Kajaloodi, mis seal on täna kitarrist, vihmasel ajal kitarrikunstnikud kitlit kandev, samal ajal helilooja ja muusikaõppejõud Robert Jürjendal, tere tulemast saatesse. Mina olen Kaja Kärner. Pole saladus, et te astute sel nädalavahetusel prožektorite valgusvihku just sellepärast, et te olete valitud aasta muusikuks 2016 ja selle valiku on teinud ringhäälingu muusikatoimetajad, palju õnne aunimetuse puhul. Valik tehakse siis selle põhjal, et kui palju on muusik lõppeval aastal panustanud Eesti muusikakultuur ja kui palju on teinud koostööd rahvusringhäälinguga. Ja sellel lõppenud 2016. aastal võtavad siis koha sisse Robert Jürjendali sooloplaadid, lihtminevik siis plaat, mis on tehtud koos Kaido Kirikmäe ja Valdur Mikita, ka selle nimi on iluküsija. Ja plaadimaterjal on salvestatud ka Eesti uue koorimuusika kontserdil, mis oli nüüd natukene enne jõulu, kusjuures selle kontserdi nimilugu veel on just teie kirjutatud ja, ja see kõik on toimunud siis klassikaraadio tellimusel. Lisaks olnud veel hulk kontserte, festivalidel, esinemisi, no kas on varem ka olnud Robert nii uhket aastat kui äsja lõppenud? Ausalt öeldes ma ei tunne, et see aasta oleks väga palju erinev eelmistest. Ja seetõttu ongi see uudis, et mind valiti aasta muusikuks mulle tõesti väga ootamatu. Kui see aasta oleks olla kuidagi millegi poolest nagu veel erilisem, siis ma isegi mõtleks selle peale, aga aga elu on läinud tegelikult väga. Sellises stabiilses tempos on need aastad läinud ja ega need eelmised aastad ei ole alla jäänud, mõnes mõttes. Kogu aeg on olnud üks suur töö tegemine, kontserdid, esinemised, uued kooslused, uued helid, ööd. Jah, ma pean tunnistama, et siin võtsin eile õhtul lahti oma horoskoobi väga-väga sellise väga täpse täpse horoskoobi, kuigi ma tegelikult selle maailmaga väga kokku ei puutu, aga mind hakkas huvitama, et mis sealt tuleb ja oligi kirjas, et selline pidev muutuste otsimine ja avatus uuele ja ja teatud mõttes ka püsimatus. Nii et see püsimatus võib teatud tingimustel olla positiivne teatud tingimustel, jällegi, kui ta jääb väga pinnapealseks, siis jällegi võib-olla mitte nii. Nii tore. Aga see on mind saatnud kogu elu. Ja ilmselt ma ei näe lõppu ka sellele Ega siis muud kui selles alanud saates meenutame kontserte, mis ei unune ja neid muusikuid, kellega koosmusitseerimine ka meelest ära ei lähe, et ma võin ise alustada. Ja niisuguse kontserdielamusega, mis on pärit ühest, augusti õhtust rohkem kui 10 aastat tagasi, kui Jaan Riis tegi looduse omnibussiga ühe kahe päevase matka Vormsi saarele. Ja nagu ikka jaan riisil on kombeks, ta võtab muusiku kaasa ja, ja seekord olite teie, kas oli veel teisi muusikuid, seda ma ei mäleta. Aga õhtune kontserdiaeg hakkas kätte jõudma ja siis oli see hetk enne kontserti, kui, kui kitarrid proovivad võimenduse tugevust, et see on niisugune paar niisugust plönni. No ma ei olnud seal kontserdipaiga lähedal üldse, ma olin, olin, olin mererannas, aga see oli niivõrd tugev, et tunned, kuidas kere hakkab võnkuma, süda jätab paar lööki vahele, sest see lihtsalt on nii vali ja ma mõtlesin, et vaene Vormsi rahvas, et see kestab ju veel mitu tundi. Aga õhtu edenedes juhtus, et oli see nüüd põhja või loodetaevasse, ilmusid virmalised, nad olid kaugelt näha, aga nagu ikka, nende kuma ulatub kaugele. Ja kui siis teiegi tar mängima hakkas ja taevas vehklesid virmalised siis see kooskõla ja koosmõju. Ma olen hiljem mõelnud, et sinna ei oleks virmaliste kõrvale sobinud, ei suur sümfooniaorkester, ei orel. Et just nimelt see elektriline kitarr. See oli maagiline hetk. Augustini sugune sume, soe öö tähistaevas on teil seekord meeles endal ka? Ei, mul on meeles kadakad ja pimetesti oli pime, mäletan, et ma praktiliselt ei näinud oma sõrmi pillil et mingisugune valgusvihk tuli, võib-olla see tuligi firmalistest. Ja mäletan, et see oli selline tüüpiline Jaan riisilik üritused kus ta paar päeva enne helistas jah, et kas sa oled valmis selliseks heas mõttes hulluseks. Sest tegelikult, et eks seal oli natuke riskiga, kaste on maas ja elektrikitarr ja juhtmed kuskilt niimoodi looklevad muru seest. Aga kõik läks hästi ja tegelikult. Taolised esinemised on alati väga erilised. Ja mul on tore tore kuulda, et seal selline mõju oli ma nagu ise võib-olla kõike seda ei taibanudki, sel hetkel. Ta mõjus sellepärast, et see oli täiesti planeerimatu, keegi osanud arvestada sellega, mis hakkab juhtuma. Ei jäta, just juhtus kontserdi ajal täiesti maagiline mõju. Kas on elus juhtunud veel niisuguseid kontserte, kus on etteplaneerimata asjaolu, millega muusikul tekib dialoog või, või niisugune kohus, musitseerimine? On küll olnud ja see oli ka niimoodi. Ta oli küll osalt ette planeeritud, see oli, ma pakun paar aastat tagasi merepäevade ajal, kus mulle pakuti sooloesinemist purjekal Tallinna lahel ja see aeg oli üsna ekstreemne nimelt päikesetõusu ajal. Mõte oli siis selles, et mina olen nagu purjeka tekil, mängin ja purjekas siis vaikselt, Nevali triivib mööda Tallinna lahte hommikul vara. Ja rahvas, kes siis nendele siis nagu pakuti muusikat ja kaasad olidki, võiksid võileivad ja kohvi. Aga juhtus selline asi, et oli meeletult suur udu. Sel hommikul ja minu teada see purjekas ei oleks tohtinud nagu kõikide energiate järgi sinna laher üldse minna. Sest nähtavust ei olnud. No kõige rohkem võib-olla mingisugune, ma ei oska niimoodi hinnata, võib-olla 15 20 meetrit, võib-olla vähem, isegi väga riskantne. Aga ikkagi ikkagi see risk võeti ja ja see tunne tajuda, ütlen seda Tallinna lahte sellisel Tallinna sellise, ma pole elus kunagi, mul ei ole sellist kogemust 1000 esiteks täielik vaikus ja ainult üksikud kajakad. Ja siis see valgusvihk, mis läbi udu hakkas, päike hakkas tõusma, jäset ääretu ääratu, selline peegelsile meri. Ja kuidas helid kuidas need niimoodi lihtsalt lendasid mööda seda vett. Ja ma sellist asja ei ole võimalik, nagu teist korda ma arvan, tekitada siis seal mitu asja koos mis kõik seda heli nagu seda akustikat lihtsalt võimendasid udu, vaikus, peegelsile merepind. Ja siis ma vaatasin inimestele otsa mängu ajal ja ma tõesti märkasin, et nad on ära kusagil. Et nüüd on nagu nüüd on küll hästi läinud, et nad on saanud võib-olla selle, mis vaja, et täpselt keegi lobisenud, mitte keegi, Nad isegi vaatan ringi, inimesed olid pilgud kuskile niimoodi justkui justkui niimoodi naelutatud. Nad olid nagu oma, igaüks oli omaette, kuigi need oli palju. Ja see oli väga võimas, võimas kogemus. Kas veel on teie loomingus või elus või mõtetes mingi eriline koht? Ma tean, et teil on hindele v muusika järgi on tehtud üks teos ja siis ka see koorimuusikakontserdi nimilugu veel viitriga veele. Käisin hästi ilus, tõesti, ta on ilus ja, ja võib-olla ma isegi ei pea silmas merre, vaid minule meeldivad sellised kristallpuhtad ojad ja väikesed salapärased jõed, liikuv vesi, see on turvaline ja kus on hästi palju avastada kõike seda elustikku, mis seal on ja mul endal maal on üks selline väike metsamajake, mida ma käin kogu aeg vaatamas. Näitab ennast igal aastaajal väga erinevalt. Ja selle ojakese põhi on selline kuldne. Et ta on tegelikult selline kruusa kruusapõhi jagada päikesevalguses, kus seda põhja vaadata läbi vee, siis see on täiesti selline kuldne, sätendav, ääretult ilus. Selline suhe, mul on küll õega, et on ilus tõesti oma oma sellises oma puhtuses ja kuidagi oma lihkuses ja nüüd on kuidagi väga sõbralik. Ja nii see teemuusikasse. Ma arvan, et see ongi väga oluline element muusikas. Me ei jõua selle napisaatega üles lugeda pooligi neid kooslusi, kellega koos te olete musitseerinud, me ei jõua üles lugeda kõiki neid kooslusi, kellele te olete muusikat kirjutanud neid koole, kus te olete muusikat õpetanud. See kõik on olnud hästi eripalgeline hästi mitmes suunas. Kas see ongi see, mis on teise loomale omane, et te olete kõigele avatud ja püsimatu selles mõttes, et ei jää ühe vormi või koosluse külge kinni et seda avada? Seda tausta, miks see kõik on olnud ja miks enne juhtunud, miks on nii palju neid koostöö vorme mul olnud siis selline kummaline põhjus kõigel sellel et minul ei ole olnud elus kindlat sihti ega ei ole ka praegu. Ja see on just see, mis laseb sind triivida ja laseb tekkida sellistelt koostevormidel, mille peale sa eluski tule ise isegi alateadvuses mitte. Ma olen täiesti kindel selles, et kui meil oleks olnud väga kindlapiirilised sihid elus, mida ma tahan saavutada, mida ma tahan teha siis ma justkui automaatselt jätaksin ära sellised kokkusaamised või sellised koostöövormid inimestega mis mul on siiani olnud. Nii et sellel heas mõttes ehitusel. Oma positiivne külg. Et mul ei ole seda hirmu, et, et riivin küll, aga äkki karidele. Aga see käib ikka asja juurde. Ma arvan, et kõik inimesed on seda vähemal või suuremal määral kogenud oma elus ja pidevalt olla nüüd ütleme niimoodi aktiivne ja väga sellele sellest väge täis, ma arvan, see ei ole ka loomulik. Vana-loodus ise ka selline ülesalla vajab puhkust, vajab sellist pingutust. Ma ei muretse selle pärast, et need on alati olnud sellest üles-alla kõikumisi, eks need tuleb. Muusikaliste koosluste kõrval te olete teinud plaate ja teil on olnud niisuguseid kontserte ja esinemisi koos või kuidas seda nüüd öelda, sõnalise lugejaga üks on vaimulik Jaan Tammsalu siis Valdur Mikita, kirjanik, kellega nüüd on tulnud koostöös välja üks täiesti uus plaat siis raadio hiljarhiiv säilitab tänuõhtu mari Tarandile, kus Anu lamp ja Raivo E. Tamm loevad Betti Alveri luulet ja teie musitseerib seal taustal ja ma vaatan, kuidas teie kitarri heli satub just täpselt kas värsi fraasil vahekohta või kuidagi, nagu ta oleks sätitud, kuigi ma saan mõistusega ju aru, et et seda on võimatu sättida. Kuidas teil tuleb? Aju ma lisaksin siia nimekirja veel koostaja Doris Karevaga. Jah, aga eks see on võib-olla õpitav, kõik. Noore muusikuna on tahtmine ennast võib-olla võimalikult palju niimoodi väljendada ja kõikvõimalikul moel ja võimalikult rohkelt võimalikult kuidagi võimalikult aktiivselt. Ja mida vanemaks saad siis seda lihtsalt hakkad märkama. Et tuleb teha selline selektsioon, valik, mida mängida, millal mängida ja kuulata rohkem. Et mitte ainult enda mängu, vaid ka see, kellega sa koos mängid, kelle sõna on just hetkel juures, et ja samas mitte ette püüda illustreerida seda olukorda. Vaata filmimuusikas on sama, sama asi, et kõige igavam on see illustreeriv, et need kindlasti peab olema, aga aga minu jaoks on palju olulisem minu enda paralleelne siis maailmatunnetus, mida ma tajun sel hetkel. Näiteks kui see sõna on koos minuga siis on tõesti sellel asjal nagu mingisugune selline topeltvõimsus. Muidu võib juhtuda, et et ma justkui alahindan sõna sõna, mis ei saaks justkui muusikata hakkama. Te olete kirjutanud filmi- ja teatrilavastustele muusikat kas selle printsiibiga, et teie muusika toetab seda mõtet, mis laval või filmis on või kui on mingi sõnaline kompositsioon või astus selle mõttega dialoogi või vastandub see sõltub iga kord sellest filmist või, või sellest luulepõimikust vä? See sõltub väga palju filmist ja filmiloojatest, et kuidas mul on olnud võimalus töötada ääretult võetavate režissööridega. Ja läinud aastal oli võib-olla ma minu jaoks lase lagi. Koostöö temaga oli ääretult võimas tema film naine ja liustikud, mida on võimalik arsti Eestis jaanuari lõpus, ma arvan, see tuleb kinodesse. See koostöö oli küll väga-väga pinev, väga selline nii-öelda õhukesel jääl kõndimine tõest et mitte mööda panna. Seal on tunda sellist olukorda, et et ei saa illustreerida hetke, vaid tuleb anda mingisugune kõrvalteema või kõrvaltunne. Mis jutustab selle loo lahti teistmoodi läbi heli. No seda on kuidagi raske praegu niimoodi rääkida, aga, aga see protsess on, seal ei lähe väga metafüüsiline. Ja eks lõpuks on ikkagi selline tunnetuse ja tajupiiril kõik ütleme lõpuks, kui see pilti ja muusikat kokku pannes tuleb tajuda, kas see töötab või ei tööta. Ja see võib juhtuda, et hommikul töötab, õhtul ei tööta. See tähendab seda, et seal on väga palju enda selline, ütleme oma seisund näiteks väga palju mängib kaasa. Aga te kirjutasite seda muusikat ikkagi siis nii, et muusika käib kaasas tegevuse ja selle mõttega et ta on toetav. Tähendab kindlasti ei toeta, aga ma arvan, et seda, seda natuke vähe öelda. Ta võib olla ka paralleelmaailm, paralleelmaailm, me võime öelda, et see on toetavaga, ta on koos, eksisteerivad no see on nagu võib-olla kaks head naabrid. Et justkui ühes majas elavad aga katuse all. Ja eks ta toetavad ka ja samas nad nagu käivad koos kokku suveräänsed sealjuures sama suveräänsusele. Jah, selline töö Nende dokumentaalfilmidega on olnud äärmiselt põnev. Mis siis rohkem meeldib, kas idamaade kultuur ja filosoofia või Põhjamaade kultuur ja filosoofia? Ma ei eraldanud üldse sellisel moel, et nii teravalt sest ajalooliselt on ju ikkagi need väga läbi põimunud. Ja ma arvan, et sellised helgemad pead on alati püüdnud neid kahte maailma siiski vähendada vähendada seda, mis on head ja mis on tõesti inimese inimese eluks vajaliku inimese vaimu jaoks vajaliku. Ja minu jaoks on ma võtan nagu selle võib-olla sellise ida idamaade, sellise lihtsuse ja lakoonilise puhtuse ja viinud õhtumaade kultuuriõhtumaade sellisesse kogemus kus on juba siis selline mitmehäälne muusika, see on teistmoodi, kus ja võib-olla võib-olla lihtsalt see meie enda olme, mis meil ümber on meie loodus, meie, meie kultuur. Nii et ma püüan neid asju ühendada. Et selline selgus ja samas õhtumaade vertikaal ütleksid. Missuguse kogemused eile andis süvenemine soome-ugri rahvaste muusikas, ma tean, teil olnud murtiaga olnud tihedamaid sidemeid selle muusikakultuuriga, kui te olete käinud seal esinemas. Ja meil on koos arvurbiga väljas plaat Utskeaali kus siis solistiks on Nadia Utkina Mu tütar, kes on olnud võib-olla nendeks kuulsam laulik üks kuulsamatest, keda nad teavad. Vot see oli nüüd hea näide selle plaadi puhul, kuidas see aine onu Udmurtiast, udmurdi rahvamuusika, aga ütleme, meie pool on siis selline läänelik läänelik, mingisugune nägemus sellest peegeldus sellest kokku tuleb mingisugune uus asi. Ja ega ausalt öeldes nad ise nagu sellest väga vaimustatud ei olnud või mitte isegi ma ei ütle vaimustatud, aga võib-olla küsimus on mõistmises. Sest me ikkagi elame hoopis teistsuguse skulptuuri ruumissil. Et võib-olla taoline nii-öelda projekt on võib-olla mingis mõttes selliseks ukseks hoopiski nagu veel läänepoolsetele inimestele läänemaailmale, kes piiluvad siis sellest uksest sisse, mis seal murdes siis kas nad on nii kauge, et nad tegelikult ei ole ju kauged? Seda näitab ka see, et meid väga inspireeris see muusika. Astume siit sammukese veel edasi. Kas islamimaailma ja, ja siis ütleme, kristliku maailma kokkupõrge võib anda ka mingisuguse uue kvaliteedikultuuris. Kas te märkate, et mõni idamaine meloodiakäik eksib juba teie loomingusse? Või võtab see veel väga palju aega ja milleni see kõik võib viia? Sellega on üks huvitav lugu. Kui Eesti hakkas vabaks saama siis selline ütleme araabia helikeel, araabia lik helikeel oli üsna moes ütleme, läänemaailmas ja ka Eestis. Ja isegi nagu kogepteeritisele julgen öelda, et kuna see oli nii eksootiline, põnev ja 80.-te aastate lõpus ei olnud mitte mingisugustki sellist tunnet, et oleks tegemist mingisuguse ohtliku asjaga. Ütleme, mis on sellega seotud siiski. Ta oli tegemist ikkagi ühtse kultuuriruumiga. Ja ma olen leidnud, et nii ongi õige, et sa tead vastavalt sellele lihtsalt käituma ja tunnetama. Et märgisüsteem, mis on seal kasutada. Et sa pead väga hästi aru saama, et mida sa hetkel kas siis ütled midagi, mõtled või kasutad loomingus, eks ole neid kujundeid, kas see antud hetkel, mida see kaasa toob. Et kuidas inimesed sust aru saavad, pead suutma põhjendada seda. Kui ma peaksin praegu näiteks neidsamu kujundeid oma loomingus jõuliselt kasutan, ma arvan, ma ei teeks õieti seda. Ei, ma ei, ma ei tunne ka, et ma tahaksin seda teha. Sest et ei ole aeg selleks lihtsalt see viib nagu mõtted hoopis mujale. Kahjuks. Ja see ei ole isegi minu teha, et see lihtsalt on aeg selline. Aga ma annan oma loomingus võib-olla rohkem, kasutan sellist pigem sellist Jaapani ja võistlus, natuke Indialiku, sellist helikeelt aimamisi. Et mul jälle selles mõttes ei ole väga palju sellega kokkupuudet. Kas põhjusel, et jaapani kultuur ei ole nii agressiivne? Mulle lihtsalt puhtesteetiliselt on väga vastuvõetav enda kujutav kunst ja nende selline selline suhtekultuur eriline puhtus mida ma natuke tarri kursustel aastaid tagasi märkasin, kuidas nad, kuidas nad oma oma asju ajavad, väga lakooniline, puhas, sõbralik, hästi ilus ja nende helikeel ka. See on väga eriline, et sealt tasub õppida. Tušimaal, mida õpitakse aastaid, et mitte öelda aastakümneid harjutatakse joon, oleks selge, puhas, tugev. Jah, see on nagu selle olulise välja säilitamine või kuidagi noh, see muidugi on selline väga tugeva sellise koolkonna töö ma ei pea üldse ennast, ütleme selle järgijaks mingis mõttes ma olen rohkem, mina töötan ikkagi rohkem. Niimoodi alateadlikult võtan seda, mis mulle antakse. Võtame siis geograafilises mõttes täiesti vastupidise punkti Island kustega käisite tänavu suvel, ahelfestivalil oli see esmakordne käik nii kaugele. Esmakordne, ja ma olin väga, väga nagu huvitatud sellest reisist, et näha, kuidas maa mind vastu võtab. Kuidas läks? Täpselt nii, nagu ma ette kujutasin, et. Selline vihmane, hall ja loomulikult väga vähe puid, rohelust praktiliselt ei ole. Aga inimeste soojus ja tohutu tohutu selline pulbitsev energia, mis neil on. Ja no väga hästi võetakse, vastu ei võeta vastu ka. Nad ise ka hindavad oma oma muusikat ja seda, mis nad teevad, nii et seal näha, kuidas ta hoiavad 11 kuidagi äärmiselt tore. Kuidas kõik see, kus te käite ja kellega koos te esinete, kuidas teie loomingus peegeldub, te olete ju väga palju plaadistanud koos briti muusikutega ja Ameerika muusikutega, et kas see kõik avaldab dile mõju. No kindlasti peaks ta oma mõju juba avaldanud, ütleme kõik need need koostööd noh, näiteks siin inglastega mis meil oli koos oma ja inglise muusikutega, Tim Paules ja Pieter tšilves. Juba selle projekti nimi, Slow Electric ütleb midagi. Et aeglane, jahe ja meloodiline, seal on selline oma omaette võlu selles. Ei teki seda tunnet, et tahaks tagasi seda aega, kui ma olin päris mina ise teiste poolt. Näitamata ma arvan, et sellest, et asja ei ole olemas, vallutad see mina ise on, et kes see siis on see mina ise kui inimene noor, sest ta püüab meeleheitlikult ju kellegi moodi olla ja sarnaneda ja tegelikult teda ennast vaevalt et on. Seal. Aga muidugi on, energia on rõõmus meel, on selline teotahtelised tohutult isu teha kõikvõimalikke asju. Ja see, see iseolemine, võib-olla see tuleb alles hiljem. Ja seda ütlevad, et kuulajad hakkavad märkama mingisuguseid selliseid omadusi seal muusikas või sinu helikeeles ja samuti stuudios helirežissöörid hakkavad märkama ja nad sekkuvad just sel hetkel, kui sa püüad tagasi kukkuda sinna noorpõlve nii-öelda püüad taas kellegi moodi olla. Kedagi nagu võib-olla ma ei tea, kellegi nahka pugeda. Mul näiteks kadunud Maidomaadik. Kord ütles ka niimoodi, et oli selline hetk stuudios kus millegipärast ma. Ma püüdsin midagi midagi muud, kui ma ise. Ta sekkus, ütles, et mängi nii, nagu sa mängid. Vot sellised hetked on olnud väga õpetlikud. Nende asjade juurde tasub, kelleks saada, et mis on ikkagi loomuomane sest seal ausam ja Ta kindlasti puudutab Kuulat palju täpsemalt. Ja tal on palju suurem mõju kogu kogu üldises mõistes üldse muusikakultuurimeestes. Taia loodimisel Tänak kitarrist, muusik, helilooja, muusikaõpetaja Robert Jürjendal aasta muusikuks 2016 valitud räägimegi nendest inimestest kelle mõjul te olete kujunenud selleks, kes te olete, et me just rääkisime mõni hetk tagasi sellest, et noor inimene püüab nagu kellelegi nahka pugeda ja, ja ühest Tõnis Mägi raadiosaatest on mul meeles, kuidas ta rääkis ajast 1990.-te aastate alguses, kui muusikutel ei olnud, et väga palju tööd, aga oli suur tahtmine ennast realiseerida ja kusagil kas hari oru treppidel istudes tekkis mõte niisugusest kooslusest, mis hiljem sai nimeks üks, seitse, seitse, seitse, ühesõnaga, Robert Jürjendal, te alustasite klassikalise rokkarina ja nüüd te räägite harmooniast, vaikusest korrast, helidest, kes on need inimesed, kes on teil lõpuks õpetanud saama iseendaks? Jah, see aeg koos Tõnis Mäega, see oli tõesti kuldaeg. Esiteks võite ette kujutada noort inimest, kes on äsja lõpetanud Georg Otsa nimelise muusikakooli klassikalise kitarri erialal ja kes ei tea mitte midagi rokkmuusikast. Ei tea ka suurtest lavadest mitte midagi. Ja ühel hetkel on ta ise seal laval loob muusikat, mängib, loob laule. Ja seda sellises tempos, et praktiliselt iga nädal sündis. Ja meil oli tohutult intensiivne aeg ja ja ma olen väga tänulik talle selle selle eest, sest tema ikkagi mu üles korjas. Ja just tema usaldus, et näha ühes noores inimeses mingit potentsiaali. Minu meelest on väga kiiduväärt. Oleks sellist usaldust rohkem ka tänapäeval. Aga jah, seoses selle aasta muusiku tiitliga, nii-öelda sellest ongi mul hea meel, et, et võib olla võib-olla nii mõnedki avastavad rohkem võib-olla neid kooslusi, kus ma olen olnud ja neid inimesi, kes on mu ümber olnud, sest nad on kõik olnud väga olulised. Aga võib-olla isegi ma tuleksin sammukese tagasi sellest Tõnismäel, ajast kui ma alustasin Eesti raadios oma lugude salvestamisega. Ja siin on oluline inimene Tiia Teder. Ja ma mäletan, et, et ma sain stuudio ajad, et lindistada oma uusi lugusid aga ühel hetkel mul tegelikult enam ei olnud, et nagu ideed, mida ma tahaks teha. Ja ma sain aru, et need tekivad mul alles stuudios. Aga mul ei olnud seda julgust iial öelda. Et tegelikult lugu ei ole, tahtmine, on soon. Ja tulla stuudiosse ja, ja teha midagi, ausalt öeldes see juhtuski täpselt enne, kui ma olin stuudios, ma kohe vabanesin. Ja tõepoolest põnevad salvestused. Seda võib öelda positsiooniliseks muusikaks. Aga tal oli mingisugune selline terviklik tunnetus, soov midagi teha. Seal üks, üks väga oluline algus üldse. Mingisugune selline printsiip, et hakka tegema, hakkan looma, et küll tuleb kõik, see ei ole selline nii-öelda, ootame, millal inspiratsioon tuleb ja millal sa hakkad paberile panema midagi või vitt. Isegi kui sul ei ole midagi, sa tead, et sa saad teatud olukorra, sul, sul kindlasti tulevad neid mõtteid ja see on nagu usaldus ka. Jah, aga peab siiski ära tundma, et kellelt on mõtet oodata seda tulemust ja loomingut ja, ja kellelt seda ei tule, et see äratabamine on ju ka väga oluline. Jah, no ju siis ma ikkagi oma tegevusega jätsin piisavalt nagu sellise usaldusväärse mulje. Aga neid inimesi, kes on mu eludel ütleme, väga-väga suureks eeskujuks olnud ja kes on mind palju aidanud, need on palju muusikatest veel endast võib teha eraldi saate nimetame mõne no kindlasti heegeldada trio kolleegid Mart Soo ja Tõnis Leemets. Mina olin küll üks asutajatest oma, minu mõte oli see ansambel kokku panna, aga ega mul ei olnud ettekujutus sellest, kuidas see töö vorm hakkab olema. Ja tegelikult töö käigus, kui me koos muusikat organiseerisime, seadsime siis mul tuli väga palju õppida. Ja ma ütlesin ka, et kuidas üks või teine minu idee, kuidas ta tegelema hakkab kujunema ja mis siis lõpuks saab. Ja ilma nende inimesteta ei oleks pooltki seda sa mõtte arvurb trummar kes mäletavad ansamblid, inspir, inspee, trummar, koostöö temaga on olnud väga võimas. Tallinn ütlesin nii hea trummar kui ka väga hea salvestaja ja siiamaani on selle pretsedendi kõrv on talast ja tema otsused, millised, võib-olla variandid nende salvestustel jätta millised mitte see tegelikult ju nagu noh, kui seda kujundab noort inimest ja tema maailmapilt. Et see on nagu mingisugune teatud selline sõkaldest otsimine teradest, et et jääks tallele midagi, mis on nagu oluline väärtuslik siis Riho Sibul, kellega mul on olnud võimalus väga palju koos mängida ja Riho kutsus ka oma sooloplaatidele appi Ta oli mulle suureks eeskujuks samamoodi ansamblist inspee ja tema oskus lihtsalt kitarri niimoodi mängida, et jääd kuulama ja mõtlema, et kuidas on võimalik ja tema looming ka paindlik tall samamoodi sellest ütleme ägedat sellest võimsat rokkmuusikat ja samas väga intiimselt väga rahulik, väga sügavat sellest rahulikult kitarrimuusikat, laululoomingut. Riho sibulast ilmus üks pikk isikuintervjuu Postimehe arteris siin mõni kuu tagasi, pealkirjaks oli, et Riho Sibul on kitarri saatel muretseja, kes teie olete? Eks ma ka vahetevahel muretsen, aga. Mulle meeldib ka rõõmustada kitarri saatel. Kasvõi meenutame veel aastaid 1992 kuni 97. Seda viit aastat on igal pool teie Tseeviides ja, ja kokkuvõtetes meenutatud, kui oluliseks ta seda ise peate. Väga oluline aeg selles mõttes, et õppimist uute uute asjade õppimist aeg. Ma käisin mitmel korral Saksamaal kitarrikursustel, kus koos minuga rahvastele maailma ja neid kursusi vedas Robert Flip ise kitarrist ja helilooja ja õpetaja. Ja need jätsid väga sügava jälje mulle, kuidas on võimalik, et arry mängida ja millise energiaga on võimalik kitarri mängida. Võib-olla Weekend kettal, trio loomine oli ka tänu sellele sellele impulsi, et on võimalik luua selline võimas kammeransambel ilma trummideta ilma baskide ärrita. Et see oli mulle nagu selliseks väga positiivseks sõnumiks. Sest et tollal ma ei kujutanud ette, et mul on seda oskust ja väge ajaliselt mingit sellist suuremat rokkansamblit koos hoida või midagi sellega peale hakata, nii et selline kolme kitarri koosta, kus proovis teha toas tegimegi ja väga ruttu see tulemuseni. Me olime väga paindlikud, sõrmule tohutult suureks nagu abiks. Aga ma sealt lendaks muidugi edasi juba näiteks Aleksei lisaks, kes produtseeris ühte teeveedeed, kitarride releed koos Ain Aganaga. Tegemist oli siis improvisatsiooni, kitarri implikatsioonid, DVD ka selline ühtlasi nagu õppematerjal, aga tegelikult täitsa kunstiline kogumik. Ja selle DVD salvestuse ajal. Aleksei arvas, et miks mitte rääkida minuga ja ta rääkis, et kas teeks koostööd nii, et sealt alates see võis olla kuskil. Pakun need üheksa lõpp, sealt alates siis tuli minu maailmapuhkpill trompet ja jällegi täiesti uus kool, et aru saada, kuidas on võimalik kuidas muusika elab ja liigub, ütlen sellise puhkpillimängija maailmas, kuidas, kuidas ta hingab. Kitarrimängija nüüd on võimalik ju nii-öelda ludistada lõputult, lõputult ilma pausi pidamata sõrm liigub ja liigub, liigub, see on just nagu lobisemine. Aga ühtäkki märkasin, et fraasile muusikaline mõte on tohutu, sihuke vägi. Tänu sellele, et seal on hingamine. Seal on mõte, kulgemine, need asjad, õpetajad ja need tegelikult muudavad selle enda helikeelt palju selle enda mõtlemist. See tähendab olla pidevas muutumises. No teil on keelpillikvartett, Te olete kirjutanud kitarrikvarteti pala kahele klavessiin ile. Nüüd on lisandunud meeskoorid, mitmesugused muud kooriliigid, kuhu veel edasi? No paar aastat juba ma teen koostööd koos Madis Metsamardiga kes mängib löökpille ja vibrofon on võib-olla üks lemmikpille mida panna kitarriga kokku. Samuti nüüd, eelmise aasta lõpus tekkis meil koostöö koos laulja Mati turiga. Nii et sellised uued suunad ja vokaal on, paistab, et on, hakkan aga järjest olulisemaks muuta mulle et juba nagu mainitud, siis Ellerheina kirjutatud koorilaul. Aga enne seda toimus ka salvestus, kus Eesti filharmoonia kammerkooriga ja kontserdid selline lugu nagu see öö oli pikk Doris Kareva tekstile. Nii et neid asju on veelgi ja rammigannanud üks suurem töö, mis küll jääb aastate taha. Aga ma arvan, et ma liigun siit edasi kindlasti. Vokaalmuusika on minu jaoks väga uus avastamisrõõmu pakkuv. Sellise instrumentalistina võib-olla ma siiamaani ei ole osanud seda märgata, seda ilu seal inimhääles. Ja siis ka sellest see valik. Kuidas te homme oma esitluskontserti või aasta muusiku tiitli saamise kontserti olete mõelnud, et siin ongi metsosopran Iris Oja, tenor Mati Turi, tütarlastekoor Ellerhein? See on teie puhul, ausalt öeldes, ma olen nagu natuke ootamatu, aga võib-olla see tuleb sellest, et ma ei ole väga hästi kursis sellega, mida te nüüd siin viimasel ajal teete. Ja ma pean vabandama tõesti, et mulle meeldib sellist jälgi segamini ajada. Ja mõned inimesed isegi pahandavad, nimetasin hiljuti oli olukord, kus näiteks mul on olemas ju enda viimane, kolmas sooloplaat nimega lihtminevik mis on tehtud koos trummar Andrus Lillepea kahe mehe koostöö. Aga selle kõrval on mul olemas ka kontsertkava lihtminevik, kus Andres Lillemäe ei mängi. Nii et see sõnaühend lihtsalt kasutan tihti ühte sama sellist pilti erinevate koosseisude juures. Tegelikult viimasel ajal ma mängingi Ühte muusikat väga erinevas koosseisus, tal on järjest rohkem seadnud omaenda asju järjest nagu uuendanud küll soolovariandis, küll seal vibrofoniga, küll teiste pillidega, ten trompet? Jaa, vokaalmuusika, nii et see on hästi põnev. See nagu iseennast, ka vormid selle läbi ei jää nagu liiga kinni teatud väljendades vahendite öeldavaid. Vaatad, et ohoo, seesama mõte ju noh, nagu räägib hoopis teises keeles hoopis teise tundega teises koosseisus teiste inimestega. Nii et alati ei ole oluline, ajaliselt võib olla tohutult juurde toota, midagi teha. Võib-olla isegi vanad, sellised nii-öelda sahtlisse kirjutatud asjad on, elavad jälle jälle muutelu. Aga jah, selline seik oli küll jah, et see plaat lihtminevik ja siis need koosseis koos Madis Metsamardiga, et mõned inimesed nagu üllatavad, et mis asi see nüüd on? Siis ma palun lihtsalt mõista seda. Samamoodi on meil nüüd seesama koorilaul, veel on olemas Keitsmentaalne lugu veel mis on täitsa erinevaid, kaks erinevat lugu. Aga sellepärast, et üks lugu on veel teine lugu on veel. Ehk siis palk ja palk on ju, et siin on natuke seda eesti eesti keele ilu ekson, moor ehk siis rohkem. Ja teine on veega seotud vee elemendiga. Eesti keel on ilus. Sõnamängu võimaldab. Loen nüüd, ma ei tea, kas see on teie enese Iseloomustus lihtmineviku plaadi kohta, aga, aga on öeldud, et lihtminevik on 10 looga instrumentaalne kontseptuaalne album mille teljeks on inimmaailma ajalikus ja mõistmine, et isegi kui me näeme kõvasti vaeva ja anname endast parima, kaovad meie elud viimaks ikka lõputus, tühjus. No aga milleks siis see rabelemine ja endast iga päev parima andmine, kui kõik? Täpp tühjusime, aga see on nii nagu kevadel, kui lilled hakkavad õitsema ette siis kui mõelda nende õite peale, miks, miks ometigi õitsejad, miks sa kasvad? Kui see aeg on nii üürike, et miks sa teed seda? Ometigi see kõik kordub, kordub ja järjest uutes vormides. Et meil, inimestel tasuks õppida sellest, et mitte klammerduda sellesse kuidagi kõik mingisse lõplikusse olid leppida sellega. Kurb ja melanhoolne, selline hinnang või? See on elu osa ja mida vanemaks saad, loomulikult, seda sa näed, kuidas järjest raskem on muidugi seda nagu aru saada, kas tuleb, tuleb seda tööd teha, esiteks väga palju häid inimesi seal ümber lihtsalt kaob, kaob kuhugile, eks need on samamoodi nagu sellised lilleõied on olnud sinu elus olulisel kohal ja ühel hetkel lihtsalt nad kaovad. Paistavad nii et nad jäävad, aga nad jäävad nagu sinu selles vaimuellu alles elu lõpuni. Et niikaua kui mälu, kui me suudame meenutada, kui me suudame nagu nende ideedega, nende inimestega, nende inimeste mõtete, nende loominguga koos olla nii kaua midagi kadunud. Et see kõik jätkub. Aga lihtmineviku kohta, miks mulle see sõna üldse meeldima hakkas, see sõnapaar, et see on midagi sellist, mis on meie jaoks tajutavad tõeliselt. Et see, mida ma arvama, et suudame mõista, me mäletame, lihtsalt mäletame neid, lõhnasid neid. Need tunded on meeles, mis meil on siin lühi, lühiajalised, toimunud ümberringi. Et kogemused, kõik, mis jääb sinna juba selliste nagu aastakümnete taha. See justkui kivistub, natuke müstifitseerub, mis on ka põnev, aga see on hoopis. See ei ole enam nagu ainult meie. See on midagi, mis on, kus öelda muutunud mingisuguseks, skulptuurist näiteks lihtminevik on seal, seal elab see, mis minuga kaasas käib. Ja mida me veel suudame kombata, päris kaugele. Linnad, määra kontakti, kaotaksime. Ma arvan, see on inimlik ja see on nagu see, mis on meil lihtsalt antud, see võime, et see ümbritsevat siin meiega koos on meie nagu energiaruum Need, inimesed, kõik, mis me praegu jusse praegu elamine. See kõik puudutab lehmi. Võimas. Raportisse on koledam, kas see, kui pärast surma enam mitte midagi ei ole, mida inimhing võiks kogeda. Või on koledam see, kui pärast ikka veel midagi on? Minul on selle kohta mingisugune oma taju või ütleme siis selline teadmine. Ma ei tea, kust see on tulnud. Aga see taju on selline, et loome endale ise talle teispoolsuse eluajal ja ja just nii nagu me teadvustame seda et mul on usk sellesse. Ja kui me loome ta ilusam, avaram, puhta, rõõmsa kõik positiivse, siis salli, siis sa saad nii olema, kui me sellest ei hooli. Ja võib-olla oleme lihtsalt kurvad. Või veel hullem, et oleme kibestunud, siis võib juhtuda, et et see teispoolsus ei pruugi ka rõõmust olla. Aga see on minu selline isiklik isiklik nagu selline taju. Et ma ei tea, kas on veel inimesi, kes niimoodi tunnetavad, aga ma katsun selle nimel töötada. Ega sellesse saatesse kahjuks rohkem ei mahugi, kuigi oleksin tahtnud küsida veel mitut asja selle maailma tajumise ja lahtilaskmise ja kinnihoidmise ja kõige muu kohta. Aga nakkude alguses ütlesite, avatus, püsimatus, vastuvõtlikkus kõigele heale, mida aasta toob, et see on teil iseloomus olemas ja seda on võib-olla ka tähed ühte või teistmoodi, te olete kirjutanud nii, et huvitavat uut aastat ja väga palju inspireerivaid mõtteid ja, ja huvitavaid kooslusi, mis ikka ja jälle tekitavat mõtet, et tahaks sellele teisele kirjutada, koos proovida ja et kõik jõuaks ka plaadile, jääks kauaks meiega. Aitäh, aga need seemned on juba mullas nii-öelda 2016. Nii et kõik läheb edasi. Kõik jätkub, köit jätkub. Aitäh intervjuu eest, Robert Jürjendal. Saate tegi Kaja Kärner ja uus külaline loodetavasti juba tuleval laupäeval. Kuulmiseni.