No ja ongi peamine meie koondumise koht, raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, sünnimaa on seal aga Isamaa, vaadata mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere. 495.-st Eesti loost saab abi, kui otsida oma juuri välismaalt. Mida ja kuidas on võimalik nii oma esivanemate kui ka kaugemate hõimlaste kohta välja uurida, räägib Geneoloog Fred buss, kes kinnitab, et praegu on just kõige suuremad ja paremad võimalused uurimistöö tegemiseks kui kunagi varem. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kui näiteks osad eestlased pagesid pärast teist sõna-Inglismaale parkerid läksid Inglismaale või Simpsonid, rändasid sajandi alguses välja Venemaale. Kas nende kohta andmete otsimise lähtepunkt, kust nende lugusid uurima hakata on, on erinev või on üsna sarnane? See on ikka üsna erinev, sellepärast et ida poole väljarändamine oli enamasti palju varasem ja sellest ajast on on rohkem materjale arhiiviallikates näiteks ja 20.-st sajandist, kui mindi juba ka lääne poole, on üsna palju rohkem ka trükiallikaid ja siis tänapäeva muidugi ka interneti kaudu leida. Internetist on võimalik muidugi leida nii nii ida kui ka lääne poolt materjale, kuid rohkem on ikkagi läheb, oleneb muidugi maas, kui, kui väga üldiselt öelda, siis näiteks Kanadas on väga raske leida mingeid andmeid Ameerika ühendriikidest, on Inglismaalt on näiteks palju lihtsana Austraaliast. Nii et see oleneb ka riigid. Noh Venemaal on, on nii-nii, kuidas, kuidas juhtub, et seal on päris päris palju oleneb sellest piirkonnast ja noh, Venemaa oli nii suur, et et nende erisused ongi, ongi loomulikud. Peterburi eestlaste kohta on palju kergem andmeid leida kui, kui Siberi eestlaste kohta ja ja need allikat, mida, mida siia on okupeeritud, on ka rohkem ikkagi. Siit eestile lähemalt Peterburi ja Pihkva kubermangu test. Aga missugune on siis? Kõige kaugem aeg, kust me saame või kust me võime konkreetselt teada saada midagi konkreetsete eestlaste kohta Venemaal. Seda teemat jah puudutab ja väga-väga põhjalikult professor Aadu Must oma oma Siberi raamatus, kus siis jah, juba juba 19. sajandi algusest saadik on, on eestlaste andmeid võimalik kui Venemaa arhiividest leida, aga, aga need on sellised andmed, mis, mis on tõesti ikkagi peamiselt sealsetes arhiivides koha peale, et siin Eestist võib leida küll materjale nende väljasaatmise kohta nüüd kirikuraamatutes on mõnikord kirjas, et keegi on välja saadetud tavaliselt kirjutatud saksa keeles, Ferschict ja kohta ei ole mainitud, aga tollal see tähendaski automaatselt Siberisse väljasaatmist. Et selle võib sinna sinna nagu juurde juurde mõelda. Ja seda tehti siis jah, selliste suuremate kriminaalsete kuritegude eest nagu nagu mõrvad või siis või siis hobusevargus oli võrdsustatud ikkagi ka väga-väga raske kuriteoga, et nende siis täiesti saadeti välja ja Siberisse, aga nende jälgi või nende järeltulijad sealt mati süsteemselt, et uurida on, on on üsna üsna raske. Et, et see sõltub muidugi sellest, kui järeltulijad olid, kas nad olid mees, oskas Nad kandsid sama perekonnanime, mida otsida või olid tegemist tütardega, kes, kes abiellusid võib-olla kohalike teiste rahvusest inimestega ja kaitsesid hoopis teisi nimesid, noh siis on see ikkagi väga raske. Kõige kergem on uurida ikkagi neid eestlasi, kes asusid ümber alates 1855.-st aastast, kui selline line massilisem ja, ja juba selliseid külade kaupa Venemaale ümberasumine või talude rühmade kaupa ümberasumine algas. Ja siis on sellest ajast siis ka olemas mõningad Eesti kogudused või noh, vähemalt palvemajad, mis siis kuulusid mõne muu luteri koguduse alla, et nende kirikuraamatuid on, on võimalik leida. Mul praegu meenus üks huvitav juhtum tegelikult, kus pöördus minu poole üks küll saksapärase, aga eesti nimega suguvõsa kohta andmed sooviv inimene ja, ja ütles, et tema ma ei tea, kas tema puhul tegu vanematega või vanavanematega, kes siia 43. aastal Eestisse tulid ja ta ei teadnud, millal nad olid Eestisse läinud, aga nad olid eestlased, Nad olid luterlased rääkisid eesti keelt ja, ja nad olid tal olnud siis teisel pool Lämmijärve Venemaa poole peal. Ja kui hakata uurima, siis selgus, et need andmed on ilusti Räpina kirikuraamatutes kirjas Mehikoorma abi koguduses ja seal oli eraldi osad Venemaal elanud eestlaste kohta ja, ja selle suguvõsa, aga noh, ma ei olnud võimalik uurida nii kaugele, kui, kui saab, aga vähemalt juba 1700 neljakümnendatel aastatel olid nad Venemaal, see on ikka päris hästi juba. Jah, ja, ja käisid Räpina kirikus, need lihtsalt käisid üle järve ja Räpina pastorid panid nende andmed kirja, Nad olid luterlased. Aga Eestisse jõudsid need alles 200 aastat hiljem, ehk siis 1900 neljakümnendatel. Miks sa Räpinast kest uurima hakkasid? Sellepärast anud elasid teisel pool seda Lämmijärve, kus kõige lähemäe luteri kirik oli Räpina ja sealt sealt need andmed läksid omavahel kokku. Et Räpinas ongi kohe eraldi kirikuraamatud Venemaa külade kohta nad ongi peetud kohe eraldi ja enama siis Mehikoorma abi koguduses olid siis need Venemaal elavad luterlased kirja pandud. Ja nende kohta siis on, on arvata, et nad läksid sinna juba pärast Põhjasõda, teised pole seda Lämmijärve ja elasid kogu aeg seal oma eesti küladena ja olid eestlased ja luterlased, aga Eestisse jõudsid alles siis ja pärast või teise maailmasõja käigus siis kui saksa okupatsiooni ajal, siis nad noh, võib-olla, et küüditati, et see ei olnud päris vabatahtlik, tuleks siis 43. aastal, mis, mis seal toimus. Aga, aga need, jah, neid neid andmeid võib, võib leida Venemaal elavate eestlaste kohta juba 18.-st sajandist, aga, aga antud juhul eesti kirikuraamatutest. Et siis Need, kes, kes olid eesti kogudustes kusagil tähendab luteri kogudustes Eestis nende kohta on päris head andmed loomulikult kirikuraamatutes, aga neid on säilinud suhteliselt juhuslikult, Venemaa oli enamasti jagatud siis kahte konsistooriumi piirkonda oli Peterburi konsistooriumi piirkond, mis oli siis ütleme siis läänepoolne Venemaa ja Moskva konsistooriumi piirkond, mis ulatus kuni kuni siis ida poole, nii kaugele, kui sai Peterburi konsistooriumi fondis Peterburis Venemaa riiklikus ajaloo keskarhiivis on, on säilinud selle konsistooriumi fondis nende kirikuraamatute dubletid alates aastast 1833 kuni 1885. Ja nende jälle küll säilinud kõikide aastate kohta, aga, aga siiski päris päris palju on olemas. Nii nagu ka Eestis peeti topelt kirikuraamatuid 1834.-st aastast alates üks eksemplar saadeti konsistooriumi teine eksemplare kogudusse, et üks alles oleks kindlasti. Ja Venemaa puhul ongi sisesse koguduses olev eksemplar on enamasti siis hävinud, aga konsistooriumi saadetud koopia on alles. Ja need on digiteeritud ja, ja need on olemas ka internetis, kuigi mitte päris enam avalikult kättesaadavad, nad on tehtud siis Ameerikas siis nende viimsepäeva pühakute ehk siis mormoonide kiriku poolt kättesaadavaks aga, aga ainult selle kirikuliikmetele küll, aga nad on väga palju neid käsitsi indekseeritud, ehk siis need juba juba nimesid sealt andmebaasi kirjutanud ja nende lehel fännilist söötš punktorg on võimalik leida andmebaasi otsinguga ka päris palju andmeid. Ma ei ole küll nüüd jah ise käinud. Ei tea, kas, kas nende eesti kogudustes on võimalik siis kohapeal seda juurdepääsu saada, nii et kellel suurem huvi on, on, saab, saab küsida. Tõenäoliselt aga genealoogia selts, osad kirikuraamatut, kus rohkem eestlasi oli Peterburi Jaani kogudus, Pihkva Hamburgi kogudus, need siis, kui need kirikuraamatud olid esialgu kõikidele kättesaadavad, sime, kopeerisime ära, nii et genealoogia seltsil koopiad olemas. Ja puudutavad siis nagu öeldud, 833 kuni 1885 neid aastaid. Hilisemad kirikuraamatud ja seal on üks vahepeal, selline kuus aastat on puudu, nii et 1892.-st aastast algavad need kirikuraamatud uuesti Teises arhiivis Peterburi oblasti ajaloo arhiivis on näiteks siis Peterburi Jaani ja Hamburg ja nende koguduste kirikuraamatuid ja need on samuti digiteeritud. Aga osaliselt, et oli selline projekt, eestlatruskus, oli Eesti, Vene ja Läti arhiividega koostöö, eestlased, kopeerisid lätlasi, huvitavaid materjale oma arhiividest, lätlased, eestlasi ja, ja nii edasi, Venemaalt siis kopeeriti eesti koguduste kirikuraamatuid ja need on internetis olemas selle projekti leheküljel, need on siis 1892 kuni 1918 19. Kõike päris veel internetist ei saanud kõike saaja lisaks tegid venelased oma valik suvaliselt, võtsin lihtsalt osad aastad, et kuigi olemas on kõik 1892 kuni 1918 näiteks Peterburi Jaani koguduse koht siis nemad tegid seal vahetasid osad aastad välja lihtsalt. See tähendab seda, et neil on olemas andmed selle kohta, kui palju ja kes eestlastest sel ajal Peterburi koguduse liikmed olid. Need on meetrikaraamatut ehk siis kronoloogiliselt sündide surmade abielluda, registrid tervikliku koguduse liikmete nimekirja näiteks sellist olemas ei ole, kes sündisid ja just sündmust registreerimisraamatud on need et selliseid personaalraamatuid nagu on eesti koguduste, kohtasin meil Eestis teada, neid selliseid olemas säilinud ei ole, tõenäoliselt nad olemas olid. Aga, aga neid neid nagu raske raske kasutada, aga vähemalt saab, saab siiski päev-päevalt läbi sirvides neid ikkagi andmeid leida. Need kirikuraamatud on sellised, kus, kus leiab Peterburi konsistooriumi piirkonna kohta aga Moskva konsistooriumi piirkonna kohta ehk siis kaasa arvatud siis Siber näiteks nende kohta on, on materjale konsistooriumi fondis ei ole näiteks nagu Peterburi koguduse konsistooriumi puhul. Aga On olemas nendes oblastite arhiivides koguduste fondides, mõnikord teid kirikuraamatuid ja nende kohta on kõige suurema välja selgitustööd teinud siis professor Aadu Must ja tema tema tulemused on, ongi rahvusarhiivi veebis kirjas saagas eestika all on, on siis Kaug-Ida ja Eesti Eesti materjalide kohta ülevaated, et, et seal on ka kirjas, mis, mis kirikuraamatuid teda kusagilt leidnud on ja põhimõtteliselt on väga palju neist ka tema ekspeditsioonide käigus pildistatud ja osad neist on ka rahvusarhiivi siseveebis kättesaadavad, kuna nende Venemaa arhiividega nüüd ametlikku kokkulepet ei ole, et näiteks kõigile nähtavaks teha. Aga vähemalt on, on nad olemas. Näiteks Vladivostoki eesti koguduse kirikuraamatud on, on pildistatud ja olemas Eestis koopiatena. Nii et need on siis need kõige-kõige täpsemad ja olulisemad allikad muidugi siis suguvõsade uurimise koht. Aga, aga need on veidikene laialipaisatud ja raske leida, aga üldiselt Venemaa eestlaste kohta tuleb, tuleb andmeid leida väga-väga paljudest eri allikatest. Mis asi on, on üks hea allikas, mis väga sageli ära unustatakse, on, on vallaliikmete nimekirjad. Nimelt, kui inimesed Eestist välja rändasid siis eeldatakse, et on neid siis enam Eestis kirjas ei olnud, oli küll, sest Tsaari-Venemaal oli hingekirjutuse süsteem ja hingekirjutus ei olnud mitte siis võib-olla kui meie mõista seda, et kus kellelegi nii-öelda hingekirjas oli, ehk siis kirikus see ei olnud mitte koguduse kuuluvus, vaid see oli valla kogukonda kuuluvuse kohta käis termin ja nii nagu hingeloendites, mis me, mis viima, seda koostati 1858. Seal me teame, et väga paljud need inimesed, kes hingeloendites kusagilt alus näiteks kirjas olid, tegelikult seal talus ei elanud natuke siit ka vabalt juba Venemaal elada. Sama puudutab selle selle hingekirjutuse süsteemi hilisemad dokumente ehk siis vallaliikmete nimekirju, mis 1874. aastal enamasti sisse seati seoses üldise väeteenistuskohustuse kehtestamisega. Et, et seal on kirjas ka Venemaal elavad eestlased, kui nad jäid oma kodukogukonda hingekirja ja, ja väga palju me näemegi seal, kus on sellised liikmete nimekirjad, vallaliikmete nimekirjad, kus on elukoha lahtris null märgitud ja see null tähendab seda, et nad elasid väljaspool valda ja väga sageli on kirjas märkuste lahtrisse, et seal väljaspool valda tähendas Venemaal kusagil Peterburis, Pihkvas või Siberis. Seal on mõnikord isegi küla mainitud, kus nad elasid aastakümneid. Nad olid hingekirjas oma koduvallas Eestis elatise Venemaal ja Eestis täideti nende andmeid juurde. Lapsed, kes juurde sündisid, kirjutati juurde, kes ära surid. Nende kohta kirjutati noh, kas lihtsalt, et surnud või, või ka mõnikord kuupäevad, millal nad surid. Nii et nende andmed täiendati Eestis edasi isegi siis, kui nad Venemaal elasid tegelikult mõnda kaugete sugulaste kaugete esivanemate Venemaalt otsima hakata, siis tuleb tegelikult alustada Eestist. Just tuleb kõigepealt uurida välja, millise valla liigelda Eestis oli. Sest see ei pruugi alati kattuda elukohaga, see võib olla ka mõnikord kas naabervald või, või mõni mõni muu piirkond üldse, kui nad olid enne Venemaale minekut kuskil mujal elanud, aga, aga see, see hingekirjutuse koht, see vald pidas nende arvestust ka tõesti senikaua. Ja arvestades ka makse nende pealt pearaha maksu pidid maksma. Kuni siis nad ennast Venemaal sealsesse valda hingekirja üles võtsid, mõni tegi seda kohe, kui nad läksid, aga mõni jäigi Eestisse hingekirja ja ja nende arvestades siis ainult need andmed ei ole küll alati väga täpselt, sest nad jõudsid siia väga suure hilinemisega, mõned lapsed võivad puudu olla, mõned, kes surnud olid, ei jõudnud see info siia ja valla nimekirjades elus olevatena ikkagi, aga mingi pildi siiski saab nendest vallaliikmete nimekirjadest. Ja need on siis kõik ilusti rahvusarhiivi õietigi kogussaga olemas, kõik, mis säilinud on. Ja neid saab kogu aeg kasutada siis Venemaa puhul tsaariajast veel veel on selline hea allikas, mis on ka digiteeritud, on aadress, raamatud, linnade kohta, seal ei ole küll kõikide elanike andmeid, aga noh, kui võtame näiteks peterburi aadres raamatut Moskva omad siis nende kohta. Ta on seal terved elanike loetelud, kes olid majaomanikud, mingit väikese poepidajad või, või ettevõtjad, käsitöölised või riigiametnikud, nende kohta on seal täiesti nimed, elukohad ja nende ametid kirjas kõiki, ütleme, mingi töölisi vabrikutöölisi ja seal paraku ei ole, aga, aga sellised linnaelanikud, kes mingil määral olulisemad olid oma oma ettevõtmistega, nende andmed on aadres raamatutes kirjas, need Venemaal lehekülgedel. Internetilehekülgedel on Antigiteerituna nende aadres raamatut tavaliselt täiest olemas, need avaldati iga aasta kohta. Ja ka kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, samuti mitte ainult ei ole need tsaariaegsed, raamatud. Ja samuti Venemaa eestlaste puhul üks üks allikas, mida alati kasutada, kuigi noh, nüüd arhiivi infosüsteemi AIS kaudu tulevad need nimed nagunii välja, kui otsitakse, on tantide isiklikud toimikud. Mõeldakse, et jah, et oi, et minu vanaisa Yoteerinud, ta tuli alles 43. siia tagasi või hoopis pärast seda. Aga kui arvestame, et Venemaal elas tsaariaja lõpul umbes 200000 eestlast, siis pooled nendest, eks 106000 tegelikult taotlesid opteerimist. Ja nendest tuli küll 38000 ehk siis kolmandik, aga kahe kolmandiku kohta on veel andmed Eestis olemas riigiarhiivis, kontrolloteerimis, komisjonide fondides. Ja nende kohta on siis 20. 21. 22. aasta seisuga, millal nad siis selle avalduse esitasid? Täiesti need opteerimis toimikud olemas, kuigi nad võib-olla ei tulnud tagasi. Ehk siis, kui meil on sugulane või hõimlane, kes jäi Venemaale siis me saaksime praegu teada tema kohta, kas tal oli soov tagasi. Tulla, või mitte, just et neid soovi avaldas, jah, oli nagu öeldud, kolm korda rohkem kui tegelikult tulejaid alati sealt ei selgu, kas nad tulid tagasi või mitte. Nii et seda sealt järeldada ei saa, on toimikutes kirjas, kas nad kodakondsusesse vastu või mitte. 81 protsenti taotlejatest võeti Eesti kodakondsusesse. Aga toimikud on jah, kõikide kohta olemas. Ja, ja need on ka nüüd Moskva kohta. Ta vist ei ole veel kõik digiteeritud. Aga järjest peterburi komisjoni kohta näiteks on kõik toimikut juba saagas ja isikutoimikut kõike saab vaadata. Ja saab siis teada ka, kellele tegelikult Venemaale jäänutest oli juba Eesti kodakondsust siiski jah, just selle kohta on, tegelikult oli hiljem ka suur ütleme siis riigi tasemel selline poleemika nimelt on 1936. aastal kirjutas Moskva Eesti esindus välisministeeriumile memorandumi mille pealkiri oli siis Venemaale jäänud Eesti optantide küsimuse likvideerimise asjus. Nagu teada, sai omal ajal kaunis palju Eesti Dante maha Venemaale peamiselt põllumehi, harilikult lasterikaste perekondadega. Mahajäämise põhjuseks oli esialgu väljasõidu raskus, Esselonide puudumine, raskused varanduse likvideerimisele, kaasavõtmisel ja nii edasi. Kuid varsti ilmus selleks teine põhjus. Venemaal kuulutati välja nepp, kus põllumehe käsi käis võrdlemisi hästi ja ka meie oktantidel kadus siis tahe väljasõitu teha. Siis asuti vanemal põllunduse kollektiviseerimisele, mis teiste hulgas tabas isaranil raskelt ka Eesti kui töökamaid kokkuhoidlikumad ja seepärast jõukamaid koloriste tekitas uued ongi koduma järele hüüda, kaasas Venemaa valitsus sisuliselt arusaadavale, kuid õiguslikult igatahes põhjendamatult seisukohale, et kes ei ole omal ajal Venemaale välja sõitnud, see on vene kodanikuks, kuigi nad siis olid okupeerimise korral saanud Eesti kodanik. Meie siseministeerium või siis küll järjekindlalt seisukohal, et Venemaale mahajäänu totandid on siiski endiselt Eesti kodanikud mis vastab nii hästi mehe kodakondsuse seaduse kui ka vene vastavate seaduste määrustele. Veneasutuste seisukoht oli teine ja selle vastu polnud reaalselt midagi teha. Niisugune olukord kestis kuni 32. aastani kui venelased hakkasid õuna ühe kriminaalse minevikuga optandi Orioni deporteerimist esitades tema omaaegsed opteerimised, unistused, nõudes nende põhjal temale Eesti passi väljaandmist ja nende vastuvõtmist Eestis. Sellest juhusest haarati kinni ja nõuti, et eeltoodud argumentatsiooni, mis sisuliselt on täitsa õige kohaldataks aga mitte ainult kriminaaltüübile, vaid üldse kõikidele samas õiguslikus seisundis olevatele oktantidele. Nii et siis Vene võimud pidid tunnistama, et tegu on ikkagi Eesti kodanikega, kui nad kuidagi Eesti kodanikuks said. Ja väga palju siin on pikk memorandum, kus on kirjeldatud ka seda, kuidas Vene võimud olid püüdnud Eesti kodanikelt neid kodakondsuse tunnistusi kättesaadav antes mingisugused ajutised dokumentide äravõtmise lipikud neile asemele ja, ja tegelikult siis püüdsid igati igatipidi neid, et nagu siin olnud, et järgnesid kinnimõistmised, väljasaatmised, süüdistuse takitatsioonis, külviplaanides, Apoteerimisesse koguni kontrrevolutsioonis. Et nõuti neid jah, külviplaanid teiselt poolt siis lubati, et nad saavad Eestisse apteerida ja siis, kui nad olid oma varanduse juba ära müünud ja ei olnud siis teinud kevadkülvi näiteks siis öeldi, et ei, nad ei saa kuhugi minna, siis nad plaani saanud täita ja siis hakati need represseerima selle tõttu, nii et igatepidi siis neid eesti kodanikke hakati hakati siis taga kiusama ja siin siis need ei olnud küll väga palju, aga osaliselt siis saab tandid tulid. Et kolmekümnendatel aastatel ka mõningad, kes 20.-te alguses ei tulnud, tulid veel kolmekümnendatel tagasi. Aga noh, see puudutas nüüd jah seda kodakondsuse küsimust inetsissikesse apteerusid, need on nimeliselt teada ja nimekiri on olemas, kõik on taotlejad olemas, kes ka ei tulnud, kuigi said võimaluse selleks ja on olemas ka optantide siis need Esselonide nimekirjad, ehk siis kes reaalselt sõitsidki rongiga Eestisse. Ja on on siis jah, neid piiriületajate nimekirjad on ka veel eraldi olemas, 21. aastal, kui neid nii palju tuli, sellest aastast on olemas eraldi siis piiriületajate kartoteek riigiarhiivis on, on siis need säilinud ja need, kes tulid, siis nende nende puhul siis oli Eesti kodu asutatud Eesti Punase Risti poolt, et mis, mis laial tänaval tegutses ja, ja seal siis sai too osad siis päeva või paar enamasti peatuda, kui neil ei olnud siis kohe kohtlikutele juurde minna, nii et tehti korjandusi ja, ja mai alguses 1920 siis olid esimesed mutandid, kes jõudsid ja seal eesti kodus peatusid, et siis siis avati apteerisid peamiselt need, kellel ei olnud väga palju vara likvideerida ehk siis või siis kellele seda lihtsam teha, ehk siis linnaelanikel, et väga vähe opteerus, maapiirkondadest eestlasi ja mida kaugemal. Ja tegelikult on see päris lähedal Eestile teiselt poolt piiri, ehk siis Pihkva oblastist ei tulnud ka väga palju, sellepärast et nende nii oli, oli jõudnud kuuldused, et Tartu rahu piiriläbirääkimiste ajal, et et võib-olla läheb see ala üldse Eesti alla, et siis ei olegi vaja okteerida. Et, et sellepärast nemad jäid, jäid seda ootama Pihkva oblastist ja Leningradi oblastis siis maapiirkondadest väga paljud inimesed üldse jopteerunud. Kui nad okupeerisid, siis ka ei tulnud, on kõige rohkem Peterburi linnast või üldse linnadest opteerinud ja nemad ka reaalselt kõige rohkem tulid tagasi. Ja kui me lähme jälle kaugemale Eestist kiberini siberis tuli, noh, võib-olla umbes kuus protsenti tegelikult ainult tagasi. Reaalselt opteerunuid oli taotlejaid rohkem, aga, aga reaalset naasnud oli, oli vaid kuus protsenti. Nii et, et see, see erineb väga palju piirkonniti. Ja lisaks sellele, et ta on olemas nende opteerimise toimikud, avaldused ja resolutsioonid ja igasugused kas seal sünnitunnistused või mingid töökohtadest saadud tõendid või muud. Majavalitsustest tunnistas, et on olemas ka nende vara loetelu, mis on väga huvitavad allikad. Ja need, need on eraldi, need ei ole alati nendes isikutoimikutes eraldi siis vara loetelu küll õnneks tähestiku järjekorras. Et noh, siin on näiteks mul üks Karl Karli poeg, ERMi vara nimekiri, kes siis Petrogradis elas, neid loetelusid endas sageli siis sadu ja sadu artikleid kirjas, tema puhul on see näiteks 12 pehmed tooli, siin on kušett, diivan, siis veel igasugused mööblitükid, 10 viini tooli, kapid veel veel eraldi toolid, puhvetid, aga lisaks ka üks rajall ehk siis tiibklaver lausa Pesdeni klaver ja klaverinumber on siin ära toodud tool klaveri juurde, grammofon 50 paadiga, mandoliin, viiul, igasugused fotod ja, ja maalid, 12 õlimaali kuus akvarelli tegu oli, ma ei mäleta täpselt ametit, aga tegu ei olnud mitte mitte intelligentsi esindajaga päris, vaid, vaid oli ikkagi oskustöölisega tegu, tegu ei olnud näiteks muusikuga, mida võiks võiks arvata. Ja siis on, on osad raamatute nimekirjaga olemas, et näiteks on, on selline huvitav nimekiri raamatutest, mille omanik oli Karl-Aleksandri poeg Grenberg. Tal on siin 288 raamatut, on kirjas ja enamasti nad on saksakeelsed vene või siin on ka mõned inglisekeelsed raamatud, teaduslikud raamatud, kõrgem matemaatika ja mis kõik nad on. Ja on ka üks eestikeelne raamat, see on siis artikkel number 190 90 Kreutzwaldi Kalevipoeg ainukene eestikeelne. Et ülejäänud olid, olid siis kõik kõik võõrkeelsed. Aga on ka üks, eks juhuslikult siis leidnud olen, teise optandi, on jaanipäevgi Hermanni nimekirja, temal oli ikkagi ka eesti raamatuid hellowooli udutagused, Marta, sillaotsa lapsed, siin on siis veel soome Juhani Aho on ka Tuglase valitud leheküljed ja sööd Treiman Türnpu, Kangropool, kes, kes siin veel esinevad eesti autoritest, nii et selliseid raamatuid, nii et huvitav on, on täiesti uurida, mis, mis raamat olid optantidel olemas kodudes ei tähenda, et need olid siis nende puhul kodus koostatud nimekirjad, mitte see, et nad kõik need kaasa tõid. Tiibklaverit jah, tõenäoliselt ei toodud Eestisse kaasa siia aga, aga nende kodus siis tehtud nimekiri, et nad saaksid selle tõendina võtta, et kui nad osade vaheliselt võtsid, et seal oli ikkagi nende omad ja et neil oleks õigus neid endaga kaasa võtta. See palju vara võis kaasa tuua, on, on tegelikult selle kohta on eri eriandmed ja mõnel pool öeldi, et ainult ühe kohvi või üldse kaasa tuua. Aga aga on teada, et toodiga ikka päris päris mööblit jaa, jaa. Ja suuri asju samuti. Siin on naisterahva vara loetelu, Ludmilla, Heidelberg, temal on siis täpselt kõik üles loetletud. Eraldi siin 50 tükki kööginõusid, siis on teist sama palju laua ja teenõusid kõik ükshaaval, täpselt, millised nad olid ja ja, ja kui palju neid, neid olid pesu, kleidid, kõik on üles loetletud. Maapiirkonnast on olemas isegi hoonete loetelud, näiteks on, on siin üks Võrumaalt roosa vallast, ma ei tea, kas siis vanaroosa vallast pärit Juhan Gustavi poeg Pettai Pihkva oblastis Polhovi maakonnas elava talumehe varal arutelu, et tal on siin palju, siin on neid 10 hoonet, singid, aiad ja küünid ja vana rehi ja uus rehi ja, ja need on kõik siniväikselt kirjeldatud, millest nad ehitatud oli ja, ja mis seisukorras nad olid, kui vanad nad olid, nii et selliseid kirjeldas, et vara, vara, loetelud on väga huvitavad asjata oponentide kohta, need on samuti saagas olemas ja neid tähestiku järjekorras, nii et neid saab, saab ilusti sirvida Peterburi kohta vähemalt teiste komisjoni materjalilt veel ei ole digiteeritud. On olemas ka üks selline võib-olla kõige kuulsam tavaline update nende dokumentide hulgas oli muidugi ka kultuuritegelasi ja poliitikuid ja teisi aga selline üks tavaline talupoeg, kelle kohta kirjutas, et niimoodi 1921. aasta oktoobris viimase aptantide ešeloniga jõudis Moskvast Narva 120 aastane tant Kaarel Lõhmus pärit Sangaste vallast. Lõhmus on Eestist välja rännanud Siberisse oma poja juurde 25 aasta eest, kes oli asunud ühes teistega Omski oblasti galatseks Ki maakonda. Salate aiani iva külasse, tema jutu järel olevate prantslaste Moskvas käimist näinud mõisatest eo päidilisele orjana hobusetallis ei saanud ja nii edasi. See, kuidas praegu ei sellele tuhkali, juuste ja habemega vanamehele 120 aastat andad annal üsna kõbus, silmad, vesihallid, laud punaseks tursunud, kuulmine vaene ja, ja siis kuidas, kuidas ta siin hädaldab, et tal võeti ka Siberist tulles matuseraha ära, et ei tea, kes kestelmeid matab. Ja kaks kuud oli ta teel. Tema puhul on huvitav veel see, et mina alles mõne aasta eest rääkisin ühe optandiga, kes seda meest mäletab ise, kes siis väidab, et ta oli siis 800 sündinud. Ja, ja tema oli siis Narva karantiinis, samal ajal siis proua, kellega mina rääkisin, oli, oli sündinud 1913 ja siis kaheksaaastasena siis teda seal näinud, et oli selline jah, selline väga. Tema kirjeldas teda küll pigem kui sellist päris hea tervise juures sellist vanameest, kes käis iga hommikul ujumas Narva jões seal ja, ja siis olevat sellise karvase rinnaga olnud ja väga väga-väga silmapaistev tegelane. Aga kui vaadata, siis jah, arhiivimaterjalidest järgi, et kas ta tõesti oli 120 aastane, siis tegelikult selgus, et ta oli ainult jutumärkides 80 viieaastane, et 120 oli ilukirjandus või siis ajakirjanduslik liialdus. Aga uhke luga, uhke lugu? Jah, et, et selline selline tuntud mutant 1930.-te aastate repressioonidest oli juba põgusalt juttu, mida ja kui palju on võimalik teada saada. Eestlaste kohta, kes repressioonide all kannatasid praegu ilmselt Venemaaühendus, Memoriaal on teinud selleks väga Suure töö ära? Jah, samamoodi nagu on Eestis Memento samasugused andmestikud on kogutud kokku ka üle Venemaa represseeritute kohta ja need on enamasti ka internetis avaldatud. Memo truu on kõige suurem leheküljel, need on küll väga erinevaid kohti, ei ole mitte päris Ühte sellist tsentraalset kohta, nad on teinud oblastite kohta eraldi ja, ja see metroo on üks, mis neid kokku koondab. Aga võimalik, et sinna kõik kohe näiteks hiljem avaldatud asjad ei jõua. Et, et võib seal mõne hilinemisega. Et selline leht on küll ja nad on samasugused unerealised kirjad nagu meil Memento, nendes mustades represseeritute raamatutes lühikesed andmed siis kellega tegu oli, mille alusel ta süüdi mõisteti ja mis temast sai. Et rahvus on seal ka kirjas, tegu on siis jah küll kirillitsas andmestikku kõik, nii et eesti nimesid peab, peab natukene teistmoodi sealt otsima, aga tegu on siis tähestiku järjekorras sirvitava nimekirjaga, nii et ei pea siis mitte tegema otsingut, vaid, vaid saab lihtsalt tähtede järjekorras seal sirvida ja otsida neid andmeid, seal on enamasti tõesti jah, tegu 37. aastal arreteeritud eestlastega enamasti meestega, kes siis 38. aastal oli sageli ka siis tõesti maha lasta, nii et need, need andmed on seal kirjas. Ja nende põhjal maid tea, et keegi oleks teinud mingit kokkuvõtet, kuigi põhimõtteliselt on, on sealt võimalik rahvuse järgi eesti järgi võimalik, nii et seal tõesti välja filtreerida ja, ja omaette analüüs nende põhjal teha. Aga, aga, aga on, on nad vähemalt avalikustatud ja kõikidele kättesaadavad küll need toimikud muidugi on olemas kohalikes arhiivides oblastite arhiivides veel palju neid, neid on ka adumust kirjeldanud oma ülevaadetes. Aga, aga noh, neid toimikut siis ei saa muidugi hõlpsalt kasutada, kui kuidas kohapeal arhiivi ei lähe. Ja ja teine suursündmus, kus siis väga paljud ka Venemaal elanud eestlased enamasti meesterahvad, siis kirjas on, on siis teises maailmasõjas ehk või siis suures isamaasõjas nagu, nagu Venemaal seda ikka kutsutakse siis kirjas olevad langenud haavatud ja kadunud sõdurid. Nii et nende kohta on eraldi veebileht ka olemas. Ja selle puhul ongi siis tegude, siis on kirillitsas otsinguga, nii et seal peab mõtlema ilusti, kuidas, kuidas see nimi võis kirillitsas kirja pandud olla. Ja sealt leiab siis ka need algandmed, algnimekirju nad ei ole mitte ainult siis andmebaas, vaid on siis ka digiteeritud algdokumendid seal kirjas. Aga põhimõtteliselt on ka Eestis Eesti riigiarhiivis, tähendab, nüüd siis rahvusarhiivi Tallinna osakonnas on, on siis nende teises maailmasõjas langenute angerjad, eestlaste nimekirjad on ka olemas, saagas rahvusarhiivisaagast. Et need sõjakomissariaatidel fondide alga, täiesti olemas, need andmed natukene dubleerivad teineteist ja Memento on ju teinud ka need kolm köidet raamatuid siis vene sõjaväes olnud eestlaste kohta, nii et et nende kohta leiab, leiab sealt kolmest kohast, siis lausa andmeid. Aga nende Venemaa eestlaste kohta, kes jäid veel pärast teist maailmasõda sinna nende kohta on juba päris raske andmeid leida, eks peab kasutama telefoniregistrid, mis, mis on avalikud. Kuna Venemaal on nimed väga kattuvad, see tähendab, et ühenimelisi on väga palju, siis siis on Venemaa telefon ei registrites sageli ka sünniajad lausa kirjas. Et kui me vaatame, mängib Moskva ja Peterburi telefoniregistrit, siis, siis me näeme seal isal lisaks aadressile ja isa nimel ega sünniaega, nii et aitab, aitab, kui natukene kenaloogiliste andmetega kaasa. Aga, aga saada andmeid kuskilt arhiividest või Venemaa perekonnaseisuasutustes on raske kuigi võimalik. Mina olen kirjutanud mõnda perekonnaseisuarhiivi. Ma ei saanud ka vastuse küll eitava, kui tegu oli 20.-te aastate andmetega, et neil ei ole neid säilinud. Aga poole aasta pärast või niimoodi võib isegi mingit vastust oodata, et, et saab, saab neid andmeid ka Venemaa arhiividest, kuigi ooteaeg on pikk ja küsitakse arhiivides, küsitakse ja muidugi ka raha. Jaa, Peterburi oblasti eestlaste kohta on üks huvitav allikas olemas 42.-st kolmandast aastast, kui piirkond oli saksa võimude poolt okupeeritud siis nad koostasid vähemusrahvuste nimekirjad ja siis maapiirkondades ei puuduta küll Peterburi linna. Aga oblastid ja seal on riigiarhiivis, on täiesti olemas Leningradi oblasti vähemusrahvuste nimelises fondis ja seal on siis kirjas kõik külade kaupa seal elanud eestlased ka soomlased, ingerisoomlased või venelased, muud rahvused ka, aga siis eestlase kõige rohkem. Ja, ja need need nimekirjad on, on täiesti olemas ja sealt siis leiab, leiab selle hetkeseisuga, sealt ei tea küll muidugi, mis nendest hiljem sai, kas nad tulid tagasi või, või mitte, et aga vähemalt selle hetkega on jällegi fikseeritud nii et väga olulised on on näiteks selle piirkonna kohta siis 20. aasta opteerimine, mis on kogu Venemaa eestlaste kohta selline pidepunkt, kus, kus leiab andmeid ja Peterburi oblasti kohta Leningradi oblasti kohta siis 40 teise-kolmanda aasta eestlaste nime kahjuks teiste oblastite ka Pihkva kohta, kus samamoodi see toimus, evakueerimine Eestisse kahjuks Pihkva oblasti kohta selliseid nimekirju säilinud ei ole, kuigi Ilmar aarentsi töö materjale eesti asustusest Peipsi taga, mis ta 43. aastasel koostas 737 lehekülge käsi kirjamist Tartu Ülikooli raamatukogus näiteks asub koopiaid on ka mujal. Ma lähen Rootsi riigiarhiivis naljad koopiat, et on seal ka päris mitusada Pihkva oblasti eestlastega tehtud ankeeti perekondade kohta, nii et mida nad läksid ja kuidas nad siis seal seal elanud olid, nii et see on siis üks üks allikas silmal aarentsi töötanud siis Pihkva oblasti eestlaste kohta. Ja, ja noh, neid allikaid on muidugi üksikuid on veel palju, aga selliseid, mis, mis kogu kogu Venemaad hõlmab üldiselt üldiselt väga väga ei, ei ole ja mida võib öelda, kui need mingitest lugudest veel rääkida. Üks lugu veel üks lugu veel, aga võib-olla ongi. Tegelikult see on sihuke huvitav lugu, kus alles mõni aasta tagasi pöördus minu poole Inglismaalt üks härrasmees, kelle isa ütles, et ta oli sündinud Eestis aastal 1922 ja edulnutis sõja ajal Eestist ära ja jõudnud Saksamaa kaudu Inglismaale ja nüüd on surnud. Nimi oli üsna üsna levinud, ei leidnud selle kohta. Ta eriti kergelt mingeid andmeid. Aga ta teadis, et sellel mehel oli olnud ka vend nimega Karl. Siis hakkasin otsima Carli ja juhuslikult leidsin ühe sobivas vanuses Kaarli, kes oli 1925 sündinud ja, ja selgus, et see Karl oli, oli korraks siin Eestis figureerinud neljakümnendatel aastatel, aga ta oli sündinud Venemaal 1925. Ja kuna ma Eestist ei leidnud tõesti seda, seda meest, siis mul tekkis kahtlus, et nad olid ikkagi Venemaal elanud. Ja selguski, et see perekond oli kogu aeg elanud Venemaal. Aga nii nagu väga paljud Eestist 44. aastal põgenenud inimesed väitsid, et nad olid sündinud Eestis, kuigi nad olid sündinud Venemaal. Nii oli siis ka tema oma sünnikohta võltsinud. Ja see vend Karl oli läinud hoopis Rootsi. Tema on küll surnud, aga temal on ka poeg. Nii et siis juhuslikult selle venna lesk on veel alles, tema oli just järgmisel nädalal tulemas Tallinnasse külla, nii et ma sain temaga. Ja ta rääkis, jah, tegu on tõesti selle perekonnaga, et 37. aastal läks Inglismaale läinud vend pere juurest ära kunagi temast hiljem kuuludena ja nüüd siis peaaegu 80 aastat hiljem said nende pojad kokku üks Rootsist, teine Inglismaalt ja, ja olemata kunagi Eestis elanud või tegelikult oli tegu Venemaa eestlastega. Eestlaste ülesotsimise võimalustest meist ida pool rääkis Geneoloog Fred buss. Nädala pärast räägib ta lugusid ja jagab nõuandeid, kuidas leida lähemaid või kaugemaid sugulasi lääne poolt. Õigusajaloolane Ilmar Ahrens tegi aastatel 1943 ja 44 uurimistööd ingerimaal ja Peipsi taga kaardistades sealseid eesti asundusi. Ta oli üks balti ülikooli külalislektoritest ja aastat del 1956 kuni 77 töötas ta teadurina Rootsi riigiarhiivis. Samal ajal tegeles Uppsala Ülikoolis geoloogiliste uurimustega. Postuumselt ilmus 1994. aastal Tartus Peipsi tagused eestlased fakte dokument ja mälestuspilte Ida-Peipsimaa uurimusilt 1943. ja 44. aastal. Ilmar Ahrens kirjutab. Järjekordsel eesti asunduste otsinguil satume peagi Trutlevasse. Tõsi, siin endise mõisa moonamajas on korteris see 106 aastane vanake Elizabeth soo sündinud laks. Vanake istub voodiserval ja meie lähenedes tõuseb ootamatu kergusega ainult veidi karakasele kepile tugedes püsti. Ta on ligi kuus jalga pikk, teravate veel praegugi energiliste näojoontega naine, kellele meie mõistetes võiks vanuseks anda 70 kuni 75 kuid ei, Elizabeth laksi üle 100 aasta ulatuvas vanuses ei ole kahtlust, kui arvesse võtame kõik faktid tema isa kui ka Alatskivilt väljarändamise aegade kohta. See raudse näoga vanake siin on vähemalt 106 kuni 109 aastat vana. Kunagi enda elus ei ole ta tõsisemalt haiguste all kannatanud. Sellest see haruldane nooruslikus siiski terve sajand tagasi mälestuste salves tuhnida, see on raugale tema meelte teravusest hoolimata liig kummardume vanakesele lähemale tajuda üksikuid mälestuskilde, mida ta katkendlikult poolsosinal nagu piuksu linnuhäälel esile toob. Isa mäletab 100 aastane siiski selgesti on olnud hoolas ja töökas mees. Veel mõni nädal enne surma vaevatud raskest sisemisest haigusest on ta käinud kõik taluhooned läbi on vaadelnud iga üksikut elulist kui ka eluta kaua, nagu jumalaga jätul. Eriti kaua on isa viibinud laudas. Neil on siis olnud kaheksa lehma, neli künnihärga ja neli hobust. Vanem õde Elizabethist 10 aastat vanem on isalt pisarsilmil pärinud. Isa, kas hakkad suremat? Nii vaatad. Küll ütlen, kui surema hakkan, oli isa vastanud. Kuid isa laksi Tõnis suri siiski ütlema ta vaikselt ja järsku. Tõnisepäeval oli ta saanud 53 aastat vanaks, madisepäeval suri. Jutustaja oli siis juba peaaegu täiskasvanud tüdruk, kui isa suri. Pärast seda elati veel üks aasta lahekülas korteris, enne kui teistele Venemaale järele mindi. Erilise selgusega ja üksikasjalikult mäletab vanake oma leeripäevi Kodavere kirikus, kus kirikuõpetajaks oli sel ajal Kaarel Bloom. Hilisemas elus oli Elizabeth laks sool, 12 last, seitse poega ja viis tütart. Poegadest saadeti viis kulakutena juba kolmekümnendail aastail piiritsoonist välja, teised neli on surnud. Praegu elab ainult kaks tütart eespool tähendatud anna, kus ma oodavas ja teine tütar Narva lähedal Eestis. Lõpuks mäletab vanake veel üht väljarändamise episoodi. Mihklipäeval on Alatskivi nina rannalt laadi tuntud mehi, naisi, lapsi kogusummas ligi 50 inimest Otia ning tüüritud Pihkva suunas. Need olnud Samaaras asujad. Kuid mõni aeg hiljem tulnud need ja kõik esimesed Samaaras seiskajad koduranda uuesti tagasi. Katkenud oli Ilmar aarentsi Peipsi tagustest eestlastest 20. sajandi keskpaigas jutustavast raamatust. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head Kuulmiseni nädala pärast.