Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatult valitseks, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust, mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on seal, aga Isamaa mulle eesti muki, eesti lugu. Tere eesti keel ja kirjandus Rootsis. Uppsala Ülikooli professor Raimo Raagi jutustas eelmises saates nädal tagasi, et kui välismaal luuakse Eesti selts ja see selts hangib endale ruumid siis on kaks kindlat asja, mis pidid olemas olema ja need olid einelaud ja lugemislaud. Eesti kirjanikest Rootsis, Eesti ajakirjandusest ja eesti keelest. Rootsis ongi tänases saates eeskätt jutt ja jutustab Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag. Saatejuht Piret Kriivan. Kui me muidugi Rootsi eestlaste peale mõtleme, siis enamasti kõige esimesena tulevad meelde kirjanikud, kes on Rootsi läinud, neid ei jõuagi ju üles lugeda. Kailitist on juttu olnud Under ja Adson, Kangro. Mägi Enn ja Helga nõu, et miks siis kirjanikud just Rootsit armastasid. Kui saba oli sellest veidi laiemalt vaadata, siis kujuneski kuidagi niimoodi välja, et ütleme, Rootsis oli põhirõhk kultuuril ja raamatute väljaandmisel ja mujal oli tugevam poliitiline tegevus. Üks põhjus, miks see nii on, võib-olla et Rootsi oli see riik, kuhu kõigepealt satuti. Strutsist läksid ju väga paljud edasi Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, üle mere maadesse ja ka mujal Austraaliasse ja Lõuna-Ameerikas. Ja kuna Rootsis loodi esimesed kirjastused, need jäidki, üks neist kolis, tõsi küll, Kanadasse üle, nemad torto, aga ortotegevus algas Rootsis. Kuid päris algus oli tegelikult juba Soomes, aga, aga sealt tuldi Rootsi üle ja, ja väga kaua tegutses Orto ju Boris Rootsis. Seni kui omanik Andres Laur kolis üle ookeani, seal jätkas aga teised kirjastused, kõik, mis olid need jäid jäid sinna Kirjanike kooperatiiv, asutati ja Allas, kes oli 1950. aastal vööris 40 sammuma aga teised kirjastuse Välis-Eesti MB vaba Eesti ja mis nad jätkasid lihtsalt tegevust. Rootsis kehastus tõrvik upsamas sarjaga iseseisvuslaste kirjavara, näiteks Herbert Salu, lühike ülevaade Eesti kirjandusajaloost. Ta ilmus vanemast kirjandusest. Mu seletus lihtsalt rutsi oli see esimene maa jalg pandi maha, need, kes Rootsi jäid, jätkasid kirjastused, olid olemas, ajakirjad, ajalehed olid. Ja need, kes üle ookeani mujalas siirdusid. Hakkasin muuga tegelema, kirjastused olid juba olemas, neid ei olnud vaja juurde teha. Neid tekkis mingil määral mujal ka, aga noh, tuumik oli, oli ikkagi Rootsis, nii et Rootsi Rootsi kirjandus, eesti kirjandus, pagulaskirjanduse on kindel mõista. Kirjanikud hoidsid seal ka omavahel kokku, et käisid koos nagu klubis. Kuskil muidugi käisid, tekkis isegi välismaine Eesti Kirjanike liit. Ja seda üsna varakult tudeks, 45 asutati Stockholmis ühes kohvikus. Nii et jah, muidugi jätkati ka penn klubis tegevust, osalust soli rahvusvahelises bändis. Aga oli ju Eesti Eesti oma penni osakond nii-öelda. Kõik kirjanikud ei elanud tegelikult Rootsis, paljud ju kolisid ülemeremaades, aga need nad saatsid oma käsikirjad ikkagi Rootsi kirjastustele andsid välja mitte kõik noort või on see suur erand, siis seal Põhja-Ameerikas aga, aga Kirjanike kooperatiivi kirjanike hulgas, kui nüüd vaadata, kust nad kõik elasid, Kärt helbemäe, London astrumon pikka aega Lõuna-Ameerikas, siis New Yorgis. Nii et jah, tõesti see Rootsi oli see koht, kus raamatud ilmusid ja kus elasid paljud kirjanikud, aga sugugi mitte kõik. Aga teiste eluvaldkondade esindajad, keda võiks või peaks nimetama agronoomid Ta oli jutukirjanikest tale juttu, kes veel võiks ju siis muidugi teadlastest rääkida muudest teadlastest kui agronoomi tõst neid haritlasi põgenike hulgas, nii ütleme, ülikooli õppejõude, endiseid eriti palju ei olnud, ikka 100 150 või umbes nii kes rootsi jäi, tähendab, aga neile võimaldati tihti enamasti ikkagi mingi töö algul niinimetatud arhiivitöökorras ja see oli siis riigi poolt antud toetada tus nendele põgenikele, kellel oli raske leida jõukohast tööd Rootsi tööturul. Nii et riik finantseeris mingil moel selliseid töökohti. Töökohad olid siis ülikoolide juures ja kui need õppetoolid, kuhu need inimesed sattusid, leidsid, et nad olid piisavalt head, siis võeti nad alaliselt tööle. Sugugi mitte kõiki, muuseas aga siis veel tegi, see oli 1940.-te aastate lõpus. Otsustati, et eriti silmapaistvalt teleteadlastele eraldatakse stipendium mis võimaldas äraelamise ja teadusliku tegevuse jätkamist. Üks selliseid, kes sellist stipendiumi said, neid anti viis või kuus üldse. Üks täiesti teadlane, kes selle sai ja mitte ainult eestlastele muidugi, vaid Läti teadlasi ja neid oli ka hulgas mõni sakslane, mõni poolakas, isegi, aga üks eestlane, kes sellise stipendiumi sai oli, oli eesti keele professor Andrus Saareste kelle kohta tema juhendaja, kui ta oli arhiivitööline algul tema juhendaja. Kas selliseid iseloomustusi, et absoluutselt oli võimatu teda? Mu enda isa on mulle öelnud niimoodi aimu, pea meeles, et üks päev võib-olla tuleb see päev, mil sul tuleb siit lahkuda, põgeneda siis on kõik, mida sa endaga kaasa saada on see, mis sul peas on ja mida sa kätega teha oskad. Järelikult mine kooli, õpi. Ja ma ei ole kindlasti ainus. Kel endal võib-olla alati väga hästi ei läinud, väga kaugele ei jõudnud, keelas tõttu või muudel põhjustel. Aga vähemalt selle eest, et see järgmine põlvkond võiks edasi jõuda selle eest hoolitseti väga. Ja selle tõttu on järgmises põlvkonnas julgeksin ma väita sotsioloogilisi andmeid, mul ei ole arvandmeid anda. Aga et põgenikel laste põlvkonnas on, ma arvan, kõrgharidusega inimesi tunduvalt rohkem kui rootslaste endi hulgas. Ja nende hulgast on mitmed teadlased väga-väga kõrgele tõusnud loodusteaduste alal ja, ja teistel. Et siis võib-olla on isegi lihtsam öelda, et missugusel elu alal eestlasi ei ole, Rootsis seda vist ei ole, seda ala ei ole. Eesti keel Rootsis kui me meenutame neid ka varasemaid saateid, kõigepealt sellest, mis oli enne teist maailmasõda ja veel varasematel aastatel, kuidas rootslased eestlasi on nimetanud Tänud läbi aegade. Oi, see oleks ju artiklit, vaatab. Aga enne seda peab muidugi materjali koguma. Võtsin enda kohta, ma ei oska öelda, aga Soomes rootsikeelsetel aladel olid kasutusel niisugused nimed nagu Viroputanic. Viru Kutsar. 1009, kuus kolisid ühed Kuusalu Randlased Soome ja rajasid endale son Porbu ja Loviisa vahel. Rannikule. Üle tähendab elupaika rootsi keeles. Aga 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, siis kui Soomes valitses piirituseveokeeld ja nii-öelda ütleme, et eesti roomlased tulid siis soome ja soome rootsi vendadele p siis omandas küla niukseid kohalikke keelepruugis. Niisuguse nimetus on nagu kanister tähele. Kanistrite tõttu, mille sees seda piiritust üle lahe toimetati. Eestist nendel kambale eestlastel oli muidugi sugulased tuttavad rannikul ja nendega sai siis niimoodi seda salaviina sinna sinna Soome veetud toimetatud. Aga eesti keel Rootsis eestlaste eesti keel Rootsis kui palju on sellest kinni hoitud, kui palju on koolides õpitud, kuidas ja missugusena eesti keel püsib? Eestlaste eesti keel Rootsis? See on väga suur teema. Aga kui nüüd väga üldistavalt öelda, siis ma julgen väita, et eesti keel püsib põhiliselt ikkagi kõnekeelena kõige kauem kõnekeelena. Väga palju on neid praegu, kellel on siis Eesti päritolu, aga kes ei ole Eesti koolis käinud, sest kõik Stockholmis võinud Boris või ei ole elanud sellises linnas, kus on olnud täienduskoolis, aga siis, kui täienduskool on olemas olnud, pole vanemad alates sellest hoolinud, et lapsed võiksid eesti keelt õppida. Aga mingil määral ikkagi mäletatakse, suudetakse suuliselt väljendada, mingil määral üldistada on siin jube jube ohtlik, sellepärast et Rootsi eestlaste kui nüüd võtta seda kogukonda tervikuna. Rutsi eestlaste eesti keele oskus on ühelt poolt null, teiselt poolt peaaegu täielik, tähendab, oskab kõnelda, kirjutada ja lugeda. Ja päris hästi muidugi rootsi mõjudega kindlasti stiililiselt väga erinev. Mõnel puhul puudub see võime teha vahet, et ütleme, ametlikum oma keelekasutuse argisema keelekasutuse vahel nagu segatakse, kiputakse neid segamini ajama või siis väga ametlikes seostes väga argisealt väljendada, sellepärast et kõnekeel on ikkagi sa tugevam keel. Väga armastatakse öelda või iseloomustada omaenda keelt kui köögi, eesti keelt. Ausalt kriitiliselt ausalt neegritele seal teha. Kas eesti keel on Rootsis ametlik vähemuskeel? Ei ole? Ei saanud, ei saanud, suured vaidlused, olid, olid jaht oleks pidanud saama, aga Rootsi poolel puudus. Ministri vastus sellele pöördumisele, mille ma saatsin, oli, et puudub või selle ametlik vastus, et puudub poliitiline tahe. Selleks argumendid olid täiesti olemas ja, ja tegelikult see pöördumine jäi hiljaks. Eesti keel oleks võinud läbi minna, kui oleks seda taibanud varem ajada, aga see käis jälle komisjonid ühe teatud komisjoni tööna. Komisjon tegi ettepaneku, kui oleks teadnud sellest komisjonist, kes nad sinna komisjonis kuulusid, siis oleks võinud võib-olla argument ette sööta. Argumendid olen olemas, sest üheks kriteeriumiks on see vanuselt see, sel vähemusel peab olema dokumenteeritud ajalugu Rootsis 100 kuni 150 aastat. Eestlaste puhul ei ole see küsimus. Küll ei olnud niisugust noh, ütleme võimast eesti kogukonda Rootsis 20. sajandi algul, aga nad olid olemas ja 1094 või viis oli Eesti selts nii palju ikka oli raamatukokku ja kõik. Aga jah, Rootsi poolel puudus poliitiline tahe, mitte ei ole ametlik seisund, küll aga on eesti keel ülikooli õppeainena. Õppevaid teatud keelte õppetoimet ja nende hulgas, mida nagunii-öelda peetud kaitsmisvääriliseks on eesti keel. Uppsala ülikool on praegu ainus Rootsi ülikool, kus Eesti keele õpe toimub. Ja Uppsala ülikoolil lasub ühesõnaga kohustus hoolitseda selle eest, et see ka nii jääb. Kuniks loomulikult diapoliitikute meelsused muutuvad ja hariduspoliitiliselt sihid ja prioriteedid samuti. Aga praegu on see nii ja see on nii olnud. Nüüd üks viis-kuus aastat Uppsala ülikool on isegi eraldanud eraldi raha, muuhulgas siis eesti keele kaitsmiseks või et eesti keel toimiks ja võiks rahus rahus areneda. Mille eest me oleme muidugi väga tänulikud, kui palju teil õpilasi on ja kes need õpilased all eestlased, rootslased? Tuleb mingi Rootsi firmas firma Tallinna või kuskil mujal Eestis toimumas filiaalis. Õpilaste arv on meil praegu kõiki kursusi ja tasemeid kokku lugeda, siis kuskil 90 ja 100 vahel ja nii on see tõesti olnud peaaegu 10 aastat. Õpilaste hulgas on ka peale rootslaste ja Eesti päritoluga ja ka Eesti. Pinud meil, ma olen varsti 40 aastat eesti keelt Uppsala ülikoolis õpetanud ja, ja Soome kontingent, see on kindel saanud läbi aastate aastakümnete ikka olnud. Aga kus te ise õppisite eesti keelt Stockholmis teolkulist. Mu ema, rootslanna Rootsist ja sealt kritatanist pärit, millest teha, et korduvalt on juttu olnud. Ja ema leidis, et ma peaksin Oriisaga nuusata. Tema ja siis saadeti mind, elasime Stockholmis võime, kolisime Stockholmi, mitte ainult sellepärast. Ja mind saadeti Stockholmi eesti kooli, sellepärast isa käis tööl. Isa oleks pidanud mulle siis eesti keelt õpetama, mingil määral lõpetas, aga kooli läksin ma ikkagi ükskeelse rootslane, rootsikeelsena klassijuhataja Lyndon. Kunagi, kui ma käisin, siis vilistlasena kooli jälle külastamas, meenutas seda, kuidas ma eks esimestel päevadel olevat tulnud tema juurde niimoodi nutuse häälega ja öelnud, et aidake mind, õpetaja, ma ei saa aru, mis teised lapsed räägivad. Seda mõtlesin rootsi keeles muidugi. Aga no mingi alge ju ilmselt oli seal peas olemas, nii et see, see õppimine läks üsna kiiresti ja. Tegelikult tahtsin ma ajaloolased hakata, siis oli mu ja ma gümnaasiumi õpetajaks. Aga saatus tahtis niimoodi, et ma hakkasin üliõpilane või tegelikult juba gümnaasiumis käisin. Elasin siis Uppsalas isaga, ema olid lahku läinud ja hakkasin gümnaasiumiõpilasena käima. Kuidagi mulle tundus, et altkulmu. Muidugi võtke istet. No ja siis ma võtsingi istet ja, ja sinna ma jäin sellest ajaloo ajalookarjäärist ajaloo õpetajakarjäärist, Rootsi gümnaasiumis ei tulnud midagi välja. Aga kus need Tauli kursused siis olid? Ülikoolis olin ülikoolis eieiei Ugala, Uppsala Ülikoolis, Tauli lasub salas, temal läks päris hästi, temal oli üks neid teadlasi, kellel läks hästi arhiivitööd, ta tegi kaasel tollases soome-ugri seminaris, nagu seda nimetati, see oli õppetool sisuliselt kirjutas oma doktoritöö valmis, ta sai selleks stipendiumi ja kaitses ära. Kaitses Lundis 1009 56. Ja siis 1961 sai talle alaline töökoht Uppsala ülikooli ja ta hakkas eesti keele tunde pidama. Ta oli juba enne neid loengukursusi pidanud Uppsalas taganttõukeajaks oli üks tollaseid Uppsala üsna aktiivseid ühinguid nimega sõna Eesti üliõpilaskond. Kesta lihtsalt ta hakkaks loeng Eesti keele loengult neile pidama. Algul toimusid need kohalikus eesti kodus täiesti eraviisiliselt, aga siis, kui Tauli sai selle õppejõu kohakuludeks 61, siis toimusid need loengud juba ülikoolis. Ja siis noh, aastaid hiljem sattusin minagi siis seitsmekümnendatel sinna neid kuulama. Mida see ametlik vähemuskeele staatus eesti keelele annaks, kui eesti keel on tegelikult praegu kaitstud, aga kas see annaks midagi, kas oleks mõttekas uuesti hakata seda taotlema, kas seda oleks vaja? Huvitav, et seda küsita nii sellepärast et mul käis mõte läbi paar päeva tagasi. Nimelt ma ühel koosolekul seal räägiti Rootsis islamofooobia strootsis ja islamiusuliste olukorrast. Ja seal räägiti, see esineja kuulub ühte riikliku uurimiskomisjoni mis nende probleemidega tegeleb ja tema lause oli, et islamiusulistel on see probleem, et neil ei ole ühist emakeelt. Nad on väga erinevatest rahvustest tegelikult. Nii et ja see oli tema kõrvallause, mis pani mul Ta peas liikuma kõrvallauset, nii et nad ei võigi Loota saada ametliku vähemuskeele staatust. Räägitud sellest, et näiteks araabia keelele varsti võib, araabiakeelseid on niivõrd palju olnud, siis araabia keelele võiks, võiks taotleda seda staatust veel mitte, sest neil ei ole see, see Rootsis asumise ütleme aeg, nii, nii pikk veel. Aga et üks juhtiv rootsi keelepoliitika on välja öelnud, et et mõnede aastakümnete pärast on siis see kell kukub, siis võiksid juba araabia keel võiks järgmine keel olla, millele antakse staatus. Ja kui nüüd tõesti riiklik uurimiskomisjon külmita keeleküsimustega nii otseselt ei tegele, aga neil käivad juba niisugused mõtted peas Araabia keel võiks olla, siis tähendab, tuleb ilmselt valvel olla ja valmis olla. Mida annaks ametliku keele staatus, see tähendab seda, et eesti keeles seisund riigis oleks kindlustatud? Ta oleks tunnustatud ja rootsi keelenõukogu, mis tegeleb keelehooldega, Rootsis oleks kohustatud ka eesti keelega tegelema. See tähendaks, et Eesti keele õppeainena ülikoolis antud juhul siis Uppsala ülikoolis oleks absoluutselt kindlustatud ja ei sõltuks enam poliitilistest tuultest, mida ta praegu veel mingil määral. See tähendaks muidugi töökohti nendele tulevastele inimestele, kes tõsiselt eesti keelega tegelevad, kes eesti keele alal edasi tahavad minna ja Ta ainult magistriõppesse jäävad vaid kõrgemale, sellepärast et keelenõukogus oleks siis vaja inimesi, kes tegeleks eesti keelega eesti keele küsimustega. Nii et ikkagi annaks kindlasti annaks kindlust palju-palju rohkem, jaga tõlkidele tähendaks palju, sellepärast et siis oleks lasuks kohustus rootsi valdadel kommuunidel hoolitseda vanade eest, kes lähevad arsti juurde või, ja kes vajavad tõlki. On ju teada vanematel inimestel, kes on keelt vahetanud, mitte kõikidel, loomulikult, aga väga paljudel tekivad probleemid, sest nad lähevad oma emakeele juurde tagasi. Niipea kui nad rootsi tööelust on ära lõigatud, lähevad pensionile. Siis tuleb emadel tagasi rootsi keele oskus taandub, kui neil see kunagi olnud. Nii et Eesti tõlkidele Rootsis tähendaks samuti väga paljud, on riiklik vajadus, järelikult ka vajadus väljaõppe järele. Need kahjud, see ministri vastus nii äraütlev oli. Ma väga kaua mõtlesin, kui see vastus tuli, et kas mõned hakkan ta vastu sõdima siis ma leidsin, et nagu poliitikute vastused kipuvad olema niuksed. Udused, natuke ja mitte otse väljaütlemised, aga siis otsustasin, et ei ole mõtet, aga need on ministreid vahetanud just nimelt just nimelt. Nii et tuleb edasi võidelda, aga rääkige, palun paar sõna ka eestlaste ajakirjandusest. Te nimetasite, ajakirjad ja ajalehed. Ajakirju ilmub minu teada Rootsis praegu ainult üks eesti keeles. Rahvuslik Kontakt tahab nagu olla kultuuriajakiri. Peale selle ilmub ka üksainus minu teada päevalehte nimelt sedasama Eesti Päevaleht. Toimetus asub Stockholmis ja mis, nagu ma viimasest numbrist lugesin, hakkab senisest 16-l leheküljele, sest oleme 12-le edaspidi natuke kurb, aga ilmselt on selle taga siis majanduslikud tõsiolud. Kanna nimele vaatamata on see päevalehti sisuliselt iga nädalaleht teinud kord nädalas. Nii et jõududel edasiseks ja rohkem seda ajakirjandus praegu ei ole. Kunagi on ju olnud väga palju igasuguseid ajalehti, põhiliselt ajalehti, aga ka ajakirju. Kunagine ütleme väliseesti kultuuriajakirjandus. Lipulaev mana alustas ju tegevust Rootsis ja hiljem nii tehtud, eks, 65 või 64 65. aastakäik oli esimene, mis Ameerika mandril ilmus. Ja siis kaua vastu pidanud. Kui nüüd lõpetuseks kokku võtta Eestlased Rootsis praegu, tänasel päeval, kui palju võiks olla umbes eestlasi Rootsis ja kui suur hulk neist hoiab teiste eestlastega kokku, et kui suur hulk seda eestlust Rootsis edasi kannab? See on see, mida ma vahel nimetan tuumikuks, see, mis nagu eestlust edasi viib arvudega, niimoodi on väga, väga raske üldse vastata. Rännanud Eestist Rootsi rännanud ja kui palju on, on Eesti passiga siit Rootsist ära läinud. Tegin siis neto, sain mingisuguse neto ja selle tulemusena oli, et on ikka kuskil nelja-viie 1000 vahel on Nende kahe aastakümnega Rootsi jäänud, tundub. Aga maailm on meil ju selline, on nii nagu ta vist peaaegu alati on olnud, et ühed tulevad, teised lähevad, tullakse pima kindla sihiga ainult õppida ja jääda paariks aastaks siis jälle Eestisse tagasi minna, aga siis juhtub midagi ja siis jäädakse rootsi või rännatakse edasi. Ja keda üldse eestlaseks pidada? On palju neid, kelle eesti keel ei ole piisav selleks, et eesti seltsielust osa võtta. Ta, või nad ise arvavad seda. Ja kes sellepärast jäävad kõrvale, aga kes südames on väga eesti küljes kinni ja kes väga sümpatiseerivad Eestiga? Eesti riiklust üldse? Eesti, Eesti on nende jaoks tähtis, kuigi nad keelt ei oska. Mis ma sellise inimesega teeme? Eesti päritolu loeb kindlasti. Aga meie, kogu meie kultuur ja, ja rahvustunne ja kõik, see seostub nii tugevasti keelega. Et ja kas neid pidada üldse eestlasteks või mitte rootsi eesti eestlaskonnas toimus. See on peaaegu kolm või neli aastakümmet tagasi suur poleemika teemal, et kas on võimalik eesti kirjandusilma eesti keeleta. Ja selle põhjuseks, miks poleemika üldse tekkis, oli, et 1900 kuuekümnendatel aastatel kassid ilmuma ja sealt edasi mitmed Eesti päritoluga autorit, Rutsi keelsed teosed, luuletusi oli, oli romaane ja mõned neist lausa eestiteemalised. Nii et kas see on nüüd siis Eesti kirjandus või mitte? Üldiselt vist ikka jäädi selle juurde võis olla poleemika tulemusena, nagu mingi konsensus on selles, et see ikkagi päris Eesti Kirjanduse tuumik, kus ei kuulu, aga noh, jälle võtta võtame selle abiks on selle sõna ääreala ja täpselt, et ta kuidagimoodi on seotud täpselt nii nagu tegelikult niinimetatud baltisaksa kirjandus ja kultuur on ju ka mõnes mõttes Eesti, aga siis juba suure algtähega eesti kultuur kõnes ma ei saa seda vahet teha suure ja väikese algustähega. Läheneb kuna need, kes põgenike põlvkond, see on ju peaaegu olematu, mittu olematu, seda ei saa öelda, aga kas nad lahkuvad meie hulgas ja see arv väheneb üha. Aga samas tuleb ju neid juurde, kes siis tulevad Rootsi ja jäävad? Nagu öeldud, neid on üllatavalt palju, tuleb välja. Kis Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag. Rootsis jagub eestlasi tõepoolest igale elualale. Näiteks oli Rootsi televisiooni uudistesaates 1958. aastal eestlasest meteoroloog Leo ranna LED see, kes esimesena Rootsis ilmateadet vahendas. Eestlasi jagub kirjanikeks muusikut, näiteks paadiehitajate eks ajakirjanik ekslinnapeadeks, poliitikuteks, arstideks kirikuõpetajateks keele ja kunstiteadlasteks, viinamuuseumi omanikeks mäe inseneridega ja nii edasi ja nii edasi. Just sellepärast rääkisid 2001. aastal Vikerraadios Rootsi päeval Rootsist Rootsi eestlased. Üks näide Karin Saarseniga tehtud intervjuust. Ajakirjanik ja kirjanik Karin Saarsen tutvustas saatepäeval kuninglikku perekonda. Valisin katkendi, kus juttu on pisut ka Karin Saarseni enda kontaktidest kuningliku perega. Ma ei ole nii 110 protsenti realist, aga ma väga austan neid ja nende tööd. Löitteri noore korrespondendina Stockholmis aastast 1951 kuni 1956 oli minu ülesandeks valvata kuninganna Louise kes oli inglanna sündinud Leidymon, pähklen tervise järele, tal oli nõrk süda. Tema oli siis teatavasti kuninga vanaisa Musta kuuenda Adolfi teine naine ja neil lapsi ei olnud. Pidin reporterina täpsem raporteerima viimse kui väikese häire üle. Ja ükskord ma mäletan, oli suur Mehhiko kunstinäitus ja mind saadeti avamisele ja siis öeldi, et kuninganna ei saa haigestumise tõttu tulla. Ja muidugi mina kohe pidin tagasi jooksma Röitteri Viroosseia raporteerima. Aga vanadaam suri alles aastal 1965, kui mina enam ei töötanud Raitärile vana kuninga, nii nagu kuninga vanaisa nimetame oli õukond palju kinnisem. Ma ei mäleta, et oleks olnud mingeid pressikonverentse. Oli õuemarssal, kelle käest sai teateid pressile ja seda muidugi vahendajat. Reutersi pea korrespondendina. Kui vana kuningas suri aastal 1973, sai pojapoeg Carl 16. Gustaf troonile. Ta oli siis 27 aastane jääroopa nooli monarh, teatavasti sai tema isa prints Gustav Adolf surma lennuõnnetusel varakevadel 1947 ja see oli see sama prints Gustaf Adolf, kes sügisel 1936 avas Narva Lõvi monumendi. Ta kuningas oli väga häbelik noormees. Aga ta oli hea sõjaväelise väljaõppega. Tal on peatud lugemise ja kirjutamise häired. Alles abielludes Silvia Sommer latiga aastal 1976 muutus ta julgemaks. Tal on huumorimeelt, mida avaldab aga kitsamas seltskondlikuks ringis kenasti spontaanseid kõnesid. Temal on väga sõjaline väljaõpe. Ta juhib ka lennukid, ma arvan, tal on helikopteriluba. Aga tema on keskendunud mereväele. Ta on ta käinud Uppsala Ülikoolis riigiteadust õppimas ja riigiasutustes praktiseerimas. Nii et tal on nagu aimu kõigest, mis riigis sünnib. Ta ise ütleb, et kõik pärnad, Otid arenevad aeglaselt ja seda on märgata nii vanemas eas. Ta võib väga tore olla, ma olen temaga saanud ka isiklikult rääkida ühel vastuvõtul. Ja siis ta ikka rääkis ka eestist jama kiin, kas ta ei tahaks tulla laulupeole? See vist 1994. Ja ta ütles, et ma ei saa, et minul on nii kindel nii-öelda tööplaan. Et mul ei ole aega kahjuks, nii et see muidugi jäi katki, seekord. Silvia on ennast fantastiliselt läbi löönud. Tema on ju saksa ja Brasiilia päritoluga. Ta räägib mitmeid keeli soravalt ja tema tutvuskuningaga Müncheni olümpiaadil. Ja tema oli ju professionaalne hostes. Ja muidugi tema oskas ka Stockholmi lossi muuta nagu elavamaks ja, ja hoolitses siis avalikud suhet teest. Ta on ka kaunis. Briti kuningannal ikka tema kübarad ei ole nagu Erik publikule meeltmööda. Et liiga tugevasti otsmikul vajuta, teatud sellest räägiti ka nüüd, kui kuningapaar käis Püha Miikaeli kirikut nii-öelda sisse pühitsema. Et aga miks Silvial ikka kübarad nii tugevasti on otsmikul? Temaga on olnud minul ja nii mõnelgi teisel võimalus juttu ajada just laste kasvatamisest ja sellest, et kui raske on, et aega on tegelikult nii vähe, kui lapsed olid väikesed, aga nende suved on nagu pühendatud perekonnale. Kuningas on kirglike purjesportlane, hea suusataja ja ka tore sõit ja ta on paaril korral nii kergelt vastu puud sõitnud, aga igatahes suurimaid õnnetusi ja pahandusi ei ole olnud. Millegipärast neile Eesti on väga meeldima hakanud, kuigi nad seda avalikult muidugi ei saa nagu välja rääkida. Aga see oli meile kõigile väga suur üllatus, et nemad tulid üheks päevaks siia viiendal mail rannarootslaste kirikute sisse pühitsema. Jaga Eibolangi rannarootslase muuseumit Haapsalus avam. Rääkis Karin Saarsel pikemalt kodulehelt teisigi sellel päeval eetris kõlanud usutlusi. Saatejuht oli siis nii nagu ka täna Piret Kriivan ja jällegi muusikale, aga ühtlasi ka eesti luulele ehk kahele eesti mehele Rootsis pühendame saate lõpuminutid. Nende nimed on Harri Olt ja Kalju Lepik. Kui Harry ott, eesti muusikateadlane ja helilooja 1944. aasta sügisel üksi Rootsi saabus poisina olid tema esimesed muusikatunnid juba õpitud. Hingesundi kõrgemas muusikakoolis õppis ta klaverit, viiulit ja muusikateooriat, dirigeerimist Olav Rootsi juures ja kompositsiooni Eduard Tubina käe all. Seejärel täiendas ta ennast Uppsala ülikoolis ja Stockholmi ülikoolis. Harry oldi ametikohad andsid talle võimaluse alates 1960.-test aastatest luua kontakte eesti kultuuriinimestega ja tutvustada regulaarselt Eesti muusikat ka Rootsi raadios. Kalju Lepik asutas 1940. aastal Tartus kirjandus ja kunstirühmituse tuuli, sui jätkas pärast sõda selle juhtimist Stockholmis. Kalju Lepik kuulus paljudesse Eesti pagulasorganisatsioonidesse. 1982.-st aastast oli ta välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees. Ta avaldas ligi 20 luulekogu Eestis esimese 1992. aastal. Harri rääkis oma elust ja loomingust klassikaraadios ene pilliroole enda 65. sünnipäeva, saates. Pikem lugu on siis mängumees viis laulupassile ja suurele trummile kus on aluseks eesti luuletaja Kalju Lepiku tekstid, luuletuskogusid mängumees ja selle kohta võiks öelda seda, et see on eksistentsiaalne protest üldse. Et on inimeste küllalt raske elu, on ühiskond, kus on lootusetu mingit väljapääsu leida, kus mängitakse kaar vanakuradiga, vanakurat isegi mängib maha põrgu. Nii et Kalju Lepik ühes teises luuletuses konstateerib, et tema nüüd põrgu peremees seal on kasutatud siis soolohääle võimalust ilma saateta, saateks on ainult trumm. Ja trumme ei ole ka käsitletud, nii nagu mingisugune parapann või, või paraadi trumboid. Trummil on antud siiski oma rütmiline Ilme suure raske kõla ja siis kuiva kõla asutamise juures. Ja need viis lugu vahelduvad ka sellised, et on aeglane-kiire-aeglane-kiire. Selle kohta ütles kunagi luuletaja Toomas Traanstrumel, kellega koos tõlkisime Jaan Krossi rootsi keelde. Et, et kui sinu kompositsioonid on sellise erikaaluga, siis neid ei saa küll eriti palju olla. See tähendab, talle meeldis selle laulu ülesehituse viis. Harry oldi viis laulu suurele trummile ja passile mängumees aastast 1967 Kalju Lepiku sõnadele. Esimese laulu nimilaulumängumees esitavad Ermin kärbet ja rendida.