Tänaseks külaliseks on laiahaardeline kirjanik ja akadeemik Jaan Undusk, kes jaanuaris 2016. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia oma teose eesti kirjanike ilma vaateste eest. Jaan Undusk on äärmiselt laiahaardeline, tegutsedes juba pikaajaliselt nii kirjandusuurijana kui ka kirjanikuna. Tuntumad ja märgiliseks saanud teosed on romaan kuum, 1990.-st aastast ja 1998. aastal ilmunud uurimus. Maagiline müstiline keel. Teatrisõbrad seostavad Jaan Unduski nime aga ehk hoopis teatri välja, aga kuna ta on ka viljakas draamakirjanik, kelle näidendeid kud Paivienna keeveedo ja Bulgakov on mitmetes Eesti teatrites ka lavastatud. Mõistagi ei saa mainimata jätta ka Jaan Unduski suurt panust kirjandusteadusesse nii kirjandusteooria kui ka kirjandusloo uurimisel ja tõlgendamisel. Ning oma värskeimas tunnustatud teoses Eesti Kirjanike ilmavaatest püüab Jaan Undusk tabada Eesti alal tegutsenud tüvi kirjanike loomingu ja vaimutuuma. Mul on au ja väga hea meel, nõnda laiahaardelised, kirjaniku ja mõtlejad tervitada täna ka siin klassikaraadio stuudios professor Jaan Undusk. Tere. Palju õnne Kultuurkapitali aastapreemia puhul. Te olete nii kirjaniku kui kirjandusuurijana äärmiselt aktiivne, ent sõnavõttudega ei astu avalikule pildile. Väga sageli. On see teie teadlik valik olnud või kuivõrd selline süvenemist võimaldav eraldatuste ja tööga paratamatult kaasneb. Aitäh küsimuse eest. Ma ei tea, mida, mida tähendab avalik esinemine? Võib-olla tõesti raadios ja televisioonis maa eriti sageli ei käi, aga aga noh, igasugustes konverentsisaalides ja ja mujal tuleb üsna tihti üles astuda, eks natuke tuleb nendeks valmistuda. Nii et ei saa ju lõputult, kogu aeg oled ees, natuke tuleb vahepeal ka mõelda. Eesti kultuuriüldsus tunneb laias laastus kolme Jaan Unduski, kirjandusteadlane, prosaist ja näitekirjanik. Kas te olete alati tegelenud nende kirjandus välja eri harudega paralleelselt, kuidas see nõnda kujunenud on? Nojah, seda on ju, üldiselt on tegelikult ju raske öelda et kirjandusloolasena ajakirjandusteoreetik, kuna tegutsemine on ju ka minu amet ja nii-öelda leivatöö kuigi me oleme alati püüdnud alati püüdnud ikkagi selle poole, et et ma kirjutan asju. Ja nõnda, et ma sellest ise mingit rahuldust tunneks. Aga jah, sem, eks kirjutamise tung on alguse saanud ikkagi sellest, et tahad, mida mingi mingi proosa asju paberi rabarile panna, luuletusi kirjutada, tähendab, ilukirjandust teha ja siis hiljem anda noh, kahjuks niimoodi muutunud nagu rohkem harrastuseks siis kui siis kui tekib siis, kui tekib pause selle põhitöö vahele ja, ja ega neid ei olegi alati nii lihtne leida. Nii et see paralleelsus on paralleelsus, on osalt ka näiline. Kui sa tahad ikkagi romaane kirjutada, siis selle aluseks on suuristumine kõva tagumiku paralleelselt kirjutada mingit nõudlikku uurimust ja romaani, see, see paralleelsus on väga tinglik, sa ikkagi pead need ajad kuidagi omavahel järjestikku ära jaotama. Teie viimane teos eesti kirjanike ilmavaatest ongi mahukas kogumik esseesid kirjanikest, kes on olulisel määral eesti vaimulugu mõjutanud. Milline selle kogumiku tekkelugu oli? Need tekstid pärinevad ju eri perioodidest, et kuidas ja mis aja jooksul ta selle valiku tegid. Kogumikku koostasite. No eks ta sai alguse vist sellest, et, Ilmamaa kirjastus tegi ettepaneku Eesti mõtteloo sarja ka oma panus anda. Ja ma viivitasin selle selle soovi täitmisega üsnagi pikalt, sest ma ei tahtnud lihtsalt kokku panna artiklikogumikku siit ja sealt vaid mulle tundus, et see võiks olla. Kui see on juba siis Eesti mõtteloo sarjas, siis ta võiks olla Eesti keskmine, ma olen kirjutanud ka asju, mis, mis ei ole seotud otseselt eesti kirjanduse, eesti kirjanikega eestikeelse kirjandusega. Ja, ja ma proovisin siis nagu komponeerida ka juurde kirjutades mõningaid asju viimastel aastatel, siis sellised terviku, mis nagu hõlmaks hõlmaks siinsel maal arendatud kirjakut tuuri, sest noh, ütleme enam-vähem algusest lõpuni hakata pihta 13. sajandi algul, meil on siin kroonik Henrik, eks ju, lätikeelne esimene vabandust, ladinakeelne esimene autor, Läti Henrik kellest ma kirjutan ja lõpetan siis mati hundiga. Et need on sellised nagu kirjaniku kesksed kirjaniku kesksed analüüsid. Ja, ja kui ma seda raamatut kokku panin, siis ma ise mulle endale ka selgus see, et tegelikult see, mida ma siis olen otsinud kirjanduses ilmselt ilmselt ikka kõige esmalt isik isiksust. Nii et selle seetõttu saigi see, see valik sinna ka inimeste keskel, ütleme nõnda. Olete te nõus kuulajatele lugema ette väikese väljavõtte oma kogumikust? Jah, ma olen neid lõike ühel ja teisel puhul juba lugenud, aga mulle tundub, et Koidulast ma veel ei ole lugenud, see on selline tegelikult alguse saanud kõnest Kroonlinnas mälestustahvli ees selle maja juures, kus Koidula kunagi elas Koidula teatavasti läks ju on 1873 abielludes Eestist Kroonlinna elama, mis, mida tajuti nagu eesti kultuuris. Kui noh, pöördeliste negatiivset sündmust ja seda on proovitud siis edaspidi seletada, et mis siis see kaasa tõi ja kas see oli nii dramaatiline saraminek, nii edasi. Ja mina siis siin pakun selles vaikses loos väljagi oma seletuse, miks tunti Koidula äraminekust siis sellist sellist noh, ma ei tea, nördimust, kurbust. Ja ma loen selle asja lõppu. Koidula oli kuninganna, tal oli Eestiga olnud nagu äkki selgus, mitte tööleping, vaid kohaloluvanne. Pole vist olnud teist isikut, kelle füüsiline lahkumine Eestist oleks jätnud masendava mulje. Rahvas vaikis, kuninganna oli maalt lahkunud, mesilasema oli ilma sülemite tarust väljunud. On inimesi, kelle ülesanne on kohal olla. See müütiline teadmine, mida rahvas endas isalt kannab tingis muuseas Koidula tragikoomilise ümbermatmise kroonlinnast Tallinna aastal 946. Kroonlinna saabudes taipas Koidula otsemaid, et oli end naisena alahinnanud ja sooritanud seeläbi kummalise reetmise. Temal Koidulas polnud õigustanud maha salata, sest see alandas kogu rahvast. Ta läks ainult kroonlinnas, sepitseda veel sadu värsiridu ja pidada lõkendavaid patriootilisi kõnesid. Kõik see poleks enam midagi aidanud. Tema vanne polnud seotud tööga. Mitte abielu, elumured, lapsed, ilmastik, haigus, kroonulik, miljöö või luuleallika kuivamine. Koidula saatus annab mõista, et mõnikord on kõige tähtsam lihtsalt paigale jääda. Kohalolu on kuningaseisuse metafüüsiline alus. Kroonlinn redu saari püsib eesti kultuurikaardil kui klassikaline ebakoht kui eesti Aminioon. Koidula on traagiline märk inimesest, keda otsustaval hetkel polnud äkki enam kohal. Kõlas Heino Elleri männid viiulil Iivi Ots ja klaveril Maksim sura. Delta jätkab, saatekülaline on Jaan Undusk. Ja jutt on teie viimasest ilmunud esseede kogumikust Eesti Kirjanike ilmavaatest. Kas on küsimusi, mis aegadeüleselt kirjanikel meelel on, nende ilmavaadet mõjutavad või on igas ajas oma teemad ja küsimused? Tark vastus on, et just nii ja teisiti. Eks sellised sellised teemad nagu võim ja vaim ja ja, ja elu ja surm ja need ole ju läbivad ju kõiki ajastuid need on alati inimesega kaasas, aga, aga muidugi ka siis nii-öelda neid pealisteemasid katvaid teemasid, mis, mis nende suurte teemade peal nagu mängitakse läbi erinevatel aegadel eri moodi. See on ka selge, siin sõltub muidugi ka sellest, et ega alati ei saa, ei ole lubatud, ei tohi teatud teemadel mängida, mis millel nagu tahaks. Ja siis noh, võib öelda ka nii, et mõnikord on kirjanduses seotud selline süvenemine, sümboolne süvenemine ju ka sellega, et teatud asjadest ei saa otse rääkida. Võtame kasvõi see selle, meie Eesti nõukogude kirjanduse. Toimus küll juba, oli küll tol ajal ideoloogiline surutis noh, erinevatel aegadel erinev ja nii edasi, aga ometi suudeti kirjutada suurepäraseid raamatuid, kuidas siis nii ikka saab, ilukirjandust saab alati teha täpselt nii, nagu sa tahad, mitte täpselt nii, aga elu kirjandus saab ilukirjanduses saab oma teemad, ma arvan alati läbi mängida ja muidugi see konkreetsus astes varieeruv, kuid et noh kui sa seda mängida, tänapäevased, lähed ajalukku, kui sa mängida pealispinnas, lähed sügavamale. Aga, aga küllap, küllap on kõik võimalik. Tõnu Õnnepalu on öelnud, et mida isiklikum kirjanik julgeb olla, seda üldisemaks ja hõlmavamaks tema pilk oma ajale võib ka osutuda. Kuidas teie seda näete? No ma arvan, et see on ilus mõte. Muidugi siin sõltub ju kõik isikust, ega iga inimese isiklikus ei ole väga huvitav ega hõlmav, äkki äkki on see nõnda või kõik sõltub muidugi sellest, kuidas seda väljendada oskab. Aga selge see, et kui on tegemist mõtleva ja tun Ma mõtleva ja ka avaralt tundva inimesega, kes kes ei tegele maailmas ainult iseendaga või mingite mingite kitsaste probleemidega, siis selle inimese isiklikus on, on, on, ongi kogu maailm. Möödunud sajandil olid kirjanikud, intellektuaalide on suuresti ka avaliku arvamuse kujundajad ja mõneti ka ideoloogiate kinnistajad. Praegu me elame aga kuidagi hoopis teistmoodi, sellised väga tiheda info välja ajal, mil kõike on meeletult palju, sealhulgas igasuguseid arvamusi ja vaateid, mida on igalühel praegu levitada hõlpsam kui kunagi varem. Kas täna on kirjanikel veel ka sama roll, mis kunagi või milline on kirjaniku vastutus sellise olukorra sees? Praegu? Ma arvan, et vastutus on vastutustunne peab olema alati piisavalt ergas ja see määrab ära kirjanikuga lee prim. Aga muidugi kirjaniku roll on muutunud, kunagi vist oli Hando Runnel see, kes ütles, et kui ta nõukogude ajal oli millestki puudu, kõigest oli kogu aeg puudu siis ta võttis telefoni ja helistas siin kirjanik Runnel, meil oleks seda ja toda vaja. Siis tootilise Kirjanike maja ukse taha. Niimoodi vist jah, võib-olla tänapäeval ei ole nii kerge, see asi ei ole kirjanik, selline autoriteet. Kirjutajaid on ka ju tohutult palju. Kui te lööte Interneti lahti, siis kõik kirjutavad kõik kirjanikud. Kirjutamist tuur, ma ei teagi, võrdsa kirjutamiskultuuri on tõstnud nii-öelda vertikaalselt, aga ta on tohutult avaraks muutunud horisontaalselt. Nii et mina ei oska seda nüüd öelda, ma arvan, et ausa, ausa inimese, vastutustundlik sõna on alati mõjukas. Aga kuidas selliseid tekstirohkuse sees praegu suured autorid või suured mõtlejad või tüvitekstid üldse esile tulla saavad või on nende aeg möödas? Eks nad ikka tulevad, kogu aeg ilmub midagi, mis jääb pinnale osas natukeseks ajaks pinnale, osad osad hiljem ja ma arvan, et kokkuvõttes see, mis nagu ühest või teisest ajastust üle jääb, mida te nimetate siis need? Jah, kunagi oli see tüvitekst mõiste, mille ma ise kasutusele võtsin, aga nüüd on igasuguseid muid tüvesid tekkinud. Ma arvan, et see hulk lõppkokkuvõttes on ikka seesama, lihtsalt prahti on rohkem ja ja sellist, kõik läheb ju, kõik läheb ju enamasti kaotuse, mida me tänapäeval võtame, hullem on see, et, et kõik lähebki näiteks kirjavahetused, kus mõnikord saab väga olulisi asju üles kirjutatud ja kõik läheb õhku interneti. Aga ma arvan, et need testid, mis jäävad nii-öelda kirjutatakse ajastu nahka, need on elaneid. Neid on ikka enam-vähem ühepalju. Ajastust ja ajalookirjutusest räägite te palju ka oma uues teoses ja te olete seal väitnud, et ajalookirjutus on tegelikult valik. Kas te võite seda natukene avada, seda mõtet? Noh, ajaloo kirjutusena valik tagantjärele ajalugu tehakse ikkagi. Olevikust minevikku. Ja on ju väga palju selliseid näiteid teid, kuidas hiljem tähtsaks osutunud sündmus, mingi kuupäev. Kui me läheme tagasi sellesse päeva enesesse ajaloos vaatame ajalehte. Mitte midagi ei juhtunud. Aga hiljem selgus, et nii palju juhtus, nii et seda, mis tegelikult juhtus, see selgub ju see selgub aja jooksul. See ei ole kohe selge. Noh, kui te küsite nüüd, et mida näiteks meie oleme siin valinud, meie oleme valinud näiteks selle, et eestlased on riigi rahvas. Et meil on oma riik, eks ju, kui palju olen mina ja oleme kõik pidanud kuulma selliseid väiteid, et kuidas ühe ühe noh, sellise keskmiselt suure linna suurune rahvahulk arvab, et tal on vaja riik ja miks seda on vaja, see on ju ebaökonoomne. Aga me oleme selle valinud ja see ei ole olnud siiski mitte nii väga iseenesest mõistetav, kuid kui meil see valik nagu praegusel hetkel ära võetaks või seda ei oleks enam võimalik, see valik ei oleks enam võimalik, siis ma arvan, et me tajuksime tunneksime ennast väga halvasti. Ehkki võib-olla mõned asjad läheksid hoopis paremaks. Vabandan selliseid ketserlikke juttu, aga see on lihtsalt selline mõtteeksperiment. Ajaloos on ka olnud perioode, mil sellise kultuurilise eneseteadvuse kasvatamiseks võitluse tekitamiseks tuginetakse mingisugusele suurele narratiivile või sellisele ühti sele ühisele sihile või nägemusele. Mida teie arvates Eesti pea sajandivanuseriigina täna ja pikemas perspektiivis maailmas püsima jäämiseks toimetulekuks vajaks, kas me vajame mingisugust suurt ühist nimetajat? Seda on küll need jube raske öelda mis me peaksime aluseks võtma, noh, esialgu on meil teada see, et maakera on siiski ümmargune. Tundub olevat iseenesest mõistetav, aga kunagi tulevikus see kindlasti enam nii ei ole. Ma ei oska öelda, aga mulle ma tulen ikka sellesama sõna juurde tagasi isiksus. Ja ma vist ka selles samas raamatus, millest me siin täna räägime ütlen seoses Jaan Krossiga seda, et kui ühel rahval või riigil on olemas piisav isiksuste varu siis on kõik võimalik. Ja võib-olla, et kui neid suuri sõnu teha olekski see meie Meie baas ja paljude teiste baasee, et noh, proovida proovida saada isiksuseks, proovida aidata ka teistel saada isiksuseks. Noh, see on selline abstraktne jutt, aga konkreetsetes olukordades on, on täiesti võimalik ka niimoodi tegutseda, tänast kasvatada. See eeldab ka tublisti iseendale, aja ja tähelepanuvõtmist, et ennast laadida ja täita ja täiendada edasi. Ja iseendale aja võtmist aga on ka öeldud nõnda et inimese moraal on nii palju väärt, kui palju on tal aega teiste jaoks. Ja see, kes ütleb, et kogu aeg, et tal Mul on aega vähe nagu me tihtipeale paljud kõik ütleme see väljendab tegelikult moraalset nõrkust. Aeg on mõnes mõttes moraalne kategooria ja just nimelt noh, mul on ka üks selle aineline see olemas, ehkki mitte selles raamatus. Et mis on üldse heategu, heategu on see, mis on tehtud täpselt õigel ajal. Ja kurioosne on selle juures see, et me tegelikult mäe enamasti tajume mis on ühel või teisel momendil. Õige teha, tajume seda, aga ma tihtipeale petame ennast ja teeme midagi muud. Mis on teie jaoks need õiged teod, kui te parasjagu ei kirjuta? Millega teie end laete ja täidate uuesti Ei, seda ma nüüd ei oska, mis mulle meeldib, mulle meeldib jalutada näiteks. Siin noh, alati on meeldiv jalutada mõne teise inimesega või loomaga, näiteks koeraga. Ja kui ma käin ka välismaa, mida on piisavalt palju ette tulnud töötööga seoses siis ma proovin asju korraldada, nõnda et kui ma kuskil oleneb, mul jääks ikkagi seda jalutamise aega ümber, vaata et ma saaksin natuke ringi vaadata ja nuusutada ja nii edasi, et ei ole lihtsalt, et lennujaamalt kuskile konverentsile, siis jälle tagasi. See ei ole mingi reisimine, ega see ole mingi maailma vaatamine, see on lihtsalt mõttetus. Tegemine. Mis teil, mis teil järgmisena plaanis on, nüüd pärast selle suure kogumiku ilmumist, mille kallal ta praegu edasi töötate? No ega sellest ei tahagi rääkida, aga ma olen vist juba kuskil veksli välja andnud, et võiks panna ühe enam-vähem sama paksu raamatukokku nüüd baltisaksa kultuuri ainestikust. Ma olen ka sel sel teemal piisavalt palju kirjutanud ja see kõik ei olegi eestikeelne, tuleb veel kõigepealt eesti eestikeelseks teha, ümber panna. Et äkki tuleb ka välja mingisugune terviksesse baltisaksa kultuur ja see on tegelikult meie, meie enda kultuur, meie oma kultuur, ainult et selle vanemas osas, siis ta tuleb alati arvestada, et me ei hakanud siin eestikeelse kirjakultuuriga nagu tihtipeale öeldakse, tühjalt kohalt ja küll on see ikkagi õhukene kultuurikiht ja see ei ole, see on päris paks. Ainult et tuleb üle saada sellest mõtte krambist, et kõik, mis on meie, Eesti see on alati olnud eestikeelne ei ole nemad. Aitäh teile, Meiega oli stuudios täna kirjanik Jaan Undusk. Jääge kuuldele.