Kell on 842, Vikerhommik läheb edasi, Helle Rudi ja Taavi Libe on stuudios ja külla on tulnud ka Andres Noormets. Tere hommikust. Tere hommikust. Ja palju õnne raadioteatrile. Raadioteatril on 89. sünnipäev. Jah, see on niisugune tähistamise päev, mis läheb kokku Felix moori sünnipäevaga, sest raadioteatri tegelik sünnipäev on Eesti vabariigi sünnipäeva varjus. Sünnipäev on tegelikult 24. veebruaril. Andres miks on sinul kui lavastajale huvitav teha raadioteatris? Sellepärast, et raadioteater on mõõtmatute võimaluste maa kui niisugused teatrid, mis kasutavad visuaalseid väljendusvahendeid peavad ikkagi tõsiselt, et mõtlema ja pingutama, kuidas see asi kõik välja näeb, siis raadios on ikkagi kasutusel ainult audiokanal. Ja ma ei pea mõtlema pildi üle reaalsuses, vaid mõtlema pildi ülekuulaja peas. Et tegelikkuses me me vahendame või, või saame kokku oma kujutluses. Ja see pilt võib olla väga mitmekesine, ükskõik missugune põhimõtteliselt, sest kui mina räägin ühte lugu sinna kõrvale nii-öelda tekitanud kuuldepildi, siis ja me kõik kolmekesi seda ühel ajal kuulama, siis ma arvan, et need pildid, mis meie peas on meie niisuguses vaimusilmas võivad olla absoluutselt erinevad vastavalt sellele, mida me näinud kuulnud oleme, milline on Me kujutlusvõime. Et selles suhtes on see raadioteater väga niisugune kõikvõimas tegelane, sest filmis, kui ma tahan sarnast lugu jutustada, võib-olla filmi heliriba kõlab täpselt sarnaselt. Aga mulle antakse ette ikkagi väga konkreetne kujutlus. Minu kujutlusele seal ruumi ei jää, mulle antakse pilt ja see vot sellises maailmas toimubki. Aga jah, raadioteatris on ta avatuna. Me tahtsime sinuga rääkida täna peamiselt just sellest helide maailmast ja heliefektide tekitamisest ja, ja meil on tegelikult üks lõika mängida, see on kuuldemängust meri üks katkend. Kuulame selle ära ja siis räägime edasi. Olgu ja skuuneri kapten ütles, kui ma tahtvat seda reisi kaasa teha, et siis tagasisõidul saarele jõuda. Ei ole temal selle vastu midagi. Vahepeal juba tormab, enam pole, mitte mingisugust vahet. Ei olekski õpetajat vees, kirjutab hoomatele hukkumisest. Kirjapudelid merre. Liigas väsimusest roolis tukkuma pudeli mõndagi akki otsaga üle selja tõusis merest otsiooni leiduv astme suurde lähtume tüdimust. Rohelise Rotermanni ilmumine tähendab aga laevakindlat hukkumist. Kogerman teatab ikka laeva hukkumisest, hingamise müramise või ka mõne madruse peksmisega, sest Quatermain omandab oma tegevuslaadi teatrit tegema. Kui see iseloomus alguses jootsetavaim julmalt hääl, veid, lõnga hääl, kontser mõjunud. Ta saadab laevade rännakul enne laeva uppumist, ilmub aga merelt hoiatuseks ning siis peavad mehed paatides liikuva laeva saatuse hooleks jätma. Kulla nuusk, see oli rumal ebausk, meie kaitsevaim on vaid jumal ise seal ära. Andres, kuidas see tehtud on? Peab pihtima, et see on tehtud ainult ühe häälega, kõik. Selleks on paar põhjust, üks on võib-olla see, et rahakott oli kõhna paljude näitlejate palkamiseks ja ja väljakutse oli teha kõiki kõiki kõiki asju ühe ühe häälega. Sellepärast et inimhääl on ka väga mitmekesine ja, ja tõepoolest on suuteline looma erinevaid atmosfääre. Ja siin tõepoolest ei ole kasutatud ühtegi elektroonilist abivahendit, isegi mitte kajatamist, vaid vaid ta on lihtsalt, et see võimalus raadios, et kasutada peaaegu lugematu arv heliridu ja need üksteise peale laduda ja kokkuvõttes on võimalik inimhäälega tõepoolest maalida ükskõik missuguseid pilte. Milline see järjekord siis tegelikult on, kas kõigepealt sa tegid need taustahelid või siis kõigepealt sa lugesid siis selle nii-öelda jutustaja osa sisse, kes, kes on selle tormi keskel? Nojah, tegelikult ikkagi see jutustaja oli esimene tegelane, kui nad teda on kõige rohkem ja see hääl on vana vanainimese hääl. Peale seda siis hakkasid tulema need, need hääled, mis esiteks olid mulle kõige rohkem sarnased ja, ja siis noh, nii-öelda tasapisi kõik muud seal on ka naistegelasi, muuseas mida see üks hääl siis pidi pidi esitama. Ja siis hakkasime neid asju kokku panema, hääli pidi ja pärast see see tausta helindus tuli, tuli noh, nii-öelda kolmandas järgus. Kui see taustahelendus oli tehtud ja see oli mingil kombel kokku mängitud, siis selle intensiivsus tegelikult ütles, et nii mõnegi stseeni tegeliku intensiivsuse ja ja see veidi kohmakas näitleja pidi oma tööd mitmeidki kordi üle tegema, et see intensiivsus ka inimhääles olemas oleks, sellepärast et ma ei kujutlenud täpselt ette, kuidas see kõlama hakkab, kui ma neid hääli esimest korda tegin. Et see näitleja valike olen, olen seda võib-olla öelnud varem, aga, aga see, see näitleja, kes seda esitab, ei ole minu lemmiknäitleja. Aga tal on üks väga hea omadus, mida paljudel teistel ei ole, et ta saab kogu aeg kohal olla. Ja mul on alati võimalik öelda talle, et tee see ümber, sellepärast et see on tõepoolest jama, mis siin praegu kostab, tegelikult ta ei pahandada, allub ei nõua ühe tunni eest juures ja see on ainus niisugune kõige suurem konks selle asja juures. Ma olen kuulnud. Legend, et kui Eesti näitlejatele teha järjejutu lugemise pakkumine, siis nad võtavad selle vastu ka hästi suure sellise ärevusega hinges, et see on ikkagi suur eneseületus just ette lugeda raadios teksti, kui lihtsalt tulevad inimesed, eesti näitlejad raadioteatrisse oma häälega tööd tegema. Ma arvan, et tulevad hea meelega, esiteks sellepärast, et kuuldemänge tehakse tänapäeval nii näpuotsaga. Me oleksime suutelised võib-olla rohkemate ka toime tulema, aga erinevatel põhjustel me teeme neid umbes neli aastas. Siis võib ju ette kujutada, et kui noh, ühes kuuldemängus on üks sell nagu kõik kohad ära võtnud, siis mis sealt üle jääb, et tegelikult tullakse hea meelega sellepärast et seda ei juhtu kuigi tihti. Ja, ja see ei ole isegi väga suur probleem, et me ei suuda näitlejatele tasu maksta, sellepärast et nad on kohati nõus isegi ilma tasuta tegema, sest tänapäeval satutakse telekaamerate isegi kinokaamerat, et oluliselt tihemalt tihedamalt kui, kui raadioteatrisse mikrofoni ette Me Taaviga enne ka proovisime teha minust helirežissöör eelist raadioteatri võtmes ja mul oli kodune ülesanne siis tekitada selliseid asjadega, mida võiks raadioteatris kasutada. Ja kõige suuremad tagasisidet sai minu lahenduse saagimise häälele. Ja ma nüüd teeks sulle selle ka Andres ette, et sa võid nüüd öelda, et kas see sinu jaoks on saagimine või ei ole, sest et Taavi, kes muidugi nägi visuaalselt, kuidas seda heli tekitatakse, ütles, et see ei ole saagimine, kuulajad aga ütlesid, et meenutab küll, seda. Tähendab ma natuke aeglasem keeruline kaadervärk. Noh, tinglikult on, ma kujutan ette jah, et seal ütleme küüneviiliga saetakse midagi papisemat, niisugust kergemat ja lihtsamat, mis iseenesest on ju ka saagimine, sest saagimine ongi edasi-tagasi liikumine ja edasi-tagasi liikumine siit tõepoolest kõlas läbi. Aga ma saeks oksa, millel ma istun seal päris. Tähendab välja ei võtnud, päriselt, ei anna välja, sellepärast et selle oksa ja, ja, ja ütleme, metallsae hääl on veidi teistsugune ja ma pean ütlema, et et see puu vastupanu annab asjale mingisuguseid teistsuguse mahu. Siin praegu sellel materjali erilist vastupanu ei olnud, väga rõõmsasti kõlas kaasa lihtsalt. Aga ma saan aru, et väga palju seal raadioteatri stuudios ikka ei ole tarretist nurgas ja, ja papptopse ja ja anumaid, liiva ja kruusaga, et, et neid heli efekte reaalselt kohapeal tehakse vähe. Kui me seda nimetame heliefektiks, siis jah, tõepoolest, et pigem kasutatakse reaalset heli. Sellist heli saab kasutada siis, kui tegemist on kuuldemänguga, mida esitatakse koomiksina, mis on täiesti mõeldav ja, ja see oleks väga, väga okei selles selles kontekstis. Kui me mõtleme filmi peale. Kui ma näen filmis, et mehed saevad ja tehakse taolise asjaga heli taha, siis ma pean ütlema, et publikul ei pruugi olla väga suurt probleemi sellega sest pilt ütleb ise asja ära ja ma lihtsalt saan selle kaudu helinduse, millele ma väga suurt tähelepanu ei pööra. Sest noh, me oleme näinud ja kuulnud, kuidas tehakse et väga-väga hea materjal inimese hakkimiseks on, ütleme, ma ei tea, melon või, või arbuus ja nii edasi ja nii edasi, et selleks ei pea üldse nagu reaalselt lihakasutama ja nii edasi. Et kui kasutada mingisugust, ma ei tea, seakülge siis ei kõla üldse nii ehtsalt, kui, kui kõlab üks mõnus melane. Et noh, need asjad on, on väga tihti filmi helindamisel, et saavutada tõesti et noh, justkui me oleksime sealsamas, siis kasutatakse taolisi vahendeid, päris palju ollakse selles väga nutikad. Ma olen näinud päris mitut. Ja see on päris populaarne populaarne žanr. Maailmateatris, kus tehakse live live kino. See tähendab, et näitlejad mängivad reaalses ajas. Sellest tekib videopilt, ütleme lava kohale ja me näeme ka helindus, kuidas seda tehakse. Ja seal tõepoolest näeb, kuidas üks või teine heli sünnib taustale ja ja näed ka, kuidas seda, kuidas seda tehakse. Ja ülevalt ütleme, kino linnalt näed, kui ehtsalt see mõjub. Et tegelikult on võimalik. Teha mitte reaalsete asjadega väga reaalset heli, ütleme noh, olukorrale mittevastavate esemetega. Aga üldiselt raadioteatris tundub antud momendil huvitavam, isegi kui sa lähed, ütleme mikrofoniga reaalsesse ellu ja laseb sellel kohale tulla. Sest mul on mõned niisugused kogemused, et kui näiteks minna suurde ütleme, ma lähen Selverisse ja võtan seal heli üles. Kui ma olen reaalselt selveris ja kogu see visuaalne kära on seal kohal, siis ma ei pane seda helipeaaegu tähele. Aga kui ma siis stuudios selle helipildi lahti teen, siis on see midagi sellist, mis tõepoolest jahmatav. Sest meie kaubanduskeskused on, on väga helirikkad kohad ja võib öelda väga kärarikkad ja mürarikkad kohad. Inimene ei märka seda ainult sellepärast tihti, et see visuaalne kärarikkus on veel suurem. Et on võimalik ühe meele tajumisvõimekust summutada teise meelega. Ja me, ma arvan, et oleme päris tihti niisugustes kohtades, kus me ei saagi aru, mida meile tegelikult sisestatakse kas või alateadvusesse. Ja ma olen tähele pannud ka seda, et kui teinekord juhtub olema noh, minul kõrvad nagu kõigilt kõigil teistel inimestel ja, ja need on täis täpselt samu asju. Aga teinekord satud sa vaikusesse, kus noh, ei olegi midagi. Siis kummaline, aga kõrvad annavad niisuguseid signaale, mis, mis on omased. Elektronaparatuuri-le ütleme, paned pillid taha, elektripillide, seal mingisugune asi natuke sygiseb ja annab niisugust väikest pidevat tooni ja nii edasi. Tegelikult ei olegi võimalik nende kõrvadega enam päris vaikuses viibida, võib-olla see tõesti tahaks mingisugust pikemat olemist kuskil, et need ka maha rahuneksid. Nad on kõiki neid vili, näide krõbinaid asju täis. Proovige järgi, see võib päris noh, kummaline kogemus olla. Andres Noormets, suur aitäh selle intervjuu eest. Palju õnne tänase päeva puhul raadioteatrile ja ma saan aru, et seda seminari, mis täna toimub või konverentsi saab, kui vaadata kultuuriportaalides ja osa sellest on nähtav. Ma ei tea, kui palju täpselt just, aga, aga on küll jah. Kes on pildisõbrad, need saavad vaadata ja kes ei ole, siis vaadake pilti, kuulake lihtsalt, mis seal toimub ja aitäh huvi tundmast. Andres Suur aitäh.