Tervist Eesti keele varamu eesti keele monograafiate sarjas on ilmunud teine raamat. Selles käsitlevad teadlased eesti keele hääldust. Esimeses saates nädala eest oli jutu hääldusest laiemalt tänaga intonatsioonist, mille kohta selles raamatus on esimene põhjalikum käsitlus üldse. Saates on Tartu Ülikooli keeleteadlased eesti keele intonatsiooni uurija Eva Liina Asu ja akadeemik Karl Pajusalu ja saate toimetaja Piret Kriivan. Alustame sellest, miks on intonatsiooni vähem uuritud. Ma usun, et just eelkõige see eesti keele kuulus välde on võtnud suuresti 100 tähelepanu ära ja välta, sest tõepoolest ei saa üle ega ümber ükskõik mida sa uurid eesti keele häälduse juures, olgu see siis vokaalid või või, või siis intonatsioon sisse, välde on seal ees ja temaga peab arvestama. Aga mina hakkasin eesti keele intonatsiooniga tegelema just sellepärast, et seda ei olnud keegi eriti uurinud, et see tundus selline intrigeeriv ja selline tühi maa ja siis mida rohkem ma seda hakkasin vaatama, seda põnevam ta tundus. Te jõudsite tegelikult eesti keele intonatsiooni uurimiseni inglise keele kaudu. Nojah, sest ma alustasin inglise filoloogina ja isegi rootsi filoloogina, aga siis mingil hetkel käis nagu see selline selline lamp läks peas põlema ja mõtlesin, et ma olen siiski eestlane, et midagi nagu keeleteadusele mingit panust anda, ma tahaksin ikkagi uurima omaenda keelt ja inglise keel on üks kõige rohkem uuritud keeli maailmas. Ja, ja mind huvitas just eelkõige prosoodia ja inglise keele intonatsiooni on väga palju uuritud erinevate inglise keelevariantide intonatsiooni. Siis mulle just tundubki, et, et eesti keele intonatsioon, mida polnud üldse uuritud, et see on vist see minu minu ala ja inglise keele intonatsioon ja inglise keeleküsilauseintonatsiooni ja siis meil tekib kohe seos, me mõtleme selle peale, siin ongi see koht, kus inglise keel on eesti keelt mõjutanud. Noh, võib-olla tõesti jah, sest ma just mõtlesin, tuli meelde üks selline suurem projekt, mida tehti 90.-te aastate lõpus, siis alustati Inglismaale, see oli inglise, briti, inglise keele erinevate variantide murrete intonatsiooniprojekt ja seal selle projekti raames üheksat erinevat piirkondlikku murret Inglismaal. Ja vaadati siis küsilausete intonatsiooni ja siis loetud lausete intonatsiooni. Ja seal oligi just huvitav see, et ikkagi küsilaused olid siis kõikides nendes piirkondades jah, tõepoolest valdavalt hääldatud tõusva intonatsiooniga välja arvatud siis tablinis, mis on siis iiri Inglise keelt rääkiv piirkond. Nii et võib jah, võib-olla tõesti, et on eesti keelde tulnud kõige selle inglise keele mõjuga on tulnud need tõusvat intonatsiooni natukene sealt. Aga oma intonatsiooni, Malle, meil on palju rohkem, et selles mõttes ka õpetamise. Ma olen ikka öelnud, et nii nagu sõna väldete puhul me võime rääkida, et meil on nagu kolm põhiväldet, aga siis meil on seitse erinevat tüüpi. Nii, tegelikult saab ka intonatsiooni puhul öelda, et meil on sellised kolm põhilist erinevat intonatsiooni tüüpi ja siis tegelikult seitse erinevat intonatsiooni malli, millel on keeles oma roll. Jah, ja ma tegelikult tahtsin sinna tõusva intonatsiooni kohta veel seda juurde ka lisada, et see tõepoolest ei ole minu meelest üks nendest põhilistest intonatsiooni mallides, teda esineb aga ikkagi üllatavalt vähe ja teatud tekstides ütleksin mina, et ta on pigem tõesti piiratud jälle mingisuguse teatud kõnesituatsiooniga võib olla näiteks nooremad inimesed, kes siis nagu omavahel räägivad või siis mingisugune selline Plus valmistatud esitlus näiteks kus võib-olla lauselõpud lähvad üles. Aga Tartu Ülikoolis koguneme suurt spontaanne kõnekorpust ja siin mõned aastad tagasi meest vaatasime, milliseid erinevaid intonatsioonimalle seal esineb ja see oligi just üllatav, et tegelikult oli tõusvat intonatsiooni selles, vähemasti selles materjalis, mida me tookord analüüsisime, väga vähe. Nii, aga mis need Kolm intonatsiooni malli siis on ja kuidas need kõlavad? Kõige tavalisem intonatsioon eesti keeles on siiski langeb, et meie hääl liigub lihtsalt üles-alla ja see ongi siis selline tõusev, langev tõuseb, langeb lõpp, läheb jälle täpselt ja siis lause lõpus hääl langeb enamasti. Et see on sisse langev. Aga nagu ma mõtlesin praegu, et kõlaks kui, kui selle sõna langeb juures hääl hoopis tõuseks. Ja mulle tundus, et ma ei saagi täheldada kuidagi seal ja siis on sisse tõusev intonatsioon tõusev, võib-olla küsimuste puhul jätkuen intonatsioonina, eks vahel jääb meil hääl. Hääl jääb niimoodi üles, kui me tahame näiteks jätkata loetelud loetelude puhul võiks siis kõnevoorude jätkamise jätkamist, siis signaleerib see, kui me häält ja siis ei vii alla. Vatihääl jääb nagu niimoodi üles. No ja mõnikord on eristatud ka sellist ütleme, järsult langevat ja siis nii-öelda aegamööda langevat intonatsiooni või suhteliselt püsivat intonatsiooni. Ja siis selle langeva kõrval võib siis tõusva kõrval on siis üheks malliks ka selline kõrgelt nagu madalale langeb. Et kui nüüd intonatsiooni analüüsida, siis kõige tähtsam on alustada just nendest prominentsetest või siis nendest kõige tähtsamatest rõhulistes tsilt juppidest ja siis vaadata seda, mis toimub nende rõhuliste silpide piires. Kui kõrge on see hääletoon nende rõhuliste silpide piires enamasti siis eesti keele rõhulised silbid on suhteliselt kõrge hääletooniga, millele siis järgneb langus. Või siis, kui see rõhuline silp on madal, siis võib siis järgneda siis tõus näiteks tõusev. Ja siis on ka selline mall, kui siis toimub nagu selline alla astumine siis kõrgelt rõhutult silbilt selline alla astumine madalale rõhulisele silbile nagu näiteks tuuli ja meri, meri, et see on nagu sinna alla astutud tuuli ja meri. Ja tihtipeale kui mina olen nüüd analüüsinud seda loetud kõnet, siis ta tihtipeale ongi sellistes jaga pärast jaad, et siis see on nagu mingisugune lõpetatust signaliseeriv siis võib-olla selline mall või siis loe arutelude lõpused, palun too mulle muna, piima ja sinki ja siis ma jälle nagu astun sealt alla. Et me ei mõtle selle peale, kui me räägime muidugi kunagi Ilse Lehiste väitis, et selline intonatsiooni mall seal kõrgelt alla astuv madalale alla astub, on vene keele mõjutustega tulnud eesti keelde. Aga noh, selle ma ei, ma ei oska selle peale midagi eriti kosta. Et huvitav oleks lihtsalt võib-olla analüüsida siis võib-olla vaadata, kas vene keeles on mingit taolist intonatsiooni mallimi, siis võiks tõesti mõjutada eesti keele intonatsiooni sellelt poolt või siis Ja siin need piirkondlikud erinevused. Et kas siis võib-olla tõesti seda erineb rohkem sellistel aladel, mis puutuvad kokku vene keelega? Et kas on rohkem ida pool aga siiski tundub, et saarte murdeski on need põhilised intonatsioonimallid ju samad. Kuigi seal on siis need piirkondlikke erinevusi lihtsalt. Lida jällegi sina oled uurinud täpsemalt. Lehiste väide just oli tookord, et seda kindlasti ei esinenud, siis kui tema oli noor ja elas Eestis, et see on midagi sellist, mis oli siis nõukogude ajal siis lisandunud nii-öelda selle eesti keele prosoodia selline mailis. Aga selleks jälle siis võib-olla tuleks analüüsida mingeid varasemaid lindistusi, siis intonatsioon on tulnud meile ikkagi väljaspoolt inglise keelest ja vene keelest. Nii me saame öelda, et kindlasti ma arvan Ka enne on ka ikka midagi olnud. Keele prosoodia leiab, saab ju mõjutusi ka naaberkeeltest või siis keeltelt, millega ta kokku puutub. Raamatus on intonatsiooni nimetatud ka kõne meloodiaks, aga et meloodiad tabada, seda edasi anda, selleks peab inimene viisi pidama, millest siis nüüd keele välja hääldamisel on, kas me kõik suudame ühtemoodi neil intonatsioone tajuda ja edasi anda või mitte? No mina arvan küll, see kõnemeloodia on vast lihtsalt sünonüüm intonatsioonile, et võib-olla seda kasutatud, et selleks, et võib-olla inimesed saaksid paremini aru või lugeja lihtsalt saaks paremini aru, mida mõeldakse intonatsiooni all. Aga jah, eesti keelel on ka intonatsiooni puhul ka piirkondlikud erinevused, kindlasti siin Karl rääkis ennem väldete piirkondlikest erinevust. Väldete puhul, aga ka intonatsiooni puhul on just nimelt see Lääne-Eesti ja saared väga huvitav piirkond, et seal on kindlasti huvitavam intonatsioon kui ütleme siin Ida-Eesti puhul, ma arvan Rohkem vaheldust on ja on ka teatud ikkagi kindlalt sellised erinevad jooned, et seda laulbust on rohkem keeles. Seda laulvuse ja siis seda on ka nüüd seal püütud. Nüüd kui me räägime jälle teiste keelte mõjudest, siis seal on püütud seda jälle rootsi keele mõjudega seletada. Aga noh, seda on nagu võimatu nüüd jälle täpselt kindlaks teha. Aga on ju öeldud, et igal Eesti suuremal saarel on, on erinev intonatsioon. Jah, Kihnu ja Saaremaa oma erineb täiesti tuntavalt. Vägagi, ja noh, eestlasele võib-olla tõesti on see Saaremaa intonatsioon. Ma arvan, et kõige tuntum, et et saarlasi ikka tunneme ära selle järgi, et ta jäälda õõd ja et kuidagi laulab niimoodi naljakalt või noh kuidas saab olla rootsi keele mõjuks rootsi keel? Ma ei ütleks, et pani väga laulev keele No ikka on ja kui Peeter ojade Hääldati seal ju teinud oled, tead endi? Nellidelt ikkagi Rootsi Rootsis. Keele selline stereotüüp on ikkagi väga ja mitte ilmselt ainult Peeter Oja, ma olen kuulnud näiteks inglasi rootsi keelt järele tegema, see on ka ikkadeline la la la Ta on nagu rootsi keeles on sõnatoonid, nagu ma ennem mainisin siis sellega on siis seletatav nende poplaulude edu. No ja jah, aga muidugi need sõnatoonid ka ei ole seda toonidele selles mõttes, mis nad on näiteks balti keelte nimede esimene, teine aktsent, et seal see teise silbi erinev hääldus, et aga mis natuke ka eesti keelega kokku lähevad, mõlemast silbid on olulised. Nojah, et ta on kahesilbilise sõnal ja sul seda sõna toonis on siis see toonikontuur rootsi keele sõnatoonide puhul. Ja seal just sõltub see, et kus sul see toonikontuuri tipp või see kõige kõrgem punkt on siis et kas on siis see tooni ühe puhul, on ta siis natukene eespool ja toon kahe puhul on siis natukene nagu hilisem see titt. Ja eesti väldete puhul on tegelikult niisamuti, et toonikontuuri realiseerub kahesilbilise kõnetaktis. Kolmas välde, kus esimene silp on väga pikk, siis langus hakkab juba esimeses silbis esimese silbi keskel või esimesel poolel, nii et on juba esimeses silbis tajutav. Aga esimese ja teise välte puhul on see meloodia langus siis nagu kahe silbi piiril. Nii et, et siin on ka nagu Rootsiga päris hea võrdlus, tegeleda. Nojah, jah, et siis me tuleme jälle tagasi selle balti areaali juurde, et me saame tegelikult võrrelda neid keeli, mida siis kõneldakse seal balti balti mere areaalis. Ja noh, ma olen ise vaadanud natukene Saaremaa intonatsiooni kontuure, võrrelnud need siis Tartu omadega ja seal ma leidsin ka selle, et need et toonikontuuri tipud olid Saaremaal oluliselt hilisem, kui oli Tartu murdes või noh, Tartus noortekeeltes need olid suhteliselt noored naisterahvad, keda ma lindistasin. Ja, ja see võib olla siis ka annab siis sellise tajutava sellise laulvuse kõla. Võib-olla need hilisemad tooni tipud siis saare intonatsioonis, kui palju on põlvkonniti, te mainisite praegu just põlvkonniti, kas eesti keele intonatsioon erineb ja kui palju on näiteks eesti keelt juba mõjub see inglise keele intonatsioon? Seda oleks tegelikult väga huvitav uurida, et tegelikult niimoodi ei olegi keegi uurinud, et ma arvan, et see võiks olla üks järgmisi projekte. Et mida vaadata just näiteks põlvkondadevahelist erinevust rohkema, ilmselt uuritud vältekasutust põlvkondade vahel. Üks asi, millest ma võin rääkida, on Kihnu puhul, sest natukene vaatasin kihnu keeles on väga huvitav intonatsiooni mall, mida ei esine üheski teises eesti piirkondlikus murdes ja see on selline, tõuseb, langeb, tõuseb ja esineb ka ühesilbiliste sõnades. Näiteks küll ütlevad nad vastuseks, kui nad ütlevad jaa. Ta on vist nii kahe tipuga. Nii et seal, sest see intonatsiooni kontuur näebki selline välja selline nagu merelaine. Ja see siis võib-olla on ka, mida me tajume, kui me kuuleme kihnlasi omavahel rääkimas, et see kõlab kuidagi laulvalt. Aga seal on tegelikult muutust põlvkondade vahel vastupidine, et mida nooremad, seda vähem seda laulvust on, sest no noorematel on lihtsalt kirjakeele mõju suurem, et see, et neid eripäraseid murret intonatsioone säilitada, et see on ka üks väga oluline asi, et jah, siin siiski mulle tundub, et ka intonatsiooni puhul tervik, kuna ei ole ikkagi mitte tendents sellele, et, et neid kuidagi rohkem juurde tekiks, vaid pigem vähemalt piirkondlikke eripärasid järjest kaob ära. Et selline nivelleerumine, tasandumine nii nagu paljus muus on ka häälduses näha, siis see nagu ühtlustub ühtlase Tegime ära, et sellesama, selle, selle tõusva langeva tõhusa kihnu keelekontuuri puhul ka, et vaatasime seal kolme erineva põlvkonna kõnelejaid. Et osad, kes seal olid sündinud vanematest lindistused, mis me saime kätte aastal 1900 umbes siis keskmine grupp oli sündinud umbes aastal 1935 ja siis need nooremad kuskil pärast 1009 seitsmekümnendat aastat. Ja lihtsalt otsisime seda intonatsiooni malli, siis nendest lindistustest vaatasime kahtekümmend üht erinevat kõnelejat, nii et päris suur mahukas töö oli seal. Ja sealt tuligi välja, et nende noorte kõnelejate keeles enam ei esinenudki seda tõusvat langevat tõusad kihnu kontuuri. Aga samas need vanemad inimesed siis kasutasid seda väga tihti. Siis Eestis piirkonniti, intonatsioonimallid ühtlustuvad aga eesti keeles tervikuna tegelikult tuleb nagu juurde, kui see inglise keele mõju Ma ei ole selles kindel, väga lihtne on öelda, et see on inglise keele mõnusam vene keele mõju. Aga me peaksime ja ikkagi rohkem siis ka vanu lindistusi vaatama, et et keeles ikkagi ajalugu on alati ka palju mitmekesisem, kui me ette kujutame. Ühesõnaga, meil on intonatsiooni mall rohkem kui üks kolmest, oli juba juttu, aga mingi number seitse. Kolm põhilist, aga siinsamas eesti keele häälduse raamatus. Kui ma nüüd õigesti mäletan ka Eva Liina toob sellist seitse intonatsiooni malli, millel on siis ikkagi keeles erinev funktsioon. Jah, siin selles siit raamatust leiab ka tabeli, kui siis näha eesti keele erinevaid tooniaktsendid. Ta võltsis intonatsiooni, Malle, siis võiks öelda nende kohta. Et, et siin on selline lihtne, kõrge, lihtne madal, aga nende kohta on väga raske nagu eraldi näidet tuua, sest need siis moodustavadki siis osa siis nendest ülejäänud mallidest, et et noh, siin juba mainitud seda, et kõige tähtsam on see langev mall, et kus siis rõhulised silbid on, hääled on kõrge ja siis sellele rõhule silbile, siis järgneb madalsilt ja siis selle toonikontuuri laskumine siis madalale ja eesti keele enamik lauseid siis lõpebki niimoodi. Kas sa lähed täna kooli? Ma lähen täna kooli, et lihtsalt me iga lause lõpus meie hääletoon langeb, enamasti siis on ka selline üles astunud, langeb, mida ma olen siin eraldi mallina toonud ja see on, pigem on see tegelikult selline muster, võib olla, kus siis iga järgnev selline iga järgnev tooniaktsent on siis teisest natukene kõrgemal ja põhimõtteliselt meie lause nagu hääletoon siis tõuseb üldine hääletoon siis tõuseb kogu lause vältel, aga siis lõpuks ta ikkagi langeb sealt kõrgelt alla ja siin on mul üks näide selle kohta. Kas sa värvid ära, aga tüüri ja kiilu lõpus on selline selline hästi hästi kõrgelt laskumine. Kas sa tõesti lähed temaga kinno? Näiteks selline võib-olla selline kerge üllatuse varjund on sellisel mallil või siis me rääkisime siin natuke juba tõusvast intonatsioonist ja siis sellest kõrge algusega madalast intonatsiooni mallist, mis Ilze lähistel väitel on siis vene keeles tulnud eesti keelde. Ja minu nimi on Tuuli näiteks tuulija meri, muna ja kilu. Selline, kus siis nagu see teine sõna siis pärast seda ja tihtipeale sellises ja konstruktsioonis siis on hääldatud väga madalalt. Ja siis veel üks intonatsiooni, Malsin tabeli lõpus on selline kõrge algusega selline alla astun, alla astunud kõrge kui siis vastupidiselt sellele üles astunud lange vale intonatsiooni mallile, siis see siis nagu tuleb trepist alla. Ühesõnaga kogu see lause mitte ei lähe nagu üles, nagu ma siin ennem tõin selle näite sellega seda värviteraga tüüri ja kiilu, kus ta siis läheb üles ja on võib-olla pigem siis natuke sihuke üllatust väljendav. On siis see teine mall, mis nagu astub trepist alla ja lähed üle kivide. Lähed üle kivide, et see niimoodi astud trepist alla. Et teda ka esineb. Aga need ei ole sellised väga, väga sagedasti esinevad. Tegelikult olekski väga huvitav viia läbi üks selline suurem uurimus siis intonatsiooni kohta, vaadata nii neid piirkondlikke erinevusi, võib-olla siis ka põlvkondadevahelisi erinevusi ja siis nende mallide esinemist ja sagedust. Intonatsioon on üks selline nähtus eesti keeles, mida keelekasutaja kasutab, aga ta ei pööra sellele ise absoluutselt, et tähelepanu, et kui me mõnikord mõtleme küll, et kuidas me ühte sõna ütleme või kuidas me ühte sõna kääname. Aga intonatsiooni puhul me ei mõtle enne lause väljaütlemist, kuidas ta peab nüüd lõppema, võib-olla mõnikord mõtleme ka? Ilmselt me ei mõtle, et see on vägagi selline alateaduslik ja sellepärast on intonatsiooni väga raske uurida, et samas on ta siiski väga paljudest erinevatest faktoritest mõjutatud ja et ikkagi kõnesituatsioonist ja ja ka intonatsiooni intonatsiooni mõjutab ju ka see, milline grammatiline funktsioon sellel lausel näiteks on. Et küsilausete puhul võib-olla tõesti on lihtsam intonatsiooni tõsta, siis lause lõpus või kuigi eesti keele puhul ei ole see väga tavaline või siis, kui me tahame väljendada mingit emotsiooni, siis intonatsiooni mõjutab ju ka see, et kas näiteks üllatust või viha või rõõmu või et et seegi on tähtis. Või siis milline on siis selle lause informatsiooni struktuur, et et kuhu me tahame panna siis näiteks selle fookuse lauses, et mis on see kõige tähtsam komponent selles lauses siis intonatsiooni abil saame seda ju ka näidata. Et selles mõttes intonatsioon Ki väga selline kompleksne, kompleksne asi. Aga koolis seda õpetama ei hakata, ei, seda ma küll ei usu. Et see on ikkagi selline loomulik sammas intonatsiooni puhul ka võib-olla siis tõesti, et ma ei tea, kuidas koolitatakse näitlejaid, et või siis diktoreid, et kas kas neile antakse mingisuguseid juhiseid sel puhul, kuidas tuleb intonatsiooni kuidas tuleb intonatsiooniga käituda? Pigem võib-olla lauserütm tõsiselt? No ma ei tea, näiteks ma ei ole nagu, et seda oleks huvitav uurida. Aga tahtsin veel selle emotsioonide väljendamise kohta öelda, et ma siin mainisin seda, et seda emotsioonide markeerimist intonatsiooniga on väga vähe tegelikult uuritud, aga samas on see väga huvitav ala, et paljudes keeltes on seda juba väga põhjalikult uuritud. Et kuidas siis erinevad emotsioonid siis väljendatakse intonatsiooni abil, et üks muu üliõpilasi siin tegi väikese kursusetöö bakalaureusetöö ja siis ta vaatas, kuidas professionaalsed näitlejad väljendasid erinevaid emotsioone ja siis, millised olid need hääletooni ulatus, tus ja kestus. Ja põhitoonikõrgust siis erinevate emotsioonide puhul. Ja sealt tuligi just huvitavad tulemused, et näiteks rõõm ja üllatus ja viha olid siis kõige suurema põhitooni ulatusega. Ja siis kurbus ja põlgus, viis olid siis kõige kitsama põhitooni ulatus, aga aga see oli väga väike uurimus, et Kairi Tamuri on uurinud ka siin emotsioone ja emotsioonide Sis foneetilisi parameetreid ja siis tema on ka natukene vaadanud intonatsiooni sealhulgas, aga siiski on see kõik selline väga väikesed uurimused, nii et see oleks küll üks asi, mida võiks ka eesti keele intonatsiooni puhul uurida emotsioonide markeerimist. Kas intonatsioon mängib põhiliselt siis keeles rolli lause tasandil? No kui me jätame kihnu keele välja? Jah, ikkagi ka kihnu keeles ka ju tegelikult selle enamasti ikkagi jah, intonatsiooni uurija tegelikult ei räägi lausetest, vaid pigem lausungite, sest need on siis need suulise kõne laused nii-öelda et et jah, lausungi tasandil, et intonatsiooni uurimisüksuseks ongi lausung ja lausung võib siis koosneda kas ühest sõnast või siis mitmest sõnast või siis tervest lausest. Aga siis moodustab inflatsioonilise terviku mingil viisil, et kas seal on siis mingi selline mall kas näiteks alla astuv trepist alla astuv mall või siis järjest üles astuv mall või et see on siis nagu üks intonatsiooniline tervik, siis, mis sellele rakendub siis sellele lausungile? Intonatsiooni uuritakse siis maailmas väga tõsiselt tegelikult keele intonatsiooni ja väga palju on eriti uuritud inglise keele intonatsioon ja saksa keele selliste suuremate Ta keelte intonatsiooni ja noh, miks seda uuritakse? Üheks põhjuseks on kindlasti, et näiteks tehistehiskõne või kõnesüntees et siis panna näiteks need kõnesüntees võimalikult loomulikult rääkima, et osa sellel on ju intonatsiooniga, et kui meil kõnesüntesaator räägib, toon sealt, siis see on kahtlemata väga häiriv. Et me peame talle ikkagi õpetama natukene ka intonatsiooni. Eestlane ei räägi monotoonselt tegelikult? Ei, aga ma arvan, et üldiselt eesti keele intonatsioon ei ole samas niivõrd keeruline, niivõrd rikas, kui on ikkagi paljudes teistes keeltes nagu näiteks inglise keeles, kus on siis väga-väga rikas intonatsioon. Väga palju erinevaid malle ja väga suured piirkondlikud erinevused. Aga ei, monotoonselt ei räägi, et meil oligi just see toonsuse nüüd, millest oli vaja lahti saada, ma arvan, eesti keelend puhkus, et see oli üks uuring minu, see lähtepunktiks, sellise eesti keel ei ole monotoonne. Eesti keeles on intonatsioon, mida tasub uurida ja vaadata. Et see oli nagu jah, selleks üheks üheks lähtepunktiks. Aga kes on uurinud intonatsiooni, kui kaua seda on uuritud ja kes on nagu kõige tugevamad uurijad eesti keele intonatsiooni tegelikult hakati uurima juba siin 1920.-te aastate keskel, kui tuli Tartusse tuli foneetikaõpetajaks siis selline inimene nagu Willi Peters, et ta oli sakslane ta tuli foneetika laborijuhatajaks sinna ja tema uurisest prosoodiat ja intonatsiooni. Ja ta avaldas siis kaks üsna või isegi rohkem sellist mahukat eesti keele intonatsiooni artiklit aga kogu tema uurimas, tol ajal oli kantud natuke sellest tolle ajastu vaimust, et natukene sellised vastuolulised positsioonid olid võib-olla tema, tema intonatsiooni uurimise taustaks, et ta võttis just seda intonatsiooni uurimist eelkõige kui antropoloogilisi uurimust, et ta püüdis siis selle intonatsiooni abil siis klassifitseerida eestlasi, et see oli nagu selline valdav, et jagati siis maailma keeled ida ja läänekeel, eks, ja siis eesti keele ta siis liigitas idakeeleks siis Läänekeeled olid sellised natukene sellised energilisema hingamisega ja sellised suurte intonatsiooni ulatustega suurte intonatsiooni muuta tumistega keeled, aga siis need, need idakeeled siis olid natuke sellised väiksemate ula Dustega tasasema meloodiaga ja sellised vaiksemad. Ja siis samamoodi siis kirjeldas ta neid keeli, kui siis ka naiste tüüpia meeste tüüpicis keeledalt siis need ida-tüüpi keeled või siis rohkem naiste tüüpi keeled ja läänekeeled siis rohkem nagu meister, sellised energilisemad eesti keel on eesti keeles legi naistetüüpide jaht siis tema siis tema klassifikatsiooni järgi siis või siis eestikeelses liigitada siis ida-tüüpi rahvaks. Et see oli nagu selline omapärane liigitus. Kas eesti keele keelerühm oli siis tema meelest selline ühtlane katkematu ja siis ei olegi vaja väga palju suurt kopsumahtu, selleks ta ütleski, et eestlastele on tihtipeale siis nõrgad kopsud. Ja noh, kõik see nagu läksime natukene, aga noh, ta märkas päris palju huvitavaid asju eesti keele intonatsiooni kohta, et et võib-olla seda, et intonatsioonimalle ja esine väga palju, et see on kindlasti paikapidav ja ta märkas ka näiteks jätku intonatsiooni olemasolu eesti keeles. Ja huvitav oli see, et ta võrdles siis eesti keele intonatsiooni teiste keelte intenatsioonidega ka mis on jätku intonatsioon jätku, intonatsioon on siis, kui me meie hääliad ei lange siis sinna madalale meie hääleregistri madalale, vaid jääb kõrgele ja Me signaleerime sellega, et me jätkame lauset. Aga kui ma ütlen, mis on, mis on jätku intonatsioon siis mis on jätku intonatsioon ongi see nojah, enam-vähem, ja jah, või siis on tõusev intonatsioon võib-olla jätku intonatsioon iks ka, nii et ta siis nagu tõuseb selle piiri peal ja siis ma näitan, et ma tahan edasi rääkida. Nii et tema töödest oli tegelikult eesti keele intonatsiooni uurimisel kasu. Kindlasti ma arvan, et see on see esimene töö esimene töö, kus siis tehti tähelepanekuid eesti keele intonatsiooni kohta pärast Petersid tegelikult ei olnudki väga palju uurimistöid siis minu meelest ei, alles kuskil seitsmekümnendatel aastatel, siis Kullo vende hakkas uurima eesti keele intonatsiooni ja tegi juba taju katseid ka siis, kuidas siis tajutakse just erinevad lausetüüpide intonatsiooni siis tema eest püüdis kindlaks teha siis milline on küsilauset, et intonatsioon siis võrreldes jutustavate ja hüüdlausetega ja siis nende jätku intonatsiooniga, siis sellest. Kuidas avaldub intonatsioon eesti keele hääldamisel, rääkisid Tartu Ülikooli vanemteadur Eva Liina Asu ja professor Karl Pajusalu. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head kuulmiseni.