Reene lapsepuhkuse päeva. Esmaspäeval väsimust leida. Kerges muusikas oleme kõik asjatundjad, sellise lendlausega alustab Valter Ojakäär oma raamatut popmuusikast. Üldreeglina ongi levinud arvamus, et kergemuusika hindamine ei vaja teadmisi ja ka ettevalmistust. Pööramata siinkohal tähelepanu Valter Ojakääru poolt öeldu alltekstile, võin siis ennastki pidada kerges muusikas asjatundjaks juba vähemalt veerand sajandit. 25 aastat tagasi Tartus 16 seitsmeteistaastase teismelisena toonase populaarse tantsuorkestri Harblek salaja külastatud peaõhtute lummus on mällu sööbinud tänaseni ning süvendanud lugupidamist kergemuusika ja tema tegijate vastu. Vahetu kontakt oma lemmikmuusikutega oligi salajane, sest keskkoolilastele olid kultuurimajade peoõhtud tabu, mis võiks kõigutada käitumishinnet. Jaa, stereomagnetofon ei olnud isegi pillimeestel muusikutel austas oma lemmikbändi vastu erinud üksnes tantsusaali, vaid ka nende algatusel korraldatud džässifestivalidele kus muusika tundus esialgu teistsugune kui peosaalis. Kuid tolleaegsed tuntud nimed Uno Naissoo, Eri Klas, Aleksander Rjabov, Uno Loop sundisid kuulama ning tasapisi tekkis harjumus hiljem tarvidus kuulamiseks. Praeguseks tundub jazzi kontsert kõige ehedam ja kergemuusikataevas säravad jazzi tähed kõige kauem. Avaloona kõlanud leedi madonna tundub justkui sobimatu eelneva jutu ja nimede kõrvale. Aga autorile mitte, sest laulu esitaja Jaak Joala on eesti estraadilaeval kaasa sõitnud juba rohkem kui 15 aastat. Ning üldise populaarsuse tõi lauljale eelpool mainitud tantsuorkestri harv lekk, omaaegse laulusolisti ja tromboonimängija Andres Vihalemma juhitud menukas TV-sarisaade horoskoop. Veidi madonna ja vildist kübaraaegsest straadi. Laeva madrusest on tänaseks saanud meie estraadil esinevate ansamblite lipulaeva Radar esimene tüürimees. Kuna kerges muusikas on kõik asjatundjad, siis kindlasti kõik ei nõustu minuga ja eks mõnedki krõmpsutavad pahameelselt nina mitte nõustajatega. Nõustun ka mina, sest maitse üle vaieldakse ja ongi hea, kui meil on eesti lauljate-muusikute hulgas piisavalt valikuvõimalusi oma lemmiku äratundmiseks. Nina krimpsu tajatele tahaks eeskätt soovitada igas loominguga tegelevas inimeses hinnata vähemalt püüdu omanäoliste sele resest, muidu laseme ka esinejate ansamblite maitseskaala alla. Kui paljudest estraadilauljatest saab enne staar ja alles siis professionaal. Muuseas, nii juhtus ka Jaak Joalaga. Kui Joala 60.-te aastate teisel poolel straadi lavale tuli, võtsid teda tõsiselt vaid ta oma aiakaaslased. Igatahes 1969. aastal kirjutas keegi tütarlaps Noorte Häälele, et juubelilaulupeo suurimaks elamuseks oli temale näha peokülaliste hulgas Jaak Joalat. Ning vargsi oli ta oma iidoli saatnud koduukseni. Öödu Novosin joonistatud kustub ossadele. Need on alati kus leegiks kuumene, voodiga, otsuste on palju luuletustes helisevaid. Miks elus harva kohta? Need on, eks näis, tahaks rääkida. See laul jõudis Jaak Joala esituses 1972. aasta Rostocki lööklaulufestivalile. Loorbereid jäid küll saamata, kuid tahtmist ja oskust uute sihtide maha pööramiseks andisse piisavalt. Noormehel oli olnud hea muusikaline lastetuba. Kodus oli ta klaverit õppinud seitsmendast eluaastast kuni selle ajani, millal mamma võim veel lapsest üle käis. Kodune muusika, vaimsus, riis, tulevase estraaditähe sümfoonia ja kammerkontsertidele ooperietendustele. Nii et kui aastatel 1977 78 Joala laulis Estonias Sulev Nõmmiku lavastatud muusikalid õhtus, vest, saidi lugu ja siis ei olnud seal kaugeltki esimesi kokkupuuteid ooperimajaga. Estonia lavale jõudmisele eelnes tõsine töö repertuaari sisukuse ja vokaalse nõudlikkuse suunas. Üleliiduline tunnustus tuli 1974. aastal. Üleliidulisel straadi lauljate konkursilt tulid nii Boris Leht, Laan kui Jaak Joala koju auhindadega. 1975. aastal esindas Jaak Joala NSV Liitu rahvusvahelisel sopoti laulufestivalil ja selleks ajaks oli ta koduvabariigis populaarsemaid straadi lauljaid ja mitte ainult kuulajate arvates sest juba mitmeid aastaid oli Jaak Joala meie lauluvõistlustel heliloojate poolt nõutava maid, soliste. Sobotis laulis Joala Gennadi Taanieli laulu verelilledest ja temast sai esimene rahvusvaheliselt pärjatud eesti estraadilaulja. Edukas esinemine. Sopatiivse kinnitas, et Jaak oli tehtud teisest puust kui teised temaga koos alustanud biitansamblite solistid. Edasiminek tähendas talle eelkõige maitsekkust enese ja lugupidamist publiku vastu. Tööpõld oli lai. Eesti raadio fonoteeki laulis solist Uno Naissoo, Viktorignaatjevi Kustas kikerpuu Gennadi Taanieli Albert uus tuldi Raimond uusi laule. Valus kaotus katkestas nii head saaki andnud koostöö Aarne hoidiga. Sa. Ta ta voor. Palume. Või Norrast? Ja. Ja siin kohata. Eesti riikliku filharmoonia solistina esineb Jaak Joala paljudes liidu linnades, sageli välismaal, ikka sagedamini ja sagedamini esindab Jaak Joala Eestit. Kesktelevisiooni tähtpäevasaadetes ja uued laulud tulevad nüüdsest esiettekandele Üleliidulises televisioonis ning raadios varem kui Tallinnas. Laulja teeb koostööd paljude liidu tuntud heliloojatega Joala kontserdi afišil kohta, Paulsi tuhmanovi seepini, Sevast Tjanovi, Mardonovi, Reesnikovi nime. Esinemiste karussell tiirleb täistuuridel ja hoogu tuleb aina juurde. Kohtumine laiema publikuga tõstab kindlasti iga kollektiivi võimeid ja sunnib seadma kõrgemaid eesmärke. Üks tugipunkt on Jaak Joala praegusele kõrgusele jõudmisel tav radari instrumentaalkoosseis kelle mängu ampluaa on solisti kõrgetasemelise saatja funktsioonist. Jazzini. Tartu levimuusikapäevadel 1982. aastal võitis ansambli instrumentaalkoosseis suure auhinna. Seegi saavutus tekitas kaksipidi arusaamu. Ansambel esines laulusolist itta. Tõde on siiski selgelt ühene. Solisti väärib oma ansamblit ja vastupidi. Loomingulises koostöös ongi saavutatud professionaalsus, mis vaimustab paljusid. Viimasel ajal mõjub vitamiinina radariesinemistele laulude Ele ja Kaja Kõlar. Tänastest eesti heliloojatest on Jaak Joala kontserdikavades Kustas kikerpuu ja oma ansambli klahvpillimängija Sergei Pedersen. Laulud. Tõdegem. Kuulsus on sundinud solisti ansamblit töötama, oma maneeris, tungida iga laulu olemusse, avada esitatava sisu. Nimi kohustab. Staariks ei hakata, vaid saadakse. Kuulakem mida ütleb staaride kohta Voldemar Panso? Staar tähendab tähte, iga näitleja igatsus peaks olema, saada täheks, olla täht tähendab särada. Mis näitleja see on, kes ei sära? Me teame juba taevakehadest, et mida tihedama naine, seda suurem on sära, sest seda intensiivsem on plahvatus. Tihendage oma ainet, suurendage oma erikaalu ette säraksite intensiivsemalt ja kaugemale. Ja see mõttetera oli öeldud küll näitlejate kohta. Aga teine meie kuulus teatrimees Kaarel Ird, kirjutades ajalehes edasi kunsti professionaalsusest ei läinud mööda ka Jaak Joalast, kinnitades, et professionaalsus leiab alati tunnustuse, mis ületab ühe vabariigipiirid. Ja keevatuultes lõhnab mul. Sõjaga. Korde mehed käisid err, paake. Kodu kaame. Nii põrmuks löödi Leenu. Sõjaga käin. Kord käin EDS viimseks. Eesmaa. Ja. Ja üla ja. 1981. aasta esimesel mail kirjutas NSV Liidu rahvakunstnik muslim, magama jääb Ajalehes Savitskaja kultuure, rubriigis meistrit noortest oma arvamuse Jaak Joalast. Rahvakunstnik märkis, et lauljatee alguses püüdis ka tema kopeerida oma lemmiklauljat Georg Otsa kuid vabanes sellest haigusest kiiresti ja maga. Majev jätkab. Esimene, mis teda Jaak Joala juures köitis, oli see, kuidas noorsolist omamoodi värskelt ja kunstiliselt veenvalt esitas Aarne Oidi tuntud ja armastatud laulu, vana meloodia. Solist leidis oma värvid, kerged, peened, elegantsed rahva, kunstlik muslim, maga, majev lõpetas oma arvamuse. Jaak Joalast. Hea lavaline välimus, hoogne, väga estraadi, laulmismaneer vulgaarsusteta, mida vahel straadi spetsiifikat esitatakse Stampideta kedagi või midagi kopeerimata. Aga peamine, mis temast köidab, on selge kõlav kandev hääl, mida ta eeskujulikult valitseb. Vaba hingamine, mida ei ole kaugeltki igal solistil. Peaaegu alati laulab ta kaunilt, ilmekalt see tähendab hingega. Tuleb igati stimuleerida nende tööd, kes on tõeliselt andekad. Nõustudes rahvakunstniku arvamusega uskugem ka Vana-Eesti talupoja ütlust, anna sellele kapsale rammu, kes kosub?