lillakale kuplile riputatud kuldtolm. Aeg-ajalt õõtsus mõni pargas välja sogasele jõele ja liugleb vooluga minema ning raudteemärgid muutusid rohelisest tumepunaseks, kui rongid raginal üle silla sõitsid. Mõne aja pärast lõi Kell Westminsteri kõrges tornis 12 ja kõlava kella. Iga löögiga näis öö värisevad. Siis kustusid raudtee tuled. Üksainus latern hõõgus veel, kui suur rubiin hiigelmastis ja suurlinnamüra muutus nõrgemaks. Kell kaks tõusis ta püsti ja lonkis black Frajeversi suunas. Kui ebatõeline kõik paistis. Kui sarnane kummalise unega majad teispool jõge näisid olevat pimedusest ehitatud. Oleks võinud mõelda, et maailm koosnes vaid varjust ja hõbedast. Püha Pauluse kiriku tohutu kuppel paistis ähmaselt nagu mull. Läbi hämara õhu. Kleopatra Niilile lähenedes nägi ta üht meest kalda vallile najatuvat ning kui ta lähemale jõudis, vaatas mees üles. Gaasivalgus langes otse tema näole. See oli härrabotšers hiromant. Keegi poleks võinud eksida tema lihavas lõdvas näos, kuldraamidega, prillides, haiglaselt nõrgas naeratuses tundelises suus. Lord astul peatus. Hiilgav idee, sähvatas talle pähe ning ta hiilis vaikselt mehikese selja taha. Äkki haaras ta härra Bootšersi jalgadest kinni ja paiskas ta Thamesi. Kuuldus kare vandumine, raskes sulpsatus. Ja siis jäi kõik vaikseks. Lord arstul vaatas hirmunult üle kaldavalli kuid ei näinud hiromandist muudkui kõrget kübarat, mis pöörles kuuvalgel veekeerises. Mõne aja pärast kadus ka see ning härrabotšersist polnud enam jälgegi. Korraks arvas nord aastal silmavat tema kogukat vormitud kuju ujumas silla trepi poole ning teda haaras kohutav ebaõnnetunne. Kuid see osutus paljaks mõtteks. Ja kui kuu jälle pilve tagant välja tuli, polnud enam midagi näha. Viimaks näis ta olevat täitnud saatuse tahte. Ta tõi kuuldavale sügava kergendus, ohke ja Sibyli nimi kerkis ta huultele. Kas teil kukkus midagi, härra? Küsis äkki hääl tema selja tagant. Ta pööras ringi ja nägi üht politseinikku kumera klaasilise laternaga. Mitte midagi tähtsat, seersant vastas ta naeratades, peatas möödasõitva voorimehe ja käskis mehel sõita vöövrevi väljakule. Järgmistel päevadel kõikus ta lootuse ja hirmu vahel. Oli hetki, mil ta peaaegu ootas härrabotchersid tuppa astumas ja teinekord tundis siiski, et saatus ei või olla tema vastu nii ebaõiglane. Kaks korda läks ta hiromandi vastuvõtu kohta vest mooni tänavas kuid ei söandanud kella helistada. Ta igatses teadmise kindlust, kuid ühtlasi kartis seda. Viimaks tuli ta istus päästi klubi suitsetamistoas, juues teed ja kuulates üsna väsinult sööbittoni ülevaadet viimasest koomilisest muusikalist käia nii teatris kui kelner õhtulehtedega sisse astus. Ta võttis säänse jampsi kätte ja pööras loiult selle lehti, kui talle torkas silma järgmine imelik pealkiri. Hiromandi enese tappa. Ta muutus erutusest kahvatuks ja hakkas lugema. Sõnum kõlas järgmiselt. Eile hommikul kell seitse uhuti grenitsial otsessippi hotelli ees randa väljapaistva hiromandi härrasseptimus. Potšersi surnukeha. Õnnetu härral ei olnud mitu päeva kadunud ja tema saatuse pärast tunti kiromantide ringkonnas suurt muret. Arvatakse, et ta tegi enesetapu ületöötamisest põhjustatud ajutise vaimse segaduse mõjul. Vastava otsuse teatas täna pärastlõunal ka vägivaldsete surmajuhtumite uurijate. Kogu. Härra podchers oli parajasti lõpetanud väga teadusliku traktaadi inimese käest, mis avaldatakse varsti ja mis kahtlemata äratab suurt tähelepanu. Kadunu oli 65 aastat vana ning teda ei paista leinavad ükski sugulane. Lord aastur, ajaleht veel käes, tormas portjee tohutuks hämmastuseks, kes teda asjatult peatada, püüdis klubist välja ja sõitis otsekohe paaž Kleini tänavasse. Sibyl nägi teda aknast ja miski ütles talle, et mees toob häid uudiseid. Ta jooksis alla aastrile vastu ja tema nägu nähes mõistis neiu, et kõik oli hästi. Mu arvassibil, hüüdis Lord aastur, abiellume, hamme. Sina, rumal poiss, kook pole ju veel tellitudki, hüüdis Sybil naerdes läbi pisarate. Kui pulmad, umbes kolm nädalat hiljem toimusid tungles Püha Peetruse kirikus suur hulk tähtsaid inimesi. Chesteri toompraost pidas väga mõjuka jumalateenistuse ja kõik nõustusid, et nad polnud iialgi näinud kaunimat paari kui pruut ja peigmees. Nad olid siiski rohkem kui kaunid. Nad olid õnnelikud. Lord aastur ei kahetsenud ainsatki hetke, kõike seda, mis Stahli Sibyli pärast kannatanud, sest Sibyl andis talle omalt poolt parima, mida naine võib mehele anda. Austuse, õrnuse ja armastuse. Nende jaoks ei suutnud reaalsus romantikat tappa. Nad tundsid end alati noortena. Mõned aastad hiljem, kui neile oli sündinud kaks ilusat last tuli leedi Windermere'i neile külla hooldson prajevisse kaunisse vanasse härrasmajja, mis oli olnud hertsogi pulmakink oma pojale. Ja sel pärastlõunal, kui ta istus ledi saviliga aias pärnapuu all, jälgides väikest poissi ja tüdrukut, kes mängisid Roosi alleel edasi-tagasi nagu tujukat päikesekiired võttis ta korraga oma võõrustaja käe ja küsis. Kas oled õnnelik. Sybil? Kallis leedi Winzermeer, muidugi olen ma õnnelik. Kas teie ei ole? Mul pole aega õnnelik olla, Sibyl. Mulle meeldib alati viimane isik, keda mulle tutvustatakse kuid tegelikult, niipea, kui ma inimesi juba tunnen, väsin ma neist. Kas teie lõvid ei rahulda, leedi Winzermeer? Kallis taevas ei, lõvid on head vaid üheks hooajaks, niipea kui nendel lakad on lõigatud nad kõige igavamad olendid maailmas. Pealegi käituvad nad väga halvasti, kui sa nende vastu tõesti kena oled. Kas mäletate seda hirmsat härrapotšersid? Ta oli kohutav petis. Muidugi ei pannud ma talle seda sugugi pahaks ja andestasin talle isegi siis, kui ta tahtis raha laenata. Kuid ma ei suutnud taluda seda, et püüdis minuga armatseda. Ta pani mind tõesti romantikat vihkama. Mulle meeldib nüüd hoopis telepaatia, see on palju huvitavam. Siin meie juures ei tohi tee midagi hiromant vastast rääkida. Leedi Winzermeer, see on ainus asi, mida lordaster ei salli. Ma kinnitan teile, et ta võtab seda üsna tõsiselt. Te ei taha ometi ütelda, et ta seda usub. Sybil. Küsige temalt endalt, ledi Winzermeer siin ta on. Ja lord astrotuli aias nende poole suur kimp kollaseid roose käes ja kaks last tema ümber tantsimas. Asher. Jah, leedi Windermere'i. Ega te ei taha ütelda, et usute hiromant? Jesse? Muidugi usun. Vastas noormees naeratades. Aga miks? Sest võlgnen sellele terve oma elu. Õnne, pomises meeskorvtooli viskudes. Mu kallis lool arst, mis te sellele võlgnete? Sibyli vastas mees, ulatades roosid oma naisele ja vaadates tema tume sinistesse silmadesse. Milline rumalus. Hüüdis leedi Winzermeer. Ma pole veel kunagi oma elus kuulnud midagi nii rumalat.