Vikerraadio palus täna külla muusiku Jaak Johansoni kelle vähemalt ühele kontserdile aastakümnete vältel on igaüks meist kindlasti jõudnud, kes väga täpselt ja tundlikult reageerib sellele, mis ühiskonnas toimub ja kes juhib tähelepanu nendele asjadele, mis on tõeliselt olulised, aga mis väga sageli jäävad Nende asjade varju, mida me oleme enda jaoks võib-olla oluliseks mõelnud. Tere tulemast saatesse ja tervist kõikidele. Ma vaatasin meie sõnalist arhiivi, seal on üsna palju tallel teid, kus te olete andnud kas intervjuu või te olete mitmes arutlus ja vestlusringis rääkinud asjadest, mis teil südamel on. Ja suur osa nendest salvestatud ja tallel olevatest saadetest kuuluvad ka klassikaraadio fantaasiasarja. Kui te hakkate niisugust südaöist tundi mõtlema ja ette valmistama ja muusikat valima, kuidas te nopiti välja need teemad või kuidas te mõtlete välja selle õhustiku, milleks te tahate õhtuse saatetunni veeta? Kui sellest fantaasiast alustada siis selle puhul Kõige toredam see mingi vastutustundetuse võimalus nii nagu ta välja pakutud minu arvates oli ja nii nagu paljud seda tegid nagu heas mõttes vastutustundetult üldiselt. Täiesti mõistetav, et eetriaeg ja üldse nagu meediakanali ajakirjandus seal peab olema ju mingis mõttes väga vastutustundlik ja, ja et seda uues meedias, eks ole, sellega tohutu probleem, et see vastutustunne üleüldiselt nagu hajub kuidagi, milles on oma sümpaatne joon, aga mingist piirist alates tuleb see kuidas on see häbijärgne ajastu sõnastaks, seda võib-olla pigem niimoodi, et tõest võt õega ei tea, kuidas on see tõde kuhugi ära kaob. Et fantaasiategemisega kuidagi see aspekt, et mingite laulmist ja mingit muusikaasjadega ja mingi kultuuriasjaga üleüldse väikese rahva või väikese kogukonna puhul peaks olema mingi selline tähendusruum, kus ei oleks nagunii tähtis või et me mingil moel vahest väikeses kultuuriruumis mängime selliseid kultuurimänge, mis on omased või etteantud selliste suurte hegemoon Moonsete impeeriumide poolt või noh, nagu ette mängitud ja järjega nendest mängudest päris mööda minna ka ei saa. Aga on vahva, kui on, on sellised kohad, kus pöörduda oma oma kogukonna oma rahva poole nagu perekonnas, et noh, kõik niikuinii teavad, mis me kõik oleme ja Eestisse mingil moel tõesti nii on, et me niikuinii me teame, mida keegi teeb ja siis fantaasia kui selline võimalus, noh, nii nagu sa räägiksid sõbraga, mis sul viimastel päevadel juhtunud on, mida sa kuulnud oled, mida sa näinud oled ja et see oleks selline üsna vahet ja süüdimatu ja vot mina püüdsin seda fantaasiat teha selle tundega. Ja kuna mul on see komme ise muidugi käigu pealt salvestada asju, mis mulle väga meeldivad, ei tea mille ei tea kelle jaoks koguda siukest tohutut arhiivi jutuajamistest, kui, kui mingitest mängimistest või tantsimisest või, või lihtsalt häältest, mis kuskilt kostavad. Et siis ma neid ka laialdaselt nendes saadetes rakendasin ja jäi pandudki pahaks, kuigi kohati justkui jälle oli võib-olla ka otseselt ei olnud nendes raadio nõutavad formaatide dimensioonide või niimoodi, et vot selline seos tuli kohesele selle fantaasialooga. See oli nagu blogi pidamine vaga Janale kaudu meediakanali kaugem, kui tähtis teile oli see, et kuulaja tuli mõnikord pärast ütlema seda, mida ta teie saatest arvas või, või missuguseid mõtteid või tundeid tekitab. Eks seda juhtuski niimoodi saatajal, mingid sõbrad saatsid sõnumeid telefoni teel. See ongi täpselt sama tähtsad kui sõbraga juttu ajada, et siis on ikka tore, kui ta sulle miskit vastu räägib. Kuigi muidugi jällegi nagu kõige vahvam olukord mingit pidi on see, kui sul on sõpru ja kui sul on mingid seltskondi, kus saab pikalt ja pikalt ja mõttekalt vait olla ja üldse ei pea midagi rääkima. Vot see oleks äge raadio, kus oleks selline niisugune äge, mõtestatud, äge, äge, selline mõtestatud eetrivaikus, et kõik kuulavad ja kõik saavad kõigest aru ja, ja ongi kõik, selge, sellepärast et no tõepoolest ka selle häbijärgse ajastu niisukeses voos tihti Meenub see see tsiteerides või parafraseerides klassikut, et millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida ja seal see vaikimine on, on ju väga niuke aktiivne Aktiivne, mõtestatud vaikus, kuigi vahest ma olen mõelnud, et seal vahel võiks olla veel see, et see, millest ei saa rääkida sellest saab laulda ja see, millest laulda ka enam ei saa, et sellest tuleb vaikida. Sellisena nagu need meie laulmised või mingid tegemised on olnud on ka see vastukaja olnud alati üldse mitte koormav või kuidagi ongi väga-väga loomulik ja, ja kui sa oled mõelnud nagu tõsiselt mingis vanuses selle kutsumuse peale, et tahaks nagu peier olla või tahaks nagu olla seal laulik või nii, nagu ta muinasjuttudes on siis sa ju peadki olema nagu see peegel või see pooljuht või see, kellest läbi mingisugused sinu. Sinu roll ongi see, et sa kuulad inimeste lugusid ja räägid neid edasi, kui sobib. Sinu, sinu oskus peab olema see, et sa tead, mida sa ainult kuulade sa tead, mis hetkel sa midagi edasi räägid. Mis hetkel sa millestki saavad ainult laulda. Ja mis hetkel millestki, mida sulle on räägitud. Hästi võimsalt vaikida. Kas kella jõuab samasse kohta välja see väikese ja suure kogukonnamängud või mäletan ühte käiku, see oli juba siis, kui oli Viljandi kultuurikolledžis juba õpetati pärimusmuusikat ja siis olin ka mingi seltskonnaga kaasa võetud. No ikkagi nagu ekspeditsioonile või väljasõidule Võõmorski külas. Ja oli see see Paababraasnik. Ja, ja see on siis pärimuses või nendes tabades kuse, noorte tüdrukute initsiatsioonipüha või see, kus tüdrukud võetakse nagu naiste kogukonda vastu, ega ma sellest suurt midagi väga palju ei tea, kes sellest üldse päriselt midagi teab, habemega olenditest ja siis see kogukond, kes seal oli, olidki sellised vanemad, vägevad naised. Ühe naise juures kodus toimus ja noh, meid oli seal viis-kuus tükki, Kosene Lukaga Tseelia Roose oli veel ja et see mingil moel oli ka nagu selline noh, mitte nagu etendus, aga, aga noh, et see asi oli juba päris rituaali ja päris asjaolekust mingil moel välja triivinud ja neid tüdrukuid enam polnud seal, keda nii väga siis kogukonda vastu võtta, tüdrukud ümaraid paratamatult ära linna läinud ja õppima ja niimoodi. Aga et sa õhtu, kõik toimub nende reeglite järgi. Meie saime isegi noh, minusugune kuigi mul habet siis veel ei olnud, ta oli lubatud, muidu ju see oli meestele täiesti välistatud ja seal olid mõned vanemad mehed, nende naiste omad, omad abikaasad võisid ka ja oli pikk laud ja kõik ja aga kuhu ma tahan jõuda, et kui siis seal oli mitu nagu sellist lauluema ja sellist ikkagi võeti seda, seda napsu ja seda teda õukat või seda, mis on siis eetriga segatud ja kõik need jutud ja, ja meil lubati salvestada. Aga ühel hetkel läks ikkagi asi päriseks või läks nagu päris laulude laulmiseks, kus siis tõesti vot kahjuks ma praegu nimesid niimoodi peast ei mäleta, mul on see kõik see logi, logi on kuskil kirjas ja see kõik on salvestatud. Et keegi nendest naistest nagu tõusis ja ütles, noh nagu toostivad Gruusias, eks ütlevad mehed toostaga. Vot, seal on ikkagi see matrilineaalsus on, on väga alles, mis tõenäoliselt on siin põhjamaades üleüldse olnud, eks ole, kingitel ka ilmselt ilmselt neil aladel ka, et kuidagi see asi ikka keerles rohkem nagu naise ümber ja üks nendest vägevatest matraalides tõus üles ütles mingi toosti ja siis ta laulis pikalt, laulis tähe mõrsijat ja väga sujuvalt sealt läks üle sellele elule, nii nagu ta siis oli, see tähemõrsja oli äkki ta ise ja kõik see olukord, kus nad juba ei saanud üle piiri oma esivanemate haudadele, eks ole, kõik seda laulis selle sinna laulu sisse niimoodi. Meil kõigil hakkasid pisarad silmanurka ka, noh, silmad hakkasid ja niimoodi helendama ja kõik see, see müütiline maailmapilt ja see iga päev äkki said niisuguses niisuguses Helenduses kokku nihukeses võimsuses. Et midagi sellist, ma noh, ühelgi ka kõige kõrgema taseme maailmataseme teatrietendusel või rokk-kontserdil või mida tahes oleksin kuulnud. Niimoodi polegi kogenud või et see vähemasti oli midagi sama intensiivselt ja midagi sama kosmilist. Ja see oli mingi selline taipamine, et et see side, see, kus me kõik oleme üks, et see on igas punktis võimalik, et see seal kuskil vene piiri ääres ühes väikses külas, kus muuseas Marx ütles, et kapitalism päästis inimesed külaelu idiootsusest. Et ega see külaelu idiootsus, ma arvan, võttis ka õige hoo sisse alles ikkagi kapitalismi alguses. Et külaelu ei olnud või ei pea olema idiootlik, kas see tähendab, kui on tegelik kultuur ja et seal need mängud, kes on tähemõrsja ja kes on tavainimene või need eks ole, või kes on staar või tähemõrsja? Et iga igaüks mingil hetkel on tähe Morris ja need vanemad naised, kes igasuguse külaelu reegli järgi peaksid olema sellised noh, sinna külla maha jäänud, kes räägivad 11 taga, eks ole, et seal käib mingisugune selline igavene ussitamine nagu noh, nii-öelda nagu siis seal külas käib, eks ole. Ei tänu nendele lauludele või sellele pärimusele sellele, sellele sigemele kõiksusega või kuidas ta tahes nimetada loojaga. Need inimesed olid sügavalt aristokraatlikus või sellised. Ja see ilmutas ennast niimoodi. Ja see on nagu mingi täiesti noh, mitte täiesti, aga, aga et see on nagu mingi teine printsiip või teine mäng kui see, mida me mängime linnakultuuris või sellises sellises hegemoonia skulptuuris või kus me mängime mingit popmuusikateatrikultuuri, kultuuri, heeroste mänge. Ja see on see maailm, kus igaüks võib ja peab laulma, et kui sul ikkagi polegi oma laule laulda, ei oska, siis nagu noh, nagu saamidel või siis Põhja-Ameerika põlisrahvastele, et igalühel on oma laul sees, selgub asja käigus. Kes on see laulja, keda kõik kuulata tahavad või kes on seal mingi suurema sideme väljendaja, aga see ei tähenda, et ülejäänud nagu üldse nagu laulda, ei tohiks võiet laulmist tingimata peaks kuskil spetsiaalselt õppima või noh, nagu Kristjan Jaak Petersoni päevi, kus on see kirjas Tartusele pursi eluga kokku puutus ja kuigi ta oli ka ju linnas Riias kasvanud, aga et kas me oleme siis nüüd, kuidas seal sõnastatud on, et kas nüüd oleme siis nii kaugele jõudnud, et inimesed peavad tantsima ka õppima? Ilmselt pidades silmas neid seltskondlikke mänge või seda mingisugust sellist seltskonnatantsule, kus see kõik Need, staatused ja mingid et kuidas me jällegi nagu sellise väiksema kogukonna või hämmastaval kombel sellise väikse keeleruumina säilinud või mitte säilinud, aga säilimine ja vastupidamine on ju meil on siis mingi rolli sellisena. Et me peaksime meelde tuletama tema alles olles või, või täita oma oma ülesannet siin maailmas. Elisena, vot sedasorti reegleid või sedasorti niisugust üksteise hoidmist kui eeskuju võtta ühest, ühest vene piiriäärsest seto külast ja nendest nendest vägevatest naistest seal. Matsin unustasin küsimuse see järgi peale. See teema, kuhu mina tahaksin teid sikutada, on see intelligentsi roll ei ole enam see, mis ta oli ja ma ei saa täpselt aru, kas me oleme selle ise maha mänginud või mis on juhtunud igal juhul me oleme olukorras, kus eelmise aasta sügisel 100 Eesti avaliku elu tegelast väga lugupeetud inimesed, teie õde sealhulgas ja tänavu jaanuaris 150 avaliku elu tegelast akadeemikud, näitlejad, kirjanikud, arhitektid kirjutavad alla ühispöördumisele, et Rail Balticut ei ole praegusel planeeritud kujul tarvis. Te olete ise liitunud alla kirjutajatega aga vastust humanitaarintelligentsi pöördumisele? Ei, ma ei näe, ma ei kuule. Ma ei taju, et, et pöördumises väljendatud mõtetega arvestataks. Kuidas see niimoodi on juhtunud, et intelligents on kaotanud hääle või ta on surutud sellesse vaikimisse, millest te alguses rääkisite, et kui rääkida ei saa, tuleb vaikida. Kas tuleb alati vaikida? Kui läksin sinna Harju tänavale kui oli see meeleavaldus ja see oli ka kohe Kanal2 mikrofon ja kohe see, et kas, kas Eesti rahvas ongi selline, et kui midagi on, et siis kohe tullakse kokku ja hakatakse laulma. Ja iseenesest kõik see, mis ma rääkisin, läks eetrisse ka, aga sealt ma alustasin juttu sellega, et iseenesest ei ole vist praegu ikkagi nagu laulmise. Ja et see laulmine ka sellistes olukordades võib-olla jälle jälle nagu see väga tore, niisugune auru väljalaskmine, et las ullikesed laulavad ja küll karavan, eks ole, läheb ikka omi radu. Ja täpselt, et sellised vastukajad ka tulid sellele meeleavaldusele millega meenus väga, väga selgelt, tõesti kogu see olukord siis, kui oli see niinimetatud fosforiidisõda. Jah, et see küsimus, et kuidas me oleme sinnani jõudnud, et et oma kogukonna nagu teadlasi ja selliseid tugevamaid mõtestajaid kogu kogu valke, Need, jälgijaid ja sõnastajaid ei võeta kuulda noh, ikkagi väga oluliste ja suurte otsuste juures ilmselt mingil hetkel see mida me nimetame majanduseks, või siis see asi, mida me nimetame rahaks või efektiivsuseks. Et see koondub sellisel määral Et mingil mingil väiksel kogukonnal kes selle tee peale kuidagi jääb, ei ole sõnaõigust, või siis kui ütleme fosforiidisõja ajal need, kes seda siis seda väljendasid. No ikka seesama, et rahvas on ju lihtsalt rumal, ta ei saa suurtest majanduslikest protsessidest aru ja suurtest sellistest mastaapsetest vajadustest, et see kõik suures perspektiivis on ju inimeste endi huvides ja see muudab elu elu pikas perspektiivis, nagu ikkagi liigume helge tuleviku suunas, aga see oli ka fosforiidisõja ajal. Et me lihtsalt ei saa aru, kuidas meile soovitakse nagu seda helget tulevikku tuua. Ja siis teiselt poolt muidugi selliseid noh, ütleme, et kui sa oled laulja või, või kes salatiga ka täiesti osalt loomulikust edevusest. Ega see ei ole ainult edevused, ütleme, kui mina läksin sinna Harju tänavale ja mul ei olnud plaanis tõtt-öelda seal tingimata laulma hakata, pigem just nimelt sellepärast, et nii palju, kui sul seda mingit moraalset kapitali on, et olla kohal. Ja kui vaja, siis öelda sõnade sekka, aga eelkõige sellise tegelikult nagu peierina. No ühesõnaga peierina sa pead, kui on võimalus tõesti kas või enda enda prestiiži hinnaga, kui sa tunned südames, et nüüd on õige koondada tähelepanu millelegi, siis see on see, mida sa teha saad. Võib-olla sa ei oska mõtestada, võib-olla sa ei oska sõnastada, ma mõtlen probleemi tuuma, sest see ei ole sinu ala, eks ole, aga sa saad öelda seda. Et kui need inimesed, kes oleksid kompetentsed nende otsuste üle otsustama, seal midagi õigeid küsimusi esitama, kui neid üldse ei lasta ligi sina, kes sa saad koondada, tähelepanu, saad öelda, et, et sellisel juhul mingis sellises üldises asjade käigus on ikkagi midagi valesti. Ja kui nõukogude ajal noh, see oli selge, et me ei saanud aru, et massid ei saanud lihtsalt aru, kuidas, kuidas selge tulevik täpselt tuleb ja seda ei saanud tõesti nendega alati läbi arutada. Ja mingit pidi võib sellega nõus olla. Et ega ei saagi inimeste kõigi inimeste kõike kogu aeg läbi arutada. Aga kui nüüd praegu Meie endi poolt valitud inimesed meie endi poolt valitud juhid mitmetel tasanditel kuni kõige kõrgema tasandini välja hakkavad sedasama juttu sulle rääkima. Ja need võivad olla su enda nagu sõbrad või koolivennad või noh, et, et sa ei saa, et sa ei saa tegelikult aru, et, et kuidas ja ja kahjuks me ei saa sulle öelda ka, et kuidas me, kuidas see asi nagu õieti käibeks siis mina ei mäleta, kes see suur majandusteadlane, majandusteadlane oli, kes seda ütles, et kui kui teile tundub, et, et ei saa millestki aru, siis seal on üks, selle taga on suur raha ja kui on nagu täiesti absurdne olukord tekkis ja üldse mitte millestki aru, siis on selle taga väga suur raha. Hotelle kahjuks nimeliselt tsiteerida kuidagi kuidagi niimoodi mälu järgi midagi sellist on, aga mis see raha on ja miks ta niimoodi teeb? Vot täiesti omaette pikema loengutsükli teema. Mis siis on intelligentsi võimalused võtta tagasi oma liidripositsioon, kas veel rohkem allkirju, veel sagedamini pöördumisi, petitsioone, veel suuremal hulgal tänavaproteste? Vot siin praegu niimoodi eetris isegi ei oskagi öelda, seda tahakski mingit mingit inimestega niimoodi laiemas ringis läbi rääkida. Aga võib-olla ühiskond ei vaja praegu intelligentsi sõna. Aga ometi tahaks ju, et keegi tark inimene ütleks, mis ta asjast arvab. Ei no loomulikult on on tingimata vajalik, et kõik inimesed, kes sellest protsessist või teistes seda laadi protsessidest läbinägelikult oskaksid rääkida ja mõtestada ja kuidagi teada anda et nad seda teeksid ajakirjanduses või muul viisil avalikus ruumis arvestades noh, tõepoolest ka seda, et see teadmine, see, mida nimetatakse shoushilencineeringuks See teadmine on ka muidugi nii osavaks läinud või? Naeruvääristamine või nende kõlaruumide moonutamine käib ka sellise kiirusega, et võib hästi hästi kiiresti kõik kõik naeruväärseks teha, isegi kõige kõige selgemad vaimsed hoiakud. Ja selle tõttu on täiesti arusaadav väga paljude inimeste soovile üldse sellest protsessist sellisena eemale hoida. Aga mille jaoks siis ennast hoiame või kuidasmoodi sellega tunnistame ja võib-olla noh, ongi aeg nii kaugele, et tõesti ei ole otstarbekas selliseid väikesi keeleruume iga hinna eest üritada üleval hoida, et ei ole otstarbekas selliseid miljoni paariseid majandusüksusi kuidagi üritada eraldi regionaalselt majandada, et ikkagi on otsustatud, et asju tehakse suurema ja laiema joonega. Noh, et kui mitte ennast väljendada, siis põhimõtteliselt see, see tähendab sellega nõusolekut. Aga minu arvates isegi kui see, kui sa nüüd osutub ajalooliseks paratamatuse, eks et ka siis see tõesti see maailm, mis sellest tuleneb, ei ole, ei ole inimeste maailm. Ja selles justkui väga ei oska nagu elada juba praegu tegelikult ei oska, ei oska hakkama saada kogu selle raha põhisusega. Aga kui see keele ja meeleruum ka käest ära anda, et siis nagu selles ajajärgus või selles sättumuses ei ole ei oska siin nagu midagi teha. Ja ei ole mingit õhinat selle suurema mänguga selliselt kaasa minna, endal. Olen üpris palju ikkagi kokku sattumas, ütleme praeguste gümnasistide ka olles sabapidi sabapidi analinna koolis seotud ja ja võtad oli enne omavahel juttu sellest, et ei saa kuidagi küpseks mingit pidi, on ikka selline tunne, nagu oleks 16 ja see on ühtepidi sellise minusuguse peieri puhul võib-olla isegi andestatav sarmikas. Aga et mingitel tegevus tasemetel näiteks poliitikas või midagi, on ikkagi seda küpsust päriselt ka vaja. Aga olles ise ka paljuski 16 vaatad nagu seda praeguste noorte inimeste valikuid, nende niisugust meeleseisundit ja meeleolu ja kuidas see jaotub siis ka üks teema mis on ühte otsa pidi nagu meditsiiniline teema, on see autismi teema, soovimatus üldse kuidagi osaleda tegemistes või et osaleda mingis väga kitsas spektrilõigus peaaegu et ülivõimetega. Ja et see, et see mingitpidi kindlasti on selline meditsiiniline probleem võib-olla osalt mingitest kiirgusteste toidukeemiast ka põhjustatud, aga tundub, et see on osalt Ka selline asi, vot kui mina olin, ütleme, kuueteistaastane päriselt siis et see on see iga, kus sul paljud asjad nagu löövad lahti või sa näed mingeid märke ja siis see oli siis 76. 75 76. aasta. Kelleltki ma sain esimese maailmasõjaaegse väga ilusa sineli, vanaisalt sain sellise kummalise vanaaegse koti ja noh, ma olen ju nii-öelda paljulapselisest perest, eks ole, ei tulnud Soomest neid nailonjopesid ja levi teksaseid, aga aga kuidagi oli vaja mingit positsiooni võtta või nagu nüüd öeldakse, eristuda. Ja ei mina teadnud sel ajal, mis see punk on, aga oli vaja juuksed maha ajada, püsti ajada, kust see tuli, kuidagi ei olnud 76. siin veel mingist pungist mingisugust lõhnagi, aga et sa kindlalt soovisid nagu kuidagi eristuda või kuidagi väljendada seda, et sa ei ole nõus selle mingisuguse sügava nüriduse või sügava valega, mille sees sa elad. Siis nüüd nagu tundes sedalaadi tüüp ära praeguses gümnaasiumis minu arvates nad on vaat jälle kas, kas on tore raadios reeta selliseid asju oma äratundmisi? Arvan, et praegust ka. Anonüümselt praegu räägib Jaak Johanson vikerraadios. Samalaadse meelelaadiga tegelased üldse ei eristu, Nad on täiesti selles mõttes sotsiaalsed autistid, minu arvates sa tunned ära ainult mingist silmavaatest rääkima hakkad, saad aru. Et ta on mingid asjad väga selgelt läbi hammustanud mingi vale, mingisuguse, täpselt samalaadse paratamatu inimliku topeltmoraali, mis oli jälle, mis on kõik juba vanades vanades näitemängudes kirjas. Aga erinevus on see, et ei mingisuguseid kuidas steitmente riietuses. Ja sa ei saagi seda teha, sellepärast et mis mõtet on hakata punkari skusel pungi poed on ju olemas või tahad olla, eks ole, mingisugune kooti, eks ole, mine vastavasse poodi, ostan teile ninarõngad, no need on, Need on ju ka olemas, oled helimees ja niidid, spetsiaalne töökoda, spetsiaalne, eks ole, formaat ja äri ja tööstusharu, eks ole. Ja siis faas ongi see, et sa oled täiesti see tavaline sa oled veel tavalisem kui tavaline. Aga kuidas nad 11 ära tunnevad, kas neil üldse ongi lootust? Mingi päris asi üldse võiks pinnale tulla. Kas see, et nad niimoodi teevad, väljendab nende noh ütleme mina mäletan ennast keskkooli lõpus ja samal ajal millest oli tingitud see käitumine või milles oli, oli tol ajal lootus või lootusetus, et Mulle väga avaldasid mõju kooli tsiviilkaitse tunnid, kõik need tsiviilkaitse kabineti plakatid väga avaldasid mõju. Väga professionaalsed vene sõjafilmid väga avaldasid mõju oktoobri paraadid punasel väljakul ikka vahest ma spetsiaalselt vaatasin seda Nõukogude saadet, mis iga pühapäeva hommikul tuli, teenin Nõukogude Liitu. Miks, sellepärast, et sellepärast, et see tundus nii paratamatu ja ma olin sügavalt veendunud, et sõda on täiesti vältimatu. Ja et see kohe-kohe algava mäletan, üks üks selline just murde ja, või selliseid kõige jubedamaid unenägusid. Tähendab, milles seisnes unenägu, unenägu seisnes selles, et ma unes ärkan üles oma toas. Ja meil ei olnud ka mingi tohutu suur korter, vennad magasid sealsamas kõrval. Et ma ärkan üles, tõusen voodis istuli ja ma tean, et sõda on alanud. Aga kõik on täpselt samamoodi. Mitte midagi ei toimu, sest ma vaatan aknast välja kõik vahtra, tal akna taga, vahtralehed liiguvad seal tänavalaternavalguses. Aga lihtsalt, et ma tean, et nüüd see on alanud. Aga mitte midagi ei juhtu, mitte midagi pole teistmoodi ja see oli selline korduv unenägu. Ja nüüd vahest öösel ärgates see jälle tuleb mulle meelde. Aga nüüd see ongi nii et käib nagu mingit laadi sõda. Aga see paistab täiesti nagu rahu. Ja siis mõtled, et mis seal sõda nagu üldse on, eks ole, et, et see on nagu mingi paralleelmõte sellele autismile või et sõda sellisel kujul jäigi tulemata, nagu ma seda kartsin. Ja ma nägin unes seda nii nagu ta päriselt on. Aga kogu see keskkooli lõpp või noh, miks ma läksin teatrikooli selle pärast teatrikooli võeti vastu enne Tartu Ülikooli või mingid mingid muud ülikooli ütleme siis, kui mina lõpetasin keskkooli, algas Afganistani sõda. Mäletan mingit mingit vanaema ja Tarvastu vanaema vanaisa mingeid reaktsioone, kes olid välja saadetud ja ütleme, see kõik on omaette pikk jutt, mingit vanaisa, mingit vanaisa pilk, kuhu või mingit hoiakut, mis hakkavad nüüd nüüd järjest rohkem jälle uuesti meelde tulema. Ja ma mäletan vanaema reaktsiooni siis, kui oli see Hiina, Nõukogude Liidu piirikonflikt, millest noh, midagi nagu imbus äkki läbi ja mäletan seda vanaema, kuidas ta seisis kuuri seina najal. Siis oli tema see hetk, et nüüd hakkas pihta ja see ikkagi nagu ei hakanud pihta ja siis ma olin mingi viie aastane vist, aga mulle tohutult meelde jäänud, siis mingi vanaisa vaikimine Panalise vaikis, ta ei rääkinud kõigest sellest mis temaga oli juhtunud ja kõigest sellest ümberkirjutatud ajaloost ja kõik sellest. Aga see oli temast väga selgelt mingil kombel välja loetav. Ja see, et ei ole mingit mõtet ennast üldse hakata sisse seadmast. See ütleme seitsmekümnete lõpus on niisugune stagnatsioon üli üliabsurdis elav see nõukogudevärk, mis oli, eks ole. Mida sa koolis nägid, mida sa nägid oma vanemate pealt tolleaegsete inimeste murdumist, ütleme kultuuris, mis seitsmekümnendatel laseb. Ma olen sellisest perest mingeid asju nägid lihtsalt väga lähedalt ja et ei ole mitte mingit varianti, noh, sa ei, sa ei saa mitte mingil moel vastu, sa võid mängida mingisuguses Kuku klubis mingisugust vabameelsust, mingisugust võimu kritiseerimist või sa võid teatrist teha mingisuguseid sihuke tohutu topelt alltekstiga. Aga kui sa vaatad seda punase väljaku paraadi, eks ole, neid ükskõik, kas nad olid päris need raketid ei olnud, mis konkreetsed seal paraadil olid, aga nad olid olemas. Ja sa tead ju dramaturgia stiku esimeses vaatuses ikkagi on laval püssi ja minu jaoks oli see esimene vaatus, kui ma olin 15 16 aastane. See oli ikkagi veel esimene vaatus ja püsse on juba seinal, et siis on selge, et noh teises vaatuses ikka mingi paugu tegema. Ja sa sättisid oma eluplaanid või noh, see oligi see, et tuleb see aeg, mis on, mis on antud heas seltskonnas, sõbralikult ja vahvalt. Veeta ja selles suhtes, kui hakkas toimuma, nagu see kaheksakümnendatel mingisugused muutused ja mingi lootus tekkis juba juba teatrikooli ajal, noh, et ikkagi midagi hakkab uuesti liikuma, kõik see laste ristisõda 80. aastal. Kuna ma olin ennast nii häälestunud sellele see siiamaani nagu mõjub nii noorele, häälestada ennast selle peale üldse polegi mõtet siin mõlemas ennast sisse seada, sest inimese lapsel ei ole kohta, kuhu panna oma pead. Lindudel on pesad ja. Kuidas see on, eks ole, mis mingis mõttes on niikuinii tõsi, sügavamalt ka. Aga et siis oli kogu aeg nagu üllatus, et see sõda nagu ei alga. Ja see oli ka, ma arvan, ikkagi poliitilisel tasandil või mingite inimeste väga suur pingutus ja tohutu austust vääriv tegelikult noh, ütleme siis töö või emissioon. Et selle paradigma sõda jäigi pidamata täna seda peeti nii nagu nii nagu praegu nii-öelda konventsionaalset sõda peetakse mingites kriisikolletes ja seal justkui proovitakse mingeid relvi ja seal on seal mingi labor, eks ole, kus siis vaadatakse, kuidas inimesed millegagi hakkama saavad, kuidas asjad käivad, see käib ka praegu edasi. Ja see on see sõda, mida sa tajud, kui sa öösel ärkad ja tead, et sõda käib kogu aeg. Lihtsalt sinu jaoks ei ole midagi. Aga kõik see, kas Eesti vabanemine ei hakka see kogu aeg endas, oli mingisugune selline tõsta siis öelda kahtlus selles, et see ei ole päris. Et see ei või olla tõsi, et see, et see jah, et see ei või olla tõsi, mehed seal nagu nagu mingi mäng. Ja sellest tuli ka mingeid mingit pidi. Ma arvan, selles praeguses just nimelt selle praeguse mingit pidi tehnoloogilised üliarenenud selles mänguruumis ka see nii sõjamängu kui poliitiline mäng kui meeleruumide mäng, et see mingil moel paratamatult ongi nagu lavastus, see lihtsalt ei saa teistmoodi olla, see, sa isegi nagu selles mõttes ei olegi nagu vandenõu või seda lihtsalt ei saagi nagu teistmoodi teha. Kui kujutada ette, et ise oleks noh, nagu saatuse poolt see inimene, kelle kätte on mingi sedalaadi võim koondunud kapitali mõttes, näiteks kuidas sa seda siis teistmoodi seda asja lahti mängiks. Isegi siis, kui see inimestele kõigest südamest head soovid või suures perspektiivis see idee sellest, et rahvusriigid on oma aja ära elanud ja et inimkond peaks kuidagi koonduma ühtseks saama, eks ole. Selles idees iseenesest ei ole ju midagi valet. Kuidas peaks võimalik olema, kas, kas selleks on vaja teha nagu üldine forelli kasvandus, kus inimesed võiksid lihtsalt nagu tekitada purgi sees, eks ole. Ja õpetada neid kohe algusest peale läbi purgi seina, kuidas siis inimene olla. Kas see on see tegelikkus, mida me tahame, või? Läheb väga-väga kosmilised, aga selle selle koha peal see valik on, eks ole. Et, et kogu aeg, see argument on ju on ju see, et et kõik see on nagu rahu ja helge tuleviku huvides ikka endiselt kogu aeg on seesama, ka Rail Balticut on vaja, sellepärast ju. Me lihtsalt ise ei saa sellest aru. Ja ühe osaga endast ma võin sellega nagu kõige üldisemas plaanis nõus olla. Aga jällegi inimlik kiusatus ka see, mis on antiiktragöödiate kirjas, et aga aga me ei ole olenditena nii, nii kõikvõimsalt ja nii oma mõistmiselt võimsat, kuidas me seda helget tulevikku üksteisele suudame pakkuda. Et see kipub alati välja kukkuma rohkem nagu. Nagu põrgumoodi rohkem natukene alati kõige paremate kavatsuste korral Kaja loodimisel on täna Jaak Johanson Ants Johansoni, Mart Johansoni ja Kärt Johansoni kõige vanem vend. Neli aastat tagasi kirjutas maaleht teist neljast pika artikli sissejuhatuses oli lauset Johanson. Nende jaoks on mure Eesti pärast tõsine ja tegelik asi. Ja enne, kui ma küsin, et kuidas vendadel ja õel Johansoni teel praegu läheb, teen lühikese kokkuvõtte sellest artiklist, et neli aastat tagasi Ants Johanson korraldas Tartus hansapäevi Mart trajas Jõelähtme kirikla juurde meelevalda. Kärt kasvatas Peedul lapsi ja tegi teatrit ja teie, Jaak Johanson, olite tegev nii nagu ka nüüd vanalinna muusikamajas ja koos andsite 2012. aastal välja plaadi külm. Kuidas teie kõigi elu on nüüd edasi läinud? Veiste eest praegu ei tahakski ju kõnelda. Ja. Mõneti ma tunnen täpselt selles ka oma mingit nagu süüd või seda et seda enda Kas te tunnete endale mingit erilist vastutust? Sest te olete kõige vanem vend? Tunnen muidugi ja sellest ei ole ilmselt üldse abi või, või selleks on hilja järgi või noh. Kas seesama asi selle sellega, et ei õnnestu ennast nagu ümber häälestada sellelt sellelt kuueteistaastase nägemuselt tuleb kogu aeg tagasi ja seal mingit pidi ongi õige ja ei suuda kuidagi saada selliseks sisemiselt positiivseks ja ja kindlameelseks ja, ja mitte kurvastavaks tegelikult hoolimatu oludest hoolimata sellest perspektiivist, mida sa arvad nägemat ega me ei tohi jääda kinni mingisugusesse mingisugusesse kurbuses ja ega mingisugusesse katastroofi nägemusse isegi kui see õige on. Aga mitte keegi ei tea maailma lõplikku saatust. Ja see pole üldse meie asi, meie asi on teha oma parim täita oma kohust. Aga, aga et on raske oma kohta leida raske seda, seda kohust täita või, või leida see, kus ja kuidas ja mis tingimustel seda teha on võimalik, et. Selles suhtes ei ole, ei ole nagu üldse lustlik. Tantsul mardile Kärdel läheb, nendega peaks oma ettesaadet tegema. Näiteks mingil kombel oleme ikka olnud väga idealistid ja ei tunne ka praegu, et oleks selline kokkuvõtete tegemise hetk ja iga asi, mida ma praegu eetris ütlen ja kuidagi mõjutab seda pilti just teiste suhtes, ei tahaks niimoodi mingeid üldistusi teha, väga raske on olnud väga raske kohta leida, väga raske on hakkama saada. Raske, nii, nii otseses mõttes, aga ka nagu ideel ses mõttes või, või meeleruumi mõttes. See jutt, et Eestis me ei ole kunagi ajaloos nii hästi elanud, kui me praegu elame ja tõesti tulevad Šveitsis sõbrad külla, vaatavad tänavapilti, eks ole, ei ole üüri siis ka, eks ole, selliseid autosid ja selle ringi, eks ole, selle väike mitte väike iroonia, selles on ikka suur iroonia, sellepärast et ikka väga selge tunne on, et see, et see kõik on ju võlgu. Noh, kuidagi see sööb seest. Aga noh, kuna maailmas tundub üleüldse enamus selliseid toredaid asju nagu ongi võlgu või see ongi nagu see see häbijärgne ajastu see paradigma, milles me elame, tulebki võlgu elada, see ongi loomulik võtta rohkem võlgu ja julgesti küll see, see oli ju täiesti täiesti olemasolev, selline suhtumine seal mingi Eesti panganduse või mingisugusel majanduslikul kõrghetkel. Aga selles selles olukorras nähes ikkagi väga-väga palju olles näinud, noh, just väga-väga arukaid väga mõtestamisvõimelisi, väga palju ideedega inimesi läbi põlemas mitte hakkama saamast täiesti kaotsi minemas. Liiga palju, liiga palju kogu aeg. Ja siis selle pinnal nagu mängida seda mängu. Et me selgus, et me olemegi ju põhjamaa laksust Mis karakteristikute järgi selles mõttes, et me oleme Taani, Rootsi ja Soome pankade haldusalas või midagi? No võib-olla kergem, kui oma vendadest jõest rääkida, oleks meenutada mõnda inimest, kes on teile eluteel oluline olnud. Mulle tuleb meelde, kunagi rääkisite, kuidas te panite tunnist kooli ajal pausi läksite kirikuõpetaja Toomas Pauli loengutes. Oli niisugune asi. Jah, mitte loengutesse, vaid ta pidas Jaani kirikus ütlusi ja need olid täiesti lahtised ja ja inimesi seal ja tol ajal väga palju ei olnud, seda hoiti silma peal ja polnud nagu väga hea toon käia. Et see oli, noh, see oli ikkagi seesama täpselt seesama vanus, millest enne juttu oli. Et sa püüad nagu aru saada sellest totaalses absurdi-is, mis, mis toimub ja noore inimese või lapsena saju mingi vanuseni ja mõnel inimesel jääb see võib-olla isegi eluks ajaks alles. Et saada ka väga selgelt aru, millal keegi räägib või laulab nagu tõtt. See on mingil kombel nagu kohe tunda või näha siis nagu selles vanus eriti otsid, otsid seda, kus keegi räägiks mingit päris juttu. Ja tol ajal noh, see oli ju kuidagi mõistagi siis sa otsid seda sealt väga loogiliselt, mis justkui oleks nagu natuke keelatud. Sest kui see, mis keelab, ise valetab siis on ju väga loogiline, et tõenäoliselt see, mida ta keelab peidab endas mingit tõde ja sinna otsima lähed. Samamoodi oli võib-olla sattumine jälle täpselt samas vanuses leegaiuse ansamblisse mis täiesti tajutavalt oli väga erinev paljudest muudest rahvakunsti või folklooriansamblites. Just mingi tõetunde või, või eheduse otsingu, tas kus Igor Tõnurist, eks ole, sellel nädalal. Ja täna, kui see saade eetrisse läheb, tähistatakse tema sünnipäeva. Ma arvan, et see vääriks sünnipäev või see tegevus vääriks palju palju suuremat kajastamist. Kuigi ta on väga tagasihoidlik ja väga selline inimene, et võib-olla talle isegi meeldiks üldse. Et palju õnne Igorile, tahaksin öelda et just terve põlvkond jõuab sellistesse vägevate sünnipäeva vanustesse, et me neid maha ei magaks. Ma ei pea silmas nagu sellise riikliku halleluuja mõttes vaid just nimelt sellise sisulise nagu tänu mõttes ja nende nende läbitud tee nagu vaatluse ja sealt õppimise mõttes. Paljud sellest põlvkonnast ka praegu samal ajal otsustavalt lahkuvad. Ja jällegi ei ole tähtis, selline suur selline riiklik matus ja niimoodi aga on tähtis sellele tähelepanu juhtida, seda ära märkida ja pöörduda just võib-olla praeguses ajas või selles kaotsiminekus, millest me, millest me rääkisime, et miks mingi hääl või mingit laadi mõtestajate hääl nagu ei kosta välja. Et ka nendes lahkumisega seoses seda silda, mida nemad oma vaimuga on tekitanud üle nende väga kummaliste aegade. Et nende nende mingid tegemised ja ka nende läbikukkumised või nende nende raskused on väga-väga õpetlikud vaadata edasiminekuks just nimelt selles väga kummalises praeguses hetkes, kuhu me jõudnud oleme. Kas me saate lõpuks mõtestatult vaikime või kuulame laulu, külm või midagi muud, kolmandat? Ja vot selle peale ma ei jõudnud üldse selle peale mõelda. Need olulisemad laulud plaga ka Vend mardilauludest külma mänd mardilaul. Mardile tahaks mere äärde tervitusi küll saata. Aga need laulud, mida kuulata tahaks, on salvestamata. Vaat siis me ju mingil hetkel isegi tegime siis nii-öelda plaadifirmat ja oli tohutu soov tõmmata mingitele mingitele asjadele tähelepanu või neid neid võimendada mingeid tegijaid, mingeid lauljaid, mingeid valdkondi. Aga aegse plaadi ajastu sai läbi ja sellega meiega võimsalt kõrbesime või mõtlesin, et see on see nüüd see ettevõtluse jutt või kuivõrd on võimalik Eestis nagu mõtestatud ja aus väikeettevõtlus. Et teatud idealismi korral sa ikkagi üldse võimalik ei ole? Haka võib-olla, võib-olla järgmine paremini relvastatud seltskond järgmisest põlvkonnast kuidagi saab sellega hakkama. Ja mõeldes muusika peale või väga palju küll ei kuula vikerraadiot ja raadiot üldse praegu kuidagi on, on selline olukord olnud. Aga ma ei kuule raadioeetris väga palju neid asju, millest ma mida ma tahaks kuulda, mida ma tean, et on, on Eestis olemas. Ja ma ei pea silmas sind, meie laule. Aga ma tahaks kuulda Eesti raadioeetris selliseid mõtestatuid, ehedaid, oma asja tegevaid, isegi poprock ja populaar tegijaid. Minu arvates väga vähe mängitakse raadios näiteks isegi Vaiko Epliku, kellega ma tervikuna noh, nagu üldse tegelikult võib olla väga, isegi ei oska kaasa minna. Aga ta on vaieldamatult täiesti ehe ja väga omal joonel. Või ma millegipärast ei kuule üldse mari Bogineni näiteks kes on isegi täiesti noh, tema mingid viimased plaadid on isegi. Noh, ütleme selles mõttes väga raadiosõbralikud väga korralikult Masterdatud väga ilusat koosseisudega väga professionaalselt salvestatud, mis on lausa noh, niuke nii-öelda see raadiosõbralikkus on seal olemas, pluss, et nad on muusikaliselt ja mõttelt väga väga vägevad. Et ma saan aru, et võib-olla ütleme, et pastakat või, või mari kalkunit väga ei taheta võib-olla vikerraadios mängida, sest nad salvestavad, eks ole, sellisel sellisel puutlejaid viisil paljud mari parimad plaadid on ja koos pastakaga tehtud asjad on, on jah, et seal võib viriseda, et kuna nad on niimoodi põlve otsas salvestatud, kuid minu arust see ei ole üldse mitte mingisugune, see käib nagu selle žanri või selle suhtumise juurde. Nad kannavad raadios väga hästi välja, sest mõte on väga-väga kandev või see seisund on väga-väga vägev. Ja vot niimoodi järjest võiks veel nimetada on palju asju, mida ma olen ainult möödaminnes. Kuule, ma tean, et on seltskondi või tegelasi, kes on salvestanud väga ehedaid asju. Aga formaat jällegi mida ilmselt dikteerib mingit laadi, vot, seesama seesama jõud, mis dikteerib Rail Balticut mis peab meid kuidagi mingisuguses Helge kiirusta, helge tulevikuseisundis hoidma, dikteerib sellise joone raadioeetris, et ei ei taha nagu väga raadiot lahti teha. Väljaspool seda, kui räägitakse mingisugust rohkem või vähem mõistlikku juttu. Juhan Viiding, temal oli kindel plaan kunagi teha see juturaadio. Ja siis sellest samast eetrivaikusest oli ka temaga kuidagi jutt, et kas muusikat üldse peaks olema raadios. Et oleks nagu puhtalt juturaadio seda nüüd ju ka mingitel perioodidel seda on olnud ja, ja anna nendes nii-öelda netiformaatides on see ju täiesti võimalik. Aga iseenesest see küsimus muusikast mis muutub mingitel tingimustel nagu tapeediks, isegi väga hea muusika võib selleks muutuda, kui teda mingis sellises sättumuses muudkui tarvitada, aga noh, see on jälle oma teemasid kohe algab ja me ei saa seda saadet yhes lõpetatud, aga aga see mõtestatud vaikus saate lõpus mingi loo asemel oleks täitsa vahva. Jaak Johansoni soovitud mõtestatud vaikust, kuulame vikerraadiost mõni teinekord praegu ütleme Jaagule palju tänu pika intervjuu eest ja kuulame Mart Johansoni laulu küll kolm venda ja õde Johansoniga. Sa ei saa java, tan. Suus. Sul? Peate Heate. Soola ka maitseks syndre. Sind. Kallistan vaikse sind. Sind Bel. Nii küll heegel surnd silmi on nii külm, neegril veab sõrme ka rikk, neegri. Nii küll ei. Suus. Ja tead sul?