Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on pianist ja Estonia klaverivabriku omanik Indrek Laul kes on õppinud maailma ühes mainekas muusikaõppeasutuses New Yorgis asuvas Juljardi muusikakoolis ja kaitsnud seaga doktorikraadi. Möödunud aastal kolis Indrek Laul koos perega USAst tagasi Eestisse. Ta on võõrsil elanud 24 aastat. Saadet juhib Marje Lenk. Personal. Personal. Kuidas elate, Indrek? Aitäh küsimast, uusaeg on alanud ja see on põnev. Uus peatükk elus on lahti tehtud. Tule ja perega Eestisse ja panime lapsed siia kooli, nii et meil on põnev aeg. Te olete Eestist eemal olnud üle poole oma elust. Kuidas te olete siin kohanenud? Kenasti, eks mõni asi vajab harjumist, siin-seal ja uude kohta minekul on ikka väikest harjumist vaja. Tahtsime siiski ka seda, et et kõik see, mis USA-s on ehitatud, et see siiski läheb edasi ja ma mõtlen siin praegu Estonia klavereid. Ameerikas on Estonia klaarite põhiturg. Et me oleme võimelised seda sõit edasi tegema. See on olnud suureks peavaluks, et kas on võimalik ja, ja kas seda saab teha ja ajavahed on läinud palju suuremaks, aga seni on asjad liikunud. Mis teid just nüüd kodumaale tagasi tulema pani? Kas üleskutse talendid koju? Eks see üleskutse on pannud mõtlema, aga ma olen nii aastaidi soovinud, et ikka ikka tuleme tagasi. Aga eriti laste puhul mõtlesime, et on parem tulla siis, kui nad on veel siiski suht väiksed poisid olid kuus, kaheksa kui sa lihtsalt kuuled kasvõi autos sõites, et poisid taga omavahel räägivad inglise keelt, siis siis ma teadsin, et kuskilt nii-ütelda, võib-olla kell tiksub. Et võib-olla ühel ajal on niimoodi, et kui meie abikaasa Triinu olema ka valmis tagasi tulema, siis võib-olla poiste jaoks on juba nende kodu juba seal. Ma vaatasin internetist üht klippi, kus teie vanem poeg Jacob mängib klaverit. Kas nüüd mängib klaverit ja teie noorem poeg Bruno? Jah, mis on? Teie peres on küll nii, et kõik mängivad klaverit. Kõik mängivad ainult meie kutsume mingi mul ema isa, mõlemad mängijad ja õde on ka õppinud ja abikaasa Triinu, pianist ja poisid õpivad mõlema rea, nii et, et me kõik mängija Teie lastel olnud väga toredad nimed. Jacob ja Bruno jäävad hästi meelde. Kas teie suguvõsas on varem ka Jacopykerruunota olnud? Jah, see tuleb vanaisa isa poolt ja Saaremaalt oli Jakob laul. Ja nii sai ka meie pojale pandud nimeks Jakob ja Jakob, meil oli ka vend Bruno, siis kui meil tuli teine poiss, siis panime nimeks runo. Siin on veel väikene seosed, vanavanaisa Jüri laul olevat töötanud Ameerikas. Ja kui tuli tagasi, siis pane poegadele sellised nimed. Nii et selline Ameerika side on meil juba peres varemgi olnud. Kuna teie peres mängivad kõik klaverit, siis ma kujutan ette, et klaveritool on pidevalt hõivatud. Lastel on nii, et nad nagu pea tarvitama, et teisi võlusid seal kõrval igasuguseid tennisemängud ja ja Aipäedki tuleb vahele ja nii, aga, aga praegu jah, oleneb viinud suunatud poisid peaksid lõppema samas Triinule abikaasale temale väga meeldib klaverit mängima, nii et, et kui on selline vabamointeni, siis tema läheb ja tunneb sellest rõõmu. Samas ka minul on klaverimäng olnud siiski ka töö tegemine. Nii et saate ühe klaveriga hakkama. Ja kui vana teie olite, kui te hakkasite klaverit mängima? Ja kuueaastane. Meil oli selline valge pianiino klaver salonge ja see oli ka selline armas ja aga suurem huvi tekkis siis, kui vanemad ostsid tiibklaver Estonia. Ja siis, kui ema mängis ühtelugu, siis seda ma tahtsin väga ise ära õppida. Mis lugu see oli? Schottani esimene tüüp. Selle kõla oli täiesti lummav. Kui teil lapsepõlvekodus külalised käisid kas pandi teid siis ka klaverit mängima? Mõnikord muusikarõõmu ei tagane, aga ega ma nyyd ei eriti esine või selline, et mul oleks mingi suur vajadus esineda, seda ei ole olnud. Kas te lausetega poistekooris oma isa Venno laulu taktikepi all? Jah, seda ei tehtud ikka aastaid ja kaasa sõidetud siia-sinna ja ja sellest on mul ka väga head mälestused. Üks raadiokuulaja kirjutab, et ühe uurimuse kohaselt on need kooliõpilased, kes õpivad paralleelselt klaverimängu, väga head õpilased, kuna neil on hästi arenenud keskendumisvõime. Mida teie kogemused ütlevad? Arvan, et mingi seos seal võib olla küll jah, et see statistika, mida minagi näinud klaari tööstus olles, et need, kes õpivad muusikat, nendel on hiljem soodumus omas valitud erialast ja väga hästi. Ja Ta aitas lapsiga kontsentreeruda, see on ka õige eani. Muusikakeskkoolis õppides läks mul kenasti ja peale seda tormis kaks aastat ja siis sealt edasi Belgradi Sist julgeordi Ameerikasse ja nii et mul olid head hinded, kui nii võib ütelda, et ma läksin Ameerikasse ju ja summa cum laude ja Ameerikas, kui sa tahad ka täiesti pendiumi saada, siis sa pead ka väga hästi õppima. Koolipõlves mängisite klaverit, laulsite poistekooris ja mängisite tennist. Mererajooni spordikoolis, Tennis oli teie suur armastus. Mul Tennis väga meeldis, sai isegi käidud Eesti noortemeeskonna liikmena Lätiski võistlustel juba, aga siis tuli teha mingil ajal valik, sest nii tennis kui klaver korraga enam ei istunud. Olid ju teised aiadega ja klaverimängijana kolmeteistaastaselt. Võitsin rahvusvahelisel konkursil esimese koha ja selle peale ütles mu tennisetreenerit Tõnu Sander. Tuhata tennises selliseid võimalusi minna välismaale, mängija saab olema väga vähe. Ja, ja samas oli mul ka füüsiliselt teada, et et klaveril sobimul rohkem käed ei tahtnud enam vastu pidada, sest tennis läks üha tõsisemaks ja ja samamoodi klaverit. Kas teie käed on kindlustatud? Ei ole. Ma lugesin, et tibianiste Henderson kindlustas oma käed väga suure summa peale ja selles lepingus oli üks punkt, mis keelas tal kätelda inimesi, kes kaaluvad üle 100 kilo. No võib arvata, et sellisest lepingust on väga raske kinni pidada. Teie ei ole lepingut sõlminud, aga kas te olete ise endale mingeid piiranguid seadnud? Eks ma olin varem palju ettevaatlikum, nüüd olen ma hakanud palju rohkem tegema igasuguseid töid. Tunnen kuskilt sellist vabadust ja võimalust teha teisi asju, ka raiuda puid ja ja saagida puid, kui vaja on, ja lapsest peale on ja pidevalt sellega rohkem ettevaatlikum. Kas nüüd tennis ka vahetevahel mängite? Väga kergelt võtan Asjed koksin poistele ette ja, ja ei olegi praegu tõsisemalt asja kätte võtnud, rohkem. Täitsa tasapisi, kui siin muidu muudest oludest saab nagu läbi, siis, siis, siis hakkan jälle vaikselt mängima. Nii et ajalugu kordub, pojad teevad täpselt sama, mida tegite, teie mängivad klaverit ja mängivad tennist. Eks näis, kuidas läheb ja millised valikud nemad teevad, ega vanemad väga peale ei sunniia. Üks kuule kirjutab, et ta teab mitmeid pianisti, kes mängivad väga hästi malet ja ta tahab teada, millised on teie suhted malega. Ma mängin pea iga päev kompuutriga, aga see on mul lihtsalt selline nagu mõtete kõrvalesuunamine ja vaba aja tegevused ta kuskilt terav kontsentratsiooni ja teritab seda pliiatsit, millega kirjutad, kui nii sümboolselt ütelda, Ameerikas sai mängitud ja sain huvitavate inimestega tuttavaks, läbi ilmale ja eks see male sai alguse isast, et isale meeldis jumalat mängida ja nii et ma ühel päeval taipasin, et ma ei saa edasi, enne ma pean hakkama õppima. Siis sai neid Kerese raamatud välja tellitud ja natuke sealt vaadatud, aga ei tasu nüüd sellest arvata, et ma mingisugune suurem maletaja olen. No kui te arvutis malet mängite, kas teil on siis mingeid võiduvõimalusi ka? Arvutiprogrammil on juba tänapäeval nii nii sügavuti minevad, et see sõltub väga sellest raskusastmest, kuulsuse, selle Läti tõstab, see on täitsa uus ajastu, mis puudutab arvuti vastu mängijast. Kuna Estonia klaverite põhiturg on USA-s siis tuleb teil väga paljud tööasjad ajada arvuti vahendusel. Aga kui tihti teile saadetakse meil või helistatakse lihtsalt selleks, et teada saada, kuidas elate, kuidas teil läheb? Mul on selliseid emaile üsna vähe. Enamuses kõik on tööga seotud ja neid tuleb palju. Te olete 24 aastat võõrsil elanud, nii et võib arvata, et Eestimaal ei olegi väga palju sõpru, kellega meile vahetada. Ma olen püüdnud siin-seal sidet hoida, aga eks eks kauem äraolemine teeb oma töö vilja. Sõprade jaoks on ju aega vaja. Aga teil seda aega ei ole. Te olete väga töine inimene. Mul on palju sõitmisi seni isegi nüüd, kui tagasi tulime, siis kui lapsed läksid septembrist kooli, siis olin kuu aega jälle Ameerikas ära ja siis tulin siia. Käisin Malaisias seal linna rahvusvahelise. Palju on olnud siiski sõitmise vahepeal. Kuidas teie tervis on sellele tohutule tempole vastu pidanud? Praegu on olnud kenasti, mul on palju häid toetavaid inimesi ümber ja, ja see aitab palju. Mulle tundub, et te olete väga rahulik inimene, püüate kõiki asju tasa ja targu ajada. Jah, ma usun, et see Eesti väiksus võib olla sunnib meid tegema teatuid samme vägagi diplomaatiliselt sest meil puudub kas nüüd just intra suurriigi jõud või, või suurfirmade jõud või isegi tuntus. Näiteks Tuudas klaveritööstuses tuntakse meid rohkem kui diplomaatilise stiilihoidjaid ja sellel on omad plussid-miinused. Persona saatekülaline on pianist ja Estonia klaverivabriku omanik Indrek Laul. Te olete õppinud ka Belgradi ülikoolis. Miks te just Belgradi otsustasite minna? Küsib üks raadiokuulaja. Paneksin Arbo Valdma juurde õppima. Et see ei olnudki niivõrd Belgradis minek, kuivõrd see oli just tema juurde minek. See oli keeruline aeg ja, ja segane aeg, aga see käis niimoodi, et ma käisin suvekursustel seal Arvo juures mängimas ja siis Arvo ütles, et tuled, ma korraldan ülikoolis kõik ära ja tule siia õppima. Aga selleks, et minna sinna sisseastumiseksameid tegema. Eestis oli üks konkursi sellel konkursil, ma sain preemia preemia, leed võisin valida, reisib tollel ajal kuskile sots maas ja Jugoslaavia sai siis võetud ja Jugoslaavia reisi ajal sai klubi juhile öelnud, et ma nüüd lähen korra ära ja teen ülikooli sisseastumiseksameid. Ja siis sealt ma läksin ja sain Arvoga ülikoolis kokku, tegin sisseastumiseksamid kõik ära ja ja kui ma tagasi tulin, siis hakkasime sealt edasi dokumentatsiooni ja ma olin ja Kalle Randalu õpilane. Ja tollel ajal oli jugade moment, randal oleks Eestist ära ja ta ei saanud seda võib-olla nii mainidagi, aga, aga ta siis enne veel helistas mulle ja ütles, et mine Arvo juurde õppima ja, ja võta mu soovitust kuulda. Nii et kaks aastat õppisite Eesti kõrgkoolis ja siis läksite Belgradi. Te, tegite eksamid ka serbia keeles. Kuidas teil küll õnnestus? Seal olles kuuled ja, ja siis selle järgi hakkad aimama, kuidas see läheb ja siis sealt hakkad rääkima ja ja viimane muusikaajaloo eksam sai antud serbia keeles. Oskate veel serbia keelt või on see ununenud? Seda teist aga, aga eks aeg teeb oma töö sellest juba ka üle 20 aasta möödas. Teil oli endises Jugoslaavias väga palju kontserte ja te osalesite õige mitmetel konkurssidel. Seal läks kohe lahti, nii kui sinna saabus endis. Kahe nädala pärast oli juba kontserdid ja siis tulid konkursil ja ja õppetöö seal paralleelselt ja isegi Põhja-Korea sai käidud esinemas ja, ja siiv, ajasin Ameerika paberit. Arvo ütles, et mine Ameerikasse edasi, tema arvas, et Ameerika minu jaoks ja ta ütles, et sa pead Ameerikas edasi minema, et sa oled Nevad Euroopat siin teinud on proovinud ju slaavlased esimese koha ja et mine Ameerikasse ja mõtlesin, et lähen ja proovin ja teen oma eksami ära, et saiu Euroopa konkurentidele ju proovitud ja see ei olnud nüüd päris nii, et lihtsalt lähedal. Ja see õppetöö, mis Belgradis sai tehtud, et ka seal läks päris kenasti, sain häid hindeid ja, ja Belgradi Ülikool sai kolme ülikooli autasuga lõpetatud. Nii et ta, et kui mul olid need kaasas ja ma mõtlesin, et no lähme vaatame, mida siis Juliard sellest arvab. Ja ma kujutan ette, Juljardi muusikakooli sisseastumiskatsed ei lähe teil kunagi meelest. Jah, see oli ka üllatav, et lasti suht vähe mängida mitmetest teostest, ainult lõigud vahepeal plaksutatakse katkestus, täname järgmine. Ma olin harjunud, et kuulatakse pikemalt, aga taheti Beethoveni sonaati siis teist osa, sealt siis Tšaikovskit siis listi solaati, ma pidin mängima erinevat kava siit-sealt ainult lõigud. Ja ongi kõik. Aga jälle pannes selle tolle aja konteksti, meil ei olnud piisavalt, et me saame ülikooli sisse, pidime nii sisse saama, et ülikool maksab kõik kinni. See oli tolle kur ja võimalustest, ega siis ei olnud ju selliseid kontaktiga sidemeid ega saatkonna ja ka see oli ju 1990. Kui ma siis pärast helistasin Belgradis, et kas ma sain sisse, siis nad ütlesid, et jah, et te saite sisse, aga ma teadsin, et see oli ainult pool võitu tema viini helistama kohe finantsosakonda ja küsima, et kas ma võitsin ka nende poolt stipendiumid ja te saite stipendiumi. Sain täis stipendiumit. Seda antakse tuleordis esimeseks aastaks. Läksin sellise programmi peale, mis on siis sütergeid. See ei ole päris magister, sest mul ei olnud piisavalt tugev inglise keel, et saada magistris õpet jätkata. Ja esimene aasta oligi prantslaste Feketi, selle aasta lõpus tegin uued eksamid. Ja ma olin niivõrd intensiivselt inglise keelt õppinud, et sealt edasi sain magistrisse sisse ja siis anti uues stipendiumid, et jätkata õpingut juba kaheaastases magistrikraadi programmis. Te pidite ju Ameerikas äraelamiseks ka lisatööd tegema. Mida te tegite? Kooliajal sai kandideeritud koolis õpetamise koha peal assistendi kohale. Jah, ja seal oli selles osas ka konkurss konkursi, ma lähen esimese koha peale seda mul oli 40 õpilast. Ühelt poolt pidin tegema magistriprogramme, aga ma tahtsin sealt edasi minna doktorisse, see tähendab, et ma hakkasin juba magistris võtma. Eriti teisel aastal hakkasin juba võtma loengud, mis tegelikult doktoriprogrammi siis. Ja sellele lisaks need õpetamised. Mul oli oma Klaskus, ma õpetasin ja, ja selles mõttes oli teine asi. Aga kes väljaspool kooli käsitega klaverimänguga raha teenimas? Jah, Tšuljardil oli isegi selline osakond, mis võimaldas minna välja mängima ja ja, ja seda sai tehtud, siis oli ka selline Glax programm, mis oli siis härra Klaki või proov laagri poolt välja pandud, et õpilased said minna ka näiteks haiglates ja vanadekodudes sellistesse kohtadesse mängija. Ja see oli selline eriline programm ja see oli väga hästi tasutud. Ja kas selles ma kandideerisin ja võeti vastu ja siis sai selles programmis osaletud selle programmiga ma käisin esinemas kui klassikaline pianist. Aga sealt kõrvalt ma käisin ka natukene Jatsu mängimas ja ja sellega sai ka leiba teenida. Ma lugesin kusagilt, et te käisite väliseestlaste juures ka orelit mängimas, nii et te olite kiriku organist. Ja seda ka, jah. See oli veel siis, kui Rudolf Kiviranna oli seal ja kutsusid, et tule mängi ja pühapäeviti tehnissonis seal oli vahel oli üks kord kuus ja vahel vähemgi. Kuidas teil orel istub? Orel on väga ilus, biilse on ikka ka täiesti võrratu, nii sai Eestiski siin võetud mõned juhendamistunnid ja ma arvan isegi pianistina on kasulik teada oreli kõlasid-helisid mängimisi, kuidas oreliga saavutada neid kõlaefekte, mida näiteks Franslist ja nii teisedki heliloojad on klaveris proovinud jäljendada. Teie õppejõude Tšuljardis oli nimekas ameerika pianist pidel Serkin. Kuidas te omavahel trappisite? Meil läks hästi ja, ja särkin oli väga tore õppejõud, inimene, isiksus, ta tuleb kuulsast Rudolf Sterkeni perekonnast ja Tal oli Juljardi päevil ainult kaks õpilast, see teine õpilane vee, Simone linest aina, kes on praegu Ameerikas üks läbilöövaid noori pianiste kama julgeri kirjutades panin siis avaldusse, et sooviksin särkini juures õppida, siis siis temale helistada särki, ma ütlesin, et ma ei võta ühtegi tudengid. Aga no tule siia, tule mängi vähemalt särkin õpetaja saanud kodus, see ei olnud kõik alguses väga nii lihtne, ega ma ei teadnud ja New Yorgi linnagi ja rääkimata Ameerikast ja ja ma ei kujutanud ette, kuidas sa oled õppejõu juurde, kes ütleb, et ma ei võta endale tudengit. Ja siis ma läksin sinna tagasi. Vene, mida te tahate mängida, ma mõtlesin, et mul on Franduslisti mingit aega veel ja ta ütles, et ma ei õpetajalt solisti. Mis teil veel on? Särkina väga klassikute fännid, Beethoven ja Mozart ja kaasaegne muusika ja parookeani. Siis ma ütlesin, et raadios mängib šopperi, okei, ma mängisin ja siis ta ütles, et hakkame tegema siis möödunud aastal me tegime niimoodi kahekesi selle tüdruku jäime või et see oli huvitav aeg. Ja põnev. Milline õhkkond valitses maailmakuulsas Juljardi koolis? Akadeemiline ja asjalik, ma pidin seal väga palju õppima. Sa pead tegema seda täis pühendumisega ja, ja kõiki aineid, vot selles oligi kui ameerika süsteemi üllataval näol, et et sa pidid teisi üldaineid väga palju püha sinod, et nüüd on klaverimängija, lendad mööda konkursse ja annad kontserte ja, ja vahepeal tuleb mõnda loengusse ka. Sain ainult loengutes läbivus puudusid. Te olite tõepoolest väga tubli tudeng, seda kinnitab teie foto ja elulookirjeldus albumis, mis antiväljad Juljardi muusikakooli 100. juubeli puhul. Sinna valiti ju kõigi aegade kõige paremad lõpetajad. Aate, mis te olete üles leidnud ja et see tuli mulle üllatusena, et ma lõpetasin siis doktorikraadiga 99. Ja 2005 anti vahel ja siis album cirka kuskil 100 100 aasta parimat lõpetajat Evani siis sinna sisse. Millisel teemal tee oma doktoritöö kirjutasite tunneb üks kuulaja huvi. Ma püüdsin rohkem seda seostada klaveritega ja klaverimänguga ja seetõttu saigi võetud teemavaldkonda, et kuidas pianistid on mõjutanud klaveriarengut läbi aegade. See läks väga põnevaks ja selleks hästi huvitavaks. Ja mul oli väga hea juhendaja retsept. Fresh olid tugevad ja yli ülikoolisidemed ja tal ei tollel ajal ka Tveri doktorantuuri juhataja. Kui palju oli selle teema kohta materjale saada? Alati ei olnudki palju häid materjale, ei olnud keegi seda süvenenumalt uurinud. Materjali, mida siit-sealt võis saada, olid sellised, võib-olla üldpopulaarselt natukene nii. Klaveriajalugu käsitlevad aga sügavuti minnes. Mul läks väga hästi, sest lihtsalt Fransson, legendaarne õppejõud seal ja peeti üheks kõige raskemaks Juljardis ja ma ise läksin vabatahtlikult tema juurde, et kas tema oleks olnud juhendaja. Et ma ei nõustu, aga hakkame tööle ja meil läks see niivõrd hea hooga käima, et ta ütles, et tuled veel jäili tuleval suvel heelium, annan sulle seda ülikooli ka näidata, neid kohti seal käime söömas Missonieli või kohad ja et see läks niukse vaimustusse nagu hädas. Temal hakkas ka see valdkond väga meeldima. Aga ta oli ka nõudlik, nii et see tähendas jälle õppimist, mõtlemist, kirjutamist. Tooge mõni näide oma doktoritööst. Tekib ju ikka siin-seal küsimust, et kas enne muna ja siis on kana või on kana ja muna klaveri klaviatuur, Andruse klahvide hulk, mis praegu on 88, ei olnud ju kogu aeg niivõrd suur. Tekib küsimus, et millal ta siis ja miks ta siis suuremaks läks? Kas ennem kirjutati teoseid või enne tehti pilt ja leidsin selliseid huvitavaid momente, et ta oli selline klaverivirtuoos Tuszek. Tuszek kirjutas Inglise hääle tuntumale klaari tegijale produd, et kuidas oleks, kui te lisate üles rohkem klahve, sest mina tahan publikule näidata, kuidas minu käsi seal üleval lendab. Ja selline klaver sai tehtud, aga see tähendas kogu klaveritehnoloogia muutmist, sest kui keeli tuleb juurde, siis pinget pilli sees tõuseb. Kui pinge tõusis, siis see kinnitused, mida seni oli tehtud, ütleme puidust raamile need ei pannud enam vastu ja füüsikaline tõmbejõud lihtsalt läheb niivõrd suureks, et pidi hakkama kasutame metalli metallraamid hakkasid arenema klaverisse ja, ja kogu klavereid tehnoloogia ju sellest pidigi muutuma. Ja selline pill seal valmis tehtud ja siis loodud, kirjutas Beethoolile, et kuule, mul on siin selline hullumeelne Tuszek, kes tahtis klahvi juurde saada ja temal oli see kuidagi ahistav, mis varem oli ja tahtis suuremat vabadust. Ja siis saatis selle pilli Beethaanil. Soomlane kirjutas hammer, klaver sonaadi, kus ta esimesel leheküljel siis läheb tippudesse välja. Et see oli siis selline nagu uue ajastu saabumine, uue helikeele rajamine, kas ei ole põnev, kust see tuli, kus see alguse sai? Ja see on tõesti väga põnev. Kas doktorikraadi saamiseks tuli teil ka klaverit mängida? Ja tuli anda mitu soolokontserti erinevate kavadega ja peale selle tuli teha veel loeng-kontsert. Te olete ilmselt esimene eestlane, kes on Juljardis doktorikraadi kaitsnud. Väliseestlaste hulgas on olnud, kes on seal õppinud, aga doktorikraadiga minu teada küll esinejat. Personal. Personal. Persona saatekülaline on pianist ja Estonia klaverivabriku omanik Indrek Laul. Teie käest küsitakse, kuidas teist sai USA-s Estonia klaverite müügimees ja hiljem klaverivabriku omanik. Omaniku poole pealt oli see, et vet klaverivabrik ju erastati siin ja enamusaktsiaid läks tolleaegsele juhtkonnale. Ja mina olin ka seal üks nendest, kes siis, kui töötaja ostis aktsiaid ja, ja ajapikku sai neid siis juurde ostetud ja, ja mida rohkem on seal siis nii juurde ostsin seda rohkem hääli tekkis, mis võimaldasid pilli arengut muuta ja pilli paremaks teha. Et sealt võib minu poole liikuma. Sest vaadake, selle tolle aja pilliga oli, et ma ei taha mitte olla ka kriitiline nende meistrite ja õige osas püüti teha nii head pilli, kui tolle aja võimalustest sai teha. Aga kui mindi USA turule, siis me saime ju kõige madalama hinnangud. See pill tuli viia selleks, et ta jääks maailmaturul ellu ja edasi läheks tuli viia kvaliteedilt hoopis tasemele, kus ta ei ole kunagi olnudki. Aga see tähendusi muudatusi aga, aga iga muudatuse läbiviimiseks on vaja, et sellel sõnal on ka kaalu. Ma leidsin, et mida rohkem olen aktsiaid, seda rohkem mul on kaal muudatusi läbi viia. Ameerikas oli koos Paul vester Steniga ja seda sai tehtud seal üheskoos kuni 2001. aastani. Tema on väliseestlane. Ja siis peale seda leidsime, et vabrikule on parem, kui on yks maaletoomise keskus. Ja sealt siis läksime ise edasi. Öeldakse, et müümise kunst on kõige raskem kunst. Kuidas teie seda kunsti õppisite? Ma isegi ei leiaks, et see oli niivõrd müümine, see oli võib-olla rohkem esindamine ja, ja see tähendas siis ühelt poolt seda pilli kvaliteet pidi jõudma tasemeni alati see niukene natukenegi üldisem ka, et kui palju lauljaid on proovinud ja, ja teised valdkondades kigi võib-olla on proovinud Ameerika turule minna. Aga seal läbilöömine on ikka midagi muud. Ja kui oledki, ütleme mingisuguse lootuses, et võib-olla siit-sealt midagi läheb hästi. Selleks, et asi püsima jääks, peab ikka olema väga reaalselt kahe jalaga maa peal, see tähendab pilli kvaliteet peab ikka iseenesest olema täiesti tasemel, mis on suuteline ja võimeline võistlema rahvusvahelisel turul. Et siin blufiaad ei saa. Reklaamiga seda ei tee, pilli kvaliteet tuli aeda tasemele, see sai mulle selgeks. Teine, mis ma ise omalt poolt sain teha, oli see, et läksin ja mängisin Estonial väga palju, mitmeid kontserte ise ei antud. See pidi olema väga spetsiifiliselt nendes klaveripoodides, Nendele omanikele müüjatele neid inimesi panna vaimustama, mida ma teen, et see on teistsugune kõla, see on teistsugune pilgu, nii mõnigi teine, mis siin tehtud on ja seda muusikaga siduda, oli mul kuskilt otsast muidugi noh, hea, sest ise oled mängija, siis on hoopis teine asi pillist rääkida. Klaver on suht konservatiivne ja traditsioonidega pill. Ta ei ole juhtuma, selline elektrotehnoloogiline valdkond, kus ütleme kaks aastat vana telefon on juba vana ja uue tegijaid on turul ja kõik on sellega harjunud. Klaari tegijatel on aastakümneid traditsioone, tulud on sisse töötatud kümneid ja kümneid aastaid ja sinna sisse läbi murda oli arusaadavalt keeruline. Ega siin kindlalt midagi ei olegi, sa oled mõjutatav nii finantskriisidest kui sellest, kui Lehman Brothers variseb kokku, kui sellest, kui USA dollaril lihtsalt lastakse devalveerida. Ja siis kõik see ülejäänud, mis sinna juurde toimuvetega, teised klaverifirmad juba arenevad ja, ja teod uusi tooteid, et midagi kindlat ei ole. Selle aasta jaanuaris läksime ju suurimale Ameerika muusikamessile, kus näitasime uut klaveri mudelit Estonia 210. Ja see uus pill on jällegi täiesti uue haru loomine. Et kui võtta, et see klaver on nagu mingi puu, siis üks suur oksjon seal praegu kasvamas mille peale võib hakata toetuma ja sai kaks 10 seal maailmamessil läks väga, väga hästi. Ja see tähendab, et ta ikka pead arenema tootearendus tegema, kvaliteedi eest seisma, võitlema see ei ole midagi, mis on garanteeritud. Kui paljud ühes kuus Ameerikasse klavereid saadate? Veel iga kuulaja konteiner Ameerikas ja kõik on tiik klaverit. Tikklarid kogu aeg meil on meie klaver on USA-s kas esimesel või teisel kohal parima läbimüügiga Euroopa ühenduse tiibklaver. Ma olen kuulnud, et teie olete niisugune klaverivabriku omanik, kes aeg-ajalt helistab nendele inimestele, kes on ostnud Estonia klaveri ja tänab neid ostu eest. Jah, ma olen seda teinud ja siis teinekord olen ostnud eesti kokaraamatuid mis on ingliskeelselt saatnud sinna, nendele sellest on olnud väga toredat vastukaja ja selline side klientidega on üks huvitav moment, aga me ei ole siin niivõrd võib-olla reklaami teinudki, aga, aga me näeme ju, kuidas vintsiski tuhanud klaarida ja see võrk, inimesi ja kontakte, mis meil seal on tekkinud, on osa ikka päris põnevad. Unikaalsed. Mida kujutab endast Estonia klaveriomanike klubi? Neid klubisid on erinevates osariikides, kus omanikud saavad kokku ja mängivad pilli peale ja jagavad oma kogemusi ja see on selline, nagu fännide klubi kokkusaamisel. Te olete ise ka nendel klubiõhtutel käinud? Jah, olen käinud ja oleme seal mänginud ja teeme pilte koos, muide, need inimesed ja kõik on väga suurelt Eesti fännid mitte ainult klaveri, vaid vaid nendele on tekkinud suur huvi Eesti vastu. Milliste paikade kohta võite uhkusega öelda, et seal on Estonia klaver? Ühendriikides väga paljud keskused on siiski Estonia klaveriga. Ma ei võtagi, nii et näiteks see saal või see see koht siin veel minu jaoks nagu oluline see, et meil on üldAmeerikas haare, see tähendab, et meie pille müüakse Ja, ja nii edasi, nii et võta sellist üldhaaret, see on see, mis ma püüdsin kujuneda, mitte nii, et meil on üks, kaks kolm tegelast vaid, et see on organiseeritud ettevõtmine, kus on vabrikule oma firma ühendriikides oma keskus ja see on võib-olla üks paremini ülesehitatud ettevõtmisi klaveritööstuses ühele eurole. Kobrandile te olete ilmselt väga rikas mees. Rikkust ei oma seda tähtsust niivõrd ja ma olen pin oma tegevuses, et oleks mingit ideelisust, mingisugust mõtet missiooni ja, ja esindatust. Et sa teed midagi ja sealt nagu tunned, et, et sellel asjal on selle asemel väärtus. Rikkus ongi see minu jaoks see väärtus. Olen vahel mõelnud, et et kui palju on võimalusi, meil on nii palju diilereid, kui palju on brändri kõiki klaveri markimine. Me teame, mida me nende hindasid, mida kõikjal funny ameeriklast hakata tooma siia tegelasele. Mõni töömees ütles mulle, aga tööriistad on selline, et kui ma ütlengi meelgia kaup, mehelikkus ja see on üks asi. Ja see ei ole meie jaoks olnud nagu väljakutse või midagi, mis sisu pakub. Meie teeme ise oma klaveri ja see on meie traditsioonidel ja kõladele põhimõtetel ja see läheb kokku meie kultuuriga eesti keelega ja selle viid Ühendriikides, see läheb maailmaturul, läheb peale ja seda hakatakse hindama ja teised hakka seda edasi esinema. Vaat selles on asja väärtus. See on huvitav. No nüüd oleks vaja Hiinamaale minna. Jah, aga Hiina on keeruline esiteks kaubamärk, riigi nimi ja kaubamärk, abilinsiit isegi ministeeriumi saama ju ministri kirja. Et meil üldse on kasutusluba ja see on ühelt poolt, aga teiselt poolt Hiina on keeruline, sest ta ei ole eitama selline euroo Ameerika mõistes üles ehitatud. Ühelt poolt ühiskond, teiselt poolt kapitalis sealne siiski selline aasia riik kõigi oma traditsioonidega ja kõrgelt tollidega praegu, mis on keelekomisjon komplitseeritud on, on teine maa ja, ja praegu meie jaoks on esimene samm, vaatame, kuidas läheb kaubamärgiga, siis vaatame sealt edasi. Kas Venemaa poole olete kavandanud? Venemaa poole me ei ole palju tegutsenud, võib-olla peaks rohkem, meil on käinud Venemaalt Ostjaid, siin hiljutigi saatsime ühe püramiid mahagunist tehtud ilus pill ja see läks Moskvasse arstile. Aga mis on mind hoidnud vähemalt emal on, et seal on suht palju korruptsiooni. Ja ma olen oma teiste kolleegide käest klaveriorgaanika kuumad, kuidas seal asjad käivad ja ja, ja võib-olla see on teinud veidi ettevaatlikuks, et oleme teistel turgudel. Kas kogu teie pere on Estonia klaverivabrikuga seotud praegu vilja isa ja ema valvsa pilgu all lähevad klaverid vabrikust välja. Jah, isa on, on väga tubli, et tema on klaverivabriku juhataja ja ta teeb seda tõesti südamest ja väga pühendunult ja mul on selles mõttes kohe ikka hästi vedanud. Vähe on klaverivabriku maailmas, kus omanikud lähevad, mängivad iga pilli läbi ja igat heli kuulavad ja töötavad häälestatega lõpus, mida parandada ja mida teha, et iga pill on ikkagi hästi hoolitsetud ja ema aitab seal ja, ja minu abikaasa, tema ka ja nii et me oleme salge, kõik oleme seotud. Kuidas tema abikaasa Triinuga tuttavaks saite? Tunneb üks kuule huvi. Läbi klaverivabriku ta oli seal, kes mängis klavereid ja hindas Pille ja ta tuli Ameerikasse, et paremini aru saada, millist kõlamehe pillidelt oodatakse ja niimoodi me seal ja olime siin ennem tuttavad ja seal sedasi läks. Persona saatekülaline on pianist ja Estonia klaverivabriku omanik Indrek Laul. Pianist Käbi Laretei, kes on omal ajal esinenud palju USA-s, on ühes intervjuus rääkinud nii. Ameerikas oli mul üks vaheprobleem, et ühele turneele ei saanud, palju kontserte ei oleks hästi tasunud sõita. Mu Impressaariu ütles, et ma pean aru saama, et tulen, naiskunstnik naine ja ma vastasin, mis rumalus on seal, ei ole mingit vahet, on siiski vahet, see oli esimene kord, kui keegi tegi mulle selgeks, et kui neil on valida ühe promsi kontserdi mängimiseks naispianist ja mees pianist siis nad võtavad mees pianisti. Tema ütles, et Ameerikas on see niimoodi. No tänapäeval ilmselt need asjad enam nii ei käi. Ma ei ole tähele pannud, et praegu oleks eelistust ühtpidi või teistpidi kuivõrd niisugusel turul materjalid ikkagi täiesti avatud maailmaturust, nagu on Ameerika, näed, sa oled väga hea pianist ja mängib väga hästi, ma ei ole enam kindel, et sellest on piisav midagi muud peab olema midagi, midagi sensatsioonilist. No näiteks Lang, Lang on siiski sensatsiooniline, kütme uue laine, ehkki Aasiast tulevate pianistide läbilöök siis võta Avodaagin, kes meil on ajal šovialis, ta hoopis ka seal ja säinja mustanahaline, täiesti Grasus, pikkade juustega, tuleb lavale ja mängib Beethoveni viimaseid sonaate, see oli kuskilt otsast sensatsiooniline ja teiselt poolt oli mõeldud nagu teatud turusegmendile, kes võib-olla noh, alati ei tulegi klassikalise muusika kontserdile, et see on nagu juba turusegmendid ja rahvusgruppide asiaadid ja mustad ja nina aetada sellisel suurel turul sa pead vaatama, mida leitakse siin praegu, et, et see pianisti luup pehmelt öeldes maha müüa ja samas näiteks naispeanistest rääkides Valentiina Lissid saab, on ju väga erilise nišiga hakkama saanud. Tema hakkas ju läbi Youtube'i endale kuulajaskonda leidma ja see läks ju sedavõrd suureks, et tal on ju kümneid miljoneid Youtube'i fänne, kes on vaadanud tema mängimisi ja nüüd juba tulid muusikamänedžer, mendid ja teised. Ma ütlen, ma tahan küll selle juurde jõuda, et võib-olla siin ei ole niivõrd nii naine või mees või Eesti meedias on arutatud viimasel ajal üsna palju, kui palju naistel võimalusi juhtivatel positsioonidel on, nii, vaid vaid sellisel maailmaturul rohkem. Praegu vaadatakse seda, et mida on sinus, midagi sellist, mida me saame suurele turule maha müüa, mis toob inimesed saali ja mis on midagi supererilist. Ja kui näiteks võtta Simone Tenneshain, kellel on praegu ju fantastiline karjäär, siis see oli läbi selle, kuidas ta Tehi Bachi plaadistuse, Goldbergi variatsioonid. See oli selline esitus, mille kohta võib-olla ülikooli professorid, Bachi fännid võiksid hakata norima, aga suuremale üldsusele selleks peale. Selles mängimises on hinge rahustavat kuskilt kes jooga muusikat, kest soul Music Janina. Ahiga saab ju teha mitmesuguseid interpretatsiooni. Ta võimaldab sul kuskilt ütleme ühelt poolt heline Akadeemilisus ja teiselt poolt, et sa lähed palju suuremale publikule peale sellise mängimisega. See oli huvitav. Ja see oli see, mida hinnati. Teie olete teinud väga palju plaadistusi ja suurem osa teie plaatidest on valminud tänu ühele rikkale ameeriklasele. Rääkige temast. Plaadifirma Khancenanud Works, selle omanik on, eks hästi edukas ja elektroonikamaailmas läbi löönud doktor Ronald Storov, temale kuuluv firma tüdžiki Corporation. Ja siis ta käis movie kontserti kuulama, seepeale seda ütles, et võiks seda aga ta ju salvestama, siis ta lõi oma firma ja eraldi firma plaadistamis, teaks, kus see kontserdil toimus. Ma mängisin minnes sooras, kus ta tuli kuulama ja seejärel mängisin sätlis orkestriga ja ta tuli sinna kuulama. Ta ütles, et tema on eluaeg olnud klassikalise muusika fänn, et see mäng talle meeldis ja vaimude ennast kiita, siin aga, aga et ta on praegu plaadistanud ja me oleme teinud mitmeid plaate. Kui võtta neid siin, ütleme kaks eraldi listi plaat ja siis erzoga oleme teinud ju mitmeid romantilisi klaverikontserte ja läbi oma selle suurfirma teisigi on ta neid plaate levitanud praeguseks 177500. Tal on suurfirma selja taga ja kui ta tahab midagi teha, siis, siis ta saab seda endale lubada. Tema tahaks, et ma teeksin rohkem plaat, aga samas ma leian ise. See klaveritega tegelemine on keeruline ja see nõuab praegu suuremat pühendumist. Lihtsalt maailma majandusele on siin viimastel aastatel liiga palju kõikunud ja liiga palju on olnud torme Nendest oma firmat välja juhtida. See kapten peab olema ikka ka kuskilt otsast koha peal ei saa omanike kõrval olla ja vaadata, kuidas tuuled möllavad. Kui see kriis oli otseselt millegagi välja tuleme, peame tegema uue mudelit, et nende viimaste aastatega on kaks uut mudelit välja tulla. Ennem oli nii, et ju aastakümneid ei olnud ju seal kuuekümnendad 70 80-ni uusi mudeleid, võib-olla muudeti siit-sealt natukene, aga aga Bruno, Luki ja teised siin ütlesin kogu aeg, et, et meil ei ole neid suurusi, kes oleks kabinetklaverikontsertklaverivahepeal ja need on väga ilusat klaveri, suur, aga ilusat kaari, kõlad tulevad nendest pillidest. Ja nüüd on meil neid kaks villi olemas, aga et need mudelid teha ja siis need inimesed ja need meeskonnad ja ja finantsid ja teadmised ja need kõik kokku panna erina ja samal ajal suunata ta nagu selles tormises meres laevukene, nagu välja, et seda ei saanud enam niisama kuidagi kõrvalt teha, et annan kontserte ja teen plaate ja siis vaatan, kuidas pilli lähevad. Te rääkisite tormisest merest. Teie suvekodu asub mere ääres Vilsandil. Mida see koht teie jaoks tähendab? Viljandi kodu on mulle stabiilsemaid, ütleme selliseid lapsepõlvest olnud kohti ja eelmine Suisusele jälle oldud ja, ja muidugi tahaks seal rohkem olla, kauem olla, aga aga elu on ka selline praegu. Ma ei saa sinna nagu ära minna, ära kaduda ja seal on ikka talumaja ees on üsna asine seal see tähendab rohkem füüsilist tööd ja asjade korrashoidmist ja, ja nii ja naa ja et seal on alati palju tegemist. Aga samas ongi võib-olla see Vilsandi, nii et kui, kui mõni laavet suvel oleks palju, ütleme, seal muid üritusi ja tegevusi, siis meie läheme Viljandisse ikkagi looduse rüppe ja saare peale ja, ja, ja äralinnast ja, ja keskustest ja puhkama, niiet. Käite vahega paadi või kaatriga sõitmas. Natukene sealkandis saab käidud ja aga peab kellegiga koos minema ta ma kõiki neid madalike seal väga hästi ei tea. Persona saate külaline oli pianist ja Estonia klaverivabriku omanik Indrek Laul. Teda usutles Marie link.