Tervist head kuulajad, kell on saanud 10 ja viis minutit, algab huvitaja saade ja täna räägime võõrkeelte õpetamisest lastele. Kui varakult, siis ikkagi pihta hakata. Kas sellele ettepanekule, et alustada võõrkeele õppega juba lasteaias, nagu president on seda ka nimetanud oleks sellel mõtet annakse tulemusi. Missugused on siis ka need metoodikad? Kuidas lastele eri vanuses keelt õpetada, sellest tänases saates räägimegi ja meile tuleb külla Tallinna ülikoolist dotsent Merle Jung. Ja tunni teises pooles ootame külla Aino Pärvikut, kes pälvis kultuurkapitali lastekirjanduse preemia ja seda raamatu eest hädaoru kuningas. Mina olen toimetaja Meelis Süld, helipuldis Ingrid Roosipõld ja head kuulamist kaasamõtlemist. Niisiis räägime võõrkeele õpetamisest lastele ja meil on külas Tallinna Ülikoolis dotsent Merle Jung. Tervist. Tere hommikust. Meil külastasin kohe saksakeelne laul, alguses Frouen, kiiren divelt. Kui ma nüüd õigesti tõlgin, siis naised valitsevad maailma. Ja valisin just saksakeelse loo alguseks, sellepärast Te ise tegelete ka just väga suuresti saksa keele õpetamisega. Jah, ma ütlen, paar sõna selle kohta siis kõigepealt, kes ma olen ja millega tegelen. Olen hariduselt saksa filolooge, saksa keele õpetaja ja juba ülikooliõpingute ajal tegelikult hakkas mind huvitama tema eelkõige didaktika valdkond võõrkeele, õppe, didaktika, millega olen ka siiamaani tegelenud viimastel aastatel, siis eel kõigega just varajase võõrkeele õppemetoodikaga. Et see on siis valdkond, millega me oleme ka köiteinstituudi ka hästi palju koostööd teinud, erinevate projektide raames õpetajaid koolitanud, et ka lasteaias keeleõpet läbi viinud. Alustamegi sellest samast teemast, et kui varakult Ta võib hakata üldse üht võõrkeelt lapsele õpetama, mina mäletan, et vene keel tuli minu ajal, kui koolis käisin ja see oli siis kaheksakümnendad teisest klassist ja oh seda häda ja kisa, mis sellega kaasnes, et laps on alles nii noor ja juba peab hakkama vene keelt õppima ja ütleme ausalt, ega selgeks pole tänaseni saanud. Ega mingit vanusepiirangut tegelikult ei ole keeleõppe jaoks, et see sõltubki sellest, kuidas kuidas sellele läheneda. Et need lapsed, kes näiteks kasvavad kakskeelsetes perekondades, hakkavad sünnist saadik õppima mitut keelt ja tulevad sellega enamasti väga hästi toime. Ja on mõned, kes alustavad alles gümnaasiumis ja saavad ka hästi hakkama ja on neid, kes ei õpigi kunagi keelt ära, et seda üldistada, on väga raske, et millal on õige aeg ja ja millal on see keeleõpe kõige efektiivsem. Üldiselt öeldakse, et kõige kiiremini õppinud teismelised selle kohta on ka uuringuid. Aga juhul, kui nad on hästi motiveeritud, et ega laps lasteaias ei pruugi väga kiiresti keelt selgeks saada, et, et ka see, et kui me lülitame väita, et laps peaks õppima lasteaias selgeks veel ühe võõrkeele, siis tegelikult selleni tavaliselt lapsed ei jõua ainult võib-olla juhul, kui see on tegemist keelekümbluse, et sellisel juhul on need tulemused paremad. Aga see ei ole ka oluline. Oluline on see, et ta tutvuks keeltega erinevate keeltega, et tekiks selline avatud hoiaka võõrkeelte õppimisse. Et ta saaks positiivse kogemuse, mis teda aitab hiljem ka koolis keelte õppimisel ja eelkõige ta julgeks nii keeli siis ka mingil hetkel kasutama hakata. Aga see ettepanek meile siis president ka tegijat, võõrkeele õpe võiks alustada, võib, võiks, seal algab juba lasteaias. Et sellel on iseenesest nagu mõte sees, et laps on, on võimeline õppima, kuid kui ta on võimeline selgeks saama nii ema kui isa keele, kui nad eri keelt räägivad, siis miks mitte sinna lasteaeda ka sobival moel see üks võõrkeel juurde tuua. Sellel on päris kindlasti mõte ja ma väga väga toetame seda ideed. Võõrkeele õpe lasteaedades ja tegelikult ka kogu aeg olnud enamasti huviringina peale lõunat, et ikka on õpetatud inglise keelt, õpetajad käivad erinevatest huvikoolides lasteaedades keelt õpetamas on mõnedes mõningates lasteaedades ka saksa keel või prantsuse keel olemas. Aga kui see nüüd viia päris sisse alushariduse õppekavasse. Sellisel juhul muutuvad kaks asja, esiteks ei ole see lapsevanemale enam tasuline. See kuulub siis lasteaiategevuste juurde ja teiseks võib seda siis teha lasteaiaõpetaja ise, juhul, kui tal on selleks vastav kvalifikatsioon ja, ja seda võib teha ka ennelõunal ja integreerida see lasteaia muude tegevuste hulka, mis lapsele on muidugi tunduvalt lihtsam. Aga samas, ega, ega vist väga kuidas öelda. Väga suurt koormust lapsel ei tohiks ju ka panna, nüüd kui me teame, et koolisüsteemis on kõiksugused, hindamised ja ja kontrolltööd ja, ja see võõrkeele õppimine on üks paras peavalu ja sõnade tuupima ja mis kõik paratamatult selle lasteaiaosas peaks ilmselt olema üsna mänguline ja kuidagi hästi loomulik. Jah, et see on üks hästi tavaline argument, et lapsel on liiga suur koormus, kui ta peab keelt ka veel õppima. Et lasteaias loomulikult kuulub see lapse igapäevase tegevuse hulka, et sa ei pruugi, ta ei pruugi üldse arugi sellest saada, tegelikult õpib või et see on mingisugune tund, see ongi mänguline, mängitakse, lauldakse, joonistatakse, meisterdatakse seda lihtsalt tehakse siis mingil hetkel mingisuguses teises keeles. Ja seda me ütleme alati, et ega lasteaiaõpetaja ei saa minna tundi ainult arvuti ja mälupulgaga, tema läheb ikka kohvriga, mis on täis mänguasju, raamatuid, kõikvõimalikke meisterdamis ja maalimisvahendeid. Muusikat, et see ongi lapse igapäevane keskkond, igapäevane tegevus, ta teeb neid asju, mida ta muidu ka teeks ja see tegelikult ei ole talle mingi väga suur koormus. Muidugi tuleb jälgida, et last ei tohi millekski sundida, teda ei tohi sundida rääkima võõrkeeles üksinda näid, eks seda varajase võõrkeeleõppe metoodika ei toeta, et räägitakse koos õpetajaga kooris või juhul, kui tal on see valmisolek, siis ta muidugi võib, aga kui te ei taha, siis ta võid ka vaikida. Ja samuti ei tegeleta ka veel kirjaliku keele. Kõik toimub suuliselt ainult siis rääkimise ja arusaamise tasandil. Aga kui kauge see reaalselt üldse oleks või millal see võiks tegelikult toimima hakata, et kui praegu otsustada, et tõepoolest lasteaias me võiksime hakata lastele õpetama esimest võõrkeelt siis kui kaua läheks aega, et oleksid need lasteaiaõpetajad ka valmis seda tegema? No see on päris selge, et ei saa öelda, et homme hakake nüüd kõike õpetama võõrkeelt ka lasteaias, et loomulikult tuleb välja koolitada õpetajad, see on õpetaja, lasteaiaõpetajate suur hirm ka praegu, et nad ei ole selleks valmis, nad ei oska. Nad ei oska kas piisavalt keelt või nad ei tunne seda metoodikat, et siin tuleb nüüd kõigepealt mõelda sellele, et läbi ja igasuguseid kõikvõimalikke täienduskoolituskursusi lasteaiaõpetajatele, kes on selleks valmis. Kui see tõesti kirjutatakse sisse ka alushariduse õppekavasse, siis tuleb teha muudatused ka lasteaiaõpetajad Ta õppekavades ülikoolis, et nad saaksid ka vastava ettevalmistuse võõrkeele õpetamiseks ja miks mitte ei võiks lasteaias tegelikult töötada ka eraldi võõrkeeleõpetaja, nii nagu on tavaliselt muusikaõpetaja liikumisõpetaja neid tunde idee, laste, iga lasteaiaõpetaja ja et sama hästi võiks lasteaias töötada ka võõrkeeleõpetaja, kes siis viib läbi neid erinevaid tegevusi võõrkeeltes erinevates rühmades. Millise keelega oleks üldse mõistlik alustada, kui me mõtleme praegu seda, missuguseid keeli meie inimesed räägivad, siis tõenäoliselt tuleb üsna hästi välja inglise keel ja küllap saadakse ka vene keelega hakkama. Aga kas, kas on mõistlik alustada inglise keelega lasteaias? No seda on võib-olla raske öelda, mina kui, kui saksa keele ja kultuuri esindaja loomulikult püüame näitajat ei ole ilmtingimata vaja alustada inglise keelega. Inglise keelt on loomulikult vaja ja ilma selleta ei saa selle vastu keegi, ei vaidle ka, aga juhul kui me tahame, et lapsed, meie noored, meie täiskasvanud inimesed mingil hetkel oskaksid rohkem keeli kui, kui inglise keel, siis tegelikult oleks mõttekas alustada kas lasteaias või ka siis esimeses kooliastmes mõne muu keelega tegime siin mõned aastad tagasi magistritöö raames uurimuse, kus me võrdlesime kahte kontrollrühma, kus siis ühes rühmas olid need, kes olid alustanud inglise keelega ja teise keelena õppinud saksa keelt koolis, teises olid siis vastupidine variant, et alustanud saksa keelega ja teise keelena tuli inglise keel ja tulemused olid väga ootuspärased. Me uurisime üheksanda klasside õpilasi. Need, kes olid alustanud saksa keelega, oskasid keelt üheksandas klassis mõlemat keelt umbes võrdsel tasemel. Me küsisime ka nende enesehinnangu kohta nende valmisoleku kohta keelt kasutada. Ja, ja nad arvasid, et nad tulevad mõlema keelega üpris hästi toime. Vastupidine variant Need, kes siis olid alustanud inglise keelega hindasid oma inglise keele oskust ka umbes samasuguseks nagu teise rühma õpilased, aga saksa keel oli seal siis suhteliselt selline nullilähedane, et et nad ei ei julgenud väita, et nad selle keelega toime tulevat. Keeleoskus oli nõrk, mitte kõigil, küll aga, aga üldiselt see keskmine tase oli ikkagi tunduvalt nõrgem. Millest see tuleb, kas inglise keel teeb keeleõppija laisaks? Inglise keelt, keeleõppija laisaks ja eelkõige kaob motivatsioon hiljem veel mingit muud keelt õppida, et see on väga tavaline küsimus kõikide teiste keelte õpetajatele, et miks meil seda tarvis on, me juba oskame inglise keelt, miks me peame õppima saksa, prantsuse, vene või mis tahes muud keelt sest tekkis selline enesekindlus, et ma juba oskan, ma saan hakkama ja mul ei ole, mul ei ole rohkem enam vaja õppida ja muidugi need teised keele tunduvad natukene raskemat ka. Esmapilgul võib olla. Inglise keel ümbritseb meid igal pool ja see kuidagi hakkab mingil määral ka iseenesest külge. Et see, see motivatsioon lihtsalt kaob. Kuidas te ise seda motivatsiooni süstite? Kui te peate põhjendama seda oma seisukohta? See on väga raske küsimus, et ka jah, ei, ei olegi väga lihtne seda motivatsiooni süstida, et eelkõige ikka üritame rõhuda sellele, et see annab selle lisaväärtuse. Et inglise keelt oskavadki ja, ja sellega ei üllata kedagi. Aga kui on veel mõne teise keele oskus, siis on võimalik leida võib-olla täiendavaid võimalusi, kas siis tööturul, kuigi see muidugi esialgu koolilast veel ei ei motiveerida. Veel ei mõtle seda, mis ta hiljem elus teeb või mida ta kasutama hakkab. Aga, aga jah, et ikkagi rõhutada seda, et, et mul on veel midagi, mida ma oskan, mida võib-olla teised ei oska. Meil on tegelikult ju valikuid päris palju, sellepärast et valida on ka vene keele, soome keele, skandinaavia keeled, eks ole, rootsi, rootsi, norra, taani keelte vahel läti keeltki võiks õppida, nii et tegelikult see, see valik on päris avar. Ja sõltub siis missuguseid, missuguseid uksi oleks tarvis noorel inimesel tulevikus avada. Jah, loomulikult ei, ei püüagi väita, et see peaks just nimelt saksa keel olema, millega peaks alustama või mida peaks ilmtingimata õppima. Aga, aga jah, et mõistlik ei, ei ole võib-olla piirduda ainult inglise keelega, aga paraku valikud sõltuvad väga tihti lapsevanematest ja noh, hetkel on olukord selline, et lapsevanem valib ikkagi eelkõige inglise keele juurde, siis reeglina ka vene keele. Kuna noh, ilmselgelt on ka sellega meil väga palju võimalik võimalik teha ja, ja vajadus selle järele on loomulikult ka suur. Millest see tuleb, et inimesed õpivad aastaid koolis üht või teist keelt, aga selgeks ei saa, et omal ajal on olnud see probleem küllap inglise keelega teatud põlvkonnal või saksa keelega. Et õpitud on aastaid, aga ei suuda rääkida. Teatud hetkel tekkis probleem vene keelega, seda õpiti aastast aastasse, aga rääkima ei saanud. Aru ehk saab? Et kas, kas see metoodika on olnud alati hea ja on seega muutunud tänaseks päevaks? Ja põhjused on ilmselt erinevad, et üks asi on kindlasti metoodika, mida tuleks muuta. Ta on meil kõige võib-olla tõesti siin vene keele õppimise puhul. Ja isegi tean, et alustatakse viiendas-kuuendas klassis ja 12. klassi lõpus ikka veel ei, ei suudeta väljendada ennast selgelt, ma isegi ütled korrektselt, aga, aga arusaadavalt. Teine põhjus on kindlasti seesama motivatsioon, et kui ma ikkagi ei taha õppida ja ei viitsi, siis ma ei saagi selgeks ja, ja ükskõik kui palju see õpetaja võib seal ees püüda ja, ja välja mõelda kõikvõimalikke huvitavaid tegevusi. Et seda, seda on ka jah, raske üldistada, et miks ei saada keelt selgeks paljud ju ikkagi saavad ka. Seda küll, jah. Me teeme siinkohal väikese pausi. Meil on külas Tallinna ülikoolist dotsent Merle Jung ja siis pärast muusikapala ootame teie küsimusi ja kommentaare. Võõrkeele õppimise teemal kuus, üks üks 40 40 on meie telefon otsesaates kuus üks üks 40 40. Te võite kirjutada ka meie kommentaariumisse huvitaja punkte vikerraadio lehel. Niisiis tänases huvitaja saates räägime sellest, millal hakata lastele õpetama võõrkeelt. Metoodika eri vanuses sobib ja meil on külas Tallinna Ülikoolis dotsent Merle Jung ja telefon kuus üks üks 40 40 on ka avatud, et kuulajad saaksid oma küsimusi ja kommentaare esitada. Ja esimene helistaja Ants Tartust on meil ootel. Hallo, kuuleme teid. Oled eetris. Ja ja ilmselt on see ikkagi lapse arenguga seotud. Vägisi ei saa ühtegi asja tegema panna. Aga mänguga küll. Keel keel nagu ise külge tulnud aga. Tegelikult paistab sedamoodi, et mõni õpib keele ära ja mõni ei õpi. Ja siis mul on pannud mõtlema, milles on asi. Asi on musikaalsus. Ja musikaalsus on jälle niisugune asi, mida tuleb arendada enne kolmandat aastat. Missise. Ja järgmine president, et ei, et gümnaasiumis alles gümnaasiumis ei õpi midagi, siis on inimene. Juba. Gümnaasiumi ajal peaks inimene tööd tegema oma mõtteid ja üliharidust. Põhiharidusega tegelev. Ja aitäh helistamast. Aitäh ja aitäh. Lühike kommentaar sellele, et musikaalsus ja keeleõpe võiksid olla seotud. Need on eelkõige seotud selle kaudu, et musikaalsed inimesed omandavad, et kõige paremini häälduse. Ja sellega olen ka täiesti nõus, et, et keelekümblus on muidugi see, mis, mis kõige paremini annab eeldused selle keele omandamiseks ja, ja õppimiseks. Veed õpilased ei õpigi keelt ära, on seotud ka lihtsalt võimekusega vaimse võimekusega, et ega sinna ei olegi midagi teha, mõni õpib paremini ühte asja ja mõniteist asja. Aga jah, see musikaalsuse aspekt eelkõige mõjutab häälduste foneetikat. Ja siis see vajaduse teema ka, et kui on vaja, küll siis ära õpitakse. Otse loomulikult, loomulikult see on ongi see motivatsioon, et, et just teismeliste puhul, et kui me ikkagi tahan ja ma näen seda reaalset väljundit, siis ma siis ma õpin, saangi selgeks. Järgmine helistaja, kes on valinud numbri kuus üks üks 40 40 on Ülo Tartust. Hallo, kuuleme. Ja päris kindlasti on võimalik taastada, et üks võimalus on minna keelekursustele uuesti näiteks Saksa kultuuri instituuti või siis lihtsalt tegeleda ise keelega, vaadata filme, lugeda raamatuid vastavalt siis sellele, millest jõud üle käib. Et see on päris kindlasti võimalik, midagi ei ole kadunud, kui hakata uuesti kasutama, siis suled enamasti kõik jälle uuesti meelde, et keelepesad on meie peas kogu aeg olemas. Nad lihtsalt on vahepeal varjusurmas, kui, kui aktiivselt ei kasuta. Et igal juhul tuleb sellel inimesel see saksa keel nüüd kiiremini, kui ta hakkab seda meelde tuletama, kui et samas vanuses inimene hakkab, otsustab. Ja päris kindlasti, et see on kõik kusagil alles. Neid julgustame julgustele aga järgmine helistaja liinil Leo Saaremaalt tervist, tervist ja kuuleme. Jah, ma kuulen, ma toon ühe näite ajaloost, tantsi tähendab juba vanemast ajaloost. Kuidas ühes perekonnas lapsed said võõrkeeled selgeks. Ernst Öpik on üle Euroopa tuntud nimi, eks ole, teie ka teate seda nime. Ja tema vend Armin kirjutas raamatu oma lapsepõlvemälestustest ja kuidas siis oli ühes söögilaua taga siis, kui nad olid väikesed, siis ema teatas, et mina hakkan nüüd rääkima lastega ainult eesti keeles. Ja isa räägib siis vene keelega. Isa püüdis vastu vaielda, kui emakas seda kordama, siis lauanõud lendasid kõik lauast lülinaga põrandale. Aga järgmisel päeval isa tõi lontuva poest Loltuva poest tõi uued. Üks lause võiks veel olla. Tähendab, mina õppisin natukene saksa keelt koolis, mind aitas tol ajal mees oli Harpatarder ja tema siis rääkis mulle niimoodi, kuidas ma saksa keelega saime hakkama hästi kiiresti kujuliselt tähendab, ma õppisin ühe, lugesin läbi teksti ja selles tekstis esinevad võõrsõnad siis. Ma lõikasin paberist välja sellised noh nagu telefoni. Telefoni, aga noh, need ei ole, kus on need kodused telefoninumbrid päikeselt ruudukesed puhtale paberile ühele paberile kirjutasin siis saksakeelse sõna ja teise poole kirjutasin eestikeelset sõna ja kui ma nüüd see tekst oli läbi loetud, muidugi oli tarvis need sõnu meelde jätta. Ja siis ma panin paremasse tasku kõik need ja siis lihtsalt ajapikku võtsin sealt välja muu tegevuse juures ja vaatasin, mis, mis keeles siis ette tuli, kas saksa Venegi, saksa või eesti keeles. Ja siis oligi nii, et et ma pidin teadma, mis teisel pool on ja kui ei teadnud, siis keerasin ja kui ma teadsin kohe, siis ma panin ta vasakusse taskusse. Teadvuses panin paremasse tagant. Ja aitäh, aitäh helistamast, te olete päris pikalt seda ühte lauset rääkinud meile, aga metoodika on hea iseenesest. Jah, eks ole taskusse sõnad ja, ja Heather muidugi välja võttise vaatesse luges. Ja loomulikult niimoodi saab sõnul väga hästi õppida. Mitte aga võtame viimase. Võtame viimase helistajaga, Raili, Tallinnast ja Kallo kuuleme teid. Olen Aili, mina olen õppinud vene keele lapsena selgeks sellepärast, et meile pandi vene sõjaväelased ja nendel oli seitsmeaastane tüdruk, mina ei osanud siis kunagi, ma olin kolme. Ja, ja see tüdruk ei õppinud ühtegi sõna eesti keeles, aga mina õppisin vene keele ära. Käisin vanaema käest. Küsimus aga kuidas seda öelda, kella õpib selle ja sa kuuled selle keele hääldust ja asja. Aga nüüd, miks ma helistan, ma kuulasin, need lasteaiaõpetajad tuleks siis ka ümber õpetada, kui meil on venekeelsed lasteaiad ja, ja hakkab jälle mõni venekeelne õpetaja õpetama seda eesti keelt ja, ja aktsendiga. See ei ole õige. Laske neil lastel üldse seguneda, las nad mängivad. Keel on siis, kui sa suhtled ja, ja täiskasvanute kohta ma tahan öelda, mina hakkasin käima, nüüd tollel on näiteks niisugune juturing ja saan oma saksa keelt jälle uuendada ja väga hea, kallid inimesed, mõelge vahel võõrkeeles. Kui te omaette olete, mõelge, aga lapsed omandavad keele, nad omandavad selle. Ükspäev kuulsin bussis, kui ilusti puhtaks, üks vene tüdruk minu taga emaga eesti keelt rääkis, küsisin ikka emakeelset, vaat seda ja seda. Niiet lapsena ja muidugi musikaalsus oleneb ka natukene, aga julgust on vaja rääkida, aga neil tihtipeale ei juleta sellest, minuga oli saksa keel, oli täiesti koolis, nii et ma ei oleks rääkinud. Ma olen nüüd välismaal elanud kuu aega ainult saksa keele peale. Ühesõnaga tuleks suhelda ja lased mitte nimegi, et mingisuguseid umbkeelseid hakkavad õpetama. Niisama on vene koolides eesti keele õpetamine tuleb viia kohe korralikult, nii et ei oleks mingisugust jama. Aga nad ei taha, õppis kõik. Aitäh ja väga õige kõigega olen nõus. Keelekümbluse metoodika töötab väga hästi ja keeleõppekvaliteet on väga oluline. Väga oluline on, et õpetajad oleksid head, hästi kvalifitseeritud, oskaksid ise keelt, seda me rõhutame ka alati, et see ei tähenda, et kui ma õpetan keelt algtasemel, siis mu enda keeleoskus võib-olla selline kehvapoolne, et piisab, kui ma seal üks A2 tasemel oskan, et ei ole, nii et ka lasteaias peab olema väga korralik keeleoskus, et see kõik toimuks loomulikult ja keeleoskus oleks korrektne, et sellega ma olen täiesti nõus. Võtame paar kommentaari ka meie kodulehelt. Kristiina ütleb, et oma lastenäitaja põhjal olen kindlalt toetamas, et keeleõpe lasteaia EAS on ainuõige. Keel hakkab iseenesest külge ja jääb kogu eluks. Minu vanem tütar oli väiksena palju Soomes ja mängis ja suhtles soome keeles, koolis käis muidugi Eestis. Nüüdseks on ta siis 28 aastane ja räägib soome keelt aktsendivabalt. Noorem tütar sellist keelekümblust ei saanud ja siiani kurb, et temal seda soome keele oskust ei tulnud nii-öelda iseenesest kaasa. Võib siis rõõmustada, ilmselt läks sellel ühel lapsel. Jah, just, et see on veel kord tõend selle kohta, et, et jah, tulebki alustada vara ja anda lastele see võimalus, et see laste potentsiaalne eelis keelt õppida, lihtsalt omandada oma ümbritsevast keskkonnast, me ei ole seda piisavalt ära kasutanud siiamaani, et andkem siis see võimalus lastel. Ja Marianne kirjutab meile kodulehel huvitaja punkt vikerraadio KE, et väga oluline on keeleõppes praktika, on vaja keskkonda, kus saab keelt kasutada. Usun, et paljude Eesti noorte vene keele oskus seisabki selle taga, et nad ei julge kasutada ega katsetada vene keelt. Mõni välisreis Venemaale aitaks ehk keeleoskusele kaasa. Ja kindlasti aitabki ja see on ka õige, et, et Eesti noored ei julge vene keeles rääkida, et vene noored reeglina oskavad eesti keelt paremini ja siis räägitakse eesti keeles, et nad tõesti ei julge ja ei proovi, ei suhtle vene keeles ja selle taga see see tihti seisabki küll jah, Venemaale, aga ei julge minna. Kas ei julge või ei, tegi sobivat võimalust, et sinnapoole väga tihti ei minda, jah. Aga võib siis Narvaga minna näiteks selliseks mitte. Ja need on siis meie kommentaarid kodulehelt abil on tulnud juurde. Pille ütleb, et ise õppisin vene keelt esimesest klassist ja saksa keelt vist neljandast, aga pärast keskkooli lõppu ikka ei rääkinud. Ja reaalselt sain saksa keele selgeks ikkagi ülikooli ajal Saksamaal, nii et rõhutab jällegi siis seda kogemust ja ja, ja seda ütleb ka, et vene keelt ei oska siiani kuigi õppis 11 aastat hoolega ja tal on kahju sellest raisatud ajast. Keele kasutamine ongi see põhiline, et kui mul on valmisolek julgus keelt kasutama hakata, siis ma siis ma õpingida ära ja siis ma lõpuks oskangi, et muidu see vajubki kuskile sinna mingisugusesse tagumisse riiulisse ajus. Ja veel ütleb Kristi, et, et kõik lapsed, kellel on erinevadki emakeelt rääkivad vanemad, hakkavad rääkima mõlema vanema keelt ja ütleb seda, et lasteaias võiks tänapäeval olla Eestis võimalik see, et, et kui on kaks kasvatajat, siis võiks nõnda õpetada, et üks räägib võõrkeeles, teine eesti keeles. Jah, loomulikult, see ongi tegelikult ka see keelekümbluse metoodika, et, et pool ajast vähemalt toimub teises keeles tegevus. Nii nüüd tuleb kommentaari nii palju, et meie aeg nende ettelugemiseks ja vastamiseks saab ühele poole. Aga ma tänan tulemast stuudiosse, Tallinna Ülikooli dotsent Merle Jung teid. Ja üldse lõpetuseks, kui mitu keelt on mõistlik selgeks saada tänapäeval. Ei tahaks nimetada ühtegi arvu, et ikka vastavalt vajadusele ja, ja motivatsioonile vastavalt huvidele. Jäätise selgeks saamine on üldse väga, väga abstraktne, et see oleneb sellest, mida ma selle keelega peale tahan hakata. Aga mida rohkem, seda uhkem. Ja ühe ühe võõrkeelega ei tasu piirduda. Ei, kindlasti mitte, meil on ka riiklikus õppekavas ette nähtud kaks võõrkeelt, vähemalt. Ei mina ka. Mina ka minema minema. Ja ka laste ja noorte kultuuriaasta 2017 vaatan mina KE. Ja nüüd on tulnud meile stuudiosse külla kirjanik Aino Pervik, tervist ja palju õnne ka sellepärast, et Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital andis aastaauhindu ja lastekirjanduse žürii valis siis välja just teie teose hädaoru, kuningas, nii et palju õnne. Me rääkisime siin saates eelnevalt võõrkeelt õpetamisest lastele ja noortele. Mida te arvate, kas lasteaiast alates võiks juba hakata esimest võõrkeelt lapsele õpetama? Ma arvan küll, jah, ma arvan, et see keelekümbluse on väga hea idee ja tõepoolest lapsed õpivad nagu mängides kergesti keele lausa aktsendivabalt, nagu juttu oli siin enne. Hiljem täiskasvanuna on tunduvalt raskem keelt õppida. Siis lähevad need kanalid kuidagi Unga. Aga samas, ega me oma eesti keelt ära unustada ei tohi ja tore on ka see, kui lapsed võtavad kate raamatud ja loevad neid. Mõtlen, kui, kui keeruline on, on tänapäeval kirjutada ühte lasteraamatut, sest konkurente on palju. Televisioon, filmid, kinodes siis kõiksugused, ägedad multifilmid, teatrietendused. Tundub, et see konkurents on selles mõttes väga tihe lapse tähelepanule. Raamatuid kirjutades konkurentide peale küll nii väga ei mõtle. Ma arvan, et see kirjutamine käib samuti nagu eelmisel sajandil kui oli vähem maid, tähelepanu oli vaid tegelikult on ju niiviisi, et kui mina väike olin see oli eelmise sajandi esimesel poolel enne enne teist maailmasõda, isegi siis ega midagi peale raamatute nii väga ei olnudki. Ei olnud ju televisiooni, seal, kus ma elasin, käis ka kino väga harva. Teatrit samuti vähe. Aga tänapäeval on lihtsalt nii käepärast kõik, kusjuures ega lapsed ise pole neid välja mõelnud nutitelefone ja muid ekraane, mille liigsest tarvitamisest neid süüdistatakse, need on ikkagi täiskasvanute väljamõeldis ja ja täiskasvanute poolt lastele tere antud. Ei oleks minu lapsepõlves olnud kõik need, mis praegu, küllap minagi oleksin hea meelega näppinud nutitelefoni ja mänginud arvutina hinge. Kõik sõltub sellest, mis parasjagu olemas on, eks ole. Kaasajast situatsioonist. Räägime sellest teie raamatust ka hädaoru kuningas, mis pälvis aastaauhinnakirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. Mis lugu see on ja mis hädaorg seal, kus kuningas elada. Kõigepealt, see on muinasjutt, muinasjutt selles selles mõttes nagu muinasjutt on juba tuhandeid aastaid olnud koos müütide ja legendidega mida alguses jutustati, tee jutustasid täiskasvanud täiskasvanutele ja lapsed olid sealjuures lapsepõlve. Mõistagi on tegelikult pärit olles seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust 18. sajandi 18.-st sajandist, enne seda peetil ost lihtsalt veidike vähem võimekaks inimeseks. Täiskasvanute kõrval. Tänapäevaks on muinasjutt mattunud laste žanriks. Veidi näiteks Andersen, kelle muinasjutte lastele praegu räägitakse, kirjutas oma lood ka täiskasvanutele. Nii et hädaoru kuningas on olemas. Ma ütleksin, lastetasand ja täiskasvanute tasand ka, kui täiskasvanud ema seal nakkuga ema või isa loeb, loeb ehk lapse lasteraamatuid ette, siis ta teeb võib-olla ise ka mõningaid tähelepanekuid. Põhimõtteliselt on seal juttu ühest õnnetust kuningast, kes nagu me teame, kuningas kuningas läheb nagu isalt pojale. Ja kui isa satub surema, siis kui poiss poeg on alles laps, siis hakkab valitsema regent niikaua, kuni poeg täiskasvanuks, naise, noor prints täiskasvanuks või noor kuningas täiskasvanuks saada. Ja tihti on muidugi ajaloos seda juhtunud, et legend Ta legendile hakkab meeldima võim, nii et ta üritab takistada noorel kuningal täiskasvanuna võimu ja saada nii, sellest on siin selles raamatus ka juttu. Ja vahendid, mida redent kasutab, on seeto. Kaotab riigist koolid saadab õpetajad välja või isegi paneb nad vangi. Ja nii imelik kui see ka ei ole, ma muidugi midagi sellist ju kirjutades ei mõelnud, aga Türgis ongi vist midagi sellist juhtunud. Õpetajaid ongistataks ja saadetakse maalt välja, nii et kuidagi sattus väga. Imelikult õigel ajal see ei segamini, aga, aga ma usun, et igal pool on alati haridussilmaring kohutavalt olulised. Haridus ja silmaring lasevad inimesel ise märgata, mis ümberringi toimub ja, ja populistidele on siis vähem võimalusi nende meeli segada. See oleks siis nagu see täiskasvanute puhul. Aga laste jaoks on selliselt kuninga muinasjutt ühest. Õnnetust kuningast. Kes lõbuks mõningate seikluste tagajärjel oma võimud kätest tagasi saab ja kõik on väga õnnelikud ja ja tema tütar printsess, keda, kes on ühtlasi ka naabermaa troonipärija ja ta ongi seal naabermaal kasvanud, sest kuningal joviiduse väike laps toimetada oma vanaisa juurde. Ema, kuninganna suri. Ja see tüdruk, see printsess, kellest on, kes on siis nüüd kahe kahe kuningriigi troonipärija tuleb oma isale appi. Las detailid jäävad veel nüüd lugeja avastada, sellepärast et, et on tarvis ju, et lapsed põnevusega loeksid ja täiskasvanud ka põnevusega loeksid. Aga, aga hea ja õnnelik lõpp on vist laste lugudele oluline. Kindlasti, aga Meil oli siin ühes varasemas saates juttu sellest, missugused olid Astrid Lindgreni tähelepanekuid selle kohta, mis on nagu ühe hea lasteraamaturetsept, et aga Aino Pervik, missugune on teie arvates see retsept, mis teeb ühest raamatust hea huvitava loetava lasteraamatu? Kõigepealt, ma usun, et peab olema kirjutatud lapsele arusaadavas keeles, aga sellises keeles siiski kus pakutakse õppimiseks uusi võimalusi ja laste ja lugemine ongi mu meelest väga hea keele õppimise vahend, sest igapäevases koduses keeles on nii sõnavara kui kui igasugune muu keel keelt puudutav. Üsna lihtsakene, öeldakse, et tõuse üles söökas, miks sa ei söö, kas sulle ei maitse, kuidas koolis läks ja see ongi see sõna uudised, mida kodus õpitakse ja sõpradega koos muidugi jällegi slängi. Aga ma usun, et just ilukirjandus on see, kus, kust saab inimene õppida see laps siis lapsena ka täiskasvanu tegelikult täiendada oma emakeelt või mistahes kehtmindada, õpib. Ja vist tuleb kirjutada ka nõnda tõepoolest, et, et ka lapsevanemad loeksid huviga, et siis nad julgevad soovitada lapsele ka seda raamatut meelsamini lugeda. No ei, see oleks muidugi külla veha. Aga aga põhimõtteliselt ma mõtlen, te olete kirjutanud Kunksmoor näiteks, mis on väga populaarne siiamaani meie, need, kes on üles kasvanud sel ajal ja, ja tänapäeva noored, eks ole, loevad seda huviga. Kas, kas see kirjutamine? On see ka kuidagimoodi ajas muutunud, et mingit mingit rõhuasetused tuleb parasjagu teisele kohale vastavalt siis sellele ajastule ja hetkele. No ma usun, et see sõltub kirjaneid, kuist, aga noh, mis puutub minusse, kes mu alustasin kirjutamist no nõuka ajal, kus tuli vaadata, et mõningatest asjadest ei räägiks või üle ei astuks, Enekus võib rääkida vabalt, kõigest on see natuke erinev muidugi. Aga üldiselt ma ei märka, et mul oleks kuidagi teisiti kirjutamine, kui toona. Et fantaasialend on ikka ühtemoodi Täpselt ja nii ongi. Tore on aga tõesti veel kord, palju õnne siis selle kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse žürii aastaauhinna pälvimise puhul raamatu eest hädaoru, kuningas, aitäh tulemast stuudiosse, Aino Pervik. Ja kellel siis vähegi aega on, siis miks mitte see raamat kätte võtta, et või kinkida oma lapsele või soovitada, et lapsele raamatukogust ka leiaks. Tänaseks huvitaja saade lõpetab mina, Meelis Süld, tänan teid kõiki kuulamast ja kaasa mõtlemast. Ja soovin teile head päeva jätku. Vikerraadio.