Täna lubab oma ellu ja loomingusse pilku heita ehtekunstnik Jaan Pärn. Vaatame siis, kui sirge või käänuline on olnud selle mehe kaks kolmandikku eluteist. Selle mehe, kes oma päevad veedab kulla, hõbeda ja kalliskivide keskel. Tere tulemast saatesse, Jaan Pärn. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Üks kõige esimesi ja olulisemaid käänukohti teie eluteel oli ilmselt enne 20 viiendat eluaastat, kui te olite lõpetanud kunstiinstituudi arhitektuuriosakonna, tulite paar aastat jõudnud vist ka töötada arhitektina ja siis te läksite samasse kunstiinstituudi tagasi ja metallikunsti erialale. Miks. Tegelikult nad minema 10 aastat ettepoole veel minu tee ei ole üldse olnud käänuline ja see on olnud väga sirgjooneline punktist A lõpmatusse. Sellepärast et Sindi keskkoolis oli väga hea kunstiõpetaja Jakobson ja me tegime seal kunstiklassis, mida ikka õpilased teha saavad linoollõikeid, akvarellimaali ja loomulikult mina hakkasin pusima juba vasktraadist iga suguseidki naabrinaistele ühe rubla eest maha müüma ja ja neile tunnusest meeldis ja loomulikult tahtsin kogu aeg ehtekunstnikuks saada. Ja siis oli veel see nali, et kui keskkool läbi sai, tol ajal anti ju iseloomustus soovitused, et astuda kõrgkooli. Mina kogemata kombel sain neid kaks, üks kunstiinstituudi jaoks, teine konservatooriumi jaoks. Naerukoht laulu erialale jah, just nimelt. Õnneks oli komisjonis Viktor Gurjev, kes teatas, et minu loba peetiliste võimete juures ma lavale ilmselt ei pääse, mis siis, et viisi pean. Ja siis konsultatsioonide ajal, kui ma olin vahepeal dokumente viinud kunstiinstituudis konservatooriumi, siis samamoodi viisinud sealt tagasi kunstiinstituuti jälle. Aga kui ma kuulsin, et metallierialale, kus ma konsultatsioonidest käisin, konkurss on 10 inimest ühele kohale ja ma teadsin, kui mitu inimest on juba mitmeid aastaid proovinud, siis Vene sõjavägi oli see viimane koht, kuhu ma oleks tahtnud minna. Ja üks päev enne eksamite algust tõstsin oma dokumendid kõik ümber arhitektuuriosakonda, sest ma teadsin, et seal ma olen kindlalt sees. Sest no kui keskkool sai kuldmedaliga lõpetatud, siis nagu matemaatika kõige muuga küsimusi ei ole ja ma olingi seal teisena sees ja maja on ju väike, oleks ju võimalik minna ühelt erialalt teisele, aga eks ehtekunsti osakonnas kõik hoiavad 10 küünega oma kohas kinni ja nii ma niimoodi vabatahtliku sunniviisilisest saingi. Arhitektiks töötasin täpselt üheksa kuud restaureerimisvalitsuses, kuna seal oli kõige kõrgem palk võrreldes teiste ahvide eriti kohtadega siis pakuti mulle võimalust minna vabaõhumuuseumisse tööle direktori asetäitjaks. No see oli muidugi katastroof, sellepärast et kõik minu 50 aastased alluvad mind 23-st kukkusid teietama. Kaks aastat pidasime vastu, rohkem enam ei pidanud. Aga nii palju oli vabaõhumuuseumist abi, et noh, ega ma sinna nüüd nii väga ise kunstiinstituuti tagasi läinud, aga vabaõhumuuseumi direktori asetäitjal on allkirja õigus, muuseumid, blanketid on sahtlis ja niimoodi ma võtsin sahtlist blanketi omaenda allkirjaga, suunasin ennast uuesti õppima. Kunstiinstituut. Mida te arhitektuuriõpingutest saite ruumilise mõtlemise oskus täpsult? Abstraktse ruumilise mõtlemise, mille sa mulle ainult kasu olnud peale selle arhitektuuri eriala andis noh, niivõrd laia põhja et paralleelselt metalli õppides mõju olin 10 aastat filmilaenutuse ja reklaamivalitsuse kunstiline toimetaja ja kogu vabariigi trükitud kinoreklaam, kõikjal trummiplakatid ja muud, need käisid minu käe alt läbi. Ega ma selle nädalas kujundusgraafik ei ole, aga ma sain selle asjaga hakkama ja kuna mitte kellelegi kunagi ei olnud mitte mingisugust, kus minu töö juures siis minu tollane Big Boss, Ahto Vesmes muidugi kergitas kulmu, kui ma teisel tööpäeval mind mind, eks ole talle esitlema teisel tööpäeval, siis kui ta küsis, et kas mu mingisuguseid lisasoove on, siis mul oli üks väga kindel lisasoov ja see oli see, kui minu töö on tehtud, siis mina võin ka kahe tunni möödudes kaabutustaja öelda nägemist, et ma ei tee siin tagumiktunde, vaid ma teen tööd ja tema. No vaatame, aga siis oligi, et avatus 10 aastat ja polnudki midagi öelda. Kui olud läksid. Kunstnik esiteks oli see, et mina vanamoeline ja, ja vanaaegse mõtlemisega ja nii edasi. Ma ei tahtnud minna hõbedast ja kullast kaugemale, aga väärismetallitöötlemine oli riigi monopol. Ja kui ma ikkagi tahan süüa oma töös enda nimede Bly sisse ja proovitempliga, no kuidas ma siis sain olla omaenda kodus kurjategija, no ei tulnud välja. Aga tahad ikkagi nagu noh, ausalt tööd teha ja, ja kuna mul olid tuttavad Helsingi lahti kullassepa koolis, nad kutsusid mind sinna lihtsalt tutvuma, mismoodi soomes asi käib. Ma elasin poolteist kuud lahtis, nägime, koolis tehti, tegin õhtuti seal tööd, kuna ma elasin kullassepa kooli ühe õppejõu kodus ja tema ateljees, no mis ma ikka õhtul teen, eks ole, töötan loomulikult seal ei olnud vaja aedaga teha ega külvata, künda. Ja niimoodi sai seal poolteist kuud rahuldud seal ja siis üks õppejõududest küsib, et ega ma ei taha äkki näitus soomes teha. No kes ei oleks tahtnud nõukogude ajal teha Soomes näitust, äkki saad mõne Soome marga, kujuta ette ja mis maksan rublades aastal umbes 80 aasta oli 89, samal ajal loomulikult ma teadsin, kui palju raha küsitakse galerii rentnikku. Ma tahan mingi kaks nädalat näitust teha. Ja siis see õppejõud ütleb, et noh, jah, aga vaatame, äkki me saame aidata. Mõtlesin, et mina teeks hea meelega, aga ma ei suuda mitte kusagilt nii palju rublasid vahetada soome markadeks, et maksta nõutud kulutused kinni. Asi lõpes kentsakalt. Sama aasta sügisel oli mul esimene suur personaalnäitus Helsingis. Julgeksin väita Skandinaaviamaade kõige paremas ja kõige kuulsamas kohas Helsingis, Alexanderi aadil, Landeri kullassepaäris. Ma olin selle maja esimene väljaspoolt tulev kunstnik, rääkimata sellest, et veel niimoodi Nõukogude Eestist. Ja mu näitus oli seal ja ma ei pidanud sentigi selle eest maksma. Soome ajakirjandus loomulikult vaikis kõigest muust. Meie lehed küll kirjutasid, et ma ei olnud esimene eestlane, kes seda poodi külastas. Aga need tööd, mis te välja panite seal Alexanderi kadul valmisid samal suvel Soomes. Tee valmisid samal suvel Soomes ja enne näitustele kuu aega varem ma läksin juba Helsingisse ja sedasama firma kullassepp meistriateljees alaka saarel. Ma tegin valimiskogu selle näituse kollektsioonid. Et kuidas ma ikka siis üle piiri hakkan vedama. Tegin seal kohapeal vaimist. Väidetakse, et te olete esimene eestlane, kes avas Soomes oma firma, omades ikka veel Nõukogude passi. See fakt vajab kontrollimist, aga võib juhtuda niimoodi. Selle saavutamine ei olnud noh, kõige lihtsam asi. Selleks oli vaja Soome riik kohtusse kaevata. Aha poldiga sain hakkama, võitsid ajalugu. Milles seisneb, see seisneb selles, et selleks, et olla registreeritud vabakutseline kunstnik, käsitööline loomulikult sai olla nii nagu meie mõttes FIE. Teen oma tööd, anna ise endale tööd, ühesõnaga, teenin ise endale elatist ja maksan ise selle eest makstud Soome riigile. Kõik on võimalik seal või oli, tähendab siiamaale võimalik. Ja, ja selleks on terve nimekiri dokumente, mida oli vaja. Sain kõigega hakkama, peaaegu sellepärast, et paar soome sõpra, garantiisid minu maksud, kui ma peaksin jätma maksmata. Politsei andis tõendi, et ma ei ole kriminaalse taustaga ja maksuametist positiivne otsus ja mingid tööministeerium, et ma ei võta soomlase käest koht laevani, eks ju. Aga siis oli selline asi, mis on soome keeles oma vara suust odistus, ma isegi ei oska öelda täpselt, mismoodi tema eesti keeles välja näeb, aga põhimõte selles. Ma pean saama tõendi, et ma ei ole oma senises eraettevõtluses pankrotti läinud või mingi pettusega hakkama saanud Nõukogude Eestis nagu oli väga raske eraettevõtlust harrastada. Ja kui ma läksin seda Tallinna täitevkomiteest küsima, et mul sellist tõendit vaja, sest nemadki ehitasid õlgu, ütlesid, et kirjuta ise valmis, me kirjutame alla ja niimoodi ka sündis ja, ja niimoodi see dokument ka sinna läbi läks. Ja siis, kui ma olin kõik positiivsed arvamused kohale, viin tuld andma lääni hallidusse, läänivalitsus siis natukese aja pärast sain mina vastuse, et minu soov on, avaldus on tagasi lükatud. Ma läksin siis küsima, vabandust, milles asi on? Ta meenutab väga meie kunagisi parteikoosolekuid, et kui meil olid ühekaupa võttes kõik olid millelegi vastu, aga kokkuvõttes olid ikka kõik poolt, siis siin ühekaupa võttes on kõik poolt. Aga kokkuvõte vastu. Nojah, me tahtsime teid aidata, aga näete, seadus ei võimalda. Noh, ega siis ma ei olnud kade poiss muidugi ja nõukogude aegsete alati aga juba harjunud ma võtsin sellesama otsuse, kus kõik need paragrahvid mustvalgelt, mille alusel mul see taotlus tagasi lükati. Läksin Richardi tänava raamatu, kui ma ütlesin selle paksu rohelise raamatu suomen, lagi, Soome seadus. Võtsin selle seaduse lahti ja loomulikult kui hõbeda ja kullaga töötlemine ei ole noh, nagu päris igamehe amet, et igapäevane siis see nõudis seaduslikku viibimisluba Soomes ja tavalisem mehe loogikaga ma ju tean, et ma ei ole kunagi ebaseaduslikult Soome läinud, siis oleks võinud juba nõukogude piirivalve ammugi timmida, on alati, oli mul Soome konsulaadi antud 500 konsuli allkiri ja pitsat ka mille peale ma võtsin valgus ja selles Soome seaduseraamatus punase vildikaga vedasin ringi ümber või joone alla sõnale seaduslik. Võtsin oma passist valgus ja vedasin punase vildikaga ringi ümber konsuli allkirjale ja pitsatile. Ja siis püüdsin saada abi Soome advokaatidelt, sest noh, ma võisin rääkida soome keeles, aga see ei ole võib-olla see keel grammatiliselt, millega ma lähen, momente esitama. Mitte ükski ei olnud nõus aitama, sellepärast et kui oli vaja minna ikkagi Uudemal läänivalitsuse vastu, siis võis olla ju kahjulik nema tulevasele karjäärile. Ja siis ma võtsingi kokku kogu oma soome keeleoskuse ja andsin paberid sisse kõrgemasse halduskohtusse, nagu paberi järgi mul õigus oli. Ja tol kevadel ma käisin Sveitsis Välbaaseli messil summas oma kolleegide tööga ja sellega, mis maailmas sünnib ja tulen sealt tagasi ja mul on kodus postkasti seltsing. Ta oli postkastis kõikide vesi templitega, paberid, kus kõrgem halduskohus on lükanud ümber Uudema läänivalitsuse otsuse dokumendist saadetud tagasi ümbervaatamisele. Otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Ja siis mina helistasin suudemal hääli valitsusse. Kas teie olete ka mingisuguseid kivi asandat? Vaadake, mul on selline kiviaia ja teil on luba juba antud. Kas te saate ise järele tulla või me toome teile koju? Ma otsustasin ise minna kohale. Järgmine päev läksin ise kohale, basinasse Uudemandaali valitsusse, vabandasid ette ja taha, et keegi sekretär oli kogemata eksinud ja see oli mulle postiga saadetud. Ja oli siis postiga ja loomulikult mulle tuli see luba. Mul oli olemas juba tänu sellele aadillanderi näitusele proovi templi löömise õigus Soome vabariigis. Vita loomulikult kehtib terves Euroopa liidus. Ja, ja siis ma sain oma firma püsti panna. Ja elu nagu lill heldusega. Siis tagasi Tallinnasse tulite, kui te olite läbi nii suurte raskuste lõikust. Kas ei saavutanud äge asi selles, et see oli kõige lähem koht kodule? Minu kodu alates 71.-st aastast on Tallinnas. Ma kujutan ette, ma olen ikkagi nii palju oma kodumaa patrioot, et ükskõik, mis tingimustes ma siin elan, ma ikkagi elan siin. Loomulikult oli mul võimalus alustada tööd Šveitsis ja Rootsis ja kus iganes, aga Soome oli kõige lähemal, sinna käis Georg Ots. Ja kui mul oli mitmekordne viisa 30 päeva korraga, ma võisin tulla ainult ööseks Geo Katsabele magama ja jälle 30 päeva Soomes olla. Aga sealt tuli lähedal kodus käia. Ja meil on praegu tuhandeid eestlasi, kes käivadki tööl, Soomes, aga elavad Eestis ja see on nende probleem. Nüüd, kui minu elutöö Tallinna vanalinnas valmis on saanud, siis ma leian, et mul ei ole enam vaja Soome riigi vahet käia. Sellepärast et ega see elu seal meelakkumine ei ole, kui ma ei ole kellelegi juures tööl. Ma olen iseenda tööandja. Aga nii nagu meie siin eelista eestimaist, tema eelistab soomemaist. Ma väidan. Kuigi seda paljud ei usu, et praegu Tallinna vanalinnas oma meistrite hoovis käib ühes päevas rohkem soome kliente kui sea käis kuu aja jooksul. Kuigi mu kauplus oli kesklinnas sest inimene kodus mõtlen töö peale ja mis kodus lastele süüa anda. Olin olnud seal 15 aastat, kui tuli naaber ukse tagant. Kas proua siia andunud kuivas päri? Äsja tuli 15 aastat tagasi. Nonii me oleme jõudnud meistrite hoovini, see on siis Vene tänav kuus. Ma usun, et paljud on seal käinud väga huvitava hõnguga, aga Teie huvi selle Vene tänav kuus kinnistute vastu tekkis teil juba koolipõlves, siis arhitektuuriüliõpilasena, kui te käisite seda joonistamas, jäi. Siis ei olnud selle vastu mitte mingit huvi. Siis oli huvi iseenda vastu, ainult. Aga kui 93.-ks aastaks ma olin piisavalt palju juba ringi käinud mööda Euroopat ja, ja kus iganes Ameerikas ja siin ja seal olime näinud taolisi käsitööliste kvartaleid tänavaid kus oli see minu eluunistus näha. Et siin mina elan siin, mina töötan siin, mina näitan, mida ma oskan teha ja see on kõik publikule kättesaadav. Ja ma kujutasin ette, et hansalinnal Tallinnal võiks ka midagi taolist olla. Loomulikult tänu arhitektuuri eriala õppimise ajal vanalinnas joonistamisel ja ma teadsin ja tundsin kõiki vanalinna hoove. Ja algul ma olin küll valinud natukene väiksema mastaabiga asja, just nimelt see, et mu elukoht, töökoda, ateljee ja galerii samal kinnistul koos isegi leidsin selle maja üles, ma isegi tegin sinna, lasin teha õigemini eskiisprojekti, kus midagi asetseb. Ühesõnaga, et samal ajal võttes arvesse muinsuskaitsenõudeid samal ajal atraktiivsust, käepärasust, loogilisust, kõike seda. Ja see maja on siiamaale loomulikult püstide Rüütli tänavas. See maja erastamise avastamise käigus anti tagasi saksa kogudusele aga mida enam ei eksisteerinud ja sisse läks luteri kogudusele. Ma läksin toompeale konsistooriumi küsima. Kas teil on seda maja väga vaja? Äkki on võimalik seda maja ära osta? Et vaadake, mul on selline selline selline plaan? Ei saanud, loomulikult oli 100 maja kogudusele väga vaja. No ja siis ma pidin selle plaani maha matma. Ette rutates ma võin küll öelda, et aasta hiljem ma nägin selle maja fassaadi peal silti müüa. Ja kui ma siis uurisin, et kes müüb, siis selgus, et müüjaks oli juba Preatoni, kes 505 korda kallimalt kui alghind oli, nii et ei olnud seda maja ikka väga vaja. Selleks ajaks oli mul juba pilt peatuma jäänud vene tänava hoovil, mis oli täis puukuure. Mõni maja juba kukkus pea aeg-ajalt kokku, kas see oli juba ammu tühjaks viidud, kui varisemisohtlik, aga niipalju siis tulevikuvisiooni ei ole olemas ja soov midagi hansalinna jaoks teha. Sai tehtud selle hoovi kohta ka väike eskiis, mille sisu vormistas eskiisprojektiks meie vanalinna vaieldamatu autoriteet Tibecler. Ja, ja siis hakkas pihta, kõik oli väga hea, kõik oli väga hea, kuni samal aastal sügisel olid uued Tallinna linnavolikogu valimised ja, ja siis oleksime sattunud nagu Uus-Meremaale. Kõik eelmiste volikogu otsused nulliti, miski ei sobinud, miski ei kõlvanud ja kokkuvõttes niimoodi ma selle meistrite hoovi ideega hakkasin kolm korda nullist pihta. Kuniks lõpuks 99. aasta suvel saime sõda rendilepingu 60-ks aastaks. Muidugi linnavalitsuse koridorides küsitakse minu käest, et kas see on see Katariina käik, mis asi Teie meistrite hoovi lihtsalt selgus, see kahe mehe pea samaaegselt on toosamalaadne idee, aga õnneks mitte sama hoovi peale. Aga ots žanrak, kes vedas Katariina käigu ideed, oli samal ajal Kesklinna halduskogu esimees, mina tavaline, kusagil välismaal töötav kunstnik, järelikult tema sõda, mitte seda, aga ütleme tema asjaajamine bürokraatias läks nagu soe nuga võist läbi. Aga minu sõda nii-öelda, kes kuus aastat ja ausalt öeldes kestab tänase päevani. Veel ühesõnaga te võtsite linnalt kaheksa maja, mis olid lagunenud, tühjad, pärit võib olla 13.-st sajandist. Võtsite Tallinna linnalt rendile 60-ks aastaks ja tegite nad korda. Jah, nad ei ood päris tühjad, sellepärast et seal siin ja seal olid loomulikult elanikud sees, aga julgen väita, et minu kõige parem sponsor on vanajumal sellepärast, et lihtsalt kutsus mõningad inimesed juba enda juurde ja neile ei pidanud enam mina uut korterit otsima. Kahele perekonnale kolmele isegi sai hangitud uued eluasemed, millega ma nõus olid. Tänu sellele, et volikogu otsus juba ammu kehtis, et vene kuues ei saa keegi oma korterit erastada seoses meistrite hoovi projekti realiseerimisega, see oli märkustes kirjas. Praegu on seal Siis väga mitmesuguste kunstnike töökojad, seal on šokolaade kohvid, šokolaad, Trii, ja siis te olete rajanud sinna villa hortensia, mis tähendab kuuest numbritoast koosnevate hotelli. Numbritoad on läbi. Korruse kas mõnest aknast paistab ka raekoja torn? Akendest ei paista, katuseakendest näeb kajakad, kes lendab. Aga selle idee oli ka see, et kui mul on 10 erineva erialakunstnikud või käsitöölised seal siis saab hakata tegelema kunstnikevahetusega. Aga rahvusvaheline seadus näeb ette, kunstnik ei saa magada samas toas, kus ta tööd teeb, ühesõnaga loomulik ma ise ka ei tahaks seal magada, kus ma tööd teen siis ta võib töötada näiteks meie keraamikaateljees, aga ööseks läheb ikkagi hotellid. Ja kui mul ei ole neid väliskunstnikke, siis loomulikult see hotellituba on see ainukene sissetuleku allikas, kus kohas tekib raha, millega makstakse kellelegi palka või maksan elektrit või hoovi koristamist, mida iganes. Ma muidugi ei saa hiilata Ta iseenda palgaga, kes ma olen ainukene töötaja, minu palk tõuseb vastavalt sellele, kui palju tõstetakse miinimumpalka Eestis. Hetkel on miinimumpalk vist 400 millegagi. Pole viga, ma saan ka pensioni, minu pension on tervelt 271 nii lahedalt ära. See hotell ja ka meistrite hoov on saanud rahvusvahelise tähelepanu osaliseks, et väga paljudes väljaannetes on sellest kirjutatud nii hoovist kui hotellist. Mõlemad kogu see kontseptsioon, kus on ühes hoovis koos erinevate käsitööliste erialade meistrid, erinevad kunstnikud, kus on võimalik vahepeal minna, võtta hea tass kuuma šokolaadi või jääda ööseks magama, sellised kompleksid naljalt ei leia. Teiseks keset Tallinna vanalinna on ta selline roheline oaas, sellepärast et metsviinapuu kasvab meil nii uhkelt üle hoovi, ometigi ainult ühes kohas, tema saab mullas selle toidu, aga see näitab veel kord, et vanalinna kanalisatsioon ei ole kunagi hästi pidanud ja see pinnas on niivõrd viljakas ja ma panen sinna luuavarre püsti maha ja hakkab õitsema. Aga samal ajal mitu korda tuleb näiteks hispaania külaline, tal on Hispaania turismiajakiri kaasas ja kaanepildi peal ma tunnen pildi jalaga ma hispaania keelt ei oska, aga ma vaatan, et meistrite hoovi pilt. Ja, ja kui meid peeti top 10-ks Tallinnas, kui meie kohvik oma sooja šokolaadi eest mingi shoti kolmaanide ajakirja juures saanud nii-öelda viie hulka Villa hortensia külalistetoad, kes saavad pidevalt pukincommist tagasisidet, siis meil oli kaugelt üle 100 arvustuse ja keskmine hinne oli 8,5, siis loomulikult, nüüd tuli siis see publikuauhinda, mis ei ole midagi muud kui kleeps ukse peal ja teine kleeps nii-öelda kodulehekülje peal, aga kena ikka. Kuidas te olete suutnud teha koostööd või, või moodustada niisuguse ühtse terviku ladina kvartaliga, mis on Vene tänaval, kuhu kuulub endine Katariina kirik, siis tead trumm tria loo kosefestival, mis siin vahepeal õitses ja õilmitses, et kuidas te olete saanud moodustada meistrite hoobiga niisuguse terviku, et, et see on kunsti ja teaduse ja hariduse meka. Algusest saadik olen mina olnud seisukohal, et me ei ole näiteks Katariina käiguga üksteisele konkurendid, vaid me täiendame 11. Ladina kvartalist räägitakse ükskord nelja-viie aasta jooksul siis kohaldavad lähenema kohaliku omavalitsuse valimised, olge rahulikud, enne sügist hakatakse jälle rääkima ladina kvartalist. Mis mõte sellel on? Siis on näidata võimalik, et ka linnaametnik teab, milles tema räägib ja mille poolt on nagu on. Ja mida ta püüab kaitsta ja toetada. Aga see jutt läheb kiiresti üle, kohe kui on valimised läbi. Ja, ja siis, kui praegune üks ministritest oli veel Kesklinna vanem ja tõi tema ekskursioonile oma valdustesse siis mina, kellel suu nina kinni ei püsi. Ma ei mäleta küll, millega seoses, aga ma isegi suutsin talle öelda, et ma olen juba 10 Kesklinna vanemat üle elanud, küll ma teid ka üle elan oile inte aastat aega mööda ja oligi jälle meil uus Kesklinna vanem. Nüüd sai see ka nagu kriminaalkaristuse. Kas nüüd õigustatult või mitte, see on teiste inimeste asi, aga meil on jälle uus Kesklinna vanem juba külas käinud, neil külas ei ole käinud, ei ole kohtunud veel omavahel. Sellest 93.-st aastast, kui te hakkasite oma meistrite hoovi ideed ellu viima, saab tuleval aastal veerand sajandit täis. Kas teie eesmärk on nüüd saavutatud? Nii, ja naa. See, mida ma tahtsin seal olema valmis ehitanud ja seal on valmis juba mitu aastat. Ma usun, et minust jääb mingisugune märk maha, kui mina oma kõrvad pea alla paneb. Selle asemel, et saaks lihtsalt rahulikult töötada ja selle asemel, et me hoiame ja kaitseme loomeinimesi, kes võivad midagi paremaks teha, midagi ilusat teha või midagi muud. Siis mul on siiamaale ikkagi vaja linnavalitsusega suhtlemiseks maksta advokaadile sellepärast et ega muidu ei saa. Teil ikka on mingi kohtuvaidlus pooleli, see ei ole võib-olla praegu selle saate teema. Me ei ole veel kohtusse jõudnud, aga kipub sinna kanti minema. Ohe. Aga mis plaanid teil loomingulises mõttes meistrite hoobiga on järgmiseks 25-ks aastaks näiteks? Hoida seda, mis on siiamaale olemas, sellepärast et nii palju inimesi on neid, ma mõtlen väliskülalisi, kes käivad Tallinnas noh, kahe aasta tagant kolme aasta tagant nad tulevad mulle kabinetti, siis tere ütlema. No tule mulle tere ütlema, kas te mäletate, ma käisin siin, oi kui kena, siin on kõik nii muutunud ja et ma mäletan, kui kogu hoov oli üles kaevatud. Loomulikult kaevati üles, kuna kesklinna keskkütte magistraal läheb pikki minu hoovi. Ja üks suvi oligi see, kus ehitustöölised kandsid üle augu pandud laua pealt moodi vanemaid daame süles hotellitoa poole. Järgmine mees tassis kohvri tagantjärele, sest naine ei suutnud balansseerida selle lauakesse peal, mis kõikus. Näed meelde jäi, oleks tavaline korralik hoov, midagi poleks meelde jäänud, poleks meelde jäänud. Täna on Kaja loodimise Lehte kunstnik Jaan Pärn. Mul on kahju, aga me ei jõua üles lugeda pooligi. Jaan Pärn, teie isikunäitusi osalemisi rahvusvahelistel näitustel, tööde eksponeerimist kataloogides, albumites auhindu ja medaleid rahvusvahelistelt ehtekunstinäitustel ja konkurssidel, et me võiksime neid loetlema jäädagi. Palun, Jaan Pärn, teie enese valikul. Missugust tunnustust te peate kõige hinnalisemakse, kõige kallimaks? Sellepärast, et kõik, kes minu arvamust kuulevad, panevad selle tänapäeva konteksti kus selleks, et saada auhind mingil rahvusvahelisel konkursil, enne teadlikult valitakse zhüriiliikmed. Nii, ja siis on juba ette teada, kes saab auhinna. Selleks, et saada publiku hulgas nutame lugejad Ta hulgas tunnustust, kes pidevalt loevad lehest, kirjutatakse ühest ja samast inimesest või kahest või kolmest inimesest. Aga siis lõpuks hakkab inimene vaesekene mõtlema, et äkki mõisakunstist aru ja äkki ma olen ise loll. Olge rahulikud, kallid kuulajad, te olete täiesti targad ja hea maitsega inimesed, aga aitab ja selles on juba vana asi või ühesõnaga kolm inimest, mina kirjutan sinust seal kirjutatud temast, tema kirjutab minust, aga üks meist on ajalehe toimetuses tööl, kes artiklid ilmuvad meie kõigi kohta. Ja kui mees kogu aeg ilmub artikleid, siis järelikult oleme me tunnustatud, armastatud, kuulsad ja mida iganes. Mida aeg edasi, seda rohkem ma pean tunnustuseks nende inimeste säravaid silmi, kes saavad minu käest endale sobilikku ehte ja mida nad lubavad anda tütrele edasi ja lapselapsele ja nii edasi. Aga nendest ametlikest auhindadest. Ma julgen väita, et tol ajal veel 84. aastal kui toimetajad ja raamatute autorid käisid mööda rahvusvahelisi näitusi, kursse valimas, töid, mida panna mingisugusesse koondkataloog ja siis ma olen tegelikult uhke selle üle, et 85. aastal, kui ma olin iseseisvalt peale kunstiakadeemia praeguse nimetusega lõpetamist jõudnud kümmekond asja valmis teha nad olid nii erinäolised ja omalaadsed, et nad ilmusid New Yorgis ilmunud kataloogis 20. sajandi juveelikunst kus tänu p-tähega perekonnanimele ma lähen pikassaga peaaegu kõrvuti. Aga seal oli mul vanem kolleege õppejõud professor Leili Kuldkepp, teise eestlasena. Aga siis ei olnud veel sotsiaalmeedia kanaleid, et ma pasundaksin hommikust õhtuni, et kuulge, vaadake, minu asja pilt ilmus selles ma ei tea Läti ajakirjas. Aga ikkagi ma ei arva, et teil oleks see tunne, et te olete elanud vales ajas. Ei, absoluutselt. Kujutage ette, milline kogemuste pagas ja milline elukoolitus võidelda iseenda eest. Ja kui ma olen selle tulemusena saavutanud selle, et mul ei ole ülemust, kelle suuvooder ma pean olema. Ma ei ole üheski parteis, kelle poliitikat ma pean jälgima. Kui ma tunnen, et mul on õigus, mul on võimalik see välja öelda. Ega see ei meeldi mitte kellelegi, aga ma tunnen, et mul on õigus. Ja siis, kui ühe vaikides plaksutavad käsi ja tühistavad naeru siis ma leidsin, et väga valesti ei läinudki. Üks ühiskondlik kohustus. Kuidas teil siiski on, te olete Eesti metallikunstnike liidu esimees. Jah, teda nüüd juba neli aastat, tahtsin olla kolm, aga kolleegid palusid tagasi jääda ja valisid mind tagasi. Mis on seal teie kõige tähtsam ülesanne? Ülesanne on see, et Eesti metallikunstnike liit oleks ja püsiks. Et see majapidamine, mis seal on, et see oleks korras, nii palju, kui seda on võimalik korras hoida nende nappide vahenditega, mida meil on. Et me saaksime nii palju, kui on võimalik ikkagi oma liikmete töid tutvustada, mitte ainult Eestis. Siin mõni aasta tagasi viisin näituse Itaaliasse, mis läks väga hästi. Mul on võimalik sellepärast sellega tegeleda, et mina endal produktiivsuse juures ometigi leian selle aja, ja kui ma istun nagu mingi telefoni otsas siis ei ole see probleem. Mul ei ole vaja selles mõttes enam võidelda oma igapäevase leiva eest. Sellepärast tänu taevale, minu kliendid peavad mind üleval ja mul on tööd täpselt nii palju, kui ma jaksan teha. Aga vahetevahel tahaks ju midagi muud, isegi tahaks vahepeal olla see noodi bürokraat, aga vähemalt aus ja õiglane, aga samas ma juba ootan kevadet, saaks äkki näpud mulda panna. Noh, on selline, noh, iga inimesel küljes. Teil on Itaaliaga mingi eriline side, te olete saanud seal ühel näitusel väga kõrge koha hõbemedali, sellest on aastaid tagasi. Ja tõepoolest, ma tegin sinna ühe ehte, pingutasin kõigest väest, sellepärast et seal ma tean, ühesõnaga, millisel tasemel saksa kullassepad see oli, pigem ütleme, kullasseppade poolne, kuigi seal oli eraldi, eks ole, juveelid ja eraldi disain. Seal oli ettekirjutus Gabriantide kasutamise osas, mis ei ole kõige odavamad asjad, aga ometigi ma sain asjad, kui kõik tegin selle töö valmis. Ja, ja aastal 2000 jah, Berliinis jagati välja kuus medalit, kolm hõbemedalit ja kolm kuldmedalit. Mul oli õnn see hõbemedal sealt välja võidelda ainsa välismaalasena ülejäänud piis, medalid läksid Saksamaale. Ja kui ma läksin seda medalit Berliini vastu võtma, siis kui ma vaatasin neid näituse konkursitöid, uskuge mind, ma oleksin puumedaliga rahul olnud. See tähendab, et nii need tööd olid väga tasemel. Et need olid väga tasemel. Katsuks nüüd kahe sõnaga rääkida ka sellest, mis on teie ehete kavandamise, see kõige iseloomulikum käekiri teile, ma tean, te töötate nii kulla, hõbeda, ka. Teil on ehteid hõbedast, mis on üle kullatud. Te armastate teatud liiki kive, et viimasel ajal töötajate mitte ainult merevaigu, vaid kallaavaga laavakiviga. Kuidas raadio kaudu iseloomustada seda, mis on Jaan Pärna kõige iseloomulikum ehtekunstistiil. Ma loomulikult siiamaale Teadmisi sellist mitmekihilist, ruumilist arhitektuurset vili, kraani ei ole ma veel näinud, et keegi teeks ja tänu sellele, kui ma oma laiskusest jagu saan ja sellelaadse töö kusagile konkursile saadan, siis mingisugune diplomi ikkagi on garanteeritud, peaaegu see paistab silma lihtsalt. Aga vaadake, ma teen seda, mida ma oskan. Minu galeriist leiab kõike maa ja taevavahepeal. Kui ma tahan oma klientidele niimoodi hea olla. Minu käest peab saama väike laps ka oma taskuraha eest emmele võib-olla seal esimese kingituse, millal ta südamepõhjas tahab teha ja siis ta ei pea selle eest üle 20 euro maksma. Aga kui on vaja minna kellelegi ikkagi presidendi vastuvõtule, siis saab ka mitmetuhandese. Ja alati on ju see, et autoriehe ei ole sõltuv sellest, mis meil sel suvel moes on. See käib inimesega kaasas. Aga inimene kipub ikkagi samasugune olema sünnist surmani. Ma imetlen neid inimesi, kes on kivi, uskuja ajavad taga oma õnnekive, kuigi need ei pruugi talle ei värvi ega lihvi poolest sobida. Ma kunagi ütlesin ühele oma Kundele, kes küsis, et tegelete iga päev niivõrd paljude erinevate kividega, mismoodi nad kõik teile mõjuvad. Ja ma ütlesin ausalt, teate, mulle mõjuvad kõik kivid väga hästi, nii kui maha müün, jube hea tunne on. Samal aja tähtis on ka see, mismoodi inimene välja näeb. Ta peab selle ehte välja kandma. Ma olen kohati julm. Võib-olla see on tingitud minu ebaintelligentsusest ja sellest, et maalt pärit olen. Aga mul oli üks juhus Soomes olles, kui klient tuleb uksest sisse, kes on juba noh, ütleme, 50 aastat ära elanud, kellele kahjuks loodus on andnud naise kohta väga pikka kasvu ja ülisuure kehakaalu. Ja tema oli otsustanud tulla lõpuks kunstniku juurde tellida endale rinnaehe. Eks ma algul püüan ikka viisakas olla ja uurida, et missugune see olla võiks, kas tal on mingi omaettekujutus. Ja siis tema muidugi teatas, et see võiks olla selline nööpnõelapea suurune, pisikene. Ja mina teatasin muidugi talle, tal ei ole vaja tellida kalli raha eest endale ehet, mis tal kahe linna vahele nii ära kaob, et ta ise ka üles ei leia. Ammugi, et keegi teine seda veel näeks. Ja ma pakkusin oma valmis asjadest talle mõningaid, sest ma sain aru, et raha numbris ei ole küsimus. Ja kui ta siis proovis endale peegli ees neid, mis ma talle, kus ta ütles, et jumala eest, Teil on õigus, tal ei olnud kogu eluaja jooksul isegi olnud julgust proovida endale midagi sellist, mis talle tegelikult ju sobis. Sest kui see ehe ikkagi nööpnõelapea, siis tema ju sealt tagant paistab veel suurem välja ja ta ei ole väga õnnelik selle üle. Ilmselt ära oli nii tugev ettekujutus, mis tähendab niivõrd tugevat kompleksides. Läki naabri Liisa näeb, et mul on selline ehe üle oma aia ja mõtleb, et ma olen rikas. Eelmises saates nädal tagasi, laupäeval oli meil siin üx ortopeedia, kirurg, enne saadet me rääkisime tema kõige nimekamatest patsientidest, aga me saanud nendest saates rääkida, sest andmekaitse ei luba alati seda teha. Kas me teiega võime rääkida teie kõige nimekamatest klientidest, kes on teie käest tellinud endale auto ehte? Julgen väita, et 20 aastat oli minu ülesanne hoolitseda proua Helle Meri eest. Nii et ärgu keegi öelgu, et ei ole minu tehtud ehteid näinud, on küll. Aga lihtsalt sellest ei pasundatud alati, et mina tegin. Jumal tänatud, proua Helle Meri ehete kohta ei olnud kunagi ka mitte mingisugust ininat seltskonnaajakirjanduses kunagi hea välja, meil oli väga hea koostöö. No loomulikult, tänu tema positsioonile õnnestus mul teha mõningaid riiklikke kingitusi. Näiteks proua Hillary Clintonile. Ma tean, et meie endised peaministrid on tassinud minu tehtud mansetinööpe üle maailma teiste riikide peaministritele. Ma tean nimesid loomulikult, ega siis keegi mulle aru ei anna. Ma lihtsalt tean, kes on minu käest noh, selles mõttes ostnud kantselei ostis, jagas hiljem. Õnnestus teha Roodele kalmistule. Noh, ma ei räägi muidugi ka siin meie eesti kuulsustest. Jätame nüüd nimetamata ütlevad, kas te palun kirjeldada seda rinnanõela, mis kingiti Hillary Clintonile. Sellega ma omaette saatus tegelikult, aga kokkuvõttes on see rinnaehe oli mustast marmorist, hõbeda ja kullaga, selles kivis oli sees. Ma julgeksin väita, söök, mustad pilved. Valge joon, nagu oleks välku löönud. Ma tegin sinna hõbedast pilvi juurde. Ma tegin sinna veel ühe kullast välgunoole. Sa linna ühe saigi nimeks äike. Ja kõige lõbusam on see, et üleandmise päeval 100. nagu oavarrest. Kas te elasite eelmisel aastal novembri koos Ameerika presidendivalimistel, aga väga kaasa, kui Hillary kandideerib? Ma isegi ei vaadanud seda. Ma ei ela kaasa asjadele, kus mina ei saa sõna sekka öelda ja vaadake, mina olen kogu oma ehtekunstniku elu jooksul öelnud, et nii kaua, kuni on naised maa peal, on mul leib laua peal, see haraka karja ei kao mitte kusagile. Kuulumata riigikorrast riigist oskustöölisel ja kui on inimesel käelised oskused, ole sa juuksur, õmbleja, anna või mis iganes, alati on sul tööd, alati on leib laua peal, samal ajal muidugi kahjuks ütlema seda, et viimasel ajal näiteks ka meil on siin tekkinud kohutavalt palju uusi ehtekunstnikke. Kes on võib-olla õppinud keemiat ja füüsikat, aga käisid ühel kursusel ja oskavad juba välja saetud vineeritükile konksu taha panna. Aga minu jaoks see ei ole veel kõrvarõngas. Aidake mina oskan ta kodus süüa teha, aga ma ei ütleks, et ma olen kokk. Ma ei saa ka seda öelda, et homsest alates mina otsustan hakata ajukirurgiks, kuna ma oskan juba noa ja kahvliga süüa. No ei tule välja, te võitlete ebaprofessionaalsuse vast loomulikult. Te ei õpeta enam kunstiakadeemias metalli. Ei, ma isegi ei mäleta, kas ma olin seal kolm või neli aastat aga õppeprogrammid muutuvad. Teiseks sedasama põhjuselt mulla niimoodi suu lahti, nina all. Ega ma näen ikka piiski asi ei kõlba, mõtlen selle välja, kellele see meeldib. Kolmandaks, siinsamas ringhäälingus, kui ma ei eksi, oli Urmas Vadi saade Leonhard Lapini ka, kus ta oli nii-öelda töövari. Ja Leonhard Lapin ütles väga õiget sõna, mida mina olen ka kogu aeg toonitanud, et see sulle kunstiinstituudi diplom kas või tol ajal vaid neid kunstiakadeemiat, plom pihku pistetakse, see ei tee sinust veel kunstnikku. Sul on vaja töökogemus, sul on vaja elukogemust ja peale 40. eluaasta kusagil on tekkimas tase. Sa võid hakata õpetama ja endast midagi edasi andma noorematele. Aga vaadake, kes meil ehtekunsti erialal õpetavad. Kadri Mälk professor ja aga meil on teatud väikene kildkond ja ühtegi õpile kohtu ometigi vist sealt ei saa kõrvale minna. Ja väga laialt levib juba teadmine, et Eesti ehtekunst hakkaski sellest aastast pihta, kui professor Mäeltsekateedri juhatajaks minu meelest Eesti ehtekunsti hakkab pihta aastast 1925, kui algas õpetamine ei ole rahu päikese all absoluutselt petta ja kuulge kus võib-olla veel suurem mussi pesa kui seal seltskonnas, kus tegeletakse hommikust õhtuni hõbeda ja kullaga. Vähemalt ei ole teil igav. Ei, ma palusin, et te vaataksite presidendiballi salvestist ehtekunstniku pilguga, et mis teile sealt siis silma hakkas? No kas hakkas midagi, silm? No muidugi hakkas midagi silmumis kaugele paistab aga ma ei taha selles mõttes praegu ühegi nimega hakata apelleerima, ma juba tean, et kui see saade läheb eetrisse, siis tullakse mulle juba selja tagant noaga kallale. Las tulevad. Aga ma peaksin võib-olla juhtima tähelepanu sellele, et iga ehe tuleb välja kanda. Esiteks väga palju oli selles mõttes möödalaskmisi, ehe katab inimese, kogu näo. Talle ei sobi, see asi. Aga on kuulnud, et mingisugused suured asjad on moes. Teiseks, kui mul on suured kõrvarõngad ja pikad juuksed, siis vähemalt kujutan ette, et ma juuksed panen üles, et sedasama kunstiteos välja paistaks. Või ma panen endale kõrva üle-elusuurused, plastmassid siis ammugi mulle ei sobi sinna panna kõrvale väikese kuldketi otsa klassikalist ripatsit, kullast. Kusagilt peaks nagu see mõõdutunne ja minema ikkagi. Nii hävitav hinnang, kas oli ka midagi ilusat presidendiballil daamidel kaelas, vaadake, ehtehindamine on kõige tänamatum asi, sellepärast et mul oli, kas meeldib või mitte kohustus mõni aasta tagasi siin isegi kollase ajakirjanduse veergudel ehteid minema kommenteerima, võite arvata, milliseid neile omapärast saama hakkasin. Aga no mul on paks nahk ja vesi ja nii edasi. Aga kui fotograaf teeb plõks plõks plõks plõks kõigist neist, kes kätte annavad siis üks, kui palju maa pärast laptopi ekraanil seda pilti suurendan, ma isegi ei jõua nii kaugele, et ma näeks, mis materjalist on see ehe. Rääkimata sellest, kes on veel selle teinud või umbes nii, et mis poest osteti. Võimatu, andke mulle konkreetse ehtepilt, laske mind ennast nii-öelda katsuma seda asja siis ma võin oma arvamuse öelda, aga seda ei maksa kunagi kulla pähe võtta, see on minu isiklik arvamus ja kui minu käest küsitakse minu isiklikku arvamust, siis mina julgen seda loomulikult öelda. Selle aasta ehetes, niivõrd-kuivõrd oli väga palju noori inimesi. Siis vaadake seal nende noorte inimeste meelest minusugused peaks juba ammu surnud olema ja sa muidugi üllatus, kui alles räägiksime mikrofoni ees. Ei ole üllatav. Aga väga ilusaid kaasaegseid ehteid. Aga see on ta siis sel juhul ehe. Vaadake minu jaoks ehe tulebki sellest eestikeelsest sõnast ehtima. Ta peab kedagi kaunistama tarvet tegema inimese õnnelikumaks. Kui inimesel on kogemata kas või selline pisikene kehaline puudused tuli kild tähendab operatsioon ja on vaja seal kinni. Ta ehe võib selles mõttes ka inimest kaunistada, peidab tema puudusi, mida ta ei taha näidata. Aga kui ma siis aastaid tagasi juba käisin ühe noorte kolleegide ehte Kus ma vaatasin kõik need asjad üle, mis oli siis veetoru kolmikutest või mingitest muudest asjadest kokku keelatud, siis ma enda meelest esitasin väga loomuliku loogilise küsimuse. Mille peale minu noored kolleegid ei osanudki midagi vastata, sest ma küsisin, et öelge palun, kui inetu peab olema see naine, kelle jaoks see asi on ehe. Ei saanudki vastust. Jaan Pärn selle intervjuu alguses te ütlesite niisuguse lause, et kõige tähtsam on see, kui lapsed oma vanemate elutööd jätkavad. Kes teie elutööd. Oh seda kindlasti. Tähendab, ma ei pea silmas ehtekunsti, nad ei ole mitte kumbki tütar, poeg, ehtekunstnikud mõlemil on väga hea maitse ja taju tütar. Praegu oma Neljakümnendates vanuses õpib uuesti. Aga nüüd ta esimest korda, kus ta ihkab olla koolis kasvõi 24, seitse. Sellepärast, et ta õpib õmbleja rätsep stiidistiks, on leida õige. Kuulge, mis tal viga teha kleite, kui tehtud on juba valmis. Ja siis te rääkisite, te ootate kevadet, et näpud saaksid. Mulda vot siin see asi ongi, et tema oli mul ju eluaeg käsitööõpetaja samas ka bioloogiaõpetaja. Need, kes meie aeda Sindis teavad ja mäletavad kommenteerivad tänase päevani, et taskulambiga ei leidnud ka umbrohtu. Ja kui meie 3700-st ruutmeetrist julgen väita, et 1500 oli lillede ja kiviktaimla all siis on loogiline, et ema ja vanaema läksid hommikul kell viis aega, enne kui oli vaja minna kell kaheksa kooli kooli tunde andma. Ja siis niikaua kuni valge oli. Eks ma nägin seda pealt. Võib-olla see nii-öelda äritegemise komme tuligi sealses, kui ma olin nõus ikkagi mingisuguse sibulapeenraserva ära rohima, siis ma saingi selle kolm kopikat, aga 15 kopikaga sai juba rosinajäätise. Siis kui ma läksin laste muusikakooli Pärnus Koidula pargis müüdi käsitsi, pandi mahvlisse oige olla ja, ja mahlapulk maksis üheksa ja, ja sisse kakaokuubik maksis seal kaheksa kopikat. Vaat kui kummaline, mis lapsepõlves tegi õnnelikuks vistid tänapäeval õnnelikuks teeb. See on siiamaani elus püsinud huvitaval. Ma ei kujuta ette, ma olen kolleegidega rääkinud, me oleme sellised inimesed, kel siinses surevad viil püsti peos. Ma ei oskaks nautida selles mõttes pensionipõlve, et ma nüüd istun kodus, ma ei tea, loen lehte, vaatan telekat või mida ma veel siis võiksin teha? Ma tahan olla selle elu keskel, mis minu ümber on koos oma plusside ja miinustega. Ja nagu Eesti vana sovetiaeg, kus viga näed laita, seal tule ja aita. Vähemalt sõima, kui aidata ei suuda. Ehk siis jätkuks ikka seda, mis tahab parandamist ja et ikka jääks nii, nagu ta enda kohta ütlesite, suu põigite nina alla. Aitäh, palju edu teile, halvern. Tänase saate pani kokku Kaja Kärner jaht tuleval laupäeval juba uus saatekülaline kuulmiseni.