Vikkerraadio. Tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja tänases saates räägime me vabariigi aastapäevavalguses, väärtustest ja väärtuskasvatusest ning nende väärtuste edasiandmisest. Stuudios on meil täna külas Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituut toodi vanemteadur Rain Mikser ning saate teises pooles tuleb meile külla laste Kont, lastekirjanduse kunstnik ning lastekirjanik Piret raud, kes räägib oma tööst ja oma kunstist ning sellest, mismoodi lasteraamatut sünnivad. Niisugused on teemad täna minu nimi, Krista taim, head kuulamist. Jätma mõneks ajaks nüüd kus jälle on ootamas üks vaara Häiri kallale? Raske ala. Ja mõttele. Tugevate traditsioonide väärtuskasvatus on tänase saate teema ja mul on hea meel tervitada stuudios Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi vanemteadurit. Rain Mikser, tere. Tervist. Ja väga sümboolne on see, millest me hetk tagasi just rääkisime, et nüüd on siis nii Tallinna Ülikoolis kui Tartu Ülikoolis haridusteaduste instituudid. Pikki aastaid oli Tallinnas kasvatusteaduste instituut ja enne seda kasvatusteaduskond, et mingil määral see tänasesse teemasse kindlasti dub, sest on palju inimesi, kes on tegelenud probleemiga, mis on hariduse ja kasvatanud see suhe. Ma pean natukene pessimistlikult küll ütlema, et ega siin mingisugust niisugust ülemaailmset selgust saabunud ei ole, see sõltub ikka väga palju kultuurikontekstist ehk mis asub kõige paremini. Nende kahe vahepeal on üks, 18. sajandil pull. Saksamaal loodud kontseptsioon, pildung, mida sageli ei tõlgita teistesse keeltesse, see on haridus kõige laiemas, kõige üldisemas tähenduses. Inimene, kes harib ja kasvatab end kogu elu, ta ei saa kunagi valmis pildunud, ei lõpe mitte kunagi. See on võimalikult laiahaardeline, see hõlmab nii tööalast ettevalmistust kui ka üldist niisugust eetilist kasvatust, esteetilist kasvatust. Ja. Ta on niisuguse inimese enda sisemise aktiivsuse tulemus. Ma arvan, et haridus on selline teema ka, kus kõik teavad kõike, samas ka need, kes ei ole pedagoogid, sest nad teavad, kuidas neid on kasvatatud ja kuidas see kõik peaks käima. Aga teil on niisugune põnev uurimus Alavee või erialaharidusfilosoofia, te olete sellega pikalt tegelenud, ehk siis otsinud küsimust vastusele, kas noorus on hukas, mida on tehtud tuhandeid aastaid. Täpselt nii on, et ilmselt osa kuulajaid, teavet juba antiikajal tegeldi sellega. Aristoteles kirjutas sellest, kuidas noorus on hukas ja tal on palju pooldajaid läbi kõigi nende aastatuhandete olnud. Ma arvan, et ongi ja öelda siin nüüd ette väärtuskasvatusest on kirjutanud, tanud otsesõnu meil mitmed tublid kolleegid nii Tartu Ülikoolis kui Tallinna Ülikoolis. Margit Sutrop Tartu ülikoolist kindlasti nüüd kahjuks juba lahkunud Pille Valk Tallinna ülikoolist võin nimetada maid kolleege Marika Weissonit, Tiiu Kuurme, et minu ala ei ole otse selle nime all olnud kunagi väärtuskasvatus, aga see ongi väga sümboolne, et millega iganes sa hariduses või kasvatusest tegeled, paratamatult väärtused tulevad kohe mängu ja see oli loomulikult ka niimoodi. Kui ma peaaegu 20 aastat tagasi nüüd juba sattusin siis haridusfilosoofia radadele, sest võtame nüüd, millega algavad. Meie Euroopa kultuuriruumis haridusfilosoofia õpikud ja käsitlused. Need on antiik Kreekas kõige ürgsem küsimus, kui me tahame inimest harida ja kasvatada toda, siis mis on need pettused või voorused, mida me tahame talle anda? Kreekakeelne sõna arrete nüüd kreeka keele oskajad kindlasti parandavad mind ma seda hääldust ei tunne, aga niisugune lühike lihtne termin, ühekordset tähed, kõik ja see ongi siis see, millest algasid niisugused noh, formaalsed või teoreetilised. Hariduse käsitlused. Palju on need käsitlused ajas muutunud ja kas see viimasel ajal on läinud kiiremaks see muutuste protsessi väärtused ise, kui palju need on ajas muutunud? Nad ühest küljest on nad muutunud, teisest küljest ei ole kunagi pikemat või täiesti üldist niisugust ühiskondade arenenud ühiskondade ülest üht väärtuskäsitlust, siin on jälle, pöörduge veel korraks Vana-Kreeka juurde tagasi, Sokrates ja Platon ühelt poolt ja siis sofistide rändõpetlaste koolkond teiselt poolt olid siin täiesti diametraalselt erinevatel arvamustel. Sofistide jaoks oli tõde see, mis tõena paistab. Tõde on relatiivne, kui sa suudad tõestada, et sul on õigus, siis sul ongi õigus, selleks tuli õppida. Kui need nagu praegune süsteem. Tugevaid analoogiaid päris kindlasti, jah, on niimoodi, noh, ma ei taha öelda nüüd, et üks mingisugune, ütleme, eluvaldkond või mingi kutse nagu ongi sellele, et ta peabki nagu tõestama tõena seda, mis tegelikult tõde ei ole, aga me teame ju, et on, paljudel aladel on see võime väga tähtis, eks ole. Sofistide jaoks oligi tõde Sokrates ja Platon teiselt poolt gei pidanud kõnekunstiväärtuseks iseenesest, kui sellele ei eelne või kui see ei tugine eetilisele käitumisele eelkõige põhimõtted ja alles seejärel oskus, kuidas neid väljendada. Aga kuidas tänapäeva koolisüsteem, millele toetub, mul on tunne, et rohkem need sofistid on nagu esiplaanil ja need tagavad ka hilisema edu. Kuhu sa iganes tööle lähed? Ma olen täitsa nõus, et see paistab kõvasti välja. Et võib-olla mille poolest praegune aeg erineb kõigist varasematest, on just see väga palju räägitud tuut. Meedia üleküllus kõigis vormides. Ma ütlen siia vahele, et ma viimasel ajal olen hakanud nädalavahetuseti käima jõusaalides. Kas sa tead, miks on, miks on väga head, need tähendab need trenažööril? Televiisori saab, seal? Ei ole isegi televiisor on ka ees, aga veel tähtsam on see, et need, kes seal vältavad, kui nad jalgadega tulevad, siis arenevad needsamad need pöidlalihased, eks ole, mis on ka seal teete seda trenni tehes, on nad selles samas nutitelefonis kinni. Kogu aeg ollakse mingisuguse meedia mõjuväljas, mina vanamoodne inimene, sel ajal ikka jätan telefoni riietusruumi, eks ole. Aga ma vaatan, et paljud nooremad seda ei tee, et see peab ka siis kaasas olema, kui vähegi käed on vabad, et siis on see alati seal selle nutitelefoni juures, et see tohutu too niisugune meedia valikuvõimalus. Ja seetõttu võimendub see, mida sa näed, et tõepoolest, et kui sa oled materjalist. Kui sa tahad saada head haridust selleks et saada palju raha ja saada ütleme jah, võimalikult nagu hästitasuv töökoht, siis loomulikult sa võtad need, püüad kinni need signaalid. Tegelikult, kui natukene laiemalt vaadata lahtiste silmadega ringi vaadata, siis praegu meedias on ju väga palju ka sellist, mis kõige paremas tähenduses kasvatab noori. Ma tooksin siin just, sattusin paar päeva tagasi peale ühele, kahe aasta tagusele artiklile, kus minu kolme poja suur muusikaline lemmik Karl-Erik Taukar väljendas niisugust mõtet, et inimene, kelle elu koosneb või kelle elu põhisisuks on pidutsemine ja juhuseks ei saa olla õnnelik. See on teistsugune väärtus, signaal, et teistsugune väärtus signaal ja ta ei ole. Ja võtame siin, eks ole, kui Tanel Padar läks kõrgharidust omandama ja trenni ja sellest on nüüd siin ka viimastel nädalatel ma korjan kinni need killud oma laste kaudu, eks ole, et ütleme, kui ei ole tähtis, kas nüüd meie põlvkond kuulab sama muusikat või mida ta kuulab, aga kui noorte iidolid kuvavad niisugust, ütleme, haridust väärtustavad tervisliku ja noh, ütleme püsisuhtele rajatud nagu maailmapilti, siis ma arvan, et see on hea ja mul oleks väga hea meel, kui need signaalid, ka noored suudaksid kinni püüda, et need on täiesti olemas. Mul läks mõte natukene lappama, ei taha just öelda, aga ajas natukene tagasi, et, et see, mida räägivad praegused iidolid, need on ju tegelikult need väärtused, mida on räägitud kogu aeg ja aastasadu, et kus vahepeal tekkis sisse vaakum, et nendest enam ei räägitud või tuli, siis tulid teised väärtused peale ja need nagu unustati, leiti, et see on nagu pole nii popp pole nii mõnus. Või kus, nagu tekkis vahet nüüd neid nagu taasavastatakse, et et. Ma ei usu, et keegi nüüd oskab üht ja ainsat vastust sellele anda, üks asi on kindlasti seesama selle meedia noh, kohati ikka ületarbimise juures on see niisugune visuaalne külg, tähendab see sportlik vorm, fitness, mille juurde käib lisaks ka ütleme, üldine tervislik toitumine ja, ja seal alkoholist ja suitsetamisest hoidumine ja enamusel inimestel enamusele inimestest vist minul ei ole Facebooki, on kohad, kus riputatakse üles pilt, et kõik on visuaalne. Praegu meie siin oleme raadios, praegu ei ole visuaalne, kõik on visuaalne, tähendab, see, kuidas sa välja näed, on ju seotud eluviisiga väga tugevalt, et see võib üks seletus olla. Aga milline roll on koolis, kasvatada väärtusi ja millised need väärtused kaasajal ikkagi on. Et kas need on kuskil paika pandud või on need igal koolil endal kujunevad välja läbi traditsioonide ja kõige muu formaalne. Ilmselt on muidugi ju ta õppekava juba alushariduse riikliku õppekava üldosas, samuti üldhariduskooli riiklike õppekavade üldosas. Tegelikult ühte küüniliste arvamust olen kuulnud ja selles on ikka terake tõtt küll või täitsa paljudele tegelikult, et kui vaadata neid kümmet käsku ja kommunismiehitaja moraalikoodeksit, siis paljud asjad on samad. Sama võib öelda ka nende ametlikke õppekava dokumentide edastatud väärtuste kohta. See on asja üks külg, tähendab, need on laial pinnal kokku lepitud, võib-olla jäävad abstraktseks. Meie õpetajate uuringud on näidanud, et seda õppekava üldosa õpetaja peab küll vajalikuks, aga ega ta väga sinna enam ei vaata, et ilmselt paljud tähtsam on see, mis toimub konkreetses koolis, millised on seal traditsioonid, millised on sealt väärtused? Ma olen väga lähedalt kokku puutunud ja olen lühemat aega isegi töötanud koolis, kus niisugune esteetiline ja eetiline kasvatus läbi traditsioonide oli väga võimas ja ma arvan, et terved põlvkonnad õpilasi on tänu sellele omandanud rohkem, kui võib-olla selle omandaks ainult tänu sellele, et nad on kuskil riiklikul tasemel paika pandud riiklikul tasemel meil ei ole paika pandud, need on ikkagi õpetajate südameasi ei, nad on, tähendab nad õppekava kaudu on, aga mis selle õppekavaga koolis juhtub, see on ikka loomulikult konkreetse kooliõpetajat, et direktori laiemalt kohaliku kogukonna teha suures osas eetika, esteetika õpetamine, see on vabatahtlik aine koolides. Jah, aga tähendab ma arvan, see, et me nüüd istume tunnis 45 minutit või isegi lähme välja või kutsume mõne huvitava inimese kuulama, et see on üks killukene selles suures müüris. Noh, mida kool selle kaudu näiteks kuidas on üles ehitatud, kas või praegu peetakse vabariigi aastapäeva aktusi, see, kas huvijuht või ütleme, aktus läbi viiv õpetaja, kas ta märkab seda, kuidas on kardinat, kuidas paiknevad toolid, et valgus oleks optimaalne, et ei oleks ka ülevalgustatud valgusreostus on selle nimi Share sellest õpilased võtavad eneselegi teadvustamata palju rohkem kaasa. Kui meeleolu. Et see tuleb kaasa, et kui on midagi, mis on püha, mis on väärt, siis seda osatakse hinnata. Ja nende sõnadetagust on ka siis Ja mul on väga hea meel, et 20 aastat tagasi näiteks Kadrina keskkoolist tõdes, oli huvijuht, oli direktor, kes on tänapäevaks tänaseks ka siit ilmast lahkunud, küll juba paraku, et tähendab osati seda hinnata ja meil oli selline niisugune meeskond, seal, ma olin noor õpetaja, ma töötasin täiskohaga seal ainult kaks aastat, aga ma kuidagi olen selle niimodi kuklasse võtnud ja ma tean, et on koole, ma olen näinud, et on koole, millel niisugused traditsioonid, et see ongi nende niisugune, see päris ja põhiline identity teed, see on Jõgeva gümnaasium, kus on siis legendaarne kooliteater, liblikapüüdjad, juhendaja Leanne, saage Vahur, nüüd on gümnaasium ja põhikool lahutatud, aga see on võib-olla see koht. Ma ei räägi muudest aspektidest siin, kus oled, oleks hädasti vaja seda, niisuguse tuurse vaimse esteetilise niisuguse gümnaasiumiastme eeskuju noorematele, kuidas viiakse läbi üritused, kuidas lavastatakse vabariigi aastapäeva aktus, et kõik muud lugematud aktused, mis aasta jooksul on jõulupeod, õpetajate päevad, et siin on ikka sees ja see on väga võimas viis noori harida ja kasvatada ka väärtuste mõttes nii eetiliselt kui esteetiliselt. Lisaks sellele, et nad saavad uusi asju teada. Aga kuidas on õpetajad ise sellesse suhtunud või suhtuvad sellesse, sest ega kõik ei ole organiseerijad, kõik nagu ei tule võib-olla selle peale ja ja võib-olla on ka natukene jäänud sellist nõukaaegset tunnet veel, et nagu noh, ei tea, nüüd kordama mingeid üritusi väga palju. Ehk ilmselt kvaliteet on siin tähtsam kui kvantiteet, üks asi. Teiseks ei pea tingimata kõik õpetajad ise korraldama. Oluline on see, et kolleegid märkasid, et kooli juhtkond märkaks. Siis märkavad, et lapsevanemad Aga kui te olete nendega suhelnud, mida nad räägivad, kuidas suhtuvad väärtuskasvatuse õpetajad, kui nad näiteks käivad ka loengutel või täiendõppekoolitusel, kus sellest juttu on olnud? Kui ma nüüd mingisuguse suure üldistuse välja toon, siis ongi nii, et põhirõhk pannaksegi sellele, et mitte nüüd, et me istume maha ja nüüd hakkame rääkima väärtustest vaid, et see käib ikkagi eeskuju kaudu ja see käib kõige selle kaudu, mida laps enda ümber koolis näeb. Õpetaja isikliku eeskuju kaudu, siis on iga õpetaja puhul see niimoodi, igaüks ei pea organiseerima. Aga igaüks saab klassis ise teha nii nagu lapsevanem saab ise teha selleks et laps võtaks vastu neid väärtused, mida, mida, mida vanem tahab anda, see on väga raske, ma arvan, see on igapäevane töö. Nii lapsevanemana kui õpetajana ikka tuleb, nii et võib-olla et kas ma tõstsin häält liiga palju või ei pööranud kellelegi piisavalt tähelepanu, et seal on pidev töö. Teadvustamisest algab, mina, usun. Võimalik teeme siin pausi, kuulame muusikat ja laulab meile Aleksander Ots ise kasvajast ning seejärel jätkame juttu. Täna on saates külas Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi vanemteadur Rain Mikser ja teemaks on väärtused ja väärtuskasvatus. Oleks arvanudki. Algusstseenis seestpoolt. Olen ülemisti. Siis koguneb ja siin. Koolis lahe. Nii. Millal, mis toob une pealt uurimisvähem välist meenummina et on ise kasvajatega? Jätkame jutuga täna teemaks väärtused ja väärtuskasvatussaates külas Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi vanemteadur Rain Mikser. Oleja Rain, ütle, kui palju sa teada, kui palju maailmas uuritakse väärtuskasvatus ka teistes riikides ja seda koolisüsteemi kuidagi juurutatud, et lastes kasvatatakse sellist empaatiat, traditsioonide austamist, kõike muud. Suur küsimus, millest me ju põgusalt enne juba ka rääkisime, on see, et kuidas on kõige tõhusam väärtusi õpetada ja see on küll üks niisugune teema, mida on nii siin kui sealpool Atlandi ookeani päris palju uuritud. Et näiteks milline eeskuju kasvatab nii heas kui halvas mõttes, et kui palju kasvatab meediast nähtud ja kui palju, ütleme reaalselt nähtud eeskuju siin kas või vägivallaga käitumise puhul, et siis on see mida mina tean, et on uuringud näidanud, et reaalselt nähtud ja kogetud vägivald näiteks perevägivald, kodune vägivald, eks ole, ümbritsev niisugune suhtumine tekitab rohkem tingib rohkem vägivaldset käitumist kui meedias nähtud vägivald. Aga siit edasi natukene nüüd võib-olla ka seda, et on inimese arengut tavaliselt uuritakse mingite eraldiseisvate aspektide kaudu sotsiaalne areng, kõlbeline areng on üks aspekt, muuseas, eks ole, vaimne areng, füüsiline areng, tegelikult moodustavad need kõik terviku. Aga kui midagi logiseb, et kõlbeline areng ei ole võib-olla tasakaalus füüsilise arenguga vaimne. Kõlbeline ja vaimne siin loomulikult, eks me kõik teame, et on väga tarku ebaeetilisi inimesi täpselt samamoodi nagu väga kõlbeliselt otsustav inimene võib olla tugevalt alla keskmise, vaimsete võimetega, et siin mingisuguseid üks-ühest seost ei ole. Aga kui me tuleme nüüd tänase tänapäeva, ütleme viimaste kümnendite või võib-olla kõige rohkem nagu viimase kümnendi problemaatika peale, siis mis on minu meelest niisugune ohukoht, mida varem ei olnud? See on see, mille kohta juba 20 ja rohkem aastat tagasi, Tartu Ülikooli legendaarne õppejõud Ann malt kasutas väljendit videol plik maailmapilt. Ja see oli enne nutitelefonide aega, kui ta juba siis oli videoklipid videotes, niimoodi pilt siit pilt sealt tervikuna, et ei tule kätte. Ja kui me praegu tähendab seda nutitelefonid, ma olen näinud saale teatrisaale, kus noored on niimoodi, et need sinised tulukesed seal saalis, eks ole, kui tahan, siis ma vaatan etendust, kui tahan, siis ma olen oma selles nutitelefonis, kui tahan, ma lülitan sinu välja ja hakkan suhtlema kellelegi teisega, siis ma olen õpetajaid kuulnud niimoodi kui 10 15 aastat tagasiteed oli, õpilastega suhteliselt lihtne leppida kokku kokku lepitud pidasid, pidasid vaatamata sellele, et me ei saanud neid kogu aeg uuendada, jälle, ma helistan sulle kuulema, tulen viis minutit ja neljaks, eks ole. Kuidagi oli niimoodi, et kui ikka nädal aega tagasi leppisime kokku, et proov näiteks, siis oli proov ja faktiliselt kõik tulid kohale ka nädalavahetusel, kui ajad praegu siin ma toetun ühele suurepärasele intervjuule, mille sügisel tegin ühe Lõuna-Eestigi emakeele õpetajaga, kes ka kooliteatrit juhendab. Tema ütles niimoodi, et praegu on niisugune, kõik on nagu võrdselt tähtis ja kõik on võrdselt, tähtsusetu, et leppisime kokku küll, aga tead, mul tuli parem pakkumine. Ma lähen hoopis sinna, aga see oli mulle lubanud, kas see läheb kuidagi väärtuskasvatusega kokku? Lähedastega läheb küll, aga lubadused ei pea ana. Ma ei süüdistaks ainult noori, selles mõttes see on mis, ma tahtsin öelda, et see vaimne areng ja kõlbeline areng käivad käsikäes. Ma arvan, et see on tulevikus väga oluline uurimisteema, kui palju nad üldse teadvustavad, et aga nii ei kõlba, et see on ebaeetiline. Kui sa olid mulle lubanud ja sa lihtsalt said parema pakkumise ja lähed kusagile mujale. Aga kas sina tahad, et see sinuga keegi täpselt samamoodi teeks, et ma kahtlustan, et see ei ole niisugune puhas ainult kõlblusetus, vaid neil noortel tõepoolest võib-olla lähebki segi siin seesama see arvuti või nutitelefoni reaalsus. Ja päris reaalsused. Nutikas, ma saan su välja lülitada, nüüd suhtlen kellegi teisega, nüüd võtan järgmise pildi ette, seda saadet ma vaatan hiljem. Aga teised tulid kohale, seda proovinud ei saa teha hiljem homme või ülehomme, või kui sulle sobib, et vot see on see koht, kus ma arvan, et see on seotud see, mida me õigusega peame ebaeetiliseks käitumiseks, et see on seotud tegelikult niisuguse tajuga, mis omakorda on sellest video kliplikust maailmapildist tingitud. Aga kui ma paluksin sul nüüd välja tuua, ma tean, neli viis väärtust, mis võiks olla kaasaegsel inimesel, et juba kodus hakatakse neid kasvatama. Üks asi, mille ma võib-olla võtaks kohe siitsamast see, et sõna maksab, et kui sa oled sõna andnud, siis nii on. Aga kas sa saaksid tuua veel mingeid See juurde ühe momendi tee siia võib väga kiiresti, mis selles mõttes, et sõna maksab, tähendab, mida devalveerib ka siin praegune täiskasvanute maailm, et see niisugune järjest lisanduv aruandekohustus. Et kui ei usalda seda inimest, kui me ütleme, pean ennast ogaraks tõestama mingisuguse Tallinn Tartu bussipiletiga näiteks, et see ikka läks asja ette, eks ole, nagu siin on õnneks minuga juhtunud, kuulen kogu aeg nende lisanduvate projektidega siin või niimoodi, et siis nagu inimeste ennast enam ei usaldata. Et tõepoolest, see tähendab, see tuleb mitmest otsast, mitmelt poolt tuleb sisse, seid sõna enam ei maksa. Tahaks küll, et sõna maksaks. Teine asi, tööd teha ei ole häbiasi. Pühenduda ei ole häbiasi. Ei saa olla pealiskaudne. Aga aeg nõuab, vaat siin tekib ju, seevastu oled med, kui ma õpetan lapsele pühendumist ja kool seda õpetab, ta satub reaalsesse ellu ja siis tuleb välja, et see nii kaua pühenduda, et me võtame järgmise inimese, sest meil on vaja see asi kiiresti ära teha. Et noh, meil loeb klikkide arv ja kõik muu kui see, et keegi on siin pühendunud. Kiirus on olnud tööelus ja eraelus, voorus, kui selle taga on mõistus ja kõlbeline käitumine alati niimoodi olnud. Tähendab, aga valiku koht inimese enda jaoks on see et kas ma jäängi niisuguses õielt õiele lendavaks liblikaks või pühendun millelegi. Kui enamik inimesi pühenduksid siis ma arvan, et oleks meil palju parem, paneme ühiskond ja, ja oleks lihtsam ka 11 usaldada. Seesama sõna maksab, eks ole, usaldus tuleb ka siia juurde, aga see projekt, istuv maailm, enamik asju. Kui sa tahad tõesti milleski heaks saada, siis see nõuab süvenemist, pühendumist, olgu see muusika, olgu see teadus, olgu see kirjandus mis tahes, sa ei saa elada nii-öelda projektist, projektini. Ma arvan, ei ole saanud Eesti kuulsad kirjanikud, muusikud, teadlased ajaloo jooksul, eks ole. See on jälle see muutuv maailm, aga mis omadus nüüd võiks olla see kolmas veel lisaks sellele pühendumisele, et mida kasvatada ja mis siiski võib elus õnne tuua. Või vähemalt sõpru ja jänesele rahul. Ma võtaks, ma ütleks rohkem siin tegelikult needsamad traditsioonilised arengu aspektid, need on väga kõnekad füüsiline areng, eks ole, see tähendab tervislikke eluviise igas mõttes. Oma keha peab inimene armastama nii, nagu see on loodud, aga oma kehaga saab teha tööd. Tähendab, ma ei pea silmas ainult siin vaid just nimelt ka toitumist ja, ja terves kehas terve vaim terves kehas terve vaim seda kindlasti. Ja loomulikult siis niisugune vaimsus, tähendab, teadmine võiks maksta, tarkus võiks maksta, mitte kavalus, aga tarkus ja teadmised, lai silmaringhaare. Ühesõnaga, et inimestel oleks vaimsel pinnal üksteisega midagi rääkida. Ütleme, selle kodumaa armastus, patriotism, traditsioonide austamine. Kuhu see võiks liigitada või kuhu see võiks austada oma isa, ema, austada oma maad, keelt, kultuur. Laiem teema natukene tõepoolest, ma olen väga nõus, see on väga oluline, see on oma isa, oma ema traditsioone, tuuri see on väga oluline, täiesti eraldi teema, kohe võiks öelda, see on praegu üks niisugune vale minu jaoks vale või vähemalt väga ühekülgne arusaamine, et kõik kuus, kõik innovaatiline on hea ja kõik vana on halb. Vahel tehakse nii, tase kukub niimoodi välja peene vihjena, niimoodi kui on mingisugune üritus, mingi protestiüritus olgu Toompeal kusagil mujal kohale oli tulnud sadakond peamiselt vanemaealist inimest ja see tundubki kohe nii, et seal peamiselt vanemaealine, see tähendab, niisugune noh, mitte nagu just see kõige parem kontingent, et see vihjes implikatsioon antakse sellega edasi, et niisuguse nooruse uudsuse kultus, aga see mängib ju kõik vastu, sellele ütleme traditsioonidele, vanemate austamisel, et siin ma selles mõttes ma olen nõus ja veelgi rohkem Üks kasvatuse väärtuskasvatuse osa, et lapse taustaks oma vanemaid ja ja sealt siis needasi kõike. Nagu tulebki, tähendab, aga tulebki reklaamides tuleb, siis see tuleb igalt poolt sisse, see niisugune uus algab reklaamidest, kui toode on uus ida, nagu iseenesest oleks juba hea, vahel on vana ja palju parem. Teame seda vana lugu, eks ole, sellest, kuidas uusrikas kurdab, kui raske elu tal on, need vei, mida ma joon, on väga vana juust, mida ma söödan, täitsa hallitama läinud ja nii et need on, need on tegelikult kirjeldavad sõnad, need ei tohiks olla a priori nagu väärtus, lahingulised sõnad. Ja loomulikult see on üks valdkond, lihtsalt see kodumaakodumaa armastus, eks ole, et sa armastad ja austad oma vanemaid, aga taustad ka teisi vanu inimesi. Ei, ei tohi olla nii et ütleme, et mingisugune vanusegrupp nagu praegu mulle isiklikult tundub niimoodi, et mingi vanusegrupp on nagu a priori, nii et neid katsume niimoodi, et nad on kuidagi nagu, kas tasalülitatud, oh, need ei näe nendes nagu väärt. Et neid teadmisi, mida nad kannavad ja kogem, aga need on ju inimesed, kes siis olid sama vanad, kui meie oleme praegu, kes siis olid, ütleme, keskealised need, kes tõid meid tegelikult iseseisusesse. Et noh, kuidas me saame kodumaad armastada, kui me ja austada, kui me ei austa seda põlvkonda, kes tegelikult nendest kõige raskematest aedadest, kes murdilist staadionist meid läbi tõid, kui meie olime koolinoored, meie olime lapsed, eks ole. Ütle mulle Rein veel, kas võib olla nii, et praegune aeg on ikkagi suhteliselt keeruline nende väärtuste ja kõige osas just sellepärast, et kõik muutub nii kiiresti, vanad väärtused nagu ei pea enam uusi nagu ka ei ole ja siis toimub vahel laperdamine või see on lihtsalt ainult selline minupoolne üldistus, teadmatus. Mulle tundub, et on keeruline, aga inimesed, tee on see väga erinev, oleneb sellest, me tuleme praegu oma jutu alguse juurde tagasi. Et kui sul on ees eeskuju oma vanemate, võib-olla vanavanemate näol. Ma võin ise näiteks öelda, et ma usun, et tähendab, et vanaema ehk minu ema on minu lastele olnud väga suureks abiks ja niimoodi väga palju väärtuste asjadest juttu olnud neil omavahel. See võib olla õpetaja koolis, kes on niisugune, nii moraalne kui ka ütleme, esteetiline ja vaimne eeskuju. Tähendab Ma olen rääkinud inimestega ja minul on õnneks hästi läinud, et ma ikkagi väga palju joondusin mingis eas kellelegi järgi ja siis ma sain iseseisvaks ja see praegu niisuguste inimeste enam ka noorest täiskasvanu eas enam nii väga ei loksuta. Ta ei ole enam see liblikas, kes lendab õielt õiele, tal on mingisugune siht. Tal on mingisugune niisugune oma oma nagu juhtiv täht, ta jääb millelegi kindlaks. Kuidas sina, kolme poja isana kasvatad neis väärtusi? Mõtled sa selle peale, no kindlasti mitte, et sa lähed kujunenud need ära. Ma kasvatan sellise väärtuse. Aga kuidas? Kuidas ma püüan seda teha, ma ütlen, et see ei ole nii, et nüüd ma hakkan täna hakkan väärtusi kasvatama, nagu enne juba juttu oli ja see on igapäevane raske töö, tähendab isikut, eks ma muidugi mõtlen suhteliselt palju selle peale, mida ma olen teinud ja loomulikult on palju niisuguseid olukordi, kus ma ütlen, äkki testin häält rohkem, kui vaja oleks, või tegid midagi, mida ma ei oleks pidanud tegema või, või, või jätsin midagi tegemata, mida oleks pidanud tegema, eks ole. Proovin neile näidata ilu enda ümber seda ilu, eriti mida saab ilma rahata seal looduse ilu rääkida, asjade seostest, rääkida vastutustunde olulisusest ja kui neil on mingisugused, minu arvates kas väga ühekülgsed arusaamad või põhjendamatud arusaamad, siis alati nii-öelda seesama vana ladinakeelne setentseks sentents audiaatoret alt ära pars. Kuula ka teist poolt. Sest kui sa natukene analüüsid ja tuleme juurde siia, nende tähendab tagasi nende teadusuuringute juurde, kui sa natukene nagu analüüsida olukorda, siis sa leiad õigustusi ja põhjendusi, miks inimene niimoodi käitus või miks ta noh, kasvõi see, et miks laps tänaval jättis tere ütlemata. Sest ta häbeneb või tal ei ole öeldud ta võib-olla ta näiteks elasin väikses asulas Kadrinas. Ma võtsin õpetajana mõnelt lapselt 10 korda päevas seal tänaval vastu tulles tere vastu ja ma sain aru, et mõni oli vahel kimbatuses, kas ta nüüd peaks mulle ütlema jälle teletäna või mitte. Et inimeste, ütleme, seal on mingisugune põhjendus ja ma arvan, et lastele on väga oluline seletada, miks üks või teine inimene käitus sulle võib-olla arusaamatul, võõral viisil. Aga need tuleb ära seletada võimude ja, ja kui vähegi võimalik, on läbi ise kogetud lugude läbi nende lugude, kus lastega koos nende olukordade ja loomulikult ka ütleme, ilukirjanduses näiteks mina, minul on väga hea meel, et koolis ikkagi noh praegu ka ikka lausa sunnitakse ilukirjandust lugema nii-öelda väga väärtuslik allikas. Raamatutes on tarkus ja sealt saab teada, mis on hea, halb, mis on õige, mis on vale. Kui see juba rääkida, aitäh saatesse tulemast, Rain Mikser, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi vanemteadur. Aitäh kutsumast ja õige varsti läheme edasi, teise teemaga ootame külla lastekirjaniku kunstniku Piret rauda, kes siis räägib oma loomingust ja sellest, mismoodi sünnivad raamatut, mis lapsi paremaks teevad ja nende elu huvitavamaks. Kõigel on Hind. Tehnika. Osa siiski. Olemas uskuma? Panema. Laevasooja kaasa toob. Tõuse ja käis läinud veel elus oli, ei lähe, see oli täna vaada eluke, no mine. Haavatavus ja hinge saue oma kultuuriga. Abine. Elutajana meeleavaldus ja omased. Taoline avaldus ja koomas oleva sina. Avatuks ja. Ei. Ta tagasi. Meile. Ei? Ei? Ei. Ei, ei mina, mina, mina, ka, mina ka. Mina ka laste ja noorte kultuuriaasta 2017 vaatan mina KE. Ja kui olete vaadanud, siis kindlasti raadiote juurde tagasi, sest meil on praegu üks väga tore külaline saatesse jõudnud. Eesti üks edukamaid lasteraamatu autoreid, kunstnike Piret raud, tere. Tere. Sa oled õnnelik selles mõttes, et sinu raamatuid armastan, tatakse, tõlgitakse, neid loetakse, järelikult sa teed õiget asja, õiget teed. Meil oli täna Toomväärtuskasvatusest üpris pikalt ja ma tahaks teada sinu käest, kui palju sina paned oma raamatutesse illustratsioonidesse väärtust, mida sa oled ise kodust kaasa saanud või, või mida sa tahad anda oma lastele edasi, mis suhe sul on nagu väärtuste ja väärtuskasvatuse ja sellise asjaga? Ma kuidagi räägiks nagu laiemalt, et ma räägiks üldse, et lasteraamatud, et neid on nagu igasuguseid, et kõik lasteraamatud ei ole lastekirjandus, et on olemas sellised pedagoogilise kallakuga selline raamatuid, on olemas sellisemaid, meelelahutuslikum, Nad tulid ja on siis nagu kirjanduse hulka kuuluvaid raamatuid. Et kui nüüd niimoodi nendest väärtustest rääkida, et siis võib-olla niimoodi paljalt ja teravalt osutatakse nendele kõige rohkem siis sellised pedagoogilise suunitlusega raamatutes, mis on ka nagu kahtlemata Ta vajalikud nakkus on siis nagu täht-tähelt ette näidatud, et siis selle laps peab nii-öelda hommikul ilusasti käed puhtaks pesema enne hommikusöögilauda istumist ja peab olema sõbraga hea ja sõbralik ja kõik need Viisakusreeglid, et meil oleks suurte inimestena kae lastel omavahel ka nagu kõigil sõbralikke kena koos elada. Aga nüüd, kui nüüd nagu lastekirjandusest rääkida, siis need väärtused Te ei pruugi seal olla ilmtingimata niimoodi. Moodsel otse otse nähtaval jah, et see on ikkagi mingisugune õhustik, mingisugune niuke, ridadevaheline meeleolu, mis peaks siis seda nagu helgust või seda paremat helgemat poolt lapses toetama. Et selles mõttes küll, ma arvan, et ma oma raamatutes nagu üritan Noh, loodan, et mu raamatut kasvatavad lapses mingisugust sellist empaatiavõimet ja ja et neil oleks nagu lihtsam elus hiljem toime tulla. Kindlasti on sellisel heal sõbralikul empaatilised inimesel ka suurena nagu lihtsam elada või toime tulla nii iseendaga kui ka teistega. Aga kui sa hakkad Lugusid välja mõtlema või kas nad, kas sa mõtled need lood välja või kirjutad sõnu nagu elust kuidagi maha mingitest olukordadest, mida sa oled näinud? See on väga keeruline nagu seletada, et kuidas need mõtted tulevad või see on kõik, ma arvan segu mingist, et noh, nii elus kogetust kui ka kujutlusest või mis, nagu endal peas toimub. Et jah, et kuidagi need, ükski kirjanik ei armasta seda küsimust, kuidas tulevad, sest ta on nii keeruline seletada, et vahelma lastele kohtudes ütlen, et ma, et kuivõrd mul mõtted tulevad tihti, kas köögis nõusid pestes või, või duši all maid pead pestes, et siis ma vahel ütlen, et noh, et ehk ekraan lahti, et sealt mõtted tulevad, et et noh, ta, Tallinna vesi varustab mind mõtetega. Aga kuidas. Pildid need on ju ometi nii, et võib hakata joonistama, need on peas valmis või see lugu ise kuidagi annab nii selgelt ette, et tüdruk on punaste juustega või mis iganes, et kuidas need sünnivad ja siis need tegelased, kes ei ole nagu päris sedasi, et üks-ühele natuuris maha tulnud. Jah, mulle tegelikult meeldivadki sellised huvitavamalt niisugused kiiksuga karakterid, keda on põnev ja lahe joonistada ka, tegelikult kui ma mingisugust lugu kirjutan, siis mul ma nagu samaaegselt visandanud pliiatsiga neid karaktereid paberi peale, et hiljem, kui ma hakkan nii-öelda valmis illustratsioone tegema, siis see kõik võib muutuda ka nagu see pilt tegelikult kõrval. Pilt, mida ma joonistan, see aitab mind kirjutamise juures ka. Tegelikult tuleb meelde, et kui see oli nüüd, siis nii koolitüdrukuna, siis ma kangesti imetlesin või mulle meeldisid. Puškini käsikirjadel olid igasugused, et ta nagu, nagu kirjutas, talle oli ilus selline sulega kirjutatud käekiri ja siis seal kõrval ta alati joonistas mingisuguseid nägusid ja portreesid, mis on minu arust päris head, olid. Et noh, et niimoodi Puškini kombel ma ka nagu kirjutan, aga kas sa kirjutad või sa trükid arvutisse? Need esimesed mõtted tulevadki niimoodi kergelt joonistades ja siis ma teen arvuti lahti ja kirjutan selle asja üles, ant. Nii, ja naapidi. Aga steik arvutis peamiselt muidugi see lõplik tekst valmib arvutis. Aga kas teiste juttu on keerulisel illustreerida, kui enda jah, on tegelikult küll, sest teise inimese ees on sul nagu mingi vastutus, et see mis ma joonistan või teen, et see peab autorile ju ka ikka mingit pidi meeldima. Et ma olen illustreerinud vara varem väga palju oma ema raamatuid, et see oli selles mõttes nagu lihtne, et ema ka noh, on nagu heasoovlik või kõik emad on oma laste joonistuste suhtes hästi meelestatud alates lasteaiast. Aga kui oli juba siis nagu miini, muu autoreid, seal ma olen Peeter Volkonskile olen teinud pilte Ellen niidule. Et siis ma küll mäletan, et kui ma nagu neid pilt, kui nemad, nendel toimus, see esmakohtumine, siis minu piltidega, et siis ma ikka närveerisin küll, et mis nad arvata võivad. Keegi ka andnud nõuet, ei see tegelane võiks olla natukene teistsugune või minu silme läbi võiksid olla taoline. Ei, autor ei ole nagu kunagi sekkunud õnneks minu töösse, aga küll on mul noh näiteks kogemus kui ma jaapanlaste jaoks ühe jaapani kirjastuse jaoks ühte pildiraamatut tegin, et siis seal küll. Et see oli veel eesti muinasjutt ka, nad andsid ikka nõu, et mismoodi võiks parem olla, et see Eesti talumeest ei meeldinud neile kuma habemik, kui tegin, et see tundus nagu jaapanlase jaoks, et näeb liiga vana välja. Aga minule meeldib jaapanlastele. Vot see ka ei saa niimoodi öelda, et mis meeldib jaapanlastele sellepärast et Jaapanis on ju ka väga palju erinevaid inimesi ja tegelikult kogu selles lasteraamat Tartu maailmas eksisteerivadki väga erinevad. Sellised trendid ja voolud ja üks on selline kommertslikum suund ja siis on sellised väga kunstipärased. Tõesti, kunstiga kõrvu käivad lasteraamatud. Need noh, aga see võib olla selline üldisem või sellisem mainstreami, mis seal Jaapanisse, et ikka jah, niisugune armsus on neil võib-olla kuidagi veel lani laat. Ja üks on see manga liin, aga teine on ka, et kui on kõik niisugune väga nunnu ja roosa ja tore, et seda on seal Palju sul on kogemus ka prantslastega täiesti teistsugused inimesed jaapanlastega võrreldes. Prantslastega noh, ma ei saa ka öelda, et on nagu täiesti teistsugused inimesed, täpselt nii nagu Jaapanis on olemas nagu erinevad suunad, mida viljeldakse lasteraamatus, et samamoodi on Prantsusmaal. Et mul on lihtsalt Prantsusmaal võib-olla nagu õnneks läinud. Et need, kellega ma koos, et on, et see ongi väga selline loominguline oma loomingulisuse ja sellise vaba tõepoolest väga tuntud ja arvestatud kirjastus lasteraamatukirjastus Prantsusmaal. Et selles mõttes nendega on küll väga suur rõõm ja õnn koost tööd teha, kuivõrd nad just julgustavad autoreid eksperimenteerima ja julgustavad olla võimalikult originaalsed ja tulema mingite selliste, et mida pöörasem mõte, et seda parem. Konsul endale selliseid mõtteid, mis, mida sa oled küll realiseerinud, aga mis töötavad edasi, on teisi mõtteid, mis jäävad, sest nad on nagu ennast ammendanud, et kas ta on siis mõni lugu, mida saab veel rääkida ja rääkida. Ja piltide puhul samamoodi tegelaskujud. Selles mõttes, et mul, kas mul on nagu sahtlis midagi, mis on jah, on ikka paar asja, on niisugused, mis, millest on mille, mille vastu ma olen hetkel huvi kaotanud. Ma mõtlen, et võib-olla, kui äkki saabub mingisugune ideede põud või ideede kriis, et siis on hea sealt sahtlist uuesti välja võtta. Aga millega praegu tegeled, mis töös on praegu ma kirjutangi ühte jälle sellist lühemate juttude ka raamatut, kus on eraldiseisvad lood, peategelaseks on poiss, kes räägib oma perekonnast ja see raamatu pealkiri tulebki kõik minu sugulased. Et seal on ta siis eraldi lood kõigist sugulastest, kes on nagu kaunikesti sellised värvikad ja napakad tegelased, et seda on väga suur lust kirjutada ja nagu täitsa tore aeg on mul praegu käsil. Kui kaua võtab raamatu kirjutamine aega? No ma saan aru, ei ole liinitöö, et oled sellest kellast selleni, aga aga kui kaua on sinul või kuidas sul see protsess veel? Seika jah, sõltub need. Kui mul on nagu võimalik, kuulan ja hea mõte juba valmis ja siis niimoodi hooga saab nagu ühe jutiga kirjutada, et siis võib tegelikult kahe kuuga sellise lasteraamatu valmis kirjutada küll. Noh, hiljem võib-olla natuke viimistleda, et tegelikult need pildid võtavad minu puhul isegi kauem aega, et kui nüüd pildid ja jutud koos ühes raamatus, et nagu allapoole aasta kindlasti ei saa hakkama. Vot siis ei ole see midagi nii kerge töö, aga inimesele, kes seda oskab ja kellel see hästi välja tuleb, siis on see suurepärane. Aitäh, Piret, raudtee täna saatesse tulemast. Ning ühtlasi on huvitav saadega sellega läbi, kohe varsti on uudised minu nimi Krista taim. Tänan teid kuulamast ja kena päev. Nii pidi minema millega linalakk Koos kast, põll, veemäed, laps, jooks. Seetseeseta Elva ajada. Oota, kas te seda aega.