Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja tänases saates räägime kehalisest kasvatusest. Kehaline kasvatus kui õppeaine ei ole just millegipärast sealhulgas kõige populaarsem, miks see nii on ja mis on kehalise kasvatuse eesmärke, mida ta noortele peaks õpetama ja mida ta õpetab? Sellest täna räägime ja stuudios on külas Eneli põld, kes on Tallinna Ülikooliliikumises Katuse didaktika lektor ja Arte gümnaasiumi kehalise kasvatuse õppe, aitäh. Ning tunni lõpus tuleb meile külla lasteraamatute illustraator Gerda Martens ning räägime temaga sellest, mismoodi tema looming sünnib. Kuidas ta lasteraamatuid illustreerib, kus saab inspiratsiooni ja milline see töö on? Niisugused täna teemad minu nime Kristo räime head kuulamist. Me tänaseks saate teemaks on iseenda arendamine, võiks nii-öelda kehaline kasvatus, täpsemini on teemaks kehaline kasvatus kui õppeaine ja õppeaine selline, mis ei kipu olema alati noorte hulgas just kõige populaarsem. Miks see nii on ja mis on kehalise kasvatuse ülesanne ja roll, miks noored peavad käima tunnis või ka käivad tunnis ja miks on ka nii, et vanemad väga kergekäeliselt on nõus neid koju jätma või siis aru saama sellest, et laps ei taha tundi minna, siis ärgu mingu, kui sama asi juhtuks matemaatika või eesti keelega, siis nii kergelt puudumistõendit võib-olla ei kirjutata, kui näiteks kehalise puhul. Aga et mitte ma üksi peaksin sedasi arutama heietama, siis tegelikult on meil täna saates külas Eneli põld, kes on Tallinna Ülikooli liikumisõpetuse didaktika lektor ja Arte gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja. Tere töölistena kutsumast. Teie olete 21 aastat lapsi kehaliselt kasvatanud, nii hästi pikka aeg. Öelge, kas selle aja jooksul on lapsed muutunud ja teine küsimus, kas on ka kehalise kasvatuse õpetamine? No lapsed oma füüsiliste võimekuse tõepoolest on muutunud, et kui varasemalt ka need, kes olid nõndanimetatud nõrgemad, siis tänases kontekstis oleks nemad, et mul keskmised või vähemalt diaga tugevad. Ehk siis tõepoolest laste tase kahjuks on langenud, tavapärane on ju, meil ütleme, mida vähem nõuan, seda vähem aga saan. Ja nii see hetkel ka kehtib. Aga lapsed kui sedasi on endiselt toredad ja see hoiab tegelikult õpetajaid koolis edasi, seal laste särase, nende eduelamused, mida, millele me saame kaasa elada, sest see on kõik see. Aga öelge, millal tekib see muutus, kus laps võib-olla enam nii särasilmne ei ole. Kuigi mul on see tunni. Osas ma olen tähele pannud, et see on murde ja alguses ehk siis tavaline loomulik liikumisaktiivsus, lastel algab kolmandast eluaastast ja kestabki murde eani ja sealt edasi tulevad juba need ealised iseärasused kus murde eaga koos kaasnevad koordinatsiooni, häirumine, iseenese keha häbenemine, kaaslastega suhete probleemid. Ja need on, see on ka selline aeg, kus trennis käinud laps tihtipeale loobub ka trennis käimisest, mitte ainult see, et tal ei ole meeldinud kehaline kasvatus vaid üle see üldse hoidub enese. Kuidas öelda, siis füüsilisest piitsutamisest? Aga kui ma tuleks teil korras jutu alguse juurde ja te ütlesite, et lapsed on kehaliselt läinud kehvemaks, kas juba siis, kui nad esimesse klassi tulevad, on seda näha või see hakkab paistma, ütleme põhiastmes välja milles see väljendub, et nad on nagu niuksed, nõrgemad? Siis muidugi hea küsimus, ma pigem ütleks, et tuleb murde-eas välja. Nüüd, kui nad kooli tulevad, siis nad on kõik sellised liikuvad ja veel pigem küll pigem küll jah. Ja õpetamise kohta tahaks veel teada, kas siin on tehtud ka järeleandmisi selles mõttes, et enam ei nõuta nii palju, teadlased, no lapsed ongi nagu nõrgukesemad või neid ei pitsutata nii taga kui näiteks meid omal ajal, kes me oleme praegu neljakümnesed üleval? Jah, tõepoolest, 20 aastaga on olulised suured muutused toimunud, et enam ei ole sellist suurte normide tagaajamist nagu oma aeg oli. Täpselt samamoodi on kõik teised ained muutunud. Me ei saa öelda, et lastel on koolis igav, ma, mina olen lastele, praegu on nii, et kui mul oleks võimalus, ma alustaks seitsmendast klassist uuesti, sest ained, mida praegu antakse ja kuidas neid antakse, mis uued nüansid on sisse tulnud, see on kõik nii põnev. Ja noh muidugi imestavad selle peale, mismoodi kehaline kasvatus on siis ka läinud põnevaks või mis on siin muutunud? No uued mängud, uued tegevused on ju kõik sisse tulnud, et enam ei ole sellist asja me kergejõustikus ainult hüppame kaugust või jookseme tulemusele. Et erinevad pallimängud kõik, mis maailmas leiutatakse, see tuleb ikkagi lõpuks ka Eesti kooli ja loomulikult meie laps saab ka sellest osa. Aga öelge, mis on kehalise kasvatuse eesmärk või ülesanne koolis? Matemaatikas peame harva tundma eesti keeles. Räägiksime võõrkeeled, kõik need, aga, mis on nagu selline kehalise kasvatuse Kehalise kasvatuse on tegelikult väga-väga palju erinevaid nüansse, millega me toetame kogu inimese edaspidist hakkamasaamist täiskasvanu eas. Sest et kui me nüüd vaatame laiemas pildis, mida see sport meil ikkagi annab, mida liikumine meile annab, et me tavapäraselt teame sport, liikumine, Ahmele tervise, aga see, et seal on ka sotsiaalne suhtlemine kaaslastega läbi saan nendega arvestamine, meeskonnatöö, kõik sellised pisinüansid, mida tavaelus me peame alati saama kasutada ja kui spordiga pole seda osa arendatud, siis võib juhtuda, et ka sotsiaalsest aspektist täiskasvanuna võivad tekkida vähesed probleemid. Aga kui palju on praegu lastel kehalise kasvatuse tundi, vabandan oma võhiklikkust, aga kui palju nad seda saavad ja kas seda on piisavalt, et kui laps testiga käiks, kui ta ei saa vabastusi? Aitab see, mida minu mälu järgi oli 91. aastal juba Madridi konventsiooniga näidati ära, et lastel peaks olema viis kehalise kasvatuse tundi nädalas ehk siis igale päevale. Paraku Kuu lükkaks meie tunniplaani väga-väga-väga laiali ja hetkel on siis tavapärane seis selliselt esimeses klassis on kaks tundi edasi teisest, kuni viiendani on kolm tundi nädalas ja kuuendast klassist läheb tagasi kahele tunnile. Ja siin ma näen tegelikult seda probleemi, et kui nagu ma varasemalt just ütlesin, et kuuendas klassis tavapärane on see, kus lapsed jätavad seoses murde algusega trenne pooleli ja ka kehalise kasvatuse tunde vähemaks, ehk siis me juba ühiskonna poolt näitame tala ära, polegi rohkem vaja liigutada. Nagu sellega peaks asi piirduma just. Aga öelge, mis te selle kohta kostate, kui siin vanemad vahel ütlevad, et laps käib niigi trennis, miks ta peab veel minema sinna kehalise kasvatuse tundi tassima, riideid kaasas ja kõik see oleks justkui nagu koormas. Et ta ju liigutab ennast, liigutab, hästi käib, mängib kas siis jalgpalli, korvpalli või, või mõnda muud alaga, nüüd veel ka kehaline kasvatus. Ja tänase päeva seisuga on selliselt, et ma nüüd jõuan küll kahjuks rahade juurde. Aga tänased spetsiifilised treeningud kahjuks selle hetke, kui laps trenni jõuab, kata pihta, mitte üldse füüsilise arendusega, selleks et selleks pole aega, sest et saali rent on üsna kõrge ja koheselt alustatakse spetsiifilise treeninguga ja seal laiemapõhjaline arendus jääb nii-öelda ära. Ja hetkel siis tegelikult kehalise kasvatuse tund peaks toetama Ta ma neid teisi lihasgruppe, mida trennis laps ei saa. No tooge mõni rakendatud, kui näiteks laps, kepp, muidu võtavad jalgpalli mängimas poistel hästi tavaline. Jalgpallis põhiline tegevus toimub meil ikkagi do jalgadega, eks ole, südame-veresoonkonna töö on siin korralikult küll tagatud, nad saavad väga korralikult füüsilise tegevusega väidetavalt ühe mängu jooksul, mis need 90 minutit seal toimub, jõuavad nagu 10 kilomeetrit ära joostakse, ole aga ülemine osa, ülemine lihasgrupid, mis nendega, need jäävad ju kõik rakendamata. Ehk siis kehalise kasvatusega me saaksime anda kogu lihastruktuurile selle vormingu lisaks, nagu me teame, jalgpallurid on koordinatsiooniliselt jalgadega, teevad imetrikki. Aga kui neid pannud lihtlabast koordinatsiooniharjutused tegema, kus käed-jalad teevad erinevad tööd siis on neil käed-jalad sõlmes. Noh, ma olen nagu jalgpallur, ometi ma olen kehalises käinud, öelge, kuidas kehalise kasvatuse tunnid on üles ehitatud, kas siin on ka mingi nagu õppekava õpetajatel ette antud, et saaks kõik need grupid täidetud, et õpetaja lihtsalt ei laseks lohet, öeldakse, et jookske nüüd topispalliga see tund aega ära ja järgmine tund vaatame midagi muud, et saaks kõik arendatud ja lapsel tekiks huvi millegi vastu siis või kuidagi. Et ta ära ei ehmuks. Kui me siin ehmuda. Ja ainekavaliselt on üsna palju näidatud, mida kõike kehaline kasvatus peaks hõlmama. Ja siin on nüüd täna juba tõesti räägitakse sellest, et seda ainekavas on liiga palju. Aga samas kardetakse, et juhul, kui seda seal liiga palju ei oleks, siis võibki juhtuda nii, et õpetaja annab, toppis palju, nüüd jookske. Et sa, et selles suhtes ettemääratus on mingil määral ikkagi hea. Aga tunnistruktuurid ja see ülesehitusele üldse aasta peal ikka nii nagu on sügisene ja kevadine periood, ollakse õues ja tegeletakse seal siis erinevate tegelastega, mis sellel hetkel võimalik on ja sisetingimustes pühendatakse võimlemisele ja sisetingimustes pallimängudele tantsimised, asjad tulevad ka tüdrukutel, siis see juba üsna noores eas. Öelge õpetajana, mida te olete tähele pannud, mis lastele kõige rohkem meeldib tunnis? Murdeealistele tüdrukutele näiteks meeldib tõesti tantsutund. Ja, ja, ja pisikesed on vaimustuses sära silmas, kui saavad joosta poisid tantsutunde, aga siis juba vist lähevad, tüdrukud-poisid on lahku läinud. Väikestele on mitmetes koolides rütmikat hunnikusse ka noormehed. Pisikesed poisikesed on sunnitud siiski osalema nendes Tansulistes liikumistes ja need, kes on need siuksed, agaramad liikujad, kes tahaks pigem joosta kui et tantsida rütmi saatel. Nemad on tõesti hädas. Asjata. Sest tulevikus nad kahetsevad seda, et nad ei ole varajases nooruses rütmikat saanud, sest eesti mehed nagu ei kipu eriti tantsulõvid olema, aga võiksid. Nii et siin on ehk kehalises kehalises arenguruumi, mida võiks veel teha, aga edasi, et kuidas on, siis hakkab tegevus toimuma, et kui nad lahku lähevad siis tüdrukutele oma kavad poistele omad. Tõenäoliselt seda küll jah, sest olenevalt need kooli traditsioonidest, et meie koolil on väga hinnas tantsuüritused pluss melon orhidee emale, kus meil on siis nii laulu kui tantsu element sees ja, ja pisikesest peale nad juba tegelikult, et selle suunitlusega tegelevadki meil tundides, et saaks neid kao esitada. See esinemiskartus tegelikult ei ütleks, et enamus lapsed seda põeksid, mõni üksik, võib-olla tõesti, aga kuidas saab nii-öelda massi sisse ära sulanduda, siis ta teeb hea meelega kaasa. Aga. Olete seda täheldanud, et, et millest tekib vastumeelsus ikkagi et kui hakkavad tulema, kellelt puudumistõendeid, et ei taheta enam tundi tulla. Et mis on see valdav asi, mis lastel nagu tekitab sihukest kõrksus? No alustame siit nüüd nooremast east kohe kui laps käib lasteaias ja tal on väike köhakene, sageli jäetakse laps juba koju, kas siis vanavanemate hoolde võivate vanemis haigus läheb täna eriti niimoodi ei tehta enam, aga ja siis kodutuleb kooli, siis on tegelikult seis täpselt samasugune, et algklassides jäetakse väga kergekäeliselt laps koju puhkama. Ja lapsevanem annab talle ka siis sinna pingil istumise tõendi. Tegelikult siit me juba vaatame seda, kuidas lapsa sotsiaalselt grupista lapsevanema poolt aidatakse välja tõrjuda. Sest et teistel on ju huvitav tegevus ja tema peab pingi pealt seda vaatama. Aga algklasside laste puhul on, ütleme niimoodi, et õpet, kehalisus õpetajal on tunnis vabastatud õppeõpilasega oluliselt rohkem tööd kui nendega, kes siis aktiivselt kaasatud, sellepärast et ta peab pidevalt, et hoolitsema selle eest, et see vabast õpilane ikkagi nüüd läheks ja puhkaks, aga mitte tegeleks kaaslast, ta lihtsalt ei suuda seal paigal olla, eks ole, tema jaoks on see piin, ta jaoks on see karistus. Aga mida edasi siis ta juba harjub selle teadmisega, et ongi nüüd seal kogu aeg vabastatud. Tal ei ole enam ühiseid tegevusi oma sõpradega ja võimalik, et ta kaotabki, need sõbrad, kes tal ennem seal olid. Et selles suhtes, nagu lapsevanem juba tegelikult alustab pisikesest peale karuteenetetegemisega oma lapsele näen mina, see on minu seisukoht. Et ma ei saa seda teistele peale suruda, kui on, ja kui nad vanemasse ikka jõuavad, siis need murdeealised Faktorid, mis alustavad mõjutust ehk siis lapse ei soovi enam kaaslaste ees rõivastuda, ta häbeneb oma keha. Me oleme ju kõik omal ajal spordiriideid kaskannata, tassisime ka suuski, et me ei saa seda öelda, et tänane laps peab oluliselt rohkem midagi kaaslast tassima. Aga see arvamus? Kuidagi on nagu jäänud, et me kirjutame väga kergelt, vähemalt ma tean iseennast ja nagu et olen kirjutanud küll väga kergelt vabastuse diaküll ära mine, kuigi minul omal ajal keegi väga ei kirjutanud, sellepärast et lihtsalt tuli minna ja tegid selle ära ja polnud hullu midagi, aga noh, eks ta natuke ikka oli ka vahepeal siis sealt ka võib-olla pisut teistsugused. Öelge, tänapäeval on lihtne saada hinnet kehalises kasvatuses ära. Muidu oli täna nii, et alla alla nelja saada on ikka väga raske, keeruline ütleme niimoodi, et laps peab ikka väga kõvasti pingutama, et alla nelja saada. Aga mingid sellised normad David, et hüppab nii mitu ära, siis saadet spordipäevadel ma mäletan, olid kunagi. Teate aastast 2004 on tegelikult juba sisse kirjutatud gümnaasiumi seadusesse tuleb hinnata arengupõhiselt ja õpetajat juurde läks ta nii-öelda laiapõhiselt juba kuskil 2007 2008, kus õpetad tõesti alustasid juba selle arengupõhise hindamisega kõik. Või vähemalt ütleme siis niimoodi, et 99,9 protsenti. Et isegi minu meeskolleegid ma mäletan aastal 2007 juba pidasid neid andmetabeleid võrdlesid õpilase eelmiseid tulemusi. Ehk siis individuaalse iseärasuste arvestamine juba oli. Ja rääkida tänase hinne tuleb väga raskelt. Minu kõrvadele on see uskumatu lugu, sellepärast et ma näen hinde kolme, saab see laps, kes on jätnud mingisuguse kontrolltegevuse tegemata, ehk siis ta on õpetajale nii-öelda võlgu, kuid matemaatikatunni ajal, kus toimuv kontrolltöö ja laps on sel ajal haige, eks siis ta peab ju selle järgi tegema. Täpselt samamoodi on kehas kontrolltegevused, kordan, see on kontroll, mitte normatiivide täitmine. Aga öelge, kas see on hea lahendus, nagu meil ta valdavalt kipub olema, et kui lapsel on puudumisel olnud pikalt, siis öeldakse, no hea küll järgi ei tee, aga nüüd, et referaadi ja siis tulebki lapsele referaadiga ja ei mingit kehalist tegevust ei toimu vaid on lihtsalt esitatakse mingi paber, kuidas ta sellesse suhtub? Ja täpselt sama on nüüd see ainekavas on tõesti sisse kirjutatud, vabastatud õpilane on kohtunikuna abiks õpetajale või kirjutab siis kirjalikke töid? Se kirjalike tööde tegemine on mõeldud selleks, eks ole, et lapsel elu võimalikult ebamugavaks teha, et ta siiski oleks motiveeritud kaasas kandma neid spordirõivad ja ka kaasa tegema, aga ma pean ütlema, et elu on näidanud. Toimi, et mina saan laste käest nii-öelda copy-past. Referaadid ei saa mina sellest midagi, ei saa tema sellest midagi. Et siin me oleme nüüd proovinud neid erinevaid võtteid kasutada dada näiteks Arte gümnaasiumis. Me praktiseerime nüüd sellest aastast sellist asja pedomeetritega kõnnivad, meil vabastavad õpilased koolimaja ringi. Et ma väga vabandan kaaskolleegide ees, kui meie õpilased segavad nende tondi sellel hetkel seal koridoris sammulugeja, siis nad loevad jah, oma sammud seal kokku, ehk siis me anname neile kindlaplaan, mida me soovime saada sammudena ja täitsa edukalt. Loomulikult murdeealised on leidnud need omad nõksud, kuidas neid samme täis saada. Aga noh, see selleks, eks ole, et me oleme jälle üritanud nendele anda teada, et et oluline ei ole mitte need sammud, vaid et just see, ta selle liikumise saaks kätte, sest et see 12 kuni 15000 sammu murdeealistele päevas kuidas nad selle koolipäeva jooksul küll täidetud saaks, eks ole, et oma tervist hoida? Aga öelge, kas lapsed teavad üldse, et liikumine on tervise võti selles mõttes, et et nad teavad, et mida nad sellega teevad iseendale, kui nad ei liigu. Ja kui nad kehalisest kõrval hoiavad, et me kõik teame, meil on räägitud, kui sa õpid keeli, siis sa saad noh, umbes välismaale või sa oled hea töökoha, kui sa õpid hästi, saad sa juristiks või kelleks iganes saad. Aga ma ei tea, kas meile räägitakse koolis, et kui sa suudad teha kätekõverdusi, kui sa suudad teha seda teist ja kolmandat, kui sa oskad ennast venitada pärast seda oled sa terve, sul ei valuta selg, sul ei ole 100 häda küljes ja sa võid ka mõõdukalt oma kilokesi kaotada ja pea töötab ka paremini. Õhtul tuleb parem uni ja kõik sellised asjad. Kas seda räägitakse, kui palju teie näiteks räägite noortele, mis näokonnas kuulavateid? No me üritame ikka rääkida loomulikult, ega siis kõiki oma teadmisi endale ei hoia. Jällegi tunni arvelt, et selle asemel võib-olla Palli mängida, aga näete, te räägite või kuidas kuidas seda oleks mõistlik neile viia kohale, et nad saaks aru. Ega nad tegelikult ju teavad, aga vaadake, lapsel on vaja otsest sidusust, et ta näeb, et see on seotud sellega, kuni ta ei tunne, et tal on tervis kehva, jätla selg valutama, nii kaua ei Leostaseda, eks ole, et ma talle ütlen, et kui sa täna liigud, siis sa vanemas eas oled terve see ei anna talle tegelikult sellist teavet. Ta ei suuda seostada seda et nad ütlevad küll ja ma tea, mul vanaema on väga aktiivne, onju, et ikka veel on aktiivne. Aga, aga sina siis? Et ärgitada neist seda, see on keeruline, ma kujutan ette. Ja praegu tegin oma ühe seitsmenda klassiga sellise väikese vimka, et proovime nüüd sellist asja, et kuidas need aktiivsemaks saada, nimelt kirjutasid mulle viis asja, mis neil kehas kasvas kõige paremini välja tuleb sportlikus mõttes ja viis, mis neil kõige nõrgemad on. Ja nüüd nad sellel uuel trimestril teevad mulle siis nii-öelda 10 ala Chalentsi väljakutse. Ehk siis mina proovin nendest endiselt veel parem olla ja nemad proovivad minust nendes 10. asjas, mis nad ära näitasid, et nad head on nendest parem paremaks saada. Sest nagu ma ütlesin, eks ole, et mina omal ajal olin hoopis teine, mis nemad täna. Ja sellest on oluliselt kahju. Teeme pisikese pausi, kuulame natukene muusikat ja siis ma võtan ka mõned küsimused meie foorumis ja tahaks puudutada veel ühte teemat, mis puudutab lapsi ka natukene laiemalt ka sellest, et milliste riietega, koolide meeskondi, jalanõud, kas neil on piisavalt sportimiseks riideid või sobilikke ja kas neil on alati ka kõhud täis ja kuidas see mõjutab sporditegemist. Meil on täna saates külas Eneli põld, Tallinna Ülikooli liikumisõpetuse didaktika lektor ja Arte gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja. Niimoodi jätkame jutusaates külas Eneli põld, Tallinna Ülikooli liikumisõpetuse didaktika lektori Arte gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Eneli põld. Öelge, mis moodi tulevad lapsed praegu kehalise tundi on neil korralikud kehalise kasvatuse dressid või kuidas praegu normid ette näevad, selles? Osas no sellist asja nagu omal ajal, et sisetunnis pidi olema lühike dress ja välitunnis pikk dress me täna enam loomulikult ei nõua, need on nii nagu lapsel mugav, sportlik rõivastus on, aga probleemiks on meil jalanõud. Ehk siis lapsevanem lähtub sellest, et lapse jalg kasvab kiiresti ja mis madalases korraliku spordialast ostan ja tulemusena on see, et lapsed on mul tunnis tennistes ketsides kingades skandaalidest, algklasside omad. Ehk siis see ei ole spordiala, see ei toeta lapse jalga, põrutab et ideaalne jalane on selline nagu doktor Mardna just siin. Aasta aega tagasi ühes artiklis kirjeldas, et jalanõu peab olema selline, et tunne on nii nagu kõnniks paljajalu muru peal, ehk siis vedrutav ja painduv. Võib-olla isegi siis ongi mõttekas, et kui midagi ei ole jalga panna, siis panna hoopis palli, õlu. Tallalihase treeningosas on see väga hea jah, sest seda enam, et tänane laps eriti suvel paljajalu enam kõndida ei saa. Aga põrutuse osas, kui me anname siin jalale palju koormust. Ei, ei tahaks seda hüppeliiges osa lasta selliseid põruta, seda enam, et väikestel on nii ranne kui hüppeliiges üsna nõrgad. Aga öelge, kas lapsed, kes noh, ma tean, et on koolis ju ka probleemi selle söömisega, et mingil ajal lõpetatakse koolitoidu söömine, sest ei maitse või ei ole moodne. Kuidas sellega lood on, et kui tihti te näete, et lapsed ei jõua, sellepärast neil kõht tühi? Ja meil on probleem selles osas ka, et laps tuleb tundi hommikul juba nii, et ei ole hommikul söönud. Ehk siis siin on tegelikult mitmed faktorid, et võib-olla, et lapsevanem vaatab, et laps on nii väsinud, veel laseb tal hommikul pikemalt magada, siis ei jõua nad hommikust süüa ja laps tuleb tühja kõhuga tundi. Ja öö jooksul, nagu me teame, siis veresuhkru tase oluliselt langeb ja kehalisest kasvatas tuses, kui ta nüüd tegutseb, siis mingil hetkel ta ütleb, et tal käib pea ringi, tal on paha olla. Ja see on kõik tegelikult sellest, et veresuhkru tase on nii madal läinud taju juba ütleb, et lõpetamisel liikumise ära. Et sellest ennane karuteene, jälle lastel. Et ideaalis on juba see näiteks, võtke, andke lapsele üks amps leiba, see juba tõstab oluliselt veresuhkru taset organismis ja laps nii-öelda jõuab järgmise söögikorrani välja vedada. Aga see teine probleem on tõesti kooli söökla osas laps, mõni isegi ei jõua söökla juurde. Temale koolitoit ei maitse ta isegi tule vaatama, mis toit on. Ja kui ta veel hommikul ka ei söönud, aga aju meil teatavasti kasutab oma toiduks just seda suhkrut. Nii et ega ta ainult kehalises hädas ei ole, ta on ju ka teistes ainetes siis hädas. Seal tekib see, et on paha olla ja ei taha ja, ja pluss kogu kool on paha, mitte ainult kehaline. Hülgeneed me oleme nüüd rääkinud nendest probleemidest, mis pilt on ja annan niisuguse väikse ülevaate sellest, eks koolid on tõenäoliselt erinevad, õpetajad on ka erinevad, aga need õpetajad, keda teiega õpetajate Tallinna Ülikoolis või näete neid, millega nemad ennast motiveerivad või on motiveeritud, et kooli minna ja hakata seda tööd tegema lastega, et neid kehaliselt edasi aidata või, või kuidagi näidata neile võimalusi, mida mida on võimalik seal oma kehaga teha ja kuhu edasi minna. Meil on hea küsimus tegelikult, ega ma neid eriti motiveerima ei peagi, sest nad on üsna motiveeritud juba isegi. On nad siis nagu tulemuste peale, et nii, et nüüd ma lähen leian uue Andrus Veerpalu või kellelegi ja vot saan öelda, et on minu õpilane või mis neid nagu ajab kooli. No suur enamus tegelikult minu tudengitest tibu on õpetajaametis ja tulnud ennast täiendama veel juurde. Aga. Nende 21 aasta jooksul ma pean ütlema, et mul on nii mitmelgi korral silm märjaks läinud ja mitte kurbusest vaiksest rõõmusta. Ja see, et kui sa näed, laps harjutab, harjutab, sa pingutad temaga koos ja siis ühel hetkel läheb lahti. Tal tuleb välja tema pisarateni olen, mina olen pisarad, see, see on niisugune, võib-olla nende piilukaameratega saaks väga head süžeed. Ja see on see emotsioon, mis tegelikult kooli tõmbabki. Et ma näen kogu aeg seda arengut. Annaks jumal, selliseid õpetajaid rohkem hooldesse, nagu teie oletama ütleks, ah, mis ta nüüd nüüd ongi ju palju koolis väga hea. Öelge, aga, kuidas saada see olukord selles mõttes paremaks, et laste tervis läheks heaks, et need, kes lähevad meil sõjaväkke, noormehed, kõik imestaks, et vau kus on nagu olles tüübid ja tüdrukud sama moodi, et nõel oleks rüht ja hoiak, et nad ei kardaks kehalist kasvatust, et nad ei kardaks palli või kui kirjutleb sõna sport, siis neil ei hakkaks korpa. Et noh, et kuidas seda olukorda muuta. Noh, me oleme seda üritanud siin aastaid ja aastaid, eks ole, ja, ja tõenäoselt üritame edasi aastaid, sellepärast et kas või see tehnoloogia pealetung, see on ju tegelikult liikumise vaenlane ja me ütleme nii, et Peame võitlema peaaegu, et nähtamatu vaenlasega ja meil selleks kogemused hetkel veel puuduvad. Et kuidas saada last siis sellest nutiseadmest, mis teda oluliselt rohkem tõmbab liikuma. Et siin Bocemoni taga ja ei tolli, aga õnneks enam linnapildis neid liikluses imelikke liikumise tegijaid ei ole vähemalt märganud ei ole, et ma ei oska öelda, kas nüüd Pokemon tagaajamine on soiku jäänud. Aga. Ja enda rohkem ega vägisi vist ei ole see tehtav tund ei saa juurde panna, sellepärast et täna on juba kõik ära kasutatud. Tunnid õue viia, õuevahetunnid tagasi tuua? No linnas on see keeruline, sellepärast et kes võtab seda vastutust vaadata, et lapsed kuskil tee peal ei olnud? Kesklinnas jah, kindlasti need piirkonnad, kus on jah võimalus, et koolil on oma territoorium, võiks need ju sisehoovis saada välja. Aga siin on nüüd jälle see hügieeniosa, eks ole, et kui nad nad väljast tulevat, siis ei alanud ega jälle sisse tagasi, missugune tolm on? Eks ta, eks ta niisugune keeruline, aga tegelikult kuskil mai alguses juba lastakse enamus koolides lapsed õue tõepoolest rabelema. Siin algklasside puhul näiteks on aktiivsed vahetunnid kasutusel õpilasesinduse õpilased teevad pisikestele erinevaid tegevusi. Siuksed vahvad liikumised on, aga ma just vaatan linna peal ringi, et näiteks kui pisikestel on väga-väga palju meil neid erinevaid mänguplatse, siis tegelikult suuremate jaoks ei ole mitte midagi. Mõnede kaubanduskeskused, mis ei ole ka nagu mõeldud, just nagu nad kogunevad kogunevadki väikeste mänguväljakule ja rakendavad seal oma jõudu küll mitte positiivses suunas, kahjuks. Et meil oleks vaja siis, et ühiskond tervikuna mõtleks noorte tervisele, mitte ei räägiks ega ei keelaks midagi kuskil ära, vaid looks ka võimalused ja teeks selle huvitavamaks, et nad ei läheks kurja peale, vaid läheks tegeleks millegiga, mis on nagu huvitavam ja lahedam. Just ma mõtlen ka samamoodi kulges suurepärane ja ma usun, et ka kõik need, keda teie õpetate mõtled samamoodi, see jõuab meil Varstiga reaalsusesse, inimeste kommentaaridele ja koduleheküljel on ka valdavalt positiivsed ja toetavad selles mõttes. Et nähakse kehalise kasvatuse vajalikkust ja saadakse sellest aru ning üks lugu on kasin. Kaljo Pärn kirjutab, et kus Rootsis on kehaline kasvatus võib-olla siis paremal järjel või et on isegi natukene ekstreemsed, et lapsed peavad ujuma riietes ja kingades 200 meetrit järves. Meil on sellist mõeldamatu, et niimoodi ei pea tegema, ma ei teadnud, mis koolis see nii on, aga. Ma usun ka, et meie lapsevanemad ei laseks seda läbi. Et see on pisut liiga karm, aga ma tänan teid saatesse tulemast, Eneli põld, Arte gümnaasiumi, kehalise kasvatuse õpetaja ja jõudu-jaksu kõigile ning olgu see tänane lugu siis lapsevanematele ka mõtlemiseks, et ärge nii kergekäeliselt kirjutage neid puudumistõendeid ja kui mingi probleem lapsel koolis on õpetaja ka näiteks, et et midagi ei klapi, siis tasub minna ja rääkida asjad sirgeks, et kindlasti, et see on lihtsalt lapse enda huvides. Ta ise on tervem, kui ta lapsena liigub palju. Tänan teid, aitäh ja läheme edasi muusikaga ning õige varsti juba ootame külla. Lasteraamatute illustraatorid, Kerdammerdentsid. Et. Mina. Minega minule Pinerat, mina ka laste ja noorte kultuuriaasta 2017 vaata mina KE. Ja nüüd on meil külas lasteraamatute illustraator. Gerda Martens, tere. Tere. Herta, sina sissejuhatuseks või tutvustuseks ma ütleks seda, et sa oled õppinud kunstiakadeemias vabagraafikat ja õppinud ka Itaaliasse, spetsiaalselt raamatute illustreerimisega. Kus sul see mõte tuli omal ajal, et pühenduda lasteraamatutele. No kuskil 2008. 2009. aastal ma tegelikult tegelen siin animatsiooniga, et ma tegin animatsioonfilm Eesti joonisfilmis, olin seal peakunstnik ja siis ma tegelikult sain illustratsiooniga tuttavaks, võib-olla lähemalt sellepärast. Ma sain teada, et need on niivõrd lähedased alad. Et sealt nagu lähtus paljuski see, et ma läksin illustratsiooni. Aga lapsena sulle meeldisid pildiraamatut siis rohkem kui nagu ilma pildita, juturaamatud ja mulle kindlasti meeldisid pilli raamatuid, kui ma praegu tagasi mõtlen, pillipildid, seal raamatutes jäid mulle kindlasti isegi rohkem meelde. Et võib-olla need lood isegi mitte nii väga, aga pildid on mul siiamaani silme ees. Ja ma joonistasin hästi palju, ma tegin ise lapsena raamatuid, paljud lapsed teevad, aga ma arvan, et minu lugu on lihtsalt see, et kui paljud lähevad kooli ja siis võib-olla kunstitunnis juba hakkab mingisugune paikapanemine pihta, siis mina kuidagi läksin kunstikooli ja siis joonistasin kogu aeg edasi, kuni lõpuks jõudsin ka maaliosakonda ja sealt edasi ja graafikasse ja animatsiooni tegema. Ja lõpuks Itaaliasse il, kuidas Itaalia tuli. Et no vähesed on käinud Itaalias õppimas, kes oskavad joonistada, joonestada, tõesti, need hakkavadki kohe illustreerima, et milleks veel juurde õppida. Kindlasti peaks, illustratsiooniõpe on, ma arvan, et seal on nii palju nagu sihukseid, praktilisi asju ka, mida peaks teadma näiteks no kuidas raamatut üles ehitada selles struktuur, kuidas nagu paremini piltide abil rääkida, et võib-olla on noh, lihtne võib olla ju teha ühte ilusat pilti või sellist ühte poeetilist pilti paljutähenduslikku visuaali, aga selleks, et nagu lugu rääkida, selleks peab ikkagi omama teatud, et nagu tööriistu peab teadma, kuidas neid kasutada. Et kompositsioon juba räägib väga palju, see, kuidas rütm erinevate illustratsioonide vahel raamatus toimib siis on kõik väga oluline, aga miks mitte ka tehnika, et valida endale õige tehnikat, õppima tundma erinevaid võimalusi. Itaalias õppe õppisid ja mida nad seal sulle sedasi siis õpetasid, kuidas su käekirja kujundasid? Ma õppisin seal alates 2011.-st aastast. Ja see õpe oli seal väga praktiline, kolm aastat umbes õppisin, kui tegin oma lõputöö ka seal. Ja siis ma ütleks, et võib-olla sellist kolm põhilist komponenti, mis seal selles õppetöös olid olulisemad, et muidugi tehnikate õpe erinevate tehnikate läbi katsetamine. Kohtumine erinevate kunstnikega siis teisest küljest ka see teooria ja filosoofiline lähenemine, et nagu väga palju tehti tekstiga nagu väga sisuliselt, et kuidas teksti üldse interpreteerida. Ja kolmandaks väga palju räägiti ka kirjastamisest endast, et kuidas üldse jõuda kirjastamiseni, kuidas kirjastajatega suheldes on ka jälle hoopis teistmoodi maailmas on väga erinev nagu kunstniku nägemusest. Et need kaks poolt nagu 11 mõistaksid kirjastajad ja kunstnikud või noh, siis kirjastajad ja autorid, et see oli ka täiesti omaette teema, seal aspekt on lihtsalt niivõrd palju Itaalia on tugev maa selles osas, et tugevate raamatuillustratsiooni Traditsioon ja muidu kunst on seal tugev, aga, ja loomulikult ja see, et seal on see tugev kunstitraditsioon, see, see mõjutab väga palju seda illustratsiooni panoraami ka ja väga tugev, vot siia meil jõuab nagu millegipärast mulle tundub, et vähe itaalia autorite illustreeritud raamatuid ja see on võimalik kultuuritaust on niivõrd erinev. Ka sinu raamatut võiksid nagu anda sellest aimu, ma saan aru, kellel nüüd on võimalus, siis vaadake näiteks salapaha raamatu pildid on Kerda tehtud või siis õnnelike lugude sahtel. Siis viimane hädaoru. Kuningas ja hädaoru, kuningas ja veel kaks raamatut, nüüd ma ei oska öelda. Mis need kaks veel oli töö, mida sa tegid maailma loomine otse loomulikult ja loomine tiinobutsati tekstile. Missil veel mainimata jäi. Nüüd praegu ka, mõtlen, et äkki väike vääks ei, niru väetisesõbrad jah, jah. Ja aga maailma loomine, jah, see on. Ma arvan, üks olulisemaid asju, mis ma olen teinud siiamaani, et see oli hästi pikk ka ajaline projekt ka. Alguses oli see üldsegi mu lõputöö ja siis oli üks versioon sellest. Ja ilmus lõpuks hoopiski teine versioon. Alguses ma tegin mustvalge sihukese raamatu lõputööks ja, ja ilmus värviline ja ma teen kõik otsast peale ja veel lisaillustratsiooni kogu see protsess kestis üle kahe aasta, minu arvates nii kaua ma ei tea, et keegi oleks joonistanud raamatus võib olla küll, võib-olla see on täiesti võimalik ja ometi tundub see nii kerge töö, et tuleb, kui sul kätt on, joonistad ühe pildi, loed, pannes edasi joonistad järgmise pildi ja tundub, et on petlik, see on tegelikult nagu noh, see on väga töörohke. Seal juba oleneb võib-olla tehnikast, aga minul näiteks juhuse mehhaaniline tööd, need pildid valmis teha niivõrd pikka Väga detailide rohke väga sellised välja nagu ma ei ole kunstiinimene selles mõttes, et ma ei oska seda kõike kirjeldada, need on väga Noh, läbi töötanud jah, iga pilt võiks olla omaette lugu. Ja tegelikult see on mulle oluline asi ka, et nagu iga pilt võiks olla ka eraldiseisvalt kunstiteos ja et ma panen nagu lisalugusid nendesse piltidesse peale selle, mis tekstis on, et ma nagu väljendan oma Teid ka veel selle selle teksti kohta, mõnes mõttes ma kommenteerin seda teksti teisest küljest ma panen sinna midagi omalt poolt juurde, mis muidugi peab tekstiga sobima, aga, aga ikka ma loon nagu midagi lisaks ja ma loon siukse visuaalse maailma sellele konteksti, sellele tekstile. Aga kuidas. Kas need raamatud sinuni tulevad, kas kirjanik ise pöördub, kirjastaja pöördub või sina leiad hea teksti, ütleb. Ma teen. Ise nüüd sellele käisid, mul on tegelikult kõik need variandid olnud nii jah, et näiteks hädaoru kuninga puhul võttis minuga ühendust küll kirjastaja, aga Aino Perviku nagu soovinud, et mina illustreerisin jumala tohutu au siis selle loomise puhul mina valisin teksti ja siis noh, mõtlesin kõik välja, et kuidas teksti paigutus, piltide paigutus üldse on, kuidas raamat hakkab üldiselt välja nägema ja siis hakkasin seda kirjastajatele pakkuma. Ja ülejäänud raamatud on pigem siis olnud niimoodi, et kirjastajad on nagu ühendust võtnud. Kas nad annavad ka ette aja, et selleks ajaks peab olema nüüd valmis. Enamasti on aga. See inspiratsioon või kus sa selle leiad, et, et millise tegelasena nüüd joonistaksin peatse autoriga nõu näiteks või, või antakse sulle vabad käed? Ma olen pidanud ka autoritega, no see on täiesti erinev. Ma arvan, et see on selline hetk, kus tuleb ennast nagu vabaks lasta. Et ma loen seda teksti ja ma nagu lähen sellesse hästi sisse nagu hea raamatu puhul, eksju, sa ikka hakkad seda mingit filmi ette kujutama, et mina püüan nagu võimalikult palju nagu tekitada endale siukest kujutluspilt. Ja siis hakkan joonistama ja Skitseerima ja vaatan, mis sealt tuleb. Et ma alguses luban endale hästi palju, et ma võin joonistada täiesti erinevaid tegelasi selle selleks üheks nagu visuaalselt erinevaid tegevusi selleks üheks tegelaseks. Ja, ja ma arvan, et sel hetkel vaba olemas mingil hetkel sa pead nagu kõik piiritlema ära ja tegema illustratsioonidega, valmistöödeks aga, aga algusesse kujutlusvõime võiks nagu vohada tegelikult minu arvates. Kas raamatuillustraatorite on ka abiks arvuti ja kõik see tehnoloogia, et enam ei pea paberi ja pliiatsiga vaid arvutis graafiliselt kujundan, teen? Ja igati moodi saab teha sina, kuidas eelistad? No Mulle meeldib teha käsitsi tehnikaid, et see on mulle kõige lähedasem, eriti pärast seda itaalia kogemust, kuhu ma läksingi mõnes mõttes ka niimoodi selle mõttega, et võiks õppida käsitsi tehnikaid, sest enne ma tegin pigem digitaalseid illustratsioone. Jaa, aga nüüd mulle Jaani meeldib see paber- ja pintslid ja see on kuidagi eriline ka tänapäeva maailmas, sest nii palju nagu tehakse digi digivahenditega ja mõnes mõttes on palju lihtsam ka photoshop'is niimoodi valida, sobiva pintsli seal ja teha ja siis sarnane jääb tegelikult kas on vahet tunda? Minu jaoks on, aga paljud ei saa aru. Aga tõenäoliselt need, kes ei ole kokku puutunud, ei saa, ei pruugi aru saada ja. On sul praegu ka mõni asi töös? Tegelikult on, teen praegu Hilli rannatekstile. Aitäh, kõht on täis pilte? No praegu ma tegelen alles selle raamatu ülesehitamisega, et mõtlen selle maketi ka ise välja, et kus need tekstid paigutuvad. Nii et see on päris algusfaasis. Aga ma arvan, et sellest tuleb üks vahva raamatu tekst on hästi armas. Konsulga nagu piirid oma mõttes, et kellele need on, et mis vanuses lastele või kuidas? No ja ikka tuleb sellega ka arvestada, selle paned tekst nagu paika. Kas siin on üldse saab sedasi võtta, et see on nüüd päris väikestele lastele sellised joonistused ja siis need suuremad tahaksid selliseid näha või mida iganes, et selle kohta on öelnud, et kas kõnetav pilt, siis minu arvates võib seda nagu igaüks vaadata. No minu arust ka itaallased on just hästi vabameelsed selles osas, et nemad üldse teevad palju lasteraamatuid, mis sobivad kõigile lugemiseks ja tegelikult kui mina tegin seal seda loomisraamatut, siis ma arvestasin ka küll nagu pigem suuremate lugejatega, aga itaallased ütlevad, et ja et see on tegelikult kõigile võib-olla, et nii kui laps läheb kooli lugema, et võib seda lugeda, et noh, pildid nagu on tavaliselt lihtsalt niivõrd suurema, selle nagu hea hea vahemikule sobivad. Et mida, mida seal nii keerulist siis ikka on või et aru ei ole saada? Oleneb ja laste huvid on erinevad ja nende pildieelistused on erinevad. Igaüks on juba väiksena isiksus, nii et lihtsalt, mis, kellele sobib Nii-öelda seda retsepti, et see garanteerib alati edu. Et kui sellise pildi teed, et siis on teada, et umbes nii, et kui on tüdrukul suured silmad joonistatud, siis juba nunnu. No see on muidugi sellised võtted, et seal teada, et sa alati töötab, kasutad sa neid, ikka on mingeid siukseid võtteid olemas, tean kompositsiooni võtted, kas või mis, mida jutustab, et kui tegelane vaatab nagu pildi peal paremale poole näiteks profiilis et siis ta nagu läheb edasi või siis ta nagu mõtleb tuleviku peale või noh, sihukesed asjad, assotsiatsioonid tekivad ja kui ta vaatab vasakule, siis on kas midagi nagu negatiivsed või siis ta läheb tagasi liigub tagasi, kas sümboolses mõttes või füüsilises mõttes? Sellised nipid muidugi kasutatakse ja päris huvitav. Täiesti teistsugune maailm, mida tasub avastada, sest millegipärast jah, millegipärast saavad kirjanikud suure au endale. Eks see ongi hea välja mõelda, aga, aga näha seal taga ka kunstnikke, kes teevad suure töö ära ja aitavad fantaasial. Tahtsin suur asi. Aitäh saatesse tulemast, Gerda Martens, jõudu, jaksu ja ootame järgmist raamatut. Sinu illustratsioonidega, aitäh kutsumast. Teile, head kuulajad, soovin ma kena päeva päikselist, vähemalt Tallinnas paistab päike. Huvitav saade on täna läbi minu nimi Krista taim, olge rõõmsad ja terved ning kompromiss, pluus jääb laulma. Olen. Sul? Aega pole siiski leidnud. Sellest kõige Miksin peika jälle kurvasta jalluuga ja avad. Tahtsin öelda, et ei oska, äkki väga-väga sooviksin saada su ega olla tublim. Ehk maa poole siis vall seegade ja kes teeks mind lõpuni jälle luba ja avad. Ja. Ja. Loti. Sulle ei tasu? Oma südant lõhkuda. Siiski, palun. Hoia veidi.