Kala peetakse tuumaks siga räpaseks, afi edevaks ja porikärbest laisaks. Kui laisad või edevad, siis need loomad tegelikult on, sellest kuulete algavas saates. Stuudios on bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. Ükski teine loom ei ole kannatanud sellise järjekindla ja visa mittemõistmise all nagu siga. See väljendub ju meie keeleski, räpane nagu siga täis nagu siga, seatemp, seasilm, sigatsemine, seapesa, vaene loom. Nojah, see on tõesti vaene loom, kui hakata mõtlema, ma ei ole nii palju neid sõnu kokku ühe looma kohta saanudki mõelgit sea kohta nii palju halbu, ütlesin suutnud eestlased välja mõelda. Ja siga on tore loom, meil väga vajalik loodusest, kui palju sigu ära sööme oma elu jooksul. Ja ta meile selles mõttes väga hea kaaslane ja tegelikult siga on selles mõttes huvitav, etan, aga meie moodi tähendab samamoodi kõigetoiduline nagu meiegi selle tõttu tema liha on meil eriti sobiv ja süüa. Aga kui me mõtleme nüüd nende asjade kohta, mis inimene talle nagu süüks on pannud, räpane nagu sigaret siis tegelikult kodus iga, võib-olla mõnikord räpane, aga see ei ole mitte see, et ta tahaks räpanol. Sest tegelikult loomal ei ole nagu võimalust või ütleme isegi õigus olla räpane. See mõjub tema tervisel väga pahasti. Loomad peavad olema puhtad ja see, mis meile teinekord tundub, et loom on räpane, siis me peame hakkame vaatama, mida see räpasus tegelikult tähendab. Kodus iga, kui me ütleme, et tema on räpane, siis võib-olla on see räpasus põhjustatud sellest, et me oleme pannud liiga kits puuri, tal ei ole võimalust ennast puhas hoida. Või me ei ole lontal tingimusi selleks, et puhtana püsida. Sest noh, nii kitsastes oludes nagu praegu sigu peetakse, muuseas, ka Euroopa liidul on kindlad seapidamise normid olemast. Enam ei tohi ka väga kitsastes oludes neid pidada, aga aga siiski tähendab, see tavaliselt on elanud vabalt inimese juures näiteks sadu aastaid tagasi, kui sigu peetis Nad jooksid maja pine Fringe ja siis ei olnud aiad mitte selleks, et sigu kinni hoida, et seda sigu teatud kohtadesse mitte lasta Kaukaasias praegu vist veel võimalik näha sigu, kellel rangeid kaelas nad aiaaukudest nagu läbi pääseks ja sead siis hoidsid ennast puhtana ja toitsid ennastega. Inimene toitis vanasti sikku ainult talveperioodidel, muul ajal sead otsinud ise endale toitu ja, ja see ütles must nagu siga on ilmselt sellepärast, et aeg siga läheb porilompi ja porilompi minek ja mudases püherdamine. Tegelikult ei ole Enda mustaks ajamine, vaid nende puhtaks tegemine, sest kui sa lähed sinna pori sisse või siukse muda, siis see muda pärast ära kuivab, sellel on sea jaoks nagu kaks efekti. Esiteks, kui tal on selgunud tekkinud parasiidid siis need jäävad kõik sinna muda sisse, nad ei saa seal hingata, kus sa muudab ära, kuivab. Ja Sulev pärast sea seljast maha koos selle kuivanud poriga. Ja teine asi on see, et, et seal ei ole selliseid higinäärmeid nagu meil on ja selleks, et kuumal ajal siis vastu pidada, nahk on väga tundlik, kardab päikesepõletust, siis muda ja niiskus, mis ta seal porilombist endale selga saab, tasapisi aurub, kus muda kuivab, see jahutab, saab teda nii, et seal jahutusfunktsiooni on, aga siga ainuke oleks poris püherdada tegelikult väga palju loomi on ju ninasarvikud ja seal troopilistel aladel väga paljud loomakesed püherdavad muda sees selleks et ennast parasiitidest vabastada ja jahutada ennast näiteks hirved, kevadeti-sügiseti hirved, võtavad turbavann, turbavann on talle vajalik selleks samaks, et võta need parasiidid seljast maha ja siis tavaliselt langeb sellel perioodil aga karvavahetus siis talvekarva äratulek või siis talvekarva selga tuledki suvekarva arenemine ja turbatükid, kui nad kuivavad, aitavad neil vanadest karvadest lahti saada. Tegelikult need vannid ja, ja mudas püherdamine on, on väga vajalik. Kas sellel loomal kõige hullem väärsüüdistus, mis me seal saame külge pookida, on see, see, ütled, joob nagu siga siga tegelikult? Noh, loomulikult oludes ei ole üldse, sest kus ta ikka viina kätte saab, kui me rahulikult mõtlema. Aga inimene on teil katseid püüdnud sigases joota ja näiteks sigadel on väga selge hierarhia karjas ja kui on ainult selline grupp, kus on pojad ja, ja ema, et siis on nagu emase karja juhta, kui on seal karjas, siis ka veel isa, et siis on see isamise karja juht. Ja no näiteks tehti üks katse, kus siis suurele grupile, mille hulgas oli ka vanaisaloom anti siis alkoholi künades seadeid testi enda purju magama. Aga siis järgmine kord, kui seda katset korrati, siis kõigepealt see vana loom, vana kult läks esimese küna juurde, kui ta tundis seal alkoholi lõhna. Kas ta keeras kärsaga kõik need külad? Inimühiskonnas sellist käitumist me vast ei, ei kohtuta, et vana isane läheb, keerab kummuli kõik joogiklaasid ja ei lase mitte kellelegi luua, pigem võib teda iseloomustada selles, et ta tõstab klaasi ja kutsub ka teisi järjekordselt kaasa jooma. Nii et minu meelest me teeme seal natuke liiga. Selles mõttes tuba näeb välja nagu seapesa. Su voodi näeb välja nagu seapesa ja misiganes seapesa tegelikult on, on reaalselt olemas metssead teevad, pesi ja vanasti kodus head ka, kui neil anti põlgi näiteks magamiseks nad tegid, pesi, ajasid need õlled ühte hunnikusse, magasid seal hunniku otsas ka metssigade pesa oksa risudest, noh, ta ajab nad kärsaga hunnikusse kokku nende oksad ja võib-olla on teine tõesti väga kaunid välja, aga samas on nad väga efektne kaitset külma vastu, mis maapinnast võib sulle vastu õhkuda, et nad teevad neid pesi siis, kui juba jahedamaks läheb. Võib-olla see on nagu kõige lähedasem tõelise nagu seapesa, sest seapesa tõesti näeb kaunis välja, ma olen paar korda metsast pildistanud neid pesi ja siis kellelegi ka näidanud seda seapesa. Siis ta tõesti näeb niisugune päris muljetavaldav, ris hunnik välja, noh nii nagu me näiteks pärast tormi oksi kokku kogudes pillume oksad ühte hunnikusse, noh, see seapesa näeb umbes samasugune välja, aga tema jaoks on asjakohane ja vajalik. Ja selle tõttu ma arvan, et ei maksa teda hukka mõista, et ta sedagi teeb. Väga paljud loomad ei tee mingisugust pesa magamisaset endale. Ja kui neis vanasti neil õlgi pandis tuled, ajasid nad kenasti Kersaga ühte hunnikusse. Kui magasid selle õllehunniku peal, nii et see oli päris puhas, ilus magamisasekeskajal ei tuntud enamikes kodudes voodid, magamisase oli, oli ka kubu õlgi, siis ma arvan, et see inimese pesa ja seapesa ei näinud sugugi väga erinevad välja, et nad on enam-vähem samasugused välja, kas me peame teda siis selle eest hukka mõistma? Üks, teine loom, kellele väga tihti liiga tehakse, on lammas loll kui lammas juht, kui oinas. Lammaste juhmuse lolluse kohta ütles, võib tulla sellest, et lammastel on väga arenenud karjainstinkt, nad hoiavad kokku, inimene nende jaoks ei ole, nagu see karjajuht selleks on, kas siis ema või vana isasel seal karja sees, kellele nad siis järgnevad ja kui see otsustab mingi muu tee valida ja nad järgnevad temale, kui see erineb natuke sellest inimese ette pandud valitud teest, siis ta kurjustab, ütleb, et kust rumalad loomadele lähed, juhmid, loomad, et miks te sinna lähete, aga, aga karjajuhtum millegipärast nii otsustanud ja, ja neil on väga tugev selline karjainstinkt, pojad väga, tihedasti kokku jälgivad karja juhi liigud. Aga tegelikult, ega see lammas jälle nii juhm ei ole, sest loomariigis ei saa olla ju, sa saad olla rohkem või vähem kohastunud oma keskkonnaga ja lambad tegelikult on päris hästi kohastunud oma keskkonnaga ja me võib-olla ei saanud veel aru, miks nad ühte või teistmoodi talitavad. Keskpäeval näiteks seisavad ringis, lasevad pea rippu ja sätivad enda teatud nurga all päikese suhtes ja ei soostu kuhugi minema. Kui see paks kasukas on päikesepaistelisel päeval seljas, siis on vaja seda kuumust kuidagi vältida. Kui sa seal hakkad rabelema, jooksma, siis kuumeneb üle ja selleks, et seda ülekuumenemist vältida, Nad võtavad selle kõige loomulikum asendi ja kui meie siis otsustame, et ta peab koju minema või veisekarjamaale minema ja ta ei taha seda teha, vaid tahab oma energiat kokku hoida ja päikese põletust vältida, siis meie arvame, et tegelikult on ta väga kaval ja tark kui inimkeelseid sõnu kasutada. Sest ta, ta käitub endale kõige soodsama viisi vahel lambad jäävad lihtsalt seisma, vahib sulle otsa ja mängib ja ilmselt on tal midagi öelda, ta tahab mingit signaali anda, kui meie sellest aru ei saa, kas siis sellepärast on see lammas rumal, kui me ei suuda lugeda, mida ta parajasti ütleb. Võib-olla on üks asi ka see, et inimesed on jälginud seda, kus lambad oinad, siis võitlevad põmm ja põmmpead kokku ja ja noh, küll on rumalad loomad peksavad päid kokku, et noh, et isagi väga arukas pea olla, kes niimoodi siukseid rumalusi teeb. Noh, see on lihtsalt isaste omavaheline jõukatsumine, nagu loomariigis ikka tugevamad peale jäävad ja nõrgemad alla. Ja tugevamale võiduks tihtipeale see, et ta saab endale kas siis terve karja või vähemalt suure grupi emaseid, kellega ta saab järglased anda, kui neil on taoline mõõduvõtmine evolutsiooni käigus välja kujunenud, ega see ei tähenda, et nad sellepärast rumalad oleks ja see on lammastele iseloomulik nende metsikutest esivanematest peale ja noh, eriti võimsaid turniire peavad ju Ameerikas elavad lumelambad kellest sarved võivad kaaluda seal kümneid kilosid. Tõesti võimsad, aga meie lammast esivanemateks on muhvlonid, need euroopovitš lambad, kes on natukene väiksemate sarvedega, aga põhimõtteliselt nende käitumisstiilid on ikka ikka samasugused. Ja et ta nii teistmoodi on, ega siis see ei tähenda, et rumal Rumal öeldakse ka hane kohta. Rumal nagu Hanija, tige nagu isahani. No vot see rumal selle koha pealt jälle mina ei jääks nagu eriarvamusele, aga aga ütleme, see tigedus koha pealt küll. Hanedel on välja kujunenud selline territooriumi pesa ja poegade kaitse süsteem ja kuna tegemist on suurte lindudega, siis nemad kasutavad seda oma suurust ja julgust ära ja püüavad siis oma territooriumil Emast keda iganes kaitsta ja seisa, hanede tigedus on võib-olla jutumärkides tigedus on tingitud sellest, et temal on mingi asi kaitsta ja, ja ta on selles mõttes väga julge lind, et me oleme temast oluliselt suuremad, aga ta peab ennast piisavalt suureks, et meile vastu astuda ja, ja meiega siis õieldanud tagas, lööb meid nokaga vaiba, susiseb meie peale ja, ja niimoodi püüab nokaga näpistada ja, ja see on tegelikult ju loomulik kaitse viisiks, meie ajame ka ju kedagi ära, kui, kui ta meile tüütuks muutub ju. Me oleme sellel ise hanele siis piisavalt tüütuks muutunud või segame tema mingeid toiminguid, trükime tema kaitstava le territooriumile, noh, me alati ei tea, mis piirides tema liigub või mis tema eesmärgid on. Ja sellepärast ta siis käitub agressiivselt. Noh, agressiivne käitumine tegelikult on ju omane väga paljudele loomadele. Koerad käituvad agressiivselt, kassid käituvad agressiivselt, hiired, rotid käituvad agressiivselt, kõik käituvad teatud situatsioonides agressiivselt, aga hani takse tema linnuna, nüüd ei tohiks nagu oma agressiivsust välja elada, aga tal on tegelikult selleks samasugune õigus teatud territooriumide või toidupiirkondade kaitseks nagu igal teisel looma. Noh, miks me ei ütle näiteks agressiivne Ukukesest kukk on ka tihtipeale päris kuri, kui me tema territooriumile tulema ja on küllalt juhtumeid, kus kukk lendab näiteks lapsele või täiskasvanule pähe ja koputab veel nokka kalagi pääsenud päris valus ja ja kui ta veel siis küünetsis peanaha sisse või kuhugi kinni lööb, siis ta võib veel rohkem valu teha, kui näiteks mingi hane nokka näpistas, aga näiteks seesamamoodi agressiooni näitab luik sel ajal, kui luikede pojad on tihtipeale luiged, tuled veest välja, tiivad laiali püüavad siis meid sealt eemale peletada, sest nad tahavad meid oma territooriumilt minema ajada. Näevad meis ohtu poegadele või toiduvarudele või milles iganes. Nii et teatud perioodil on ju kõik loomad agressiivsed ja see on loomulik, ta tahab oma järglasi või toiduvarusid kaitsta. Isegi kui me vaatame näiteks linnulaua peal selliseid pisikesi linde nagu tihased, siis me näeme, et, et nad on tihtipeale üksteise suhtes väga agressiivsed, inimeste suhtes seda agressiooni üles ei näita. Omavahel taplevad nad, mis hirmus, ilmselt väga paljudel akna taga mingi rasvapallike toidulaud ja seal rahulikult istud, juures me näeme, mis seal tegelikult toimub, kuidas pidev võitlus käib selle parema toidu ja, ja võimaluse pärast süüa. See ei ole nagu mingi hane eripära olla kuri, vaid see on tegelikult kõikidel loomadel teatud situatsioonis selline kerge agressiivsus olemas ja ja noh, miks me ütle kuri nagu karu näiteks noh, karu on ka ju teatud situatsioonides väga agressiivne, väga pahane meie peale või lõvi või tiiger või hanem oleme välja valinud võib-olla sellepärast, et me inimesed hanega pikka aega koos elanud ja aeg-ajalt muutub tõesti natuke tülikaks, kui, kui ta tuleb ja meid näiteks säärest näpistab ei oleks hea kodukaitse. Eks ta oleks küll ja on ka olemas legende, kuidas haned on päästnud linnu vaenlase eest kaugutades ja ja valvureid üles ajada. Tihti ütleme mõne inimese kohta, et ta on kohmakas nagu karu või ta maias nagu karu. Kui kohmakas ja kui ma aias on, siis karu. Noh, kõik on suhteline, jälle, kui me näiteks võrdleme karu ja võtame kasvõi nugise või, või rebase, siis loomulikult karu oma suurusega jätab sihukese kohmaka mull. Aga kui me hakkame vaatama, mille kõigega karu hakkama saab, siis võib-olla see kohmakus ei olegi päris õige sõna tema kohta kasutada. Sellepärast et no mida see karu sööb, sööb jälle praktiliselt kõike. Noh, eks ta kiskena eelistab ikka liha, aga kuna tema on spetsialiseerunud rohkem teiste poolt murtud loomade söömisele, kuigi ta võib väga edukalt ka ise murda sihukeste väiksemate loomade söömise ja tema toidusedelis on päris palju ka marju et siis ta võib olla eriline, ei ole, võrreldes näiteks leopardi või hundiga või rebasega ja kuna ta elab üksi on nii suur, siis on tal ilmselt ka raskem jahti pidada kui näiteks huntidega, kes seda karjast teevad vä? Rebane, kes sööb põhiselt pisikesi loom. Aga kui vaatame teise nurga pealt, vaatame, kuidas karu kala püüab nendes piirkondades massiliselt lõhet kudema tulemas siis proovige nii osavalt kala püüda paljaste kätega, nagu karu seda teeb. Ma arvan, et siis jutt karu kohmakusest kaob päris kiiresti, sellepärast et karu on väga osav kalamees. Ja ta on võimeline näiteks ka lõugadega nudi praktilist õhku hüppava lõhe kinni püüdma proovija õhus lendavat kala kinni püüda oma lõugadega, ma arvan, siin me jääme, tunduvad kohmaka muskuse karu. Karu käib ju puu otsas. Ja karu käiko puu otsas ja ja karu võib, võib ronida väga osavalt ja võib joosta väga kiirelt ja, ja tegelikult ka karu ikka tõesti kiiresti jookseb, siis inimene on tema kõrval tõeliselt kohmakas, ta ei suuda nii kiiresti joosta, kui, kui karu seda teeb. Ja sellisel maastikul veel nagu karusõdade karu liikumise kiirus on peaaegu sama hea kui näiteks ratsahobusel sellisel maastikul, et ta võib liikuda 40 kilomeetrise tunnikiirusega, ei oska võtta, et linnaauto kiirusega tegelikult ei saa öelda, et ta väga kohmakas, aeglane loomaks, ta võib olla väga väle, kui tal vajadus on. Ja tegelikult karu on olnud ju metsarahvaste juures indiaanlast, kusjuures tegelikult väga selline hinnatud loom. Ja nad ei ole pidanud karu üldsegi mitte selliseks kohmakaks, vaid vaid nad on pidanud teda väga targaks ja arukaks loomaks. On austanud karu väga ja väga. Ja näiteks on üks asi, mis just indiaanlastel on väga levinud. Ma ei tea, ilmselt ka soome-ugri metsarahvastel, on on olnud niinimetatud karu tantsud. Üks indiaani legend näiteks räägib seda, et karutantsud on sündinud nii, et üks indiaani mees nägi siis unes, kuidas karud tantsivad. Päeval, kui ta oli üles ärganud, läks tal mingi mäe peale, kust karu tantsis, ehk aru, kutsus ta enda juurde, seletas, miks ta tantsib ja, ja õpetas tantsuga selgeks indiaanlast, siis edaspidi tantsisid enne jahileminekuid karutantse. Kust see selline legend on võinud alguses saada, ega me täpselt ei tea muidugi, aga üks võimalus on see, et karudel innaajal või pulma ajal on komme tõusta tagajalgadele ja siis hõõruda selga vastu puutüve ja vehkida käisi käppadega seal. Ja, ja kui ta niimoodi taarub, seal ennast nühib ja, ja käppadega vehib, siis kaugelt vaadates võib see siukseid primitiivse tantsuna välja näha küll. Ja, ja võib-olla sellest siis nagu karutantsud ei tee, on aga samasse karutantsude tantsimine, see oli austusavaldus karudele. Ja näiteks indiaani hõimudel oli karu tapmiseks varu püüdmiseks kindlad reeglid ja üks reegel on see tibu karu ei tohtinud jahtida. Noh, ei tohtinud jahtida vibu, sellepärast fibo oli liiga nõrk, haavas karu ja karu muutus siis haavatuna väga kurjaks. Karu püüdmiseks oli siis kaks võimalust klassis nuiadega või siis nugadega ja millegipärast oli uskumused karuda vasakukäelist jääd karul tuli siis üles ärritele, niiet ta tõuseks kahe jala peal ja siis, kui karu on kahe jala peal, siis tuli talle noaga juurde minna, püüda teda siis noaga südamesse tabada, see oli nagu see, see jahikirjeldus või õpetus siis noorematel. Ja siis selle vapruse tunnistuseks siis oli õigus kanda karu hambaid kaelas, et igaüks karu hambaid endale kaela riputada. Ta ei saanud vaid ainult need, kes olid karusid noaga tapnud ja oli ka uskumused. Et karu, Taskad inimesel nii lähedased, ainult see, et nad kahe käpa peale tõusevad ja näevad siis suure inimesena välja. Aga et nad saavadki inimkõnest aru ja jälle siis üks indiaani legend pajatab, et Jahi pidanud mees sattus siis karu käppade vaheliste, hakkas rääkima, et ma olin ikka rumal, et ma sinu juurde lähedale tulin ja ja rääkis pika jutu maha ja karu lasi ta siis lahti. Noh, ilmselt püstine karu ei saa seda nii kaua hoida. Sa sellest räägid või ei räägi, aga ta lõpuks peab suudagi lahtilaskmisest kahe jala peal tasin minema tassida, tahab neljale jalale tagasi tulema, selleks et sinuga edasi tegeleda. Aga siit tekkis jälle legend, et karud said, said aru, kui ma neile rääkisin, sa mind lahti laseksid. Nii et selliseid kummalisi situatsioon on, aga me ei saa karu ilmselt jah, kuidagi nimetada kohmakaks. Karu on tegelikult omas keskkonnas väga osav ja ka arukas loom tegelikult. Mis nüüd maiusesse puutub, siis maias nagu karu, siis sellele tõsi taga küll olla, sellepärast karu armastab tõesti mett ja maasikaid, nii nagu üks lastelaul ütleb. Aga see ei tähenda jälle seda, et karu sööb ainult mett ja maasikaid ja need on tegemist nii Bay loomaga. Näete nüüd metsas karumõmm, lähme talle, teeme kõik by. Nii Paida jälle ei ole, et ainult maasikaid, ta sööb meid ka, kui Õnneks läheb, nii et ärme siis temasse suhtumisega teise äärmusse mine sellepärast et ta on ikkagi kiskja, eeskätt väga võimas ja suur kiskja. Näiteks meie suur pruunkarud on seal kolme-neljasaja kilo kandis need suured isendid aga suured Alaskal elavad grislikarud või kodijaki. Kaalud, nende kaal võib ulatuda seitsme 800 kiloni või jääkarudel kuni tonnini. Nii et nad on hästi-hästi võimsad loomad, tegelikult kaval nagu rebane, see ütles, peab vist küll paika. Kui me räägime kavalusest, see on inimese omadus, siis see tähendab, et talveks olemegi hirmus kaval plaan. Ega me väga hästi ei tea, kuivõrd loomad oma tegevust planeerivad. Kindlasti mingid plaanid on, näiteks kui me vaatame, kas või koduloom, ütleme koeri, kellel koerad on, siis aeg-ajalt jääb küll mulje nailonplaan kuhugi minna ja midagi teha. Koer läheb ja ajab oma teatud kindlat koera asju ja, ja me ei pruugi teada, mida ta ajab, aga temal on Plaan noh, ilmselt on mingi plaan ka aeg-ajalt rebasele, kui ta mingeid asju ajab. Aga kas see on väga kaval plaan või on see selline plaan, et no mul on kõht tühi, oleks vaja midagi süüa saada ja kui sa ettevaatlikult mingeid asju teed, kas ootad varitsed või lebad, et siis, siis sa saad selle söögi kätte ka. Näiteks on olemas rahvajutt sellest, et et repanne teeskles surnut. Ja siis ta tõstis ta kelgu peale seppade pilduselt kalad maha ja sõi ära ja naeris pärast. Siis läksid hundiga veel jääaugule kala püüdma, sest Rebane luiskas hundile ka mingisuguse loo kokku, hunti sabast ilma. Selline muinasjutt on olemas, aga seal ka mingit tõepõhja all, seda, et Rebane võib surnut teeselda, selle kohta tegelikult aeg-ajalt kirjandusest mingeid viiteid on ja on olemas isegi üks kusagil kuuekümnendatel aastatel tehtud film. Ma nüüd ei mäleta enam, kas oli polaarrebase kohta või oli see punarebase kohta, aga see filmi sisu oli selline, selle võttis üles üks vene amatöör. Üks jahimees ja sisu oli selline, et rebane lepast lagendikul suu lahti, käpad püsti ja surnd, mis surnd. Ja ikka päris pikka aega ja siis tuli vares teda sööma. Siis rebane keeras endalt juhti teistpidi, võttis selle varese kinni, läks oma toiduga minema. Aga kas see oli eriti arukas rebane, kuidas tal selline käitumine oli välja kujunenud? Ega me päris täpselt ju ei tea, miks see nii juhtus või oli tegemist sellega, lihtsalt magas rahulikult, nägi und ja siis tuli varestada tüütama ja ta siis lihtsalt võttis selle varase kinni. Ega me seda ka ei tea, võib-olla seda filmi lihtsalt seletati natuke valesti. See küsimus jääb tegelikult lahti, teeb, on, on väga kaval loom või mitte, aga see, et näiteks loomad kasutavad seda surnu teesklemist surnuna leppamist, seda teevad väga paljud loomad, mõned konnad ja radika, rotid ja, ja opossomid ja mõned maod ja näiteks meie nastik on selline, kes teeskleb surnut. Nii et et see viis on olemas küll ja kusjuures näiteks opossum on selles mõttes eriti kangelaslik loom, et tema võib päkapikka aega olla jäike surnud ja üks tore multifilm on praegu müügile ilmunud üle heki, kus on tegelaseks opossum, kes aegadel surnult maha kukub ja oma pojale häbi põhjustab. Vahel öeldakse mõne inimese kohta, et ta haiseb nagu tõhk. Haiseb nagu tuhkur. Kas seal on tõesti haiseb? No on olemas kodutuhkur ehk fetka, kes neid kodus on pidanud, see teab, et et tal on selline kerge muskuse lõhn olemas küll, aga ta ei haise midagi kogu aeg. Aga kui me talle midagi ebameeldivat tekitame või teeme, mis talle ei meeldi või ta tunneb ennast ohustatuna, siis ta hakkab hirmsasti haisema, teritab eriti haisvat nõret, mis siis annab selle vastiku haisu ja siis on selge küll, et tuhkur haiseb, seda nad ei tee kogu aeg. Ühelgi loomal ei ole sellist võimalust lubada endale must olla. Loomad peavad olema puhtad ja tuhkrud on ka tegelikult väga puhtad loomad, vaatamata sellele, et aeg-ajalt hirmsat haisu välja ajama. Ja no ega tuhkur ei ole kõige hullem hais tegelikult veel hullemini haiseb ju Scunks seal Ameerikas. Ja konks on tõesti selline, kes suudab tekitada eriti ebameeldivat lõhna. Ja need inimesed, kes nendega lähedalt kokku puutunud on, need väidavad, et kui ta on sulle riided, siis seda oma haisvat määret täis pritsinud Neist ei saa enam mitte midagi, need tuleb lihtsalt ära põletada. Meil on üks oma pereliige, kes on sealtmaalt pärit ja, ja temal on siukseid päris elavat kokkupuuteid. Scumpsika paar korda elus olnud ja talis posikes ema püüdis ikka neid paar korda pesta ja lõpuks ei olnud mitte midagi muud, kui visati ahju või lõkkesse õieti hoovi peal, sest linde mitte midagi peale hakata, see läinud pestidega mingil viisil enam riiete pealt ära, et see on tõeliselt haisev ja kujutage nüüd ette, kui sa oled mingi suurem röövloom puuma või või kui ott või kes iganes, kes läheb siis Scunksiga kohtuma, lootes head kõhutäit saada. Ja kui see siis sulle sihukese vastiku sodi peale pritsib, siis sealt muutud ju paariaks kõigi oma liigikaaslaste hulgas. Sest kujutage ette, kui sa lähed siis, kui Otina teiste koiottide hulka ja haised Scunksisele nõre lõhna järgi, et, et nad saavad ka sinu peale väga kurjaks ja võivad, võivad sulle endale liiga teha. Aga ega see skunk, see ei ole selline, et ta nüüd kohe jälle pritsima sind hakkab, vaid tegelikult on tal välja kujunenud terve rituaal. Ta hulk aega püüab teid hoiatavaid teateid, see, mis nüüd tulemus on eriti jõhker ja vastik tegu. Et olge nüüd ettevaatlikud, olge head, minge ära. Ja ta teeb seda siis väga omapärasel viisil, ta tõuseb nimelt esikäpp, Adele ajab saba laiali, et sa musta-valge kombinatsioon, mis tal on, on, on hästi selgelt teha. Siis ta tatsab nende esikäppade peal ringi ja kui sa siis ikka aru ei saa, et midagi on viltu ja sa pead ära minema, siis saate selle sahmaka endale selga. Siis olete ise süüdi selles kõiges. Nii et haisevad küll need loomad ja näiteks kanastik, meie nastik on selline loom, kes võib haiseda haiseda siis, kui, kui te olete tal liiga lähedal läinud ja ta tahab teie käest ära pääseda ja väga paljud näiteks putukad tekitavad kasukest haisvat nõretele käte peale. Noh, meil on need tuhatjalad tillukesed tõesti paljude jalgadega. Kas nüüd päris 1000 on, seda julgen ütelda, aga seal mitmeid kümneid või võib-olla isegi sadu võib nüüd olla küll. Ja näiteks, kui nemad tunnevad ohustatuna, siis nad keeravad ennast rulli, püüad jätta sellise eriti mittesöödava mulje ja siis ajad väljaga haisvat nõret, mida siis linnud ja ka pisiimetajad, kes võiksid neid süüa vastikkusega, vaatavad ja jätavad selle loomakese siis rahul. Nii et see haisutamine on tegelikult väga paljudele loomadele iseloomulik. Aga noh, see ei ole tihtipeale ka tahtlik, noh näiteks tänapäeva kasvuhoonegaaside üks põhjustajaid on rohusööjate karjade, eriti veiste karjad siis keda söödetakse Noomatakse, et meil oleks head liha ja nemad toodavad tohutult metaani, sest see produkt, mida nemad söövad, see rohi on suhteliselt kehva toiteväärtusega ja seedimisele tekib hulga gaase, nende hulgas siis metaani, mis on see ohtlik kasvuhoonegaas. Ja kui see siis neil sealt soolestikust välja purskab, siis atmosfääri satub seda ikka väga suurtes kogustes, sest karjad on märkimisväärsed. Räägime kaladest ka öeldakse, tumm nagu kala. Kas kalad on tõesti tummad? Ei ole tummad ja tegelikult häda on selles, et nad elavad meie jaoks siukses keskkonnas, kust see heli siis õhu kätte levi ei kuule, nagu seda, mis kalad teevad, nagu meil on erilised aparaadid olemas, siis me võime kuulata tegelikult kalade vestlusi päris kõvasti ja näiteks mõningad kalad, kes siis kusagil piirkonnas massiliselt elavad. Ja lõunapiirkonnas on ju inimestele sihuke kummaline komme, et elatakse sellistes paatmajades parvmajades. Et elu kulgeb seal vee peal, et sa oled nagu mingis laevas ja sul on seal hea elamine ja vot mõningate piirkondade inimesed räägivad, et ei saa teatud perioodidel öösiti magades kalad lärmavad kallad kudu ajal teevad nii suurt kisa ja see kuidagi läbi selle laeva kere kandub ka siis sinna, et te ei saa pead padja peale panna, sest kalad kisavad. Samas on jälle nii, et kaladel ei ole kõrvu. Ei ole vist näinud ühtegi kala, kellel oleks niuksed suured kõrvad nagu inimesel näiteks Kaksukest suurt lehte kummalgi pool pead ja, ja neid ei ole seda vaja. Tegelikult õhus levib heli halvemini, kui vee sees levib heli palju paremini. Ja seal nad kuulavad ka ilma sellise väliskõrvata, nagu meie meil see kõrv on selleks helilaineid kinni püüda. Kaladel pole väliskõrv, võltse sisekõrv on neil olemas. Nad kuulevad siis seda tegelikult, mis vesi vastu nende nahka. Põrgatan need helilained, need nad sisse sisekõrva, võtad vastu ja kuulevad, nii et ei ole nad kurdid ja ei ole nad ka tummad. Üks loom, kellel on suured kõrvad, silmad ja omamoodi suu, on jänes, öeldakse arku jänes, silmad punased nagu jänesel kõrvad nagu jänesel ja nii edasi ja nii edasi. Kõrvadest on temal väga palju abi, sellepärast et ta on suhteliselt sihuke ohustatud tegelane, sest ta ei ole liiga suur. Samas ei ole ta liiga väike, see tähendab, kui sa oled sellise paraja suurusega neli, viis kilo näiteks siis väga paljudel loomadel otse väga ahvatlevaks praeks. Seda on hea süüa saab kõhu ühest loomast parasjagu täis ja sul ei ole ohtu, et keegi tuleb sinu püütud saakis ära nosima või sinu käest ära võtma. Nii et selles mõttes jänese elu on täis ohtusid, kui sa kogu aeg elad sellist elu, et keegi võib sind tahta ära süüa, siis sa pead olema hästi ettevaatlik. Aga ettevaatlikkus ei tähenda argust. Ettevaatlikkus tähendab seda, et sa oma eluga käid hoolsalt ümber, see tähendab, et sa vaatad ümberringi, magad niimoodi üks silm lahti, jänes küll päris nii, üks silm lahti magaga. Võitlen pallid magamiseks, siukse sihukse paiga, kus sa saad siiski teavet ümbruse kohta päris hästi. Ja hoiad endale kogu aeg teatud võimaluse põgenemiseks alles. Ja kas see nüüd on argus, kui sa kõike seda teed, ma kardan, et see ei ole argusse, on päris selline arukas käitumine tegelikult. Ja kui häda on suur, siis sellel hetkel jänes ei ole sugugi arg, kes on küülikuid pidanud. Me nimetame neid kodujäneseks, ei ole päris õige, küülik on, on teine liik ja, ja põhiline erinevus küüliku-jänese vahel on see, et kui, kui pojad sünnivad, siis jänesepojad sünnivad varvasteni nägijatega. Küülikupojad on nii nagu rotilgi balled ja, ja pimedad ja, ja seal sellepärast, et nad elavad erinevates tingimustes, küülik, kaeva Burge, aga jänes tema lageda taeva all neid poegi ilmale toomas urgusid, tal ei ole koduküülikud, näiteks kui need kõrvust puurist välja võtate, siis ta tunneb, et tema nahka hakatakse turule viima või midagi muud talle ebameeldivat tehakse, siis ta hakkab väga energiliselt oma elu eest võitlema, lööb tagajalgadega ja lööb päris kõvasti nende tagajalgadele, kui ta siis sinna künteete satutes võib teil käsi või, või algu nägu päris pahasti kannatada saada. Nii et kui olukord läheb selle jänese või küüliku jaoks tõsiseks siis ei ole ta enam üldsegi arg, vaid ta hakkab oma elu eest võitlema ja ja on nähtud ka, kui näiteks rebane või keegi on jänesele kallale tungimas. See jänes võitleb oma elu eest päris tublisti ja peksab seda rebast jalgadega, eriti nende võimsate tagajalgadega ja tagajalaküünistega päris valusasti. Nii et ma ei julgeks öelda, et argan aga see jänese punased silmad, silmad punased nagu jänesel osa küülikuid on valged, albiinud seal piinodega kaasneb see, et ka silmapigment ei ole, tähendab, albiino usus tähendab ju seda, et sul ei ole üldse mingeid värve ja sul ei ole mingit pigmenti pigmente silmas ja siis see võrkkesta veresooned paistavad sellest pigmenditust Iiri, sest või sellest võrkkestast läbi ja siis teebki silmad punaseks kõikidel jänestel silmad punased ju ei ole, vaid on, on põhiliselt nendel albiino jänestel, albiino rottidel ja hiirtel ja kellel iganes noh, võib sama hästi öelda, et su silmad punased nagu rotil või Bay hiirel. Sest ka nendel on ju tegelikult albiino del punased silmad, aga muidu nad ikkagi mustad säravat nagu pärlikesed, nendel rottidel ja hiirtel makaga metsis mokk lõhki, nagu jänesel see moka ehitus natuke teistsugune. Ja see ilmselt on tingitud tema hammastest, tal on need pidevalt kasvavad hambad ja ta närimisele hästi kohastunud tegelane. Kui see kolju ehitust nüüd vaadata, siis, siis see tingib seda, et see mopi saa niimoodi rippuda üles nende hammastavaid, seal peab sihuke lehekene sees olema, sellepärast mokk lõhki on ja ja ta tõesti on lõhki, aga, aga see on kohastumine tema eluks-oluks ja, ja söömiseks. Edev nagu ahv, ahvi temp, ahviarmastus, ahvi, kiirus, kuidas nende asjadega on? Sahviga segased lood, neid ahve on ju hästi palju ja ilmselt tuleb siis vaadata, kas seda inimest võrreldakse nüüd mingisuguse Pärdikuga või mõne inimahviga ja kust need välja tulnud ei oskagi öelda, teeb ahvitempe ahvid tõesti, nad on väga nutikad loomad, neil on väga hästi arenenud aju ja väga uudishimulikud loomad ja nad loomaaias, kus inimesed neid põhiliselt ikkagi näevad või siis tsirkuses on nad võimelised igasuguseid asju välja mõtlema küll ja teostama ja nad näevad nii meie moodi välja ja siis meil on oma neid omadusi tema peale väga kerge üle kanda. On raske öelda küll, miks nad kõiki neid asju tead, võib-olla seda, nad tahavad proovida erinevaid tegevusi, erinevaid võimalusi selles, kas Jahveni, jah, et ta teeb järgi, ta vaatab seda, mida meie teeme, püüab meid jäljendada, et kui ta seal näiteks teeb igasuguseid temp, et kui me vaatame kõrvalt nüüd, mis seal loomas toimuks, tihtipeale me näeme, kuidas inimene käitub, ta seal teeb nägusid, sahtiv talle nägusid vastu ja ta teeb seal kätega imelikke liigutusi ja karjub ja teeb igasuguseid hullusi. Jah, vastab tema käitumisele peegelpildis, nii et kumb seal siis rumalam pool on, on raske nagu hinnangut anda tegelikult. Kas meie, kes me talle seda halba eeskuju näitame või tema ise, kes seal siis meid meid jäljendab, võib-olla ta naerab sisimas meie üle ja püüab nagu meil, et meie kohta kätte näidata, nii et ma ei julgeks öelda, et ah, väga edev olnd, selline ütlus on põhjustatud sellest vanasti sirkustes igalt pool pandi ahvile mingeid tobedaid riideid selga küll baleriini kleite ja mütsikese pähe ja ja siis seal keerutas ja püüdis võib-olla isegi neist riietest vabaneda, see mulje, et küll nad ikka edev loom ja kui me paneme sinna peegli, juhtub keerutama seal peegli juures, siis arvatakse, et nad küll ta imetleb ennast. Tegelikult tunneb ta tõenäoliselt ennast suhteliselt kehvasti, sellepärast et tal on selleks, et tema jaoks väga võõrad asjad selga pandud ja ta ei saa aru, miks need tema küljes on, miks need sugugi ära ei tule ja, ja ta tundub olevat päris hädas. Nüüd aff peegli juures võib tõesti teha igasuguseid nägusid ja võib arvata, et, et näiteks ahv on enam-vähem samal tasemel nagu väike laps. Kui vaatame väikest last peegli juures, siis väike laps püüab ka teda poputada ja peaga vaadata ja ta on väga huvitatud, et kes see tüüp sinna nüüd sinna teisele poole peeglit on siginenud. Ja kui sa püüad temaga kontakti lüüa, siis ta sunnik ei taha sinuga üldsegi rääkida, ta teeb täpselt samasuguseid tobedaid liigutusi, mõni väike laps läheb päris kurjaks kohevuse tüübilt täpselt samu asju kogu aeg talase peeglis vastu teeb. Ei taha sulle kätt anda, näiteks püüad talle musi anda, ta ei ole nõus sellega, vaid mingi külm klaas sulle pannakse vastu ja ja ahvid ilmselt käituvad kuidagi samamoodi, aga samas ilmselt inimahvid vähemalt tunnevad ennast peeglist ära ja oskad juba ennast hinnata, nii et nad võivad hakata ennast teadvustama selle peegli kaudu ja suudavad siis ka peegli kaudu seda olukorda hinnata. Saad aru, seal on peegelpilti, et see, see, mis seal peegli taga toimub, et tegelikult see on ka tema enda selja taga ja selliseid lihtsaid asju suudavad need inimahvid ka enda selgeks teha. Aga, aga see ei ole ilmselt jällegi see edevus, vaid see on pigem uudishimu ja vaatlus, mida me seal võime jälgida. Nii nagu väikestel lastel, keda ajendab tegelikult suures osas nende tegevustes mitte mingi pahatahtlikkus, vaid tohutu uudishimu, ta tahab teada, mida see maailm, kuhu ta on sattunud, ootamatult, mida see maailm endast kujutab, kuidas sellest informatsiooni saada, kuidas sellest kõik võimalik enda jaoks kasulikke asju selgeks teha, alati see väga valutama ei lähe, aga ta ikkagi proovib ja proovib kogu aeg, sest see, see proovimine, see uudishimu, on see tegelikult, mis maailma edasi. Kuidas ahviarmastusega on see võib-olla on tulnud sellest, et ahvidel on komme poegi kanda kaasas endaga ja need poegi hoiavad nad, kuna piimanäärmed nagu meilgunud eesküljel ja kui nad käivad neljal jalal, siis poeg ripub neil kaelas või rinna peal ja kui nad istuvad, siis see poeg on jällegi tal kõhu peal, ema siis toetab teda ka ta püüab seda poega siis mitte last ta maha kukkuda, kuna nad liiguvad ka puude otsas ja kõrgelise poega peab hoidma. Poeg ise hoiab kramplikult kõige nelja jalaga emast ja karvadest kinni, aga, aga ema toeta teda ka ja ilmselt see, et ta seal käega seda poega siis toetab, see ongi põhjustanud sellise mõiste ahviarmastusest. Vaata, kuidas ta poega hoiab, kuidas ta kallistab. Ega ta sellepärast ei kallista, vaid see on lihtsalt niisugune instinktiivne tegevused takistada poega maha kukkuma, kuumust aga ütle mingit sellist suurt armastust nüüd vastassugupoole vastu ahvidel nüüd küll ei ole, et neil on küll omapärased rituaalid. Näiteks puhastavad 11 hea tahteavalduses, kas siis lubavad ennast puhastada või puhastavad ise. Aga näiteks nende selline seksuaalne vabameelsus on küllaltki suur võrreldes näiteks teiste loomadega, eriti primaatidel. Mida lähedasem inimesele, seda rohkem, nagu neil sellist seksuaalset vabadust esineb näiteks on Ponoobudel, need on siis inimestele kõige lähedasemad need kääbusšimpansid nendel on täheldatud, et neil on väga levinud homoseksuaalsus. Nii isased omavahel kui emased omavahel ja on neil ka kõikvõimalikud imelikud poosid juba kasutusel ja mis iganes, nende seksuaalne vabadus on suhteliselt suur. Sahvri armastus ei erine inimese armastust midagi. Pigem võiks öelda, et see on nagu normaalne käitumine selleks, et järglaste eest hoolt kanda et järglased tugevateks terveteks kasvaksid. Ja tänapäeva maailmas vaadates võiksid ahviarmastust võib-olla ka rohkem inimeste hulgas olla. Öeldakse laisk nagu porikärbes, kas kärbes on laisk? Vaat, ma mõtlesin selle välja jäänud ja päris pikalt kohe ja ma isegi ei oska nagu välja mõelda, ei ole kusagilt leidnud, kust selline mõiste üldse võiks tekkida, et mille pärast me oleme inimeste hakanud võrdlema porikärbse, millesse porikärbse laiskus nagu seisneks ja võib-olla see, et kevadeti, kui kärbsed näiteks on talviti tunud ja temperatuur ei ole enda jaoks veel piisavalt kõrge, siis nad liiguvad hästi. Aegamööda on, nad ei suuda kiiremini liikuda, sest soojust on nende jaoks liiga vähe ja lihased ei tööta. Et see võib olla nagu ainukest selge põhjus, miks me siis räägime laisku porikärbest tegelikult, kui me vaatame suvel, kui on normaalne õhutemperatuur ja tal piisavalt soojust, siis ta on väga vilgas tegelane, mitte ainult porikärbes, ükskõik milline kärbes, nad askeldavad kogu aeg, no meie jaoks on nad ebameeldiv, sellepärast et nad on tüütud, virisevad, tallavad meie toidu peal, söövad seda sama isukalt, kui me ise võib-olla veel isukamaltki ja igasugu muid omadussõnu võiksime nende kohta kasutada. Aga näiteks nad on ka. Kui jutt on nende enda puhtusest, see, et nad käivad noh, kus iganes ja tallavad, siis kannavad meile kaasas kõikvõimalike haiguste baktereid, see on iseküsimus. Ja no ma kardan, et ega väga palju inimesi ei ole viitsinud lihtsalt istuda ja vaadata, kuidas kärbes ennast puhastab. Sest see kärbes võib seda puhastamist teinekord teha kolm-neli-viis minutit järjest, et ta istub ja süstemaatiliselt oma jalgadega puhastab ära oma tundlad, oma silmad, siis tiivad, tagakeha, ta teeb seda väga osavalt väga süsteemselt ja teeb seda korduvalt päeva jooksul, mitte ainult ühekorraga. Tegelikult kui me võiks mingi omadussõna selle kärbse kohta välja mõelda või välja pakkuda, siis enese eest hoolitsev nagu kärbes võiks olla nagu see mõiste. Et ta on tõesti sihuke fanaatiline enesekorrastaja tüüp, kui ta elab seal kuidagi keskeltläbi 10 päeva, kui kärbest eluiga on 10 15 päeva välja arvatud siis need, kes talve juhtuvad üle elama. Aga need suve jooksul kohatavad kärbsed on tegelikult ei tea, mitmes põlvkond, mida me seal sügiseni välja näeb siis sellest lühikesest ajast võtab just see enesepuhastamine ära. Võib-olla siis võiksid edevaks nimetatud edev nagu kärbes. Töökas nagu mesilane, see ütlus peab ilmselt paika. Jah, kui me vaatame, mis rollis osa mesilasperest naist, kui sa oled sündinud tööliseks ehk viljakaks emamesilase, eks siis sa oled töökas, see on sinu roll seal kärje kannusid, täita hektariga ja, ja tuua toitu Photo vaha ja kõike, mis iganes ausaled, emamesilane, siis sa ei ole elus teinud mitte sekunditki tööd, vaid sa oled ainult kliendi munenud ja, ja kui kui sa sünnid isa mesilasenne, siis, siis on sul veelgi vähem kohustusi, isegi munema mitte, vaid sa lähed ühe korra oma elus pulmalennule. Kui sul õnne on ja seal juhtub sul läheduses olema, siis kuninganna siis sa saad ära paaritada ja rohkem su roll ei ole. Sa ei pea tööd tegema, sa ei saa isegi süüa mitte midagi. Ja, ja pärast pulmalendu otsu eluke läbi. Nii et ei tee seda tööd, ei tee üldse mitte midagi, vaid heal juhul saad sa siis korra pulmi pidada ja nii et mesilaste hulgas sipelgate hulgas on need rollid ka juba sündimisest saadik, meil on niisugune nagu Indiaski kastisüsteem väga tugevasti arenenud ja, ja elu on sulle juba ettemääratletud sellisena, kellena sa sünnid. Nii et ainult nende töömesilaste kohta kehtib see, et sa oled töökas nagu mesilane, sest nemad askeldavad küll terve päeva ja käivad siis seda nektarit ja õietolmu kogumas ja, ja selleks, et seda seda õietolmu leida otsida, siis selleks on neil veel väga keeruline signaalsüsteem välja kujunenud. Kui keegi midagi head leidnud, siis ta tuleb ja tantsib teistele tantsu, kantakse see informatsioon teistele edasi. Esimest korda. Tantsusüsteemi kirjeldas ja andis sellele seletuse Garfon Fresh, Austria etoloog, kes mesilastega pikki aastaid katseid tegi. Ja siis vahepeal oli juba selline arvamus, et ega see tants ikka see päris informatsiooni jagamine ei ole. Ja nüüd inglise teadlased juba 21. sajandil kordasid neid katseid ja tõestasid ikkagi päris veenvalt ära, et, et see tantsimine on selge informatsiooni jagamine ja lähtutakse juhtmeid lõhnast. See lõhn on ka oluline, aga alles siis, kui ta on juba taimede kohale jõudnud taimede juurde tee leidmise juures võetakse kogu informatsioon ikkagi sellest teise mesilase esitatud tantsust. Nii et mesilaste kohta võiks öelda ka seda, et informatiivset loomad või väga head tantsijad, balletiarmastajad, loomad näiteks, sest kogu informatsioon, kogu teave antakse edasi tantsuga, nii et siin on nad võrreldavad täiesti inimestega meie hulgast vähemalt osad oskavad tantsukeelt lugeda ja sellest väga palju informatsiooni kätte saada. Stuudios olid bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. Saade valmis koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga. Sinise. Ootus kui aastal hoiad käed, ei jaksa hiirekõrvu, stiilid nõela kematunuta. Nii rõõmsa näo nüüd saavad. Ümberringi päiksekiirte pillerkaar. Kevatule Ta aianurgas või virna otsas Meesa tarbiiline kulda, kappa. Laotusetud vaid päeva varjus pea. Meeles. Liiliad tuba kõigi ja Jabel vedas suka harva ka lauluq suureks südames. Murra kevadtulnu ta. Riided valgust kõigi jaoks ja talvede Osczucarvalt ka lauluq suureks südamesse. Angela.