Täna on saatekülaline, kirjanik, ajakirjanik, strateeg, kolonelleitnant, reservis Leo Kunnas, tere päevast. Tere päevast. Ja meie ees laual on Leo Kunnase kõige viimatine raamat sõda 2023. See on selles mõttes huvitav raamat, et kui Avadada punase kaaneküljelt, siis ta kannab pealkirja koljat. Ja ta sisaldab seda stsenaariumi, et Venemaa ründab ette teatamata Baltimaid, Ida-Euroopat, mõnda Läänemeresaart veel puhkeb sõjategevus ja umbes 35.-ks sõjapäevaks sõlmivad, et NATO ja Vene väed relvarahu, Baltimaad jäävad formaalselt Venemaa kontrolli alla ja Vene impeerium on taastatud. Ja kui keerata see raamat teistpidi ja avada see nii-öelda sinise kaane pealt siis on see Taaveti lugu, mis samamoodi algab sellega, et Venemaa ründab Baltimaid aga 35.-ks sõjapäevaks, kui sõlmitakse relvarahu NATO ja Ukraina ning Venemaa ja Valgevene vägede vahel Eestimaal. Rinne jääb pidama Narva jõe, Emajõe ja väikese Emajõe joonele. Eesti säilitab iseseisvuse küll küll tuhandete inimkaotuste hinnaga. Leo Kunnas, te ütlesite hetk tagasi enne salvestuse algust, et ei tahtnud seda raamatut kirjutada. Miks te ei tahtnudki, miks te selle ometi kirjutasite? See raamat on, vastan ohtlik raamatut, mõned kamraadid. Ma eeldan seda, et vene kindralstaabis seda loetakse ja ja teised loevad ette, et see on stsenaariumile järgi, saabki talitada. Nii, saabki täpselt täpselt iseenesest teha, et see on seni teisele poole kui, kui meie poolele põhimõtteliselt võimalik. Teisest küljest ma vastasin sellele sõbrale, et jah, et ei tasu muretseda, et p kindralstaabis on ka ilma minuta paarkümmend kolonelid ja kindralid, kes selle kallal iga päev kõigi nende stsenaariumite kallal iga päev mõtlevad ja on kahtlemata teinud teinud sellest veel põhjalikumad ja paremaid plaane, ettevalmistusi, et need protsessid toimuvad vältimatult, et Venemaa jääb meile ohtlikuks seni, kuni isegi mitte seni, kuni Venemaa näiteks on krimi tagasi andnud vaid seni, kuni Venemaa ei ole teinud Parvet oma totalitaarse minevikuga nii nagu Saksamaal seda teinud. Kui see juhtub ja ma kardan, et minu eluajal seda ei juhtu siis me võime tõesti kergemalt hingata. Aga enne seda oleme tegelikult olukorras, nagu ma olen mitmes artiklis öelnud juba enne et pärast Ukraina sõda, kõik riigid, kes kuulusid kunagi Nõukogude Liitu ja ei ole praegu veel Venemaa mõjusfääri langenud, peavad sõjaks valmis olema. Ja see stsenaariumite palju, sest kuidas sa seda võib tulla, on omakorda murettekitavaid siin ma kujutasin lihtsalt ühe võib-olla kõige ohtlikuma stsenaariumiga, nii stsenaariumi teisi on ju veel väga palju. Ja loomulikult Venemaa juhtkonna Putini eesmärk on, on tegelikult aastane impeerium ilma sõjata siis saavutada need reaalsed eesmärgid, ilma et ta üldse selline, et seda on anile hädavariant. Kui kui eesmärki ei õnnestu saavutada ilma saeta detsi, on selline situatsioon maailm, kus me nüüd lähiajal lähiajal elame. Te ei tahtnud seda raamatut kirjutada, aga te siiski ei saanud jätta seda kirjutamata ja kuigi ta on siin žanrimääratlusega dokumentaalromaan veel sündimata sündmuste eest, see on hoiatus ja ohuromaan. Dokumentaalromaan veel sündimata sündmustest heli oli kirjastuse kirjastaja välja pakutud, et see ei ole nagu enda väljend, aga võib-olla ta natuke mingil määral iseloomustab seda, aga samas noh, kuidas oleks võimalik dokumenteerida tulevikku? Deti te olete, et see on umbes nagu selles lauses on sama palju tõde, umbes nagu nagu trumpi tõe hüperbool isid. On asju, mida lihtsalt ei saa teha või ei saa väljendada. Aga hoiatusromaan on see kahtlemata. Ulmekirjanduses ongi selline selge alažanr, mille nimi ongi hoiatusromaan. Et siia alla võib selle raamatu väga vabalt paigutada, nii nagu ka mõned teised raamat, mis samal teemal viimasel ajal on ilmunud näiteks briti kindrali söörichireffi raamat, seda Venemaaga, mis ilmus ka alles eesti keeles alles hiljuti. Need on väga selged hoiatusromaanid, mis püüavad siis hoiatada nii poliitilisi juhte, ametnikke, sõjaväelasi tegelikult kogu ühiskonda rahvast, et mis võiks juhtuda ja kuidas. Me peaks olema selleks valmis, et seda ei juhtuks, ega siis selle raamatu eesmärk ei ole ju see, et seda kuidagi lähemale tuua. See raamat ka seda ei tee, sest sest sead sünnivad poliitilistest otsustest, mida juhid teevad. Vastupidi, selle raamatu eesmärk on selle sõja võimalike erinevate sõjastsenaariumite modelleerimise teel seda vältida ja ära hoida. Et ma olen tegelikult jõudnud postulaadi need sõja ärahoidmises, kõigilt kindlam tee on sõjalise tasakaalu saavutamine Baltikumis, Ida-Euroopas Venemaa ja Valgevene ja Nato vägede vahel. Muud kindlat teed selleks praegu ei ole. Teine muidugi, kaugem tee on see, et kõik inimesed saavad tähendama sisemistest koletistest jagu mis siis inimesi lõpuks sõjale vägivallale tõukavad. Aga noh, kui seda ei ole juhtunud sadade ja tuhandete aastate jooksul, siis siis ka seda ma kardan, ei juhtu minu eluajal. Aga selle raamatu teine filosoofiline eesmärk on näidata seda, et kuidas sead inimesi mõjutavad. Kuidas? Tsiteerin ka võib-olla vene anarhist trootskit, nagu nagu tegi oma raamatusse Bridget sirefette, neid võib ju seda mitte huvitada, aga seda võib-olla huvitatud meistrid. Et, et see paradoks, kus me elame Taaveti koljat on tuntud meile sellest vanadestamentlikust loost, kus koljat on suur, võimas, aga Taavet on väiksem ja nutikam ja ta võidab kolleti ära. See kolleti lugu kirjeldab siis olukorda, kus Eesti on oma territooriumi elanikkonna kaitsmiseks suhteliselt halvasti ette valmistunud. Kaos, mis tekib, on suur. Eesti president võetakse pantvangi, peaminister on. Jah, ta on vigastustega haiglas, kaitseminister, kaitsejõudude juhataja on pommitabamuse tagajärjel hukkunud ja siis tuleb kaitsekaadriväelasel kõrvalt võtta juhtimine üle. Ja siis see sinine variant, mis on see Taaveti Väikse Nutika Eesti võrdkuju, kus inimesed on nii kaadrisõjaväelased kui tsivilistid on olukorraks ette valmistunud, kaost ei teki nii suurel määral ja ohvreid on ka vähem. Te olete pakkunud kaks vastandlikku lukku. Nende mõlema loo lähtetingimused on suhteliselt sarnased ehk ehk see, mis Venemaa teeb Venemaa arendama oma relvajõude väga hoogsas tempos. Ja see on tõsi, see ei ole ulme, see ei ole ulme, see raamat ongi, seal on žanriliselt on teda tegelikult raske määratleda, et ühest küljest on ulmeraamat, aga teisest küljest on padurealistlik raamat pluss siin on ka lisaks sellele ilukirjanduslikke osalen, on teatud publitsistlikku osad, mis lähevad publitsistika valdkonda ja tegelikult noh, see raamat nii sisult kui vormilt natuke nagu purustab traditsioonilise kirjanduse piire, et ta on selles mõttes ka ka võib-olla huvitav. Aga jah, kui räägime nendest kahest võimalikust stsenaariumist, siis ühes stsenaariumis tegelikult on nagu ennast kokku võtnud nii, mitte ainult Eesti, vaid ütleks niiviisi, et kogu meie lääne tsivilisatsioon, Euroopa on sõjaliselt paremini valmistunud, NATO on teinud selle u-pöörde, millest ma olen ikka rääkinud, küsitakse, milline on NATO post, NATO NATO'l on oma väga selge ülesanne olnud alates 49.-st aastast, kui moodustati kaitsta oma liikmesriike nende territooriumi vahepeale Nato lihtsalt kaldus sellest ülesandest kõrvale. Jäi teatud mõttes ka loorberitele puhkama pärast külma sõda Nõukogude Liit lagunes, nii nagu kogu Lääne tsivilisatsioon. Eelmisest korrast tuli nii hästi välja, et see võit, võit nii-öelda tekitesse letargia tekitas tegelikult stagnatsioonitoomis on nii hästi läinud, ei peagi midagi tegema, et see nagu kui jaamal ikka ajaloo lõpp, mida loomulikult tegelikult ei ole, et me elame, samalt Huntingtoni liikus tsivilisatsioonide kokkupõrke maailmas, et et ajalugu ju ei lõpe kunagi. Nii kaua, kui kestab inimtsivilisatsioon, et see peaks ju olema nagu selge ka nutikale gümnaasiumi õpilasele ju ette. Kui see U-pööre suudetakse teha, ehk siis liitlasriigid pöörduvad tagasi oma territooriumi kaitsmise juurde tõesti loovad selleks vajalikud väed ja panevad sinna mängu siis suuremal hulgal ressursse palju rohkem kui praegu siis tõenäoliselt õnnestub seda üldse ära hoida. Et seda nii-öelda sinist stsenaariumi ei tulegi. Ehk siis valitseb jõudude tasakaal, nii nagu külma sõja ajal valitses aastakümneid mis tegelikult see ära hoidiski. Aga siiski, kui see peaks juhtuma mingil põhjusel, siis suudaksime meie liitlased, me suudaksime selle võimaliku rünnaku tõrjuda, ilma et balti riike riikidena lihtsalt likvideeritakse. Tee puhul, Leo Kunnas on tähele pandud seda, et teil on hämmastav võime sündmusi. Ma ei tahaks kasutada sõna ette näha, sest et see viitab meele lahutuslikule selgeltnägemisel. Aga te oskate prognoosida, et väga täpselt prognoosisid Krimmi annekteerimise Venemaa poolt sõja Ida-Ukrainas. Kui prognoositav või etteaimatav on Venemaa sõjaline käitumine? Tegelikult Venemaa on oma olemuselt palju lihtsam kui, kui inimesed nagu ka lääne analüütikud seda nagu üldse käsitlevad, et tegelikult noh Putin on alati lihtsalt teinud seda, mida tahan enne öelnud, et Venemaa on käitunud täpselt selle järgi, mis tal on oma sõjalises strateegias doktriinidesse kirjas. Lihtsalt Venemaa ongi teinud täpselt seda, seda, mis ta on öelnud, et me teeme tegelikult see on nagu väga lihtne. Aga mis siis vead jäävad? Lääne analüütikud on see, et nad ei suuda näha nagu Venemaa sõjaaja relvajõude. Nad võrdlevad NATOt Venemaa rahu relvajõududega ja siis puhkuvadki loorberitele. Oo, me oleme nii palju tugevamad, me kulutame nii palju. Kõik on nii hästi, ei ole hästi. Ameerika ühendriigid kulutasid kas või Iraagis ja Afganistanis kummaski lõppkokkuvõttes umbes triljon dollarit ilma eesmärke saavutamata. Venemaa samal ajal peab odavat kaitseväe nii nagu Soomegi, nii nagu ka meie siin ongi see vahe, et et rahuajal relvajõud on need relvajõud, mis mingi riigil on rahuajal olemas näiteks Euroopa riigid, enamus, kui tegid elukutselised kaitseväed, siis nende rahu ja relvajõud peaaegu võrduvadki saa relvadest ainus reserve, mis saab sinna tulla, on needsamad inimesed, kes on seal nendest väikestest professionaalsetest üksustest olnud juba. Ja siis, kui kaitsekulutused kaabel hästi väikesed, siis juhtub ju see, et personalikulude osa hüppab üle poole, mõnedes riikides isegi 75 protsenti ja siis ei ole võimalik seda armeed enam moderniseerida, see see jääbki Gilatsemad. Lääne-Euroopas on see täpselt juhtunud, aga Venemaal on, on talitatud vastupidi, et samal ajal kui Saksamaa leopard kahtesid maha lõikas vanarauaks Venemaa vanu T 70 kahtesid vanarauaks, ei lõika taimi neid Aafrikasse või teenine kuidagi ta paneb need reservi relvajõudude jaoks. Et need rahu ja relvajõud saavad kogu aeg uut relvastust, tehnikat, varustust tuleb peale kvana palakse ilusti ladudesse hoiule ja see läheb siis teise ja kolmanda ešeloni üksuste jaoks, mida siis Venemaa saab väga rahulikult mobiliseerida, sest Venemaa ajateenistus on 350 400000 meest aastas nime, lihtsa matemaatilise tehte, palju nad õpetavad 10 aastaga ja palju 20-ga. Ja me saame, saame siit need näitajad, et selleks tõesti ei pea olema alantuuring, matemaatiku, lähed see tee nagu välja arvutada, siin on see jõud ja Venemaa koguaega harjutab selle jõu kasutamist. Ründavalt poolel on lihtne, selles mõttes lihtne, et ründav pool valib aja, koha ja viisi, kuidas ta ründab. Kaitsepoolel on selles mõttes rasket, ühest küljest kaitsta on kergem, aga kaitse peab valmis olema väga erinevateks stsenaariumiteks. Noh, sisuliselt kogu aeg, mis nagu meie jaoks tähendab eriti pärast Ukraina seda iga kord, kui Venemaa teeb mingi õppuse peame meie plaanipäraselt vastama samaga, kui Vene maadel ootamatu lahinguvalmiduse kontrolli. Peame tuvastama samaga, mida ma kardan. Et tihti küsimus, et kas me saame mingi eelhoiatuse. Me saame meloni, hajutas kogu aeg iga päev, me saame eelhoiatusi praegu Ukraina, seda on ise juba üks hoiates. Kas meil selle peale midagi teeme? See ongi probleem, et, et me ei reageeri selle peale kuidagi. Lahinguvalmiduse kontroll, väga hea läks mööda. Nad teevad neid 20 30 50 korda 51. korrusel lihtsalt raksetada. Täpselt nagu hea näide on Lähis-Ida sõdadest, Egiptuse Iisraeli konflikte, 73. Kui kui egiptlased harjutasid Suessi kanali ületamist kas 21 või 22 korda ja siis 22. või kolmandal korral, siis tegidki seda. Et see teeb selle selle olukorra raskeks. Meie teadvuses on ju see, et kui midagi juhtub, siis NATO vihmavari kaitseb meid. Kusjuures minu meelest ei Koljati loosega Taaveti loos. NATO ei rutta meile appi, peetakse üks kriisikoosolek NATO peastaabis teise järel. Aga abi ei tule. Koljatis tekib see probleem, et Venemaa isoleerib Baltikumi, ta hõivab Ahvenamaa gotlandi saared ja lõikab läbi slovaki koridori nimetatust suvalt koridori, seda Venemaal tegelikult ei ole isegi pae läbi lõigata, sest ta katab seda ala peabki suurtükiväe tule kaga, ta eristab Baltikumi ja siin tekibki lihtne küsimus, et isegi nato tahaks aidata, et kuidas ta füüsilised saab siis seda teha. Me jääme koti, me jääme lihtsalt kotti ja siit tuleb ka tegelikult mõlemas stsenaariumis tuleb välja Soome ja Rootsi tähtsus selles mõttes, et kui NATO ei saa kasutada Soome Rootsi territoriaalvesi õhuruumi, sadamaid, lennuvälja, siis me oleme väga suures jamas siinses stsenaariumisse otsest tehakse neljandal sõjapäeval punases stsenaariumis seda otsust ei tehta. Et see muudab meie olukorra veelgi raskemaks. Ja noh, muidugi ma juba rääkisin valmisolekust jõudude suurus nii meie kui liitlaste, nende jõudude kvaliteet, valmisolek juhtimissüsteem, praegune juhtimissüsteeme, ma olen selles suhtes olnud kogu aegkriitiline, olen selles mõttes edasi halastamatult kriitiline. Sellel juhtimissüsteemil ei ole mingit šanssi. Sellega ei ole mingit šanssi, mida me praegu seda sõda võita. Kui me oleme NATO-s, siis meie eesmärk peab olema see, et vabariik säilib, seda võidetakse, siin ei ole millestki muust nagu mõtet rääkida. Siis meil peab olema ka süsteem, et me suudaksime seda teha, sest kui me seda ei suuda teha ja me kaotame, tähendab see tõenäoliselt NATO lagunemist. Lõpu räägime asjadest õige nimega. Te olete olnud Eesti kaitsejõudude juhtimise ja kaitsestrateegiat suhtes kriitiline aastaid oma artiklites. Ja samal ajal me teame, et, et kaitsejõudude peastaabis meil on terve suur hulk kõrgemaid ohvitsere, keda me oleme koolitanud mitanud Tartus Balti kaitsekolledžis vaid ka välismaa kõrgemates sõjakoolides. Miks siis selle kallilt koolitatud aju juhtimisstiil ei sobi Eestile? Küsimus tegelikult ei ole, ei ole nii palju üldse nendes meestes, vaid küsimus on poliitilises süsteemis poliitilises juhtimises, mis meil on siin ma jällegi tsiteerin sedasama Shirepit, mis toob välja nõrgad poliitikud koos karjäärihimuliste sõjaväelastele keerasid asja tuksi, kui ta räägib, nagu oma raamatus briti näitel sõjast Venemaaga, Suurbritannia relvajõud ei ole selleks valmis, et seal on teatud hea näide, et sama mees, kes kärbib ära lennukikandjate, saatelaevad lihtsalt et neile poliitikutele, et saada järgmine auaste. Sama mees pärast palakse lennuki kainet ise juhtima, läheb koos sellega põhja koosneme tema abiga, kes püüdis selle vastel olla mõlemad lähevad ikka põhja ühtemoodi, et siin on see karmus, et miks ma olen olnud väga kriitiline selle põhiseaduse paranduse suhtes, millega kaitseväe juhataja visati välja põhiseadusest, see rikkus ära tasakaalu sõjalises juhtimises. Ehk siis juhataja allutati ministrile ja vabariigi valitsus põhimõtteliselt võib juhataja lahti lasta järgmisel neljapäeval, kui ta ei tee täpselt seda, mis talle öeldakse. Õigemini ta ei tee seda, mida ministeeriumi ametnikud kõrgemad ametnikud ütlevad, sest nemad tegelikult kontrollivad seda süsteemi. Ministrite on väga harva sekkunud tegelikult sõjalise riigikaitsejuhtimisse, tõsiselt, nad ei ole määranud mingit otsustavat kurssi. Ja siin on see probleem on, et kogu NATO on olnud ju poolteist aastakümmet sellel kursil, et Venemaa ei ole oht, ei pea palju midagi tegema, meie väevõimekuseesmärk on, on üks ümber paigutatav pataljoni taktikaline grupp siiamaani tajume, igaüks tajub, koristaja, Maali, Kavastu koosa ka tajub, et et sellega me ei saa ju. Nii ei saa me ju Venemaa sõjalist jõudu tasakaalustada ega Venemaa vastu võidelda, see ei ole muutunud. Ukraina sõjast on läinud kaks pool aastat mööda, aga see ei ole muutunud, samad inimesed juhivad ju edasi. Ma olen kasutanud sellist väljendit selle, selle poliitilise juhtimissüsteemi kohta, et see on sisuliselt kaitseväe ära Ruunanud. Iga mees, kes seal ütleb või püüaks professionaalselt praegu öelda, et me peame tegema seda hoopis. Tal ei ole mingit karjäärivõimeliste, lastakse lihtsalt lahti või paigutatakse kusagile kohale, kus ta absoluutselt. Neid asju mõjutada ei saa. See on ju see tõelisus, kuhu see põhiseaduse parandus ja sellest tulenev nüüd uus poliitiline juhtimissüsteem mille kohta siis öelda, et see peaks tabama absoluutselt tsiviilkontrolli ja looma meile väga võimeka võitlusvõimelise armee. Loomulikult, seda ei ole juhtunud ja see oli algusest saadik ka ette näha, et seda ei saa juhtuda ja see on ka põhjus, miks ma ei ole viimased 10 aastat enam teenistuses olnud, sest kui ma oleksin teenistus, mida minagi saaksin seal praegu rohkemat teha, pinkas lastaks lahti või pandaks ametikohale, kus ma ei saaks neid asju mitte kuidagi mõjutada, kas sellel on mõtet? Ma ei näe enda jaoks sellel lahendusel mingit mõtet, pigem ma olen püüdnud ikkagi mõjutada seda niiviisi, et mingid positiivsed lahendused tulevad, aga noh, kui paneme inimesed seisukohta nagu ennast, kes siis püüab aru saada, et kus on siis see tõde ja kus on vale siis inimesel loomulikult piss ütleb inimesele ahaa, et meil on kaitseringkondi on või ei ole või et neil on sõjakaitseliit 21000 või 26000 või 42000 või 55000, kas meil on keskmaa õhutõrjet, rannakaitset, tanke, soomusvanust inimene natuke tajub, saab aru, loomulikult nendest, aga Me ei saa eeldada, et igal inimesel oleks piisavalt kujutlusvõimet, et ta suudaks neid ette kujutada, et kuidas ühe või, või teise armeega siis neil seda käiksid. Kui liitlased nüüd teevad mingeid otsuseid, siis juhtub see ja see või kui nad teevad teistsuguseid otseseid, siis juhtuvad hoopis teised asjad, et, et mida see kõik tähendab, me ei saa eeldada seda, et, et inimesed suudaks sedamoodi sellest isegi paljud sõjaväelased ei suuda seda mõelda. Kui tulid Iraagi ja Afganistani sõjad, siis oli ju mõtlevale inimesele aru saada, et me ei saa neid võita. Afganistanis ei ole kunagi keegi võitnud, aga ometigi tuhanded poliitikud, ametnikud, sõjaväelased, hakkasid kõik kooris kordama, et me teeme seda. Kas see, et asja ütleb 1000 inimest, kui see on vale, kas see muudab selle vale tõeks? Ei muuda ju, kui see rumalus, kas see muutub tarkuseks, kus hakkavad kõik kordama? Ei muutunud. Igivana küsimus, igivana küsimus, me sageli ütleme, et me elame tõejärgses ühiskonnas ja teie kasutasite sõnapaari nato järgne maailm. Ma olen seda ajakirjanduses ka varem kohanud, et Balti riigid peaksid looma mingi miini, NATO, kus on Poola, Põhjamaad ja Balti riigid. Kas teie annaksite niisugusele stsenaariumile oma toetuse? Kõigepealt, meil on ikkagi vaja saavutada see, et meie poliitikud peaksid üles näitama otsustavust, et panna lihtsalt nato tööle tehase U-pööre ära, millest me räägime, et, et võib-olla ka president Trumpist tuleb siin kasu selles mõttes, et ega president trumpi seisukoht, et Euroopa peab ennast ise kaitsma, hakkama, suurendama kaitsekulusid, tegema võimekat relvajõud ja ka siin ei ole midagi uut ja Obama on seda kogu aeg rääkinud. Seda rääkis ka George Bush noorem, aga lihtsalt Euroopa riigid ei ole. Noh, enamus riike ei ole midagi ette võtnud, üksikud erandid välja arvata. Me peame selle u-pöörde ikkagi saavutama, et meie poliitikud ja meie ametnikud, sõjaväelased peavad tegelikult kõik seda kooris ütlema, et et see U-pööre tuleb teha, et siia on vaja mitte pataljoni, mis on natuke suurem sümbol kui kompanii, aga siiski operatiivtaktikalise sõjapidamise seisukohalt sümbol mitte midagi rohkem. Siin oleks vähemalt liitlasvägede soomus või mehhaniseeritud brigaadi kesk- ja kaugmaa õhutõrjelaevad mere ehk siis õhutõrje raketiristlejat. Meie õhuturbemissioon tõesti muudetakse õhukaitse missiooniks, et siis meil oleks see hulk hävitajaid siin, millega me suudame tõesti õhuruumi kaitsta, mitte turvata. Et kui me teeme kõik need asjad, et me ise suurendaksime relvajõude see 55000 on miinimum siuksest loetelu on ka absoluutne miinimum, mis meil on vaja, et Melikvideeriksime, võime, lüngad, see eeldab mitut asja, c eeldab, et me küsime rahva käest raha juurde, aga see eeldab eelkõige seda, et me kasutame seda raha, mis meil on väga ratsionaalselt. Ja siin ma olen samamoodi ülikriitiline, et neil on vaja operatiivvajadustele vastavat armeed ja siis me ütleme pärast seda, et siin on see ressurss ja nüüd tuleb need kõik üksused minimaalselt võitlusvõimeliseks saada selle raha eest, mitte seda ressurssi nii palju. Me ei saa mitte midagi teha, aga mis me siis teeme, kas me saadame Putinile kirjad, saatke üks neljandik vägesid ja andke meile kuu aega ette eelhoiatust. Me saadame selle sisele, palume Šoigut, Vene kindralstaap, et ärge tehke nii, kuidas teeb, parema äranägemise järgi suudate vaid tehke nii, nagu meie jõuame, mis meile on jõukohane. Ma kardan, et Venemaa juhtkonda kindralstaapi väga vähe huvitab see, mis meile on jõukohane, mis meile muga, see ei huvita neid absoluutselt. Ja see võib meile väga kalliks maksma minna, mida ma näitan siin siin punases stsenaariumis ja samamoodi läheb meile kalliks maksma see, kui me ei ehita üles laiapõhjalist riigikaitset. Ehk siis me ei hoolitse oma tsiviilelanikkonna eest. Nüüd me oleme jõudnud nii kaugele, et lõpuks tulevad mingid töögrupid kokku, hakatakse selle asja üle arutama. Aga neid asju on vaja teha meeletult palju kiirema tempoga, sest meie aeg tõesti ei ole lõputu nendes küsimustes, vaid hakkab pigem pigem otsa saama. Ka see lahendus, kui näiteks valitsus, president ja riigikogu ütlevad rahvale, et jah, et me ei suuda, me ei ole võimelised laiapõhjalist riigikaitset üles ehitama, et iga inimene, tema toit, jook, kütus, energia, füüsiline turvalisus, varjend on tema enda asi, ka see on vastus, kas see on parem vastus kui see, et Teil ei ole mitte midagi vaja karta? Mitte midagi ei juhtu. Mitte midagi ei ole vaja teha, see kindlasti ei ole, vastas praegu. Te tõite siin vastuses esile juba Ameerika Ühendriikide uue liidri ja viimastel päevadel on käidud välja ka niisugune mõttekäik, et USA ja Venemaa liidrid võtavad ette uue Jalta kokkulepe ehk jagavad maailma omavahel mõjusfäärideks. Kui tõenäoliseks te seda Teate ma olen öelnud ainult seda, et Trumpi saamine USA presidendiks lihtsalt suurendab veel seda ettearvamatust, mis juba niigi valitses pärast Ukraina sõda ja mis algas pärast Gruusia sõda. Mina ei tea seda. Nagu ma ütlesin, et ma ei ole Nostradamus majale panga ma ei ole hiromant, astroloog, ma ei tea seda, me näeme seda. Kuna ma ei tea neid asju sellepärast sõjaväelasena kogu oma sõjalise karjääri jooksul. Ja ka nüüd ma olen öelnud, et kui me ei tea täpselt, mis on oodata või mis juhtub, siis on parim, mis me saame teha, et me oleme valmis halvimaks. Kui meil oleks esmane, iseseisev, kaitseväe korralikud üles ehitatud, siis me ei peaks iga samm mõtlema, et mis nüüd trump teeb järgmisena, mis ta teeb ülejärgmisena. Kui tuleb leepennist ema teeb mis keegi veeldi vaid siis me saame mõelda selle üle, et mis meie teeme, sest see, mis toimub väljaspool meid, ei ole mehe poolt mõjutatav. Meie ei saanud kuidagi mõjutada, kas trump tuli võimule või mitte. Me ei saa mõjutada seda, kes tuleb Prantsusmaal võimule, kes tuleb Saksamaal võimule. Mis Euroopa Liidust edasi saab? Ei saa seda mõjutada, aga seda, kui suur on Eiesaja Kaitsevägi, mis on meie iseseisev kaitseväe, seda meie saame oma otsustega mõjutada iga päev. Ja see on asi, mis on meie kontrolli all. Püüdkem tegeleda rohkem nende asjadega, mis on meie kontrolli all ja mõjutada neid, kui mis suurem kasu sellest on spekuleerida arvata selle üle, et mida keegi väljaspool meid teeb, võib teha nii, võib teha teisiti, ma ei tea seda. Kust mina tean seda teadnud, mul ei ole rohkem informatsiooni kui teistel inimestel, kes massiteabevahenditest informatsiooni jälgijad. No teil on siiski niisugust analüüsivõimet, et ma vaatan siin raamatus ka aeg-ajalt, kirjanik Leo Kunnas annab ruubi analüütikule ja strateegiale Leo Kunnas ele. Te olete siin selge vahe sisse teinud. Jah, üks on see ilukirjanduslik osa, millega iga inimene saab samastada nende tegelastega, mõelda, et mida mina teen sõjas mis on minu roll. Kuidas see mind mõjutab, seal on see, see kujutlusvõime mängijad lihtsalt inimeste lugude kaudu see see keeruline sõjareaalsus siis avaneb, aga, aga loomulikult ühel momendil tuleb sellele panna punkt. Lihtsalt analüüsida külmalt, nüüd edasi jõuvahekordi vägede liikumist, valmisolekut kõike seda, see noh, võib-olla kirjanduslikult ei ole nagu väga-väga, võib-olla haarav või või huvitav, aga, aga ka seda on vaja teha, et et kõik need asjad on, on vaja panna kokku. Selle raamatu mõte on ka see, et lõpuks tulevik on meie käes, tulevik ei ole ette määratud, see sõltub meie otsestest juhtide otsast, keda me valime ma juhtideks, mida me nende käest nõuame. Milline üldse meie poliitiline süsteem, mida see laseb meil teha, tulevad omakorda järgmiseni järeldused, et millise armee me siis suudame üles ehitada kui suur seen, mis on selle võimekused. Mis seal selle valmisolek. Et me saame neid asju mõjutada ja peame neid asju mõjutada. Meil ei ole mõtet sulgeda silmi, öelda et me ei suuda seda teha. Kui me ei suuda teha seda, siis ei ole mõtet Eesti vabariiki pidada, siis ei saagi seda pidada ja see lõpuks hävitatakse. See on nagunii lihtne tegelikult et see ei ole meile iseenesest antud. See on juba juhtunud ja nagu teil on raamatusse lause, et ajalool on kalduvus korduda. Jah, ajalool on kalduvus korduda, mitte täpselt samal viisil või samas vormis, aga, aga selliste põhimõtteliste seoste või lainetena kipuvad ikka sündmused peale tulema. Ja kurb on see, et inimesed, poliitikud, ametnikud, sõjaväelased ei õpi nendest sündmustest, nendest on ju suhteliselt lihtne õppida, see, see ei ole nagu midagi üle jõu käivat ega midagi rasket. Ja noh, ma lähen korraga meie sellise sõjalise riigikaitse raskuskeskme juurde, mis on ikkagi rahva tahe, valmisolek riiki kaitsta, mis tähendab seda, et me peame inimesed selleks ette valmistama. Kui Läti kaitseminister hiljuti ütles, et ajateenijaid on kahuriliha siis ma ütlen, et kahuriliha on inimesed, kes ei ole sõjaks valmis ega ole selleks ettevalmistatud kahurjaanmehed, kellel ei ole sõjalist ettevalmistust ega sõjaametikohta, nemad ei saa ka sõja ajal midagi teha, neid on väga raske millestki ettevalmistada praktiliselt võimatu. Ja nad võivad väga kergesti surra. Ja samamoodi ka ka ühiskond, et kui ei ole laiapõhjalist riigikaitset üles ehitatud, seal on suured puudujäägid, siis tulevad ka tsiviilelanikkonna kaotused väga suured. Siin kaotuste vahe on kolm korda kahe stsenaariumi vahel. Kui suurenenud täpselt tulevad, sealt me seda ei tea. Aga eeldatavalt tulevad suured sõjaväelaste seas, nad tulevad juba suured puhtalt seetõttu et isegi kui me teeme kõik pingutame maksimaalselt, siis meie üksuste kaitstes ega tulejõud ei saa kunagi olema nii suur, nagu nagu Venemaa relvajõudude. Sellepärast me tõenäoliselt ela osas võime võime saada parimal juhul suuremaid kaotusi kui Vene pool kui selleks ajaks peaks minema. Aga mis puudutab tsiviilelanikkonda, kui kui see riik murdub ja lahingutegevus jõuab kohe Tallinnani siis tsiviilelanikkonna kaotus, et saavad olema väga suured, väga suured ja selle raskes punkti teooria järgi tekib veel väga lihtne küsimus, et et need inimesed, kes peavad siis sedda minema ja valmis minema küsivad lihtsa küsimused hästi, et, et siin on kolm meest, et mina olen saanud ette need kaks ei ole, miks mina pean viima oma naha turule, miks pean mina olema see naa turud? 91 oli neid mehi, kes jaga ka naisi, kes, kes olid valmis võitlema võib-olla mõni 1000 91. aastal, kui oli augustiputš, meil oli lauluse revolutsioonis osales sadu tuhandeid inimesi, aga see hulk, kes oleks valmis sõdima, oli väike ja lihtsalt ka puhtalt sellepärast et ma ei saanud siis öelda nendele oma poistele, kes Moloidet. Nonii, see saavutame nüüd suure võidu Vene väed tagasi ja me oleme pärast seda kõike kenasti elus ja ja elame väga hästi edasi, et selline nonsense tänapäeval me oleme kaldunud sinna, et me oleme hakanud. Juhid on hakanud rääkima mõnevõrra selliseid uskumatuid asju. Et kõik on väga hästi samad inimesed, kes kunagi rääkisid, et kaitseliidu võiks likvideerida hiiglaslikku rahvaarmeed ei ole vaja ja meil peaks olema hoopis väike palgaarmee ja ja NATOs teataksin. Nemad teavad, mis on vaja teha, Nad ütlevad meile ette. Me täidame kõik selle samad inimesed räägivad nüüd, et kui hästi kaitstud. Me oleme seeniumi, meie loosung. See on vale. Seda ei, ei tohiks rääkida, sest sellel ei ole seost. See on samasugune tõe hüperbool, nagu nagu ma tõin. Tõin enne välja, et kui Soome kaitseministri küsin, nimistu ta lihtsalt nimega Kristiine nimistu. Hiljuti pidas selliseid unis esinemisi, kus ta võttis kokku Soome riigikaitse seisu. Soome riigikaitse seisu meie omaga võrreldes väga palju paremas seisus ütles, et Soome riigikaitsetase on korgent. Ehk siis kõige rohkem rahuldav, et meil on puudujäägid üks, kaks, kolm, neli ja nende kõrvaldamiseks me võtame ette sammud viis, kuus, seitse, kaheksa ja seda me teeme silmi, programm. Eesti on väga hästi kaitstud niipea midagi erilist tegema, kõik on väga hästi, eks vahe on selles NATO liikmelisusest, ma arvan. Vahe on selles, et mida need inimesed mõtlevad või mida väljendab nende soovmõtlemine Nato liikmelisest. Ega NATO ei tähenda seda, et liikmesriigid ise ei pea enam kaitsma, ega see seda ei tule, selline, et me natuke osaleme siin ja teised, siis tulevad meie sõdima vaid vastupidi, meie sõdime siin ja meie liitlased aitavad meid. Kui me ise siin ei sõdi, ei ole võimalik meid mitte kuidagi aidata. Ja me saame lüüa, see on, on see, see postulaat. Paraku. Esimesel veebruaril tuli Delfis niisugune pealkiri kui lahti klõpsata selle portaali, et NATO ekspertide sõjamäng ennustab, et Balti riigid peavad rünnaku korral vastu kaks nädalat ja selleks ajaks on Kaliningradis pimedus. Kas Balti riigid peavad vastu kaks nädalat? Kõigest sellest, mis me ise teeme, Balti riigid võivad pidada vastu vähemalt pidada vastu rohkem. See ei sõltu ainult Eestist, et kui Eesti teeb kõike kõik selle, mis ma sinises stsenaariumis olen määratlenud, ära siis sama peavad ju ka tegema Läti ja Leedu, et et Läti on, on praegu väga selgelt nõrk koht, jaga sinises stsenaariumis. Tegelikult kõik ripub noatera peal ka siis, kui me teeme maksimaalselt jõupingutused, ka see ei garanteeri iseenesest meile võitu, aga see loob meile võiduvõimaluse või siis hoiab selle sõja ära, mis on veelgi parem. Aga siin ongi see kurioossem selle kollektiivkaitse puhul, et pigem on siin tekkinud see probleem, et kõik riigid vaatavad üksteisele otsa. Ma võin ju pingute vähem, me oleme suure allianss, teised teevad, aga kui kõik mitte 28, aga näiteks 25 või kuus riiki lähtuvad kõik samast filosoofiast, et meil on kollektiivkaitse olles, ma võin teha nüüd vähem seal nagu Läti näide Leedo olnudki ja viimasel ennast kokku võtta, aga ka Leedu siis oli jõudnud ikkagi minna väga halvaks. Siis tulebki hoopis vastupidi, efektid see kollektiivkaitse mitte ei tugevda nüüd vaid muudab meid nõrgemaks, sest ma arvan, et me peame pingutama. See sõltub täpselt nendest otsustest, mis me ise teeme. Aga me peame arvestama sellega, et kui see konflikt tuleb, siis Venemaa asub kohe mobiliseerima sõjarelvajõude ja ta paiskab meile Kaliningradi igale poole uusi vägesid ja ta teeb seda kiiremini kui NATO. Sest NATO võtab aega, et Ameerika Ühendriikide mandriosast siia vägesid tuua, Euroopa sõjaliselt nõrk siis siin on väga suur probleem, mida vene kindlasti, ma arvan, väga hästi teab ja, ja mille peale. Aga tõenäoliselt tõenäoliselt mängib see, millest räägibki Illar Shirefama oma raamatus. Seal on ka seesama sama viga sees, et ei arvestata Venemaa sõjarelvajõududega, seal on selline stsenaarium, et Vene väed okupeerivad Baltikumi seal natuke teistsugune arengu mulle, aga põhimõtteliselt see asi, millest räägitakse või käsitletakse, on ikka sama et Vene väed okupeerivad Baltikumi, aga siis siin tekib vastupanu liikumine ja Venemaa sunnitud Kaliningradist vägesid ära tooma, et et seda vastu punusid, mis te maha suruda. Et sellist asja ma kardan, ei juhtu lihtsalt sellepärast, et Venemaa mobiliseerib sõjarelvajõud ja toob sõjaaja relvajõude juurde ehk siis järgmisele ešeloni nii Baltikumi kui ka Leningradi. Et kui Venemaal peaks õnnestuma Baltikum sõjaliselt vallutada siis läheb alliansi seisukord maagilist tõeliselt raskeks, sest suure tõenäosusega pärast seda Venemaa tuumaähvarduse Et juhul, kui te nüüd vägesid liigut, siis siis me laseme taktikalised tuumarelvad käiku ja sellega on selge. Ja siis see on, on liitlastele nagu väga raske otsustuspunkt. Mida siis teha? Siis ei tule relvarahu 35.-ks sõjapäevaks. Aga siin tuleb ka raamatus tuleb mõlemal juhul relvarahu puhtalt selle tõttu, et kaotusseisu jää poolde tuuma. Ühel juhul teevad seda Ameerika Ühendriigid, teisel juhul teotit, seda Venemaa. Ma ise usun sellesse, et suurriigid ei taha ega ole valmis tuumarelvi käiku laskma, vähemalt mitte kergekäeliselt siin. Siinkohal ma selles mõttes Putinit ei usu, kui ta ütleb, et ta on valmis käiku laskma suhteliselt kergelt seeneähvardas. Aga ma ei kahtle selles, et kui Venemaa hakkaks sõjaliselt lüüa saama näiteks ähvardaks Kaliningradi kaotus, siis selle kaitseks ta on valmistanud taktikalisi tuumarelvi, rakendama külm või vähemalt nendega ähvardama. Et igal juhul, kui seda peaks seetõttu tulema, et jõudude tasakaalu ei ole saavutatud, siis muutub olukord väga ohtlik selles mõttes, et seda, seda seal ei ole oma loogikat, seda on väga raske kontrollida ja tuumasõjaks või satelliitide alla tulistamiseni. Või siis kogu selle konflikti eskaleerimise oht. Täieliku vastastikuse hävituseni on väga kõrge ikkagi kui ka kui ka siin inimlikud tegurid, eksimused ja kõik see, kõik see keeruline taust, mis siin on. Parem on seda ära hoida jõudude tasakaalu loomise ja säilitamise teel, kui, kui täiesti sellele olukorrale otsa vaadata, et, et see on juba käes. Räägime mõne sõna sellest, kuidas lugejad on teie raamatu vastu võtnud. Kas siin ei ole seda ohtu, et lisaks sellele, et neid võetakse kui elukutselist sõjaväelast liitub sellele kuvandile ka, kui kui väga hea ulmekirjaniku kogemuste pagas. Te olete kirjutanud ühe kolmeosalise ulmeromaani, mis on ka mitmel korral auhinnatud, et kas seda ei võeta äkki, kui te olete mõelnud seda hoiatusromaanina, kas seda ei võeta äkki, kui Leo Kunnase järjekordset Ulmekat see, kuidas iga lugeja seda võtab see nagu tema küsimus, et, et loomulikult mina võin kirjutada midagi arvata, et ma tahtsin öelda seda, seda igal lugejal kindlasti on oma oma arusaam ja aga pärast, kui seesama lugeja võtab vaevaks ja loeb läbi kõik need analüüsid, mis on seal lõpus, siis ma arvan, et sellel lugejal ei teki aga küsimus sellest, et ise siis siis on, siis sellest räägivad praegu ju kõik. Massiteabevahendid räägivad sellest ja väga palju Venemaast, Ameerika ühendriikidest, Euroopa Liidust, maailma need sündmused ise ju toimuvad. Kogu aeg toimuvad praegu, millest ma siin mõlemas stsenaariumis räägin, et lugeja saab vaadata, et ahaa, nüüd toimus esinemus kuma stsenaariumi suunas ja siis nagu kaldub või mida see võiks tähendada pigem lugejal on praegu see võti. Kindral Shirley kujutas oma oma raamatusse sõja juba aastasse 2017. Seda aega ei ole võimalik määratleda, see võib ka juhtuda varem, see võib juhtuda hiljem. See võib juhtuda ühel, teisel, kolmandal kujul. Siin ma lõin selle lihtsalt kõige ohtlikum mul kujul, et kui me saame mõne päeva eelhoiatust näiteks nagu Siret Tseeeffiraamatasime, saame nädala siis on ju väga hea. See võib juhtida nii teisiti kolmandat moodi aga mõnede asjade kohta võib-olla ma tahaks väljendada, et loomulikult paljud lugejad peavad ennast nagu sõjalisteks ekspertideks miks mitte, aga siin on mõned sellised põhimõttelised küsimused, näiteks, et ikka küsitakse, et aga tänapäeval seda on hoopis teistsugune, et siin ei ole seda, ei ole teist, siin on see või teine olnud, aga lihtsalt seda on. Näiteks rinne ja tagalat. Triin, et ei teki siis kui me jookseme nii kiiresti, et me oleme Pärnus ja Haapsalus, siis ei saagi tekkida. Kui me tahame tõrjuda, siis rinne tekib nagu Ukrainas on piirkonnad, mis on meie käes, on piirkonnad, mis on teise poole käes. See on ju väga lihtne. See, milline see seda tekib. Millised on selle nii-öelda strateegilised taktikalised lahendused, sõltuvad mõlema poole vägedest ja nende vastasmõjust mitte millestki muust. Ja nendest jõududest, mis neil on kasutada mõlemas stsenaariumis. Ma olen ikkagi püüdnud seda, et kui vene Venemaal on mingid üksused ja võimekused, et siis neid kasutatakse ka et Vene kindralstaap kasutab neid ka siis ütleks vene keeles sa mõnd raamatut obras on, ehk siis kõige nutikam kasulikumale viisil endale, et et me ei saa nagu eeldada seda, et teisel puhul lollid. Teeksime suure vea, kui me alahindaks, vast pigem me peaksime vastast üle hindama, et nad tõesti teevad parimal viisil võib-olla kõiki lehmad, loodetavasti ei tee seda päris nii, aga aga mingit mingit nagu hinnaalandust meile siin siin ei tehta. Seda ma ei usu. Leo Kunnas, te käisite küünlapäeval Tartu rahu aastapäeval Tartus kooliõpilastega kohtumas ja põhiteemaks oli siis Elmo Nüganeni film 1944, mille stsenaarium on teie kirjutatud. Kuidas gümnaasiumi õpilased teie hinnangul praegust olukorda maailmas ja Eesti kaitsevõimekust tajuvad? Meil ei olnud seal otseselt maailma olukorrast ja kaitsevõimekusest juttu paljud ja ma käisin Tartus oli Tartu katoliku kool umbes 250 õpilast, viiendast kuni üheksandani vaatasid siis Eesti Rahva Muuseumi konverentsisaalis 1944 ja noh, ma rääkisin natuke nendega filmist. Aga jah, ka mõned küsimused tulid ka pärast seda 2000 23 kohtatiks. Nutikas poiss küsiski, et aga kas meil ei ole siis mingit eelhoiatust, et mõtlesin, et loomulikult on, aga meie probleem ei ole mitte see, et Ameerika satelliidid ei näeks seda, vaid see, mis me siis sellega teemehed, kes me reageerime sellele või mitte. Et meil on kogu aeg siin eelhoiates, aga Meie ju ei ole veel reageerinud vastavalt sellele, kas me oleme oma kaitseplaan ja muud ei et neil on võitmatud arengukavad, mis on mis on nagu kivisse raiutud. Me läheme nendega edasi, meil ei ole vaja midagi muuta, veelgi paremini teha, et see suhtumine noh, aitab meid, räägime nagu otse. Et, et seal oli ja mõned suuremad positiivid ka raamatuid autogrammide võtmiseks, see näitab, et huvi ikkagi huvi. Muidugi on. Ma väga loodan, et inimesed ei võta seda raamatut sõda 2023 kui mingit ulmeraamatut, et et nad ei võta Leo Kunnas teid kui russofoobia või, või sõjaõhutajad, vaid loevad selle raamatu läbi ja mõtlevad läbi oma rolli ja võimalused väga pingelistes olukordades. Millest te ise tahaksite, et inimesed seda raamatut lugedes mõtleksid? Siin on palju plaane, millest inimesed võivad mõelda palju erinevaid kihte, et mind rõõmustaks see, et kui, kui inimesed jõuaks selleni, et, et tegelikult iga inimese kurjus, tema koletis on inimese enda sees et sellega võitlema pahed ja teevad seda tugevamaks või lasta neil üle pea kasvada, siis tisse koletis võidab. Ja need inimesed, kes alustavad Sõdu, alustavad need inimesed, kelle koletis annad, võitnud. Täna oli saates külas kolonelleitnant reservis Leo Kunnas. Me rääkisime tema äsja raamatupoodidesse tulnud raamatus sõda 2023. Saatejuht oli Kaja Kärner ja järgmine kajalood on eetris nädala pärast. Kuulmiseni.