Vikerraadio. Tervist head kuulajad, kell on 10 ja viis minutit, algab huvitaja saade ja me läheme vastu vikerraadio 50.-le sünnipäevale ning olema just huvitav saadetesse sel nädalal kutsunud need inimesed kes on olnud raadioeetris aastaid tagasi, on olnud omaaegsed jaga mõned praegused raadiostaarid ja räägime ka nende inimestega, kes on huvitaja saadet teinud. Mitte nüüd nii ammu, aga, aga siiski mõni aeg tagasi. Täna on meil külas Olavi Pihlamägi ja tunni teises pooles Birgit hüve. Me räägime siis raadio muusikasaadetest, vikerraadio algusaastatest, tööst nõukogude ajal. Ja kuulame muidugi muusikat aastast 1967. Ja nõnda ka esimene lugu on just siis sellest aastast, kui vikerraadio sündis. Täna on meil siis endistest tegijatest stuudios Olavi Pihlamägi. Tervist. Tere. Mismoodi ma sind tutvustan, kas ma peaks ütlema sulle ajakirjanik, sobib see või, või sa ise nimetasid, et sa oled raadio vanaraud? No tegelikult ma ju seda olen, sellepärast et keegi ütles, et raudvara lisame siis, et see raudvara ei ole ju praegu pidevalt eetris, ta käib lihtsalt külakorda aeg-ajalt eetris, kui mõni kutsub, et noh, väga vanaraud ka pole päris halb olla, peaasi, et veel päris ümber ei ole sulatatud, nii et las ma olen, aga, aga kui sa tahad nüüd nimetada, siis mulle tegelikult meeldis. Valter Ojakääru määratluses, ma olen meediategelane sest oma hariduselt olema kultuuritöötaja oma põhikohal olen töötanud tehnikaülikoolis omaaegsesse Polütehnilises Instituudis kultuurijuhina juba pea sama kaua kui raadiosse saateid teinud. Et selline ma olengi kahepaikne ühest küljest kultuuritöötaja, teisest küljest ajakirjanik. Tänase saate esimesed lood oled sina valinud ja, ja see, mis siin alguses kõlas realismi Engelbert hamberdink. See lugu oli siis uue Inglismaa või Suurbritannia edetabelis aastal 1967 ja õige mitu nädalat. Ta oli just nimelt sel ajal briti tabelite tipus, kui vikerraadio sündis. Oleme nüüd täpselt tegelikult, ega vikerraadio ei sündinud vikerraadio Nata sündis eesti raadiot teise programmina ja kui nüüd minna natukene minevikus enne seda veel aastat kaks, siis minu tulek Eesti raadiosse sai teoks läbi noorte reporterite klubi ja siis küsiti meie klubi laste käest, et kes tahab jääda suvel praktikale. Ja mina olin selline nagu hakkaja koolipoiss, ütles, et mina, mina, mina, mina tahan ja ma jäin informatsiooni saadete juurde. Ja põhiliselt oli siis ju Päevakaja, eks ma olin seal ikka põhijõuna kõige lihtsam jooksupoiss. Sest oli vaja viiendalt korruselt tehnilisest keskusest tuua lindid foonikasse Monteerimiseks neljandale korrusele ja Päevakaja läks eetrisse kolmandalt korruselt, kus praegu on siis Aktuaalse kaamera see üliuhke ekraanidega stuudio ja selle kolme korruse vahel jooksmine. See hoidis päris head vormi sellepärast et paljud lindid tegelikult sündisid saate käigus, nii et jooksmist oli selline. Jooksupoisid töö, ma olin ju kogu aeg selle asja sees, ma kuulsin, ma nägin kõik, mis toimus, aga ega eriti eetrisse ei pääsenud, mõningad väiksed, niisugused päevakaja lupsukesed ja mõni kaast ka omaaegsesse noortetundi. Aga aga seda, et ma tean, et ma saan mingi oma saate, no see oli unistus, aga õnneks selles suures suures toas, kus informatsiooni saated tegutsesid, seal ikkagi jutud liikusid, et kohe-kohe peaks hakkama mingisugune teine programm. Et alguses ta pole mitte terve päeva hõlma, et seal on sellised muusikasaated ja seal on natukene nagu lõbusam see asi, sest oleme ausad, et see esimene programm, see oli niivõrd kivistunud, see oli senine massiivne seal eetrisse pääsesid ainult diktoritega otsesaated seal ei olnud, ainult lintide pealt ja kui sa sinna foonikasse või stuudiosse läksid, siis härra, haarasin selline niukene õud nagu mouse loomisse sisenedes, et et et jumal hoidku, et tuleks ikka eluga sealt välja, et ei peaks kellelegi lahkunule austust avaldama. Ja siis, kui vikerraadio tekkis, siis oli, see oli nagu mingisugune teine nagu päikesekiir, nagu tänasel päeval. Päike särab ümberringi ja noh, ma olin tõesti siis ju keskkooli viimase klassi poiss ja ma trügisin selleks hetkeks kui teise programmi ehk tänase Viker raadio esimene signatuur läks eetrisse. Ja minu arust oli see muusikasaade, mis hakkas pihta ja natuke isegi imestasin, et noh, see on ju nii suur samm tuleviku poole ja oli ainult kaks Foonika operaatorite diktor ja mina küsitledes nurgas lihtsalt uudishimust, aga nii ta lahti läks ja õige peatselt nimetati ta ümber juba vikerraadios. Ja siis oli muidugi üks moment veel, et ega ei tahetud eetrisse lasta neid inimesi, kes ei ole kõrgharidusega, sest et kogu Aktoonitati raadio, see on ideoloogilise võitluse front, siin peavad olema sõdurid, kes on hästi haritud. Aga ma sellel samal 67. aastal astusin ülikooli. Nii et siis öeldi üliõpilane ja see on nagu poolharitlane. Ta võib hakata juba eetris käima. Et vikerraadio sünniga algas ka minu senine lahedam raadiotee esimesed saated, ma mäletan, olid ikkagi need noortesaated, tulipunkt, mis vikerraadios tekkis ja muidugi vikerkaja, mis oli iseenesest hästi tore saade. Ta oli kella 12-st kella üheni ja seal oli veel üks eriline maiuspala, see oli Vikerdaja kolm laulu. Kuigi muusikasaadete toimetus panin paika, siis toimetajal ehk saatejuhil oli õigus neid vahetada. Ja mina ei tea, kas teised seda tegid, aga mina kasutasin seda vahetuse võimalust ikka päris tihti ära. Sest ikka mõni noor laulja oli saanud oma uue laulu valmis, enne kui ta fondi komisjon üldse läbis. Kõlas ta siis vikerraadios ära ja, ja sellised need ajad olid. Ja kui nüüd mõelda, et ma ju käisin ka ülikoolis, siis peda, mis ei ole ju raadiumast kaugel, oligi nii, et tegid mingi saate lupsakuv lõigu ära jooksid loengusse siis pärast selle tagasi. Nii see päris põnev noorus möödus, kuni ühel hetkel 69. aastal tekkis veel võimsam väljakutse vikerraadiosse tekkis jaanuaris vikerraadio keskprogramm ja vot see oli hoopis piss võimsam samm, sest et kui vikerraadios oli päris palju selliseid ühissaateid esimese programmiga neid ümberlülitusi, neid oli piisavalt palju, et ega ühel hetkel ei saanudki aru, et millise programmi peal sa oled siis keskeprogramm, see vahetu suhtlemine, kuulajaga, enamikus otsesaated, see öise meeleolu loomine ja loomulikult sai sinna juurde veel ka mängida päris palju vabalt oma muusikat, see oli 69. Ja kui minu käest küsida, et kas olid need minu jaoks õnnelikud aastad, siis ma pean ütlema, et need olid kõige kõige õnnelikumad nendest kõige, kõige raskemad, need olid kõige rohkem täis igasuguseid eksimisi ja karistusi, aga ikkagi see oli väga ilus aeg, mis tegelikult kestis välja kuni 1000 vabandust 2014. aastani, sest siis keskne programm lihtsalt sai otsa ja minu viimane saatesari kurioossed lood lõppes koos sellega. Aga Seskuriootsetest lugudest öeldes, ma olen väga õnnelik, et ma leidsin enne lahkumist sellise formaadi, mille ma ise välja mõtlesin ja mida ainult mina tegin, sest ma teistega koos olen teinud unustamatu saateid ja palju Vikerraadios kõikvõimalikke saateid väljas. Kas ma ei ole kunagi teinud hommikuprogrammi, sest ma olen ööinimene ja ma olen nagu öökull, vaatan ringi, aga hommikul ma tahan magada. Nii et see on see pea 50 aastat. Mis vikerraadios on kohe esmaspäeval täis saamas, nendest ikkagi praktiliselt see 50 aastat olen ma ikkagi vikerraadioga tihedalt olnud ka seotud, välja arvatud see aeg, kui me tegime raadio kahe, kaks ja pool aastat ja siis ma kaks ja pool aastat juhtisin ka ühte kommertsraadiojaama raadio õunat, aga pärast seda sain õnneliku juhuse tõttu taas võimaluse ja kutse toda jälitada vikerraadiotegijate kollektiiviga. Kui me vaatame sinna 60.-te lõpu ikkagi tagasi välja 70.-te algusesse, kust tuli üldse see muusika? See on nüüd küsimus, millele on mul väga hea vastata, see tuli ainult läbi oma tutvuste, sest ma ei taha nüüd öelda mitte midagi raadio fonoteegi kohta sest sinna saabus muusika läbi mingid tsentraalseid kanalit ja, ja kuidas sinna keegi midagi saatis, ei tea, samuti tuli sinna muusikaga läbi Eesti raadio ja televisioonilindistuste, aga nad selleks, et fonoteeki jääks pidama, need lood, pidid nad läbima fondi komisjoni ja ma tean, et see fondikomisjonil absoluutselt armutu, mingi vale noot kohe pandi loole keelt ühekordseks kasutamiseks. Et see oli, mis fonoteegi muusika oli, aga, aga ta oli siiski suhteliselt piiratud ja võib-olla natuke ühekülgne. Ja siis sel ajal hakkasid juba ikka tasapisi liikuma plaadid, sest noh, juba hakkas Soome vahel käima Georg Otsa laev juba sealtkaudu. Siis tal ei olnud muidugi ots, siis ta oli veel Tallinn ja, ja aga ikkagi see Soome vaheline laev selle kaudu ikkagi juba tuli ka plaate siia need plaadid ümber lindistatud ja see oli sinu valuuta, millega sa pääsesid eetrisse ja millega saab paratamatult endale ka populaarsust. Nii või teisiti võitsid, nii et see oli omaette keeruline, põnev ja mõnikord ka ohtlik. Sest ega ei olnud ju mingit nimekirjad, ma saan sinu käest selle plaadi sinu käest, selle plaadi, ma mäletan, kõige õudsem oli see, et mulle helistati plist täna kell 10 õhtul pead sa minema selle aadressi peale ja sealt sa saad kaks plaati, mida sa pead järgmiseks hommikuks kella 12-ks tagasi viima. No sõita trammiga 10 koplisse tundmatusse kohta, asen plaadikat. Hirm oli küll, et kähke lüüakse kuskil maha, võetakse plaadid ära, aga siis tulid veel öösel raadiomajja pidid leidma võimalusi neid ümber võtta. Järgmine hommikul tagasi viia, põnevust kui palju, aga kes oli tänulik, tänulik oli. Kuule, kas sa mõne laulu mängimise pärast kindlasti oledki pahandada saanud? Ma olen mitte laulu, vaid ma olen selle pärast andnud pahandada, et omal ajal oli ikkagi küllaltki kindel niisugune protsent, et 40 protsenti võib-olla lääne muusikat 60 protsenti peab olema eesti või Nõukogude sotsialistlike vabariikide või vennalike sotsialismiriikide muusikat. Ja vaata, kui sa sellest protsendist üle läksid, siis tekkis pahandus. No ütleme ausalt, et ega siis keskööprogrammis nii väga neid inimesi juht, kes süüdistasid raadio kõrvale, tõmbasid kriipsu, et see nüüd inglise keeles on, mingi muu neid ei olnud, nad magasid õnneks. Aga oli selliseid häid kolleege, kes ikka koputasid ja siis jälle natukene pahandati, aga, aga mis oli siis momentega siis ma olin ju välistatud. Keegi mingit käskkirja mulle kirjutada ei saanud, aga siis äkki tajusid, et oot, mul peaks olema järgneda saade. Jah, aga sul on ülejärgmine nädal, siis said aru, nädal aega anti sulle nagu mõtlemiseks haavade ravimiseks, nooliga kuu ajasid pause ja kui nüüd küsida, eks ole, et, et mis mind siin kinni hoidis, kui ma tegin pahandusi, siis uks käib ju kahte pidi lahti, ta võib ju minu selja taga ka sulguda, aga vaat siin oli veel omaaegse raadio selline omapära, et maalin väga väärtuslik välisauk. Ehk mitte koosseisuline töötaja, sest honorarifondist oli peaaegu pool ette nähtud just nimelt välisautorite fonoreerimiseks, et muidu oleks toimetajad ju kirjutanud kõik selle enda nagu honoraliks elanud rikkalt, aga seadus nägi ette, et peab olema liis autoritega, kuna mind oli juba välja koolitatud ja ma olin ise välja koolitanud, siis vist ilmselt mul on vähemalt üks hea vanem kolleeg ütles, et osaks ammu juba minema löödud, kui sa ei, lihtsalt oskas kõiki neid asju teha. Et selles on sinu väärtus ära näe endas mingit suurt staari, vaid lihtsalt, et sa oskad seda tööd ja selleks, et pidada seda välisautorite protsenti sind siin hoitakse, siis ma muidugi natukene nagu taeva pilvedest maandusin madalamale ja sain aru, et elu ei olegi nii lihtne. Ja kuulame vahepeal jälle muusikat ja aastast 1967 salland siis Gold on vaikus on kuldne. Ja see on ansambel Tremelous, kellega mul on isegi olnud õnn ja au olla koos lava peal, kui nad käisid esimest korda Eestis, velotreki oli kontsert ja mina mõtlesin küll, et no need taadid seda laulu ära ei laula, aga selle nad jätsid teadlikult kontserdi lõpuks ja, ja siis, kui nad läksid ikka sele kõrgetesse nootidesse, mõtlesin, ei sobi öelda mitte midagi halba, enne, kui sa oled kontserdi lõpuni ära kuulanud. Aga nüüd aastast 1967. Meil on külas kauaaegne vikerraadio välisautor Olavi Pihlamägi, jätkame vestlust ja, ja kõlas siis Sailens Gold on vaikus on kuldne aastast 1967 kolm nädalat Suurbritannia edetabeli tipus. Kus oli see lugu ja, ja Tremelous, kui käis Eestis, siis mina olin lava peal koos Reet Linnaga, selleks et me seda kontserti juhtisime, et kellelgi ei tekiks vale arusaam, et ma tahtsin koos nendega laulda. Aga, aga sellest vikerraadioajast see on väga meeldiv muidugi see, et ma olin selline kultuurireport, kes käis välisartiste, põhiliselt sotsialismimaad artiste intervjueerimas, kui nad siin veel esinesid. Et ma olen päris paljusid kuulsusi ikkagi lähedalt näinud, saanud neid intervjueerida ja eks see ikka kõik natukene andis nagu sellist särtsu juurde iseenda elule. Sest sa nägid ikkagi inimesi, kes on tuntud mitte ainult Eestis ja Nõukogude Liidus, vaid ka kaugemal väljapool. Et ma isegi neid hetki meenutan erilise eeldusega, sest et kui sa saad autogrammi, surud ikkagi kätt mõnel inimesel, keda sa näed kuskilt televisioonist, Soome televisioonist, sel ajal küll et ta esineb kuskil New Yorgis või Londonis, siis noh, oli hoopis teine. Teine tunne. Sa mainisid, et tulid raadiosse noorte reporterite klubi kaudu ja tegelikult vist kõik noored tulid selle klubi kaudu. No ma ei tea, kas nüüd päris kõik, sest osa tuli ilma selle klubita, tõid Tartu ülikoolist, kes olid ajakirjanduse eriala lõpetanud, aga see noorte reporterite Klubi jah oli, ütleme üks selline taimelava kus siis lihtsalt oli üks seltskond, kes koguti koolidest kokku, mingi huvi pidi ikkagi olema ja siis meile loeti loenguid ja meile näidati tehnilisi. Nii et see, mida ma nüüd vaatan telekast ja mis on nagu öeldakse suureks sensatsioonilised vikerraadios, on mõni inimene, kes oskab linti lõigata, vabandust, aga sellesse pidi pimesi ära tegema. Muidu sind lihtsalt edasi ei lastud, aga, aga see oli omamoodi kool ja mille pärast on see hästi huvitav, et, et seda õppe noh nagu. Me käisime nädalas kord koos, aga meil esinesid ju selle hetke tõelised tipud. Mäletan Valdo Panti, Ivar Trikkel, kes oli tegelikult selles suures toas, kus informatsiooni saadete peatoimetus asus, tema, tema laud oli nagu niuke troon. Agata tõepoolest oli kommentaator Taali teoreetik, kes kogus raadioajaloo kohta materjale. Siis, Lembit Lauri, no ütleme ikkagi selle aja kõik tipud käisid meie eest läbi ja neid näha, nendega vestelda. No no see oli see, mis tekitas huvi, ma tahaks ise ka mitte midagi taolist teha ja veel üks moment, mida nüüd tänapäeval ei ole ja võib olla, on natukene ka ebaviisakas mulle hakata ütlema, et no vot, see nostalgia, aga tegelikult nostalgiast kuulub ka raadiomaja kohvikusse. See, mis seal juhtus pärast. Ma ei ütle, et need joomingu tulid sellised, et kõik olid nagu tinaviled täis. Ei, aga meeleolu oli. Ja kui sa noore poisina said mõnda lauda ennast juurde pressida selleks et kuulata, mida korüfeed räägivad tähendab see, see oli selline ülikooli loeng, mis mitte kunagi ei unune. Ja väga huvitav oli siis, kui näiteks Peeter Hein, Hardi tiidus, Valdo Pant, nad ühe laua taga. Nad lihtsalt arutasid elu, võtsid natuke kärakat ka, aga, aga, aga see kõik oli minule kui noorele inimesele see, see imesin seda lihtsalt nagu svamm sisse, sest see oli sedavõrd huvitav. Ja kui ma nüüd praegu lähen raadiume kohvikusse kõledalt keegi levib ainult suppi või kõlistab närvilised lusikaga kahvliga. No see ei ole see, nagu neid aegu igatsen tagasi. Samas muidugi raadio juhtkonna jaoks on väga hea, et keegi ei jää pärast tööpäeva pikalt sinna istuma. Saade tulipunkt on see, mida on mainitud siin ka eile. Mart Ummelas mainis Härra, ära palun teeme niimoodi ära, sest et sellega seoses on mul küll kõige suurem disklahv üldse, mis on olnud. Ma tulipunktis mõtlesin, ma tähistan punkliikumise kümnendat aastapäeva ja ma sain mikrofoni. Villu Tammekojamehe, Trubetsky ja ma tegin enda arust, no nii geniaalse saatel Tõnn Sex Pistols ja kõik asjad tõin saatesse. No kõik oli tasakaalustatud. Ja siis, kui see oli ju nädalavahetuse saade, esmaspäeval oli veel millegipärast vaikus, aga teisipäeval helistati ja öeldi, et raadio juhtkond soovib teid näha sel kellaajal selles kohas. Ja kui ma läksin sinna kabinetti ja seal istusid mingisugused inimesed, keda ma ei tundnud, üks oli komsomolimägi ka, seda ma enam tundsin seal linna komsomolikomiteest. Ja siis, kui nad võtsid mind, no nii ette kuidasmoodi ma olen väärkasvanud tänu sellele, et ma lääne muusikat kuulan ja vot siis oli küll see disklahv päris pikk, mingisugune kuu aega. Ja ega ma muidu ei oleks eetris, ei pääsenud keegi kolleegidest lihtsalt jäi haigeks ja siis öeldi, et tule nüüd eetrisse tagasi, aga vaata, et sa sellest õppinud nüüd tulipunkt on väga valusalt mul hinges, aga samas muidugi on ka väga hea, sest me tegime seda ju ikkagi koos toredate kolleegidega ja mitte ainult tuli. Tegelikult oli vikerraadios väga palju selliseid eriprojekte AP raadiot, suveraadiot, mis algasid kell 11 ja läksid hommikusse välja. Ja kui sa siis sõitsid hommikul kell kaheksa koju. Aga see oli täielik autopiloot, aga Sännitud terve öö eetris, see oli suur seltskond, kes valmistas süüa ja kes võttis telefone. Aga see oli selline melu, see kestis mingisugune nädal, kaks, aga, aga, aga vaat mälestused nendest asjadest on jäänud siiamaani nüüd praegu öelda, et teiega üks niisugune asi kaasa ei tee selleks, et vahepeal lihtsalt asjad ära. Aga noorest peast ei väsinud midagi ja, ja noh, neid eriprojekte saab samuti. Ja sõnaga Ta on nii, et üks nende aegade jooksul on ikka juhtunud nii ühte kui teist ja, ja olen saatesse hiljaks jäänud, kuigi noh, nagu sa panid meelis tähele täna siia ma millegipärast olin peaaegu tund aega varem. Aga ükskord vikerkaja tehes oli küll nii, et noh, kõik oli valmis tehtud, mul oli foonikasse lindid viidud, diktorile oli visatud uudised, et ta juba saaks rahulikult lugeda ja ma tahan lihtsalt korraks toimetusse. Istun, et noh, mingi kümmekond minutit on aega, muusika mängib raadio, kuulad, kuulad, et kõik on nagu korras ja kuidagi kell ei liigu ja ei liigu ja siis tuli mingi telefonikõne, ma räägin ja räägin ja räägin. Ja siis äkki läheb uks lahti ja Foonika tüdruk tormab sisse. Hull, kus sa oled saada juba 10 minutit käib. Raadiomajas olid kõik kellad jäänud seisma ja ma mõtlesin küll, et mis nüüd järgmine päev juhtub, aga, aga siis oli hommikuti putkad ehk koosolekud, seal oli öeldud. Viker Kaja ei töötanud see päeval mitte Moskva aja järgi, vaid Eesti Raadio aja järgi ja Eesti Raadio aeg lihtsalt veerand tundi seisis. Nii et ka selliseid asju on juhtunud ja, ja kui rääkida, et jääda jutustama seda, mis kõik on juhtunud, siis ilmselt me lõpetame alles siis, kui vikerraadio sünnipäev kätte jõuab. Aga Moskva korraldusi jõudis ka sinuni või? Mis minuni jõudnud, mingeid Moskva korraldusi. Ainukene korraldus oli see, et kui sa tahad ellu jääda ja sinu programmid edasi lähevad, siis sa pead ikka aeg-ajalt mõne venekeelse looga mängima ja vaat need venekeelseid lugusid siis, kui üleliidulise raadiofondist saabus siia, siis sa neid kuulasid. Sest need on, mida ma olen küll halba teinud, et ma pean nendest hingi asja välja valima. Aga ma leidsin siiski mingisugused laulud, mis mulle endale ei tekitanud sellist äratõuget, et ma keeran kohe raadio kinni, muslima komajevitne mõned lood naha püüdsin ka omal ajal panna sellist programmi kui nagu vikerraadiovõistluskontsert. Aga, aga noh, ei suuda ju must Himma võistelda seal ansambliga Hollis või seesama Tremelous midagi, nad sai lihtsalt rohkem hääli ja siis raadio juhtkond ütles, et eiei ebavõrdset võitlust meie ei pea. Võitlus selliselt ei, mina mingeid korraldusi otseselt ei saanud, see kõik käis läbi ikkagi toimetajate, aga toimetajad olid mul selles mõttes väga toredad. Suhtusid mõistvalt ja saime tegelikult nendega hästi läbi, mulle kõige rohkem kahju sellest, et keskne programmi aegadel me tegime ikkagi Tõnis Erilaiuga väga, väga palju haiget Helgi Erilaiule, kes käis siis sellel viienda korruse trepi peal nutmas, kui ülemused teda riidlesid, sest noh, meid ei saanud otseselt riielda, sest me ei olnud kumbki raadioga seotud töölepinguga, me olime välisautorit, me olime väga väärtuslikud, kes täitsa 100 protsenti ja ka eetrit, aga ilmselt oli ka meil mingi muu väärtus, kui ainult see protsendi väärtus. Aga selle võrra siis ikkagi vabamad käed. Natuke vabamad käed küll, aga sa pidid seda piiri tunnetama ja kui noorest peast mõnikord seal piiri tunnetamine on raske, siis aeg õpetas ja, ja noh, ütleme niimoodi natukene omad vitsad peksid. Sa hakkasid mõne aja pärast päris hästi seda piiri tunnetama, aga ülemused tulid ja läksid siis sa pidid jälle uuema ülemusega Harjumaa, mida tema tahab. Noh, ütleme eks ta on selline noatera peal käimine natukene nagu oli. Ma ei mõtle mitte muus mõttes kui just nimelt muusikalises mõttes, sellepärast ju seda lääne muusikat tuli, sa tahtsid ikka seda järjest rohkem tutvustada ja tutvustada. Aga sa pidid sinna kõrvale saama ka mingisuguseid venekeelseid ansambleid ja, ja mis muidugi päästis päris palju oli muidugi sotsmaade muusikasse, et ikka hea otsimise korral läksid ikka plaadipoodi, nauding oleks selline plaaditund, et heliplaadipoes olid head sõbrannad ees, nad andsid neid sotsmaade plaate ja noh, sealt sai ühteteist leitud. Nii, nii see elu käis omal ajal. Aga mismoodi hoiti sidet auditooriumi kuulajatega praegu on väga lihtne, tuleb meile e-kiri postkasti või kommenteeritakse, helistatakse saadetesse, aga, aga omal ajal, missugune see side kuulaja? Tegija vahel oli, põhiliselt olid kirjad ja need kirju on mul muidugi päris palju, alles siis oli mingi aeg, kui luba vaata et võis helistada, mitte otse-eetrisse nagu praegu kahjuks helistan vaarmanni ei ole midagi, siis oli mul sellised telefonipoisid, kes võtsid telefoni, muide. No nii, nii traagiline kui see praegu öelda ei ole, aga ta vähemalt ise ei häbene seda. Üks minu telefonipoistest oli minu grupivend Sven Grünberg ja tema oma kui koolikaaslasega, kes hea meelega keskeprogrammis ja võttis telefoni vastu ja siiamaani, kui kokku saame, mäletab, oi, tead, kus need olid ajad. Ma ütlesin, no oli ta iidolid ajad. Et ikkagi põhiliselt kirjad ja eks omal ajal ju, mille pärast see keskne programm äratas ka tähelepanu. Et kui kirjade toimetusse tulid põhilised kirjad sellest, et noh, kuskil kraan tilgub või WC on umbes siis äkki hakkasid tulema kirjad. Oi, me tahame seda teist, see programm on nii tore. Ohoo, tähendab kuulaja kuulab ja tõepoolest keskprogrammi tekkega tekkis plahvatuslikult juurde kuulajaid. Sest ega öösel noh, mis sa ikka teed, kes televisioon lõpetas oma saated ära, kõik oli tumm, kuulad raadiot ja, ja see, kui sa raadiokuulajaga suhtled, otse sa ei pea mitte ütlema, et noh, nüüd kuulaks pilve taha varju vaid vaid see meeleolu ja kõik, kõik see muusikavalik ja need külalised, kes käisid. No see oli hoopis teistmoodi ja siis, kui kirjutati, ahah, kui kirjutati, siis on juba hästi. Meie intervjuu aeg hakkab praegu otse lõppema, ma näen ka kellani. Olen päris päris, rääkida oleks palju ja ma saan aru, ma saan aru ja oleks põnev kuulata ka, aga meil on veel teisi juttegi tänases saates rääkida. Lõpetuseks üks lugu päris uuelt plaadilt. Vanalt tegijalt. Jah, sest minu üks selline projekte, mida ma praegu teen loomingulise juhina on oma hea sõbra Jaak Joala laulupärandi väljaandmine plaatidel. Ja just kevade alguses ilmus kolmas plaat, et vaat kus Jaak on koos ansambliga radar, mille ta kutsus ellu kui oma supergrupi ja selle plaadi pealkiri on minu elu. Aga sellelt plaadilt ma tahan mängida mitte nimiloo, vaid loo, mis tegelikult on pealkirjaga tuttav tango ja las olla siis tuttav tango nagu nendele raadiokuulajatele, kes võib olla täna mind eetris kuulates tulid mõnele nooruse mälestusele, keskel programmi või vikerraadioaegadest ja minul oli igal juhul teiega väga meeldiv kohtuda üle nende aastate. No ega need aastad nüüd nii väga palju ei olegi otse-eetris ja oma saadetega olnud. Aga ikkagi oli tore kohtuda ja ma võin öelda päris kindlalt, et minu elu ilusamad aastad ajakirjanduses on möödunud just nimelt vikerraadios. Raadios, kus ma olen kasvanud, kus ma olen sirgunud jaga vanaks. Ja noh, aitäh tulemast saatesse. Raadio raudvara Olavi Pihlamägi, kauaaegne välisautor. Nii, aga nüüd jätkame huvitaja saatega ja meil on külas Birgit Püve. Tervist. Tere Meelis. Ma ei tea, kas raadiokuulaja su hääle tunneb ära. No karta on, et ei tunne. Ehk mõni ikkagi tunneb, sellepärast, et sina oled teinud huvitaja saadet suviste huvide nime all, siis kui me alustasime selle projektiga ja sina olid selles esimeses meeskonnas või siis tiimis ja, ja terve suvi oli ikkagi hulk saateid. Ja kõva terve suvi. Kolm kuud Esmi. Missugused on sinu mälestused sellest perioodist, kui sul siis tekkis võimalus harjutada natukene ennast ka mikrofoni ees ja olla lisaks siis oma teiste ajakirjanduslike tegevuste kõrval kavid raadius. See oli väga põnev aeg selles mõttes, et, et ma ju koolis olin tegelikult raadiot natuke õppinud, aga mul puudus igasugune raadiokogemus ja, ja ma hakkasin kohe otse-eetrisse saateid tegema. Ma mäletan, et alguses oli kõva närv ja siis ma ikka mõtlesin, et et kuidas, et inimesed ikka lähevad otse-eetris, et kes oled ikka kell 10 hommikul kuidagi ennast maandavad või mismoodi see on, et sellest otse-eetri närvist lahti saada, et selle tänava mõtlesin. Aga muidu oli hästi põnev ja mulle meeldib see mõte, et raadio on omamoodi maagiline, et minu enda tegevus on ju nüüd visuaalses pooles, aga raadios sa pead oma kujutlusvõimet selleks, et heliga ja kõigega ja häälega edasi anda see, mis, mis muidu on ju meil visuaalses maailmas nagu nähtav. Aga see on selles mõttes väga hea kombinatsioon, et sa oled fotograaf. Et just nimelt, et teha fotosid vihasta pildilist poolt ja, ja siis võib-olla luua oma häälega ka kujutluspilte. Just just täpselt, et selles mõttes mulle raadio tundub endiselt väga-väga inspireeriv ja ja seal on see müstiline element sees, et, et heli peab andma edasi kõik pluss kujutlusvõime. Me läheme vastu vikerraadio 50.-le sünnipäevale ja meenutame ka kõiksuguseid juhtumisi ja absusid, ma ei tea, kas sa mäletad oma sellest oma kolmest kuust ka midagi huvitavat. Ja mul oli üks juhtum, kus noh, ma olen olnud ka ikkagi väga muusikalembene inimene, siis ma tõin kaasa oma oma muusikat ja me mängisime ühte pihta piirko lugu. Vöödi, kus siis vahepeal on linnulaul pikalt on selline hästi tore selline linnulaul suveaeg, ma mõtlesin, et oh, võtan seal Logaza ja siis helirežissöör, kuna linnulaul läks hästi vaikseks keeratud hästi tugevaks, aga laul läks edasi ja see oli selline üsna rokilugu. Nii et ma arvan, et võib-olla vanemad vikerraadio kuulajad ehmatasid, kui see linnulaul lõppes ja lugu hoogsalt edasi läks. Ja pärast mulle siis muidugi ka öeldi niimoodi leebelt soovitati, et võib-olla ikka kasutad seda muusikat, mis meil siin arhiivis on, et ei võta kaasa enda muusikat. Eks ole, ühel on see lubatut, ei, seal ei ole lubatud, eks see nii käib siiamaani. Olavi pihlamägi on see, kes alati oma muusikaga on võinud tulla ja saanud tulla. Kuulajad väga tänulikud olnud, aga räägi natuke oma tööst praegu, et sa oled siis fotograafiga, sa oled vabakutseline, kuigi sa oled olnud ka ju tegelikult toimetuse palgal, varem. Ja ma olin pikalt toimetuse palgal ja minu viimane siis amet enne vabakutseliseks hakkamist oli fotod aimata, et et minu, ütleme viimaste aegade töö on otseselt sellise visuaalse poolega seotud pildilise maailmaga. Ja praegu ma olen siis vabakutseline ja laias laastus minu elu jaguneb siis nagu kaheks või töine elu. Et kus ma tegelen oma isiklike projektidega ja siis selle igapäevase tööga, mis on siis ka tellimustööd tööd ajakirjadele, teinekord välismaa väljaannetele, et selline laias laastus kaheks. Ja sulle meeldivad inimeste näod, ma olen aru saanud. Ja mind kuidagi tõmbab portreefotograafia, see on nagu, see on alati niimoodi olnud ja inimestest ma ei saa üle ega ümber. Sul on praegu ka näitusi üleval. Näitusi üleval hetkel vist isegi ei ole, aga on kohe tulemas mitmeid näituse, et see aasta on üsna üsna tihega näitestamata sõja. Räägi nendest, üks tuleb väikses Kihnu muuseumis maikuus. Et ma just selle nädala alguses saabusin Kihnust, et tegin seal edasi seda projekti ja ma püüan siis kõrvutada kuidagi sellist nagu looduse võimsust siis inimese kirevusega või mida inimene inimene on loonud ja mida see loodus on loonud, et panen need kaks sellist poolt kokku ja proovin leida mingi sellise sümbioosi visuaalselt. Ja siis aasta lõpupoole tuleb linnagaleriis kus ma siis portrateerinud pagulasi, kes on Eestisse jõudnud või kes siis ootavad oma elamisluba, mis on selline nagu ooteaeg nende elus, mis võib kesta vahepeal aastaid. Ma usun, et kõik inimesed on püüdnud pilti teha ja on inimesi, kes kes näevad, et ei tule välja, eks ole, et teed küll inimeses pildi, aga tahaks nagu uuesti teha või mis on need sinu nipid, kuidasmoodi, sa saad tõesti hea ilusa portree, millega see on ka rahul, kellest siis seda pilti tehti? Oh, ohoo, ma ei tea, see on niivõrd individuaalne, et esiteks sõltub sellest, et milline see portree on selle jaoks, kes seda vaatab, ilus, mõne jaoks naeratava portree mõne jaoks tõsine inimene, tema olemus. Et minule meeldivad sellised teatavas mõttes olles küll poseeritud. Aga olemuslikud portreed, aga, aga sellist ühtset nippi on väga raske anda, võib-olla ikkagi. Luua see selline eriline moment nii pildistatava kui ka või siis modelli vahele, et seal peab midagi tekkima, siis tuleb selles pildis ka see olemas võib-olla välja, et, et mingi mingi energia või mingi eriline hetk peab tekkima, siis on nagu suurem lootused. Pildis on midagi, mida võib-olla nagu tavaliselt kohe märka. Mõni inimene läheb ilmselt närvi selle peale, kui teda hakatakse pildistama ja siis veel sättima kuidagimoodi ja tekib selline mingi pinge. Ja mulle endale ei meeldi üldse kaamera ja tohutult kehvasti. Väiksena nutsin kui fotograaf lasteaeda tuli, mulle üldse meeldinud olla kaamera ees. Aga, aga see, see on jälle fotograafi töö luua see keskkond, et inimene usaldab sind ja kui see pinge on maas, siis seal tuleb kindlasti ka midagi olemuslikku. Kui sa pildistad, kui kaua see võtab aega, et teha üks hea portreepilt sa teed mitu, muidugi, kindlasti, aga pärast. Ja et see sõltub inimesest, mõnikord tuleb väga kiiresti, inimene tunneb ennast hästi ja teinekord peab ikkagi väga pikalt selle hetke nimel töötama, et inimene laseks tõesti need nii-öelda kihid maha, oleks tema ise tunneks vabalt, suudaks ka nagu keha nii öelda, lõdvaks lasta, et teinekord võtab see ikkagi pikalt aega, võib ka tund aega võtta, et kuni see lõpuks näed, et sealt hakkab midagi tulema. Samas ei tohi inimene ära väsida, ära väsib, siis ei ole ka midagi teha. Aga kuidas sa suhtud sellesse, et noh, väike meik ja niimoodi, et või peaks olema loomulik see inimene Mina eelistan loomulikku, aga sõltub, kui tegemist on ametiportreega, siis selline jumestus, et otsaesine nina ei läigiks, see on elementaarne, et sõltub, kuhu see pilt siis läheb. Mis, mis on selle pildi eesmärk? Kui sa oled fotoajakirjanik, siis, siis kas sa oma tööga üritad ka mingit lugu jutustada või mingit sõnumit edasi anda või mis on nagu need asjad, mis sind käivitavad, kui, kui sa saidi lihtsalt klõpsu, sa tegelikult ju vaatad asja veidi laiemalt. Jah, et kui on näiteks fotoreportaažiga tegemist, siis ideaalis võiks seal muidugi fotograafi käekiri kuidagi kajastuda või olla seal pildis midagi enamat kui lihtsalt sa jäädvustus või kajastamine. Kuigi samas ajakirjanduse puhul jällegi ikkagi sa pead taotlema seda objekti, sest et ma siin mõni aeg tagasi käisin lätis pildistamas Ühte äärelinna ühele väljaandele ja, ja seal oli samamoodi, et ma küll proovisin natuke pannast panna ennast piltides, aga samal ajal ma ikkagi pean jääma truuks sellele, mis on, tegelikult ma ei saa nagu siis seda kaadrit ja ja kõike mõjutada nii palju, et see hakkab juba reaalsust moonutama, et see fotoajakirjanduses seda ei ole võimalik teha. Aga kunstlik kunstilistamates projektides küll. Aga kas see on tõsine probleem ajakirjanduses, et fotograafid nagu lavastavad asju, et, et kui palju selliseid juhtumeid on välja tulnud, et et kõik päris tegelikult nii ei ole, nagu on meile näidatud? No maailma pressifoto konkursil on ju iga-aastase protsent, et hästi palju tõusnud ja tõusmas, kus fotograafid lähevad natuke liiale, töötlusega nad moonutavad, sisu on isegi lavastatud, täiesti lavastatud, asju välja tulnud ja ja on saadud kõva selline disdisklahv nii-öelda. Aga, aga ma arvan, et et iga tegelikult iga lugu meedias on ju ka ikkagi valikute selline komplekt ja seal on juba osa subjektiivsest ajakirjanikul ka sees fotograaf, samamoodi saab rakurssi rakursi valikuga siis määrata, mida ta seal sõnumina öelda tahab. Et seda, see on selline piir, mida, mis mille siis südametunnistus tegelikult noh, määrab, et kui, kuivõrd aus sa ise fotoajakirjanikuna alad. Aga nendest projektidest rääkides, mis on siis sinu enda projektid, mainisid seda pagulaskeskust vao pagulaskeskust, kus sa käisid pildistamas. Et missugust lugu sa tahad sellega näiteks jutustada või kuidasmoodi, sa oled selle näituse juures? Aga seal ma tegelikult natuke võtan appi ka arhiivimaterjalid, kuna küla ise või nii-öelda siis endine kolhoosikeskus on huvitav selle poolest, et seal on justkui nagu kaks immigratsioonilainet, üks on see, mille tekitas siis Nõukogude Eesti, kus siis need inimesed mujalt toodi sinna ühte külla et nõukogude aegset kolhoosi ja sovhoosikeskused ja, ja tänu sellele see küla püsima. Ja nüüd, kui meil tegelikult külad jooksevad üsna tühjaks, siis pagulaste abiga on seesama küla uuesti täidetud. Et ma püüan nagu näidata seda kahte reaalsust paralleelselt ja vaadata, et mis, mis sõnum sealt kokku tuleb. Aga inimesed olid seal rahul, et sa neid külastasid. Ja et üllatavalt hästi on vastu võetud ja, ja muidugi ma austan seda, kui inimene ei soovi pildile jääda või ütleb, et, et sa võid mind minust pilti teha, aga jumala eest, et meediasse läheks, et siis tuleb seda austada, aga, aga nad on väga sõbralikud. Võib-olla mängib rolli ka see, et ma olen naisterahvas ja seal on enamus, on ikkagi nagu meesterahvastest pagulased, need võib-olla kuidagi see kontakti loomine on selle võrra lihtsam. Põnev ja Eesti vabariik 100-ga seoses on ka siis üks üks projekt. Ja lõpetan ühe väga pikalt kestnud projekti, mis ongi siis Eesti dokumendid, ehk siis eestlaste portreed, et kokku tuleb 100 sadakond eesti inimese portreed. Ja need on väga põnevad pildid, on nüüd, ma olen ise ka natuke näinud neid, et tõesti huvitavad ja sa oled hästi erinevaid inimkaraktereid üritanud, siis saada piltidele. Jah, ja ma, kui vähegi õnnestub, sinna suvel tahaks natuke maapiirkondades rännata just selle mõttega, et kaasata sellesse seeriasse veel nagu maainimeste portreid, et näidata seda seda poolt ka meist. Kas maainimene ja linnainimene on tõesti nii eri nägu või? No ikka ikka on, et linnainimene on teadlikum ja rohkem selline noh, võib-olla ka stiiliteadlikum ja see kõik paistab naasta teste erinevatest detailidest, psühholoogilistest hoiakutesse, kõik paistab välja, et maainimene võib-olla selle koha pealt on, nagu ta on, ta on lihtne, ta võib-olla ei, ei lavastaja ennast nii paljuga, väliselt see võib-olla isegi rohkem. Mulle meeldib kõik. Et selles mõttes mulle meeldib, kui inimene on tema ise ja ta on huvitav karaktertüüp. Aitäh sulle, Birgit Tüve fotograaf kutsumast. Tore ja tore ka, et sa olid just huvitav saate alguse juures siis, kui me aastal 2006 Suviste Huvide saatena alustasime. Aga tänaseks huvitav saade, lõpetab mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast. Ja ärge unustage siis kodulehekülge, viker 50 punkt ERE, kus on ka hulka Meie ajalugu kirjas ja kõik need inimesed, kes kuulavad meid välismaal. Andke siis ka endast märku, et saame panna vikerraadio, kuulajad kõik maailmakaardile. Kõike head.