Vikerraadio. Tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja tänases saates kutsume teid botaanikaaeda. Saade on pisut teistsugune kui tavaliselt, nii et kui teil juhtub olema raadio lähedal ka arvuti, siis võite õige varsti sisse logida ennast novaator punkt EE leheküljele ja näete ka, mis toimub botaanikaaias. Olen siin koos praktikanti Johanna Kuusega, kellega koos seda saadet teemet ja põhjus on see, et siin on avatud näitus taimne eksootika toidulaual. Johanna, ma alustan sinust kõigepealt, kui tihti sina satud? Ta on ikka aeda ja mitmes kortsus esinejal, endal satun siia häbiväärselt harva, aga olen ma siin kuskil viiendat korda. Taimed huvitavad sind? Eks ikka ilusad lilled on ikka võlused vaadata. Mind huvitavad need taimed, mis kõlbavad suhu panna ja alati tegime nendega see küsimus, et kas võib või mitte täna head kuulajad, ma luban teile, et te saate teada nende taimede kohta, mida võib julgelt suhu panna ja milliseid maitseid proovida. Nii et tänane saade on siis botaanikaaiast saatejuhtideks on Johanna koossepressaraim head kuulamist. Niimoodi head kuulajad ja nüüd oleme siis Tallinna botaanikaaias, täpsemalt troopikamajas, kus alustame oma ringkäiku, sest botaanikaaias on sellest nädalavahetusest kuni viienda veebruarini avatud ääretult põnev näitus, mis räägib taimsest eksootika, kas toidulaual ja kes on need parimad teadjad kui botaanikaaia botaanikud, kes võiks sellest, keda minu kõrval on. Urmas Laansoo. Urmas alustame sellest, kui palju on maailmas taimi, mis kõlbavad süüa. Inimesel. Mitukümmend 1000 liiki kindlasti on toidutoimi aga kahjuks häbematult vähe. Neid tuntakse laiemalt. Austraallased tunnevad oma toidutaimi paapua Uus-Guineas või Borneol, Malaisias on omad kohalikud toidutaimed või nagu meil Eestis tuntakse ju ka kohalikke taimi, keda võib süüa näiteks põdrakanep, keda troopikas ei kasva. Siis me sööme või tarvitame toiduks häbematult vähe seda, mida maailma taimerikkus pakub. Aga võib-olla on põhjus selles, et paljud taimed näevad küll isuäratavad välja, aga maitse on kohutav, vahel ka mürgine ja tappev. No täna nendest juttu ei tee. Ja loomulikult on ka mürgiseid taimi olemas, loomulikult ka on olemas selliseid taimi, mille maitse või lõhn kõigile ei pruugi meeldida ja me ju teame, et lennukesse isegi kõiki puuvilju ei tohi kaasa võtta. Jack, ruut on üks selline, kes lõhnavat omaduste poolest on paljudele vastuvõetamatu. Aga maitse on väga hea ja ega maitse üle ei saa vaielda. Maitse üle sageli lausa kakeldakse, et on sellised taimed, kes meeldivad ühele, aga teisele ei pruugi meeldida. Avokaado on ju niisugune. Meile mööda puuvili, mitte köögivili, nagu vahel ekslikult on arvatud. Kelle maitse kõigile okei, kõige meeldivam olla. Öelgem Urmas, aga see troopika, kas see on see, kuidas seda nüüd öelda, niisuguste taimede varaait või siin on kõik see nagu alguse saanud ja siin on kõik maitsed esindatud, kui meil õnnestuks minna päris troopikas. Praegu me oleme küll siin botaanikaaia troopika. Jah, troopilised piirkonnad loomulikult pakuvad tohutut taimset mitmekesisus. Kui seal on kümneid tuhandeid erinevaid taimeliike, siis loomulikult on seal ka tuhandeid erinevaid söödavaid taimi. Ja kui meie võib-olla põhjamaalastele ja eelkõige tarvitame igapäevasel toiduks kõrreliste teravilju jaga siis kartulit siis troopikas on ju selliseid taimi, kellel süüakse ka varsi vartest saadud, see asi, näiteks saago palmid on niisugused jaga mõned palm lehikud, kelle tüve tärkas rikastanud sisemist osa hoopiski kasvatatakse toiduks. Ja see mitmekesisus on väga suur, et paljud taimed on söödavad tipust kuni juurteni kookospalm, kelle puhul põhjamaalaste nab eurooplastena arvavad, et kookospalmid on söödav osa ainult vili pähkel, kookospähkel ehituse poolest luuvili, siis kookospalmid on väga maitsvad, ka juured nii keedetuna kui ka röstituna, aga kookospalmi tüvest saab jahu, millest saab omakorda mitmesuguseid küpsetisi valmistada. Kookospalmi õisikuvare mahlast tehakse suhkrut, mida ka meil on saada mida saab näitusele proovida ja. Kas võib kookospalmi kõrvale tuua datlipalmi, mille kohta ma olen kuulnud imelisi lugusid, et see on näljahädadest päästnud suuri sõime ja on ka selline unikaalne? Puu, see vastab kindlasti tõele, kuigi kookospalm on võrreldav Debalmiga palju suurema levikuga. Aga datlipalm on jälle rohkem. Datlipalmi on 14 liiki, kookospalmi ainult üks liike. Palme on ju väga palju ka söödavaid palme kaks, 2700 erineva palmiliigi seas ka Eestis realt Salak, palmi vilju on saada Canipa. Palmi vilju on saada, keda paljud kuulajad ei tunne või ei tea külge siin Tallinna botaanikaaias, kui palju. Väljas söödavaid taimi kogu maailma, sellest suurest skalo. See näitus on koostatud selle eesmärgiga tutvustada just vähemtuntumaid, eksootilisi toidutaimi, keda meil on Eestist saada, aga keda ka Eestis ei ole praegu saada, kes alles võib-olla mõne aasta pärast meie toidulettidele jõuavad, et umbes 150 erinevat taimeliiki on siis nii taimena kui ka saadusena väljas ja paljud neist on sellised, keda küll lasteaiad ei ole kunagi ei näinud või ka neist midagi kuulnud. Näiteks kas olete kuulnud papowskani ajast pärit seenemaitselise Strungijast midagi või Indoneesias, Malaisias, Tais kasvavast titaanjuurest, kelle mugula keedetud ja riivitud nuudleid müüakse hoopiski konjaki nimel? Ei, ma ei ole kuulnud, ma ei tea, kes ma tahakski neid maitsta, aga vaatame edasi neid puid, näiteks must pipar. Ma olen millegipärast arvanud, aga ma olen käinud koolis, aga mul on jäänud tunne, et must pipar kuidagi midagi sellist väikest ja, ja noh, niimoodi korjab tipp tipp ära ka, et ta on võib-olla suur ja kena puu. Mis, Silver, kes siin praegu on väljas meil botaanikaaias selle peale. Ja kui küsida inimeste käest, kes musta pipart igapäevaselt toitude maitsestamiseks kasutavad, et milline must pipartaimena välja näeb või on, kas tahan puu või on ta põõsas või rohttaim. Sageli jäädakse vastusega hätta, sest meie poodides ja musta pipart elusa taimena ei ole näha ja ta ei ole ka saada, et must pipar bioloogilises mõttes on ronitaim või täpsemalt öeldes puitunud vartega ronitaimed, lea musta pipra kodumaa on Lõuna-Aasias indlustani poolsaare lääneosas, Malabori rannikul aga käesoleval ajal kõige suurem piprakasvataja on hoopiski Kagu-Aasia piirkonnast Vietnam. Musta pipart küll Aafrikas kasvatatakse ja mina olen mitmel pool ekvaatoril tega troopikas käinud, et kui meil aedades ronitaimedest sageli, kas rumalate metsviinapuud kasvatatakse troopikas üle aia, võib näha ka pipar, kas mööda majaseina ülespoole ronimas või lihtsalt aiapeol võrkaia peal või puitaia peal ja kui meie arvame, et must pipar ainult vürtsitaimede maitsetaim, siis lõunamaades kasvatatakse musta pipralehte, kui ma olen jooksnud-hüppanud ennast kriimustanud, umbes nagu meil teelehte pipar on väga palju kasutusalasid ja must pipar on siis kuue kuni vahel isegi kaheksa meetri kõrguseks kasvav liaan. Teda kasvatatakse istandustes kas bambuskeppide või ka elusate puude najal ronimas ja kes ei ole pipart õitsemas, aga vilju meelest ainult pipar, õitseb meil siin juulis-augustis, pipar on Tähka isikud nagu umbes teie lehel. Omapärane lõhnaku pipra nuusutada, mis värvuselt on oranžikas vaibunud. Kas oranž siis see lõhn mulle meenutab, kas keefiri või hapupiima? Lõhnan hoopis teistmoodi, kui viljad. Seda kannataks ka kodus potis kasvatada ja põhimõtteliselt kannataks, aga ma ei ole senimaani küll näinud meil musta piprataimi erinevalt näiteks kardemonist või ingverit saab ju kodus hästi kasvama panna ja me sageli inimesi, kellega me kohtume, kas siin või käies siis väljaspool, ärgitame paljusid huvitavaid taimi kodus kasvatama, et sellised võimalused täitsa olemas, kui külvata avokaado sõimeko, külvata. Mango puu saime, et kui panna ingveri risoom kasvama, tõsi jah, musta pipart, võib-olla on keerukam hankida. Ja ma tean, et müüakse ka kohvipuu daily juba lausa valmis. Et ma ei tea küll kedagi, kes puru oleks maha pannud ja sealt taim tuleks, aga kohvipuud ei ole kerge. Eestis. Wabadus jahvatatud kohv nüüd küll jah, tõesti idane, aga müüakse ka seemnepoodides kohviseemneid selle mõttega, et kasvatada ja tõesti minnakse taimena või hankida noor taim, siis on suurem tõenäosus, et ta läheb kodus õitsema ja vilju. Tõsi, kohvipuid ei ole ilmvõimatu kodus kasvatada, nii et nad õitseksid, annaksid ka saaki, aga natukene vaevab igal juhul nägema Lähevad küllaltki valget kohta ja loomulikult sooja ruumi või sooja tuba. Väga jahedas nad ei kasva ja õue kindlasti talveks ei maksa. Aga kui ma olen selle noore aasta vanuse või vähem kui aasta vanuse kohvipuu istliku endale koju toonud, siis kulub kusagil kaks, kolm aastat, et esimest korda kohvi poleks õitsema. Ja ma olen pisut põhjalikumalt kohvipuudega tegelenud või neid uurinud, et ma olen käinud ka troopikas päris kohvipuumetsas, mis on väga eksootiline elamus. Kohvi praegu on teada 124 liiki, see ei ole kindlasti veel lõplik, neid arvatakse, et on veel mõned liigid ka leidmata või avastamata kuigi meie siin eurooplastena teame ehk ainult araabia kohvipuud või teame veel võib-olla Kongo kohvipuud, kellest tuleb osta kohvi ja lahustuvat kohvi saadakse ja väga harva meil saadaga Libeeria kohvi, Libeeria kohvimaailma kohvitoodangust ainult üks kuni kaks protsenti toodetakse, aga tegelikult on veel väga-väga huvitavaid kohvipuid, keda laiem üldsus, eurooplased ei tunne. See ei tähenda, et nad ei sobiks tarvitada. Urmasega viige meid veel mõne põneva puu juurde, siin troopikamajas, enne kui läheme päris näitusesaali, et kus kasvab veel midagi erilist igal juhul, teil on siin troopikamajas linnud, kui siin te olete kuulnud, ma kohe lasen teile turteltuvi naeru, ei naeru, turteltuvi häält. Ei, seda praegu ei taha. Ta praegu ei taha midagi öelda meil niimoodi. Ja Urmas ootab. Millise puu juurde me nüüd jõuame? Seal harilik suhkruroo. Taha, ja ega suhkrut me ju kõik tarvitan, eriti armastavat suhkrut, lapsed, aga on ka selliseid inimesi, kes võib-olla suhkrut kõige meelsamini ei soovita või ei tarvita ja need on stamatoloogid, hambaarstid aga suhkrutaime, võib ju ikka teada, et suhkur ei kasva puu otsas või ei tule ka maa seest ei ole köögivili juurvili, vaid suhkru rookida on siis 35 kuni 40 liiki. Maailmas on kõrreline, on mitmeaastane taim. Kuigi võib-olla on huvitav kuulda. Suhkruroog kolm liiki kasvavad ka Euroopas, tõsi neist küll suhkrut ei saa, sellepärast et nad lihtsalt väga rikkalikult sahharoosi sisalda, aga see kuulus troopiline suhkrutain. Suhkruroog on siis tõenäoliselt arvatavasti pärit Uus-Guinea saarelt ja troopikas. Millal kogutakse suhkruroogu erinevalt reisist, keda saab koguda aasta jooksul kolm kuni neli korda ühelt samalt põllult külvates istutades saaki kogudesse suhkruroog annab vastuse ainult üks kord saaki ja see peamine saagi kogumisaegses troopilistes piirkondades suhkrule põllul jääb vahemikku juunist kuni novembrini. Suhkruroopõllud on tohutu pikad, võivad olla vahel 30 kuni 50 kilomeetrit ühest servast teise ja enne, kui ma suhkruroopõllule jõuan või suhkrutaime näen, siis ma juba nina ka tunnen seda meeldivat, magusat karamelli, lõhna- ja suhkrupõllu sisse. Muidugi, võib-olla kõige, kõige targem ei ole minna, ma võin seal ära hekseldada ja kes ei ole suhkrurootaimega elusa taimega kunagi kokku puutunud, ta on väga terav, tema lehed on sulle ette elavad ja need võivad siis veristada või sisse lõigates. Troopikas mõju päris paksude talveriietega ei käi ja kui mul kaasa võetud vesi saab mõne aja pärast otsa ja seal kuuma troopikapäikese käes kaotan palju vedelikku, siis võib ka selle suhkruga põllu külastas mulle viimaseks jääda. See, kuidas suhkruga koristatakse, kas kombainiga või käsitsi, sõltub sellest, et kui palju on enne taime istutamist vaeva nähtud. Et kas on viitsitud põldkividest puhastada, kui põld on väga kivine või põlvkond kallaku peal, armastan see käsitöö, aga kui ennem on pisut vaeva nähtud, et põld on tasandatud ja ka suured kivid ära koristatud, siis saab ka mehhaniseerida suhkruroogu koguda. Ja suhkruroog ei ole mitte ainult suhkrutaim, vaid suhkruroog on ka väga tähtis energiataim, temast saadakse ka biodiislit, biokütust ja lehti kuivatatakse. Vartest pressitakse magus mahl väljaga, lehti kuivatatakse, lehti põletatakse ja sellest saadakse elektrit. Nii et suhkruroogtaimena on väga mitmekülgne, väga kasulik ja väga oluline taim. Palju temal on sugulasi, kes on samamoodi magusad ja leidnud tee inimese toidulauale. Tähendab selles mõttes sugulasi, kes kuuluvad kõrreliste, tema lähiseltskonda või lähirühma väga palju ei ole. No me teame, Aafrikast pärit pelga suhkru, Sorgo Sorgo kuulus aafrika toidutaim, kõrreline kõrreliste hulgas väga palju magusa mahlaga või sahharoosi rikkalikult sisaldavad taimi ei ole küll, aga selliseid taimi, kes, kelles suhkrut toodetakse, on ju teisigi veel suhkrupeet ja väga paljudest paljudest saadakse suhkrut, palmisuhkrut. Aga sellised, kes on magusa maitsega, on meil näituse päris mitmed väljas sahharoosi sisalda, keda võivad julgelt tarvitada need, kes oma veresisaldust peavad jälgima näiteks diabeetikud või suhkruhaiged. Et sellised Taimekeskkond küll magusa maitsega, aga veresuhkru taset ei mõjuta, on meil näitusel väljas küll. Nii, aga kui minna magusa maitse juures need mõne teise maitse juurde, siis mis see võiks olla mõni vürts? Selliseid taimi, kellel ju maitse, on väga erinev, kas soolane või magus või kibe või viha või hapu on ju, on ju väga palju ja võib-olla mis on väga üllatav. Mina nüüd saate jooksul ei taha seda proovida, sest mul enne enne näituse avamist oli küllaltki ekstreemne kogemus, et on olemas selliseid lõunas ja, või ka kohase ja toimi vürtsi, taimi näiteks koldpuu on niisugune, kes muudab maitset, et alguses võib olla meeldiv sidruni maitsega, aga mõne aja pärast, siis maitse muutub päris kibedaks. Ja päris. Ekstreemseks elamuseks võib muutuda, sõltub muidugi kogusest natukene liiga palju. Proovisime. Aga on seda taime siin ka võimalike näha või milline ta välja näeb? Näitusel on selle taime viljad täitsa olemas, et kes on julged, siis saavad proovida, aga mina praegu loobuksin. No selge, ma loobun ka, aga teeme siin ühe pisikese pausi, kuulame muusikat ja läheme järgmisse saali, kus on siis väljas erinevad viljad ja kus saab juba ka maitsta ja proovida. Kindlasti näete ka novaatori lehe pealt pilte. Niimoodi, ja nüüd me oleme jõudnud botaanikaaias järgmise saali, mis on näitusesaal suurem ja lisaks Urmas Laansalu minu kõrval ka nüüd Krista Kaur, kes samamoodi on selle näituse üks kuraatoritest ja metoodiksin, Kristjan ja me oleme siin magusate taimede juures, mis peaksid andma magusa maitse, kui neid süüa, millised need on ja mida te julgustaksite maitsma. No mina vist tõenäoliselt gurmaski kohe kõike suhu ei pane. Ja magusa maitsega taime on tõesti väga palju, nagu Urmas ütles. Ja mõned nendest on meil näitusel väljas ja meil on hea võimalus ka neid taimi proovida või nendest tehtud saadusi näiteks kooni juur, söödav Jakooni juur temast palju ei teata. Aga ta on selles mõttes väga kasulik valik. Kui meil on võib-olla veresuhkruga probleeme või kehakaaluga, siis see taim sisaldab frukt, oligosahhariidid, mis ei tõsta veresuhkru taset imenduv ja ta annab toidule magusa maitse. Kui me oleme harjunud magusat sööma, siis on väga hea võimalus ja ikooni juures siirup on, seda võib maitsta, kes julgeb ja ma lõikasin kooli juurest ka see juur on meil siin ka väljas ja siit on lõigatud viilud, et võib proovida. Nüüd ma palun Johanna, olles kena maitsele ja kooli juurde, siis ütle, mis maitsega see on. Kuigi ta näeb välja nagu meil on see maapirn või kuidas teda kutsutakse. Ta meenutab oma kujult. Mugul-päevalillmaapirn ja nad on tõesti ka sugulased ja Jakooni juur, samuti on korvõieline ainult diakoonia oran. Troopiline taim kardab külma, õues ei talvitu aga mitmeaastane taimed, kodus saab kasvatada suveks õue, talveks keldrisse või potti. Jah, Jakooni juuraiidne, Peruu indiaanlaste toidutaim, nemad tundsid seda taime juba sajandeid tagasi, aga meie hakkame alles praegu avastama Ameerikat. Niimoodi Johanna ta tekstuurilt natukene meenutab sellist porgandilaadsete, eks maitselt ka natukene sarved sihuke, leebelt magus aga, aga mitte selline. Hästi kange maitsega vett on selline leebe ja kergelt kergelt magusapoolne. Maitseb sulle, paneksid omale aeda kasvama? Eks proovida võib, eks. Muidu tavalist suhkrut natukene rohkem, aga midagi uut ikka ellu tasub tuua ja oli igal juhul selline tore taim siis nagu ja kooni juur ja mis siin kõrval on Paraguai suhkruleht. Tema kõrval on suhkruleht ja ka väga eksootiline taim. Tänapäeval teda juba tuntakse päris palju rohkem Steel ja nime all steeria, suhkruleht ja sinuga hea võimalus maitsta, tema lehed on väga-väga magusad. Öeldakse, et ma ei tea küll, kuidas seda mõõdetakse. Uras võib-olla teab, et öeldakse, et see on 300. Ja öeldakse, et maitse poolest Paraguai suhkruleht lehed on kuni mitusada korda magusamad kui suhkur, samas selle magusa maitse põhjuseks või allikaks ei ole mitte saharoos nagu suhkrupeedist suhkruroos vaide, keemiliselt teine kants, deviin. Ja kuna ta on nii magus, nii palju kordi magusam, kui me oleme suhkrut maitstes harjunud magusust mõõtma siis Terjel tuleb ainult väga vähe kasutada. Kui kodus ma teen kohvi või teed siis ainult pool lehte, kui kuni üks lehte ühe. Ja kui teda nüüd naturaalselt süüa või proovida, siis isegi see maitse võib tunduda pisut kibe, kuna ta on lihtsalt nii magus. Tõsi, ta on, et ma just praegu teda maitsesin ja ta jätab niisugused nagu, nagu enam ei saa aru, et suhkur läheb nagu mõrudaks üle või selline kummaline maitse tekib. Ja tal on, on spetsiifiline maitse loomulikult, sest see ei ole ju saharoos, aga ma tahtsin veel seda öelda, et. Me ärgitame kindlasti Paraguai suhkrulehte kodus kasvatama, neid noori taimi on saada on ka seemned, saavad aknalaual, on täitsa võimalik. Eluvormi pole, stan poolpõõsas või mitmeaastane rohttaim, et ta elab mitu aastat, aga ta ei talviti õues, suveks võib õue viia või kasvuhoonesse rõdu peale ja talveks tuppa ja ta võib isegi talve poole õitseda, tal on väikesed valged korvõisikud. Ja indiaanlased on teda kasutanud mate tee maitsestamiseks, nii et üks leht oli piisav, et terve Galebassi täis teed. Sa mõrudat mate teed magusaks? Ta on hästi võimsa maitsega ka paljudele inimestele ongi see maitse harjumatu ja nad ei harjuge sellega ära, et selles mõttes on Jakooni juur, kui need seda siirupit maitsta, ma ei tea, kas joana julgen väita, et sirp on, on üsna meeldiva maitsega, kergelt karamelli maitsega. Aga-kui veel otsite suhkrule valgele roosuhkrule asendajat siis näiteks on väga hea kookospalmi suhkru Urmas juba rääkis sellest, et see on on tõesti maitselt meeldiv ja tema glükeemiline indeks on oluliselt madalam kui ruu suhkrul. Ma ütlesin ka seda, kookospalmisuhkrut on sellepärast ja tarvitada, kuna kookospalmisuhkur sisaldab palju rohkem mineraaleelkõige rauda ja Lõuna-Aasia maades Indias, kus kookospalmisuhkrut enamasti tarvitatakse, on aneemia ehk rauavaegus palju harvem. Inimestel esineb kui meil põhjamaades. Et igati hea valik või vaheldus roosuhkrule palmisuhkur, erinevalt siis roosuhkrust, keda saadakse suhkrutaimekõrrest palmisuhkrut saadakse hoopiski õisikuvarrest ja miks palmisuhkur on tervislikum või mineraalide rohkem sellepärast et taingudeleb õitsema. Õitsemine on väga energiat nõudev protsess, siis taime spetsiaalselt ju suunab läbi soonte õites isikutesse rohkem toitaineid, ka rohkem mineraale. Et sellepärast ta palmisuhkur sisaldab rohkem mineraale, magneesiumi, rauda ja teisi mineraalaineid. Kuulge, aga suhkur ilma soolata mitte kuidagi ei saa. Ma tean, et seal ühe laua peal on üks taim, mida ma enne maitsesin, kui ma tulin siia. Minule, meenutas ta pisut sellist põldosja, välimuselt aga Urmas, ütlesite, et see ei ole nii, et see on välimus, on petlik taimede puhul, et ei saa usaldada neid, et tegemist, tegemist on soolarohuga, mis on siis hoopiski Maltsaliste sugulane? Ja see on täiesti õige, et selliseid taimi, kes siis väga soolastel rannikualadel, kas siis savist talvega klippustel rannikualadel kasvatatakse või ka siis soolakõrbetes, me nimetame bioloogias halofüütideks ehk kui taimedeks või soolalembestel taimedeks. Kookospalm kasvab sageli ookeani rannikutel, kus on üsna tuntavalt tunda soolase veepritsmeid. Aga kookospalm ometigi ei ole. Soolane. Soolarohi on ühe aastal, taimede kasvab ka Eestis, aga ka seal päris igal pool, ta ei kasva paksus kuusemetsas, vaid soolarohtu. Me võime kohata suvisel ajal juulis-augustis juuni lõpus ja septembris savikatel niisketel rannikualadel, kus on lage, kus ei ole puid ja kus siis ka soolase vee mõju ulatub tema kasvupiirkonda. Soolarohi on üheaastane taim, ta tõesti Maltsaline, nii Maltsan, tema sugulane, aga välimuselt pigem meenutab asja. Meil Eestis Solar või toidutaimena saabuse toidupoodidesse alles 2013. aastal jega teda igast poest leida ei või. Aga restorani tõlge, kellel on aeg-ajalt tellivad need, kes soolarohtu pole kunagi varem söönud või kokku puutunud, siis teda ei maksa kindlasti pikalt vees leotada. Siis lihtsalt lahustub ja taim oma huvitava vürtsika maitse kaotab, nii et jääb nagu malts. Ja no võib-olla võib ka nii öelda, aga värskena on ta väga hea ja on vaheldus siis puhtale naatriumkloriidi-le. No me vaatasime siin palju neid taimi, mis kasvavad jalad mullas, aga on ju ometi ka selliseid maitsetaimi, mis on vees. Ja hiljuti just käisin loodusmuuseumis ürgmerenäitusel, kus oli juttu sellest, et kunagi oli maa lage, ühtegi taime ei kasvanud. Nüüd on maataimedega täitunud, mere sisse on ka jäänud aga Krista Kaur. Kui palju on meres selliseid taimi, mis võiksid tulla meie toidulauale, et mitte ainult kalad ei ole need, mida seltsi Meres on samuti väga palju toidutaimi ja, ja seda teatakse, eriti Aasia maades, on, on väga pikad traditsioonid, kasuta kasutada mitmesuguseid vetikaid toidulaual ja see komme on ka jõudnud tasapisi Euroopa poole. Nii et tänapäeval võib need, need, mida me siin näeme, on kõik siis saadud, et Eestist meil on ja, ja see ei ole kogu valik, nii et püüda valida veel rikkalikumalt vetika kogu oma lauale, nii et vetikad on väga mineraalainete rikkad ja, ja tasub aeg-ajalt katsetada kasvõi sellepärast, et midagigi vanemad tuua. Aga nüüd ma peaks ostma ikkagi siis poest, et ise mererannast endale vetikat korjata ei ole mõtet. Ja vot vetikatega ongi sageli nii, et nad nad on väga toitainete rikkad, aga nad on ka väga hästi puhastavad ka kõikidest raskmetallidest näiteks ka vett või keskkond keskkonda. Ja tänu sellele, kui me kogume ei tea kust või saastunud merest vetikaid, siis võib olla oht, et me hoopis nagu sellise positiivse tulemuse saamiseks saamiseks on hoopis midagi negatiivset. Et selles mõttes on väga tähtis, et missuguseid vetikaid me sööme, ei tasu ise korjata ja, ja ka kui te ostate vetikad kindlasti ei peab siis vaatama, et nende vetikat, kust nad on kasvatatud ja kust, kus nad kogutud on. Ja vetikatest saab teha nii salatit, mitmesuguseid marmelaad ja marmelaad, muidugi siin on näiteks üks selline huvitav pruunvetika perekond nagu nominaaria ja tema, sellised sellised pikad-pikad, viskehad on siin näha ja nendest tehakse testi marmelaadi, taolist maiustust, aga meil on siis kõige tuntum siis punavetika, perekonda. Vabandust, ma küsin selle kohta, ta näeb välja nagu selline hallitataks kriisis purakas, et mida sellega teha, et seda supi sisse või, või kus? Ja niimoodi neid säilitatakse, kuivatatakse ja sageli on nii, et kas nad jahvatatakse jahu, jahuna kasutatakse toidu sees või ka siis leotatakse. Ja, ja see on erinevate erinevad protsessid, mis erineva toidu valmistamiseks läbi tehakse. Aga mis see on, see on nüüd ka üks vetikastada, tuntakse Funoori ninal, noori on tuntum vetika noorit kasutatakse ju sussi valmistamiseks, et teda tänapäeval teatakse rohkem. Aga see, kui noori on nagu päris uus uustulnuk, aga rohkem teatakse ka spiruliina klorella, et nemad on nagu vanemate juba juba tuntud tegijad näiteks lisada, kas smuuti sisse või, või ta on nagu ka maitselt üsna üsna ebameeldiv. Kes on proovinud? Ma proovin küll väga väga kuidas öelda, ta on väga valgurikas. Ja ta on hästi palju on temasse mineraalisegi B12 vitamiini, kuid kuigi südames on väga hästi, kätte ei saa, aga rauasisaldus on kõrge. Et, et aga maitse ei ole kõige meeldivam, siis tuleks teda segada mõnes mutiga või kus on siis puuviljade maitse üle ülelööv. Ütleme nii, et värvi saaks, seda meenutab pisut nagu kriiti, kuhu on lisatud natukene soola ja siis veel midagi mille nime ma ei tea, aga teate, ma paluks teil näidata veel mingeid selliseid asju, mida me ei ole ennem näinud, aga selle peale tulnud. Kas on siin ka midagi sellist, et mida kaubandusest ei leia, aga tõenäoliselt 10 aasta pärast on väga populaarne. No niimoodi võib-olla ennustada on keeruline, mis 10 aasta pärast populaarseks muutub. Aga okka või mitmed muud veel Lõuna-Ameerika taimed võivad sellised olla ja me ütleme. Me ütleme ka nii, et kaubandusse on nüüd ka alles hiljuti, eelmise aasta lõpus mõned sellised taimed saabunud toidutaimedes, keda varem meil toidutaimena. Ma pole olnud saada nagu näiteks titaanjuur või või niisuguseid on veel seenemaitseline Rungi, kes jõudis Euroopasse otse papowske nihasta kuuskenja saarelt. No kaubandusest me täna kindlasti ei leia ulukeid ja muguljänesekapsast need taimed, neid me nägime ise ka suvel, esimest korda saime Pärnumaalt üks Harri Poom, on see mees, kes meile nad kinkis, et siin aiandusguru ja näete, imelised mugulad on siis mugul, muguljuured on maas ja neid on ka inkad maiad kasutanud juba tuhandeid aastaid toiduks ja jänesest jänesekapsa sugulane, nii et meiega korjame jänesekapsa lehti, aga on ka lausa mugul jänesekapsas. Nii et tema mugulat kasutatakse toiduks nagu kartulit, et neid veel täiesti meie poeletilt ei leia, aga näitusel on juba olemas. Olete te seda ulukud maitsenud, mis ta hind on ja miks ma peaks teda sööma, sest kasutatakse sarnaselt spinatit loen ma, ta näeb välja nagu Mirabellid, mis puu otsas kasvavad, kui nad hakkavad sügisel valmima. Aga nad ja nad ei ole suured, nad on pisikesed, et nad kasvavad maas list, miks, mis ta eriliseks teeb või mis tähendab? Taim, nii et mis ta eriliseks teeb, et ta on ka nagu, miks me seal kartulit saada toitaineid, et midagi oma toidulauale panna ja ta on muidugi mineraalainete sisaldus ja ta on ju väga toreda väljanägemisega. Ta nüüd ei ole küll mingi suhkrutaimel, oleks maitse, oleks magus või, või mõru või, või vürtsikas. Nii et see on ka väga põnev väljapanek meil pipardest erinevatest, millest me juba natukene rääkis. Aga vaatame veel korra selle konjaki konjaki, taime siin härra. Konjaki nimeline taime, see on rahvusvaheline nimetus või tuleneb ladina keelest, et neid titaani Orioni erinevaid Kagu-Aasias on neid päris palju. Inimesed võib-olla hoopiski tunnevad titaanjuurt kas laibalille või kartulipalmi nimel. Ta palm ei ole, ta on osaline, ta on rohttaim ja ta aeg-ajalt siis kuivab, ära, puhkab, siis on ainult mogul maa sees ja kui ta kasvatab lehe või vahel ka õitseb, siis on ta veidi teistmoodi, näeb välja. Aga tema mugulad võivad kasvada erinevalt kartuli mugulast, isegi kuni 70 kilogrammi raskuseks mugulat värskena ei ole, söödavad on lausa mürgised. Toidutaimede hulgas on ju täitsa mitmed sellised, kes värskena ei sobi süüa. Aga neid tuleks keeta kartulit. Kartulit võib küll värskena süüa, aga kui kartul on pikka aega olnud päikese käes valguse käes, siis ta muutub mürgiseks roheliseks sisaldades palju sulaniini ja ka selle titaanjuurega, keda vahel kutsutakse kartuli Palmiks või laibalilleks tema mugulat värskena ei kõlba süüa. Neid mugulaid tuleks siis pesta, puhastada, riivida ja muidugi ka keeta. Et meil on siis Eestis nüüd alles eelmise aasta lõpust alates saada titaanjuurenuudlid titaanjuure poolfabrikaat, mida tuleks kodus veel enne tarvitamist kas läbi kuumutada, praadida või keeta. Olete ise proovinud, mis maitsega ta on või millega ta kokku kõlbab? Kõlbab ta kokku paljude teiste juurviljadega köögiviljadega salatiga, et mitmel võib, võib ka omaette roana tarvitada, aga ka teiste juurviljadega köögiviljadega koos. Roogadesse kasutatud kasutamiseks väga hea võimalus. Tõenäoliselt teda ongi pandes vokiroogades sees, aga me lihtsalt ei saa aru, mis asi see valge on, nagu oleks redis ära keedetud ja siuksed suured. Ja see võib küll olla, ta näeb üsna huvitav välja, nii et miks mitte tuua eksootikat oma toidulauale ja teha oma elu natukene põnevamaks, värvikamaks, värve, lõhnu, maitseid, mida see taimeriik pakub? Tee botaanikutena, kui palju teie oma elu teete? Põnevamaks just taimede kaudu, et kasutate neid toidulaual. Krista Kaur. Ja see on minule väga südamelähedane teema ja see, see teema paneb mul alati silmad särama ja, ja see, et on tänapäeval nii palju võimalusi ka Eestist kõike seda eksootikat saada, nii et see, see tõesti rõõmsaks näiteks mina armastan, armastan tõesti kombineerida ja, ja näiteks ma proovin vältida nisujahu ja selleks on näiteks sellised taimed nagu süljumiateff. Teflon on kaanetanud üsna hiljuti alles meie turule, nii et on võimalik teha leiba ilma jahuta, on võimalik teha šokolaadi ilma suhkru ja, ja kaota isegi näiteks jaanikaunapuu, selle, see on siis karovi pulber, seda juba päris tuntakse ka. Nii et ta on juba iseenesest looduslikud, nii magusad, siin ei ole vaja lisada suhkrut, saab teha täiesti korraliku šokolaadiilmaga, kao suhkruta. Öeldakse ju, et need on kallid ja sellised keerulised Hanseni. Nojah, meetod on ikkagi kallim kui roosuhkur, valge roovitus kuriga iga suhkru ei ole ka iseenesest halb, aga need on liiga palju lihtsalt ja ja teda on peidetuna leivas marinaadides jogurtite ketšupis ja et see oli Oliver kunagi oma show'd tegi nii, et alustas. Ameerikas antakse igale lapsele hommikul topsi jogurtit tasuta, nagu meenutatakse piima. Ta käratas lavale suure suhkru suure käruga suhkrut ja kallas selle keset lava, nii et, et meile teadaanded. Et mida te teete, mida teie lapsed söövad, seal olid siis, mida laps sööb terve aasta jooksul sellise kärutäie suhkrut. Et kui me selle peale mõtlema, et tegelikult me saame teha paremaid valikuid ja õlide hulgas ka targaani, õli, meil on siin ka orkaani viljad, kõneljas Khani puu, väike, et on väga hea kanepiõli. Siis Tudra õli, nii et neid tasub õli, sool, suhkur. Kui me teeme head valikut, siis me saame oma tervisele teha nagu väga palju head. Urmas, kui palju teie katsetate ja maitsete taimi, kui te käite reisidel või siis lähete poodi, mõtled, et täna ma söön ühe draakonipuuvilja. Ja kuna mina ei ela päris kesklinnas, et ma elan sellises kohas, kus mets on suhteliselt lähedal ja kuna ma tunnen ju taimi üsna hästi siis loomulikult ma tarvitan selliseid taimi toiduks, mida võib-olla igapäevaselt ei sööda. Üks minu lemmiktaimi on piimjuur, keda paljud võib-olla on märganud, ta on võilille moodi taim õitseb siis mais ja juunis ja juulis aga tema võsutama varred on väga maitsvad, on küll piimmahlaga, aga piima ei ole kibe. Ja mulle väga meeldib ka põdrakanep. Põdrakanepit ma ei söö muidugi kesksuvel, aga sügisel, kui tema varred on juba suhteliselt sisuliselt aga kevadel, kui need noored võsud, on kasvanud umbes sõrme pikkuseks või 10 sentimeetri pikkuseks taga saab ju suure suure lauselise kogumikuna kuskil raiesmikel või metsaservas. Need on ka muide väga maitsvad. Märgitan kõiki põdrakanepit proovima ja tarvitama, teda võib hautada või panniroogades kasutada, aga võib ka talveks sügavkülmutada. Et põdraga või noorte võsude aeg on suhteliselt lühikene, ainult maksimum kuu aega. Kas Eestis võib minna ka alt, et on mõned mürgitaimed, mis on sarnased? Ma mõtlen putkelisi, et et vahel võtaks sööksmanud putke, aga surmaputk suguvõsas. Nuiaputkade season ju sarikaliste putkade season ju palju ka tuntud kuulsaid toidutaimi nagu porgand ja seller, petersell, Eskotki ja paljud teised köömen ja koriander. Aga tõesti, sarikalised peidavad endas ka ohtusid, et meil Eestimaal looduses kasvavatest taimedest kõige mürgisemad mitmed liigid kuuluvad just sarikaliste või putkade hulka, näiteks mürkputke, jaga surmapuud ja mürktaimede raamatu kirjutamise ajal ma siiski proovisin mõningaid mürgiseid taimi, keda võib-olla kõik ei julge ka proovida ja ma ei kutsu kedagi järgi seda tegema või proovima, aga keel tunneb maitset. Ja tõepoolest meie Eesti üks kõige mürgisemad looduslikke taimi, kelle väärtarvitamine kindlasti lõpeb surmaga surma piinarikas on mürkputk, kes on maitselt väga mahe ja hea aga toimelt väga äkiline ja kuri. Nii et siin me peame selgelt vahet tegema, et kõik, mis maitseb, ei pruugi olla ja ta võib olla mürgine ja me peame kuidagi, kuidas vaadata otsa tundmatule taimele ja otsustada, et kas maitsta winite Ja kui ta ikkagi ei tunne nii hästi taimi kui botaanikud, siis võib-olla eriti kaugetel maadel reisides peaks selle maitsmise jätma ära või suhtuma väga ettevaatlikult. Sellepärast et mürgiseid taimi on kindlasti vähem kui mittemürgiseid või ohutuid taimi aga ühekordne, väga mürgise taimemaitsmine. Või võibki jääda viimaseks. Need taimed, mis siin väljas on, kõlbavad kõik süüa, on testitud botaanikute ja teadlaste poolt, nii et võib julgelt tulla näitusele maitsta, vaadata. Need soolevad taimed on küll kõik toidutaimed, aga nad siiski kõike ei sobi, süüa värskena, mõningaid tuleb ennem töödelda, tuleb kas keeta või mingil muul viisil sobilikuks muuta ja ma ütleks veel nii palju. Lõpetuseks, et on terve rida ju toidutaimi, kelle maitse ei pruugi kõige parem olla. Näiteks avokaado, kes ei pruugi kõigile maitsta, aga see ei tähenda, et ta sobiks süüa või ta ei oleks inimorganismile kasulik. Päris põnev, viimane küsimus veel, et kas võib olla peidus looduses kogu aeg avastatakse uusi taimi mõni selline jälle super taim, mis on olnud kaua peidus ja siis lõpuks tuleb välja. Jah, igal aastal umbes 2000 erinevat taimeliiki leitakse ja kirjeldatakse juurde juba 12-l 2000 seitsmeteistkümnenda aasta. Nende lühikeste päevade jooksul on juba uusi taimi leitud. Aga, ja ma usun küll niimoodi, et selliseid inimese organismile väga kasulike mineraalide rohkeid taimi või vitamiinirohkeid taimi, antioksüdant, rikkalikult sisaldavaid taimi kindlasti tuleb ka veel tulevikus juurde. Taimeriik ei ole kaugeltki mitte kõik avastatud kirjeldatud ega nende omadused teada. Ääretult põnev, kellel huvi, siis tulge kindlasti botaanikaaeda, viiendal veebruaril pannakse näitus kinni, aga Kristjan, tegelikult on see põhjust lastega tulla, sest nädalavahetusel on üks asi toimumas. Ja see on laupäeval, neljandal veebruaril paradiisi maitsesin kõrvalruumis töötoa lastele toortoidud töötoa, et seal saab teha põnevaid toite, aga sellel on nüüd eelregistreerimine, kellel on huvi, lapsed tahavad tulla toitu valmistama, siis selle kohta infot leiab meie kodulehelt ja Facebooki lehelt ka. Ja nädalavahetustel kell 12 ja kell üks mega eesti keeles, siis tutvustame neid vähetuntud troopilisi ja subtroopilisi toidutaimi. Nii et saad jalad valmis. Aitäh. Urmas Laansoo. Krista Kaur. Me jätkame nüüd siit muusikaga ja seejärel juba võtab jutujärje üle Johanna kuuske, kes on pikalt maitsenud meil toredaid taimi ja siis räägime sellest, et mismoodi maitsetaimed meie kööki saavad, kuidas neid valmistatakse, kus neid korjatakse ja kuidas töödeldakse Santa Maria, seda ostujuht on meil botaanikaaias juba ootel. Asukohta vahetanud ja oleme siin, kus on väikeallikas basseinikene, kus on kivist. Kuidas ma nüüd ütlen, need on hülged, just, hakkasin mõtlema keskeljal, hilist hülgepoisid ja selleks siin, et ajada juttu nüüd natukene teisel teemal, mis samas haakub väga botaanika taimedega, nimelt maitsetaimed, minu kõrval istub siin Santa Maria ostujuht Triinu Tõniste ja minu kõrval on ka Johanna kuus, kes on olnud tore abiline, mul siin on maitsnud neid taimi, mida ma ise pole võib-olla tihanud proovida, et mine tea, mis reaktsioon on ja ja ma annangi esimese küsimuse Johanna, sulle saad selle äratriinu, kui kaugelt teie, Santa Maria, sa neid taimi kõiki kokkukoguta. Tere kõigile ja tere gaasis raadiokuulajale. Meil tuleb kaupa igalt poolt maailmast ja nagu siin eelpool kõnelenud härra Urmas rääkis, mismoodi erinevad taimed, nendel on erinevat päritolumaad, siis nii ka meie tegelikult ostame koguma oma päritolumaadest. Kuna aastast 2010 Me kuulume Pauligi maailma maitsete divisjoni, siis juba see nimi tegelikult ütleb, et kõik toorained tulevad üle maailma. Ja see tegelikult tähendab seda, et enamus maitsetaimi tuleb meil Euroopast või Euroopa Euroopale lähedal olevatest maadest. Aga samas ka ütleme sellised eksootilised taimed, mis meil on ja muud igasugused chillid ja sellised sellised maitsetaimed ja viljad tulevad meil siis mujalt maailmast igalt poolt Ameerikast Indoneesiast, sellised troopilised saared nagu Madagaskar, hind on ja sellised kauged kohad Kolumbia ja kõik muud. Neid taimi on ju kõiki tohutult palju, teil peab siis sortiment ka päris suur olema. Ja sortiment on väga suur, kuna Santa Maria pakub nii segusid, kui ütleme selliseid puhtaid maitseid, siis meil on ikka sadades erinevaid tooteid tasandama Riias kokku on tegelikult 1000 inimest, kes igapäevaselt tegelikult tegeleb sellega, et et tarbija saaks erinevaid maitsetaimi, maitsetaimede segusid poest osta. Rääkides tegudest, siis missuguseid segusid üldse inimesed eelistavad ja kuidas te otsustate, missuguseid maitsetaimi nüüd kokku panna? Noh, eks alustama peab ikkagi tegelikult nagu traditsioonidest, et on teatud teatud maitsetaimede segud, mida tegelikult Eesti inimene lihtsalt armastab natuke sellega harjunud, nad on harjunud seda ostma ja see maitse peab olema alati täpselt üks ja see sama teine kategooria oleks kindlasti see, mis on niisugused uued ja innovaatilised, et kui me siin ennem te käisite ringi seda mööda seda toredat näitust ja oli näha, et kui palju uusi taimi ja vilju tegelikult nagu tuleb, siis on jällegi meie tootearendus, see, kes nagu püüab neidsamu kuusi vilju ja taimi siis segada, kas siis puhtalt pakkuda või siis ütleme näiteks segudesse lisada, et siis tuleks selline huvitavamad uute uusi maitseid ajame ikka taga. Et aga kui nüüd tootearendus on välja valinud mingi uue huvitava taime, siis mis sellest edasi saab, kuidas seda edasi töötlema hakatakse? Ahah, no siin on nüüd päris mitu varianti, aga üldjoontes on, käib ostutöö niiviisi et kui tootearendus on andnud oma mingisugused soovitused või mõtted, siis loomulikult me hakkame otsima seda taime, kust seda saab. Milline ta on, kuidas see hakkab suur degusteerimine, vaid testimine, kuidas need segudes võiksite või et see on hästi-hästi pikk protsess, tegelikult. Aga, aga ma tean, mida ka võib-olla nagu mida oleks võib-olla raadiokuulajal huvitav kuulata. Ta on see, et ei olnudki väga hiljuti, kui eelneval sügisel helistati ja pakuti Peipsi kandist kuute sibul kuute tonni sibulat. Ja siis küll tahaks selle vastu võtta, aga Santa Maria, see ei tulegi üldse värsket kaupa, et ei ole päris niimoodi, et kas mingeid salatilehti või siis ütleme, tilli tuleb koormate kaupa värskelt uksest sisse. Et kõik, mida meie tegelikult ostame, on juba vastavalt töödeldud ja ta on vastavalt juba tüki suurus on tal juba õige, nii et kui sa siis antamariasse saadud, siis me saame panna ta kas otse purki või pakki või siis segate segudesse. Riinu, öelge mulle, miks te Eesti maitsetaimi ei pakenda ega turule paiskama, usun, et selleks kõvaturg, sest kasvab meil till, petersell ja küll korraga tekkinud probleemi täiesti õigustatud küsimus ja vägagi tegelikult tahaks, aga probleem tegelikult tekib selles sele töötlemises. Meil Eestis on ja praktiliselt puuduvad tehased, kes tegelikult tööd töötleksid, antud juhul näiteks kas mõnda maitsetaime või siis mõnda Kauna, nii nagu meil vaja toiduainete tööstuses on väga kõrged nõudmised mikrobioloogiale ja kõikidele teistele asjadele, see tähendab seda, et Meil on vaja suuri tehaseid, aga suured tehased paraku asetsevad Eestist väljas ja samamoodi ka kogused. Et meil on tegu ikkagi kümnetes tonnides maitsetaimedega, sadades tonnides köögiviljaga, et siis tekib see koguste küsimus ka, et imetore oleks öelda, et kõik tuleks nii-öelda saaks Eesti tootjalt. Ja kolmas aspekt on kindlasti see päritolumaad, et ikkagi, kui Vietnamist ja Indiast tuleb ikka pipar, siis on see õige pipar ja seda tuleb ikkagi tuua sealt, mis on kõige kallim maitsetaim või maitseaine praegu. Ma usun, et kindlasti endiselt safran aga sellele võiks järgneda siis mis, mis on nagu mida on vähe saada ja hind on kõrge, raskem töödelda. Ei tea esimese raksuga pist jään isegi võlgu selle küsimuse, sest et ma ei oska niimoodi neid järjestada. Nii arusaadav. Ja veel viimane küsimus Triino sulle, et kuidas säilitada maitsetaimi, kaua nad seisavad, olen ostnud endale purgi tilli, kui kaua see seisab? Paari jagu kindlasti, kõik me muidugi tahaksime, et ta seisaks säiluks veel kauem, aga paratamatult teda on, teda on töödeldud, teda kuivatatud siis seda purki ju ka ju avata ju mitmeid kordi panete supile, panete salatile, et siis ikkagi see kõige parem aeg ongi maksimum kaks aastat ma ütleksin. Ja siis juba tuleb õnneks meil Eestis on see võimalus, et me talvel kasutame maitsetaimi ja suvel saame oma aiast, mis oleks ikkagi nagu kõige esimene prioriteet. Absoluutselt, ma tänan teid, Triinu Tõniste, selle väikese intervjuu eest, Johanna, nüüd on meil aeg lõpetada, saada ära, mida oled sina täna teada saanud, ma tahaks sinu käest teada, seda. Ma olen teada saanud seda, et tavaline suhkur on minu jaoks ikkagi kõige parem valik, et see jamsi juurika ei maitsenud ei, sellepärast et see siirup oli väga-väga sellise intensiivse maitsega, et kui te kujutate ette fariini suhkrut, et sellel on selline kõrvalmaitset, sellel siirupit oli seda veel rohkem ja, ja see jäi niimoodi suhu päris pikalt veel järel maitsena, et mina arvan, et ikkagi jään oma tavalise suhkru ja vahel ka mee juurde. Ma ei ole kindel, et mina näiteks mõtlesin, et teeks sellist teed, et et paneksime sidrunipuulehe, mis annab mõnusa sidruni maitse, paneks natukene stiil ja lehte ja kindlasti leiaks kuskilt ka teelehe saaks sellise õhtuse tee valmis. Tasub mõelda. Tänaseks on huvitav saade läbi aitäh, head kuulajad, soovime teile kena päeva ja kuulmiseni.