Ma nägin teda esimest korda vene karskuse seltsis, kus ma lõunat käisin söömas. Näost oli ta haiglane, kuid siiski paistis sealt nagu mureta olek välja. Kuuboli igalt poolt katki rebenenud ja puuvillad vahtisid selle aukudest lustilikult välja. Oli ju kevade pealegi mõni päev enne rõõmsaid lihavõttepühi, kus kõik ärkama peab ka puuvilla tolgud unistasid vist ärkamisest võib-olla ka, sest ilusast soojast maast, kus nad ükskord kasvanud olid, ka nemad näisid nagu nõu pidama, kuidas kevadise tuule käes ärgata, kui nende mureta peremees neid uulitsele jalutama tema viib. Kuue peremees, millel nii unistavad ja palju mõtlevad puuvillad all olid, näis aga sellest hoolimata täitsa rahul olema. Ta toetas selja vastu seina, laskis ennast supiga üle tilgutatud laua peale, käsi põsikile ja vahtis lõuna sööjaid. Õigem, ta ei vahtinud mitte midagi, ka seda mitte, et üks põlvenukk pükste seest nina välja pistis ja ütlema näis. Ma olen paljas. Teise jala suur varvas tegi saapatera sees sedasama. Kahenädalane vahtis niimoodi külmavereliselt ja pärani silmil, kuni aeg tuli tööle minna. Lihavõttepühade laupäeva õhtul istus ta siin vanal tuntud kohal, kuni ta siit välja aeti ja uks kinni pandi. Tal oli kahjusid toolilt lahkuda, sest see oli ainus koht, kus ta enese nagu kodus tundis olema, mida ta peaaegu oma päranduseks pidas. Kui keegi teine, kes kahenädalast veel ei tundnud selle pingi õigem järi peale tahtis istuda, siis hüüdsid kõik ümberolijad. Ärge istuge sinna, see on kahenädalase oma. Nüüd seisis see kahenädalane inimene väljas trepi peal ja mõtles, kuhu minna. Õues oli natuke vilu, siiski mitte külm. Kirikukellad helisesid. Kell võis pool 11 olla, kahenädalane, arvas esite koju minna, aga pärast sõnasta ei ma parem lähen koju, võib-olla õde ei taha. Ja ta hakkas pikkamisi, pea ripakil, rinna peal mööda libedat, porist uulitsa edasi sammuma. Eemal kaugel hiilgas uulitsalatern nagu sätendav hundi silm. Ta jõudis laterna juurde siin jäides seisatama ja vaatas ülesse. Vähe aja pärast läks ta jällegi edasi. Kui ta Uueste laterna juurde tagasi tuli ja ülesse vahtides selle all seisatama jäi. Nagu uuriks ta midagi siis silmas seda üht naisterahvakogu siinsamas laterna juures, kes ennast seina najale toetas. Mis sa vahid? Küsisse, mis sina vahid, küsis kahenädalane vastu. Kas hambad logisevad suus? Nüüd pole enam viga, aga kirikukellad ei anna rahu. Mis nad peaksid neist lõhkuma. Kahenädalane ei vastanud selle peale mitte midagi. Kuhu sa ööseks lähed, küsis naisterahvas. Ei tea, vastas kahenädalane. Lähme kahekesi ühes kusagile. Kuhu ükstapuhas, kuhu? Lähme. Nad läksid kahekesi kõrvu, hoolitseb mööda edasi. Sul hambad ikka logisevad, sõnas kahenädalane natukese aja pärast. Jah, pime ja vilu. Kuhu meie läheksime, et sooja saaks, sõnas lõdise ja vastu ja nihkus kahenädalasele ligemale. Poeme siia trepi alla, andis ta seepeale nõu. Kahenädalane jäi seisatama, poeme sõnasta siis kui nad trepi all olid, nihutas ennast naisterahvas hästi kahenädalase ligi. Mul on külm, kole külm, rääkis ta. Soojendaminud. Latern on ka kaugel. Ja nad nihutasid endid nii, kuidas nad said teineteise ligidale. Naisterahvas toppis oma käed kahenädalase kuue alla, mille puuvilla tolgud kevadise tuule käes arvasid ka üles tõusta. Oma pea, mida rätiku näru kattis, toppis ta ka sellesama kuuehõlma alla. Küll on kõht tühi, ütles ta natukese aja pärast pead kuuehõlma alt välja võttes. Mul tükk leiba taskus. Ma ei taha, aga ma olen nii nõrk. Nad vaikisid ja soojendasid endid oma külmade kehadega. Mis su nimi on? Küsis naisterahvas natukese aja pärast. Mis sa sest tahad muidu, et teada, kes mind kord soojendas. Kahenädalane kahenädalane, kordas naisterahvas ja naeratas kibedalt väsinult. Kus su kodu on? Või polegi sul teda? Petrovskis on mu õe kodu. Aga sinul? Miks sa koju ei läinud? Ei tahtnud õele tüliks minna. Ta ütleb, et ta oli hirmus halb, on armsate asjade üle mõtelda, kui ma kodus olen. Pühade ajal lendavad Amorid ka tihedamine ümber. Võib olla häbenevad mind. Õde annab mulle sellest rahast, mis maatööga teenin iga päev 10 kopikat ja pühapäevadel 15 kopikat. Sestsaadik kui mulle kahe aasta eest riidlemise juures pähe haavad löödi, ei jäta ta raha iialgi minu kätte. Ütleb, et ma ei oska temaga mitte midagi teha. Pole tarvis, ma saan sedaviisi läbi. Tema tahab ilusasti riides käia, temal läheb muidugi rohkem vaja. Ma pidin seekord ära surema, aga õde hoolitses mu eest. Elama jäin, ei läinud toss välja. Jälle mul külm, rääkis naisterahvas talle uuest ligemale nihkudes. Soojenda mind. Naisterahvas võttis kramplikult kahenädalase ümbert kinni ja surus ennast kõvast tema keha vastu, kuna ta ise kõigest kehast, kui haavaleht lõdises. Jääme magama, siis hakkab soe, sõnas kahenädalane. Sel silmapilgul hakkasid kirikukellad igal pool täie hooga helisema. Nad hõiskasid õnnest ja rõõmust. Nad kuulutasid ilmale pimedale ja niiskele maailmale ülestõusmist. Kirikukellad ei lase ju meid magada, nad kolisevad terve öö otsa ja äratavad meid ülesse, ütles naisterahvas. Nad, nihutasidendid jällegi teineteisele ligemale ja uinusin magama selle peale vaatamata, et kirikukellad ülestõusmist kuulutasid. Oli alles täiesti pime, kui kahenädalane juba üles ärkas ja enesel külma tundis olema. Kas magad alles? Küsis ta kaasmagajalt. See oli vagane Guysuk. Tõuse ülesse, lähme käime, ehk saame sooja. Ikka jäi magaja vagusaks. Kahenädalane võttis tasakeste magaja käed, mis kramplikult test kinni hoidsid, oma ümbert lahti, tõusis üles, läks minema. Maga niikaua kui uni otsa saab. Sõnasta ise. Külm, lausus ta, pani kuue hõlmad kindlamine kokku, toppis käed vahelite varrukatesse ja andis jalgadele hoogu, et sooja saada. Keskmise püha lõuna ajal istus kahenädalane jällegi oma teatud koha peal vene karskuse seltsis ja vahtis lõuna, sööjaid. Kahenädalane kas tead? Enn maja trepi alt? P uulitses on eila hommikul surnud naisterahvas leitud. Kas tõesti? Vastas see erutatult? Ümberseisjad hakkasid naerma, niisuguste erutus polnud nad kahenädalases iialgi näinud. Tema kuulas kõiksuguseid uudiseid täiesti külmavereliselt pealt. Eks sa vaata kahenädalast hüppab nagu oleks kurjast ämmahaidest lahti saanud. Aga kahenädalane näis varsti nagu veel palju sügavamale mõtetesse vajuma. Eks sa loe ajalehte ka, mis sa muidu oma kallist ajast raiskad, ega ta sul maast võetud pole, ütles talle keegi ja ulatas teataja pühade laupäeva numbri kätte. Kahenädalane luges tihti ajalehte muidugi, aga siis, kui see talle peos pisteti. Ta ei lugenud mitte sellepärast, et ta sealt seest midagi huvitavat leidis, vaid muidu niisama, et teised käskisid. Tänases teates juhtus talle kõige enne Otto Heinrich särijutuke silmad ette, mida ta kohe lugema hakkas. Ta luges natuke maad ära, jäi seisatama nagu mõtlema ja hakkas uuesti otsast peale. Selle korraga läks ta natuke kaugemale, kuid jäi siiski jälle seisatama. Vist mõtlema ka panida korra oma käegi otsa ette, nagu tahaks ta katsuda, kas see külm või palav on. Siis hakkas ta uuesti peale ja luges joonega läbi, mõnda kohta kaks-kolm korda, korrates. Lugemise lõpul pani ta lehe lauale. Natukese aja pärast sõnas ta iseeneses. Ma elan ka. Ma olen inimene, mis see kahenädalane seal leiub, ütles üks. Loeb vist issa meiet, vastas teine naerdes. Kahenädalane tõusis ülesse, panin mütsi Lätu pähe ja läks välja aeda, kus ta pingi peale istus. Päike paistis õige soojaste, kuid tuul oli nagu vilu. Siis kordas kahenädalane veel kord. Ma olen inimene. Siis kahmasta kahe käega oma pea ümbert kinni, seal sees mühasia kees, niiet ta silmad kirjuks päris mustaks läksid. Natukese aja pärast, kui silmad selgemaks muutusid, katsus ta vanu haavakohtasid, mis juures silmad jällegi mustaks läksid. Ei need parane enam sõnasta. Natukese aja pärast lisas ta juurde. Ma olen prügiõhtu eel läks ta veel kord karskuse seltsi ja luges mõned kohad enne loetud jutukest läbi. Kui ta peale seda uulitsa lastus näis ta nägu rõõmu avaldavat, kuna ta suu sõnas. Ma olen inimene, ma olen seesama, mis teised. Ka puuvilla tolgud, mis kuueaukudest lustilikult välja vahtisid, näisid iseäranis tänase tuule käes rõõmsad olema ja oma peremehele järele kiitma. Tõsi, tõsi, aga ka meie oleme niisamasugused kui teised. Ja mitmed nendest tõusid lendu ja tahtsid tuule keeruline üles tõusta. Kuid nad langesid maha ja neid tallati porisse igaveseks ajaks. Nadolid prügi. Kahenädalane hulkus esiteks ilma sihita mööda uulitsaid ümber. Päeva Loode-ajal läks taaga suurde ulitsasse ja kalda peale, kus nii palju rahvast kõiksugustes riietes jalutas. Ta tahtis näidata, et tema ka inimene on Kabüüdis ta viimase kui sõna ära kuulata, mis möödaminejad rääkisid. Näe, kahenädalast, kuulis ta ühte naerdes ütlevat. Nüüd tuli talle korraga meelde, et miks teda selle nimega hüütakse, mõtles niikaua kui mõtles. Aga otsusele ei jõudnud ta, kus ta selle nime oli saanud ehk mis ajast saadik teda niimoodi hüüti. Ma olen inimene, mitte kahenädalane, tahtis ta kõigile hüüda, taastus edasi. Mis see kaltsakas siin peaks hulkuma? Kuulis ta ühte ütlevat enne kaabakas, kuhu ta ei roni, ütles üks teine ehterne hirmutus kuuliste kolmandalt oimul kaltsukuningat sõnas neljas. Ja veel palju niisuguseid ja palju kõlvatumaid nimesid kuuliste oma kohta. Kuid kahenädalane käis pea seljas teiste hulgas edasi ja püüdis näidata, et ta inimene on. Viimaks asus aga üks politseiametnik Kivi treppide ligidal, mis jõe silla juurde viivad ta kallale ja ajastas sõimates trepist alla. Kahenädalane tahtis talle midagi vastata, aga sel silmapilgul tundis ta peases valu ning silmad läksid jällegi mustaks. Tuigerdades pimedast peast komberdas ta mööda trepiastmeid käsipuu najale toetades alla. Ta istus siin pingi peale kuid siin oli juba enne üks paar ees meesterahvas ja naisterahvas, kes nii imemagusalt juttu vestlesid, mida aga kahenädalane tähele ei pannud. Uus kostis naisterahva suust. Meesterahvas, aga selle asemel lükkas kahenädalase jalaga pingi pealt maha. Kas sa näed raiska sõnasta sealjuures läbi hammaste? Lähme siit ära, sõnas naisterahvas. Nad tõusid ülesse ja läksid trepist ülesse, kuna naisterahvas, enne nagu kahetseva kaastundva pilgu kahenädalase poole heitis, kes ikka veel kõveras maas istus ja kahe käega oma kuumavat ja kohisevad pead kinni hoidis. Umbes 10 minuti pärast laskis ta oma pea käte vahelt lahti ja hoobas ennast pikkamisi pingi peale. Ta näis jällegi mõtlema. Ma elan, ma olen siiski inimene, sõnasta jällegi natukese aja pärast. Ta tõusis pingi pealt ülesse ja hakkas teisest kivitrepist alla minema. Umbes pool tundi peale seda tuli endine naisterahvas tagasi üksi ilma saatjata vahtis siin ümber ja läks ka teisest kivitrepist alla. Aga ka kolmandast alla minnes ei leidnud ta nagu näha, otsitavat. Järgmisel päeval räägiti linnased, vesi ühe inimese surnukeha teisele poole jõe kaldale välja uhtunud. Vene karskuse seltsis aga räägiti, et kahenädalane ära olla uppunud ning ta järg seisis tühi.